2-09-48516/108 - Võlaõigus - Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud) - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja -

Kohus määras kohtuistungi edasi lükata selle tõttu, et teha päring Harju Maakohtu Pärimisregistrile ja nõuda Jõhvi notar Andrei Lõssenkolt välja S. K pärimistoimiku ärakiri. Hageja esindaja esitas 27. detsembril 2011 kohtule taotluse kostja asendamiseks, põhjendusel, et 12.09.2011 pärimistunnistuse kohaselt on S K üldõigusjärglaseks (pärijaks) V K. 06.veebruari 2012 määrusega lahendas kohus hageja taotluse ja asendas surnud kostja S K pärijaga V K. 06.veebruari 2012 tagaseljaotsusega rahuldas kohus hagi, kuna kostjale, V K, toimetati menetlusdokumendid kätte avalikult (AT-kaudu) ja ta ei vastanud kohtule tähtaegselt. Muul viisil ei olnud V K võimalik menetlusdokumente kätte toimetada, kuna tema asukoht oli teadmata. V K esitas tagaseljaotsusele kaja, koos taotlusega kaja esitamiseks menetlustähtaja ennistamiseks. Kostja esitas kohtule tõendi (3.köide, t.l. 78) enda haigestumise kohta ajavahemikul 03.detsember 2013 – 03.jaanuar 2013. Kostja selgitas, et haigestumine oli mõjuv põhjus, mille tõttu temal ei olnud võimalik esitada kaja kuni 28.detsembrini 2012. Kohus leidis, et kostja avaldus kaja esitamise tähtaja ennistamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 10.detsembri 2013.a määrusega ennistas kohus menetlustähtaja kaja esitamiseks ja taastas tsiviilasjas menetluse. VKG Soojus AS oli esitanud 30.04.2012.a. hagi V K kui pärija vastu paludes kohut välja mõista kostjalt, V K, hageja kasuks 1 233,91 eurot, s.h. põhivõlg summas 1 232,98 eurot ja viivisintressi 0,93 eurot, aga samuti palud hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks hageja poolt menetluskuludena tasutud riigilõiv summas 191,73 eurot ja esindaja tasu summas 161,06 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja S K vahel 15.11.2000.a. sõlmitud tähtajatu leping nr. 2617 soojusenergia müügiks kaugkütteveega. Seoses võlgnevuse tekkimisega saadeti S K 05.02.2009.a. teade soojusvarustuse katkestamisest seoses võlgnevusega. S K tasus 13.02.2009.a. võlgnevuse summas 1 246,30 krooni, jättis aga tasumata viivisintressi summas 14,50 krooni. 11.03.2009.a. teostatud kontrolli käigus tuvastas hageja esindaja soojusmõõturi arhiivisalvestust kontrollides, et S K juhib perioodiliselt tarbimist soojusmõõturist mööda. 17.03.2009.a. väljastati S K seoses täpsustatud tarbimisega arve nr. 571232 summas 9 564,90 krooni. Arvel oli kajastatud tasu soojusenergia tarbimise eest elamu kütteks ajavahemikul 01.12.2008 kuni 10.03.2009 (reaalse tarbimise ulatuses, millest oli maha lahutatud S K soojusmõõturi alusel tarbitud summa). Faktiliselt on tegemist omavolilise tarbimisega KKütS mõistes. Kuna S K võlgnevust ei tasunud, saatis hageja 06.04.2009.a. S K pretensiooni, andes tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 17.04.2009.a. S K võlgnevust ei tasunud. 20.04.2009.a. saatis S K hagejale vastuse, milles teatas, et temal mingeid kohustusi hageja ees ei ole. 27.04.2009.a. saatis hageja S K vastuse, milles veelkord selgitas S K rikkumise

Vastuväidete tõendamiseks esitas kostja kohtule hageja kontrolöri poolt koostatud 11.03.2009.a. soojusseadmete ülevaatuse akti kostjale antud eksemplari. HAGEJA NÕUDED JA KOSTJA VASTUVÄITED KOHTUISTUNGIL Hageja, VKG Soojus AS-i, lepinguline esindaja, Silver Peepmaa, palus kohtuistungil hagi rahuldada ja menetluskulud panna kostja kanda. Silver Peepmaa asus kohtuistungil seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses 1223.91 eurot, sellest põhivõlg on 1320.00 eurot ja viivis 0.90 eurot. 11.märtsil 2009.a koostas hageja akti, mille ettevalmistamise käigus võeti soojusarvesti mälust lugem ja selle lugemi järgi esitati hagejale arve reaalselt tarbitud soojusenergia eest maksmiseks. Eraldi omavolilise tarbimise akti ei koostatud kuna ei kohaldatud kaugkütteseaduses ettenähtud sanktsioone. Kaugküteseadusest tulenevalt tuleks omavolilise soojusenergia tarbimise korral tasuda soojusenergia eest kolmekordselt. Hageja küsis kostjalt reaalsete vahet kostja poolt teatatud tarbimise ja faktiline tarbimine vahel. Millise metoodika alusel tegi hageja kindlaks kostja tegeliku tarbimise, seda hageja esindaja kohtuistungil selgitada ei osanud. Kostja vastuväidetele soojusseadmete ülevaatuse aktile 11.03.2009.a. selgitas hageja esindaja järgmist. Akti koostamisel kirjutas kontrollöör sama teksti 2 korda. Tulemuseks oli kaks erineva vormistusega akti, mis kajastasid sama kontrolli käiku. Ilmselt leidis kontrollöör, et ei ole oluline mõlemal akti eksemplaril kirjutada välja plommide numbrid täies ulatuses. Hageja esindaja tunnistas, et need kaks akti ei ole omavahel vormiliselt 100 % sarnased. Kostja, V K, lepinguline esindaja, advokaat Sergei Politšev, tunnistas kohtuistungil hagi osaliselt. Advokaat Sergei Politšev kohtuistungil, et ta jääb oma varasemate seisukohtade juurde. V K tunnistab hagi osaliselt summas 399.48 senti, tasumata arvete eest. Kostja ei tunnista arveid 611.30 eurot omavolilise tarbimise eest. Ta ei tunnista seda plommide kontrollimise akti 11.03.2009.a, kuhu olid kirjutatud erinevad plommide numbrid. Kostja asus seisukohale, et hageja poolt ei ole kostja rikkumise tuvastatud hageja poolt koostatud aktiga. Hageja esitas arvestused omavolilise tarbimise kohta, mille andmed olid võetud hiljem. Hageja peab tõendama, mis viisil on rikkumine tõendatud ja toime pandud. Seda ei ole esitatud. 11.03.2009 oli koostatud ülevaatusakt. Akti originaal erineb kohtule esitatud koopiast ja seda just plommide numbrite osas.

Eeltoodut aluseks võttes ja kaalunud kõiki kohtule esitatud tõendeid, asjaolusid, väiteid ja vastuväiteid kogumis, luges kohus tõendatuks, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hagiavaldusega ning kirjalike vastustega, aga samuti poolte esindajate seletustega kohtuistungil luges kohus tuvastatuks faktilise asjaolu, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 15.11.2000.a. leping nr. 2617 soojusenergia ostmiseks kaugkütte teel. Vaidlus puudub ka selle üle, et kostjaga oli 15.11.2000.a. sõlmitud leping nr. 2617 kui kodutarbijaga. Vaidlus puudub veel selle üle, et kostja soojussõlme oli hageja tellimusel paigaldatud uus moodne soojusarvesti ja soojussõlmes olid kõik vajalikud kohad plommitud. Plommide rikkumist ei ole tuvastatud. Kostja tunnistas, et tema jättis osa hageja arveid põhjendamatult tasumata, mille tõttu võttis hagi summas 399.48 senti õigeks. Haginõude osas selles ulatuses so 399.48 senti puudub poolte vahel vaidlus. Kohus tuvastas, et poolte vahel on õiguslik vaidlus selles osas, kas kostja peab tasuma hagejale arveid summas 611.30 eurot omavolilise soojusenergia tarbimise eest. Kostja leiab, et ta ei ole soojusenergiat omavoliliselt tarbinud ja hageja ei ole seda ka tõendanud kuna hageja on esitanud kohtule 11.03.2009.a. akti soojusseadmete ülevaatuse kohta, mis on erinev kostjale jäetud eksemplarist ning selle tõttu ka ebausaldusväärne. Hageja on aga seisukohal, et kostja peab tasuma ebaseaduslikult tarbitud soojusenergia eest. KKütS §6 lg.3 kohaselt on soojuse müük KKütS mõistes soojuse üleandmine tarbijale tasu eest või tasuta. Hageja ja kostja vahel 15.11.2000.a. sõlmitud lepinguga nr. 2617 luges kohus tuvastatuks, et VKG Soojus AS kohustus V K soojust üle andma tasu eest ehk V K tekkis lepinguline kohustus tasuda VKG Soojus AS-i arveid soojusenergia üleandmise eest. KKütS §8 lg.1 sätestab, et tarbija ostab soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Kohus luges tuvastatuks, et V K kui tarbija tarbijapaigaldis oli ühendatud VKG Soojus AS-i võrguga, mille tõttu on V K kohustatud soojust ostma VKG Soojus AS-ilt. KKütS §14 sätestab, et võrguettevõtja peab korraldama võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise ja pidama sellekohast arvestust, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud 15.11.2000.a. lepingus nr. 2617 ei olnud sätestatud teisti, siis luges kohus tuvastatuks faktilise asjaolu, et just VKG Soojus AS-il lasus lepinguline kohustus korraldama tema võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmist ja pidama sellekohast arvestust, mitte aga see kohustus ei saa lasuda tarbijal, V K. KKütS §15 lg.2 ja lg.3 sätestavad, et võrguettevõtja paigaldab oma valduses olevas võrgus projektikohase soojusmõõtesüsteemi koos vajalike abivahenditega omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Kui olemasolev tarbija soojusmõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele, asendab võrguettevõtja selle omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Tehtud tööde vastuvõtu aktiga nr.394 27.12.2007.a. ja S K esitatud arvega summas 7 401.80 krooni luges kohus tuvastatuks asjaolu, et S K võis olla nõue VKG Soojus AS-i vastu, kes ei täitnud oma võrguettevõtja kohustust asendada omal kulul soojamõõtja, kui olemasolev tarbija soojusmõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele. Kuid selle oletatava nõude olemasolu ei anna alust kostjale tasuda osaliselt või üldse mitte tasuda VKG Soojus AS-i poolt esitatud arveid soojusenergia tarbimise eest. KKütS §16 lg.1 p.1, p.2 ja p.3 sätestavad, et soojuse ebaseaduslik kasutamine on: 1) tarbimine tegelikult tarbitud kogust varjates või vähendades arvestusseadmete rikkumise, näidu moonutamise, mõõtesüsteemi või selle osade või sulgearmatuuri rikkumise teel; 2) mõõtmata tarbimine võrguühenduselt võrguettevõtja loata ning 3) tarbimine ilma kehtiva kirjaliku ostumüügilepinguta. Kohus asus seisukohale, et KKütS ei tunne hageja poolt V K omistatavat rikkumist – soojuse omavoliline tarbimine. Kehtiv seadus tunneb ainult soojuse ebaseaduslikku kasutamist, mille tõttu on omavolilise tarbimise eest Valentina Komarovale esitatud arved tühised. Kuna poolte vahel oli sõlmitud 15.11.2000.a. leping nr. 2617 soojuse ostmise kohta ja oli koostatud akt 11.03.2009.a. soojusseadmete ülevaatuse kohta (plommide osas), siis asus kohus seisukohale, et hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalsete tõendite alusel saab kohus tuvastada faktilise asjaolu, et V Ka poolt ei ole toime pandud soojuse ebaseadusliku kasutamist, mis seisneks soojuse tarbimises ilma kehtiva kirjaliku ostu-müügilepinguta või mõõtmata tarbimises võrguühenduselt võrguettevõtja loata. VKG Soojus AS väidab hagiavalduses, et V K kasutas ebaseaduslikult soojust, mis seisneks tarbimises tegelikult tarbitud kogust varjates või vähendades arvestusseadmete rikkumise, näidu moonutamise, mõõtesüsteemi või selle osade või sulgearmatuuri rikkumise teel.

VKG Soojus AS ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi otsest tõendit V K poolt sellise rikkumise toimepanemise kohta, mille tõttu pidas kohus vajalikuks rahuldada hagi osaliselt. Kuna KKütS tarbijale müüki täpsemalt ei reguleeri, siis pidas kohus vajalikuks pöörduda VÕS §232 poole, mis sätestab, et tarbijalemüügi puhul võib ostja mõistlikult eeldada asja kasutamise, korrashoiu või parandamisega seotud teenuste olemasolu ja kui müüja ise neid ei osuta, siis peab ta ostjale asja üleandmise ajal ja tarbija nõudmisel ka pärast seda andma piisavalt teavet teenuste kasutamise võimalustest. Kohus asus seisukohale, et nimetatud säte on tarbijast ostja (V K) suhtes imperatiivse iseloomuga. Kohus asus seisukohale, et asja korrashoiu ja parandamisega seotud teenuste alla kuulub ka asja parandamiseks vajalike varuosade kättesaadavaks tegemine või vähemalt viide selliste varuosade hankimise mõistlikult võimalusele. Asja kasutamise, korrashoiu või parandamisega seotud teenuste olemasolu võib eeldada keskmisest kallimate ja keerukamate müügiobjektide puhul, eelkõige masinate ja seadmete puhul, mille juures rikke või puuduse ilmnemise korral saab mõistlikult eeldada asja parandamise soovi. Asja materjalidest tulenevalt paigaldas hageja kostja tarbijapaigaldisse kalli elektrooniliselt töötava soojaarvesti. 15.11.2000.a. sõlmitud leping nr. 2617 p.3.4 kohustab soojuse ostjat (V K) hoidma oma küttesüsteemid, -seadmed, kontrollmõõte- ja automaatikariistad ning soojusarvestid tehniliselt korras ning kindlustama nende säilivuse. Hageja poolt esitatud väljatrükiga on tuvastatud, et V K paigaldatud soojusarvesti töös esinesid häired. Kohus asus seisukohale, et kaasaegne soojusarvesti on tehniliselt väga keerukas seade ning VKG Soojus AS oleks pidanud häire avastamisel sellise seadme töös eelkõige imperatiivselt rakendama VÕS §232 sätteid ning andma V K eelkõige juhiseid seadme hooldamist ja remonti teostavate äriühingute kohta, mitte aga hakkama koheselt kostjat kahtlustama soojuse ebaseaduslikus tarbimises, mille väljatoomise metoodikat ei osanud VKG Soojus AS-i esindaja kohtule mitte üldsegi põhjendada. Käesoleva tsiviilasja lahendamiseks pidas kohus vajalikuks pöörduda Riigikohtu parktika poole, mis käsitleb tarbijale energia müüki ühendusvõrgu kaudu. Riigikohus tsiviilasjas nr.3-2-1-96-12 tehtud 20.09.2012.a. tehtud otsuse p.13p.15 selgitas, et hageja nõuab kostjatelt ajavahemikul 12. juunist 2003 kuni 12. juunini 2005 tarbitud elektrienergia eest tasumist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad tasusid sel ajavahemikul elektrienergia eest mitte tegelikult tarbitud elektrienergia koguse järgi, vaid enda esitatud näitude alusel, mis olid

väiksemad tegelikult tarbitust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud ELTS § 68 lg 1 p 1 järgi elektrienergia omavolilise kasutamisega. Viidatud sätte kohaselt on elektrienergia ja võrguteenuse kasutamine omavoliline, kui mõõteseade rikutakse või selle näitu moonutatakse või kui mõõteseadme toimimist mõjutatakse muul viisil. Ekslik on hageja seisukoht, et elektriarvesti näitude tegelikust väiksemana teatamist saab pidada mõõteseadme näidu moonutamiseks. ELTS § 68 lg 1 p 1 mõttes on mõõteseadme näidu moonutamisega tegemist juhul, kui mõõteseadme toimimist mõjutatakse selliselt, et selle näit ei vasta tegelikult tarbitud elektrienergia kogusele. Praeguses asjas ei ole hageja seda väitnud. Seega ei ole kostjad elektrienergiat omavoliliselt tarbinud, mistõttu ei kohaldu korras sätestatud regulatsioon omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et elektriarvesti näitude tegelikust väiksemana teatamisega rikkusid kostjad lepingust tulenevat arvesti näitude teatamise kohustust. See rikkumine ei muutnud aga elektrienergia tarbimist omavoliliseks. Hagejal oli võimalik elektriarvesti näitu kontrollida ning teha kindlaks kostjate tegelik tarbimine. Seega sai hageja nõuda tasu üksnes tegelikult tarbitud elektrienergia eest. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei suutnud tõendada vaidlusalusel ajavahemikul tarbitud elektrienergia kogust ega välja tuua kehtinud elektritariife. Kassatsioonkaebuses hageja neid ringkonnakohtu järeldusi ei vaidlusta. Maakohus nõustub Riigikohtu seisukohaga ja kostja vastuväidetega, mille tõttu kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Käesoleva juhul ei olegi VKG Soojus AS väitnud, et Valentina Komarova teatas soojusarvesti näidud väiksemad kui tegelikult. Valentina Komarova ei ole lepingut rikkunud näitude teatamise kohustuse osas. VKG Soojus AS on iseseisvalt arvutanud välja hüpoteetilise suurema soojaarvesti näidu, mille õigsust ta ei ole suutnud kohtule tõendata. KKütS §16 lg.1 p.1 mõttes on ebaseaduslik soojusenergia tarbimine soojuse tarbimine tegelikult tarbitud kogust varjates või vähendades arvestusseadmete rikkumise, näidu moonutamise, mõõtesüsteemi või selle osade või sulgearmatuuri rikkumise teel. Kohus asus seisukohale, et VKG Soojus AS ei ole ülatoodud asjaolusid tõendanud, mille tõttu kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Kohus asus seisukohale, et kuna V K on vaidlustanud ainult ühe arve nr.57232 17.03.2009.a. summas 611.31 eurot ning arveid nr.568470; nr.572287; nr.573586; nr.574536; nr.576409 ja nr.580124 ei ole kostja vaidlustanud, kuna need ei käsitle soojusenergia omavolilist tarbimist, siis asus kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele summas 622.61 eurot ning ülejäänud osas summas 611.30 tuleb hagi jätta rahuldamata.