Muud › Muud hagiasjad

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled xxxxxxxxxxx Rajooni RSN TK Perekonnaseisuosakonnas. Poolte abielulised suhted lõppesid xxxxxxxxxx, mil hageja asus elama Saksamaale. Kooselu taastamine pole võimalik, sest hagejal on juba viis aastat uus elukaaslane. Pooltel ühiseid lapsi ei ole ja puudub ka ühisvara. Kuna kostja elukoht pole Eestis, pole abielu lahutamine perekonnaseisuametis võimalik. Hageja palub kohtul poolte abielu lahutada. Menetluskulud palub hageja TsMS § 164 lg 1 alusel jätta poolte endi kanda. Kostja seisukoht Kostja oma 26.11.2012 kirjalikus vastuses hagile (tl 25-26) võtab hagi õigeks. Kostja võttis hagi õigeks ka 10.12.2012 toimunud ärakuulamise käigus ( tl 44-45). Siinkohal peab kohus vajalikuks pooltele selgitada, et menetlustoimingu protokolli on ekslikult märgitud menetlustoimingu toimumise ajana 16.10.2012. Tegelikult toimus kostja ärakuulamine siiski 10.12.2012. Kostja vaidleb vastu hageja taotlusele jätta menetluskulud poolte kanda. Kostja leiab, et kõik menetluskulud tuleb TsMS § 168 lg 6 alusel jätta hageja kanda. Kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagejale abielu lahutamiseks kohtusse pöörduda. Hageja pole enne kohtusse hagi esitamist kordagi pöördunud kostja poole sooviga abielu lahutada, kuigi pooled on pärast lahkuminekut xxxxxxxxxx korduvalt kohtunud sh viimati 2008 septembris. Asjaolu, et kostja elab välisriigis, ei oleks takistanud abielu lahutamist perekonnaseisuasutuses. Hagejale on kostja tegelik viibimiskoht olnud teada. Seega on hageja hagi esitades toiminud pahatahtlikult. Kostja vastusest tulenev hageja täiendav seisukoht Hageja oma 29.11.2012 seisukohas (tl 31-32) leiab, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda, sest kostja on otseselt andnud põhjust hagi esitamiseks. Hageja on korduvalt ( juba enne 2004 aastat, 2005 aastal) kostjale teinud ettepanekuid abielu lahutada, kuid kostja ei ole nõustunud. Poolte kohtumisel 06.09.2008 Saksamaal ( hageja 13.12.2012 tehtud täpsustuse kohaselt 2007 aastal – tl 46) ei olnud võimalik lahutusest rääkida, kuna kostja oli alkoholijoobes. Hiljem kostjale Iirimaale saadetud kirjad sooviga abielulahutus ära vormistada jäid vastuseta. Kostja aadress ei ole enam mitu aastat olnud hagejale teada. Seega ei olnud võimalik abielu perekonnaseisuametis lahutada ning hageja pöördumine kohtusse pole olnud pahatahtlik. Vastuväiteks kostja 14.12.2012 menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldusele on hageja 20.12.2012 esitanud kohtule taotluse ( tl 59-61) jätta menetluskulud hoopis TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kostja on andnud oma käitumisega põhjust hagi kohtule esitamiseks ning on teinud kohtumenetluses põhjendamatuid kulutusi sh ka hagejale. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Rahvusvahelise eraõiguse seaduse ( REÕS) §-s 60 lg 1 on sätestatud, et abielu lahutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 57 nimetatud õigust lahutusmenetluse alustamise ajal. REÕS § 57 lg 1 sätestab, et abielu üldised õiguslikud tagajärjed määratakse selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. REÕS §-s 57 lg 2 on sätestatud, et kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised

2 (6)

õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on. Kuna hagejal ja kostjal on lahutusmenetluse alustamise ajal erinev elukoht, kuid ühine kodakondsus (Eesti), tuleb REÕS §-dest 60 lg 1 ja 57 lg 2 tulenevalt kohaldada käesolevas asjas Eesti õigust. Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 440 lg 3. Viimases on sätestatud, et kui kostja avaldab hagi õigeksvõtmise kohtule eelmenetluses, lahendab kohus asja kohtuistungit pidamata. Kostja on oma 26.11.2012 vastuses hagile võtnud hagi õigeks. TsMS §-s 440 lg 1 on sätestatud, et kui kostja võtab hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuigi TsMS § 440 lg 4 kohaselt ei ole kohus abieluasjas õigeksvõtuga seotud, puudub käesolevas asjas alus õigeksvõttu mitte vastu võtta. PkS § 67 lg 1 sätestab, et kohus võib abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. PkS § 67 lg 2 sätestab, et abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Abielutunnistus ( koopia tl 5) tõendab, et U. S. U. S. J. ) abielu registreeriti xxxxxxxxxxx Rajooni RSN TK Perekonnaseisuosakonnas kande nr xx all. Hageja väitel, mille on õigeks võtnud ka kostja, lõppesid poolte abielusuhted xxxxxxxxxx, mil hageja asus elama Saksamaale. Arvestades asjaolusid, et poolte abielusuhted on lõppenud juba mitmeid aastaid tagasi, käesoleval ajal elavad abikaasad erinevates riikides, kumbki abielu taastamist enam võimalikuks ei pea, on alust arvata, et poolte abielusuhted on lõppenud pöördumatult. Seetõttu tuleb PkS § 67 lg 1 alusel poolte abielu lahutada. PkS § 66 p 2 kohaselt abielu lõpeb käesoleva otsuse jõustumise päeval. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohtuotsus märkida menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel. Poolte vahel on vaidlus menetluskulude jaotamise üle – kas jaotada menetluskulud TsMS § 162 lg 1, § 164 lg 1 või § 168 lg 6 alusel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluses kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS §-s 164 lg 1 on sätestatud, et hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS §-s 168 lg 6 on sätestatud, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Käesoleval juhul on tegemist hagilise abieluasjaga, milles kostja võttis hagi kohe õigeks. Seega on alust kaaluda menetluskulude jaotamist kas TsMS § 164 lg 1 või 168 lg 6 alusel. Kuna kohtu hinnangul TsMS § 164 on §-ga 162 võrreldes erinormiks, tuleb lähtuda § 164 sätetest. Küll aga võimaldab TsMS § 164 lg 2 samuti kõrvale kalduda lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Abielu on võimalik lahutada nii perekonnaseisuametis kui kohtus. Kuni 01.07.2010 kehtinud PkS § 27 lg 1 kohaselt abielu lahutab perekonnaseisusasutus või kohus. Ka käesoleval ajal kehtiva PkS § 64 ja 65 sätete kohaselt on abielu lahutada võimalik nii perekonnaseisuametis kui kohtus. Ent nii varemkehtinud kui käesoleval ajal kehtiva perekonnaseaduse sätted näevad kohtus abielu lahutamise ette üksnes teatud juhtudel. Nii sätestas kuni 01.07.2010 kehtinud PkS § 29 lg 1, et kohus lahutab abielu abikaasa nõudel, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise üle ( p 1), abikaasa soovib koos abielu lahutamisega lahendada käesoleva seaduse § 28 lõikes 4 nimetatud vaidluse (p 2) või kui

3 (6)

perekonnaseisuasutus ei ole pädev abielu lahutama (p 3). Alates 01.07.2010 kehtiva PkS § 65 lg 2 kohaselt abielu lahutatakse kohtus, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise üle või lahutusega seotud asjaolude üle või kui perekonnaseisuasutus ei ole pädev abielu lahutama. Menetluskulude jaotamise seisukohalt on seega vajalik hinnata, kas pooltel oleks olnud võimalik abielu lahutada kohtuväliselt so perekonnaseisuasutuses või on kostja oma käitumisega seda takistanud. Hageja leiab, et poolte abielu lahutamine pole olnud võimalik perekonnaseisuasutuses asjaolu tõttu, et kostja elukoht ei ole Eestis. Erinevalt hagejast kohus leiab, et iseenesest ei ole kostja faktiline viibimine välimaal mitte alati välistanud abielu lahutamist Eestis perekonnaseisuametis. Kuni 01.07.2010 kehtinud PkS §-s 27 lg 2 oli sätestatud, et perekonnaseisuasutus võib abielu lahutada juhul, kui mõlema abikaasa elukoht on Eestis. Samas PkS §-s 28 lg 2 oli sätestatud, et abikaasa ei saa ühise avalduse esitamiseks isiklikult perekonnaseisuasutusse ilmuda, võib ta esitada notariaalselt tõestatud eraldi avalduse. Välisriigis viibiv abikaasa võib esitada kirjaliku avalduse, millel avaldaja allkiri on Eesti Vabariigi konsulaarametniku poolt kinnitatud. Alates 01.07.2010 kehtiva PkS §-s 64 on sätestatud, et abikaasade vastastikusel kokkuleppel võib abielu lahutada perekonnaseisuasutuses abikaasade ühise kirjaliku avalduse alusel, juhul kui mõlema abikaasa elukoht on Eestis. Rahvastikuregistri andmetel ( tl 10) on kostja elukoht kuni 29.03.2012 olnud Eestis ja on alates 30.03.2012 Iirimaal. Rahvastikuregistri andmetel ( tl 17) on hageja elukoht kuni 22.03.2012 samuti olnud Eestis ja on Eestis uuesti alates 28.05.2012. Kuna rahvastikuregistri andmete kohaselt on nii hageja kui kostja registrijärgne elukoht vaatamata nende faktilisele välismaal viibimisele olnud pikka aega Eestis, polnuks kohtu hinnangul sellel ajal takistusi nende abielu lahutamiseks perekonnaseisusasutuses. Seda loomulikult eeldusel, et mõlemad pooled oleks selleks oma tahet avaldanud kas varemkehtinud PkS §-s 28 sätestatud või käesoleval ajal kehtiva PkS §-s 64 sätestatud korras. Hageja väitel on perekonnaseisuasutuses abielu lahutamist takistanud asjaolu, et kuigi ta on kostjale varem korduvalt avaldanud soovi abielu lahutada, pole kostja sellega nõus olnud. Kohtu arvates ei ole selline hageja väide tõendatud. Kostja pole seda hageja väidet õigeks võtnud. Muud tõendid sellise hageja väite kohta puuduvad. Kostja küll ärakuulamisel avaldas, et sai hagejalt 2005 aastal sõnumi sooviga abielu lahutada, kuid seejärel veetsid pooled korduvalt aega koos ning asjad kulgesid normaalselt. Arvestades poolte edasist suhtlemist, mille jooksul hageja kostja kinnitusel mingit initsiatiivi lahutuseks enam ei avaldanud, ei saa kohtu arvates lugeda tõsikindlalt tõendatuks, et kostja 2005 aastal keeldus abielu lahutamisest kohtuväliselt. Hageja väitel on takistanud abielu lahutamist kohtuväliselt ka asjaolu, et talle pole kostja asukoht olnud mitu aastat teada. Kostja väitel kohtusid pooled vahetult viimati 2008 septembris. Hageja ei ole seda kostja väidet õigeks võtnud, vaid on kinnitanud, et pooled kohtusid viimati 2007 septembris. Poolte poolt kohtule avaldatu alusel loeb kohus tõendatuks et vähemalt kuni 2007 septembrini oli hagejale kostja asukoht teada. Kostja ärakuulamisel kohtule avaldas, et ka pärast poolte viimast kohtumist olid kostja kontaktandmed hagejale teada. Hageja pole seda kostja väidet õigeks võtnud, mistõttu kohus ei saa lugeda kostja sellist väidet tõendatuks. Kuna pooled faktiliselt elavad juba mitu aastat erinevates riikides ja pole mitu aastat vahetult enam omavahel suhelnud, on eluliselt usutavam hageja väide, et talle ei ole kostja tegelik viibimiskoht teada olnud.

4 (6)

Hageja on asjaolu ( et talle pole kostja asukoht olnud teada) tõendamiseks kohtule esitanud oma esindaja 07.06.2011 avalduse Politsei- ja Piirivalveametile kadunud isiku leidmiseks ja isiku viibimiskoha tuvastamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 08.06.2012 vastuse ( tl-d 34-36). Kuigi avalduse enda tekstis on avalduse kuupäevaks märgitud 07.06.2011, nähtub digitaalallkirja kinnituslehest, et avaldus on tegelikult allkirjastatud 07.06.2012. Ka Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri vastuse kuupäev viitab asjaolule, et hageja esindaja on pöördunud nende poole ilmselt 07.06.2012, mitte aasta aega varem. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 08.06.2012 vastusest nähtub, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur keeldus U. S. alustamisest, kuna Uno Saluveed pole alust pidada teadmata kadunud isikuks. Samas on kinnitatud, et U. S. ela Põlva maakonnas Räpina vallas Linte külas, kuid tema elukoht on rahvastikuregistrisse märgitud ning vajadusel väljastatakse see kohtule. Hageja pöördumine Politsei- ja Piirivalveameti poole kostja asukoha väljaselgitamiseks viitab kohtu arvates asjaolule, et hagejale pole kostja tegelik viibimiskoht tõepoolest olnud teada. Kostja registrijärgne elukoht kuni 29.03.2012 on olnud Põlva maakonnas Räpina vallas Linte külas, kuid tegelikult on kostja juba aastaid elanud välisriigis. Ka asjaolu, et kostja ei ole rahvastikuregistrisse kantud andmeid oma elukoha kohta pikka aega viinud kooskõlla tegelikkusega, on kahtlemata raskendanud hagejal kostja leidmist. Ka hageja pöördumisest Politsei- ja Piirivalveameti poole nähtub, et hageja on lähtunud registrisse kantud andmetest. Kahtlemata pole mingit alust arvata, et kostja oleks ennast hageja eest tahtlikult varjanud eesmärgiga abielu lahutamisest kõrvale hoiduda. Ka ei ole Eesti kodanike elamises ja töötamises välisriigis käesoleval ajal midagi erakordset. Ent olukorras, kus hagejale ei ole kostja elukoht viimastel aastatel olnud teada, ei saa hagejale ette heita, et ta ei püüdnud abielu lahutada perekonnaseisusutuses. Kuna kostja elukoht ka registriandmetel on alates 30.03.2012 välisriigis, poleks hagejal olnud võimalik alates sellest ajast enam abielu perekonnaseisuasutuses lahutada, kuna PkS §-st 64 tulenevalt pole perekonnaseisuasutus pädev seda tegema. Asjaolud, et hagejale ei ole kostja tegelik viibimiskoht viimastel aastatel olnud teada, et kostja ei ole viibinud oma registrijärgsel aadressil kuni 29.03.2012, et kostja on oma elukoha registreerinud alates 30.03.2012 välisriiki, õigustavad kohtu arvates hageja poolt abielu lahutamise hagi esitamist 06.07.2012 kohtusse. Seetõttu tuleb menetluskulud asjas jagada mitte TsMS § 168 lg 6, vaid § 164 lg 1 alusel. Hagejale võib küll ette heita, et ta ei üritanud asja lahendada, kui pooled veel omavahel tihedamalt suhtlesid ja hagejale oli kostja asukoht teada, ent see etteheide ei anna pidada menetluskulude jätmist kummagi poole enda kanda kostja suhtes ebaõiglaseks. TsMS § 1741 lg 1 sätestab, et asja menetluse lõpetamise korral kompromissi või hagist loobumise tõttu või kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus menetluse lõpetamise määruses või õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Enne määruse või otsuse tegemist annab kohus menetlusosalistele mõistliku tähtaja oma menetluskulude nimekirja esitamiseks. Pooled on oma menetluskulude nimekirjad koos menetluskulusid tõendavate dokumentidega kohtu nõudel esitanud. Hageja menetluskulude nimekirja (tl 39) kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud 308 eurot, mille kandmist tõendavad riigilõivu tasumise maksekorraldus (tl 42) ja L. P. arve nr 32012015 (tl 41) 115,50 euro tasumiseks juriidilise nõustamise eest.

5 (6)

Kostja menetluskulude nimekirja (tl 49-51) kohaselt on kostja menetluskulud kokku 1995,48 eurot sh õigusabikulud 1260 eurot vastavalt A. A. G. L. O. 31.10.2012 arvele 4121002 ( 12 töötunni eest), transpordi- ning majutuskulud 515,48 eurot, mille tõendamiseks on kostja esitanud OÜ L. sularahaarve nr 10-12-2012/2 majutuse eest 85 euro tasumise kohta ( tl 53) , OÜ L. sularahaarve nr 3-10-2012 majutuse eest 135 euro tasumise kohta ( tl 54) ning väljatrüki internetist lennupiletite broneerimise kohta maksumusega 192,12 eurot ( tl 55), arve lennupiletite eest summas 184 eurot (tl 56), samuti lepingu rendiauto kasutamise kohta maksumusega 136,36 eurot ( tl 57). Tulenevalt menetluskulude jaotusest puudub vajadus kindlaks määrata ühele või teisele poolele hüvitatavate menetluskulude suurust. Küll aga peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Ilmselt on kostja tõstatatud vaidlus menetluskulude jaotusega seoses tingitud tema poolt kantud menetluskulude märkimisväärsest suurusest. Kohtu arvates isegi juhul, kui menetluskulud jätta hageja kanda, ei saaks kõiki kostja menetluskulusid hagejalt välja mõista. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kõik kostja menetluskulud pole olnud vajalikud ja põhjendatud. Kuigi kostja menetluskulude nimekirjas on lepingulise esindaja kulu tõendamiseks viidatud A. A. G. L. O. 31.10.2012 arvele 4121002, et ole sellist arvet ennast koos nimekirjaga kohtule esitatud. Menetluskulude nimekirjas endas on aga andmed lepingulise esindaja kulu kujunemise kohta ära toodud, mistõttu iseenesest on võimalik sellise kulu vajalikkust ja põhjendatust hinnata. Kohtu arvates on põhjendatud ja vajalik kulu seoses menetlusdokumentidega tutvumisega, kostja nõustamisega, hagile vastuse koostamisega kokku 6 töötunni eest. Kohus teatas 04.12.2012 e-kirjas pooltele, et varasemalt planeeritud kohtuistung 10.12.2012 jääb ära, kuna asja on võimalik TsMS § 440 lg 3 alusel lahendada kohtuistungit pidamata. Kostja oli juba oma kirjalikus vastuses hagile avaldanud nõustumist kirjaliku menetlusega. Kostja ilmus ärakuulamisele kohtusse 10.12.2012 omal algatusel, mistõttu kulusid seoses lepingulise esindaja ärakuulamisel osalemisega ei saa lugeda põhjendatuks ja vajalikeks. Samal põhjusel ei saa lugeda vajalikeks ja põhjendatud kuludeks ka kostja enda sõidu- ja majutuskulusid seoses 10.12.2012 kohtusse ilmumisega. Võttes hagi koheselt õigeks, on kostja oma menetluskulusid kohtu arvates hakanud asjatult suurendama. TsMS § 442 lg 2 p 5-1 kohaselt peab otsuse sissejuhatuses märkima tsiviilasja hinna. Käesoleva tsiviilasja hind TsMS § 132 lg 1 kohaselt on 3500 eurot.

Kohtunik Rita Kulberg

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.