Harju Maakohus
Tsiviilasja number
2-11-44834
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
10.09.2012, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Kohtuasi
Hagi hind maakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised
Resolutsioon
Liili Lauri ÕIOÜ hagi pankrotihaldur Heikki Ojamaa ja FC OÜ vastu nõude tunnustamiseks OÜ M (pankrotis) pankrotimenetluses. 1595 eurot
Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud ja nõue. Hageja pöördus Harju Maakohtu poole 22.09.2011 paludes tunnustada nõuet OÜ M (pankrotis) pankrotimenetluses põhivõlgnevuse osas 88 837.19 eurot, intresside 74 623.24 euro ja viivise 34 113.48 euro tunnustamiseks, kokku 197 573.91 eurot. Hageja esitas nõude summas 215 522.61 eurot OÜ M (pankrotis) pankrotimenetluses, nõude aluseks on 15.02.2002 sõlmitud laenuleping. Hageja laenas võlgnikule 15.02.2002 aastal 1 390 000 krooni tagasimaksetähtajaga 15.02.2007, intressimäär oli 12% aastas ja viivis 0, 06% õigeaegselt tasumata summadelt. Laen kanti üle võlgniku arveldusarvele, mida kinnitab konto väljavõte ja maksekorraldus. 15.02.2007 pikendati tagasimakse tähtaega 15.02.2009. Kostja I esitas nõudele osalise vastuväite summa 78 853.31 euro ulatuses ja kostja II täies ulatuses. 22.05.2012 esitas hageja nõude täpsustuse (tlk 122), arvestades viivised seaduses sätestatud määras kokku 11 371.16 eurot põhisummalt 88 837.19 eurot ja maksetähtajaks 16.02.2009, kokku 640 päeva. Hageja jäi kohtuistungil põhinõude 88 837.19 euro, intresside 74 623.24 euro ja viiviste 11 371.16 euro tunnustamise nõude juurde ja palus selle rahuldada. Kostja I OÜ M (pankrotis) pankrotihalduri Heikki Ojamaa vastuväited (tlk 80-85). Kostja I vaidleb vastu osaliselt summale 78 853.31 eurot ning leiab, et viivisenõue on arvestatud hagiavalduses teisel õiguslikul alusel võrreldes pankrotimenetluses esitatuga. Kostja I tunnustas põhiosa ja intressinõudeid 163 460.43 eurot. Hageja on esitanud nõude 197 573.91 euro tunnustamiseks, seega on ta loobunud 17 948.70 euro tunnustamise nõudest. Kostja vaidlustas aga just viivisenõude, mis on tervikuna ebaselge, võimatu on kindlaks teha, selle faktilist kujunemist ja tekkimist, samuti seda, millistelt summadelt on arvutatud viivist. 05.04.2011 edastas pankrotihaldur hagejale taotluse nõudeavalduses puuduste kõrvaldamiseks. Hagiavalduses on hageja esitanud viivisenõude arvestuse, mis lähtub erinevalt nõudeavalduses märgitust laenusumma põhiosast, mitte põhiosast koos intressidega. Kostja on seisukohal, et asja lahendamise seisukohast on oluline, kas laenulepingu p 1.3 on üldse kehtiv. Kostja arvates on see vastuolus lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusega, sest viivist pidanuks arvestama põhinõudelt. VÕS 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega viivitamise korral ja see on tühine VÕS § 113 lg 1 ja TsÜS § 87 alusel. Kostja palub jätta tunnustamata viivisenõude summa 34 113.48 euro ulatuses ning asja menetluskulu hageja kanda. Kostja II FCOÜ vastuväited (tlk 91-93).
Kostja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil. Laenuleping on võltsitud, sest see on näilik eesmärgiga luua laenusuhe. Hageja aadressiks on märgitud XXX, kuid registri andmetel oli 15.02.2002 seisuga hageja äriregistri aadressiks XXX, millist aadressi kasutati ka majandusaasta aruande esitamisel. Laenuleping on sõlmitud hiljem ja sellel dokumendid ei ole seost pangaülekandega. Samuti on tühine lepingu p 1.3 VÕS § 113 lg 6 alusel. Hageja märgib, et nõude saanuks esitada alusetu rikastumise sätete alusel, kuid pankroti välja kuulutamise hetkeks oli sel alusel esitatav nõue aegunud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulu hageja kanda. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Harju Maakohtu 12.11.2010 määrusega on välja kuulutatud OÜ M (pankrotis) pankrot ning nõuete kaitsmise koosolekul 22.08.2011 esitas pankrotihaldur osalise vastuväite 78 853.31 euro ulatuses ning kostja FCOÜ vaidles vastu kogu nõudele. PankrS § 106 lg 1 näeb ette, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. ÕIOÜ esitas tähtaegselt 22.09.2011 hagi Harju Maakohtusse nõude tunnustamiseks. Nõude tunnustamise aluseks on 15.02.2002 sõlmitud laenuleping (tlk 8), millest nähtub, et hageja laenas võlgnikule 15.02.2002 aastal 1 390 000 krooni tagasimaksetähtajaga 15.02.2007, intressimäär oli 12% aastas ja viivis 0, 06% tasumata põhiosa ja intressi summadelt. Lepingu on sõlminud äriühingute nimel mõlema osaühingu juhatuse liige HS. Lepingu tagasimakse tähtaja pikendamise kokkuleppele on samuti alla kirjutanud HS. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtule on esitatud maksekorraldus 15.02.2002, mis kajastab, et hageja ÕIOÜ on võlgnikule üle kandnud 1 390 000 krooni, kuid ei täpsusta, millise lepingu täitmiseks on see ülekanne teostatud. VÕS § 396 lg 1 sätestatu kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 vastavalt tuleb majandus või kutsetegevuses antud laenult maksta kokkulepitud intressi. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohtu hinnangul on 15.02.2002 maksekorraldusega tõendatud, et hageja on võlgnikule üle kandnud 1 390 000 krooni, mis kehtiva rahaühiku vääringus on 88 837.19 eurot. Kohus leiab, et kostja FCOÜ vastuväited ei ole põhjendanud, ainuüksi kahtlus, et ebaõige registriaadressi tõttu puudub laenusuhe, ei ole põhjendatud. Tulenevalt VÕS § 396 lg 1 tuleb tuvastada reaalne laenusumma üleandmise laenu saajale, ning asjas ei ole esitatud tõendeid, et maksekorraldusega 15.02.2002 üle kantud rahasummal oleks teine sisu. See on kohtu arvates TsMS § 230 lg 1 kohaselt kostja kohustus. Kohus menetleb TsMS § 5 lg 1 kohaselt poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel ning vaidluse all ei ole asjaolu, et võlgnikul on saadud raha tagastamata. Kuivõrd tuvastamist ei ole leidnud asja sisulise arutamise käigu tehingu tühisus, tuleb tunnustada põhivõlgnevuse summat 88 837.19 eurot ning intressi summat lepingu p 1. 2 alusel 74 623.24 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus nõustub kostjatega selles, et laenulepingu punktis 1.3 kokkulepitud viivise arvestus tasumata põhiosalt ja intressidelt on tühine, mida on möönnud ka hageja ise, esitades viivise arvestuse seadusjärgse määra kohaselt. VÕS § 116 lg 6 kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega viivitamise korral, sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Nõude tunnustamist kohtus võib võlusadaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Nõudeavaldusest nähtub (tlk 6), et hageja tugines materiaalõiguslikult laenusuhtele tuues esile põhisumma 88 709.37 eurot, intressi 74 515.87 eurot ja viivised 52 297.37 eurot, puuduste kõrvaldamise avalduses täpsustas hageja (tlk 7), et põhisumma on 88 837.19 eurot, intress 74 623.24 eurot ja viivis 78 853.31 eurot. Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole ületanud PankrS § -s 107 sätestatud piire ja nõudeid. Asjaolu, et viivisearvestus on menetluse käigus esitatud seaduslikus määras, ei ole aluse muutmine, kuivõrd ka kohtul on kohustus kontrollida ja määratleda viivise suurus, juhul kui seda hagetakse ebaõiges suuruses. Antud juhul viivise määr ja kogusuurus ei ületa nõudeavalduses märgitut, vaid vastupidiselt, on väiksem. Kohus loeb põhjendatuks hageja taotletud viivise 11 371.16 eurot arvestades laenu tagasimakse tähtpäeva 16.02.2009 ja seaduses sätestatud määra VÕS § -st 101 lg 1 p 6, § 113 ja 94 tulenevalt. Kohtu hinnangul tuleb tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses põhinõude ulatuses 88 837.19 eurot, intress 74 623.24 eurot ja viivis 11 371.16 eurot, kokku 174 831.59 eurot. Menetluskulude jaotus.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus kuulub rahuldamisele hageja poolt menetluse käigus vähendatud ja täpsustatud nõude osas, tuleb kohtukulu jätta osaliselt hageja enda kanda. Vastavalt TsMS § le 162 lg 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kuid sama sätte lõike neli kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus arvestab menetluskulude jaotamisel hageja nõude vähendamist, asjas esitatud vastuväiteid ning leiab, et menetluskulu tuleb jätta 50 % ulatuses hageja enda kanda ja 50% ulatuses kostja II kanda. Kohus leiab, et menetlukulu jätmine kostja I kanda ei ole põhjendatud, kui pankrotihaldur on põhjendatult esialgsele viivisenõudele vastuväited esitanud.
Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.