2.Tuvastada, et 14. augustil 2009 Saare maakonnas, Kaarma vallas, TõlliMustjala-Tagaranna tee 4,08 km toimunud liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavad selles osalenud juhid võrdsetes osades (s.o kumbki juht 50% ulatuses). Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja Salva Kindlustuse AS kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna 1(10)
2-11-21541 Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 23. oktoobril 2012. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.14. veebruaril 2011 pöördus MV(edaspidi hageja) MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kindlustuse vaidluskomisjoni (edaspidi Vaidluskomisjon) poole kaebusega, milles palus tunnistada 14. augustil 2009 Saaremaal, Mustjala maanteel toimunud liiklusõnnetuse põhjustamises osaliselt, s.o 50% ulatuses, vastutavaks A.H ning tunnustada kaebuse esitaja nõudeõigust 50% ulatuses talle tekitatud kahju hüvitamiseks (kahju oli kaebuse esitamise ajaks juba hüvitatud). Vaidluskomisjoni
29.aprilli 2011 otsusega (nr 7-1/11/61) hageja kaebus rahuldati ning tunnistati 14. augustil 2009 Saare maakonnas, Kaarma vallas, Tõlli-Mustjala-Tagaranna tee 4,08 km toimunud liiklusõnnetuse eest 50% ulatuses vastutavaks hageja ja 50% ulatuses A.H . Samuti mõisteti Salva Kindlustuse AS-ilt (edaspidi kostja) MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kasuks välja kindlustuse vaidluskomisjoni kulud summas 306,26 eurot. Vaidluskomisjoni liige Andrus Reidi jäi eriarvamusele.
2.9. mail 2011 on kostja pöördunud Harju Maakohtu poole taotlusega vaadata hageja poolt Vaidluskomisjonile esitatud avaldus vastavalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 58 lg-le 7 läbi hagimenetluse korras hagina. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
3.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt toimus 14. augustil 2009 kell 14.48 liiklusõnnetus Saare maakonnas, Kaarma külas, Tõlli-Mustjala-Tagaranna tee 4,08 km. Kokkupõrge toimus vasakpööret alustanud VW Golf registreerimismärgiga XXX (edaspidi VW) ja sellest möödasõidul olnud sõiduki Honda Accord registreerimismärgiga XXX (edaspidi Honda) vahel. Esimest sõidukitest (VW) juhtis hageja ning teist (Honda) A.H . Liiklusõnnetuse põhjuste väljaselgitamiseks alustati Lääne Politseiprefektuuri poolt väärteomenetlus ning hagejale määrati väärteokaristus liiklusõnnetuse põhjustamise eest. 16. aprilli 2010 Harju Maakohtu otsusega väärteomenetlus lõpetati seoses väärteokoosseisu puudumisega. Kuivõrd liiklusõnnetuses osalenud sõidukite kindlustusandjad olid vastutuse küsimuses erineval seisukohal, viidi Eesti 2(10)
2-11-21541 Liikluskindlustuse Fondis (edaspidi LKF) läbi lepitusmenetlus, millega tegi LKF otsuse vastutuse jagunemise kohta võrdselt mõlema liiklusõnnetuses osalenud isiku vahel.
8.oktoobril 2010 vaatas Vaidluskomisjon läbi LKF kaebuse kostja peale ning asus seisukohale, et hageja on 100% vastutav liikluskahju põhjustamise eest (otsus nr 71/10/110). Hageja ei olnud viimatinimetatud vaidlusasjas menetluspool, seega ei olnud tegemist sama vaidlusega samade poolte vahel. Vaidluskomisjoni osundatud 8. oktoobri 2010 otsus andis LKF-ile võimaluse esitada nõue hageja vastu talle juba hüvitatud kahjuhüvitise tagastamiseks. Vältimaks sellist nõuet peab hageja vajalikuks esitada nõude kostja vastu, et tuvastada liiklusõnnetuse süülisus menetluses, kus menetlusosaliseks on hageja. Hageja leiab, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse kohta kogutud tõendid on vastuolulised. Hageja ning tema auto taga liikunud M.T on andnud selgitusi, et hageja lähenes ristmikule aeglaselt ning oli sisse lülitanud vasaku suunamärguande. Samuti nähtub neist ütlustest, et A.H liikus hageja auto taga, s.o samas suunavööndis. M.T liikus neist kahest autost tagapool. Väärteoasjas on üle kuulatud ka K. N, kes tegi M.T e ja hageja autodest möödasõidu. Pärast möödasõitu ning möödasõidetavatest oluliselt kiiremini liikudes on ta hinnanud toimunut läbi tahavaatepeegli. Tahavaatepeeglist ei ole võimalik mitmesaja meetri kauguselt näha, et Honda oli kolmveerand kerega punasest autost möödas. Sellise täpsusega ei ole võimalik tahavaatepeeglist hinnata tagapool liikuva sõiduki asukohta. Eriti arvestades seda, et tunnistaja jätkas sõitu maanteekiiruse piires, kuid hageja vähendas oma kiiruse u 20 km/tunnis. Seega on tunnistaja teinud oma järeldused kas hilisemalt sündmuskohal nähtu põhjal (Honda vigastused on selgeks tõendiks kokkupõrke asendi kohta) või kellegi selgituse põhjal. Tunnistaja on ka selgelt süüstava hoiakuga hageja suhtes. A.H selgitused on samuti vastuolulised – ta kinnitab suunamärguannet, kuid nägi seda hilinemisega. Hageja ei vaidlusta sõidukite asendit kokkupõrke hetkel, mis viitab kokkupõrke toimumise hetkel teise sõidukijuhi poolt möödasõidul viibimisele. Hoolikama ja tähelepanelikuma käitumise korral oleks ta pidanud märkama möödasõidule asunud sõidukit. Hageja on seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustas mitte üksnes tema poolt liiklusnõuete rikkumine, vaid ka A.H liiklusnõuete rikkumine. Hageja on andnud ütlusi, et veendus oma manöövri ohutuses. Manöövri ohutuks teostamiseks lülitas ta sisse vasakpoolse suunatule, mis vilkus enne pööret 15-20 sekundit. Seda nägi ka A.H ja tagapool sõitnud M.T . Samuti veendus hageja, et temast ei olnud kedagi möödasõidul. Väär on kostja seisukoht, nagu ei oleks hageja ohutuses veendunud – ta veendus, et temast ei ole kedagi möödasõidul, st kedagi ei olnud vastassuunavööndis. Eelnevalt tagapool sõitnud M.T möödasõitu teinud hall Honda Accord oli reastunud tagasi pärisuunavööndisse ja oli endiselt pärisuunavööndis. Seega ei olnud hageja kohustatud teed andma A.H , kuna viimane ei olnud sellel ajal veel möödasõidul. Selle on tuvastanud ka kohtuväline menetleja, kui jättis hageja süüdistusest välja liikluseeskirja (LE) § 100 või 156 nõuete rikkumise. Hindamaks hageja manöövri sooritamise ohutust, tuleb anda hinnang mõlema sõidukijuhi käitumisele. Liikluses kehtib usalduspõhimõte, mida Riigikohus on rõhutanud süüteoasjades nr 3-1-1-94-02, nr 3-1-1-1-03, nr 3-1-1-63-03, nr 3-1-1-2-05 tehtud lahendites. A.H pidi olema teadlik eespool olevast ristmikust. Sellest tulenes A.H kohustus vastavalt LE §-le 154 olla ettevaatlik ning arvestada ristmiku erisustega. A.H kavatses teostada möödasõitu, seega pidi ta LE § 132 p 2 kohaselt veenduma, et eessõitev juht pole andnud vasaksuunamärku ning möödasõiduks kasutatav rada on vajalikus ulatuses vaba. Samuti pidi A.H hindama põhjust, miks temast eespool liikuva sõiduki juht vahetult enne ristmikku liigub oluliselt aeglasemalt 3(10)
2-11-21541 kui lubatud piirkiirus. Juhindudes LE §-dest 123 ja 133 pidi ta valima sellise kiiruse, et ta saaks möödasõidu katkestada või sõiduki peatada eespoolse nähtavusulatuse piires teel oleva mistahes takistuse ees. A.H u väited selle kohta, et suunatuli lülitati sisse n-ö viimasel hetkel, ei ole usutavad ega tõesed. Hageja vähendas aegsasti kiirust ja sõitis vastassuunavööndi poole. Seega andis hageja igati märku oma kavandatavast pöördest. Pööre ei olnud järsk ega ootamatu. A.H ei veendunud möödasõitu alustades selle ohutuses, ei hinnanud õigesti eessõitva juhi kiirust, sündmuskohta ega sisselülitatud vasakut suunamärguannet. Sõites pärisuunavööndist vastassuunavööndisse tegi A.H manöövri LE § 2 lg 25 mõttes (manööver on igasugune pööre ja mis tahes ümberreastumine). Selle manöövri käigus oli A.H LE § 91 kohaselt kohustus veenduda selle ohutuses. Liiklusõnnetuseni viinud manöövri sooritaski A.H , kes alustas möödasõitu vasakpööret sooritavast sõidukist. Sellise möödasõidu keelavad LE § 132 p-d 1-3. Juhi kohustused kiiruse valiku ning möödasõidu katkestamise kohta sätestavad LE § 123 ja 133. Praeguses asjas on olulise tähendusega hageja poolt antud suunamärguanne, mis pani A.H selged kohustused. Seega ei põhjustanud kokkupõrget mitte hageja, vaid A.H , kelle ebaseaduslik möödasõit aegsasti vasaksuunamärguande andnud ning pöördele asunud sõidukist ning ümberreastumise manöövri ohutuses mitteveendumine tõi kaasa kokkupõrke sõidukite vahel. A.H ei valinud kiirust, mis võimaldanuks tal peatada sõiduk takistuse ees ning ei katkestanud möödasõitu ohu tekkimisel. Kuna mõlemal juhil olid kohustused, siis pidid mõlemad juhid olema samavõrra ettevaatlikud ja hoolikad. Mootorsõiduki (kui suurema ohu a) valdaja vastutab võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 lg 1 järgi sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Riskivastutuse kohaldamisel on Riigikohtu praktikas leitud, et ka liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 järgi vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-21-76-09 (p 13), nr 3-2-1-161-10 (p 12) ja nr 3-2-1-29-11 (p 13)). Hageja nõustub, et tema käitumisest tulenevalt on alus kahjuhüvitist vähendada ning ei ole vaidlustanud LKF-i, Inges Kindlustuse AS ja Vaidluskomisjoni otsuses väljendatud seisukohta, et hagejale makstavat hüvitist tuleb vähendada 50%.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja hagi ei tunnista.
5.Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavad mõlemad liiklusõnnetuses osanud juhid ja seda võrdses ulatuses. Kostja on seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest tuleb täies ulatuses lugeda vastutavaks VW juhtinud hageja, kelle poolt rikuti LE §-de 156 ja 91 nõudeid. Rikkumine seisnes asjaolus, et hageja ei andnud oma sõidukiga VW teed tema sõidukist möödasõidul olnud sõidukile Honda. Vaidluse lahendamisel ei oma lõppjärelduse osas õiguslikku tähendust, kas liiklusõnnetuse toimus ristmikul (sellisel juhul oli rikutud norm LE § 156) või ristmike vahelisel teel, kus VW juht pööras vasakule juurdesõiduteele (LE § 100 rikkumine). Vaidluse lahendamisel omab olulist tähendust, et sõiduki VW juhil lasus vaieldamatu ja absoluutne kohustus anda teed sõidukitele, mis sõitsid tema sõidukile vastu ning mille juhid olid asunud tema poolt juhitud sõidukist möödasõidule. Mõlemast sõidukist tehtud fotodega ja A.H poolt antud ütlustega on tõendatud, et kokkupõrke hetkel oli sõiduk Honda sõidukist VW jõudnud ettepoole – VW juht on pööranud küljelt sisse möödasõidul olnud Hondale hetkel, kui see oli sõidukist VW vastassuunavööndis ette jõudnud. Sõiduki VW juht ei andnud seega teed Honda juhile, 4(10)
2-11-21541 kuigi tal oli vastuvaidlematu tee andmise kohustus. LE § 91 kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Vastavalt LE § 156 peab rööbasteta sõiduki juht pöörates vasakule või tagasi andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. Mõiste anda teed (mitte takistada) all mõistetakse nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või -kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. Hageja seletuskirjast politseile saab teha ühese järelduse, et ta ei olnud teadlik tagantpoolt lähenenud sõidukist Honda, sest ta ei jälginud piisavalt hoolikalt liiklussituatsiooni. Sõiduki Honda juhi poolt antud ütluste kohaselt otsustas ta VW-st mööda sõita, kuna selle juht ühtegi märguannet oma järgneva tegutsemise kohta ei andnud. Kuna tee oli tühi ja hetk möödasõiduks sobilik, siis Honda juht alustaski möödasõitu, lülitades eelnevalt sisse vasakpoolse suunatule ning läks oma sõidukiga vastassuunavööndisse. Alles seejärel lülitas Honda juhi ütluste kohaselt sõiduki VW juht sisse vasakpoolse suunatule, millele järgnes kohene pööre vasakule. Seega, kuna sõiduki hageja tagantpoolt lähenenud Hondat ei märganud, sooritas ta vasakpöörde manöövri liikluses ohtlikul viisil ehk n-ö pimedalt. Tuvastamaks sõiduki Honda juhi käitumises väidetavat LE § 132 lg 2 rikkumist, on vajalik esmajärjekorras tuvastada, kas saab üheselt lugeda tõendatuks sõiduki VW juhi poolset vasakpoolse suunatule nõuetekohast sisselülitamist. Kostja on seisukohal, et kuivõrd selles osas on juhtide ütlused vastuolulised, ei saa lugeda tõendatuks sõiduki Honda juhi poolset LE § 132 lg 2 rikkumist. Juhtumi puhul tähelepanuväärne, et sõiduki VW juht on hiljem, pärast konsulteerimist juristidega, soovinud muuta oma varasemaid politseile antud ütlusi. Hageja on kirjutanud politseile avalduse, et ütleb kõikidest oma varasemalt antud allkirjadest lahti. Samas ei saa nimetatud vaidluses lugeda ka suunatule sisselülitamise asjaolude tuvastamisel oluliseks tõendiks sõiduki VW juhi lähisugulase ja lahendist huvitatud isiku M.T e ütlusi. Kokkuvõttes on VW suunatuld käsitlevad tõendid asjas vastuolulised ja seda vastuolu ei ole võimalik kõrvaldada. Isegi kui võtta arvesse sõiduki VW juhi ütlusi, et tema sõiduki vasak suunatuli oli sisse lülitatud u 15-20 sekundit enne manöövri alustamist, siis pidi see suunatuli tegelikkuses olema juba sisselülitatud hetkel kui VW-st sõitis mööda tunnistaja K.N , kes sõitis sõidukist VW mööda enne kui sõiduki Honda juht asus VW-st möödasõidule. Tunnistaja K.N poolt politseile aga suunatule põlemist ei kinnita. See viitab olulistele vastuoludele hageja poolt antud ütlustes ning soovile õigustada omapoolset "anda teed" kohustuse rikkumist. Isegi kui eeldada, et sõidukil VW oli eelnevalt sisse lülitatud vasakpoolne suunatuli, ei andnud see VW juhile vastavalt LE § 86 õigust vasakpööret sooritada möödasõidul olnud sõidukit läbi laskmata ega õigust sooritada manöövrit veendumata, et see on ohutu ning, et teised liiklejad on manöövri sooritamise kavatsusest aru saanud ja kavatsevad sellega oma sõiduki edasises liikumises arvestada. Praegusel juhul ei ole tõendatud asjaolud, mis viitaksid sõiduki Honda juhi LE § 132 lg 2 vms rikkumisele, mis oleksid olnud põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Kuivõrd tegemist oli kahe sõiduki kui suurema ohu a vahel toimunud kokkupõrkega, tuleneb juhtide vastutus VÕS § 1056. Kuna sõiduki VW juht on 100% ulatuses vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest, siis arvestades juhtumi asjaolusid vähendab kostja kahjuhüvitist 100% ulatuses vastavalt VÕS § 139 lg 1.
MENETLUSE KÄIK
5(10)
2-11-21541
6.Kohus on hagiavalduse saamisel nõudnud kooskõlas LKindlS § 58 lg-ga 10 Vaidluskomisjonist välja asja lahendamise materjalid (edaspidi Vaidluskomisjoni materjalid) ja võtnud need tsiviilasja toimikusse.
7.29. augusti 2012 määrusega otsustas kohus vastavalt TsMS § 403 lg-le 1 lahendada asja kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata. Nimetatud määrusega andis kohus pooltele võimaluse esitada asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaid dokumente ja avaldusi kuni 24. septembrini 2012. Samas teatas kohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja kantselei kaudu 23. oktoobril 2012 kell 15.00 (vt toimik, lk 52-53). Pooled ühtegi täiendavat dokumenti ega avaldust kohtule pärast 29. augustit 2012 esitanud ei ole.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
9.LKindlS § 40 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib kannatanu, s.o isik, kellel on liiklusõnnetuse tõttu tekkinud isiku- või varakahju, esitada kahju hüvitamise nõude nii liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu. LKindlS § 7 lg 1 ja § 44 lg-te 1 ja 2 järgi on kindlustusandjal kohustus hüvitada kannatanule kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKindlS § 43 lg-st 4 tuleneb, et kui kindlustusandjatel on vaidlus nõude käsitlemise teostaja üle ja seda ei ole lahendatud kümne päeva jooksul pärast liiklusõnnetusest kindlustusandjale või Garantiifondile teatamist, käsitleb ja hüvitab nõude Garantiifond. Kohustatud isik hüvitab Garantiifondile nõude hüvitamise ja käsitlemise kulud.
10.Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - 14. augustil 2009 kell 14.48 Saare maakonnas, Kaarma külas, Tõlli-MustjalaTagaranna tee 4,08 km toimunud liiklusõnnetuses põrkasid omavahel kokku vasakpööret alustanud VW ja sellest möödasõidul Honda; esimest sõidukitest juhtis hageja ja teist A.H . - Sõiduki Honda valdaja tsiviilvastutus on kindlustatud kostja poolt. - Hageja sõidukile tekkinud kahju on 50% ulatuses (summas 5845,40 kr) hüvitatud LKF poolt. - LKF on esitanud kostjale LKindlS § 43 lg 4 alusel tagasinõude summas 7445,50 krooni, mis moodustub hagejale tasutud hüvitisest ja LKF-i käsitluskuludest. - Kostja on keeldunud hageja liikluskahju hüvitamisest, kuna peab liikluskahju tekitamise eest täies ulatuses vastutavaks hagejat. - Vaidluskomisjon on jätnud LKF kaebuse kostja liikluskahju hüvitamisest keeldumise otsuse peale enda 8. oktoobri 2010 otsusega (kaebuse nr 7-1/10/110) rahuldamata. Selles otsuses on tunnistatud 14. augustil 2009 Saare maakonnas toimunud liiklusõnnetuses liikluskahju põhjustajaks täies ulatuses hageja.
11.Pooled vaidlevad kohtumenetluses selle üle, milline oli kummagi sõiduki juhi osa liiklusõnnetuse toimumises ning liikluskahju tekkimises. Sellest sõltub omakorda, kas ja millises ulatuses oleks kostja kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki Honda valdaja tsiviilvastutuse kindlustusandja kohustatud hüvitama hagejale liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju (varakahju).
12.Kohus märgib esmalt, et LKindlS § 2 järgi on liikluskindlustus eeskätt suurema ohu a valdaja tsiviilvastutuse kindlustus (sama seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel lisaks ka õnnetusjuhtumite kindlustus). Vastutus suurema ohu aga tekitatud kahju eest on sätestatud VÕS 53. peatüki teises jaos (VÕS §-d 1056 jj). Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel 6(10)
2-11-21541 tekkinud kahju eest. Seega ei ole kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus suurema ohu a valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt nt: Riigikohtu 10. veebruari 1997 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97). Järelikult vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu a valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus tekib VÕS § 1057 järgi ka juhul, kui kahju põhjustakse mootorsõiduki kui suurema ohu aga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu a valitseja (vt nt: Riigikohtu 2. märtsi 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Suurema ohu aga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu ale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu ale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt nt: Riigikohtu 18. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel.
13.Ka praeguses asjas tuleb vaidlustamata asjaolude põhjal järeldada, et hageja kahju tekkimise üheks põhjuseks oli sõiduauto Honda kui suurema ohu a käitamisel realiseerunud risk. Samas oli hageja ise teise (liiklusõnnetuses osalenud) mootorsõiduki kui suurema ohu a valitseja. Honda juhi kui mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1057 p-d 1-5) käesolevas asjas kohtu hinnangul esile toodud ei ole. Seega on hagejal VÕS § 1057 alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue Honda valdaja ja kostja vastu. Kostja on samas leidnud, et esinevad VÕS § 139 lg-s 1 sätestatud alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja leiab, et ei pea hüvitama hagejale kahju, kuna liikluskahju on põhjustanud hageja. VÕS § 139 lgst 1 tuleneb, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Senises kohtupraktikas on leitud, et VÕS § 139 alusel saab vähendada ka liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt nt: Riigikohtu 28. septembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). Ka LKindlS § 44 lg 2 teine lause näeb ette, et kui isik vastutab osaliselt liikluskahju tekitamise eest, hüvitatakse talle tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega.
14.Kohtu hinnangul ei saa asja materjalide hulgas olevate tõendite põhjal järeldada, et hageja osa kahju tekkimisel oleks suurem kui Hondat juhi oma. Seega on kohtu arvates põhjendatud kostja poolt hagejale kompenseeritava liikluskahju vähendamine üksnes 50% ulatuses ning hagi tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
15.Pooltel ei ole asjas sisulist erimeelsust selles, et vähemalt 50% ulatuses on liikluskahju põhjustajaks hageja, kes rikkus liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LE § 100 nõudeid. Osundatud LE § 100 järgi peab juht, pöörates ristmikevahelisel teel vasakule või tagasi, andma teed vastusõitvale ja temast möödasõidul olevale juhile. Pooltel on vaidlus eeskätt hageja poolt vasaksuunamärgu andmise (st suunatule sisselülitamise) aja üle – kas suunatuli oli sisse lülitatud enne kui Honda juht alustas möödasõitu või andis hageja suunamärku alles siis, kui Honda oli alustanud VW-st möödasõitu. Esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole selle asjaolu ühene tuvastamine kohtu hinnangul võimalik. Liiklusõnnetuse osapoolte, hageja ja A.H u, väärteomenetluses antud ütlused on suunamärgu andmise aspektis vasturääkivad (vt Vaidluskomisjoni materjalid). Kohtul 7(10)
2-11-21541 puudub alus pidada ühe osapoole ütlusi liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta teise omast usaldusväärsemaks. M.T poolt väärteoasjas 9. septembril 2009 antud ütlused ja ütluste protokollile lisatud seletuskiri iseenesest kinnitavad hageja väiteid (vt Vaidluskomisjoni materjalid). Samas on M.T asja materjalidest nähtuvalt hageja lähisugulane (õde), mis vähendab ütluste kui tõendi kaalu. K. N poolt väärteoasja menetluses 3. septembril 2009 antud ütlustes ei ole vaidlusalust suunamärgu andmise hetke puudutatud (vt Vaidluskomisjoni materjalid). K. N ütlused ei kinnita hageja väiteid, kuid ei lükka neid ka ümber. Lisaks nähtub ütluste sisust, et K. N sai tajuda juhtumi asjaolusid läbi enda sõiduki tahavaatepeegli. Kohus nõustub hagejaga, et sõiduki tahavaatepeeglist ei ole võimalik kaugelt hinnata tagapool liikuvate sõidukite omavahelist asukohta. Tõenäoliselt on see tunnistaja teinud oma järeldused hilisemalt sündmuskohal nähtu põhjal või mõne teise isiku selgituse põhjal. Vaidluskomisjoni materjalide hulgas olevate fotode põhjal ei saa vaidlusaluse asjaolu üle samuti järeldusi teha.
16.Samas võib nii hageja, A.H u kui M.T e ülalosundatud ütluste põhjal järeldada, et hageja oli juba enne A.H u poolt möödasõidu alustamist VW kiirust oluliselt vähendanud ning liikunud sõidukiga ilmselt ka tee keskjoone poole (vastassuunavööndi lähedale). Kuigi sõidukite täpse liikumiskiiruse kohta puudub info, oli hageja sõiduki liikumiskiirus ütluste põhjal u 20 km/tunnis. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli suurim lubatud sõidukiirus õnnetuse toimumise paigas 90 km/tunnis. Vaidluskomisjoni materjalide hulgas olevatelt fotodelt nähtuvalt oli tee selles kohas sirge, mistõttu pidi Honda juht olema teadlik ka teel eelolevast ristmikust. Nendel asjaoludel pidanuks Honda juht hageja manöövrit (vasakpööret) ette nägema. A.H ei ole olnud piisavalt hoolas liiklussituatsiooni hindamisel ning tema käitumises ilmneb toona kehtinud LE § 123 nõuete rikkumine. Viidatud LE § 123 normi järgi peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Sõltumata vaidlusalusest suunamärgu andmise hetkest VW poolt, pidanuks Honda juht eelkirjeldatud asjaoludel sõidukiirust vähendama, et veenduda enda kavandatava manöövri (möödasõit) ohutuses (LE § 91). Samuti pidanuks möödasõidu sooritama kiirusel, mis võimaldanuks selle manöövri vajadusel katkestada (LE § 133). A.H on aga otsustanud möödasõitu alustada enda sõiduki kiirust oluliselt vähendamata. Kohus ei näe praeguses asjas põhjust, miks pidanuks u 20 km/tunnis liikuvast sõidukist tegema möödasõitu kiirusel 90 km/tunnis või enam. Vastassuunavöönd oli A.H u enda ütluste kohaselt vaba ning ka muud tõendid ei anna alust selles kahelda. Asjaolu, et teelõigul oli lubatud sõita kuni 90 km/tunnis ei ole siinkohal määrav, kuna sõidukiirus tuli juhil kohandada vastavalt LE § 123 nõuetele. Seega oli Honda juhil tagantsõitjana ja n-ö liiklussituatsiooni kontrolliva juhina võimalik käituda erineval viisil ning liiklusõnnetuse toimumist vältida.
17.Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et hageja ei olnud vaidlusaluse liiklusõnnetuse ainus põhjustaja. Ka teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki (Honda) juht rikkus VW-st möödasõitu sooritades LE §-de 91 ja 123 nõudeid ning suurendas sellega omalt poolt liiklusõnnetuse toimumise riski.
18.Ülalesitatud kaalutlustest lähtuvalt rahuldab kohus hagi. Kohus peab seejuures põhjendatuks lähtuda, mitte üksnes hageja nõude sõnastusest, vaid arvestada ka hageja 8(10)
2-11-21541 poolt esitatud põhjendusi tuvastushuvi kohta. 8. juuli 2011 menetlusdokumendis (vt toimik, lk 44-48) esitatud täpsustuses on hageja palunud tuvastada liiklusõnnetuses osalenud juhtide tsiviilvastutuse 50/50. Tuvastusnõude esitamise vajadust on hageja põhjendanud sellega, et Vaidluskomisjoni osundatud 8. oktoobri 2010 otsus annab LKF-ile õiguse esitada nõue hageja vastu talle juba hüvitatud kahjuhüvitise tagastamiseks. Hageja soovib sellise nõude esitamist LKF-i poolt vältida.
19.Seonduvalt kostja väidetega lisab kohus järgmist. Kostja on iseenesest põhjendatult esile toonud, et suunatule sisselülitamine ei andnud VW juhile vastavalt LE § 86 õigust vasakpööret sooritada möödasõidul olnud sõidukit läbi laskmata ega õigust manöövrit selle ohutuses veendumata sooritada. Samas kui eeldada hageja suunamärgu andmist puudutavate väidete õigsust, oleks Honda juht ilmselgelt rikkunud LE § 132 p 2 nõuet, mis kohustab juhti enne möödasõidu alustamist veenduma, et ees sõitev juht pole andnud vasaksuunamärku. Sellisel juhul tuleks Honda juht kohtu hinnangul lugeda liiklusõnnetuse peapõhjustajaks ning ta peaks vastutama liikluskahju eest suuremas ulatuses kui hageja. Asjaolust, et kokkupõrke hetkel oli Honda jõudnud VW-st ettepoole, ei saa teha juhtumi vaidlusaluste asjaolude kohta kindlaid järeldusi. Iseenesest ei ole vaidluse all, et VW juht pööras küljelt sisse möödasõidul olnud Hondale, kui see oli sõidukist VW vastassuunavööndis ette jõudnud. Vaidlus on selle üle, kas Honda juht veendus eelnevalt piisavalt enda manöövri ohutuses. VW suunamärgu andmise aega käsitlevad tõendid on asjas tõepoolest vastuolulised ja seda vastuolu ei ole võimalik kõrvaldada. Samas puudub õiguslik alus tõlgendada mainitud vastuolu hageja kahjuks. Kohus ei näe kostja poolt väidetud vastuolusid hageja ja K. N poolt väärteomenetluses antud ütluste sisus. Tunnistaja K. N ei ole oma ütlustes VW suunatule põlemist kinnitanud. Samas on meelevaldne kostja järeldus, et VW suunatuli pidi hageja ütluste õigsust eeldades olema sisse lülitatud juba hetkel kui VW-st sõitis mööda tunnistaja K. N (ta sooritas hageja sõidukist möödasõitu enne Hondat). Asjas puuduvad tõendid selle kohta, milline oli K. N ja A.H poolt sooritatud möödasõitude ajaline vahe. Ka hageja väide suunatule sisselülitamise kohta 15-20 sekundit enne vasakpöörde sooritamist on olemuselt hinnanguline. Asjas ei oma kohtu arvates õiguslikku tähtsust kostja väide, et A.H ei olnud võimalik VW vasakpöördele asumise märkamist möödasõitu enam katkestada. A.H oleks pidanud kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, et möödasõitu olnuks võimalik katkestada.
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, tuleb menetluskulud jätta asjas kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude 9(10)
2-11-21541 koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.