Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
Marek Laanemetsa hagi Korteriühistu UEXKÜLLI MAJA (likvideerimisel) ja Reet Voki vastu põhivõla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-36719
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Korteriühistu UEXKÜLLI MAJA (likvideerimisel) kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
58 951 eurot 9 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Marek Laanemets (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Äili Rodi Kostjad Korteriühistu UEXKÜLLI MAJA (likvideerimisel, registrikood 80107999), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Reet Vokk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando
Asja läbivaatamise kuupäev
15. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-36719 muutmata.
2.
Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Korteriühistu UEXKÜLLI MAJA (likvideerimisel) kanda.
5.Mõista Korteriühistult UEXKÜLLI MAJA (likvideerimisel) riigituludesse kassatsioonkaebuse esitamisel vähemtasutud kautsjon 28 (kakskümmend kaheksa) eurot 69 senti. Raha tuleb maksta 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata rahalt maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses
7.Saata Riigikohtu otsuse ärakiri tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 179 lg 4 alusel Riigi Tugiteenuste Keskusele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Marek Laanemets (hageja) esitas 4. augustil 2011 Harju Maakohtule Korteriühistu UEXKÜLLI MAJA (likvideerimisel) (kostja I) ja Reet Voki (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjalt I enda kasuks välja mõista põhivõla 53 975 eurot 38 senti ja alates 7. veebruarist 2011 kuni kohustuse täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning kostjalt II enda kasuks välja mõista põhivõla 9701 eurot 34 senti ja alates 8. veebruarist 2011 kuni kohustuse täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 23. septembril 2011 esitas hageja alternatiivse nõude, milles palus mõista kummaltki kostjalt kohtu määratud solidaarvõlgnike osavastutuse alusel välja põhivõla 63 676 eurot 72 senti ja alates 7. veebruarist 2011 kuni kohustuse täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagi kohaselt mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2010. a otsusega hagejalt ning kostjatelt solidaarselt Brian Reginald McMahoni (võlausaldaja) kasuks välja kahjuhüvitis 2 350 000 krooni (150 192 eurot 37 senti) ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Ringkonnakohtu otsus jõustus
24.jaanuaril 2011. Ringkonnakohtu otsuse alusel tasus AS ERGO Kindlustus (kindlustusandja) hageja eest võlausaldajale 49 425 eurot ja kostja II eest 44 250 eurot 69 senti. Hageja tasus võlausaldajale 2011. aasta 7. veebruaril 31 950 eurot, 8. veebruaril 31 950 eurot ja 8. märtsil 4105 eurot 76 senti. Ringkonnakohtu otsuse täitmiseks on tasutud põhivõlg 150 192 eurot 37 senti. Koos viivisega on tasutud 161 681 eurot 45 senti. VÕS § 69 lg 1 kohaselt vastutavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes võrdsetes osades. Seega on hageja ja kostjate osa solidaarvõlgnike sisesuhtes põhivõlast 1/3 e 50 064 eurot 12 senti. Kostja II eest on kindlustusandja sellest tasunud 44 250 eurot 69 senti, kostja I ei ole midagi tasunud. Seega on hagejal tasutud põhivõlast tulenev regressinõue kostja I vastu 50 064 eurot 12 senti ja kostja II vastu 5813 eurot 43 senti. Viivist on ringkonnakohtu otsuse alusel võlausaldajale tasutud 11 489 eurot 8 senti. Hageja on tasunud viivist kostjale I langeva põhivõla osa eest 3821 eurot 67 senti ja kostjale II langeva põhivõla osa eest 3818 eurot 83 senti. Kostjatelt tuleb kohustuse täitmisega viivitamise eest välja mõista ka seadusjärgne viivis. Samuti kulutas hageja 663 eurot 57 senti õigusabile seoses teiste solidaarvõlgnike eest kohustuste täitmisega. Sellest tuleb kostjatelt nõutava põhivõla suhtest lähtudes kahjuhüvitisena kostjalt I välja mõista 594 eurot 49 senti ja kostjalt II 69 eurot 8 senti.
2.Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-07-14968 tuvastati, et hageja ja kostja II tekitasid täitemenetluse korraldamisel raskelt hooletusega võlausaldajale kahju. Kostja I vastu rahuldati nõue tulenevalt lepingulise kohustuse rikkumisest, mille eelduseks ei ole kostja I süü. Kostja I tekitas kahju sellega, et ta ei avaldanud kohtumenetluses asjaolu, et võlausaldaja elukoht ei olnud Eestis. Hageja tekitas kahju sellega, et määras täitemenetluses võlausaldajale
kuulunud korterile liiga madala enampakkumise alghinna. Kostja II jättis muutmata korteri valesti määratud alghinna ning avaldamata enampakkumise aja, mistõttu avalikkus ei teadnud, millal see toimus ega saanud sellel osaleda. Samuti teadis kostja II korteri müügi ajal, et võlausaldaja elab Austraalias. Arvestades eeltoodud asjaolusid ning seda, et erinevalt hagejast ja kostjast II ei ole kostjal I kindlustust ega raha võla tasumiseks, on põhjendatud jätta kahju hageja ja kostja II kanda. Hagejal ei ole õigust nõuda kindlustusandja makstud summat tagasi. VÕS §-de 521-523 järgi täitis kindlustusandja võlausaldajale makse tegemisega enda kohustust ning solidaarvõlg selles osas lõppes. Hageja ja kostjate vahel saab jaotada üksnes kindlustusandja makstust üle jääva summa.
3.Kostja II võttis hagi õigeks
4.Harju Maakohus rahuldas 18. novembri 2011. a otsusega hagi, mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 53 975 eurot 38 senti, viivise 3. augusti 2011. a seisuga 2107 eurot 51 senti ning alates
4.augustist 2011 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning kostjalt II hageja kasuks põhivõla 9701 eurot 34 senti, viivise 3. augusti 2011. a seisuga 351 eurot 99 senti ning alates 4. augustist 2011 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Harju Maakohtu 25. veebruari 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2010. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-14968 on mõistetud hagejalt ja kostjatelt solidaarselt välja võlausaldaja kasuks 2 350 000 krooni (150 192 eurot 37 senti) ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagejal ja kostjal II oli vastutuskindlustus ning kindlustusandja on hüvitanud võlausaldajale hageja eest 49 425 eurot ja kostja II eest 44 250 eurot 69 senti. Hageja tasus ülejäänud võla 68 005 eurot 76 senti. Jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et võlausaldajale tekkis kahju hageja, kostja I ja kostja II õigusvastase tegevuse tagajärjel ning puudub alus vähendada neilt välja mõistetud kahju hüvitise suurust. Pooled vastutavad kahju hüvitamise eest solidaarselt. Jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud ja kostja I jaoks siduv, et tema puhul on kahju hüvitamise eeldused, objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü, täidetud. Hageja nõue kostja I vastu ei ole välistatud põhjusel, et hagejal ja kostjal II oli vastutuskindlustus ning kindlustusandja hüvitas osaliselt kahju. Võlausaldaja ei suunanud oma nõuet kindlustusandja vastu, mistõttu on väär käsitleda kindlustusandjat kostja I suhtes solidaarvõlgnikuna. Kindlustusandja täitis VÕS § 517 lg-st 1 tulenevat kohustust. See, et kindlustusandja on täitnud kohustuse, ei tähenda, et kindlustusvõtjal ei oleks regressinõuet teiste solidaarvõlgnike vastu osas, mis ületab temale langevat osa kohustusest. Võttes arvesse kõiki asjaolusid, saab kostjale I langeva osa suurust pidada võrdseks teistele solidaarvõlgnikele langevate osade suurusega. Ka kostja I tegevus oli võlausaldajale kahju tekkimise aluseks ja eelduseks. Vale on kostja I seisukoht, et tema tegevus oli kahju tekitamisel kõrvaline. Kostjale I saab ette heita, et ta jättis kohtutäituritele teatamata võlausaldaja kontaktandmed ja nõudis kohtutäituritelt viivitamatult võlausaldaja korteri müüki enampakkumisel. Kuna kohtutäiturid ei täitnud seadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, ei saanud võlausaldaja täitekutset ega täitedokumente kätte. Seega tõi kõigi solidaarvõlgnike käitumine kaasa võlausaldaja õiguste rikkumise ja tekitas võlausaldajale kahju, mille eest hüvitis on jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud. Kostja I osa sellest ei saa pidada väiksemaks kui teiste solidaarvõlgnike osa. Kostja I
oleks pidanud esile tooma ja tõendama asjaolusid, millest tuleneks, et tema vastutus on kohtutäiturite vastutusest väiksem. Ei esine asjaolusid, mis annaksid alust vähendada kostjale I langeva osa suurust. Asjaolud, et kostjal I ei olnud vastutuskindlustust ning ta on mittetulundusühing, ei ole selleks piisavad. Kostja I on likvideerimisel, kuid ta ei ole tõendanud, et tema majandusliku olukorra tõttu tuleks kahjuhüvitist vähendada. Põhjendatud on hageja kulutuste hüvitamise nõue. Tegemist on kahju hüvitamise nõudega VÕS § 115 lg 1 järgi. Hageja saab kostjatelt nõuda selliste kulutuste hüvitamist, mida tal tuli teha teiste solidaarvõlgnike kohustuste rikkumise tagajärjel. Hageja on tõendanud, et kantud õigusabikulud on seotud jõustunud kohtulahendi täitmisega. Advokaadibüroo koostatud toimingute nimekirjast nähtub, et advokaat on teinud päringuid nii kindlustusandjale kui ka teistele solidaarvõlgnikele, mille eesmärk on olnud nõuetekohane kohtuotsuse täitmine võlausaldajale. Seega ei ole kulutused seotud üksnes hageja isikuga ning hageja on pidanud sellised kulutused tegema seetõttu, et kostja I ja kostja II jätsid oma kohustused täitmata. Kostja II on hagi õigeks võtnud.
5.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi tema suhtes rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. märtsi 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelistes suhetes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 137 reguleerib kahju hüvitamist mitme isiku poolt. VÕS § 137 lg 2 kohaselt jaguneb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute omavahelises suhtes vastutus, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasust, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Maakohus arvestas solidaarvõlgnike sisesuhte kindlakstegemisel nende asjaoludega. VÕS § 69 lg-st 1 tuleneb üksnes eeldus, et solidaarvõlgnikud vastutavad omavahelises suhtes võrdselt. Omavahelises vaidluses on solidaarvõlgnikel võimalik tugineda eespool nimetatud asjaoludele ja taotleda teistsugust jaotust. Maakohus, tehes kostjale I ettepaneku tuua välja asjaolud ja tõendada, et tema vastutuse määr on madalam kui teistel solidaarvõlgnikel, ei ole ületanud nõude piire ega tõendamiskoormist valesti jaotanud. Maakohus on kostja I käitumist ja tema osa kahju tekitamises analüüsinud ning jõudnud järeldusele, et kostja I käitumise õigusvastasus ja rikkumise raskus ei ole väiksem kui teistel solidaarvõlgnikel. Ringkonnakohtul ei ole alust jõuda teistsugusele järeldusele. Asjaolu, et korteriühistu, kelle taotlusel ja huvides võlausaldajale kuuluv korter täitemenetluses võõrandati ning kohtutäiturid, kes täitemenetlust korraldasid, vastutavad võlausaldaja ees erineval õiguslikul alusel, ei tähenda iseenesest, et kostja I süü vorm oleks kergem ja osa kahju tekitamises väiksem. Kostja I kasutas
protsessiõigusi oma nõude maksmapanekul võlausaldaja vastu pahauskselt. Maakohus süüdistas kostjat I selles, et kuigi kostja I teadis, et võlausaldaja ei ela Tallinnas Pikk 40-16, vaid et tema elukoht võib olla Austraalias ning kostjale I olid teada ka võlausaldaja sealsed kontaktandmed, ei teavitanud ta kohut eeltoodud asjaoludest. Kostjal I ei olnud õigust nimetatud informatsiooni kohtu eest varjata. Ka täitemenetluses on sissenõudjal avalduse esitamisel kohustus avaldada võlgniku andmed. Asjaolu, et kostja I esitatud hooneregistri tõendis on märgitud võlausaldaja postkasti aadress Austraalias, ei muuda kostja I käitumist heauskseks, sest kostja I oleks pidanud oma avalduses need andmed esile tooma. Nõustuda ei saa kostja I seisukohaga, et kohtu- ja täitemenetluse toimumise ajal aastatel 2001-2002 polnud talle võlausaldaja tegelik elukoht ja kontaktandmed veel teada. Hooneregistri tõend ja hooneregistris olevad lepingud, kust kostjale I sai teatavaks võlausaldaja postkasti aadress Austraalias, pärinevad ajast enne täitemenetlust. Maakohus on õigesti hinnanud, et kostja I tegutses pahatahtlikult ja omakasulise eesmärgiga, kui nõudis täitemenetluses võlausaldaja vara kiiret müümist, olles ise teadlik, et võlausaldaja ei ela selles elukohas, mille kostja I avaldas, ning jättes talle teadaolevad kontaktandmed kohtutäiturile teatamata. Vale on kostja I seisukoht hageja ja kostja II vastutuskindlustuse kohta. Hageja ja kostja II vastutuskindlustus ei laiene kostjale I. Kindlustusandja tasus osaliselt üksnes hagejale ja kostjale II langeva osa. Kostjale I langeva osa on võlausaldajale hüvitanud hageja ning selles osas ta ongi kostja I vastu regressinõude esitanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi tema vastu rahuldamata, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja I leiab, et sellest, et osaliselt täitis võlausaldaja nõude kindlustusandja, ei tulene hagejale regressinõuet VÕS § 69 lg 2 järgi. Asjaolu, et kindlustusandja hüvitas hageja tekitatud kahju, ei vähenda hageja vara. Kindlustusandjal oli VÕS §-st 521 tulenev kohustus kahju hüvitada. Kindlustusandja hüvitatud kahju osas, ei saa hagejal seega tekkida regressinõuet. Kohtud jätsid tuvastamata VÕS § 137 lg 2 kohaldamise eelduseks olevad asjaolud. Kohtud hindasid üksnes kostja I rikkumist, kuid jätsid hindamata hageja kohustuse rikkumise raskusele, käitumise õigusvastasuse laadi ja riisiko astme. Kohtud jätsid tähelepanuta selle, et kostja I vastutas võlausaldajale tekitatud kahju eest, kuna tema rikkumine ei olnud vabandatav, kuid hageja ja kostja II rikkusid raskelt hooletusega kohustust. Samuti on kohtud jätnud tähelepanuta, et võlausaldaja kahju tekkis seetõttu, et hageja ja kostja II määrasid korterile liiga madala enampakkumise alghinna ning rikkusid korteri enampakkumise korraldamisel oluliselt seadust. Kostja I ei saanud neid asjaolusid mõjutada. Kohtud on valesti hinnanud kostja I osa kahju tekitamisel. Kostjale I ei saa ette heita seda, et ta soovis nõude kiiret rahuldamist täitemenetluses, kuna sissenõudja nõude kiire rahuldamine ongi
täitemenetluse eesmärk. Samuti on põhjendamatud kohtute etteheited selle kohta, et kostja I tegutses pahauskselt. Kostjal I ei olnud selget arusaama, kus võlausaldaja elas. Seega ei saanud ta jätta tahtlikult võlausaldaja elukohta avaldamata. Menetlusdokumentide kättetoimetamine ei olnud kostja I kohustus. Kohtud on asja lahendamisel kõrvale kaldunud erapooletuse, poolte võrdsuse ja võistleva menetluse põhimõtetest ning jaganud valesti tõendamiskoormise. Kohtud ei ole analüüsinud hageja ja kostja II rikkumise raskust ning on valesti heitnud neid rikkumisi ette kostjale I. Vale on kohtute seisukoht, et kostja I pidanuks tõendama seda, et tema süü vorm võlausaldajale kahju tekitamisel oli kergem kui hagejal ja kostjal II.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
10.Kostja II leiab, et kuna tema suhtes on maakohtu otsus jõustunud, ei ole ta enam kassatsioonimenetluse pooleks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
12.Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kuidas jaguneb poolte vastutus solidaarvõlgnikena nende sisesuhtes ning kui suures ulatuses saab hageja sellest tulenevalt esitada teiste solidaarvõlgnike vastu regressinõude. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejalt ja kostjatelt oli kohtuotsusega võlausaldaja kasuks solidaarselt välja mõistetud põhivõlg 150 192 eurot 37 senti ja viivis. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja tasus võlausaldajale 68 005 eurot 76 senti ning ülejäänud summa tasus võlausaldajale kindlustusandja, kellega hagejal ja kostjal II oli sõlmitud kohustuslik vastutuskindlustuse leping.
13.Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kostja I vastutab solidaarvõlgnike sisesuhtes võlausaldajale tasuda tulnud summast vähemalt 1/3 eest. Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse väide, et kahju hüvitamiseks kohustatud solidaarvõlgnike vastutust sisesuhtes reguleerib erinormina VÕS § 137 lg 2. Samas tuleb ka sellisel juhul eeldada, et solidaarvõlgnike osad sisesuhtes on võrdsed, nagu sätestab VÕS § 69 lg 1. VÕS § 137 lg-s 2 toodud asjaolusid, millest nähtub, et vastutus solidaarvõlgnike sisesuhtes jaguneb üldreeglist erinevalt, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama see solidaarvõlgnik, kes sellele asjaolule tugineb, st praeguses asjas pidi kostja I tõendama asjaolusid, mis annaksid alust pidada tema osa solidaarvõlgnike sisesuhtes väiksemaks. Teistsugune tõlgendus, mille kohaselt peaks VÕS § 137 lg-s 2 toodud asjaolusid tõendama see solidaarvõlgnik, kes tagasinõude esitab, tooks kaasa võla tasunud solidaarvõlgniku põhjendamatult halvema seisundi võrreldes teiste solidaarvõlgnikega. Kohtud ei ole praeguses asjas tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid VÕS § 137 lg 2 alusel väita, et kostja I peaks solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutama väiksemas ulatuses kui teised solidaarvõlgnikud. Kohtud on tuvastanud, et kostja I varjas nii kohtu- kui ka täitemenetluses võlausaldaja andmeid, kuigi need olid tal olemas. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kostja sellist käitumist saab pidada
pahauskseks. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohtud on sellise järelduseni jõudnud tõendeid valesti hinnates. Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi tõendeid ei hinda. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud tõendeid hinnates menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud.
14.Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et hageja on esitanud regressinõude ka osas, milles võlausaldajale hüvitas kahju kindlustusandja. VÕS § 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarvõlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu, välja arvatud talle endale langevas osas. Asjas on tuvastatud, et hageja tasus võlausaldajale 68 005 eurot 76 senti. Seega läks VÕS § 69 lg 2 järgi talle selles summas üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu, välja arvatud talle endale langevas osas. Seega tuleb hageja tagasinõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada seda, milline on hagejale langev osa solidaarvõlgnike sisesuhtes. Lähtudes eelmises punktis toodust, saab eeldada, et hageja ja kostjate osad olid võrdsed, st igaüks neist vastutas sisesuhtes 1/3 ulatuses. Samas on praeguses asjas oluline asjaolu, et hagejal ja kostjal II oli kohustuslik vastutuskindlustus. VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutavad kindlustusandja ja kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees solidaarselt. Seega on praegusel juhul lisaks hagejale ja kostjatele solidaarvõlgnikuks ka kindlustusandja. VÕS § 137 lg 2 alusel ei saa küll kindlustusandjale solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutust panna, kuivõrd ta ei ole osalenud võlausaldajale kahju tekitamises, kuid VÕS § 521 lg 2 teise lause kohaselt vastutab kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes üldjuhul ainult kindlustusandja. VÕS § 521 lg 2 kolmas lause sätestab erandi sellest reeglist. Selle sätte kohaselt, kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. Seega sõltub solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutuse jagunemine kindlustusandja, hageja ja kostja II vahel sellest, milline on kindlustusandja vastutus kindlustuslepingute järgi. Praeguses asjas ei ole pooled väitnud, et kindlustusandja oleks võlausaldajale tasunud rohkem, kui ta kindlustuslepingute järgi tasuma pidi. Seega saab lähtuda sellest, et hageja osa solidaarvõlgnike sisesuhtes läks VÕS § 521 lg 2 teise lause alusel kindlustusandjale üle osas, milles kindlustusandja võlausaldajale nö „hageja eest" tasus. Järelikult läks VÕS § 69 lg 2 järgi hagejale üle võlausaldaja nõue vähemalt osas, milles hageja võlausaldaja nõude täitis, välja arvatud koguvõlast ühe kolmandiku ja kindlustusandja nö „hageja eest" tasutud osa vahe. Selliselt on hageja oma nõude ka esitanud. Kuivõrd VÕS § 69 lg 1 järgi vastutavad solidaarvõlgnikud sisesuhtes osavõlgnikena, tuleb tagasinõude esitamisel arvestada teiste solidaarvõlgnike tasutud summadega. Pooled ei vaidle selle üle, et solidaarkohustuse täitsid võlausaldajale hageja ja kindlustusandja ning kostja I ei ole võlausaldajale üldse tasunud. Arvestades seda, et kostja I osa solidaarvõlgnike sisesuhtes oli 1/3 ning hagejale oli võlausaldaja nõue läinud üle sellest suuremas ulatuses, võis hageja esitada kostja I vastu tagasinõude 1/3 ulatuses kogunõudest.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt arvata riigituludesse.
16.Kolleegium leiab, et muuta tuleb tsiviilasja hinda ringkonnakohtus. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 53 975 eurot 38 senti, viivise 3. augusti 2011. a seisuga 2107 eurot
51 senti ja alates 4. augustist 2011 viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja I vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagi tema vastu rahuldati. Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 137 lg 4 kohaselt võeti otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Seega oli tsiviilasja hind ringkonnakohtus põhivõlg 53 975 eurot 38 senti, millele lisandus viivis 2107 eurot 51 senti kuni
3.augustini 2011 ning alates 4. augustist 2011 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 18. novembril 2011 viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras 1305 eurot 39 senti (8,25% * 107/365 * 53 975 eurot 38 senti). Seega oli tsiviilasja hind ringkonnakohtus 57 388 eurot 28 senti.
17.Tsiviilasja hinnale Riigikohtus lisandub viivis 1562 eurot 81 senti (8,25% * 43/365 * 53 975 eurot 38 senti + 8% * 88/366 * 53 975 eurot 38 senti) maakohtu otsuse tegemisest kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 28. märtsil 2012. Seega on tsiviilasja hind Riigikohtus 58 951 eurot 9 senti. Seega TsMS § 140 lg 2 kohaselt pidi kostja I tasuma kassatsioonkaebuselt kautsjonit 589 eurot 51 senti. Kostja I on tasunud kautsjonit 560 eurot 82 senti. Seega on ta tasunud kautsjoni 28 eurot 69 senti vähem. Vähemtasutud kautsjon tuleb TsMS § 179 lg 1 järgi riigi kasuks välja mõista.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta kostja I kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.