Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-96-12 Tartu, 20. september 2012. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik Osaühingu Livilla hagi Meelis Ojassalu ja Kaie Ojassalu vastu 19 179 euro 75 sendi (300 097 krooni 85 sendi) saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-309 Osaühingu Livilla kassatsioonkaebus 15 552 eurot 88 senti Hageja Osaühing Livilla (registrikood 10431617), esindaja vandeadvokaat Marje Mängel Kostjad Meelis Ojassalu (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Kaie Ojassalu (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius 21. august 2012. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-3097 muutmata.
1.Osaühing Livilla (hageja) esitas 15. veebruaril 2006 Harju Maakohtule Meelis Ojassalu (kostja I) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 340 484 krooni 40 senti. Menetluse käigus vähendas hageja oma nõuet 300 097 krooni 75 sendini.
2.Harju Maakohus kaasas 2. novembri 2007. a määrusega Kaie Ojassalu menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.
3.Harju Maakohus kaasas14. aprilli 2008. a määrusega K. Ojassalu (kostja II) menetlusse kostjana.
4.Hagi kohaselt sõlmisid pooled 31. jaanuaril 2001 elektrienergia müügilepingu, milles märgiti kostjate esitatud elektriarvesti näidud 1. jaanuari 2001. a seisuga ning kostjate elamu peakaitsme suurus 3 * 25 A. 12. juunil 2005 koostas hageja kostja I juuresolekul elektri arveldusseadmete tehnilise kontrollakti nr 14 (kontrollakt), milles fikseeriti elektriarvesti näidud ning näidud, milleni kostjad on elektri eest tasunud. Kontrollaktist nähtub, et kostjad on hagejale teatanud elektriarvesti näite tegelikest väiksemana. Kostja I on märkinud kontrollakti, et ta ei lugenud elektriarvesti viimast numbrit, pidades seda kümnendkohaks. Seetõttu on kostjad elektri eest tasunud umbes kümme korda vähem tegelikust tarbimisest. Tegemist on elektrituruseaduse (ELTS) mõttes omavolilise tarbimisega, kuna kostjad on moonutanud mõõteseadme näitu, teatades need kümme korda väiksemana tegelikest.
Seetõttu tuleb kohaldada ELTS § 68 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. juuni 2003. a määrusega nr 107 kinnitatud "Omavoliliselt kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korda" (kord). Hageja nõue on arvutatud korra kohaselt ajavahemiku 12. juunist 2003 kuni 12. juunini 2005 eest.
5.Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad leidsid, et kontrollakt ei tõenda omavolilist tarbimist. Samuti ei ole see koostatud korra kohaselt. Kostjad ei ole arvesti näite moonutanud, vaid teatanud need ekslikult valesti. Hageja märkis ise müügilepingusse valed arvesti näidud. Hageja on käinud ka korduvalt elektriarvestit kontrollimas. Hageja on rikkunud oma lepingust tulenevat kohustust esitada kostjatele tasumiseks korrektseid arveid enda fikseeritud näitude alusel. Eeltoodu ning hageja nõude ebamõistliku suuruse tõttu on hageja nõue hea usu põhimõttega vastuolus.
6.Harju Maakohus jättis hagi 6. aprilli 2011. a otsusega rahuldamata. Maakohus leidis, et kontrollakti koostamisel esinenud puudused ei ole olulised ning kontrollakti alusel on võimalik tuvastada, et kostjad tarbisid omavoliliselt elektrit. See, et hageja ei fikseerinud elektriarvesti näite nõuetekohaselt, ei anna kostjatele õigust kasutada elektrit selle eest tasumata. Kontrollaktist nähtub, et kostja I on kinnitanud, et ei teatanud arvestinäidu viimast numbrit, kuna pidas seda kümnendkohaks. Seega on kostjad kasutanud omavoliliselt elektrienergiat ELTS § 68 lg 1 p 1 (1. jaanuarist 2005 kuni 31. detsembrini 2006 kehtinud redaktsioonis) mõttes. Hagi tuleb aga jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud elektrienergia omavolilise kasutamise korral kohaldatava tariifi suurust.
7.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
8.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23. jaanuari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 3636 eurot 87 senti. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et poolte sõlmitud elektrienergia müügileping on olemuselt kestvusleping. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. Seega tuleb praeguses asjas kohaldada VÕS-i sätteid, kuivõrd hageja nõudis, et tasutaks ajavahemikus 12. juunist 2003 kuni 12. juunini 2005 tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest. Pooled ei vaidle selle üle, et neil oli kehtiv elektrienergia müügileping ning et kostjad tasusid elektrienergia eest mitte tegelikult tarbitud elektrienergia koguse järgi, vaid enda esitatud näitude alusel, mis olid väiksemad tegelikult tarbitust. Hageja on esitanud VÕS § 108 lg 1 alusel lepingu täitmise nõude. Vale on hageja ja maakohtu seisukoht, et kostjad olid elektrienergia ja võrguteenuse ebaseaduslikud
kasutajad. Elektrienergiat tarbiti seaduslikult lepingu alusel. Kostjad ei moonutanud mõõteseadme näitusid ega mõjutanud mõõteseadme toimimist. Arvesti näidu viimase numbri teatamata jätmine on sarnane näitude teatamise kohustuse rikkumisega, mis kumbki ei muuda elektrienergia tarbimist ebaseaduslikuks. Hageja esitatud Energiaturu Inspektsiooni (ETI) otsused on haldusaktid, mille vastuvõtmise aluseks olid kostja II esitatud kaebused. ETI otsused ei saa kohustada kostjaid hagejale maksma hagis ja selle täpsustustes nõutud summasid. Samuti ei saa nõude aluseks olla halduskohtu otsused. Ringkonnakohus tegi hagejale ettepaneku esitada kostjate vähem tasutud summade arvestus. Hageja esitas haginõudes arvestuse, kuid selles toodud arvutusi ei saa võtta aluseks hagi rahuldamisel. Need arvutused on oletuslikud, kuna hageja esitatud andmetest ei nähtu vaidlusalusel perioodil tarbitud elektrienergia kogus, ei selgu sellel perioodil kehtinud elektritariif ja miks kohaldati tasumata summa arvutamisel tariifi 1,05. Tasutud summa arvestuses (II kd, tl 102) on arvestatud teisi tariife, millest saab eeldada, et vaidlusalusel perioodil kehtisid elektrienergia müügil erinevatel aastatel erinevad ööja päevatariifid. Selge ei ole püsitasu arvestus. Samuti ei ole välja toodud vaidlusaluse tarbimisperioodi tarbimist ja võlgnevust kuude ega isegi aastate kaupa. Seega ei ole hageja hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Hageja nõue tasumata elektrienergia maksumuse tuvastamisel ei ole esitatud tõendite alusel kontrollitav ja kõigi nõude aluseks olevate asjaolude täielik väljaselgitamine ei ole võimalik või on seotud ebamõistlike raskustega. Seetõttu tuleb hageja nõude suuruse hindamisel kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg-t 2 ja väljamõistmisele kuuluva summa suuruse otsustab kohus. Kohtul on võimalik lähtuda ka VÕS § 127 lg-s 6 sätestatust, mille kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Sama tuleneb kehtiva VÕS § 127 lg 6 redaktsiooni esimesest lausest. Lähtudes arvestustest, mille hageja ringkonnakohtule esitas, saab keskmise tarbimise tuvastamisel aluseks võtta ajavahemiku 1997-2005 arvesti alg- ja lõppnäidud ning sellel ajavahemikul kasutatud elektrienergia maksumuse 356 481 krooni 30 senti. Arvestades ajavahemikul 12. juunist 2003 kuni 12. juunini 2005 tarbitud energia maksumuseks orienteeruvalt 83 877 krooni 95 senti, millest tuleb maha arvata tasutud elektrienergia maksumus 27 129 krooni 81 senti (II kd, tl 102), tuleb kostjatel vaidlusaluse perioodi eest tasuda 3626 eurot 87 senti (56 748 krooni 14 senti). Kuna hagi rahuldatakse osaliselt ja sarnases ulatuses, nagu on menetluses kompromissina pakkunud kostjad, tuleb asjas kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel jätta hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata korra § 4 lg-d 1 ja 2. Kostjad olid ELTS § 68 lg 1 p 1 mõttes elektrienergia omavolilised kasutajad sellega, et teatasid hagejale valesid, st moonutatud näite. Seega tulnuks ELTS § 68 lg-te 2 ja 3 alusel kohaldada korda. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta korda ei kohaldanud.
Ringkonnakohus ületas asja menetledes apellatsioonkaebuse piire. Hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohta, et kostjad tarbisid elektrit omavoliliselt. Seega oleks pidanud ringkonnakohus sellest lähtuma. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata ETI ja halduskohtu otsustega, mille kohaselt tuli kostjate võla suuruse kindlaksmääramisel lähtuda korrast. Kostjad neid otsuseid ei vaidlustanud ning need on jõustunud. Tsiviilkohtumenetluses asja läbivaatamine ei tohiks kujuneda nende otsuste suhtes varjatud apellatsioonimenetluseks. Ringkonnakohus oleks pidanud põhjendama, miks ta ETI ja halduskohtu seisukohtadega ei nõustu.
11.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.
13.Hageja nõuab kostjatelt ajavahemikul 12. juunist 2003 kuni 12. juunini 2005 tarbitud elektrienergia eest tasumist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad tasusid sel ajavahemikul elektrienergia eest mitte tegelikult tarbitud elektrienergia koguse järgi, vaid enda esitatud näitude alusel, mis olid väiksemad tegelikult tarbitust.
14.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud ELTS § 68 lg 1 p 1 järgi elektrienergia omavolilise kasutamisega. Viidatud sätte kohaselt on elektrienergia ja võrguteenuse kasutamine omavoliline, kui mõõteseade rikutakse või selle näitu moonutatakse või kui mõõteseadme toimimist mõjutatakse muul viisil. Ekslik on hageja seisukoht, et elektriarvesti näitude tegelikust väiksemana teatamist saab pidada mõõteseadme näidu moonutamiseks. ELTS § 68 lg 1 p 1 mõttes on mõõteseadme näidu moonutamisega tegemist juhul, kui mõõteseadme toimimist mõjutatakse selliselt, et selle näit ei vasta tegelikult tarbitud elektrienergia kogusele. Praeguses asjas ei ole hageja seda väitnud. Seega ei ole kostjad elektrienergiat omavoliliselt tarbinud, mistõttu ei kohaldu korras sätestatud regulatsioon omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramiseks.
15.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et elektriarvesti näitude tegelikust väiksemana teatamisega rikkusid kostjad lepingust tulenevat arvesti näitude teatamise kohustust. See rikkumine ei muutnud aga elektrienergia tarbimist omavoliliseks. Hagejal oli võimalik elektriarvesti näitu kontrollida ning teha kindlaks kostjate tegelik tarbimine. Seega sai hageja nõuda tasu üksnes tegelikult tarbitud elektrienergia eest. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei suutnud tõendada vaidlusalusel ajavahemikul tarbitud elektrienergia kogust ega välja tuua kehtinud elektritariife. Kassatsioonkaebuses hageja neid ringkonnakohtu järeldusi ei vaidlusta.
16.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire. Hageja vaidlustas maakohtu otsust tervikuna, seega pidi ringkonnakohus asja tervikuna läbi vaatama. TsMS § 652 lg 8 kohaselt kohaldab ringkonnakohus seadust ise ega ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Samuti ei olnud ringkonnakohtule siduvad ETI ja
halduskohtu seisukohad õiguse tõlgendamise kohta.
17.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Kostjatel on õigus pöörduda TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest maakohtusse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.