2-10-25479/70 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

lepingu punkti 14.5 alusel välja hüvitisena lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest 10 kuu töötasu. Lepingu punkt 14.5 näeb ette, et lepingu lõpetamisel mis tahes alusel hageja poolt on hageja kohustatud maksma kostjale hüvitisena üle kaheksa aastase juhataja staaži korral 10 kuu tasu. Samas on jäetud aga tähelepanuta, et lepingu punkt 14.7 näeb ette, et juhataja kaotab õiguse punktis 14.5 sätestatud hüvitusele, kui ta rikub tahtlikult või korduvalt raske hooletuse tõttu lepingust tulenevaid kohustusi ja leping äriühingu poolt üles öeldakse. Hageja saatis 06.05.2010 kostjale nõudekirja, milles selgitas, et kostjale maksti hüvitis alusetult ning palus välja makstud hüvitise 363 400 krooni tagastada seitsme päeva jooksul alates nõudekirja kättesaamisest. Kostja keeldus hüvitise tagastamisest. Kostjale heidetakse tsiviilõiguslikus mõttes ette hageja vara isiklikuks otstarbeks kasutamist. Kostja lasi talle kuuluvat isiklikku sõiduautot remontida AS-s Info-Auto, paludes esitada remonttööde teostamise eest arve AS-le Taastusravikeskus Estonia, mille viimane tasus. Arvele on küll märgitud hagejale kuuluva sõiduauto numbrimärgiga XXX XXX remonttööd, kuid arve aluseks olevalt töökorralduselt selgub, et tegelikult on tööd teostatud kostjale kuuluvale sõiduautole numbrimärgiga XXX XXX. AS Estravel esitas 14.04.2008 arve nr 918957-00 kahe lennukipileti eest suunal Tallinn-Göteborg ja majutuse eest 24.-25.04.2008. Kostja seletuste kohaselt oli üks lennupilet mõeldud tema abikaasale, kuid tagasireisipileti nii enda kui oma abikaasa eest maksis kostja ise. Hageja vara sellisel moel kasutamisel ei olnud järgitud juriidiliselt korrektset korda — kostja abikaasaga seotud arved oleks pidanud kostja laskma esitada oma abikaasa, mitte hageja nimele. OÜ Heira esitas 10.09.2008 hagejale arve nr 52 autotransporditeenuse eest 6490 krooni. OÜ Heira juhataja R. L. selgituste kohaselt oli vastav arve esitatud 10 rm küttepuude müügi eest, mis toimetati Paikusele ja Suur-Jõe tänavale Pärnus. Hageja kasutuseks küttepuid ei tellitud. Vaatamata kostja väidetele, et arve alusel hageja poolt tasutud summa on kostja hagejale hüvitanud, on hageja vara sel viisil kasutamine käsitletav lepingu punktide 2.1 ja 4.1.4 ja ka hoolsuskohustuse rikkumisena. Confemar OÜ esitas 26.08.2008 hagejale arvutitarvikute eest arve nr A-08081422. Confemar OÜ juhataja I. A. seletuste kohaselt müüdi arvutitarvikute all printer, mis paigaldati kostja palvel „kusagile eramusse“. Hageja pearaamatupidaja soovil esitas Confemar OÜ 16.12.2008 kreeditarve 2 115 krooni. Seega toimus Confemar OÜ poolt esitatud arve tasaarveldamine kostja ja hageja vahel pea neli kuud pärast tegelikku arve esitamist ja tasumist hageja poolt. Hagejal on põhjendatud kahtlus, et kostja kasutas hagejale kuuluvat NESTE kütusekaarti isiklikuks otstarbeks. Neste Eesti AS poolt esitatud arvetelt nähtub, et kostja tankis kütusekaardiga üle päeviti terve paagitäie kütust. 08.08.2008 on kostja kasutanud kütusekaarti lausa kahel korral— esimesel korral 36,6 liitri ja teisel korral 60,55 liitri kütuse eest tasumisel. 09.10.2008 on kostja kasutanud kütusekaarti 52,68 liitri kütuse tankimiseks, järgmisel päeval 63,71 liitri kütuse tankimiseks. Hageja põhjendatud arvamust, et kostja on kasutanud kütusekaarti isiklikuks otstarbeks, kinnitavad ka kriminaalasja materjalid. Lisaks andis kostja korralduse tasuda hageja arvel mitmeid oma tütre L. J. keeleõpingutega seonduvaid arveid. Arvete tasumist põhjendas kostja sellega, et L. J. töötas hageja juures asendajana tööl kolm suve ning õppeperioodi jooksul täitis mitmeid hageja tegevusega seonduvaid tööülesandeid. Hagejale teadaolevalt ei ole hageja ja L. J. sõlminud töö tegemiseks töölepinguid, töövõtulepingud või mis tahes muid lepinguid. Lisaks eeltoodud lepingu punktide rikkumistele rikkus kostja ka lepingu punkti 4.1.3, mille kohaselt kostja on kohustatud hoidma kõrgel hageja mainet klientide, äripartnerite ja avalikkuse silmis ning hoiduma tegevusest või tegevusetusest, mis põhjustavad või võivad

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja eitas kõiki lepingu rikkumise väiteid, mis oma sisult on põhiliselt kokkulangevad Pärnu Maakohtu menetluses olevas kriminaalasjas nr 1-09-14990 koostatud süüdistusaktis esitatud väidetega, s.o kostjale esitatud kriminaalõiguslike etteheidetega. Hageja esitatud väited on tõendamata. Hageja väited hagi tõendatusest kriminaalasjas avaldatuga ja hagiavaldusele lisatud dokumentidega ei ole asjakohased ega veenvad ning hageja ei ole kostjale lepingut üles öelnud lepingu rikkumise põhjendustel. Riigikohus on oma lahendites nr 3-2-1-98-08, 3-2-1-41-06 ja 3-2-1-105-06 sedastanud, et kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsus ei ole tsiviilasja lahendavale kohtule kohustuslik, kuid võib olla käsitatav ühe tõendina. Käesolevas asjas ei saa kriminaalasjas tehtud süüdimõistev kohtuotsus kvalifitseeruda tsiviilmenetlusõiguslikuks asjakohaseks tõendiks, sest vastavalt TsMS mõttele peab kohus hindama tsiviilasjas kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostjat kriminaalasjas süüdimõistev kohtuotsus on tehtud üksnes tuginevalt kriminaalkohtumenetluse poolte prokuröri ja süüdistatava subjektiivsele kokkuleppele. Kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppe üheks osaks oli V. J. poolt tingimusena esitatud selge tahteavaldus, mille kohaselt tema – mitte nõustudes küll temale kokkuleppega inkrimineeritavate süütegude läbi AS-le Taastusravikeskus Estonia ja Oma Ehitaja AS-le kahju tekitamise etteheitega, kuid lähtudes puhtpragmaatilistest kaalutlustest, s.o eesmärgist vältida kriminaalasja üldmenetlusega süüdistatavale kaasnevat ressursside kulu, on ta siiski nõus sõlmima kriminaalasjas kokkuleppe ja aktsepteerima prokuröri poolt temale kohtus nõutavat karistuse liiki ja määra kokkuleppes fabuleeritud asjaoludel. Kriminaalasjas puudub mis tahes tõendite analüüs, millele kohtu järeldused tuginevad. Ülaltoodu muudab kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse tuginevaks oportuniteedile, mitte võistlevate

menetlusosaliste osavõtul toimunud kohtuliku uurimise kaudu tõendatud konkreetsetele faktilistele asjaoludele või kostja õigeksvõtule tuginevaks tõendiks. Kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et temale väljamakstava hüvituse osas puudub nõukogu vastav otsus. Kostjale on vaidlusalune hüvitus välja makstud uue juhatuse liikme käskkirjaga, kes oli pädev sellist käskkirja andma ning seda ei ole tühistatud. Esimese astme kohtu otsus 15.12.2011 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kohus mõistis V. J-lt välja alusetult makstud hüvitise 23 225,49 eurot põhivõlana ja viivise alates 27.05.2010 kuni summa tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras AS Taastusravikeskus Estonia kasuks. Poolte vahel puudus vaidlus, et 30.01.2001 sõlmiti hageja ja kostja vahel juhatuse liikme teenistusleping. ÄS § 309 lg 1 kohaselt valis ja kutsus juhatuse liikmeid tagasi aktsiaseltsi nõukogu, lg 3 järgi võis nõukogu juhatuse liikme sõltumata põhjusest tagasi kutsuda, kusjuures temaga sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõppesid seaduse määratluse kohaselt vastavalt lepingule. Lepingu kohaselt võis äriühing lõpetada lepingu ennetähtaegselt ilma etteteatamistähtaega järgimata, kui juhataja on tahtlikult või korduvalt raskest hooletusest oma kohustusi rikkunud. Kostja kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi 29.09.2009 otsusega ja sama otsusega on alates 05.10.2009 määratud uus juhatuse liige. Kohus leidis, et seega oli hageja nõukogu otsus kostja tagasikutsumiseks käsitletav samaaegselt uue juhatuse liikme määramisega ka lepingu ülesütlemisena kostjale ning kohus ei jaganud kostja arusaama, nagu ei ole ülesütlemist tema suhtes aset leidnud. Seda, et tagasikutsumisega lõpetati ka pooltevaheline leping, toetab muuhulgas lepingu p 14.9. Hageja nõukogu otsuse p 1.3 järgi määratleti endise juhatuse liikme kohustus seltsi dokumentatsioon ja asjaajamine hiljemalt ühe kuu jooksul uuele juhatuse liikmele üle anda. Kuna hageja ei järginud lepingu p 14.3. kohast tähtaega, vaid lõpetas kostja volitused 6-päevase tähtaja jooksul, on tegemist lepingu erakorralise ülesütlemisega VÕS § 196 lg 1 mõttes, mida käsunduslepingu puhul sisuliselt kordab VÕS §

läbirääkimiste käigus nõustusid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud süüdistuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni, tekitatud kahju laadi ja suurusega ning jõudsid kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutava karistuse liigis ja määras. Asjaolu, et järgmises kohtuotsuse lõigus on selgitatud, et kokkulepe sõlmiti pragmaatilistel kaalutlustel ja mitte nõustudes inkrimineeritavate süütegudega kahju tekitamisega, ei lükka ümber eelnevalt märgitut. Hagejal oli olemas piisav põhjus ka ilma kriminaalasja lahendita ja esitatud audiitori raportile tuginedes leping üles öelda, hiljem sai kriminaalasjas kostja süü täiendavat kinnitust. Kohus pidas põhjendatuks hageja väidet, et kostja on lepingu p 2.1 ja IV.1.4 kohustusi rikkunud, teinud seda korduvalt ja vähemalt raskest hooletusest tulenevalt. On õige, et ühelegi arvele ei ole hageja 29.09.2009 nõukogu otsuses selgelt viidatud, kuid otsuse punktist 1 nähtub, et kostja tagasikutsumine (ja seeläbi ka lepingu ülesütlemine) toimus seoses tema kriminaalasja kohtusse saatmisega. Oluline on ka lepingu punkt IV.1.3, mis sätestab, et kostja on kohustatud hoidma kõrgel hageja mainet klientide, äripartnerite ja avalikkuse silmis ning hoiduma tegevusest või tegevusetusest, mis põhjustavad või võivad põhjustada klientide ja äripartnerite pretensioone või avalikku kriitikat. Kohus leidis, et kostja vastu algatatud kriminaalasja kohtusse saatmine avaldas vaieldamatult negatiivset mõju hageja mainele eelkõige avalikkuse, kuid samaväärselt ka klientide ja äripartnerite silmis. Seda enam, et kriminaalasi seondus otseselt kostja poolt hageja juhatuse liikme kohustuste täitmise käigus väidetavalt toime pandud süütegudega. Sisulisi vastuväiteid nimetatud lepingu punktist tuleneva kohustuse rikkumise osas ei ole kostja asjas esitanud. Vastavalt pooltevahelise lepingu p 14.5. alapunktile IV.1.1. oli hageja kohustatud lepingu lõpetamisel hageja algatusel mis tahes alusel maksma kostjale hüvitusena välja 10 kuu juhataja tasu. Samas oli lepingus p 14.7., et juhataja kaotab õiguse punktis 14.5. sätestatud hüvitusele, kui ta rikub tahtlikult või korduvalt raske hooletuse tõttu käesolevast lepingust tulenevaid kohustusi ja käesolev leping seetõttu üles öeldakse. Raske hooletus on käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral järgimata jätmine. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine käesolevast lepingust otseselt või kaudselt tulenevate võlasuhete tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kuivõrd just sellisel põhjusel öeldi leping kostjaga erakorraliselt üles, ei olnud kostjal õigust nimetatud hüvitust saada. Tunnistajana ärakuulamisel avaldas M. K. , et punktist 14.7. ei olnud tema käskkirja väljaandmisel teadlik. Nimelt ei leitud asjaajamise ülevõtmise käigus hagejapoolset lepingu eksemplari ning kostja näitas tunnistajale oma lepingueksemplarist vaid valitud punkte, sh punkti 14.5. See põhjendab eksimust hüvituse väljamaksmisel ning tunnistaja esitatud asjaoludel ei saa nõustuda kostjaga, nagu näidanuks nimetatud käskkiri adekvaatselt hageja tahet hüvitus välja maksta. Käskkirja väljaandmine ja selle põhjal hüvituse väljamaksmine ei taasta kostja õigust hüvitusele, mille ta oli tulenevalt lepingu punktist 14.7. kaotanud. Hüvituse väljamaksmise käskkirja tegemise ajal kehtinud ÄS § 314 lg 1 kohaselt määrati juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord nõukogu otsusega. Sama paragrahvi lõike 2 järgi pidi nõukogu juhatuse liikme tasustamise korra ning tasude ja muude hüvede suuruse määramisel ning juhatuse liikmega lepingu sõlmimisel tagama, et juhatuse liikmele aktsiaseltsi tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja aktsiaseltsi majandusliku olukorraga. Pooltevahelisest lepingust ei tulene, et igakordne tasu maksmine (mis pidi toimuma igakuiselt) vajaks eraldi nõukogu otsust või et sellist otsust vajaks lepingu lõpetamisel võimalike hüvituste maksmine. Lepingus on piisavalt täpselt määratletud hüvituste ja regulaarse tasu maksmise kord ja tingimused ning juhul, kui nõukogu tahtnuks otsustada lepingus sätestatust erinevalt, tulnuks seda ka selgelt otsusega

väljendada. Nõukogu 29.09.2009 otsus aga juhatuse liikme tasust, saamatajäänud puhkuse kompensatsioonist ja/või lepingu p 14.5. kohasest vaidlusalusest hüvitusest ei räägi. VÕS § 1028 lõige 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuivõrd kostjal ei olnud õigust nimetatud hüvitust saada, siis kuulub nimetatud summa kostja poolt hagejale tagastamisele, s.t hagi tuleb rahuldada. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.05.2010 kuni põhinõude tasumiseni. Apellatsioonkaebus V. J. palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivina saata tsiviilasi tagasi esimese astme kohtusse uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Apellant leiab, et kohus rikkus oluliselt TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8. Kaevatav kohtuotsus ei ole ei seaduslik ega põhjendatud. Kohtuotsus tugineb olulises osas oletustele ning on oma sisult ka vastuoluline. Maakohus menetles, s.h pidas asjas istungeid, ilma kostja osavõtuta, rikkudes sellega põhiseaduse § 29 2. lauses sätestatud põhiõigust, kohus ei arvestanud ka temale teadaoleva asjaoluga, et kostjal puudub halva tervise tõttu võimalus ilmuda 01.12.2011 toimunud istungile, kus leidis aset tunnistaja M. K-i ülekuulamine. Asjas ei ole esitatud mitte ühtki tõendit ning kohtuotsuses ei leidu mitte ühtki viidet mitte ühelegi hageja põhiväidet kinnitavale tõendile. Asjas ei ole kogutud mitte mingisugust tõenduslikku teavet selle kohta, et kostjaga sõlmitud juhatuse liikme teenistusleping lõpetati hageja nõukogu liikmete tahte kohaselt seoses kostja lepingu rikkumisega. Nõukogu otsus ega muud asjas esitatud tõendid sellist nõukogu liikmete hinnangut ja tahet ei väljenda. Võttes arvesse, et hageja nõukogu liikmetest ei ole mitte keegi ega mitte kunagi kõnes või kirjas kostjale midagi ette heitnud ega saatnud nõukogu otsust või muud teadet teenistuslepingu ülesütlemise ja selle põhjuste kohta, jääb kohtuotsuses arusaamatuks järeldus, et hageja nõukogu otsus kostja tagasikutsumiseks on käsitletav antud juhul samaaegselt lepingu ülesütlemisena. Samuti järeldus, et kõikide arvete osas, mida on kostjale lepingu lõpetamisel ette heidetud, ehk mille tõttu juhatuse liikme leping üles öeldi, on kriminaalasja käigus tuvastatud, et kostja tegevus oli ebaseaduslik ning kõnealuste arvetega kandis kostja hageja arvel oma isiklikke kulutusi. Kohus jättis kohtuotsuse tegemisel sisuliselt vastamata ja/või õiguslikult arvestamata, et kriminaalasjas nr 1-09-14990 tehtud kohtuotsus ei ole TsMS § 272 lg 2 ja Riigikohtu 27.10.2009 lahendi nr 3-2-1-100-08 p 21 tähenduses selline dokumentaalne tõend, mis on käesolevas tsiviilasjas kasutatav tõendina tõendamaks hageja hagis esitatud väiteid. Hageja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-100-08 kohaldatavusele käesolevas asjas ei ole konkludentne. Kõnesolevas Riigikohtu lahendis oli vaatluse all teises kohtuasjas asjaolude tuvastamine, millest olenes lepingu kehtivus.

TsMS § 457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisti. Riigikohus lahendites nr 3-2-1-98-08, 3-2-1-41-06, 3-2-1-105-06 sedastas, et kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsus ei ole tsiviilasja lahendavale kohtule kohustuslik, kuid võib olla käsitatav ühe tõendina. Kriminaalmenetluses sõlmitud kokkuleppe alusena kokkulepitud asjaolusid kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt võistlevate menetlusosaliste osavõtul kohtulikult ei uurita, ei kontrollita ega hinnata. Seda ei ole tehtud ka kriminaalasjas nr 1-09-14990. Vastavalt TsMS § 232 lg 1 mõttele peab kohus hindama tsiviilasjas kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt –kostjat kriminaalasjas süüdimõistev kohtuotsus on tehtud üksnes tuginevalt kriminaalkohtumenetluse poolte prokuröri ja süüdistatava subjektiivsele kokkuleppele; kokkuleppe üheks osaks oli kostja poolt tingimusena esitatud selge tahteavaldus, mille kohaselt kostja mitte nõustudes kahju tekitamise etteheitega, kuid lähtudes puhtpragmaatilistest kaalutlustest, oli nõus sõlmima kriminaalasjas kokkuleppe ja aktsepteerima prokuröri poolt minule kohtus nõutavat karistuse liiki ja määra kokkuleppes väljamõeldud asjaoludel. Asjas ei ole esitatud ühtki tõendit selle kohta, et hageja nõukogul esinenuks tahe juhatuse liikme lepingu ülesütlemiseks kostja lepingu rikkumise põhjendusel (s.h selle p 14.7. tähenduses), pigem kinnitab vastupidist hagiavalduse lisaks nr 4 olev hageja seadusliku esindajaks ning hageja nimel viimasele siduvateks õigustoiminguteks pädeva juhatuse 28.10.2009 käskkiri nr 4 kostjale lepingust tulenevate hüvitiste ja tasu väljamaksmise kohta. Kuivõrd juhatuse liikme lepingu erakorralist ülesütlemist vastavuses seadusega ei ole toimetatud ja puuduvad nõukogu ülalnimetatud otsused, sealhulgas otsus selle kohta, et hagejal ei tule täita selles lepingus ette nähtud rahalisi kohustusi kostja tagasikutsumise korral, siis ei peaks ka kohus saama asuda ise nõukogu rolli ning tegema ärilis-õiguslikku otsust. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, mille kohaselt ei ole pooltevahelist juhatuse liikme lepingut erakorraliselt üles öeldud. Lepingu p 14.3 järgi võib kumbki pool lepingu ennetähtaegselt üles öelda, teatades sellest teisele poolele ette vähemalt viisteist päeva enne

lepingu ülesütlemise päeva ja sama punkti 3. lause järgi võib äriühing lõpetada lepingu ilma etteteatamise tähtaega järgimata, kui juhataja on tahtlikult või korduvalt raskest hooletusest oma kohustusi rikkunud. Hageja nõukogu 29.09.2009 otsuse (I kd lk 17) kohaselt otsustati seoses kostja suhtes kriminaalasja kohtusse saatmisega kutsuda kostja tagasi ja lõpetada tema volitused alates 05.10.2009. Nõukogu otsuses toodud sõnastus, mille kohaselt kutsuti kostja juhatuse liikme kohalt tagasi, ei anna alust järelduseks, et pooltevaheline leping oleks lõppenud kas kokkuleppel või korralise ülesütlemise teel. Erakorralisele ülesütlemisele viitab ennekõike nõukogu otsuses toodud ülesütlemise põhjus, milleks oli kriminaalasja saatmine kohtusse. Kriminaalasjas tehtud Pärnu Maakohtu 08.09.2010 otsuse kohaselt oli süüdistuse aluseks muuhulgas ka kostja poolt hageja vara omastamine. Juhatuse liikme lepingu p 2.2 järgi pidi kostja käituma viisil, mis hoiaks ära kahju tekkimise hageja varale ja p IV 1.4 järgi oli kostjal kohustus kasutada hageja vara ainult äriühingu huvides ning hoiduma tegevusest, mis kahjustab või võib kahjustada äriühingu vara, õigusi ja seadusega kaitstud huve. Hageja vara omastamisega on kostja eeltoodud kohustusi rikkunud ja hageja oli õigustatud temaga lepingu p 14.3 lause 3 järgi lõpetama. Kolleegium ühineb maakohtuga, et hageja poolt lepingu erakorralisele ülesütlemisele viitab ka lepingu p-s 14.3 kokkulepitud korraliseks ülesütlemiseks ettenähtud etteteatamistähtaja järgimata jätmine. Ainult juhul, kui juhataja oli tahtlikult või korduvalt raskelt hooletult oma kohustusi rikkunud, võis hageja ilma ette teatamata juhatuse liikme lepingu üles öelda. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kriminaalasjas nr 1-09-14990 08.09.2010 tehtud otsus on üheks tõendiks, mida maakohus otsuses hindas, kuid mitte ainult sellele tuginedes ei tuvastanud ta hagi rahuldamise aluseks olnud asjaolusid. Maakohus on hinnanud ka teisi asjas esitatud tõendeid. Kostja poolt hageja vara omastamise on tuvastanud audiitor M. T. 30.03.2009 raportiga. Audiitori järeldust kinnitavad ka hageja poolt esitatud arved, mille järgi on hageja vahenditest tasutud alusetult kostja isiklike kulutuste eest. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus rikkunud tsiviilasja menetlemisel kostja õigusi. Kostjat on menetluse alguses esindanud advokaat Heldur Otti, kes vastas 11.08.2010 hagile kirjalikult. 29.12.2010 teatas kostja kohtule kliendilepingu lõpetamisest ja sellest, et ta ei saa haigestumise tõttu tsiviilasja arutamisest osa võtta ja palus menetluse TsMS § 355 järgi peatada. Maakohus jättis menetluse peatamise taotluse 03.03.2011 määrusega rahuldamata ja kuna kostja soovis istungil osaleda, siis palus kohus kostjal selgitada, millal on tal võimalik istungil osaleda. Kohus on kohtuistungi kostja palvel edasi lükanud ja selgitanud 16.06.2011 kohtuistungil kostjale vajadust võtta endale esindaja. Kostja endale esindajat ei leidnud ega taotlenud ka riigi õigusabi. Kohus ei ole kostjat kohustanud menetluses osalema, mistõttu ei olnud maakohtul takistust asja arutamiseks ilma kostja osavõtuta. Tallinna Ringkonnakohus andis apellandile 09.02.2012 määrusega menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu tasumisest summas 1 556,46 eurot. TsMS 190 lg-tes 2 ja 5 sätestatu kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud. Menetluskulud, mille tasumisest oli kostja (apellant) vabastatud, tuleb kohtulahendiga välja mõista riigituludesse. Seega tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega riigilõiv 1 556,46 eurot kostjalt välja mõista riigituludesse. TsMS § 179 lg 5 järgi tuleb kostjal riigilõiv riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest.