2-11-33577/17 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Tartu Maakohus rahuldas 21. märtsi 2012 otsusega hagi ning mõistis H. Mesipuult V. Roosi kasuks välja põhivõla 5112.93 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 422.85 eurot ja jooksva viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud jäid H. Mesipuu kanda. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et kostja ja Danske Bank AS Eesti filiaali vahel oli sõlmitud müügileping ning hageja ja Danske Bank AS Eesti filiaali vahel liisinguleping. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3 kohaselt ei toimu asja omandi üleminekut, kui asi on varastatud, kadunud, või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seega ei läinud sõiduki omand üle kostjale, heauskset omandamist ei toimunud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt oli müüja kohustus teha võimalikuks omandi üleminek ostjale, müüja rikkus seda kohustust. Kohustuse rikkumise tõttu on teisel lepingu poolel õigus kasutada VÕS § 101 lg 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Tulenevalt VÕS §-st 365 lg 1 on hagejal kui liisinguvõtjal õigus esitada nõue kostja kui müüja vastu. Hageja on VÕS § 116 kohaselt lepingust taganenud, taganemiseks on hagejal olnud VÕS § 365 lg 2 kohane liisinguandja nõusolek. Seega on antud juhul müüja oluliselt lepingut rikkunud, kuna ei ole sõiduki omandiõigust üle andnud. Danske Bank AS Eesti filiaalil ei tekkinud sõiduki omandiõigust, hagejal ei ole võimalik liisingulepingu alusel sõidukit kasutada. Sõiduki omandiõiguse üleandmine oli kostja üks olulisemaid kohustusi. Kuna kostjal ei olnud võimalik lepingut täita (omandiõigust ei olnud ka temale sõiduki müünud isikul ning sõiduk arestiti), võis hageja lepingust taganeda VÕS §-s 114 märgitud tähtaega andmata. VÕS § 118 tulenevalt tuleb taganemise avaldus esitada mõistliku aja jooksul pärast seda, kui pool sai lepingu rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus leidis, et taganemise avalduse esitamise tähtaeg hakkas kulgema hetkest, kui hageja sai kätte Tartu Maakohtu

3.septembril 2006.a.“ Varguse faktist teadasaamise kontekstis on ebaoluline kas kohus auto pärast arestib või mitte. Mõistlik tavapärase hoolsusega käituv isik saab juba sõiduki arestimise protokollist väljaspool mõistlikku kahtlust teada sellest, et sõiduk on varastatud; 2) eksis maakohus ka taganemisavalduse esitamise aja lõpu määratlemisel. Õigusteooria ja kohtupraktika on leidnud, et taganemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Seetõttu oleks maakohus pidanud taganemise hetkeks lugema mitte 11. novembri 2010, vaid 27. novembri 2010, mil kostja taganemisavalduse kätte sai; 3) jättis maakohus tähelepanuta, et kostja ei ole täitnud ostja kohustust teavitada müüjat müügilepingu esemel esinevatest puudustest. Ostu-müügilepingu nr 300423RV p 6.2 kohaselt oli ostjal õigus esitada müüjale pretensioone ühe kalendrikuu jooksul alates vara vastuvõtmisest. Seetõttu kaotas ostja õiguse tugineda lepingutingimustele mittevastavusele kas 28. septembril 2010 või alternatiivselt, lähtudes puudustest teadasaamise hetkena arestimismääruse kättesaamisest, 13. oktoobril 2010, st igal juhul enne taganemisavalduse esitamist; 4) jättis maakohus põhjendamatult arvestamata kostja alternatiivse vastunõude hageja suhtes. VÕS § 189 lg 1 järgi peab kumbki lepingupool lepingust taganemisel selle alusel saadu tagastama. VÕS § 189 lg 2 p 3 järgi peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, kui üleantu on hävinud. Analoogia korras kohaldub viidatud säte ka olukorras, kus asi on varastatud ning tagastatud algsele omanikule. Vastasel juhul tähendaks see olukorda, kus hageja peab täitma võimatu kohustuse, mis on aga VÕS § 108 lg 2 p-st 1 lähtuvalt välistatud. Kuna hagejal ei ole objektiivselt võimalik autot kostjale tagastada, peab hageja VÕS § 189 lg 2 p 3 alusel hüvitama kostjale selle väärtuse; 5) apellant märkis täiendavates seisukohtades, et vastustaja ei teavitanud teda asja lepingutingimustele mittevastamisest ka VÕS § 220 lg 1 sätestatud 2-kuulise tähtaja jooksul ning on seega kaotanud õiguse asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu lepingust taganeda. Seda ka juhul, kui lähtuda asja lepingutingimustele mittevastavuse teadasaamise hetke määratlemisel vastustaja käsitlusest.

arestimist, vaid tegemist on esialgse õiguskaitsevahendiga. Viidatud protokollil ei ole tehtud märget, et selle peale oleks võimalik kaebust esitada. Mõistetavalt oli tegemist esialgsete ja kohtu poolt kontrollimata andmetega, mistõttu kohtu poolt järgnevalt koostatud vara arestimise määrus on sisuline ja oluline dokument, mille põhjal võib hageja järeldada konkreetseid õiguslikke asjaolusid, sh ka sõiduki varguse kohta; 2) oli sõiduki kinnipidamise protokoll ebatäpne, mis tekitas hagejas põhjendatud vajaduse kohtu määrus ära oodata. Protokolli esimeses reas on viidatud Schengeni infosüsteemis olevale teatele, kuid järgnevalt ei ole menetleja teinud risti Schengeni infosüsteemis oleva teate viitele, vaid hoopis Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni kaudu esitatud taotlusele. Seega oli viidatud protokoll juba algselt vastuoluline ja selle põhjal mingite tõsikindlate õiguslike järelduste tegemine ebaõige; 3) on hageja poolt lepingust taganemise avalduse esitamine seotud liisingulepingu eripäraga, mis tuleneb ostjale esitatavatest täiendavate toimingute tegemise vajadusest, sh kohustuslikust nõudest liisingulepingu ülesütlemisel saada VÕS § 365 lg 2 alusel nõusolek kõigepealt liisinguandjalt. Sellise nõusoleku saamisel pidi hageja järgnevalt pöörduma õigusabi saamiseks juristi poole, kes teda abistaks keerulise asja menetlemisel; 4) on arusaamatud apellandi väited, et hageja pidanuks suutma taganemisavaldust esitada varem. Hageja postitas taganemisavalduse 11. novembril 2010 ja samal päeval jõudis see ka kostja elukoha postiasutusse. Kostja läks alles 27. novembril 2011 postiasutusse taganemisavaldusele järele. Arvestades taganemisavalduse esitamiseks vajalike faktiliste ja õiguslike eelduste loomist, on hageja poolt tehtud kõik vajalik, et taganemisavaldus üle anda mõistliku aja jooksul. Sisuliselt mahub hagejast sõltuv protsess ajavahemikku 12. september kuni 11. november 2010, seega vähem kui kahe kuu sisse; 5) on ebaõige on apellandi väide, et vaadeldaval juhul on VÕS § 220 lg-st 1 lähtuvalt asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise tähtaeg lühem kui 2 kuud. Apellant on ebaõigesti soovinud müügi- ja liisingulepingust tuleneva toimingu tähtaegsuse taandada ainult müügilepingust tulenevatele nõuetele. Liisingulepingu puhul peab ostja taganemisavalduse tegemiseks küsima nõusolekut ka kolmandalt isikult, mistõttu tuleb eeldada, et sellise avalduse esitamise tähtaeg peabki pikem olema; 6) ei ole õige väide, et hageja suhtes kehtivad muud, näiteks lühendatud taganemisavalduse esitamise või asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise tähtajad. Apellandi viide müügilepingu nr 300423RV p-le 6.2. ei ole asjakohane. VÕS § 220 regulatsioon tarbijast ostja suhtes on imperatiivne ja vaadeldava lepingu pooltele ei laiene tähtaegade osas dispositiivsuse põhimõte. Hageja on teatanud taganemisavalduses seaduses sätestatud tähtaja, samuti ka mõistliku aja jooksul asja puudustest; 7) ei ole kostjal hageja suhtes vastunõuet. Kostja vastuväited, et ta ei ole põhjustanud sõiduki hävimist ega halvenemist, samuti pole tema käitumisest põhjustatud auto varastamine, vaid ta on selle ostnud, rakendades mõistlikku hoolsust, ei ole asjakohased. On täidetud VÕS § 190 lg 1 p 2 tingimus kostja tasaarvestamise avalduse rahuldamata jätmiseks. Tasaarvestuse materiaalsed eeldused ei ole täidetud ja kostja tasaarvestusavaldus ei kuulu rahuldamisele.