Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. juuli 2012. a Tartu
Tsiviilasja number
2-05-14438
Tsiviilasi
AS Stahlhut hagi Tõnu Ojamaa vastu 23 321.36 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
23 321.36 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. detsembri 2011. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tõnu Ojamaa apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12. juuni 2012. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Tõnu Ojamaa (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX), esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar Vastustaja (hageja): AS Stahlhut (registrikood: 10189547; asukoht: Tartumaa Tartu vald Tila küla), esindaja Andres Vutt
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 13.12.2011 otsus osaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi 6 207,42 € ulatuses ja jätta
Mõista Tõnu Ojamaalt välja 6 207,42 € (kuus tuhat kakssada seitse eurot ja 42 senti) AS-i Stahlhut kasuks.
Mõista AS-lt Stahlhut välja 545,31 € (viissada nelikümmend viis eurot ja 31 senti) Tõnu Ojamaa kasuks kantud meentluskulude hüvituseks.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Stahlhut esitas 29.06.2005. a Tartu Maakohtule hagi Tõnu Ojamaa vastu 364 900 krooni nõudes. Hagiavalduses on hageja esitanud kostja vastu OÜ-lt Baltic Farming loovutuse teel 15.10.2004. a omandatud nõude (tl 49-51). 15.12.1998. a sõlmisid Tõnu Ojamaa (rendileandja) ja OÜ Baltic Farming (rentnik) rendilepingu (tl 14-22), millega muu hulgas anti OÜ-le Baltic Farming rendile ka XXX kinnistul asuvad nn XXX maaüksused. Rendileping lõpetati notariaalselt tõestatud kokkuleppega 18.10.2000. a (tl 23-25) mille punkt
3.3.kohaselt kohustus rentnik (OÜ Baltic Farming) XXX kinnistu koosseisu kuuluvad maatükid andma rendileandjale üle hiljemalt 01.09.2001. a. 2001. augustis koristas kostja
kombainiga XXX , XXX ja XXX põldudel OÜ Baltic Farming poolt kasvatatud talinisu ning omastas selle. Hageja väitel, kui eeldada, et vilja omandamise ajal kehtinud AÕS § 24 lg 1 alusel kuuluski vili kostjale, siis hageja arvates tuleks ikkagi juhinduda AÕS §-st 25 - isikul, kes on kohustatud vilja välja andma, on õigus nõuda vilja saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist ulatuses, mis on vajalik asja korrapäraseks majandamiseks ega ületa vilja väärtust.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja võttis õigeks, et rentnik kasutas rendileandja omandis olevaid nimetatud maid kuni 2000. a sügiseni, mil kõik lepingud lõppesid. Pärast lepingu lõpetamist puudus OÜ-l Baltic Farming igasugune õiguslik alus nende maade kasutamiseks ning kui sinna külvati vilja, siis oli tegemist omavoliga ning vili kuulub maa omanikule. Kostja esitas täiendava kirjaliku seisukoha. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud vilja külvamist konkreetsetele maatükkidele ja sellega seoses pole ka tõendatud kulutused. Kostja arvates saaks hageja tugineda vaid lepinguvälise kahju tekitamise nõudele või alusetu rikastumise koosseisule. Seega TsK § 222 ei ole kohane säte. TsK §-le 477 tuginemine on samuti alusetu, kuna hageja ei ole tõendanud kostja kasuks kulutuste tegemist. Juhul kui kohus leiab, et nõue on põhjendatud, tuleks arvesse võtta kostjal saamata jäänud renditasud summas 16 170 krooni (53,9 ha x 300 kr). Hageja esitas vastuse kostja vastusele. Hageja leidis, et kostja on jätnud tähelepanuta, et hagis esitatud nõue ei tulene tööettevõtulepingust, vaid asjaolust, et kostjale kuuluval maal on OÜ Baltic Farming kasvatanud vilja ning teinud selleks kulutusi, mistõttu kostja, omandades vilja, kuid mitte hüvitades kulutusi, on viimase arvelt alusetult rikastunud kulutustele vastava summa osas.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 13.12.2011. a otsusega hagi ja mõistis välja Tõnu Ojamaalt Stahlhut AS kasuks 23 263.84 eurot. Kohus jättis menetluskulud Tõnu Ojamaa kanda ja mõistis välja Tõnu Ojamaalt Stahlhut AS kasuks menetluskulud 2 223.16 eurot. Kohus jättis 19.08.2005. a hagi tagamise määruse jõusse. Eeskätt tuleb kohtul lahendada küsimus, mis ajal täpselt hageja kostja maatükkidele vilja külvas, kas rendilepingu kehtivuse ajal või peale selle lõpetamist. Hageja on oma hagiavalduses esitanud muuhulgas ka sügiskülviks tehtud tööde inventuuri akti seisuga 31.12.2000. a, talinisu kasvatamiseks 2000/2001. a tehtud kulude üldkalkulatsiooni, samuti ka arved, mis kinnitavad OÜ Baltic Farming poolt 2001. a tehtud kulutusi taimekaitsevahenditele ja väetistele. Nendest dokumentidest tuleneb, et hageja külvas vilja kostja maatükkidele enne rendilepingu lõpetamist. Järgmiseks analüüsis kohus pooltevahelist kokkulepet kinnistutel külvatud vilja osas. OÜ Baltic Farming ja kostja vahel allkirjastatud kokkuleppe punkt 3.3. sätestab järgmist: „Rentnik kohustub eelpoolnimetatud XXX kinnistu koosseisu kuuluvad maatükid rendileandjatele üle andma hiljemalt esimeseks septembriks järgneval aastal (01.09.2001. a) ning nende kasutamiseks rentniku poolt kuni nimetatud tähtpäevani kohustuvad lepinguosalised sõlmima täiendava kirjaliku kokkuleppe.“ XXX põldude osas kinnitas OÜ Baltic Farming ja kostja poolt ühise tahteavaldusena allkirjastatud kokkuleppe punkt 3.3. sisuliselt seda, et rendileandja aktsepteeris fakti, et nimetatud maatükid jäävad kuni 2001. a sügiseni (s.o ka viljakoristuse ajaks) OÜ Baltic Farming kasutusse ja et ainult nende maatükkide kasutamise tingimused jäävad lahtiseks kuni pooled nendes täpsemalt kokku lepivad.
Täiendav maa kasutamise täpsemaid tingimusi reguleeriv kirjalik kokkuleppe jäi aga hageja ja kostja vahel sõlmimata. See tähendab, et pooltevaheline kokkulepe maatükkide kasutamise osas kostja poolt on iseenesest täitsa olemas, puudub vaid selle kokkulepe detailne kirjeldus. Järelikult suuline kokkulepe hageja ja kostja vahel on olemas ja kumbki pool ei ole seda suulist kokkulepet vaidlustanud. Antud juhul on tegemist lahtiste tingimustega, mis tähendab seda, et pooled võivad jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused teise poole või kolmanda isiku määrata. Selline lahtiste tingimuste kasutamine ei mõjuta lepingu kehtivust, kui ei saa eeldada lepingupoolte teistsugust tahet. Teistsugust tahet ei ole kohus tuvastanud, kuna kostjapoolne hilisem käitumine – näiteks pöördumine politseisse – ei saa olla muutmoodi käsitletav, kui lihtsalt pooltevahelise arusaamatuse lahendamine ebatavalisel viisil. Kuna pooled leppisid kokku, et nimetatud maatükid jäävad kuni 2001. a sügiseni (s.o ka viljakoristuse ajaks) OÜ Baltic Farming kasutusse, siis on alus ka eeldada, et hagejal oli õigus sellel kasutusse jääval maal teostada kõiki neid tegevusi, mida ta rendilepingute järgi varasemalt teostas. Seega on poolte rendilepingu lõpetamise notariaalselt tõestatud kokkuleppe p 3.3. kehtiv ning selle järgi tuli kinnistud üle anda hiljemalt 01.09.2001. a. Hagejal oli õigus maid enda käes hoida kuni eelnimetatud kuupäevani ning järelikult saada selle pealt ka hüvitust ehk tal oli õigus viljale. Kostja väited selle kohta, et hagejal puudus õigus külvata vilja ning et selline tegevus oli pahatahtlik, ei põhine kohtus kindlaks tehtud asjaoludel, mida on käsitletud eelpool. Hageja käitumine ei saanud olla pahatahtlik, kuna ta teostas oma õigusi heas usus, lähtudes asjaolust, et maad jäid tema kasutusse kuni septembrini 2009. a. Hageja on esitanud kohtule kalkulatsiooni tema poolt tehtud kulutuste osas summas 364 900 krooni ning esitanud selle tõestuseks rida dokumentaalseid tõendeid. Kuna kostja ei ole konkreetselt ümber lükanud hageja poolt tehtud arvestusi kulutuste osas, siis puudub kohtul alus kahelda hageja poolt esile toodud asjaoludes, et kostja omastas seemnevilja 22-lt hektarilt ning söödavilja 31,9 hektarilt. Hageja on selgitanud, et tehtud kulutused on leitud selliselt, et ühe hektari kohta on leitud tehtud kulutuste suurus ja sel viisil ka vaidlusalustel maadel tehtud kulutuste suurus. Kostja on väitnud, et hageja pole konkreetselt tõendanud konkreetseid kulusid, kuid kohtu arvates peab kostja ümber lükkama hageja väited, et hageja nii palju kulutusi tegi. Kostja seda teinud ei ole. Seega on kohus paratamatult seotud hageja poolt esitatuga. Ka ekspertarvamus ei anna konkreetseid aluseid, millest lähtudes välja arvutada kulutuste suurus. Kostja esitas vastuväidetena põlluraamatud omapoolsete kulutuste kohta, kuid need ei saa tõendada muud asjaolu, kui et kostja võis teha kulutusi, kuid sel juhul jääb üles küsimus, kuidas talle sai olla üllatuseks, et keegi tema maadele midagi külvanud on ja ta selle väljaselgitamiseks politsei poole pidi pöörduma. Kohus leidis, et antud vaidluses tuleb kohaldada rendiseaduse ja tsiviilkoodeksi sätteid. 2001. a augustis kehtinud rendiseaduse (RenS) § 11 lg 2 kohaselt kuulub renditud vara kasutamisel valmistatud toodang ja saadud tulu, samuti renditud varast saadud tulu eest omandatud vara rentnikule, kui Eesti Vabariigi seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti. 2001. a augustis kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 221 lg 1 kohaselt oli lepingulises suhtes teisele poolele kahju tekitanud isik kohustatud kahju hüvitama. Nimetatud paragrahvi 2. lõike kohaselt mõisteti kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kostja on vaidlustanud nõude loovutamise, väites, et loovutatav nõue peab olema reaalne ja tõendatav. Kohus selle seisukohaga käesoleva vaidluse raames ei nõustunud, kuna leidis, et
nõude loovutamine 15.10.2004. a lepingu kohaselt on toimunud VÕS § 164 sätete kohaselt ning varasemalt pole kostja sellele tähelepanu pööranud. Seega on nõude loovutamine kehtiv. Kostja leidis, et juhul, kui kohus leiab, et nõue on põhjendatud, siis tuleks arvesse võtta kostjal saamata jäänud renditasud summas 16 170 krooni (53,9 ha x 300 kr). Nimetatud väite osas (vastu)nõuet, ka tasaarvestamise mõttes, kohtule varasemalt esitatud pole, mistõttu käesoleval juhul kohus seda arvestada ei saa. Hageja menetluskulud (riigilõiv 20 000 kr ehk 1278.23 eurot ja õigusabikulud 944.93 eurot, kokku 2223.16) jättis kohus kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Tõnu Ojamaa esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks või uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus tõendite pealiskaudse hindamise tulemusena jõudnud ebaõigele järeldusele, et pooltevahelised lepingulised suhted jätkusid ka pärast 18.10.2000. a. Hagejal puudus alates rendilepingu lõpetamisest 18.10.2000. a igal juhul õigus XXX ja XXX maaüksuste kasutamiseks pärast nimetatud kuupäeva. Viidatud kinnistute osas ei võtnud pooled kokkuleppe punktiga 3.3. (ega ühegi muu kokkuleppega) mitte mingeid õigusi ega kohustusi. 18.10.2000. a kokkuleppe p 3.3. reguleeris vaid XXX kinnistuga seonduvalt; 2) on kohtu käsitlus ebaõige ka XXX kinnisasja osas. Menetluses tuvastatud asjaoludest lähtuvalt pooled täiendavat kokkulepet XXX kinnistu kasutamise tähtaja pikendamiseks ei sõlminud, millest omakorda nähtub, et poolte tahe 18.10.2000. a kokkuleppe allkirjastamisel ei olnud suunatud rendilepingu osalise kehtivuse jätkumisele vaid lepingulise suhte täielikule lõpetamisele. Ühtlasi kinnitab seda ka poolte käitumine. OÜ Baltic Farming 5.12.2000. a maa üleandmise- vastuvõtmise aktide koostamiseks enda esindajat ei saatnud ning kostja võttis XXX kinnistu uuesti enda valdusse, kusjuures OÜ Baltic Farming selle suhtes ühtegi vastuväidet ei esitanud. Nimetatust nähtub üheselt, et poolte tegelikust käitumisest lähtuvalt võttis kostja kinnisasja juba 2000.a. enda valdusse ning asus seda kasutama. Vastavalt on ebaõige ka maakohtu käsitlus suulise kokkuleppe olemasolu kohta pärast 18.10.2000. a. Pooltevaheline rendileping lõppes 01.10.2000. a, hageja oli sellest teadlik juba alates 10.02.2000. a ning alates 2000. a lõpust valdas ja kasutas kõiki vaidlusaluseid kinnisasju kostja; 3) on maakohus jätnud kohaldamata 2000. a augustis kehtinud asjaõigusseaduse § 24 lg 1, mille kohaselt kuulub vili asja omanikule, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul puudub teistsugune kokkulepe ja lepingulised suhted esialgse võlausaldaja ja kostja vahel põllumaa kasutamise osas olid lõppenud. Hageja tuginemine TsK §-le 222 kui lepingulise kahju hüvitamise sättele ei ole põhjendatud, sest poolte vahel puudus lepinguline suhe. Tuginemine TsK §-le 477 ei ole samuti põhjendatud, sest tõendamata on kostja kasuks kulutuste tegemine esialgse võlausaldaja poolt; 4) on maakohus jätnud arvestamata ka selle, et 18.10.2000. a kokkulepe ning selle p 3.3. ei kehtinud XXX ja XXX maaüksuste, millelt koristatud vilja osas nõudis hageja samuti hüvitist. XXX ja XXX maaüksuste kasutamise küsimus lahendati ammendavalt 2001. a mais sõlmitud kohtuliku kokkuleppega.
Siinkohal tuleb märkida, et hageja esitas hagiavalduse punktis 3.4. kalkulatsiooni, et hageja kulutuste suurus 53,9 ha talinisu külvamiseks 2000/2001. a oli 364 990 krooni. Hageja poolt esitatud maht 53,9 ha on aga oluliselt suurem kui ainsana maakohtu otsuses käsitletud XXX maaüksuse suurus, mis on 15.12.1998. a rendilepingu kohaselt 41,4 ha. Arvesse tuleb võtta ka seda, et 18.10.2000. a kokkuleppe p 3.2 kohaselt oli XXX kinnistust kostjale üle andmata veel ainult kaks maatükki suurusega vastavalt 6,2 ha ja 12,3 ha, mistõttu ka hageja nõue ei saanud kuidagi olla suurem kui hüvitis 18,5 ha mitte 53,9 ha eest. Maakohtu otsusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks ta mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise kogu hageja poolt nõutud 53,9 ha ulatuses; 5) on maakohus jätnud tähelepanuta kostja vastuväited ka hageja nõude ulatuse tõendamatuse suhtes. Hageja ei ole tõendanud, milliseid kulutusi esialgne võlausaldaja tegi kostja maatükkidele külvatud vilja kasvatamisel ning millistele kostja maatükkidele ja millal OÜ Baltic Farming vilja külvas. Apellant on seisukohal, et enda poolt vaidlusalustele põldudele kulutuste tegemise oleks pidanud tõendama hageja; 6) on esitatud põlluraamatutega üheselt tõendatud, et 2001. a põllumajandushooajal kasutas vaidlusaluseid põlde kostja, tegi neile kulutusi vilja külvamiseks, põllu hooldamiseks ja väetamiseks ning koristas hooaja lõpus ka saagi; 7) on maakohus ebaõigelt määranud kohtuotsuses rahaliselt kindlaks AS Stahlhut menetluskulud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi on menetluskulude rahaline kindlaksmääramine eraldi menetlus.
5.AS Stahlhut vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on hagejale arusaamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks poolte tahe 18.10.2000. a kokkuleppe sõlmimisel (kokkuleppe p 3.3) olnud suunatud mitte rendilepingu osalisele jätkumisele, vaid lepingulise suhte täielikule lõppemisele (p 2.1.2). Iseenesest koosneb kokkuleppe p 3.3 kahest osast, kuid sellest ei ole võimalik saada aru selliselt, et kui teises pooles nimetatud kokkulepet ei sõlmita, kaotab esimeses pooles nimetatud maatüki tagastamise aeg tähenduse; 2) kostja väide, nagu ta oleks võtnud 05.12.2000. a XXX kinnistu enda valdusesse, ei vasta tegelikkusele ega ole ka tõendatud. Mingeid vastuväited sellisele tegevusele ei saanudki esitada, kuna vaide esitamise vajadus võib tekkida tegeliku sündmuse korral, mida aga antud juhul ei esinenud; 3) ei nõustu hageja kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, nagu oleks maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Hageja esitas hagi alternatiivsel alusel, maakohus valis neist ühe ja seega on kohus jäänud nõude rahuldamisel selle piiridesse; 4) apellatsioonkaebuse väited, nagu oleks maakohus käsitlenud üksnes XXX kinnistuga seonduvat, on eksitavad ega vasta tegelikkusele. Teisi maatükke puudutav on esitatud maakohtu otsuse punktis 44, millega hageja nõustub. Arvestades tegelikku olukorda ja kostja vastuväiteid, on hageja kulutuste suuruse esitanud arvestuslikult, mis ei ole keelatud ning
millega on maakohus nõustunud. Kostja ei ole neile arvestustele ja arvestuste aluseks olnud tõenditele esitanud vastu mingeid omapoolseid tõendeid, mis lükkaks hageja väited ümber; 5) on hageja seisukohal, et maakohus on menetluskulude rahalise suuruse määranud kindlaks kooskõlas seadusega. TsMS rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01.01.2006. a alustatud menetlustes kuni selle ajani kehtinud TsMS sätteid. Seega kuulub kohaldamisele TsMS 1998. a § 231 lg 5.
6.Apellant esitas täiendavad seisukohad vastustaja seisukohtadele. Seisukohtade kohaselt: 1) on väär vastustaja käsitlus, et 18.10.2000. a lepiti kokku hoopis faktilise rendisuhte jätkamises. Rendileandja võttis XXX kinnistu enda valdusesse 05.12.2000. a ning tegi sellele alates 2001. a algusest kulutusi (tl 179-189). Täiendavat kokkulepet kinnisasja kasutamiseks pooled ei sõlminud; 2) tõendavad hageja väidet maa enda valdusse võtmise kohta tõendavad järgmised tõendid: T. Ojamaa poolt 30.10.2000. a OÜ-le Baltic Farming esitatud teade (tl 198); 05.12.2000. a XXX kinnistu üleandmise-vastuvõtmise akt (tl 199); T. Ojamaa poolt esitatud põlluraamatu väljavõtted (tl 179-189). Apellandi hinnangul tõendavad asjaolud, et kostja teavitas 30.10.2000. a hagejat kavatsusest võtta 05.12.2000. a vaidlusalused kinnisasjad enda valdusse, 05.12.2000. a koostati tunnistajate juuresolekul üleandmis-vastuvõtmisakt ning alates 2001. a algusest on kostja pidanud vaidlusaluste kinnistute kohta põlluraamatuid, selgelt, et apellant võttis põllud enda valdusse; 3) üritab vastustaja enda vastuses luua muljet justkui toimuks vaidlus vaid XXX kinnistu üle või rakenduks 18.10.2000. a kokkuleppe p 3.3 kõigile nimetatud kinnistutele. Tegelikkuses rakendub see vaid XXX kinnistu koosseisus olevale kahele maaüksusele; 4) ei ole vastustaja tegelikult tõendanud, et ta oleks vaidlusaluseid kinnistuid kasutanud ka 2001. a ning apellandil ei saanud seetõttu tekkida ka kohustust tõendada omalt poolt vastupidist, st seda, et vastustaja põlde ei kasutanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi 6 207,42 € ulatuses. Ülejäänud osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude väljamõistmise osas maakohtu otsust ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 543, 31 €.
8.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha XXX XXX maaüksuste kasutusõiguse osas, seejärel XXX maaüksusega seotud kulutuste tõendatuse ja XXX maaüksuse kulutuste nõudeõiguse aluse osas. Seejärel käsitleb ringkonnakohus hageja nõude suurust ja lõpetuseks määrab kindlaks menetluskulud.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et OÜ Baltic Farming külvas vilja XXX kinnistu koosseisu kuuluvatele maatükkidele (XXX ) õiguslikul alusel. Rendileping lõpetati rentniku ja rendileandja kokkuleppel 18.10.2000 ning nimetatud kokkuleppe p 3.3. kohaselt rentnik kohustub eelpoolnimetatud XXX kinnistu koosseisu kuuluvad maatükid rendileandjale üle andma hiljemalt esimeseks septembriks järgneval aastal
(01.09.2001. a) ning nende kasutamiseks rentniku poolt kuni nimetatud tähtpäevani kohustuvad lepinguosalised sõlmima täiendava kirjaliku kokkuleppe.“ Rendilepingu lõpetamise ajaks, so 18. oktoobriks oli talivili maha külvatud, selle üle pooled sisuliselt ei vaidle ja seda kinnitab aeg – Eestis külvatakse talivilja augusti lõpus või septembri alguses. Kostja ei ole maakohtus tõendanud, et tema külvas vaidlusalustele XXX maatükkidele ise vilja. Tõendatud ei ole ka see, et vilja külvas keegi kolmas. Asjaolu, et rendilepingu lõpetamisel jäi poolte kokkuleppel maatükkide valdus jätkuvalt rentnikule kinnitab hageja väiteid, et tema külvas vilja. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega, et OÜ-l Baltic Farming oli pärast rendilepingu lõpetamist õigus teha lepingu p-s 3.3. nimetatud XXX kinnistu maatükkidel samu toiminguid, st maakasutust jätkata ja vilja omandada, nagu oli rendilepingus kokku lepitud. Ringkonnakohus märgib, et p-s 3.3. sisalduv klausel, mille kohaselt kohustuvad lepinguosalised sõlmima täiendava kirjaliku kokkuleppe nende maade kasutamiseks, sisaldas kohustusi mõlemale lepingu poolele. Asja materjalidest nähtub, et rendilepingu pooled vaidlesid, kelle tegevuse tõttu jäi täiendav kokkulepe sõlmimata, kuid tõendeid, millega saaks lugeda tuvastatuks, kelle süül jäi kokkulepe sõlmimata, asjas esitatud ei ole.
10.Ringkonnakohtu arvates, kui pooled kokkulepet ei sõlminud, siis on põhjendatud lugeda, et endise rentniku poolt tehtud kulutuste nõue on põhjendatud. Apellandi viited 2000 aastal kehtinud RenS § 11 lg 2 ja AÕS § 24 lg-le 1 ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. RenS § 11 lg 2 kohaselt renditud vara kasutamisel valmistatud toodang ja saadud tulu, samuti renditud varast saadud tulu eest omandatud vara kuulub rentnikule, kui Eesti Vabariigi seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti. AÕS § 24 lg 1 kohaselt kuulub vili asja omanikule, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud sätted ei reguleeri hageja nõude alusena nimetatud kulude hüvitamise eeldusi ega korda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt tuvastatuga, et pooled leppisid kokku, et XXX kinnistu osa maatükke jääb rentniku kasutusse, seega oli poolte vahel lepinguline suhe ning kuna tingimusi pooled kokku ei leppinud, siis tuleb lähtuda varem sõlmitud rendilepingu regulatsioonist. Seega oli rentnikul õigus mh saada kulutuste eest hüvitust, rendileandjal oli renditasu saamise õigus, nimetatud nõuet ei ole kostja esitanud.
11.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema tegi kulutusi XXX kinnistu maatükkidel, mis jäeti rentniku valdusesse. Kostja ei osanud selgitada, millisel põllul, milliseid toiminguid tehti. Kostja esitatud põlluraamatud ei ole piisavad, et kostja väiteid tõendada, kuna kostja on menetluses esitanud üksteist välistavaid vastuväiteid. Kostja väitis, et nõude loovutaja külvas, kuhu seda ta ei tea, kuid ta pöördus kõigi maade osas politseisse. Nõude loovutaja sai külvata XXX maadele, kuhu kostja ise külvas, seda ta ei tea (I kd lk 203). Hageja väiteid, et tema teostas töid, kinnitab oma avaldusega ka kostja, kes pöördus 2001. aasta mais politsei poole avaldusega, et OÜ Baltic Farmingu töötajad teostavad tema kinnisasjal Haaslava vallas põllumajanduslikke töid (asja materjalide juures tsiviilasja 2-1770/01 toimiku lk 66).
12.Apellandi väide, et maakohtu otsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel rahuldas kohus hagi XXX ja XXX maaüksustele tehtud kulutuste osas, on õige. Kostja jäi maakohtus väite juurde, et XXX maaüksustele külvas kostja otra, mistõttu sinna ei saanud hageja talivilja külvata. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja vaidles vastu hageja väitele, et XXX maaüksusele külvas talivilja OÜ Baltic Farming, siis lasus hagejal tõendamiskoormis tõendada, et seda tehti. Hageja ei ole oma väite tõendamiseks tõendeid esitanud. Hageja on nimetanud maatükkide nimed, kuhu väidetavalt külvati ja üldised kulutused, mis hõlmavad kõiki (236,4 ha) OÜ Baltic Farming poolt tehtud kulutusi 2001 aastal. Hageja soovis oma väiteid, et külvati ja hariti just vaidlusalustel maatükkidel, sh XXX maaüksusel, kinnitada maakohtus tunnistaja K.G.N. ütlustega. Hageja ei suutnud tunnistaja ütlusi kohtule esitada, kuigi maakohus lükkas sel põhjusel korduvalt asja arutamise edasi. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et OÜ Baltic Farming kandis seoses XXX maaüksusele vilja külvamise ja harimisega 2000-2001 aastal kulutusi.
13.Ringkonnakohus leiab, et apellandi väited, mille kohaselt maakohus rahuldas põhjendamatult XXX maaüksusele tehtud kulutused, on õiged. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et OÜ-l Baltic Farming puudus XXX maaüksuse kasutamiseks õiguslik alus pärast töövõtu lepingu lõpetamist 2000. a kevadel. Hagejale loovutatud nõude kohaselt toimus väidetav kulutuste kandmine 2000-2001 a. Hageja on materiaalõigusnormina nimetanud sel ajal kehtinud TsK §-e 222 ja 477. Kuna hageja ise kinnitas, et õiguslik alus maa kasutamiseks puudus, siis saab nõude aluseks olla TsK § 477. Nimetatud normi kohaldamise eelduseks on kahju olemasolu (OÜ-l Baltic Farming), kostjal vara suurenemine või säästmine, põhjuslik seos nende vahel ja vara omandamine kostja poolt ilma õigusliku aluseta. Asja materjalidest nähtub, et OÜ Baltic Farming külvas vilja kostja maale omamata selleks õiguslikku alust. Kostja pöördus 2001 politsei poole avaldusega, et tema maaüksustel toimub põllumajanduslik tegevus ilma tema teadmata ja tema nõusolekuta. Kostja väitel käitus OÜ Baltic Farming pahatahtlikult ja omavoliliselt. Kostja väitis ka, et ta võttis maaüksuse 2001 aastal üle omaabi korras. Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamine XXX maaüksusele tehtud kulutuste osas ei ole põhjendatud, kuna vara, milleks oli kostjale kuuluval maaüksusel kasvav vili, omandamine kostja poolt ei toimunud õigusliku aluseta. Kulutused, mida OÜ Baltic Farming ilma õigusliku aluseta ja maaomaniku nõusolekuta tegi, ei ole käsitletavad vajalike kulutustena. Kui ka eeldada, et OÜ Baltic Farming valdas XXX maaüksust pärast töövõtulepingu lõppemist, siis sai tegemist olla üksnes omavolilise valdusega, mille puhul ei ole põhjendatud ka vajalike kulutuste hüvitamine. Ringkonnakohus leiab, et arvestades XXX maaüksuse osas tuvastatud asjaolusid, siis ei saa kulutuste hüvitamise nõude aluseks olla ka 2001 aastal kehtinud AÕS § 85, mis sätestas pahausksele valdajale õiguse vilja väljaandmise nõudeõiguse eeldused ega ka AÕS § 88, mis sätestas kulutuste hüvitamise eeldused.
14.Apellandi väide, et hagejal saab olla nõudeõigus 18,5 ha osas, on õige. Ringkonnakohus leiab, et XXX (22 ha) ja XXX (13,4 ha) maaüksustele tehtud kulutuste osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Hagejal oli õiguslik alus kasutada XXX (XXX ) maaüksuste maad (6,2 ha ja 12,3 ha), seega kokku 18,5 ha.
15.Apellandi väide, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväited kulutuste suuruse kohta, on osaliselt põhjendatud. Hageja esitatud andmete kohaselt tegi ta 53,9 ha kulutusi 364 990 kr eest, st ühele hektarile 6771,61 kr. Hageja väitel sai tema vaidlusalusel perioodil ühelt hektarilt vilja 4,1 tonni (4165 kg). Kostja esitas vastuväite, et keskmine saagikus on 2 tonni hektarilt ja ka XXX XXX maadelt sai ta 2001 vilja 37 tonni, s.o 2 tonni hektarilt. Kostja väitel oli nimetatud vilja hind 1734 kr/t. Asja materjalide juurde võetud Ülle Roosmaa poolt teostatud ekspertiisi akti kohaselt on keskmised kulutused 1 ha talinisu kasvatamisel Eesti Vabariigis 4500-6000 kr, talinisu saagikus keskmiselt oli 2249 kg/ha ja Tartu maakonnas 2759 kg/ha. Eksperdi arvamuse kohaselt oli 2001 aasta augustis toidunisu hind 1812 kr/t ja söödanisul 1508 kr/t. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi kulutusi XXX maaüksustel igale hektarile 6771,61 kr eest. Hageja on esitanud nõude suuruse tõendamiseks OÜ Baltic Farming 2000 aasta bilansi, majandusaasta aruande lisa 2 – varude koosseisu kohta, sügiskülviks 263,4 ha tehtud tööde inventuuri akti seisuga 31.12.2000, talinisu kasvatamiseks 2000.a. ja 2001.a tehtud muutuv kulude kalkulatsiooni ja märkinud, et vastavalt kalkulatsioonile on muutuvkulude suurus 53,9 ha kohta 200/2001 aastal 364 990 kr. Hageja nõude suurust ei tõenda ka kuluarved taimekaitsevahenditele ja väetisele. Ringkonnakohus tuvastas, et OÜ Baltic Farming külvas XXX maaüksustele talivilja ja haris nimetatud põlde. Samas ei ole hageja kulutuste suurust tõendanud. TsMS § 233 lg 1 kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Ringkonnakohus võtab kulutuste suuruse aluseks eksperdi poolt nimetatud kulude vahemiku (4500 – 6000 kr) keskmise, s.o 5250kr/ha, Ringkonnakohtu arvates on selline kulutuste suuruse määramine menetlusökonoomia ja mõistlikkuse põhimõttega kooskõlas. Tsiviilasja menetlus on kestnud 2005 aastast, hageja ei ole esitanud maakohtu menetluses tõendeid vaidlusalustele maadele tehtud kulutuste kohta. Tõendamise muudab lisaks ajafaktorile keeruliseks ka asjaolu, et tegemist on loovutatud nõudega, samuti on kostja on esitanud menetluses väga erinevaid ja kohati üksteist välistavaid vastuväiteid. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt summas 6 207,42 € (97 125 kr), arvestades, et kulutused (5250 kr/ha) on põhjendatud 18,5 ha osas.
16.Ringkonnakohus määrab poolte menetluskulud kindlaks TsMSRakS § 3 lg1 ja 2005.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 alusel. TsMS § 61 lg 1 p-i 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja esitas nõude 23 321 € (364 900 kr), ringkonnakohus rahuldas nõude osaliselt summas 6 207,42 €. Arvestades eelnevat, on hagejal õigus saada hüvitust kantud menetluskulude eest
summas 310,37 €. Hagi jääb rahuldamata summas 17 113,58 €, seega on kostjal õigus saada menetluskulude hüvitust summas 855,68. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on piirmääradega, mis kehtivad kõigi kohtuastmete peale kokku. Ringkonnakohus tasaarvestab poolte menetluskulude nõuded ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvituseks 545,31 €.
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.