Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Merike Varusk
Määruse tegemise aeg ja koht
31. august 2012 kell 16.30, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-12-14124
Tsiviilasi
Swedbank Liising aktsiaseltsi avaldus VL pankroti väljakuulutamiseks
Menetlusosalised ja nende
võlausaldaja Swedbank Liising aktsiaselts (registrikood 10434248, Liivalaia 8, Tallinn 15040); võlausaldaja lepinguline esindaja Külli R (XXX); võlgnik: VL(isikukood XXX, XXX); ajutine pankrotihaldur Sirje Tael.
esindajad
Jätta Swedbank Liising aktsiaseltsi avaldus VL pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud võlausaldaja kanda.
Edasikaebe kord Harju Maakohtu määruse peale on määrusega puudutatud menetlusosalisel õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest.
I Asjaolud ja menetluse käik
2-12-14124 10.04.2012 esitas Swedbank Liising aktsiaselts avalduse VL pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse aluseks on 2007. ja 2008. aastatel võlausaldaja ja R OÜ vahel sõlmitud liisingulepingud ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud käenduslepingud nr XXXXXX ja XXX , millest tulenevaid kohustusi võlgnik ei ole täitnud ja on võlausaldajale võlgu 63 644.72 eurot. Võlausaldaja märgib, et ta tegi 08.03.2012 võlgnikule viimase töökohas tunnistaja juuresolekul teatavaks pankrotihoiatuse, millele võlgnik keeldus kättesaamise kinnituseks allkirja andmast ning jättis pankrotihoiatuse võlgniku tööandja sekretäri kätte. Kuna võlgnik ei ole võlga pärast pankrotihoiatust ära maksnud, palub võlausaldaja nimetada ajutine pankrotihaldur ja välja kuulutada võlgniku pankrot. Eelistungil esitas võlausaldaja tõendid VL peetud läbirääkimiste ja tema poolt vara võõrandamise kohta. Kuna võlgnik ei ole kohustust täitnud pärast pankrotihoiatust, palub võlausaldaja nimetada võlgniku ajutine pankrotihaldur ja välja kuulutada pankrot. Võlgnik ei vaidle vastu asjaolule, et oli käenduslepingud sõlminud. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole liisingandja hinnanud liisingulepingu esemeteks olnud sõidukite turuväärtust nende tagastamisel. Võlgnik leiab, et kuna liisingesemete väärtus oli oluliselt kõrgem esemete müügihinnast, siis oleks pidanud osaühingu R poolt tehtud maksed katma kõik võlgnevused. Samuti on võlgnik oma vastuväites leidnud, et võlgnevus tekkis võlausaldaja tegevuse tõttu, kuna võlausaldaja ei võimaldanud osaühingul R müüa 10 sõidukit. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole võlausaldaja temalt enne pankrotihoiatuse esitamist võlgnevust nõudnud. Lisaks nimetatule leiab võlgnik, et võlausaldaja nõue on aegunud, kuna selle sissenõutavaks muutumisest on möödunud enam kui kolm aastat. Võlausaldaja võlgniku seisukohaga ei nõustu. Eelistungid toimusid 15.05.2012, 29.05.2012, 13.06.2012, 04.07.2012. Harju Maakohtu 12.06.2012 määrusega on kohus nimetanud ajutiseks pankrotihalduriks Sirje Taela. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnikul vara 418.60 eurot, võlausaldaja Swedbank Liising aktsiaseltsi nõudele summas 64 555.23 eurot vaidleb võlgnik vastu. Muud täitmata kohustused võlgnikul puuduvad.
II Kohtumääruse põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 31 lg 2 sätestab, et olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Kohus võib siiski pankroti välja kuulutada, kui esineb PankrS § 15 lõike 3 punktis 6 nimetatud alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks.
2-12-14124
Kohus, kuulanud ära võlausaldaja ja võlgniku seisukoha ning ajutise pankrotihalduri aruande ning hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata Pankrotiavalduse aluseks on 2007. ja 2008. aastatel võlausaldaja ja R OÜ vahel sõlmitud liisingulepingud ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud käenduslepingud nr XXXXXX ja XXX , millest tulenevaid kohustusi võlgnik ei ole täitnud ja on võlausaldajale võlgu 63 644.72 eurot. Võlausaldaja märgib, et ta tegi 08.03.2012 võlgnikule viimase töökohas tunnistaja juuresolekul teatavaks pankrotihoiatuse, millele võlgnik keeldus kättesaamise kinnituseks allkirja andmast ning jättis pankrotihoiatuse võlgniku tööandja sekretäri kätte. Kuna võlgnik ei ole võlga pärast pankrotihoiatust ära maksnud, palub võlausaldaja nimetada ajutine pankrotihaldur ja välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgnik vaidleb võlausaldaja pankrotiavaldusele vastu. Võlgnik leiab, et võlausaldaja nõue ei ole selge, kuna liisingandja ei ole hinnanud liisingulepingu esemeteks olnud sõidukite turuväärtust nende tagastamisel. Võlgniku vastuväite kohaselt oleks pidanud liisingesemete oluliselt kõrgem väärtus nende müügihinnast ja sellest tulenenud osaühing R poolt tehtud maksed katma kõik võlgnevused. Samuti on võlgnik oma vastuväites leidnud, et võlgnevus tekkis võlausaldaja tegevuse tõttu, kuna võlausaldaja ei võimaldanud osaühingul R müüa 10 sõidukit. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole võlausaldaja temalt enne pankrotihoiatuse esitamist võlgnevust nõudnud. Lisaks nimetatule leiab võlgnik, et võlausaldaja nõue on aegunud, kuna selle sissenõutavaks muutumisest on möödunud enam kui kolm aastat. Kohus leiab, et võlausaldaja nõue ei ole selge. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 2007. ja 2008. aastatel võlausaldaja ja R OÜ vahel sõlmitud liisingulepingud ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud käenduslepingud nr XXX-XXX ja XXX . Võlausaldaja leiab, et võlgnik ei ole täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi summas 63 644.72 eurot. Võlgnik leiab, et võlausaldaja nõue ei ole selge, kuna võlausaldaja ei ole hinnanud liisinglepingu esemeks olnud sõidukite turuväärtust nende tagastamisel ja osaühingu R poolt tehtud igakuised liisingmaksed oleks pidanud katma liisinglepingutest tulenevad võlgnevused. Samuti leiab võlgnik, et osaühingul R tekkis võlgnevus tulenevalt võlausaldaja tegevusest, sest võlausaldaja takistas osaühingul R sõidukite müümist. Lisaks nimetatule on võlgnik esitanud aegumise vastuväite. Kohus leiab, et võlausaldaja nõude kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Sisuline vaidlus nõuete olemasolu üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Seega puudub kohtul kohustus hinnata pankrotiavalduse lahendamisel tõendeid sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses. Kohtul on nõude põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude olemasolust või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid, mis eeldab asja lahendamist hagimenetluses. PankrS § 31 lg 2 sätestab, et olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Kohus võib siiski pankroti välja kuulutada, kui esineb PankrS § 15 lõike 3 punktis 6 nimetatud alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnikul kohustusi vaid pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ees. Samas on võlgnik võlausaldaja nõudele vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlausaldaja nõue ei ole selge, siis tuleb võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldamata jätta. Muud poolte seisukohad ei ole asjakohased või on tõendamata.
2-12-14124
III Menetluskulude jaotus PankrS § 150 lg 3 sätestab, et kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatut, kui PankrS ei tulene teisiti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Merike Varusk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.