lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-109-12

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 10.10.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-109-12
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
10.10.2012
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
7252
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

KOHTUMÄÄRUS

3-2-1-109-12 Tartu, 10. oktoober 2012. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu J. E. I avaldus K. A. I, A. S. I, A. I. I, K. M. I ja E. S. I tagasiviimiseks Rootsi Kuningriiki Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-58974 J. E. I määruskaebus Avaldaja J. E. I (sündinud xx. oktoobril xxxx, Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas Puudutatud isik (ema) H. I (isikukood xxxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Peep Rajavere Puudutatud isikud (lapsed) K. A. I (sündinud xx. septembril xxxx, Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx), A. S. I (sündinud xx. oktoobril xxxx, Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx), A. I. I (sündinud xx. detsembril xxxx, Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx), K. M. I (sündinud xx. märtsil xxxx, Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx) ja E. S. I (sündinud xx. aprillil xxxx, Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx), lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marje Mängel 10. september 2012. a, kirjalik menetlus

1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-1158974 muutmata, kuid muuta kohtumääruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Arvata J. E. I määruskaebuselt 15. mail 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot riigituludesse.
4.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud J. E. I kanda.
5.Määrata Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühingule riigieelarvest makstavaks tasuks J. E. I-le kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 249 (kakssada nelikümmend üheksa) eurot 60 senti.
6.Määrata Osaühingule Andres Rüütli Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks H. Ile kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 153 (ükssada viiskümmend kolm) eurot 60 senti.
7.Määrata osaühingule Advokaadibüroo Marje Mängel riigieelarvest makstavaks tasuks K. A. I-le, A. S. I-le, A. I. I-le, K. M. I-le ja E. S. I-le kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 172 (ükssada seitsekümmend kaks) eurot 80 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.J. E. I (avaldaja) esitas Rootsi Kuningriigi Välisministeeriumi ja Eesti Vabariigi

Justiitsministeeriumi vahendusel 1. detsembril 2011 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus Haagi

25.oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi konventsioon) ning Euroopa Nõukogu 27. novembri 2003. a määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000 (Brüssel II a määrus) alusel tagastada oma lapsed K. A. I, A. S. I, A. I. I, K. M. I ja E. S. I nende hariliku viibimiskoha riiki, s.o Rootsi Kuningriiki. Avaldaja ja H. I (puudutatud isik I) on olnud kümme aastat abielus. Avaldaja on Rootsi kodanik, puudutatud isik Eesti kodanik. Abielust on sündinud viis last. Kõik lapsed on Rootsi kodanikud. Pere elas Rootsi Kuningriigis ning Rootsi Kuningriigi õiguse järgi on vanematel laste suhtes ühine hooldusõigus. Vanemad kavatsesid koos lastega kolida Rootsist Soome ja enne seda reisida puhkuse ajal Eestisse, et külastada sõpru ja tuttavaid. Vahetult enne Eestist lahkumist, s.o 13. septembril 2011 lukustas puudutatud isik I koos oma ema ja ema sõbrannaga avaldaja ees ukse ning kutsus avaldajale politsei, kuna avaldaja nõudis laste juurde sisselaskmist. Puudutatud isik I ei vasta avaldaja telefonikõnedele. Puudutatud isik I hoiab lapsi Haagi konventsiooni mõttes õigusvastaselt Eestis ja keelab lastel avaldajaga suhelda. Avaldaja ei ole nõus, et lapsed viibivad lapseröövi tulemusel Eesti Vabariigis. Lapsed elasid enne äraviimist Rootsi Kuningriigis ning see on laste harilik viibimiskoht. Seega tuleb lapsed viivitamatult Rootsi Kuningriiki tagasi tuua. Asjas ei esine aluseid, mille tõttu võiks lapsed jätta Haagi Konventsiooni artikkel 13 (1) b alusel tagastamata. Avaldaja on esitanud Rootsi Kuningriigis Göteborgi kohtule hagiavalduse abielu lahutamiseks, laste hooldusõiguse, laste elukoha ja lastega suhtlemise määramiseks. Avaldaja ei nõustu puudutatud isiku I väitega, et pere asus 30. augustil 2011 Eestisse elama. Avaldaja pole kunagi kavatsenud asuda Eestisse alaliselt elama ega andnud nõusolekut, et seda teeksid tema lapsed. Avaldaja ja puudutatud isik I ei ole ühiselt otsustanud, et asuvad Eestisse elama. Rootsi rahvastikuregistri väljavõtete kohaselt on kõikide laste alaliseks elukohaks Rootsi Kuningriik. Rootsi Kuningriik jätkab lastele lastetoetuse maksmist 8114 Rootsi krooni kuus. Kõik see tõendab, et pere on ennast nii juriidiliselt kui ka sotsiaalselt määratlenud kui Rootsi Kuningriigi alalised elanikud, jätkates asukohariigi pakutud sotsiaalsete hüvede kasutamist ega ole lõpetanud sidemeid oma hariliku viibimiskoha riigiga, milleks on Rootsi Kuningriik. Praeguseni ei ole lapsed Eestis rahvastikuregistrisse kantud ja see pole ilma avaldaja nõusolekuta seaduslikult ka võimalik. Kuna ümberkolimine ei ole seaduslik, tuleb igal juhul kohaldada vaidluses viidatud Brüssel II a määruse artiklit 10, mille kohaselt tuleb avaldus lahendada Haagi konventsiooni alusel. Ümberkolimine peab olema eelkõige seaduslik ja seaduslik oleks see juhul, kui avaldaja oleks sellega nõus. Isegi juhul, kui oleks tegu seadusliku ümberkolimisega, ei tekiks Brüssel II a määruse artikli 9 kohaselt kolme kuu jooksul uue asukoha kohtul pädevust. Haagi konventsiooni tähenduses eeldab viibimiskoht isiklikke sidemeid asukohaga ja küsimus on eelkõige selles, millise aja jooksul omandab laps uue hariliku viibimiskoha. See ei saa olla enne kuue kuu möödumist kolimisest. Praeguses asjas ei ole lapsed

harilikku viibimiskohta Rootsi Kuningriigis kaotanud, kuna avaldaja ei ole sellega nõustunud, et lapsed kolivad alaliselt Eesti Vabariiki. Pere viibimist Eestis alates 30. augustist 2011 ei saa pidada laste alalise elukoha muutmiseks. Pere Rootsi rahvastikuregistri järgseks elukohaks on Smyckegatan 11 (Frölunda), kus pere elas neli aastat 60 m2 suuruses korteris. Praeguseks on avaldaja üürinud uue 160 m2 suuruse korteri ning lapsed tuleb tagastada uude elukohta, mis asub eelmise elukoha lähedal. Avaldaja ja puudutatud isik I otsustasid ühiselt asuda elama Soome Vabariiki. Avaldajal on selles riigis sugulasi ja tuttavaid. Nad taotlesid Soome ametnikelt nõusoleku laste kodus koolitamiseks. Laste ema oli alati nõus, et lapsi koolitatakse kodus. Laste riided, lelud, raamatud ja muud asjad on avaldaja valduses. Avaldaja ei ole nõus, et need Rootsist ära viiakse. Puudutatud isik I asutas Rootsis oma ettevõtte (H. Design), mida ta sai kodus töötades laste kõrvalt juhtida ja majandada. Puudutatud isik I sõlmis Nacka Kommuuniga lepingu koduseks lastehoiuks ja see tagas perele hea sissetuleku. Nimetatud asjaolud tõendavad, et kodusest lastehoiust oli huvitatud ka laste ema. Avaldaja pidi tavapärasest rohkem aitama lapsi hooldada, kuna vastasel juhul poleks abikaasal olnud võimalik ettevõtlusega tegeleda. Vanemate roll pidi olema hästi tasakaalustatud ja isa roll laste kasvatamises palju suurem kui tavapäraselt isadelt oodatakse. Avaldaja ei käsitanud lapsi kordagi sissetulekuallikana. Juhul kui laste olemasolu tõttu ja ettevõtlusest laekusid mingid summad, siis oli raha saajaks puudutatud isik I. Kuna puudutatud isik I ei osanud rootsi keelt, siis kogu ettevõtlusega seotud asjaajamise ajas korda avaldaja ja ta aitas ettevõtlust pidevalt korraldada. Puudutatud isiku I esile tõstetud väidetava hirmu ja muu sarnase õhkkonnas poleks laste ema oma nimel ettevõtet teinud ega pidanud. Ettevõtte loomine on teadlik tegevus, mis nõuab asjalikku kaalumist ja arukat tegevuse korraldamist. Nende tõendite alusel on võimatu asuda seisukohale, nagu elanuks laste ema pidevas hirmus. Vanemate ühisel kokkuleppel laste kodune koolitamine ei saa olla lastele erakordseks ohuks. Avaldaja pole kunagi olnud selle vastu, et lapsed lähevad kooli või eelkooli. Vanemad täitsid ka tegelikult kodukoolitust, koolitasid lapsi kodus ja lapsed ei jäänud hariduseta. Sellist koolitust otsustati anda peres vanemate kokkuleppel, mistõttu on ebaõige ja eksitav väita, et tegemist oli vaid avaldaja vastuseisuga. Rootsis on alternatiivsena kodukoolitus lubatud. Mõlemad vanemad allkirjastasid avaldused kodus koolitamiseks. Ka Soome kolimisel selgitasid vanemad Soomes koolikohustuse kodus täitmise võimalusi ja said selleks kahe vanema lapse osas ka loa. Pärast laste tagastamist tuleb lapsed panna tavalisse kooli. Avaldaja esitatud tõend laste arveloleku kohta Västra Götalandi regiooni laste tervisenõuandlas näitab avaldaja hoolivat suhtumist oma lastesse ja seda, et puudutatud isiku I esitatud väited avaldaja iseloomuomaduste kohta on alusetu liialdus. Tervisenõuandla seisukoht kujunes perega pikaajalise suhtlemise tulemusel. Puudutatud isik I ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid alust jätta lapsed tagastamata. Asjaolu, et puudutatud isik I saatis alles pärast lapseröövi intsidenti Rootsi politseile avalduse, näitab, et ta soovib luua ebaõiget muljet, nagu oleks isa olnud vägivaldne, ja hankida sel viisil avaldaja vastu

tõendeid. Lääne Politseiprefektuurile avalduste esitamisel oli puudutatud isikul juba ilmselge kavatsus luua tõendeid, et õigustada plaanitavat lapseröövi ja saavutada seeläbi eeliseid laste tagastamata jätmiseks. Sindi Linnavalitsuse arvamus tuleb jätta tähelepanuta, sest see kajastab üksnes puudutatud isiku I ütlusi ning puudutab laste praegust asukohta ja olukorda. Laste tagastamata jätmise kohta tuleb küsida arvamust Rootsi Kuningriigi pädevalt asutuselt, sh seda, mida võtaks Rootsi Kuningriik ette laste turvalisuse tagamiseks.

2.Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja palus jätta avalduse rahuldamata. Avaldaja avaldusest nähtuvalt oli kuni 2011. a augustini laste päritoluriigiks ja elukohaks Rootsi Kuningriik. Isa sooviks oli minna koos lastega elama Soome Vabariiki. Vaatamata eeltoodule märkis avaldaja laste elukohaks Rootsi Kuningriigi. Laste ema sõnade kohaselt elas nende seitsmeliikmeline perekond avaldaja ema kahetoalises üürikorteris, kus avaldaja, tema abikaasa ja viie lapse kasutuses oli üks tuba (ca 16 m2). Pärast seda, kui korteri üürnik (avaldaja ema) suri, üürileping lõpetati ning perekond oli sunnitud välja kolima. Kuigi Rootsis peavad kõik lapsed koolis käima, ei lubanud avaldaja seda oma lastele, vaid soovis asuda elama Soome (kus on liberaalsem haridussüsteem). Seetõttu Rootsis uut korterit ei üüritud, vaid kõik laste ja puudutatud isiku I asjad paigutati kuni Soome elama asumiseni selleks otstarbeks üüritud konteinerisse. Avaldaja takistab laste asjade kättesaamist. Vestlusest lastega ja nende emaga selgus, et ükski nende pere lastest ei saanud isa vastuseisu tõttu koolis käia. Laste ema sõnade kohaselt pole laste isa kunagi tööl käinud, samuti pole ta tegelenud ettevõtlusega. Perekonna ainsateks sissetulekuteks on olnud lastetoetused. Vestlusest lastega (samuti nende joonistustest) ja nende emaga järeldus laste isa vägivald perekonna suhtes. Laste ema kinnitusel kandis avaldaja 2002. aastal vanglakaristust vägivallategude pärast oma endise elukaaslase kallal. Asja lahendamiseks tähtsate asjaolude selgitamiseks palus laste esindaja koguda Rootsi pädeva keskasutuse vahendusel lisaandmeid.
3.Puudutatud isik I vaidles laste Rootsi Kuningriiki tagastamisele vastu ja palus jätta avalduse rahuldamata. Kuna laste viimaseks mõlema vanema ühiselt valitud elukohaks oli Eesti Vabariik, ei kohaldu lapse elukoha üle peetavale vaidlusele Haagi konventsioon. Juhul kui Haagi konventsioon kohalduks, tuleks lapsed jätta artikli 13 alusel tagastamata. Avaldaja ja puudutatud isik I asusid 30. augustil 2011 koos lastega elama Eesti Vabariiki puudutatud isiku I ema Sirje Tamme elukohta. Puudutatud isik I ei läinud koos perega emale külla, vaid sinna asuti elama, sest pere oli kaotanud Rootsis eluruumi ja mujal ei olnud elada. Pikemas perspektiivis oli ka plaan kolida edasi Soome Vabariiki. Kohe Soome kolida polnud võimalik, sest selleks polnud perel raha. Soomes ja Rootsis elamine, sh eluaseme üürimine on sama kallis. Kuna vanematel ei olnud raha üürida Rootsis eluaset, ei saanud pere üürida eluaset ka Eestis. Lapsed koliti vanemate ühise otsuse alusel Eestisse ja nende harilik viibimiskoht on Eestis. Seega ei ole lapsi Rootsist

vanema nõusolekuta ära viidud. Eestis elava lapse elukoha muutmiseks on vaja mõlema lapse suhtes ühist hooldusõigust omava vanema nõusolekut. Puudutatud isik I ei ole nõus laste elama asumisega teise riiki ja nõusoleku andmisest keeldumine ei ole käsitatav laste õigusvastase kinnipidamisena. Avaldaja ja puudutatud isik I elasid kuni 15. septembrini 2011 koos lastega puudutatud isiku ema korteris ühise perena, kuni puudutatud isik I lahkus koos lastega eluruumist kooselu lõpetamise sooviga. Puudutatud isik I lõpetas avaldajaga kooselu enda pikaajalise vaimse ja seksuaalse väärkohtlemise ning laste väärkohtlemise tõttu. Puudutatud isik I esitas Rootsi Kuningriigi politseile avalduse avaldaja vastu kriminaalasja alustamiseks puudutatud isiku I korduva ja pikaajalise seksuaalse väärkohtlemise tõttu ning Lääne Prefektuurile tapmisähvarduse tõttu ajal, mil avaldaja elas perega Eestis. Kahe nädala jooksul, mil avaldaja elas koos puudutatud isikuga I ja lastega Eestis, tehti nende elukohast tema õigusvastase käitumise tõttu kolm väljakutset politseisse. Kuna laste Eestisse elama asumisele eelnes sellekohane ühist hooldusõigust omavate vanemate otsus, muutus Eesti Vabariik laste hariliku viibimiskoha riigiks Haagi konventsiooni tähenduses ning puudutatud isiku I käitumist ei saa pidada laste õigusvastaseks kinnihoidmiseks Haagi konventsiooni mõttes. Kui avaldaja soovib muuta laste elukohaks uuesti Rootsi, tuleb vastavalt laste ja vanemate viimasele ühisele elukohale esmalt Eesti kohtus ning Eesti õiguse alusel lahendada vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise küsimus ja anda hooldusõigus ühele vanemale. Puudutatud isik esitas

14.veebruaril 2011 Pärnu Maakohtule avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Puudutatud isiku I äriühingul ei olnud majandustegevust, kuna seda oli väikeste laste kõrvalt võimatu teha. Äriühingu asutamise peaeesmärk oli saada pikema tähtajaga elamisluba (viis aastat), sest perekonnasidemete tõttu tulnuks elamisluba igal aastal pikendada. Enamik rahakäibest puudutatud isiku I pangakontol oli seotud laste koduhoiu hüvitamisega. Laste tagastamine Rootsi Kuningriiki paneb lapsed ebakindlasse olukorda, sest sellega rikutakse laste õigust saada haridust. Oma äärmise kiivuse ja kontrollivajaduse tõttu ei olnud avaldaja nõus laste panemisega lasteaeda ja kooli ning puudutatud isik I nõustus sellega üksnes hirmust avaldaja ees. Kuigi avaldaja nõudis laste jätmist koduõppele, ei teinud ta mitte midagi laste kodus õpetamiseks. Puudutatud isik I pani lapsed Eestis kooli. Laste toimetamine Rootsi ja andmine isa hoole alla võtaks vanematelt lastelt võimaluse saada haridust ning noormatelt võimaluse käia lasteaias ja mängida eakaaslastega. Västra Götalandi tervisenõuandla tõendis esitatud lause "isa suhtumine on olnud väga kaitsev" viitab avaldaja kiivusele, äärmisele kontrollivajadusele ja omandiinstinktile pereliikmete suhtes. Laste tagastamine Rootsi Kuningriiki annab avaldajale võimaluse laste peale karjuda ja lapsi füüsiliselt karistada. Rootsi ühiskonna ja sotsiaalsüsteemi turvalisus ei hoia ära kirjeldatud laste õiguste kahjustamist. Laste tagastamine Rootsi Kuningriiki paneb nad ebakindlasse olukorda ka seetõttu, et avaldajal ei ole Rootsis alalist elukohta, tööd ega sissetulekut. Kogu kooselu ajal sai perekond sotsiaalabi ja tuli toime üksnes sotsiaaltoetustega. Avaldaja esitatud üürileping on fiktiivne.
4.Sindi Linnavalitsus palus jätta avalduse rahuldamata. Laste tagasisaatmine Rootsi Kuningriiki halvendab oluliselt nende olukorda ja võib neile põhjustada füüsilisi ja psüühilisi kannatusi. Eesti Vabariigis asudes on neile tagatud turvalisus, toimetulek, psühholoogiline abi ja sotsiaalne toetus. Puudutatud isik I viibib alates 19. septembrist koos lastega Sindi Linnavalitsuse piirkonnas asuvas Pärnu Naiste Varjupaigas. Ema ja laste elamistingimused varjupaigas on head, lastele on tagatud turvalisus, nende igapäevased vajadused on rahuldatud, perel on tekkinud toetav sotsiaalne võrgustik puudutatud isiku I lähedaste ja tuttavate näol. Samuti on võrgustikku alates pere varjupaika saabumisest kaasatud Sindi linna lastekaitsetöötaja, sotsiaalnõunik ja Pärnu Ohvriabi töötaja. Puudutatud isik I ja lapsed põgenesid avaldaja juurest Eesti Vabariigis vahetult enne Pärnu Naiste Varjupaika toimetamist lähedaste kaasabil. Pere peatus pikemat aega puudutatud isiku I ema juures, kuna Rootsi Kuningriigis kaotas pere oma elukoha. Põgenemise põhjuseks oli avaldaja füüsiline ja psüühiline vägivald puudutatud isiku I ja laste suhtes. Avaldaja on ka varem viibinud Rootsi Kuningriigis kinnipidamisasutuses ühe oma eelneva partneri väärkohtlemise tõttu. 28. septembril 2011 on Lääne Prefektuuris algatatud avaldaja vastu KarS § 120 tunnustel menetlus tapmisähvarduste tõttu. Samuti on puudutatud isik I esitanud 19. oktoobril 2011 emaili teel Rootsi Kuningriigi politseile avalduse, milles süüdistab avaldajat seksuaalses väärkohtlemises. Aastaid kestnud perevägivalla tõttu vajavad psühholoogilist abi nii lapsed kui ka ema. Lapsed ei ole kunagi käinud lasteaias ega koolis, kuna isa ei ole seda lubanud. Puudutatud isik I on lapsi õpetanud kodus ja teeb seda ka praegu. Lapse õiguste konventsiooni artikli 28 järgi on lapsel õigus kooliharidusele, kuid seda õigust ei ole neile senini tagatud. Kooliealised lapsed külastasid Pärnu Õppenõustamiskeskust, mis kinnitas nende koolivalmidust. Läbirääkimised laste täielikuks õppetöösse kaasamiseks käivad Pärnu Vabakooliga. Kõik pere lapsed on väga vähe saanud suhelda teiste lastega, kuna Rootsis elades viibisid nad peamiselt toas, sest isa ei lubanud lapsi üksinda või ainult emaga välja. Praegu on lastel olnud võimalus kord nädalas osaleda MTÜ Helma käivitatud Sindi Sotsiaalkeskuse lastetoa tegevustes, kus nad saavad teiste lastega mängida ja suhelda. Lapsed on alates septembrist muutunud oluliselt avatumaks, iseseisvamaks ja nende psüühiline seisund on paranenud, nad on rahulikumad ja tunnevad end vabamalt.
5.Rootsi Kuningriigi pädev asutus vastas kohtu järelepärimisele järgmist. Avaldaja mõisteti 2002. aastal süüdi vägivallatsemises eelmise elukaaslase suhtes. Muid takistusi laste tagastamiseks laste heaolu ohustamise seisukohalt ei esine. Laste elustandardi garandiks on Rootsi sotsiaalteenistus, seda juhul, kui lapsevanemad ei suuda ise tagada lastele vajalikku piisavalt head elustandardit. Senisesse eluruumi ei saa pere elama asuda, kuna üürileping on üles öeldud. Uus eluase on kehtiva üürilepinguga kahekorruseline maja, mis asub linnast väljas looduskaunis kohas ning kool ja lasteaed (eelkool) asuvad elukohast paari kilomeetri kaugusel. Tegemist on üsna hiljuti ehitatud elamuga. Laste asjad asuvad avaldaja väitel kindlas hoiukohas. Ükski lastest ei ole käinud koolis ega lasteaias, Rootsi võimud ei andnud koduõppe luba, kuigi laste vanemad seda taotlesid. Rootsi ametkondliku seisukoha järgi peab laste õpetamine toimuma koolis

väljaõppe saanud pedagoogide juhendamisel, sest laste viibimisel koolis on lisaks pedagoogilisele ka sotsiaalne eesmärk. Pere elas kaitstud identiteediga. Kuigi selliste peredega on tegeletud palju, ei ole varem ette tulnud, et koolikohustuslikud lapsed ei käi koolis.

6.Pärnu Maakohus jättis 15. veebruari 2012. a määrusega avalduse rahuldamata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on Haagi konventsiooni preambuli kohaselt konventsiooni allakirjutanud riigid kindlalt veendumusel, et laste hoolduse asjades on lapse huvid ülima tähtsusega. Konventsioon on ellu kutsutud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Haagi konventsiooni artikkel 1 a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal kinnihoitavate laste viivitamatu tagasitoomine. Konventsiooni artikkel 12 (1) täpsustab, et kui laps on õigusvastaselt ära viidud või kinnipeetud ja kui kohtu- või haldusmenetluse alguseks osalisriigis, kus laps asub, on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest möödunud vähem kui üks aasta, annab asjaomane asutus korralduse laps viivitamatult tagasi saata. Eeltoodust tulenevalt saab lapse Haagi konventsiooni alusel tema hariliku viibimiskoha riiki tagastada vaid juhul, kui laps on teise riiki ära viidud või teda peetakse teises riigis kinni õigusvastaselt. Haagi konventsiooni sätteid täiendavad Brüssel II a määruse sätted. Haagi konventsiooni artikli 3 (ka Brüssel II a määruse artikkel 2 p 11) kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane: a) kui sellega rikutakse isikule, institutsioonile või muule organile ühiselt või üksi antud hooldusõigusi selle riigi seaduste alusel, kus oli lapse alaline elukoht enne äraviimist või kinnipidamist, ja b) äraviimise või kinnipidamise ajal neid õigusi tegelikult kasutati kas ühiselt või üksikult või oleks kasutatud, kui ei oleks toimunud äraviimist või kinnipidamist. Ühiselt kasutatavaks loetakse hooldusõigust juhul, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku vastutuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse elukohta. Oluline on märkida, et nimetatud tingimused peavad esinema samal ajal. Seega tuleb Haagi konventsiooni alusel lapse tagastamise otsustamisel tuvastada esmalt, kas tegemist on laste õigusvastase äraviimise või kinnipidamisega konventsiooni mõttes. Asjas ei vaielda selle üle, et laste vanematel oli laste sünnist saadik laste suhtes ühine hooldusõigus. Eraldi kokkuleppeid laste elukoha kohta ei ole laste vanemad sõlminud. Seega ei saa laste ema ilma vastava kohtulahendita otsustada laste elukoha üle iseseisvalt, s.o laste isa nõusolekuta. Ka 2011. a augusti lõpus Eestisse tulles olid lapsed koos ema ja isaga ning kohtu hinnangul (järeldus põhineb kõikide ärakuulatud tunnistajate ütlustel ja vanemate endi seletustel) on ilmne, et avaldaja oleks laste suhtes oma hooldusõigust teostanud jätkuvalt, kui puudutatud isik I ei oleks otsustanud lapsi avaldajale enam mitte usaldada ning asunud nii enda kui ka laste elukohta avaldaja eest varjama ja/või avaldajat tema ja laste viibimiskohta mitte lubama. Seega, takistades alates 13. septembri 2011. a õhtust avaldajale lastega suhelda ja muul viisil hooldusõigust teostada, pani puudutatud isik I toime teo, mis on kvalifitseeritav laste õigusvastase kinnihoidmisena Haagi konventsiooni artikkel 3

mõttes. Tegemist ei ole laste äraviimisega avaldaja tahte vastaselt, sest Eesti Vabariiki tuldi ühisel tahtel. Sellel, kas seda tehti külastamise, Soome edasikolimisel vahepeatuse või Eestisse elamaasumise eesmärgil, ei ole kinnihoidmise aspektist tähendust. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku I seisukoht, et tegemist ei ole lapserööviga. Kuna lapsed sündisid Rootsi Kuningriigis, elasid seal sünnist saadik koos mõlema vanemaga, lastel on Rootsi kodakondsus ning registreeritud elukoht, tuleb hooldusõigusele kohaldada Rootsi Kuningriigi õigust. Enne laste kinnipidamist Eestis oli laste alaline elukoht Rootsi Kuningriigis Göteborgi linnas Smyckegatan 11. Hooldusõigust teostades on lapse vanemal Rootsi õiguse järgi õigus ja kohustus lapse isiklikes asjades otsuseid teha. Mingit alalist elukohta või harilikku viibimiskohta Eestis lastel koos vanematega ei tekkinud ega saanud sedavõrd lühikese aja jooksul tekkida. Tunnistaja S. Tamme kinnitas küll elukohtade otsimist interneti vahendusel, kuid midagi ei leitud ja kogu pere elas, tõsi küll pingelises õhkkonnas, viimased paar nädalat koos S. Tamme elukohas. Asjaolu, et lapsed elasid alates 19. septembrist 2011 Pärnu Naiste Varjupaigas, ei anna alust lugeda nimetatud viibimiskohta laste harilikuks viibimiskohaks ja seeläbi kõrvaldada võimalus Haagi konventsiooni sätete kohaldamiseks. Avaldaja pöördus hooldusõiguse, sh laste elukoha määramise õiguse, küsimuses hagiavaldusega Rootsi Kuningriigi pädevasse kohtusse, kes on hagi menetlusse võtnud. Eesti kohus on hooldusõiguse küsimuse osas keeldunud puudutatud isiku I avalduse menetlemisest viitega pädevuse puudumisele. Kuna asjas tuleb kohaldada Haagi konventsiooni, tuleb kaaluda, kas esinevad asjaolud, mis annavad alust jätta lapsed tagastamata. Puudutatud isik I, laste esindaja ja Sindi Linnavalitsus on esile toonud järgmised võimalikud alused laste tagastamata jätmiseks: 1) avaldaja ei ole laste kinnipidamise ajal oma hooldusõigust teostanud, kuna ei ole lastele tagastanud nende asju ega kandnud üle lastetoetusi (Haagi konventsiooni artikkel 13 (1) a); 2) laste tagastamine võib neile põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil neid ebakindlasse olukorda asetada (Haagi konventsiooni artikkel 13 (1) b); 3) tuleks järgida laste õigust saada haridust kui ühte inimõiguste ja põhivabaduste printsiipidest, mida avaldaja ei suuda (ei ole senini suutnud) lastele tagada (Haagi konventsiooni artiklid 20 ja 12, lapse õiguste konventsiooni artikkel 28, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli artikkel 2). Lisaks märkis kohus, et Haagi konventsiooni artikkel 13 (2) järgi võib kohus keelduda laste tagastamisest ka juhul, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla. Sellele sättele on laste endi seisukohti väljendades kaudselt viidanud nii laste esindaja kui ka Sindi Linnavalitsus ning ka neid asjaolusid on kohtul kohustus oma pädevuse ja konventsiooni ning seaduse lubatavuse piirides (laste vanus) kontrollida, eelkõige arvestades hagita menetluse omapära. Kõiki Haagi konventsiooni artikli 13 sätteid kaaludes peab kohus sama artikli viimase lõike järgi arvestama lapse sotsiaalset tausta puudutavat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev asutus. Haagi konventsioon sisustab mõiste hooldamisõigus lapse hooldamisega seotud õigusega ja eelkõige õigusega määrata lapse elukoht (artikkel 5 a). Rootsi Kuningriigi laste ja lapsevanemate seaduse §-

de 1, 2, 2a ja 11 järgi on lastel õigus hoolitsusele, turvalisusele ja heale lapsepõlvele; lapsi tuleb kohelda austusega nende isiku ja individuaalsuse suhtes ning neid ei tohi kehaliselt karistada ega mis tahes muul viisil alandavalt kohelda. Isik, kellel on lapse hooldusõigus, vastutab lapse isikliku heaolu eest ja on kohustatud tagama lapse vajaduste rahuldamise. Samuti vastutab lapse hooldaja selle eest, et lapsele oleks tagatud tema vanusele, arengule ja muudele asjaoludele kohane järelevalve ning et laps oleks rahuldaval määral materiaalselt kindlustatud ja tal oleks rahuldav haridus. Kõigis hooldusõiguse, elukoha ja suhtlusõiguse küsimustes peavad esikohal olema lapse huvid. Lapse huvide hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata järgmisele: risk, et laps või mõni muu pereliige satub väärkohtlemise ohvriks või et laps ebaseaduslikult ära viiakse või teda kinni hoitakse või muul viisil olulist kahju kannatab, ning lapse vajadus lähedaste ja heade suhete järele mõlema lapsevanemaga. Tuleb lähtuda lapse soovidest, võttes arvesse tema vanust ja küpsust. Hooldusõiguse teostamist Haagi konventsiooni artikkel 13 (1) a mõttes tuvastades ei saa lähtuda kitsalt lapsega koos elamise faktist, hooldusõigust tuleb ka faktiliselt teostada. Hooldusõigust saab ja tuleb teostada lapse parimates huvides, nagu seda tuleb teha kõigi Haagi konventsiooni alusel esitatud taotluste lahendamisel. Avaldaja ei ole vaidlustanud puudutatud isiku I väidet, et laste asjad, mis on hoiustatud Rootsi Kuningriigis hoiukonteineris, on senini puudutatud isiku I nõudest hoolimata üle andmata. Seda kinnitas kohtuistungil nii laste vanaema S. Tamme kui ka Rootsi pädev asutus. Avaldaja on kinnitanud ning esitanud oma konto väljavõtte, et ta saab lastetoetusi, kuid ei ole lastele seda raha andnud. Õige ei ole avaldaja seisukoht, et tema sissetulekul ei ole asjas tähtsust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) 13. detsembri 2011. a lahendis nr 27852/09 (X. vs. Läti) heitis EIÕK lahendi p-s 74 riigisisesele kohtule ette, et see pööras vähe tähelepanu lapse materiaalsele kindlustatusele tema päritoluriigis. EIÕK arvates annab see alust tuvastada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 lg 2 (võimude sekkumine era- ja perekonnaellu) rikkumine. Praeguses asjas teenis avaldaja Rootsi Kuningriigist saadud andmetel ajavahemikul 2003-2011 töist tulu keskmiselt 140 000 Rootsi krooni aastas (oluliselt vähem aastail 2007 ja 2009). Seega ei ole õige puudutatud isiku I väide, et avaldaja ei ole abielu ajal kunagi töötanud. Milles avaldaja töö seisnes, ei ole esitatud maksuandmetes täpsustatud. Avaldaja esitatud üürilepingu järgi on perekonna uueks eluasemeks planeeritud eramu kuuüüriga 9250 Rootsi krooni, mis tähendab, et suurem osa avaldaja sissetulekutest kuluks üürile. Kohtu arvates ei ole selline käitumine mõistlik, arvestades, et puudutatud isiku I põhiline sissetulek on olnud seotud vaid tema taotlusega eralasteaia loomiseks oma lastele, mille rahuldamise tulemusena hüvitas omavalitsus perioodiliselt lastehoiu tasu. Avaldaja ei ole millegagi tõendanud, et puudutatud isikule I kuulunud ettevõttel H. Design oli majandustegevus. Puudutatud isiku I kontodel nähtuv sissetulek on tema selgituse (mida kinnitas ka avaldaja enda selgitus kohtuistungil) kohaselt just eelnimetatud hüvitis. Avaldaja hooldusõiguse teostamine haakub otseselt lastele hariduse tagamisega. Kohustus tagada lapsele rahuldav haridus tuleneb lisaks eelmärgitud Rootsi seadusele ka Lapse õiguste konventsiooni artiklist 28 ja on kaitstud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli

artikliga 2. Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus. Avaldaja esitas tõendid selle kohta, et vanemad pöördusid Rootsi Kuningriigis lastele koduõppe võimaldamiseks ühisavaldusega kohaliku Nacka Kommuuni poole. Asjas ei vaielda selle üle, et Rootsi Kuningriigis on koolikohustus alates lapse 7-aastaseks saamisest ning kohalik omavalitsus keeldus koduõppe loa andmisest. Avaldaja esitatud tõendid ei tõenda Soome võimudelt koduõppe loa saamist. Nimelt palub Helsinki linna õppeosakond perelt lisaandmeid otsuse tegemiseks. Avaldaja ei ole rohkem tõendeid esitanud. Seega on koolikohustuslikud K. A. I (9-aastane) ja A. S. I (8-aastane) senini koolihariduseta ning pere lapsed ei ole käinud ka eelkoolis. Seda kinnitatakse ka Rootsist saabunud vastuses kohtu küsimustele, kusjuures viidatakse, et selline juhtum on kogenud arvamuse koostajal ette tulnud esimest korda. Lapsi tuleb õpetada koolis. Nii eelkoolis kui ka koolis käimisel on lisaks hariduse andmisele ka sotsiaalne eesmärk. Laste õigust saada haridust ei ole seni suutnud tagada ei laste vanemad ega Rootsi sotsiaalteenistus, millele küll laste elustandardi garandina samas vastuses viidatakse. Oluline on rõhutada riigi rolli eelnimetatud nõude täitmisel, sest Haagi konventsiooni mõttes tuleks lapsed tagastada just laste asukohariiki, mitte konkreetsele vanemale või avaldajale. Vähem kui pooleaastase Eestis viibitud aja jooksul on puudutatud isik I koostöös kohaliku omavalitsusega korraldanud kooliealiste laste õppima asumise Eesti kooli, mille üle tunnevad lapsed ise väga suurt heameelt. Vestlusel lastega avaldasid nad ilma igasuguste kõrvaliste mõjutusteta, et neile meeldib koolis käia, kõik klassikaaslased on nende sõbrad ning ilma suunamiseta väljendasid nad ühiselt, et isa ei lubanud neil Rootsis koolis ega õues käia. Kuna Rootsi pädev asutus esitas kohtule 2001. ja 2002. aasta kohtuotsused avaldaja karistatuse kohta, pidas Rootsi pädev asutus seda juhtumit vaatamata kümne aasta möödumisele oluliseks, et seda võimaliku ohuna lastele esile tuua. Lähtudes ka tunnistajate ütlustest, on kohus veendumusel, et pere, sh laste, senine elukorraldus Rootsis oli avaldaja täieliku mõjuvõimu all. Kohus ei ole tuvastanud ega pea praeguses asjas tuvastama avaldaja vägivallatsemist puudutatud isiku I või laste suhtes. Avaldaja suutis oma lastega vähemalt võõraste juuresolekul hästi hakkama saada. Siiski, avaldaja initsiatiivil ja tema äärmusliku kiivuse ja kontrollivajaduse tõttu ei saanud lapsed koolikohustust täita, mistõttu jäi tagamata laste õigus saada haridust. Ainuüksi viide lapse hariliku viibimiskoha riigi sotsiaalteenistusele ei ole lapse tagastamise õigustusena piisav argument. Kuna avaldaja takistas lastel suhelda omaealistega, ei teostanud avaldaja hooldusõigust kohaselt. Lapsed on jäänud senini ilma heast täisväärtuslikust lapsepõlvest. Avaldaja selgitused tema varjatud identiteedi ja kartuse kohta kurjategijate ees ning hirm, et ükski kool ei suuda tagada laste 100%-list julgeolekut, on otsitud ja valdaja enda huvides esiletõstetud argumendid, millel ei ole tegelikku sisu või mida avaldaja ei avalikusta. Arvestades laste vaba suhtlemist ja rõõmu Eestis neid ümbritsevast (kuigi nende praegune eluase ei ole eramu mitme magamistoaga), ei saa olla kindel, et laste tagastamine Rootsi Kuningriiki ei too

neile kaasa tõsiseid psüühilisi üleelamisi. Puudub igasugune kindlus, et isegi juhul, kui vanemad lapsed kohaliku sotsiaalteenistuse kontrolli all kooli lähevad, võimaldatakse seda ka noorematele lastele. Avaldaja käitumine Rootsi Kuningriigist koduõppeks eitava vastuse saamisel üürilepingu lõpetamise ja Soome Vabariiki elama asuda soovimisega kinnitab veendumust, et avaldajal ei ole mingit soovi lapsi koolitada ja tema äärmuslik kontrollivajadus lähedaste üle ei ole võrreldes 2001.-2002. a kriminaalasja materjalides kirjeldatuga muutunud. Nooremate, praegu veel mittekoolikohustuslike laste seisukohalt on tegemist äärmiselt tõsise ohuga sattuda samasse olukorda, kus praegu on pere vanemad lapsed. Puudutatud isikul I ei olnud Eestis viibides põhjust pöörduda alusetult lühikese ajavahemiku jooksul kolm korda politsei poole. Avaldaja väide, nagu selle põhjuseks oli laste kinnipidamise ettevalmistamine, ei ole tõendatud. Tunnistaja S. Tamme kinnitas detailselt äärmiselt pingelist olukorda tema kodus ajal, mil perekond seal viibis, samuti avaldaja pidevat kontrolli oma abikaasa liikumise ja tegude üle (ka seda, et lapsi õue ei lubatud, kuigi oli suveaeg). Laste harjumine Eesti oludega ei anna alust jätta neid tagastamata, samuti ei anna selleks alust ainuüksi nende endi ärakuulamisel selgelt väljendatud soov Eestisse jääda. Kõiki asjaolusid arvesse võttes ja kogumis hinnates on aga avalduse rahuldamata jätmine laste huvides. Mh tuleb arvestada ka Sindi Linnavalitsuse, kui laste viimase viie kuu elukohajärgse omavalitsuse seisukohaga laste tagastamata jätmise põhjendatuse kohta, kelle intensiivne tegelemine lastega on kindlasti andnud hea ülevaate laste tegelikust psüühilisest seisundist ja nende tegelikest vajadustest, mis ka nende huvidele vastavad. Eeltoodut arvestades tuleb Haagi konventsiooni artikli 13 (1) a ja artikli 13 (1) b (see säte just eelkõige mittekooliealiste laste osas), samuti artikli 20 (viitega artiklile 12 ja laste õigusele haridusele nii Lapse õiguste konventsiooni art 28 kui ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli 1 artiklile 2) alusel jätta avaldus rahuldamata ja lapsed Rootsi Kuningriigis nimetatud aadressile tagastamata. Mõne lapse tagastamine ja mõne Eestisse jätmine ei oleks põhjendatud.

7.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega avaldus rahuldada ja tagastada lapsed Rootsi Kuningriiki. Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis kohus vääralt Haagi konventsiooni artikli 13 (1) a ja b alusel lapsed tagastamata.
8.Laste ema ja lastele määratud esindaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle 28. märtsil 2012 ringkonnakohtule lahendamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. aprilli 2012. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt leiab avaldaja ekslikult, et avalduses esiletoodud asjaolud annavad vastuvaidlematu aluse laste viimiseks avaldaja praegusesse elukohta. Maakohus on käsitlenud nõutava põhjalikkusega avaldaja esiletoodud asjaolusid ja väiteid ning selgitanud piisava

selgusega, miks ei saa avaldaja esitatud avaldust rahuldada. Kolleegium nõustub, et tegemist ei ole laste äraviimisega õigusvastaselt Haagi konventsiooni artiklite 1 a ja 3 tähenduses, sest Eesti Vabariiki tuldi lastevanemate ühisel tahtel. Laste tagastamist avaldaja elukohta ei luba Haagi konventsiooni artikkel 13, mille järgi tuleb laste tagastamise üle otsustamisel pidada eeskätt silmas laste huve. Laste huvide tagatuse hindamisel on maakohus õigesti leidnud, et nende viimine avaldaja valitud elukohta võib jätta lapsed ilma vajalikust materiaalsest kindlustatusest. Õige on maakohtu järeldus, et avaldaja otsus kulutada pea kogu sissetulek ja lastetoetused uue elukoha üürimisele jätab lapsed ilma vajalikust ülalpidamisest (artikkel 13 (1) a). Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et laste huvides ei ole elada avaldaja äärmusliku kontrollivajaduse tingimustes ega taluda avaldaja veendumusi, mis on takistanud lastel omandada kohustuslikku haridust ja sotsiaalseid oskusi suhetes väljaspool pereringi. Avaldaja isikuomadused ei taga laste normaalseks eluks ja arenguks turvalist kodust õhkkonda ning avaldaja vägivaldusus laste ema suhtes röövib lastelt vaimse ja hingelise heaolu (artikkel 13 (1) b). Kuna maakohus on avaldaja kõigile seisukohtadele selgelt ja põhjalikult vastanud ning ringkonnakohus nõustub täielikult esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi avalduse rahuldamata jätmise kohta pikemalt korrata. Hageja mittenõustumine maakohtu seadusliku ja põhjendatud kohtulahendiga ei anna alust kohtumääruse tühistamiseks. Kõik menetlusosalised peale avaldaja on olnud maakohtuga ühte meelt. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium täiendavalt, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Kolleegiumi arvates on maakohus avalduses esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega. Samuti on kohus kõiki esitatud seisukohti põhjendanud, tuginedes asjas kogutud tõenditele, ning kohtu hinnang tõenditele on olnud seadusekohane. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega avaldus rahuldada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuvastasid kohtud õigesti, et asjas on tegemist lapserööviga Haagi konventsiooni artikkel 3 mõttes, kuid kohtud kohaldasid asjas vääralt ja vastuolus Riigikohtu senise praktikaga Haagi konventsiooni artiklit 13. Kohtute põhjendused on vastuolulised, sest ühest küljest asusid kohtud seisukohale, et avaldajal oli hooldusõigus ja ta teostas seda ning oleks teostanud, kui ei oleks toimunud kinnipidamist, teisalt tuginesid aga kohtud arusaamatul põhjusel Haagi konventsiooni artiklile 13 (1) a. Kohtud tõlgendasid Haagi konventsiooni artiklit 13 (1) b meelevaldselt ega toonud eraldi välja ühtegi asjaolu, millest nähtuks piisavalt konkreetne erakordne oht lastele. Kohtud asusid sisuliselt lahendama hooldusõiguse küsimusi, mida on aga pädev lahendama Rootsi kohus. Laste tagastamata

jätmine annab puudutatud isikule I hooldusõiguse vaidluses eelise, kuna lapsed on tema õigusvastase käitumise tõttu juba faktiliselt tema ainuhoolduse all ning avaldajalt on võetud igasugune võimalus lastega suhelda. Kohtud jätsid avaldaja varalist seisundit laste tagastamata jätmisel põhjenduseks tuues põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et ka puudutatud isikul I ei ole sissetulekut ja lapsed elavad Eestis varjupaigas. Samuti jätsid kohtud tähelepanuta avaldaja esitatud tõendi, millest nähtub, et avaldaja on sõlminud töölepingu palgaga 21 000 Rootsi krooni kuus, millest jagub koos lastetoetustega nii eluruumi üüri kui ka muude kulude tasumiseks. Ringkonnakohus ei võtnud selle apellatsioonkaebuses esitatud avaldaja väite kohta seisukohta. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta nii avaldaja kui ka puudutatud isiku I esitatud uued tõendid, mis olid asja lahendamise seisukohalt olulised (Rootsi kooli direktori kinnitus lastele õppekoha võimaldamise kohta ja Rootsi kohtu lahend laste hooldusõiguse kohta). Asjas kaasati vääralt arvamuse andmiseks Sindi Linnavalitsus, kuigi Haagi konventsiooni artikkel 13 järgi tuleb arvestada laste hariliku viibimiskoha riigi pädeva asutuse arvamusega.

12.Puudutatud isik I ja lastele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Mõlemad leidsid, et kohtud lähtusid asja lahendades õigesti laste huvidest ja jätsid lõppjäreldusena õigesti lapsed Rootsi Kuningriiki tagastamata. Samas olid nad aga veendumusel, et laste hariliku viibimiskoha riigiks ei saanud pidada Rootsi Kuningriiki, sest pere lahkus sealt, sinna ei jäänud maha eluaset ega sotsiaalset võrgustikku (sugulasi, sõpru). Pere otsustas ühiselt püsivalt teise riiki (Eestisse/Soome) elama asuda. Seega muutus Eestisse saabudes kohe ka pere harilik viibimiskoht. Kohtud ei sisustanud vääralt Haagi konventsiooni artiklit 13 ning asjas esinesid asjaolud, mis andsid alust jätta lapsed tagastamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus lõppjäreldustes muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse resolutsiooni tühistada. Küll tuleb muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
14.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas lapsed tuleb Haagi konventsiooni alusel Rootsi Kuningriiki tagastada. Kolleegiumi hinnangul asusid kohtud õigesti seisukohale, et laste tagastamise avaldus tuleb jätta rahuldamata, kuid kolleegium ei nõustu kohtute põhjendustega. Seetõttu tuleb avaldus jätta rahuldamata käesolevas lahendis toodud põhjendustel.
15.Kolleegium juhib tähelepanu, et Haagi konventsioon on ellu kutsutud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse (vt Riigikohtu
6.detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 15). Haagi konventsiooni artikkel 1 a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal kinnihoitavate laste viivitamatu tagasitoomine.

Konventsiooni artikkel 12 (1) täpsustab, et kui laps on õigusvastaselt ära viidud või kinnipeetud ja kui kohtu- või haldusmenetluse alguseks osalisriigis, kus laps asub, on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest möödunud vähem kui üks aasta, annab asjaomane asutus korralduse laps viivitamatult tagasi saata. Kolleegium juhib tähelepanu, et Haagi konventsiooni alusel tuleb laps tagastada riigist, kuhu laps õigusvastaselt viidi või kus last õigusvastaselt hoitakse, üldjuhul tema hariliku viibimiskoha riiki. Seega tuleb lapse tagastamise küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist.

16.Praeguses asjas on puudutatud isik I ja lastele määratud esindaja kogu menetluse vältel väitnud, et tegemist ei ole laste õigusvastase kinnihoidmisega Haagi konventsiooni mõttes, sest laste hariliku viibimiskoha riigiks oli väidetava laste õigusvastase kinnihoidmise ajal Eesti Vabariik. Puudutatud isiku I väitel otsustas pere Rootsi Kuningriigist ära kolida ning asus ühisel tahtel 30. augustil 2011 elama Eesti Vabariiki. Eestisse saabudes perel Rootsis enam eluruumi ei olnud. Pere kavatses kolida tulevikus Soome Vabariiki, kuid esialgu otsiti Eestis üürikorterit, sest Eestis on madalamad elamiskulud. Ka avaldaja väitel kolis pere Rootsist ära ja soovis asuda elama Soome Vabariiki. Avaldaja väitel ei muutunud Eesti Vabariik pere, sh laste harilikuks viibimiskoha riigiks, sest pere tuli Eestisse üksnes külla. Avaldaja kinnitas kohtumenetluses, et perel ei olnud Rootsi Kuningriigis sealt lahkumise järel enam eluruumi ning pere asjad hoiustati konteineris. Menetlusosaliste ülalmärgitud väiteid arvestades tuli maakohtul tuvastada asjaolud, mille alusel saaks selgitada, kas laste hariliku viibimiskoha riik väidetava õigusvastase kinnihoidmise ajal oli Eesti Vabariik või Rootsi Kuningriik. Kolleegium juhib tähelepanu, et lapse õigusvastase kinnihoidmisega saab Haagi konventsiooni mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Sellest tulenevalt ei ole õige maakohtu seisukoht, et kinnihoidmise seisukohalt ei ole tähtsust, kas Eesti Vabariiki tuldi külastamise, Soome edasi kolimise vahepeatuse või Eestisse elama asumise eesmärgil. Haagi konventsiooni kohaldamiseks pidi maakohus laste hariliku viibimiskoha riigi välja selgitama.
17.Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena. Seega ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse hariliku viibimiskoha riiki tingimata tema vanema elukohaga. Euroopa Kohus on 2. aprilli 2009. a otsuses kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22, 20. juuni 2009, lk 14) tõlgendanud lapse harilikku viibimiskohta EL määruse nr 2201/2003 artikkel 8 lg 1 mõttes järgmiselt: "Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 alusel tuleb mõistet „harilik viibimiskoht" [kohtuotsuse eestikeelses tõlkes ekslikult „alaline elukoht"] tõlgendada selliselt, et harilik viibimiskoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise kestust,

õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis. Lapse alalise elukoha kindlaksmääramise õigus on siseriiklikul kohtul, võttes sealjuures iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid." Kolleegium asus 28. septembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-11 tehtud määruse p-s 18 seisukohale, et Euroopa Kohtu ülalviidatud lahendi järgi ei saa lapse harilikku viibimiskohta määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks asjaolu, mille alusel saab lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Samas ei saa välistada ka seda, et liikmesriik muutub lapse harilikuks viibimiskohaks kohe pärast lapse liikmesriiki saabumist, s.o nt juhul, kui vanemad on kokku leppinud, et perekond asub elama sellesse liikmesriiki. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. Seega tuleb lapse hariliku viibimiskoha riiki kindlaks tehes arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Samas lahendis märkis kolleegium, et väikelapse integreerumist ühe või teise liikmesriigi keskkonda on keerulisem tuvastada nii tema ea kui ka vanemast täieliku sõltumise tõttu, kuid vanemate kavatsusi lapse elu korraldamisel ja selleks astutud samme ning perekondlikku kuuluvust arvestades saab määrata, millise liikmesriigi keskkonda on laps integreerunud. Kolleegium leiab, et ülalmärgitu järgi saab lapse hariliku viibimiskoha riigi määrata kindlaks ka Haagi konventsiooni mõttes.

18.Maakohus tuvastas lapse hariliku viibimiskoha riigi kindlaksmääramiseks järgmised olulised asjaolud: lapsed sündisid Rootsi Kuningriigis ja elasid kuni Eesti Vabariiki saabumiseni Göteborgis aadressil Smyckegatan 11; avaldaja ja puudutatud isik I pöördusid Rootsi Kuningriigis ühisavaldusega kohaliku omavalitsuse poole palvega lubada lastel koduõppele jääda; kohalik omavalitsus keeldus koduõppeks luba andmast; avaldaja lõpetas Rootsi Kuningriigis pere eluasemeks oleva korteri üürilepingu ning soovis asuda perega elama Soome Vabariiki; avaldaja palus Soome Vabariigilt luba jätta lapsed Soome kolimise korral koduõppele; Soome Vabariigi ametiasutused ei ole luba andnud; 2011. a augusti lõpus tuli kogu pere Eestisse; Eesti Vabariiki tuldi ühisel tahtel; pere elas Eestis puudutatud isiku I emale kuuluvas korteris; puudutatud isiku I ema kinnitusel otsis pere endale interneti vahendusel elukohta, kuid ei leidnud midagi; laste ja puudutatud isiku I asjad on hoiustatud Rootsi Kuningriigis hoiukonteineris. Kolleegiumi arvates andis maakohus nimetatud tuvastatud asjaoludele ülalmärgitud põhjendusi arvestades väära õigusliku hinnangu, kui leidis, et lastel ei tekkinud ega saanudki tekkida sedavõrd lühikese aja jooksul Eestis harilikku viibimiskohta. Õige on maakohtu järeldus, et Eesti Vabariiki ei saa pidada laste harilikuks viibimiskoha riigiks seetõttu, et nad elasid alates 19. septembrist 2011, s.o pärast väidetavat õigusvastast kinnihoidmist varjupaigas. Õige ei ole aga maakohtu seisukoht, et Eesti Vabariik ei muutunud Eestisse kolides laste harilikuks viibimiskohaks. Kuna maakohus tuvastas, et vanemad leppisid kokku, et tulevad kogu perega Eestisse, ega kavatsenud Rootsi Kuningriiki naasta, lakkas Rootsi Kuningriik olemast laste hariliku viibimiskoha riik. Alates Eesti

Vabariiki kolimisest saab lugeda laste harilikuks viibimiskoha riigiks Eesti Vabariigi. Kuna laste hariliku viibimiskoha riigiks oli saanud Eesti Vabariik, ei ole asjas tegemist laste õigusvastase kinnihoidmisega Haagi konventsiooni mõttes ja avaldus tuleb jätta rahuldamata. Esitatud asjaoludel on kolleegiumi hinnangul tegemist riigisisese vaidlusega vanema õiguste ja kohustuste, eelkõige hooldusõiguse ja suhtlemisõiguse üle. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuna laste harilik viibimiskoht on Eesti Vabariigis, saab sellise vaidluse TsMS § 70 lg 4 ja Brüssel II a määruse artikkel 8 lg 1 järgi lahendada Eesti Vabariigi kohus.

19.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et iseenesest on põhjendatud avaldaja väited selle kohta, et kohtud jätsid põhjendamatult lapsed Haagi konventsiooni artiklite 13 ja 20 alusel tagastamata. Kolleegium on korduvalt märkinud, et lapse võib jätta tagastamata üksnes väga erandlikel asjaoludel ning viidatud sätteid tuleb tõlgendada kitsalt, et Haagi konventsiooni eesmärki täita (vt Riigikohtu 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 17-18; Riigikohtu
22.veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-06, p 14). Samuti on õige avaldaja viide sellele, et lapse õigusvastase kinnihoidmise asjas on oluline selgitada välja laste hariliku viibimiskoha riigi pädeva asutuse arvamus laste tagastamise kohta, mitte asja lahendava riigi pädeva asutuse arvamus (vt Riigikohtu 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 20). Nimetatud väited ei anna aga alust kohtute määrusi tühistada ja avaldust rahuldada, sest ülalmärgitud põhjendustel ei ole asjas esitatud asjaoludel tegemist laste õigusvastase kinnihoidmisega Haagi konventsiooni mõttes.
20.Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata avaldaja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda.
21.Asjas on kõigile menetlusosalistele määratud esindaja riigi õigusabi korras ning kõik esindajad on esitanud taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi kulud. Avaldajale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 249 eurot 60 senti (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus õigusabi osutajal 6,5 pooltundi, s.o kolm tundi ja 15 minutit määruskaebuse koostamiseks. Õigusabi saaja on taotlusega tutvunud ja kinnitanud, et selles märgitud ajakulu on põhjendatud. Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 153 eurot 60 senti (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus õigusabi osutajal üks tund määruskaebusega tutvumiseks ja kolm tundi vastuse koostamiseks. Õigusabi saaja on taotlusega tutvunud ja kinnitanud, et selles märgitud ajakulu on põhjendatud. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 172 eurot 80 senti (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus õigusabi osutajal poolteist tundi ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja kolm tundi vastuse koostamiseks.

Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutajate taotlustes märgitud ajakulu on põhjendatud ja taotlused tuleb rahuldada. Taotlustel on kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud dokumendi "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (viimati muudetud 13. detsembri 2011. a otsusega) (kord) p-s 40 sätestatuga õigusabi saajate allkirjastatud nõusolek, v.a laste esindaja taotlus. Korra p 38 järgi on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest 16 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 2 kohaselt, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamise kuludele käibemaks. Kolleegium leiab, et taotlustes märgitud ajakulu on põhjendatud ning korra p 38 ja p 2 alusel tuleb määrata õigusabi osutajate riigi õigusabi tasuks taotlustes nõutud summa. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab riigi õigusabi seaduse § 24 lg 1 ja korra p 13 järgi välja Eesti Advokatuur. Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.