2-01-215/36 - Pankrotiõigus - Pankrotimenetluse järelevalve - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Viru Maakohus lõpetas 11.07.2012. a määrusega Väino Kivi pankrotimenetluse 22.06.2012. a lõpparuande kinnitamisega. Kohus määras halduri Kauri Rattuse tasuks 807.57 eurot + käibemaks ja kulude katteks 935.80 eurot. Kohus määras haldur Kauri Rattustele rahatrahvi 2500 eurot. Trahv tuli tasuda 15 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011, viitenumber 4100065064. Kohus kohustas haldurit esitama kohtule ja Justiitsministeeriumile põhistatud vastuse Justiitsministeeriumi 04.06.2012. a järelpärimisele 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest. Haldur tuleb vabastada kohustustest pärast eelnimetatud kohustuse täitmist. Kohus nimetas dokumentide hoidjaks halduri Kauri Rattuse. PankrS § 163 lg 3 kohaselt otsustab kohus kümne päeva jooksul pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist lõpparuande kinnitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise, tehes selle kohta määruse. Kohus nõustus lõpparuandes esitatuga menetlusökonoomilistel kaalutustel. Antud menetluses on esitatud marginaalselt vähe võlanõudeid, need on aastaid tagasi rahuldatud ja menetluse lõpetamine on viibinud üksnes seetõttu, et kohtu hinnangul ei ole haldur korduvalt suutnud esitada adekvaatset, üheselt mõistetavat ning menetluse käigus kindlatele andmetele ja tõenditele tuginevat lõpparuannet. Kohtule on jäänud ebaselgeks, miks on pankrotivaras kajastatud summad, mida halduri väitel seal ei ole ja miks peaks neid aluseks võtma tasu arvestamisel. Endiselt on jäänud ebaselgeks väljamaksed ja tehtud kulud ning asjaolu, kas ja millal on ajutise halduri tasu välja makstud. Kohtule on jäänud ebaselgeks, miks juriidilise kõrgharidusega haldur ei suutnud selgitada oma rolli võlgniku kriminaalmenetluses ja ei esitanud õigeaegselt asjakohaseid nõudeid. Kuivõrd aga kõik võlausaldajate nõuded on 100% rahuldatud ja tähtaegseid vastuväiteid aruandele esitatud ei ole, siis sõltumata eeltoodud ebaselgusest ei ole 10 aastat kestnud menetluse edasine jätkamine põhjendatud. Kohus leidis, et haldur ei ole antud asjas tegutsenud seadusega kooskõlas. Kui võlgnikul oli olemas reaalne vara, mida saanuks ja pidanuks realiseerima, siis halduri põhjendused sellega mittetegelemiseks ei ole tõsiseltvõetavad. On tavapärane, et füüsilisest isikust võlgnikud on abielus, mistõttu ongi seadusandja näinud halduritele ette võimaluse ja kohustuse tegeleda pankrotivara valitsemise raames ühisvara jagamisega, et võlgniku ühisvara arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Halduri esitatud põhjendus, et vara realiseerimine on aeganõudev ja osaliste rohke, on kummastav. Kui haldur leiab, et võlgniku perele peaks jääma alles nende eluruum, siis oli halduril kohustus selgitada võlgnikule vajadust aktiivselt tegeleda muude reaalsete rahaliste vahendite leidmisega võlgade tasumiseks.

Haldur ei saa menetlust läbi viies lähtuda üksnes võlgniku võimalikest huvidest, vaid peab tegutsema viisil, mis kiiremal võimalikul moel tagab võlausaldajate nõuete rahuldamise. Seega kui võlgnikul oli olemas vara, siis pidi haldur varaga ka tegelema. Kohus ei pidanud kohaseks halduri käitumist, kes väitis, et võlgnik on pidevalt tema vaateväljast kadunud ja ei ole samal ajal kohtule tõendanud, et see tegelikult ka nii oli. Samuti ei teinud haldur midagi, et võlgnikku distsiplineerida kohtu kaasabil. Kohus on kogu menetluse kestel liiga palju kordi (20.12.2002, 25.11.2004, 27.01.2005, 13.09.2005, 22.12.2006, 08.01.2007, 31.05.2007, 12.03.2008, 08.04.2008, 02.09.2008, 16.01.2009, 31.07.2009 jne) pidanud haldurile meelde tuletama tema kohustusi ja ebatavaliselt palju pidanud tegelema puudustega lõpparuannetes, mis on kahetsusväärne, arvestades nõuete väga väikest mahtu nii arvuliselt kui summaliselt. Kohus leidis, et kui haldur oleks aktiivselt ja tulemuslikult tegelenud olemasoleva kinnisvara realiseerimisega, ei oleks väga tõenäoliselt tekkinud ka võlgnikul võimalust kaduda halduri vaateväljast ja võimalust mitte teavitada haldurit oma tööle asumisest ja kindlasti olnuks elimineeritud võimalus, et võlgnik saab vabalt käsutada oma (pankrotivaraks olevat) töötasu. Kui haldur veel 5 aastat peale pankroti väljakuulutamist ehk nt 12.07.2007. a aruandes kinnitab, et ta ei ole alustanud võlgniku vara müüki, siis see ei ole kuidagi taganud menetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist. Kohus on juba 11.04.2006. a teinud haldurile trahvihoiatuse menetluse põhjendamatu venitamise pärast. Haldur on selle kätte saanud 13.04.2006. a. Kohus on 12.03.2008. a teavitanud menetluse problemaatikast ja halduri tegevusetusest justiitsministeeriumi ning 08.04.2008. a ka pankrotihaldurite koda. Halduri tasu suurus oli võlgniku esindajale teada lõpparuande arutamiseks määratud 11.06.2012. a istungil. Võlgnik leidis, et ilmselgelt on tasu liiga suur ja ei ole kooskõlas tehtud töö mahuga, kuid jättis tasu suuruse kohtu otsustada. Võlgnik ei ole 22.06.2012. a aruandele vastuväiteid esitanud. Haldur on 11.06.2012. a istungil teatanud, et 28.05.2008. a üldkoosolekul esitati kinnitamiseks halduri kulud summas 27000.90 krooni ja et ta ei oska öelda, mis olid kulud 2003. a märtsis. Viimased kulud olid siis, kui ta käis kriminaalasja raames kohtuistungil, et saada võlgnikuga kokku. Kulude summa 27000.90 krooni kujunemise kohta selgitust ja dokumente tal ei ole. Menetluse kuludesse puutuvalt on 28.05.2008. a üldkoosolekul heaks kiidetud (osa võttis üks võlausaldaja) kulud summas 27000.90 krooni, mille sisse oli arvestatud ka ajutise halduri tasu. 15.05.2008. a esitatud lõpparuande kohaselt oli kulusid kokku 2700+6600=9300 krooni. Kulude kohta dokumente esitatud ei ole. Kui 2008. a üldkoosolekul nimetati kuludeks koos ajutise halduri tasuga 27000.90 krooni, siis on hämmastav, et 28.01.2009. a Hansapangale esitatud kirjas on kuluks nimetatud oluliselt (ja on ebaselge, kust see summa tuleb) väiksem summa ehk 22 500.46 krooni. Kui mai 2008. a aruandes oli perioodi 01.06.200315.05.2008. a kuludeks 6600 krooni, siis aprillis 2009. a on sama perioodi kohta esitatud kulude suurus 2200 krooni ehk 3 x väiksem. Kulude vähenemine sunnib kohut järeldama, et kulude numbrid ei põhine mitte mingil dokumentatsioonil. Sealjuures on kohus dokumente küsinud 02.12.2009. a. Sama aprilli 2009. a aruandes on kuludeks nimetatud (ajalise määratluseta) veel ka 8400 krooni ja ka sellele summale pole mingit selgitust. Kuna menetluse kuludesse puutuvalt on haldur kinnitanud, et 27000.90 krooni kujunemist ta selgitada ei oska ja kuna alates 01.01.2010. a jõus oleva PankrS § 66 järgi kulude aruannet esitatud ei ole, siis saab kohus kinnitada vaid need kulud, mis on nimetatud jaotusettepaneku kinnitamise jõustunud määruses summas 935.80 eurot. Eeltoodud menetluse käik annab aluse käsitleda antud määruses ka justiitsministeeriumi poolt 11.06.2012. a esitatud taotlust halduri trahvimiseks. Põhjaliku taotluse (9 lehekülge) kohaselt on Justiitsministeerium omapoolse järelvalvemenetluse tulemusena tuvastanud, et haldur ei ole oma tegevuses antud menetluse läbiviimisel täitnud seaduses sätestatud korda:

31.03.2006. a Kuivõrd võlgnikku oli võimatu kätte saada ja tal puudus Eestis töökoht, siis esitas kaebaja 08.07.2007. a võlgnikule päringu (lisa 6) teabe saamiseks seoses võlgniku töösuhtega. Võlgnik ei reageerinud määruskaebuse esitaja teatistele. Kaebaja sai võlausaldajalt ja kolmandatelt isikutelt informatsiooni, et võlgnik töötab Soomes. Seejärel pöördus haldur Eesti saatkonna poole Helsingis ja Soome Migratsiooni Ameti poole eesmärgiga saada informatsiooni võlgniku Soome elukoha ja töökoha kohta, kuid tulutult. Haldur sai 2007. a. mais Maksu- ja tolliametilt informatsiooni, et võlgnik on esitanud 2006. a. tuludeklaratsiooni, mille järgi võlgnik töötab OÜ-s AK V. Kuivõrd osaühingu juhatus ja tegutsemine on koondunud Soome, siis õnnestus halduril ettevõttega kontakti saada juulis 2007. a. (lisa 7). Haldur kohtus äriühingu esindajatega ja selgus, et võlgnik töötas ka kohtumise hetkel OÜ-s AK V ja töötasud kanti AS Swedbank (endine ärinimi AS Hansapank) arvele ning alates 2007. a Soome panga arvele. Kontrolli käigus selgus, et võlgniku kontole on OÜ-lt AK V töötasu laekunud perioodil september 2006. a kuni aprill 2007. a 134 398 krooni ning perioodil jaanuar 2006. a kuni juuli 2007. a muid tulusid 92 126 krooni. Samas nähtus, et võlgnik on AS-i Swedbank kontot kasutanud, kuigi konto oli alates 2002. a arestitud ja ainukasutusõigus kuulus haldurile. Haldur esitas koheselt AS-i Swedbank pretensiooni selgituste saamiseks. AS Swedbank tunnistas eksimust ja nõustus hüvitama pankrotimenetluse kulud summas 9240.25 krooni (lisa 8). Samuti esitas haldur 28.10.2009. a Ida Politseiprefektuurile kaebuse (lisa 9), et selgitada välja asjaolud, kuidas oli võlgnikul võimalik arveldusarvet kasutada, kuigi tal puudus selleks õigus ja kas võlgniku tegevus vastab kuriteotunnustega tegevusele. Võlgnik mõisteti 02.05.2012. a karistusseadustiku § 385 lg-s 1 ja § 201 lg-s 1 sätestatud kuriteos süüdi (lisa 10). Kuivõrd halduri arvamuse kohaselt sõltub halduri tasu mh pankrotivarasse laekunud summadest (PankrS § 65) ja tuleb märkida andmed pankrotivara kohta (PankrS § 162 lg 2 p 1), kuid kuni kriminaalmenetluse lõpuni ei olnud selge, kui palju pankrotivarasse laekub, siis ei olnud kohtule võimalik lõpparuannet varem esitada. Seega on lõpparuande kinnitamine veninud seoses võlgniku tegevusega ning asjaoluga, et kohtunik ja haldur on seadust tõlgendanud erinevalt. Kohtumäärusest ei nähtu, milles seisneb PankrS § 55 lg 3 p 5 rikkumine. Kaebaja edastas kohtule 04.01.2010. a aruande, milles oli muuhulgas vastatud 02.12.2009. a. teabenõudes märgitud küsimustele (lisa 11). Kaaskirjast nähtub, et halduril ei olnud võimalik esitada aruannet varem seoses komandeeringus viibimistega. Kaebaja ei vastanud kohtu 01.02.2012. a kirjale, kuid edastas 21.05.2012. a lõpparuande vastavalt seadusele. Kohtumäärusest ei nähtu, milles seisneb kaebajapoolne pankrotimenetluse venitamine. Võlgnikult saadud informatsioon oli piiratud, sest võlgnikul endal puudus ülevaade oma varadest ja kohustustest. Vaatamata eeltoodule on võlgniku varad ja kohustused fikseeritud 18.03.2002. a ajutise pankrotihalduri aruandes (lisa 12) ning nõuete kaitsmise koosoleku protokollis (lisa 13). Määruskaebuse esitaja leiab, et isegi juhul kui lugeda, et kaebaja on jätnud nimekirja esitamata, siis ei ole tegemist nii raske rikkumisega, mis tooks kaasa trahvi. Kaebaja arvas võlgniku ja tema abikaasa ühisvarasse kuuluva XXX asuva kinnistu pankrotivara hulka. Vastavalt PankrS § 52 lg-le 4, kui haldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib võlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast. Seega kui vara arvatakse pankrotivara hulka, ei ole haldur kohustatud esitama nõuet ühisvara jagamiseks. Samuti on kaebaja seisukoht, et arvestades võlgniku käitumist pankrotimenetluse kestel - haigused, mittevastamised, oleks ühisvara jagamise menetlus kohtus eeldatavasti siiani pooleli; 3) on kohus ebaõigesti kohaldanud PankrS § 69 lg-t 2. Materjalidest nähtuvalt on haldurile tehtud 11.04.2006. a trahvihoiatus seoses tegevuse põhjendamatult venimise ja aruande esitamise kohustuse rikkumisega. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et trahvi määramisel

5.Ringkonnakohus leiab, et maakohus määras õigesti pankrotihaldurile Kauri Rattusele rahatrahvi 2500 eurot. PankrS § 69 lg 2 kohaselt, kui haldur rikub oma kohustusi, võib kohus määrata talle trahvi, kui kohus on teinud haldurile trahvihoiatuse. Kohustuse raske rikkumise korral võib kohus haldurit trahvida eelnevat hoiatust tegemata. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus ei ole määruses piisavalt põhjendanud, milliseid kohustusi on haldur rikkunud. Ringkonnakohus on seisukohal, et pankrotihaldur ei ole pankrotimenetluses esitanud nõuetekohaseid PankrS §-s 165 ettenähtud ettekandeid kohtule. PankrS § 165 lg 1 kohaselt esitab haldur, kui pankrotimenetlust ei ole lõpetatud kahe aasta jooksul pärast pankroti väljakuulutamist, pankrotitoimkonnale ja kohtule ettekande, milles märgib põhjused, miks pankrotimenetlust ei ole lõpule viidud; andmed müüdud ja müümata pankrotivara kohta; andmed pankrotivara valitsemise kohta. Võlgniku pankrot kuulutati välja 20.03.2002. a (I kd, tl 105). 25.11.2004. a (I kd, tl 138) ja 27.01.2005. a (I kd, tl 139) palus kohus halduril esitada PankrS §-s 165 sätestatud aruanne. Haldur esitas kohtule aruande alles 08.02.2005. a (I kd, tl 140), s.o mitu kuud hiljem seaduses sätestatud tähtajast. 13.09.2005. a palus kohus halduril esitada andmed Väino Kivi pankrotimenetluse seisu kohta (I kd, tl 142), sest haldur kinnitas 08.02.2005. a aruandes, et ta esitab kohtule lõpparuande 6 kuu jooksul, kuid haldur seda ei teinud. Kohus pöördus uuesti halduri poole 11.04.2006. a meeldetuletusega esitada kohtule aruanne pankrotimenetluse kohta hiljemalt 28.04.2006. a. Ühtlasi tegi kohus samas meeldetuletuses haldurile trahvihoiatuse (I kd, tl 145). Haldur esitas kohtule aruande (I kd, tl 148) 02.05.2006. a (aruande kuupäevaks oli märgitud 28.04.2006. a). 22.12.2006. a saatis kohus uuesti meeldetuletuse aruande esitamiseks (I kd, tl 153). 31.05.2007. a pöördus kohus halduri poole paludes esitada seni tähtaegselt esitamata aruanded ja detailne seletus senise tegevuse kohta antud pankrotiasjas (I kd, tl 165). Haldur esitas aruande alles 15.07.2007. a (I kd, tl 169). 12.03.2008. a pöördus kohus uuesti halduri poole ja palus esitada nõuetekohased aruanded ja

seletuskirja menetluse senise venimise põhjuste kohta (I kd, 188). Pankrotihaldur esitas vastuse teabenõudele (aruande) alles 03.04.2008. a (I kd, tl 198). Eeltoodust tuleneb, et haldur on korduvalt jätnud esitamata tähtaegsed nõuetekohased aruanded PankrS § 165 lg 1 kohaselt ning kohus on pidevalt pidanud pöörduma halduri poole, et tuletada haldurile meelde aruande esitamise kohustust. Ringkonnakohus leiab, et pankrotihaldur on rikkunud PankrS § 162 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusi. Haldur esitas kohtule lõpparuande 11.06.2008. a (II kd, tl 7). Viru Maakohus jättis 11.06.2008. a määrusega 11.06.2008. a esitatud lõpparuande kinnitamata ja andis haldurile tähtaja 14 päeva määruse kättetoimetamisest lõpparuande korrastamiseks, teate avaldamiseks ja uue aruande esitamiseks (II kd, tl 18). Määrus toimetati haldurile kätte 17.06.2008. a (II kd, tl 21). Kohus saatis haldurile 02.09.2008. a kirjaliku meeldetuletuse (II kd, tl 27) lõpparuande esitamiseks. 17.09.2008. a saatis haldur kohtule selgituse, miks ta ei ole lõpparuannet esitanud (II kd, tl 29). 16.04.2008. a esitas haldur parandatud lõpparuande (II kd, tl 40). Viru Maakohus jättis 18.05.2009. a määrusega 16.04.2009. a esitatud lõpparuande kinnitamata ja andis tähtaja 14 päeva määruse kättetoimetamisest lõpparuande korrastamiseks (II kd, tl 68). Maakohus selgitas 18.05.2009. a määruses, et lõpparuandes puudub arvestuslik ülevaade pankrotivara koosseisust, mistõttu võib selline olukord kahjustada võlgniku ja võlausaldajate huve. Samuti puudub kohtu sõnul lõpparuandes üheselt mõistetav arusaam halduri tasu suurusest. Haldur sai määruse kätte 02.06.2009. a (II kd, tl 73). Kohus saatis haldurile 31.07.2009. a kirja, milles tuletas meelde, et halduril on nõuetekohane lõpparuanne esitamata. Nimetatud kirjas kordas kohus, et 11.04.2006. a on haldurile tehtud juba trahvihoiatus (II kd, tl 74). Haldur sai kirja kätte 08.08.2009. a. Haldur esitas kohtule lõpparuande alles 21.05.2012. a. Eeltoodust tuleneb, et haldur on rikkunud PankrS §-s 162 ettenähtud kohustusi. Vaatamata kohtu korduvatele meeldetuletustele ei kõrvaldanud haldur lõpparuande puudusi kohtu poolt määratud tähtaegade jooksul, rikkudes sellega PankrS § 55 lõikes 2 sätestatud nõuet täita oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega. Ringkonnakohtu arvates ei ole haldur teinud piisavalt toiminguid kiireks pankrotimenetluse lõpetamiseks PankrS § 55 lg 1 kohaselt. Halduri menetluses on käesolev pankrotiasi olnud alates 20.03.2002. a. Võlgnikul oli pankroti väljakuulutamise hetkel olemas pankrotivara, kuid haldur ei ole selle realiseerimisega tegelenud. Ringkonnakohtu hinnangul on haldur lubamatult pikalt viivitanud pankrotimenetluse läbiviimisega. Halduri väited, et võlgniku vara realiseerimine oleks väga keeruline ja aeganõudev protsess, ei ole põhjendatud. Haldur on oma ametikohustusi täites rikkunud PankrS § 55 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustust täita oma ametikohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ja tagada seaduslik ja kiire pankrotimenetluse läbiviimine, sealjuures arvestades võlgniku ja võlausaldajate huvidega.