2-09-58645/50 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

2-09-58645 apellatsioonkaebus, tuleb see esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse tervikteksti apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohtu selgitused Kohus selgitab, et lähtuvalt hagihinnast 665,96 eurot mis jääb alla 2000€, ja vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1, menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Asjaolud ja menetluse käik Hagiavaldus Hageja V D esitas 09. novembril 2009 Viru Maakohtusse hagi G T vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja lepingu nr 47, mille puhul on tegemist tööle võtmiseks vahenduslepinguga. Hageja leiab, et leping on vastuolus seadusega. Kostja pidi otsima hagejale tööd välismaal, lubatud töökohta aga ei ole kostja hagejale võimaldanud. Oma teenuste eest sai kostja 10 420 krooni ehk 665,96 eurot. Eeltoodu alusel palus hageja välja mõista kostjalt 665,96 eurot. Kostja vastus hagiavaldusele Kostja leiab, et hageja nõuded on põhjendamatud. Kostja väidab, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud leping nr 51. Kostja kinnitab, et ta on saanud hagejalt 10 420 krooni, kuid sellest summast on kostja teenuste eest ainult 100 krooni ja ülejäänud summa on maksumus vastuvõtva poole teenuste eest. Kostja väidab, et tema on mitu korda pakkunud tööd hagejale Prantsusmaal. Tööleasumiseks vajalikke haridust tõendavaid dokumente ei ole hageja kostjale esitanud. Iga kord keeldus hageja pakutud tööst, kuna hagejal ei olnud vastavaid teadmisi, oskusi ega töökogemust pakutud tööde teostamiseks. Kostja ei saa hagejale raha tagastada, kuna on täitnud oma lepingulised kohustused. Samuti ei saa kostja hagejale tagastada 600 eurot, kuna nimetatud summa on antud Leedu partnerile, kes tegeles töövõtu korraldamisega välismaal. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil, toimunud 01. detsembril 2012, hageja teatas, et poolte vahel on sõlmitud leping, mida kostja ei ole täitnud. Hageja on tasunud kostjale raha teenuse osutamise eest, kuna kostja oma kohustusi ei täitnud, ütles hageja lepingu üles. Kostja ei ole ülesütlemist vaidlustanud ega raha tagastanud. Hageja leidis, et poolte vahel on sõlmitud teenuste osutamise leping. Kostja vaidles hagile vastu, kuid tunnistas, et on võtnud hagejalt raha summas 10 420 krooni. Kostja veel kord rõhutas, et tema on saanud teenuste osutamise eest ainult 1000 krooni, ülejäänud summa läks välismaale. Kostja teatas, et ta ei ole hageja lepingu ülesütlemist kätte saanud. Hageja leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ta on oma kohustusi täitnud. Kostja ei ole teinud hagejale ühtegi pakkumist tööle asumiseks. Samuti ei ole tõendatud, et kostja kandis osa summast välismaale kulude katteks. Kostja leidis, et ülesütlemist ei ole toimunud ning kostja on oma kohustused täitnud, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata.

Tulenevalt VÕS § 1 lg 1,2 võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. Tulenevalt VÕS § 29 lg 1, 2, 3 lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 5 tulenevalt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kohus uurib esmalt lepingut (t.l 3-4, 60-63). Lepingu p 1 määratleb lepingu eseme alljärgnevalt: 1.1 Agent osutab vahendusteenust kindlaksmääratud taus, edaspidi „Tasu“, eest välismaale sõiduks vajalike dokumentide vormistamisel ja kaasabiks töö- ning elamiskohta saabumisel. 1.2 Teenuse saaja, kes soovib sõita tööle väljaspoole Eestit, saab konsultatsioone välismaal töölerakenduse, ühte või teise riiki väljasõiduks vajalike dokumentide vormistamise küsimustes. Edasi vaatleb kohus lepingu p 2.5, mis sätestab „Teenusesaaja kohustub tasuma 1000 EEK osutatava teenuse eest peale variandi(-tide) ja töölesõidumaa (maale) esitamist. Peale tasumist arve järgi või sularahas Agent esitab kogu informatsiooni firma (-de) kohta, kes tegeleb dokumentide (tööluba, leping tööandjaga sõitmise viis ja ravikindlustuse vormistamine) vormistamisega. Hageja kinnitas nii hagiavalduses kui ka kohtuistungil, et soovis leida tööd, milleks sõlmiski leping G T. Ka kostja ei ole seda fakti vaidlustanud. Kohus loeb eeltoodust tulenevalt

2-09-58645 tuvastatuks, et hageja tahe lepingut sõlmides oli leida enesele töö läbi GT poolt osutatud vahendusteenuse, ning hageja sõlmis lepingu üksnes sellel eesmärgil. Kohus arvestab hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 lähtudes järgmisi asjaolusid: kostjale oli teada, et hageja on isik, kes otsib tööd välismaal, lepingueelsetes läbirääkimistes lubas kostja selgesõnaliselt hagejale tööd ning ka töötamise ajaks vastuvõtja (või tööandja) elamispinda välismaal. Seda tahet tõendab nii hageja käitumine, kes jäi ootele ja suhtles G T, et välja selgitada, kas töökohad ning vastuvõtja (ja tööandja poolt tagatav elamispind) on konkreetses välisriigis olemas kui ka samasisuline tahe on tuvastatav kostja enda ütlustest, käitumisest. Lisaks tõendab seda sõlmitud lepingute punkt 8, millest nähtuvalt on kostja hagejalt ettemaksuna võtnud vastu „vastuvõtva poole maksumuse“ summas 600 eurot. Sellest nö deposiidi võtmisest on tuvastatav kostja tahe lahendada hageja vastuvõtmise ja sellega seonduvate tegevuste sooritamine välismaal. Kohus arvestab poolte vahel sõlmitud lepingu olemuse hindamisel muuhulgas ka kostja poolt kohtuistungil antud selgitusi. Kostja väidab, et tema osutas hagejale ainult konsultatsiooni teenust ja selle eest talle maksti. Kostja selgitab, et pakkus hagejale tööd, kuid hageja ise keeldus tööle asumast erinevatel põhjustel. Kostja väidab, et tema täitis täielikult omapoolsed lepingulised kohustused. Kohus võtab arvesse VÕS § 29 lg 1,2,3 sätestatut ning on seisukohal, et lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda lepingupoolte ühisest tahtest, mitte aga lepingus toodud ebaselgest ja ebaõigest väljendusviisist, mille eesmärgiks oli kostja poolt varjata tegeliku teenuse olemust. Kohus on uurinud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingut, kuulanud ära kohtuistungitel hageja ja kostja selgitused lepingute olemuse kohta, ning nende tõendite põhjal jõudnud veendumusele, et lepinguid sõlmides oli poolte ühiseks ja tegelikuks tahteks hagejale välismaal töö leidmine, mida pidi teostama kostja. Kohus on veendumusel, et kostja ei osutanud hagejale mitte konsultatsiooniteenust, vaid töövahendusteenuseid, mille eest kostja lepingu alusel võttis hagejalt tasu 1000 krooni, millele lisandus lepingu p 8 toodud „vastuvõtva poole maksumus“ summas 600 eurot. Tegemist oli tööturuteenuse vahendamisega, mida reguleerib tööturuteenuste ja –toetuste seadus (edaspidi TTTS). Kohus lähtub TTTS 2009.a. perioodil 01.07 – 01.11.2011.a. (hageja ja kostja vahel lepingute sõlmimise aegne) kehtinud redaktsioonist. TTTS § 1 lg 2 kohaselt TTTS-ga reguleeritakse arvestuse pidamist töötute ja tööotsijate üle, tööturuteenuste osutamist, tööturutoetuste maksmist, käesoleva seaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamist ja vastutust käesoleva seaduse rikkumise eest. TTTS § 9 lg 1 p-de 1,2, 10,12 kohaselt tööturuteenuste liigid on: teavitamine tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja -toetustest; töövahendus. Kohus on seisukohal, et G T poolt hagejale osutatud teenus vastab TTS § 9 lg 1 p 1,2 sätestatule, seega on tegemist tööturuteenuste osutamisega. TTTS § 12 lg 1 kohaselt Töövahendus on töötule ja tööotsijale sobiva töö ning tööandjale sobiva töötaja leidmine. Kohus on veendunud, et G Ttegeles hagejaga sõlmitud lepingu raames just nimelt töövahendusega. TTTS § 12 lg 2 sätestab kategoorilise keelu: Eraõiguslik juriidiline isik ja füüsilisest isikust ettevõtja ei tohi nõuda tema poole tööleidmise sooviga pöördunud isikult tasu töövahendusteenuse eest. Töövahendusteenuse eest võib tasu nõuda üksnes tööandjalt või teiselt eraõiguslikult juriidiliselt isikult või füüsilisest isikust ettevõtjalt.

2-09-58645 Seega on kohus seisukohal, et G T, tegutsedes füüsilisest isikust ettevõtjana, ei tohtinud seadusest tulenevast keelust lähtudes nõuda tema poole tööleidmise sooviga pöördunud hagejalt tasu töövahendusteenuse eest. Tulenevalt TTTS § 38 lg 1 Tööturuteenust võib osutada peale Eesti Töötukassa eraõiguslik juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja, kes on registreeritud tööturuteenuse osutajana majandustegevuse registris. Seega ei tohi tööturuteenust osutada FIE, kellel puudub vastav registreering majandustegevuse registris. Kostja ei ole tõendanud vastava registreeringu olemasolu. Seega puudub kostjal õigus üldse tööturuteenuseid osutada. TTTS § 39 tulenevalt tuleb enne tööturuteenuse osutamist läbida registreerimismenetlus Sotsiaalministeeriumis. Kostja ei oma sellist registreeringut ega ole tõendanud, et tal oleks kunagi olnud kavatsus oma tegevus registreerida. Kuigi VÕS § 29 lg 8 sätestab, et Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti, on kohus veendumusel et käesolevas kaasuses ei saa lepingutingimusi lugeda ei seaduslikeks ega kehtivateks, kuna kostjal puudus õigus vastavas valdkonnas tegutsemiseks, samuti keelab TTTS § 12 lg 2 expressis verbis kategoorilise keelu nõuda tööotsijatelt tasu töövahendusteenuse eest. See kategooriline keeld muudab tühiseks nii lepingutasu kui ka „vastuvõtva poole kulude“ nõudmise, kuna tulenevalt TTTS § 12 lg 2 tuleb sellised kulutused sisse nõuda tööandjalt või teiselt eraõiguslikult juriidiliselt isikult või FIE’lt. Seega on hageja ja kostja vahel sõlmitud leping otseselt seadusega vastuolus, ning tegemist on kategoorilise keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingu tegemiseks. Keelu tuvastamise vajadusele on juhtinud tähelepanu Riigikohus oma lahendis 3-2-1-113-11. TTTS § 12 lg 1 ja 39 lg 1 sätestavad FIE’l e kategoorilise tegutsemiskeelu. Kuna seadusandja ei ole eriseaduses reguleerinud FIE tsiviilõiguslikku vastutust ega tagajärgi keelatud tegevuse eest, kuuluvad olukorra lahendamisel kohaldamisele üldnormid, milleks on tsiviilseadustiku üldosa sätted. Kohus tuvastas, et käesolevas asjas on hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingute näol tegemist TTTS sätestatud kategoorilist keeldu rikkuvate lepingutega, mis on seadusega selges vastuolus. Seadusega vastuolus olev tehing on algusest peale tühine tulenevalt TsÜS § 87 sättest Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 84 lg 2 sätestab kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. Kohus on kõiki tõendeid kogumis analüüsides jõudnud veendumusele, et tehing ei vasta ühegi teise tehingu tunnustele, kohus on tuvastanud poolte tegeliku tahte ning analüüsinud selle kujunemist ja poolte käitumist lepingu sõlmimisel ning lepingueelsetel läbirääkimistel. Kohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et isegi juhul kui kostja oleks tõepoolest hagejale vahendanud kehtivaks loetava lepingu alusel üksnes konsultatsiooniteenust, puudus tal TTTS § 12 lg 1 alusel nõuda selle eest tasu 1000 krooni. Kohus on seisukohal, et isegi juhul kui lugeda tõeseks kostja väide, et ta kehtiva konsultatsioonilepingu alusel võttis hagejalt Lepingu p. 8 järgi vastu raha 600 eurot (kokku 2400 eurot) selgitusega „Vastuvõtva poole maksumus“, on kostja tõendamiskohustuseks asjaolu tõendamine, et „vastuvõttev pool“ on teinud kulutusi, mille hüvitamises on pooled lepingus