Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagiavalduse asjaolud, nõue Hageja ja SEOÜ vahel on 14.08.2008 sõlmitud liisinguleping nr. XXX, mille alusel hageja finantseeris tasakaalu liikuri S omandamist läbi sales and lease back liisingutehingu. 11.03.2009 müüdi liisinguese kostja soovil ja vahendusel hinnaga 60 000 krooni. 20.03.2009 sõlmisid pooled järelejäänud kohustuste tasumiseks võla tasumise kokkuleppe, milles fikseeriti võlasummaks 92 447,47 krooni, millise kohustus kostja tagastama 5 osamaksega ja tasuma põhiosalt intressi 18% aastas. Kokku kohustus kostja 5 osamaksega tasuma 109 088,01 krooni. Nimetatud kokkuleppele laieneb liisingulepingust nr. XXX tulenev käenduskohustus, selles sätestatud tingimustel. Käendaja vastutuse maksimummäär on 142 499,18 krooni. Kostja on sõlmitud kokkuleppe alusel tasunud 2 makset, s.o 26.05.2009.a. 21 817,60 krooni ja 04.08.2009 20 000 krooni, millega vähendati üksnes põhiosa jääki. Intressimaksete võlg on 850,82 eurot, põhiosa maksete võlg 3 117,67 eurot. Liisingulepingu üldtingimuste p 8.1 järgi on viivise määraks 0,15%. Viivis alates 02.09.2009-02.09.2011 on 3367,08 eurot. Hageja vähendab viivist kuni 2266,85 euroni. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 3117,67 eurot, intressi 850,82 eurot, viivise 2266,85 eurot ja viivise 0,15% päevas põhivõlalt alates 16.02.2012 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2872,02 eurot. Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud. Tõendid: liisinguleping nr XXX, arve nr XXX, kokkulepe, teatised 31.05.2010 ja 02.06.2010, arve nr. 2008/9, pildid liisinguesemest, S Eesti OÜ kontaktandmed internetis, Kostja kodulehe väljaprint, Kostja kodulehe väljaprint lehekülg R , CBOÜ B-kaart, 03.11.2009.a kokkulepe teiste samaliigiliste liisinguesemete turuhinna määramiseks, S Eesti OÜ registriväljavõte. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ning palub hagi jätta rahuldamata. Kostja on seisukohal, et käendusleping lõppes 20.03.2009 kokkuleppe sõlmimisega. Pärast käenduslepingu sõlmimist põhivõlgniku poolt tehtud tehing ei laiene käendusele. Hageja ei ole kostja vastu esitanud nõuet liisingulepingust nr. XXX. Kostjale jääb arusaamatuks, millistest lepingutest hageja väidetav nõue tuleneb. Ebaselge on nõude suurus. Kostja ei ole käendanud kokkulepet, selle sõlmimise juures ei ole kostjat olnud. S Eesti OÜ ja kostja on erinevad isikud. Alles pärast põhivõlgniku vastu vaidluse lahendis arbitraažis saab hageja esitada nõude kostja vastu. Asja müügihind on seni tuvastamata. Tõendeid ei esitanud, Kohtu põhjendused VÕS 30 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Vaidlus puudus selles, et hageja ja S Eesti OÜ (end. ärinimi Super S Eesti OÜ) sõlmisid liisinglepingu nr XXX, millega hageja finantseeris liisingvõtjale tasakaaluliikuri omandamiseks. Lisaks ei ole vaidlust selles, et hageja ja S Eesti OÜ sõlmisid 20.03.2009 kokkuleppe viidatud liisinglepingust nr XXX tekkinud võla tasumiseks. Viidatu kokkuleppest (lk 7) nähtub, et liisingvõtjal ehk S Eesti OÜ-l oli liisinglepingust tulenevad kohustused vaid liisingandja ees 92447,47 kr. Selle võla koos intressidega summas 1090881,01 kr peab liisingvõtja tasuma kokkuleppes märgitud graafiku järgi ära 01.09.2009. Liisinglepingut ja kokkulepet hinnates leiab kohus, et liisingvõtja on tunnistanud pooltevahelisest liisinglepingust nr XXX tulenevaid kohustusi ja lubab need kohustused summas 2 (3)

109088,01 kr ära tasuda liisingvõtjale kokkulepitud ajaks. Seega on kokkuleppe deklaratiivse võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses, millega ei lõppenud mitte liisingleping ja sellest tulenevad kohustused, vaid sellega on kostja kinnitanud pooltevaheliste kohustuste ulatust ja selle olemasolu. Kostja ei ole tõendanud, et võlgnik ehk liisingvõtja ehk S Eesti OÜ oleks selle kohustuse, mis tal liisinglepingust tulenevalt oli ja mida ta kinnitas kokkuleppega, täitnud, mille tagajärjel ei saaks enam 20.03.09 vahelist kokkulepet täita. Hageja on nõustunud sellega, et liisingleping lõpetati enne 20.03.2009 kokkuleppe sõlmimist, kuid märgitu ei tähenda, et liisinglepingust tulenevad kohustused, mis võlgnikul tekkisid enne lepingu ülesütlemist, ei kehtiks. Vastupidiselt jäävad need kehtima VÕS § 195 lg 2 II lause järgi. Liisingeseme müük ei ole seda, et kohustus oleks lõppenud kohase täitmise tõttu. Seda ei ole kostja väitnud, et pärast liisingeseme müüki oleks liisinglepingust tulenevad võlgniku kohustused olnud liisingandja ehk hageja ees täidetud kohaselt, mis toonuks kaasa võlasuhte lõppemise VÕS § 186 p 1. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tegelikult jäid võlgniku kohustused kestma ja nende kohustuste kohta on võlgnik andnudki deklaratiivse võlatunnistuse, st hageja ja S Eesti OÜ vahel on sõlmitud vaidlusalune kokkuleppe. Kostja väitis, et võlgnevuse arvestus on ebaselge. Viidatust kokkuleppest nähtuvalt on võlgnik võlga summas 92447,47 EEK võla tasumise kokkuleppes tunnistatud. Maksegraafiku järgi pidi võlgnik maksma iga kuu (kokku 5 kuud) alates 01.05.09 21817,60 kr, millest iga kuu põhivõla makse oli 18489,49 kr ja intress vastavalt 3328,11 kr (kokku oli intress 16640,55 kr 5 kuu eest). Hagist nähtuvalt on võlgnik tasunud vaid 2 makset: 26.05.2009 maksis 21817,60 kr, mis läks esimese makse katteks ja 04.08.09 tasus 20000 kr, millega vähendati põhivõlga. Seega jäi võlgniku poolt tasumata veel intress veel ülejäänud 4 kuu eest 4*3328,11=13312,44 kr ehk 850,82 € ja see nähtub ka hagist. Hagi kohaselt on põhivõlg 3117,67 eurot. Asjaolude kohaselt maksis kostja 04.08.09 20000 kr, mis läks põhivõla katteks. Pärast 26.05.2009 tehtud makset 21817,60 kr (läks I makse katteks) jäi kokkuleppe kohaselt kostjal tasuda lisaks intressivõlale 850,82 € veel põhivõlga (4*18489,49) 73957,96 kr. Kui kostja tasus 20000 kr 04.08.2009, mis läks hagi kohaselt vaid põhivõlata katteks, siis jäi kostja võlga veel 53957,96 kr ehk 3448,54 €. Hageja nõuab hagis vaid 3117,67 € suurust põhivõlga, mis on hageja õigus ning märgitud ei tähenda, et hageja nõue poleks arusaadav. Seega ei nõustu kohus kostjaga, et nõue pole selge. Eelpool tuvastas kohus, et võlgniku kohustused ei ole liisinglepingust tulenevalt lõppenud, sest selle võla tasumise kohta on sõlmitud kokkuleppe. Seega ei ole õige kostja väide, et käendus oleks lõppenud ning seega ei saa kostja tugineda VÕS § 145 lg 4, mille järgi ei laiene käendusleping lepingule, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist. Liisinglepingust nähtuvalt on kostja OR andnud käenduse oma majanduskutsetegevuses (p 8.5.1.4) ja käendanud põhivõlgniku kohustusi summas 142499,18 kr (p 8.7) ning kirjutanud sellele alla. Sõltumata viitest lepingu p 8.5.1.4 kui tüüptingimusele, on käenduskohustuse võtmine toimunud kirjalikult ja määratud käendaja vastutuse piirsumma, mistõttu vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1,3 ja § 144 lg 2 (lepingu sõlmimise aja red.) tarbijakäenduslepingu sätetele ja on kehtiv. Kokkuleppe kohaselt tagab sellest tuleva võla tasumist liisinglepingut tagav OR käendus. Kokkuleppele on allkirja käenduse kohta andnud OR kui S S Eesti OÜ juhatuse liige, milles puudus vaidlus (seetõttu ei pea andma hinnangut ka juriidilise isiku registrikaardi väljavõtteile). Kostja väide, et käendus ei kehti märgitud kokkuleppele, ei ole õige. Esiteks tuvastas kohus, et võlgniku kohustused, mis tal tekkisid liisinglepingust on olemas ja selle tasumise kohta on koostatud kokkulepe ehk võlatunnistus ja liisingleping ning kokkuleppe on seega omavahel tihedalt seotud. Teiseks on kokkuleppes, mis kinnitab liisinglepingust tulenevate kohustuste olemasolu, ka konkreetne viide, et see kohustus on tagatud käendusega. Kostja OR, kirjutades alla kokkuleppele kui võlgniku juhatuse liige, oli 3 (3)

samal ajal ka füüsiline isik. Asjaolu, et kokkuleppes ei ole märgitud eraldi reana teda kui käendajat ning lisatud veel ühte tema allkirja, ei tähenda, et kokkulepe tagada kohustusi käendusega, mille sisu ja ulatus on märgitud lepingus XXX, oleks olematu. Seega leiab kohus, et kostja on andud käenduse viidatud kokkuleppes märgitud kohustuse tagamiseks VÕS § 142 lg 1 tähenduses ja seega on käenduskokkuleppe kehtiv ning selle tingimused on määratletud liisinglepingu nr XXX dokumendis nimetatud käenduse tingimustega. Selle järgi vastutab kostja hageja ees vastavalt käenduslepingu p 8.5.1.1 võlgnikuga solidaarselt. Kostja väide, justkui oleks kokkuleppes rasked tingimustega, on põhjendamata, kuna kostja kui käendaja vastutus on piiratud rahasummaga. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Eeltoodu alusel on hagejal õigus valida, millise solidaarvõlgniku vastu ta nõude esitab. Selleks, et esitada nõue kostja (solidaarvõlgniku vastu) vastu, ei pea hageja eelnevalt pöörduma arbitraaži liisinguvõtja kui teise solidaarvõlgniku vastu. Käendaja ehk kostja vastutuse maksimummäär on vastavalt käenduselepingu p 8.7 on 142499,18 EEK ehk 9107,36 €. Käesolevas vaidluses ei oma tähtust poolt väited liisingeseme turuväärtusest jms, kuna kokkuleppe näol on tegemist võlatunnistusega ning sellele saab esitada vaid väite selle kohta, et võlga ei ole või see on lõppenud ning neid väiteid peab ka tõendama. Kostja ei ole tõendanud, et võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei anna kohus hinnangut hageja esitatud väljavõttele liisingesemete võimalikule väärtuse kohta esitatud tõenditele. Kuna kostja ei ole tõendnaud, et tema või põhivõlgnik oleks kokkuleppest tuleneva kohustuse täies ulatuses täitnud, siis rikub ta käenduslepingust tulenevalt võlgniku kohustuse tagamise kohustust ja on seni viivituses VÕS § 100 (kohustuse osaline täitmata jätmine, viivitamine on kohutuse rikkumine) järgi. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 101 lg 1 p 1 , 6, § 108 lg 1, § 30 lg 1, § 65 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1, § 113 lg 1 alusel kohustuse täitmist ning viivist kokkulepitud määras 0,15% päevas. Seda viivist, mis hagi esitamise ajaks ei olnud muutunud veel sissenõutavaks, saab võlausaldaja nõuda TsMS § 367 järgi protsendina põhivõlast kuni selle tasumiseni. Kuna kostja ei ole viivise suurust vaidlustanud, siis on hageja viivisenõue tõendatud ja põhjendatud 2266,85€. Eeltoodu alusel on hageja nõue tõendatud, põhjendatud, hagi kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlga 3117,67 €, intressi 850,82 €, viivist 2266,85 € ning alates hagi esitamisest 16.02.2012 viivist põhivõlalt 3117,67 € kuni selle täieliku tasumiseni, kuid selliselt, et väljamõistetud viivis ja sellele lisanduv viivis ei ületaks hageja poolt hagis märgitud 2872,02 €. Viimane summa ei ületa käendaja vastutuse maksimumsummat ega ka põhivõlga. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagiavalduse jäävad menetluskulud kostja. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS 4 (3)

§ 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. Käesoleval juhul on hagihinnaks 3 117,67 eurot. Protokolli parandamise taotlus Kohus koostas istungi 08.10.2012 kohta protokolli, millele hageja esitas parandusettepaneku ja palus teha protokollis parandused. Kooskõlas TsMS § 53 lg 3 rahuldab kohus hageja taotluse ja seega tuleb kanda protokolli 08.10.2012 1. Lk-le hageja esindaja seisukoht järgmiselt: Hageja esindaja kohtule: „Tegemist on näitliku tõendiga (jutt on hageja poolt 23.05.2012.a kohtule esitatud vastuse lisast nr 6 - turuhinna määramise kokkulepe 03.11.2009), millega hageja soovib täiendavalt tõendada, et kostja on teadlik liisinguesemete turuhindadest. Kostja äritegevus seisnes selles, et ta rentis liisinguesemeid (S -sid) kolmandatele isikutele – rentnikele. Kostja müüs hagejale liisinguesemed maha ja hakkas neid samas kohe ka sale and lease back tüüpi liisingulepinguga tagasi ostma. Kostja oli liisinguesemete (S -de) ametlik esindaja Eestis ja oli ise ka nende maaletooja. Sellest tulenevalt oli ja saigi olla ainult OR see isik, kes teadis kõige paremini, millised olid liisinguesemete hinnad ja kostja oli pädev määrama liisinguesemetele turuväärtused. OR poolt hagejale ette öeldud hinnaga müüs hageja ka vaidlusaluse liisingueseme kostja endaga otseseltseotud äriühingule“.

Kohtunik

5 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.