Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu kostja, P J kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-38834 määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.10.08.2010.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi ja 07.12.2011 täpsustatud hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista pooltevahelisest üürilepingust tuleneva põhivõlgnevuse 124 287,45 krooni (üürivõlg 97 472 krooni ja tarbitud elektrienergia võlgnevus 26 815,45 krooni) ning viivise 17 777,90 krooni (1 136,21 eurot). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2008.a veebruaris suulise eluruumi üürilepingu. Lepingu objektiks oli korter aadressil XX Tallinnas. Kostja sai enda kasutusse ruumid koos sisustusega, sh mööbli, köögitarvikud jm igapäevased tarbeesemed. Kostja sai üüritud eluruumi valduse 2008.a veebruaris ja kolis välja 2010.a mais. Lepingu järgi pidi kostja maksma üüri igakuiselt 5 000 krooni hageja pangaarvele, tasuma kõrvalkulude, sh elektrienergia ja sideteenuste eest. Hilisemalt lepiti kokku, et kostja teatab ise Eesti Energiale voolumõõtja näidu ja tasub elektri eest vastavalt Eesti Energia esitatud arvetele. 2010. mais, kui kostja kolis korterist välja, selgus, et kostja on jätnud elektri eest tasumata ja tarbitud energiakogus vastab 26 815,45 kroonile. Kostja tasus üüri ositi: 13.05.2008 tasuti 5000 krooni, 12.06.2008 tasuti 5 000 krooni, 10.07.2008 tasuti 2 528 krooni, 10.10.2008 tasuti 6 000 krooni, 07.01.2009 tasuti 6 000 krooni, 02.03.2009 tasuti 5 000 krooni, 01.03.2010 tasuti 3 000 krooni. Perioodil 01.04.2008 - 01.06.2010 kokku summas 102 472 krooni, on üür tasumata. Seadusjärgsed viivised võlalt on 8 252,80 krooni. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Üürileping kehtis 2008. veebruarist kuni 03.05.2010 (incl.). Kostja pidi maksma iga kuu üüri 5 000 krooni ja lisaks kõrvalkulusid tarbitud teenuste eest (vesi, kanalisatsioon, kaabeltelevisioon, elekter, internet jne). Kostjaga samaaegselt elas korteris mõnda aega hageja elukaaslase poeg ning hageja elas korteris ca 7 päeva (2008. veebruaris - märtsis). Kostja maksis igakuiselt hagejale üüri sularahas ja teenuste eest vastavalt arvetele. Elektrienergia tarbimise eest tasumise korra (näitude järgi või keskmiselt ja aasta lõpus tegeliku tarbimise järgi, ei pidanud igakuiselt näitu teatama) kokkulepet polnud. Lepingu alustamisel ja lõppedes elektrinäitusid ei fikseeritud. Kostja maksis 300 krooni 07.05.2010 vastavalt Eesti Energia 01.04.2010 arvele 51318387 ja üle nimetatud summa ei olnud kostjal kohustust tasuda, kuna arve oli 300 krooni. Kontrollkäigud tehakse kord aastas. 15.05.2008 ja 31.03.2009 ei tuvastatud elektrinäidu ja tarbimise vahel erisusi. Kostja tasus esitatud arvete alusel elektrienergia eest ja eeldas, et tasumine toimus vastavalt tarbimisele. Usutav ei ole erinevus kostja tasutud summa ja kontrollaktis 26.05.2010 fikseeritu vahel. Näidud on võetud perioodi eest 18.12.2009 26.05.2010. Ei ole arusaadav, millised olid hageja esitatud varasemad näidud. Öise näidu fikseerimist pole teatatud. Kuna leping lõppes 03.05.2010, on arusaamatu näidu võtmine 26.05.2010. Elektrihinnad on 2010. aastal muutunud kolm korda. 2009.a detsembri ja 2010.a mai tarbimise maht oli kokku 17 820 kw/h, kuid eelneva 1,2 aastase perioodi eest 15.05.2008 - 31.0.2009 oli maht 1 475 kw/h (10 x väiksem), seega ei ole tarbimise kogus usutav. Viivisenõue on alusetu kuna puudub põhinõue. Viivis saaks olla põhjendatud vaid perioodi eest 04.05.2010 - 01.08.2010, so 91 päeva eest alates lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni 2 353 krooni.
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-38834 Kostja ei võlgne hagejale üüri kogusummas 102 472 krooni, sest kostja tasus üüri sularahas või ülekandega hageja pangakontole. Hageja ei esitanud oma kostjale adresseeritud mitmetes e-kirjades ühtegi üürinõuet. Ei ole usutav, et nii pikalt võlgu olles saanuks kostja eluruumi kasutada. Hageja ei andnud täiendavalt tähtaega üürivõla maksmiseks. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 12.06.2012.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja P Jilt U S kasuks üürivõla 6 229,60 eurot, 07.12.2011 seisuga viivist 1 136,21 eurot, alates 08.12.2011 põhivõlalt 6 229,60 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni ning kõrvalkulude katteks 1 674,76 eurot ning jättis U S ja P J menetluskulud P J kanda. Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid Tallinnas XX asuva eluruumi (koos mööbli ja muude sisustusesemetega) suulise üürilepingu 2008.a veebruaris ja kostja sai nimetatud eluruumi koos sees olevate asjadega kasutusse 2008.a märtsis ning leping lõppes 03.05.2010.a. Lepingu järgi kohustus kostja tasuma igakuiselt üüri 5 000 krooni ja kõrvalkulusid sideteenuste, kommunaalkulude ja elektrienergia eest. Kostja väitis, et ta ei võlgne hagejale üüri, sest üür on tasutud ja hageja ei ole andnud kostjale kviitungit sularaha vastuvõtmise kohta. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta tasus üüri osaliselt hageja pangakontole järgmiselt: 5 000 krooni 13.05.2008, 5 000 krooni 12.06.2008, 2528 krooni 10.07.2008, 6 000 krooni 10.10.2008, 6 000 krooni 07.01.2009, 5 000 krooni 02.03.2009 ja 3 000 krooni 01.03.2010. Seega oli kostjale teada, kuhu ja kuidas üüri tasumise kohustus hagejale täita ning kohtu arvates ei olnud kostjal takistusi üüri tasumiseks ehk kohustuse täitmiseks hagejale VÕS § 103 lg 1 järgi ehk kohustuse täitmata jätmine ei ole vabandatav. Asjaolu, et hageja ei ole enne kohtusse pöördumist kordagi nõudnud üürivõla tasumist, ei kinnita kohtu arvates, et kostjal poleks võlga ehk, et kostja oleks üüri tasumise kohustuse täitnud. Nimetatu ei võta hagejalt õigust nõuda üürivõla tasumist. Üüri tasumise ja selle tõendamise riski kannab VÕS § 271 mõtte kohaselt üürnik ja tõendamata on kostja väide, et üür oleks tasutud järgnevalt: 5 000 krooni 01.04.2008, 2 472 krooni 01.07.2008, 01.08.2008 ja 01.09.2009 kokku 10 000 krooni (á 5 000), 4 000 krooni 01.11.2008, 5 000 krooni 01.12.2008, 4 000 krooni 01.04.2009, 01.04.2009 - 01.12.2009 kokku 45 000 krooni (iga kuu tasumata 5 000 krooni), 01.01.2010 - 01.05.2010 kokku 25 000 krooni (iga kuu tasumata 5 000 krooni). Seega on kostja rikkunud lepingust tulenevat üüri tasumise kohustust VÕS § 100 tähenduses ja hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja 2, § 271 järgi kohustuse täitmist - üüri tasumist viidatud kuude eest kokku 97 472 krooni. Märgitu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja leidis, et hageja pidanuks andma kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, milline väide on iseenesest õige, kuid see ei võta hagejalt õigust nõuda võlgnetava üüri tasumist. Märgitu omaks oluliselt tähendust, kui hageja oleks üürivõla tõttu lepingu üles öelnud ilma, et oleks andnud kostjale tähtaega üürivõla tasumiseks või andis küll tähtaja ja kostja tasus selle jooksul võla, kuid hageja ütles lepingu ikka üles võlale tuginedes (VÕS § 315 lg 1 p 1, § 316 lg 1 p 1-2, lg 2 I lause) ja kui sellisest käitumisest oleks tõusetunud küsimus lepingu ülesütlemise lubatavusest, mida käesolevas vaidluses tõstatatud ei ole. Seega ei ole üürivõla tasumise nõude esitamise seisukohalt tähendust, kas hageja andis tähtaja võla tasumiseks või mitte, sest kostja käesolevas vaidluses võlga ei tunnistanud. Eeltoodu alusel on hageja nõue üürivõla saamiseks põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt tuleb välja mõista üürivõlg 97 472 krooni (6 229,60 eurot) VÕS § 76 lg 1, VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 § 271 lg 1 alusel.
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-38834
Kostja väitis, et hageja võib nõuda viivist alates 04.05.2010 - 01.08.2010, so 91 päeva eest alates lepingu lõppemise päevale järgnevat päevast kuni hagi esitamiseni, so 2 353 krooni. Selline väide ei ole kooskõlas VÕS § 113 lg 1 teise lausega, mille järgi saab viivist nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et üüri tuli tasuda igakuiselt 5 000 krooni, seega on hagejal õigus nõuda viivist iga kuu üüri tasumisega viivitamise korral. Asjaolude kohaselt tuli tasuda üüri iga kuu
1.kuupäeval ja kostja ei ole vastupidist väitnud. Seega muutusid üürinõuded iga kuu 1. kuupäeval sissenõutavaks ning hagejal on üüri tasumisega viivitamise korral õigus nõuda kostjalt viivist märgitud ajast alates igakuiselt võlgnetavalt üürilt. Kostja ei ole väitnud, et hageja viivisearvestus oleks aritmeetiliselt vale. Kuna kostja ei ole tõendanud, et põhivõlg ehk võlgnetav üür oleks tasutud, on ta viivituses VÕS § 100 järgi ning hageja viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 teise aluse alusel tõendatud ja põhjendatud 07.12.2011 seisuga 17777,90 krooni (1 136,21 eurot). Märgitu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kooskõlas TsMS § 367 tuleb hageja taotlusel kostjalt välja mõista edaspidiselt viivis alates 08.12.2011 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt 6 229,60 eurot kuni põhivõla tasumiseni. Vaidlus puudus selles, et kostjal oli kohustus tasuda elektrienergia eest. Kostja leiab, et ta ei võlgne hagejale 26 815,45 krooni. Kumbki pool ei ole väitnud, et elektrienergia kulud jagunevad poolte vahel, sõltuvalt selles, kes millal ja kuidas teatab elektriarvesti näidu. Kohus leidis, et kostjal oli VÕS § 272 lg 1 järgi kohustus tasuda elektrienergia eest vastavalt tema poolt tarbitule, mistõttu ei oma vaidluses tähendust poolte väited sellest, kas kostja pidi ise teatama arvesti näidud Eesti Energiale või mitte. Hageja poolt kohtule esitatud hageja ja Eesti Energia vahelistest e-kirjast (lk 8-9) nähtuvalt on hageja palunud Eesti Energialt vastust, kui suur on näitude 003674 (18.12.2009) ja 021035 (26.05.2010) järgi summaarne arvestus selleks, et esitada nõue kostja vastu. Vastusest nähtuvalt oli perioodil 18.12.2009 - 26.05.2010 tarbitud elektrienergia summaarne vahe 26815,45 krooni. Kohus leidis, et viidatud ajal tarbitud elektrienergiale vastav tasu oli 26815,45 krooni ja kohtul puudub alus kahelda Eesti Energia arvestuses. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et ta tasus üürilepingu perioodil elektri eest nagu Eesti Energia arved esitas ehk mitte näitude järgi ehk mitte tegelikult tarbitu järgi. Seda kinnitab ka hageja esitatud Eesti Energia AS-i e-kiri 07.07.2010, mille kohaselt näitude mitteesitamise tõttu koostati prognoosarved ja need ei vasta tegelikult tarbitud elektrienergia kogusele. Seega ei ole õige kostja väide, et arve 51218387 10.03.2010 (Eesti Energia AS-i e-kiri 01.04.2010) 321,40 krooni kajastab tegelikku seisu, sest hageja esitatud Eesti Energia AS-i 07.07.2010 vastuse järgi esitatigi arved prognoosi, mitte näidu järgi. Viidatud vastusest nähtub ka, et arvesti oli taadeldud 25.01.2007 ja puudus alus kahelda nende andmeis. Eeltoodud Eesti Energia AS vastustega on hageja ümber lükanud kostja väite, justkui poleks kostja ajavahemikul 18.12.2009 - 26.05.2010 sellises koguses, mis vastab 26 815,45 kroonile, elektrienergiat tarbinud. Kostja kohustus oli tasuda kõrvalkulude eest ja seega oli tema kohustus kontrollida tarbitavat elektrikogust ja tasuda vastavalt tarbitule ning ta kannab selle kohustusega seotud negatiivsete tagajärgede riski. Õige on kostja väide, et leping lõppes 03.05.2010, kuid viimane näit on võetud 26.05.2010, mistõttu pole hageja õigustatud nõudma tasu elektrienergia eest kuni 26.05.2010. Samas ei ole kostja näidanud, milline oli 03.05.2010 seisuga (lepingu lõppedes) arvesti näit ehk tarbitud kogus ja et see oleks väiksem kui 26.05.2010 seisuga näit. Seega kannab ta ise vastavaid negatiivseid tagajärgi, mis tulenesid tema enda tegemata jätmisest.
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-38834
Kostja väitis, et usutav ei ole ka algusnäit. Hageja esitatud e-kirjast, mille on saatnud Eesti Energia AS 22.11.2010, nähtub, et 18.12.2009 on saadetud arvesti näit 3 674 U S nimelt kostja e-posti aadressilt XX. Seda, et tema aadressilt oleks sellise näidu saatnud hageja, ei ole kostja väitnud. Kohus leidis, et hageja on tõendanud viidatud Eesti Energia AS-i kirjaga, et 18.12.2009 näidu saatis siiski kostja ja see oli 3 674 ning seega puudub kohtul alus viidatud näidus kahelda. Kohus leidis, et tarbitud elektrienergia kogus perioodil 18.12.2009 26.05.2010 oli summaarselt 26 815,45 krooni. Kostja väitis, et elektrienergia hind on korduvalt muutunud, mille kohta esitas ka vastava hinnakirja, kuid ei ole näidanud, milline oleks väidetaval perioodil 18.12.2009 - 26.05.2010 tema arvetes õige elektrienergia hind ja tarbitule vastav väärtus. Viidatud arvestus summas 26 815,45 krooni on tehtud Eesti Energia AS-i poolt ja kohtul puudub alus kahelda arvestuse õigsuses, kuna selles on ära toodud ka elektrienergia tasu tariifid (hinnad) koos ja ilma käibemaksuta. Kuna kostja ei ole tõendanud, et lepingu lõppedes 03.05.2010 oleks tarbitud elektrienergia kogus alates 18.12.2009 väiksem ja sellele vastav väärtus väiksem, on kostja tarbinud elektrit alates 18.12.2009 koguses, mis vastab 26 815,45 kroonile ning kostjal oli kohustus märgitud ulatuses tasuda hagejale VÕS § 76 lg 1 ja § 272 lg 1 alusel elektrienergia eest 26 815,45 krooni. Kostja väide, et märkimata on öine näit, ei oma vaidluses tähendust, kuna ei nähtu, kuidas see mõjutanuks kõrvalkulude suurust, sh ei nähtu ühestki hageja esitatud Eesti Energia AS-i kirjast, et korteris oleks arvestatud elektrienergia eest tasu kahe erineva tariifi, so päevase ja öise tariifi alusel. Kostja märkis, et viimati tasus ta elektrienergia eest 07.05.2010. Hageja poolt kohtule esitatud Eesti Energia AS-i vastusest 02.07.2010 nähtub, et pärast 18.12.2009 on kostja tasunud elektrienergia eest 07.05.2010 kaks korda: 289,70 krooni ja 321,40 krooni, kokku 611,10 krooni. Lisaks on kostja esitanud 321,40 krooni kohta maksekorralduse. Eesti Energia AS-i arvestuse kohaselt oli perioodi 18.12.2009 - 26.05.2010 eest tarbitud elektrienergia arvestuslik summa 26 815,45 krooni ja sellest ei nähtu, et arvestuslikust summast oleks maha arvestatud tasutud osa. Kuna kostja on vaidlusalusel perioodil tasunud 611,10 krooni, on võlg vastavalt 26 204,35 krooni (1 674,76 eurot). Kuna kostja ei ole tõendanud, et 26 204,35 krooni oleks hagejale tasutud või tasutud hageja korraldusel Eesti Energia AS-ile, on hageja õigustatud nõudma kostjalt kõrvalkohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1, § 108 lg 1, § 272 lg 12 järgi. Seega on hageja kõrvalkulude nõue osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista elektrienergia eest 1 674,76 eurot. Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele. Hageja poolt kohtule esitatud 21.06.2010 e-kirja jätab kohus tähelepanuta, kuna see kajastab tasumist osutatud sideteenuse eest AS-ile STV ja hageja sellest tulenevaid kõrvalnõudeid kostja vastu ei ole esitanud. Kostja esitatud 13.05.2008 maksekorralduse 5 000 krooni tasumise kohta hagejale jätab kohus tähelepanuta, sest 2008. mai võlga hageja ei ole nõudnud. Kostja väide, et 2008. märtsis kasutas ka hageja üüritud korterit ning kuni 2008. septembrini ka hageja elukaaslase poeg, ei oma vaidluses tähtsust, sest sellest ei nähtu, kuidas mõjutaks see üüri ja kõrvalkulusid, sh elektrienergia tasu alates 18.12.2009. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus millega jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-38834
Hageja ei ole ühegi tõendiga kinnitanud, et tal hagivalduses esitatud nõue formaaljuriidiliselt ja faktiliselt esineb. Kostja on vastuses hagiavaldusele viidanud, et hagejal ei esine hagiavalduses nimetatud nõuet, kuid kohus on kostja seisukoha jätnud täielikult tähelepanuta ning jätkanud hagiavalduse menetlemist. Kostjale jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus hageja paljasõnalise väite alusel algatati hagimenetlus, ei rahuldatud kohtu poolt kostja taotlust tema vande all seletuste andmiseks olukorras, kus eeltoodud tegevus ei kahjustanud hagejat, kohut ning oleks igati aidanud kaasa seadusega kooskõlas oleva kohtuotsuse tegemisele. Nimetatud taotluse rahuldamata jätmisega jättis kohus järgimata TsMS §-s 5 nimetatud põhimõtte, mille kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Antud juhul oli hageja kohustus tõendada, et tal esineb hagiavalduses esitatud nõue. Hageja ei ole esitatud nõuet millegagi tõendanud. Maakohus on hagiavalduse menetlemisel lähtunud suuresti hageja selgitustest ja paljasõnalistest ütlustest, milliseid on peetud ekslikult tõendiks TsMS § 229 lg 1 mõistes, mille kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõuded ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-105-08 kinnitanud, et menetlusosaliste seletused ei ole tõenditeks TsMS § 229 lg 2 järgi. Seega ei ole TsMS-i kohaselt hagimenetluses poole selgitused asjaolude kohta tõendid ja poole esindaja selgituste põhjal lugeda väide tõendatuks on vastuolus TsMS-i sätetega. Maakohus on eksinud selles, et on käsitlenud menetlusõiguse normide osas menetlusosaliste seletusi ja paljasõnalisi ütlusi tõenditena, kuigi seletused ei ole tõendid TsMS-i mõistes. Seega on maakohus hinnanud tõendeid valesti. Otsuse resolutsiooni 1. punkti kohaselt on kohus otsustanud hagi rahuldada osaliselt. Otsuse 6-ndalt lehelt nähtub, et hagi on rahuldatud osaliselt, so 99,5% ulatuses. Otsusest jääb ebaselgeks, millise osa hagiavaldusest kohus rahuldas ja millise osa jättis rahuldamata. Kohtuotsuse resolutsioonist peab olema üheselt arusaadav, mis ulatuses hagiavaldus rahuldatakse ja mis ulatuses jäetakse rahuldamata. Kohus on eiranud TsMS § 436 lg-s 1 nimetatud põhimõtet, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus on jätnud põhjendamata, millise osa hagiavalduses esitatud nõudest jättis kohus rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista võlgnevus summas 53 439,48 krooni ja viivised protsendina põhinõudest 0,25% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja tugines oma vastustes Riigikohtu praktikale ja palus kohtul, juhul kui kohus hagi rahuldab, kostjalt mitte välja mõista viivist suuremas ulatuses kui põhinõue. Ilmselt pidas kohus hagiavalduse osalise rahuldamise all silmas, et hageja viivisenõuet ei ole kogu ulatuses rahuldatud. Kohus on otsuses jätnud hageja menetluskulud 100% ulatuses kostja kanda, jaotades menetluskulud viisil, milline ei ole kehtiva seadusega lubatud. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-38834 täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Eeltoodust tulenevalt oleks kohus pidanud ka menetluskulud jaotama võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, mitte jätma hageja menetluskulusid 100% kostja kanda. Lisaks on kohus resolutsiooni p-des 3 ja 4 teinud otsuse kohtuistungil menetlusosaliste poolt tehtud protokolli parandusettepanekute suhtes. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hagiavalduses ei esitatud protokolli parandamise või muudatusettepanekute avaldust, mistõttu on kohus resolutsiooni p-des 3 ja 4 otsuse tegemisega ületanud hagiavalduses esitatud nõude piire. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-13-08 öeldud, et kohus lahendab poole nõuded otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. See tähendab, et resolutsiooni sõnastusest peab olema üheselt arusaadav ka see, millised nõuded jätab kohus rahuldamata. Maakohus on otsuses jõudnud järeldusele, et üürnik kohustus tasuma kõrvalkulude eest. Kumbki pool ei ole väitnud, et elektrienergia kulud jagunevad poolte vahel, sõltuvalt sellest, kes, millal ja kuidas teatab elektriarvesti näidud. Kohus leidis, et kostjal on VÕS § 272 lg 1 järgi kohustus tasuda elektrienergia eest vastavalt tema poolt tarbitule. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, mille kohaselt on elektrihind üürilepingu kehtivusajal muutnud vähemalt kolm korda ja hageja esitatud nõue, igakuine kulu ca 1 900 krooni kaminaküttel põhineva korteri eest, on ebamõistlikult suur, silmas pidades kostja eluviisi so üksielav ja ettevõtjana tegutsev ning suhteliselt aktiivse so kodust väljapool elavat elustiili ning asjaolu, et hageja ise elas ja kasutas üürilepingu kehtivuse ajal üürilepingu eset enda isikliku elamispinnana. Kostja on seisukohal, et eeltoodud õigusnorm ei reguleeri eelnimetatut. VÕS § 272 lg 1 reguleerib asjaolu, et eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruum on majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Kohus on kasutanud järelduse tegemiseks ja õigusliku hinnangu andmiseks selleks mittekohast õigusnormi ja jõudnud ebaõigele ja kehtiva seadusega vastuolus olevale tulemusele. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et hageja osutab oma igapäevase majandustegevuse raames juriidilist nõustamisteenust, mistõttu ei ole tema puhul usutav asjaolu, et majanduslikult kaalutlev isik võimaldab kasutada oma kesklinnas asuvat korteriomandit tasuta mitmeid kuid ja aastaid järjest, esitamata ühtegi nn sõbralikku meeldetuletust, mis viitaks võlgnevuse täitmisele kohustamise nõudele. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna selle muutmiseks ega tühistamiseks alust. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb apellatsioonkaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
7.Maakohus jagas tõendamiskoormise õigesti. Olukorras, kus hageja nõuab üürilepingust tuleneva üüritasu ja kõrvalkulude tasumise kohustuse täitmist, tuleb hagejal
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-38834 tõendada, et pooltevahel kehtis üürileping, mis nägi ette konkreetses suuruses üüri ja teatud kõrvalkulu liikide tasumist ja et kõrvalkulude arvestamise aluseks olevad asjaolud on aset leidnud. Kostja nõustus sellega, et poolte vahel kehtis hageja poolt nimetatud perioodil üürileping, millest tulenevalt pidi kostja hagejale tasuma üüri 5000 krooni kuus. Kostja nõustus sellega, et tal lasus ka kõrvalkulude, sh elektrienergia eest tasumise kohustus. Hageja esitas maakohtus kirjalikud tõendid, mis tõendavad elektri tarbimist üürilepingu kehtivuse ajal ning elektrienergia eest tasumise kohustust elektrienergia müüja ees. Hageja esitas kohtule ka viited sellele, millal ja kui palju on kostja raha maksnud. Sellega on hageja toonud kohtu ette kõik asjaolud, millest hagi rahuldamine sõltub.
8.Selleks, et kohus saaks jätta hagi rahuldamata, tulnuks kostjal tõendada, et ta on kohustuse täitnud. Kostja selles osas ühtegi omapoolset tõendit kohtule esitanud ei ole. Kostja väited, et ta tasus ülejäänud osas üüri sularahas, on paljasõnalised, tõendamata ja liiga üldised. Kostja ei ole esitanud konkreetseid väiteid selle kohta, millal ja millistes summades täpselt ta hagejale raha maksis. Ringkonnakohus rõhutab, et tsiviilkohtumenetluses tuleb eristada asjaolude kohtu ette toomise kohustust asjaolude tõendamise kohustusest. Rahalist kohustust saab täita mingitel konkreetsetel kuupäevadel mingeid konkreetseid rahasummasid tasudes. Üksnes siis, kui kostja toob kohtu ette sedavõrd konkreetsed väited, millest nähtub, millistel konkreetsetel kuupäevadel millised summad konkreetselt kostja hagejale tasus, saaks kohus järeldada, et rahalised kohustused on kõik täidetud. Selliseid väiteid kostja kohtu ette toonud ei ole. Väide, et kostja maksis kõik võlad ära, ei ole väite abstraktsuse tõttu piisav.
9.Kostja väitis veel, et hageja väited ei ole eluliselt usutavad, sest hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks üürilepingu kehtivuse ajal või koheselt peale seda asunud võlga kohtuväliselt sisse nõudma. Selline väide ei saa siiski tingida maakohtu otsuse tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist. Kostjapoolse omaksvõtuga tuleb tõendatuks lugeda, et poolte vahel kehtis üürileping ja et kostjal lasus igakuiselt 5000 kroonise üüri tasumise kohustus. Kostja ühepoolne ja tõendamata väide hagejapoolsete väidete eluliselt mitteusutavuse kohta, ei asenda kostja väidete tõendamise kohustust. Seda kohustust kostja täitnud ei ole. Sellele lisaks märgib ringkonnakohus, et samahästi võib kostja väiteid pidada eluliselt mitteusutavaks. Asjas tuleb tuvastatuks lugeda, et kostja tasus hagejale erinevatel ajahetkedel erinevaid summasid pangaülekandega. Olukorras, kus kostja hagejale teatud maksed pangaülekandega tasus ja olukorras, kus mitte miski ei viita sellele, et kostja oleks hagejale mingigi summa sularahas tasunud, ei ole kostja väited, et ta kõik ülejäänud osamaksed sularahas tasus, eluliselt usutavad. Usutav ei ole see, et kui kostja kasutas teatud maksete osas pangaülekandega tasumise viisi, miks pidi ta siis muud maksed tegema sularahas, kui mitte miski mitte ühegi summa osas seda ei kinnita. Kolmandaks rõhutab ringkonnakohus, et hageja andis 19.10.2012.a kohtuistungil kostjapoolsetele etteheidetele usutava selgituse ja kostja ei vaielnud sellele kohtuistungil vastu. Nimelt väitis hageja, et kostja oli tema pikaajaline hea sõber ja et põhjus, miks hageja kostjale korterit üüris, oli see, et kostja läks oma elukaaslasest lahku ja vajas kiiresti elamispinda, olles samas rahalistes raskustes. Hageja viitas veel sellele, et kostja äriühingu majanduslik seis oli vilets ning tulud laekusid ebareeglipäraselt. Hageja väitis, et nendel põhjustel oli ta nõus sellega, et kostja tasub lepingujärgseid makseid siis kui ta saab. Hageja väitis, et ta usaldas sõprussuhtest tulenevalt kostjat ja võimaldas talle seetõttu võlgu jäämist. See on kohtu hinnangul loogiline seletus sellele, miks hageja ei asunud koheselt nõudeid sisse nõudma ja ei ütelnud esimesel võimalusel üürilepingut üles.
10.Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui ta ei kuulanud kostjat vande all üle. TsMS §-st 268 tuleneb põhimõte, mille kohaselt saab poole vande all üle kuulata üksnes juhul, kui vastaspool sellega nõustub. Kuigi TsMS § 2681 ei välista täielikult seda, et pool kuulatakse
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-38834 vande all üle ka ilma vastaspoole nõusolekuta, kuid see saab toimuda siiski erandina. Käesoleval juhul vastavaid erandlikke asjaolusid ei esinenud. Seda, et kohus ei kasutanud võimalust, mida seadusandja kohtule õigusena erandina võimaldab, ei saa maakohtule ette heita ning see ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Sellele lisaks märgib kohus, et kostja ei esitanud selgelt ja detailselt oma väiteid, st väiteid selle kohta, millal täpselt ta millised summad hagejale tasus. Kostja väitis pelgalt, et ta on võlgnevused tasunud. Selles olukorras ei saanud ega pidanud maakohtul tekkima TsMS §-s 2681 sätestatud vajadust, sest kostjapoolsed väited olid sedavõrd üldised. Sellele lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja esitas taotluse enda vande all ülekuulamiseks hilinemisega. Tsiviilkohtumenetluses tuleb kõik taotlused ja tõendid ning väited esitada esimesel võimalusel, kohe, kui menetlus seda võimaldab. Seega oleks kostja saanud vastavasisulise taotluse esitada juba esimeses vastuses hagile. Taotluse esitamine viimasel kohtuistungil oleks põhjustanud menetluse venimise. Ringkonnakohus rõhutab ka, et kostja ei esitanud enda vande all ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise osas vastuväidet kohtu tegevusele, mistõttu kaotas ta võimalikule rikkumisele apellatsioonimenetluses tuginemise õiguse (TsMS § 333).
11.Maakohus hindas kõrvalkulude nõuet õigesti. Maakohus lähtus tõendite hindamisel Eesti Energia arvestustest. Nende tegelikkusele vastavuses ei ole põhjust kahelda. Eesti Energia arvestused olid piisavalt selged ja usaldusväärsed ning kohtul puudus vajadus täiendavate selgituste nõudmiseks. Kohus jättis õigesti arvestamata selle kostja väite, et viimane elektri arve oli liiga suur. Maakohus põhjendas kohaselt, et varasemalt ei esitatud tarbimist kajastavaid näite tegelikkusele vastavalt. Ringkonnakohus märgib, et elektriküttel olevas korteris, kus on küll ka kaminaga lisakütmise võimalus, on eelduslikult elektri tarbimine suurem ja see on suurem just kütteperioodil. Hagi osaliseks rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka see, et näit fikseeriti alles mai lõpu seisuga. Maakohus hindas pooltevahelist praktikat õigesti, kui leidis, et näitude teatamist tuleb lugeda kostja kohustuseks. Seega oleks kostja pidanud fikseerima ja teatama ka viimase näidu, kui ta välja kolis. Seega ei saa kostja vabaneda enda tegemata jätmise tõttu tema poolt pika perioodi vältel tarbitud suure koguse elektri eest tasumise kohustusest olukorras, kus Eesti Energia fikseeris ametlikult näidu mõni nädal hiljem. Kusjuures vastav periood jäi väljapoole kütteperioodi.
12.Apellandi väide, et hageja nõudis viivist 0,25% iga viivitatud päeva eest, ei vasta toimiku materjalidele. Hageja nõudis viivist seaduses sätestatud määras. Asjaolusid, mis viitaksid sellele, et maakohtu otsus on viiviste arvestuse osas vale, kostja apellatsioonimenetluses esitanud ei ole.
13.Maakohus jaotas menetluskulud õigesti. Olukorras, kus enam kui 99% ulatuses hagi rahuldatakse, võib menetluskulusid 100%-ni ümardada.
14.Alusetud on need apellandi etteheited, mis puudutavad seda, et maakohus lahendas kohtuotsuse resolutsiooniga ka protokolli parandamise taotlusi puudutavad küsimused. Kohtuotsuse resolutsioonis lahendatakse ka seni lahendamata menetluslikud taotlused. Selliseid taotlusi ei tule eelnevalt kohtuistungil ette kanda. Isegi, kui see nii ei oleks, siis jääb ringkonnakohtule täiesti arusaamatuks, kuidas saaks protokolli parandamise taotluste kohtuotsuse resolutsioonis lahendamine kahjustada kostja õigusi. Ringkonnakohus selles kostja õiguste kahjustamise võimalust ei näe. Menetluskulude jaotus
15.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Eespool nõustus ringkonnakohus sellega, et
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-38834 maakohtu menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.