Kohtulahend

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt kostjate N.R. ja A.R. kanda. Kolmanda isiku Eesti Vabariik menetluskulud ringkonnakohtus jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seadus ei sätesta teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

31.oktoobril 2005 sõlmisid AS Pere Leib ja OÜ Elikante notariaalse asutamislepingu Lõuna Toiduainetetööstuse AS (hiljem nimetati ümber AS-ks Pere) asutamiseks, mille kohaselt kumbki äriühing omandas selles ettevõttes 50%-lise osaluse. AS Pere Leib andis AS-le Pere mitterahalise sissemaksena üle 100 % Pere Leib Tootmine AS-i aktsiaid. P.S. ja A.J. ekspertarvamusest nähtub, et nimetatud õigustoiminguga kahjustati olulisel määral AS Pere Leib vara. Viimastel aastatel on AS Pere Leib olnud tühi äriühing, mille ainsaks tegevuseks on olnud AS Pere 25%-i aktsiate hoidmine ja tänaseks päevaks ei ole AS-l Pere Leib enam ka osalust Pere AS-s. V.R. osalus protsentuaalselt on muutunud küll ainult vähesel määral, kuid osalusprotsendi langemisel alla 50 % kaotas V.R. kontrolli aktsiaseltsi üle (nn blokeerimisõiguse) ning seeläbi kaotas olulise osa senise aktsiapaki väärtusest. V.R. on avaldanud soovi oma aktsiaid müüa, kuid müügiläbirääkimiste käigus on selgunud, et ostjatel on huvi ainult vähemalt 50 % suuruse osaluse müümise korral. Ühinemise käigus on V.R. aktsiate väärtus olulisel määral langenud, seega on rikutud V.R. omandiõigust. V.R. aktsiaosalus on langenud alla 50 % just ühinemise käigus ning see on ka kahju tekkimise põhjuseks (blokeerimisõiguse kaotuse allahindlus). Hageja loeb talle kahju tekkimise hetkeks AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemise kandmise hetke äriregistrisse, so 31. augustil 2004, millisest hetkest tekkisid ühinemisega kaasnevad õigused ja kohustused ning muutusid kapitaliosalussuhted. P.S. ja A.J. ekspertarvamuse kohaselt jääb ühinemisega V.R. tekitatud kogukahju vahemikku 3,75-5,293 mlj krooni. Sellele hinnangule tuginedes nõuab hageja 5 000 000 kr suuruse kahju hüvitamist. Nimetatud ekspertarvamus on dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 tähenduses. Hageja tugineb oma kahjunõudes ka Riigikohtu otsuse p-s 40 antud juhisele, mille kohaselt kahju hindamiseks tuleb VÕS § 127 lg 1 järgi kindlaks teha hageja aktsiate väärtus enne väidetava kahju tekitamist ja võrrelda seda aktsiate praeguse väärtusega. P.S. ja A.J. arvamuse kohaselt oli AS Pere Leib väärtus enne ASga Cibus ühinemist suurem kui 32 miljonit krooni, Pere Leib AS on muutunud varatuks äriühinguks, mille aktsiate praegune väärtus on null. Seega tuginedes Riigikohtu seisukohtadele on põhjust rääkida kahjust summas vähemalt 16 miljonit krooni. Kostjate süü tuvastamisel (mida iseenesest eeldatakse), tuleb silmas pidada kostjate teadlikkust aktsiaosaluste jaotumisest ühinemise käigus. Kostjad ei saa kuidagi väita, et ta ei teadnud ega pidanud teadma, et ühinemise käigus jääb V.R. vähemusaktsionäriks, samas kui N.R. koos tema kontrolli all oleva OÜ-ga Frominer saavutab valitseva mõju AS Pere Leib üle. Tegemist oli kostjate tahtlusega, sest on ilmne, et mingit majanduslikku sisu AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemisel ei olnud. Kogu ühinemise eesmärgiks oli vaid hageja mõju välistamine AS Pere Leib juhtimisel, mida ka saavutati. Hageja ei ole varemalt eitanud ühinemise kavatsusest teadlikust, vastupidi, hageja oli algusest peale ühinemise plaani vastu ning hageja teadis, et ühinemine ilma tema kui 50% suurust Pere Leib AS-i aktsiakapitali omava aktsionäri nõusolekuta ei saa aset leida. Kostjate käitumine ühinemise läbiviimisel ja pärast ühinemist annab ilmekalt edasi kostjate tahtlikku pahas usus tegutsemist. Kostjad on seoses Pere Leib AS-i ühinemisega Cibus AS-ga pannud toime õigusvastased teod. Kuna AS Pere Leib aktsiakapitali suurendamise ja seega aktsiate jaotuse muutmise pidi otsustama aktsionäride üldkoosolek, oli A.K. ÄS § 294 lõikest 1 tulenevaks kohustuseks AS-i Pere Leib üldkoosolek kokku kutsuda. Seda A.K. aga ei teinud, vaid esitas äriregistrile hageja teadmata avalduse AS Pere Leib ühinemise äriregistrisse kandmiseks. Eelnimetatud A.K. tegevus on otseses seoses hagejale kahju tekkimisega, sest ÄS kohaselt loeti ühinemine lõpuleviiduks ja muudatused aktsiate jaotuses toimunuks alates kande tegemisest äriregistrisse. A.K. oli kohustatud ÄS § 306 lg 2 ning ÄS § 317 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel teavitama nõukogu liikmeid ühinemisest ning saama nendelt ühinemise läbiviimiseks eelnevalt nõusoleku. N.R. , olles ühinemisest teadlik, ei kutsunud nõukogu esimehena nõukogu ühinemise küsimuse arutamiseks kokku (või vähemalt hagejat ei ole sellest kunagi teavitatud). Lisaks osales N.R.

nõukogu otsuse tegemisel, millega anti juhatuse liikmele volitused tütarettevõte AS Pere Leib Tootmine asutamiseks. Sellega rikkus N.R. ÄS § 317 lõiget 1, väljudes oma tegevusega nõukogule antud pädevuse raamest ning asudes otsustama üldkoosoleku pädevusse kuuluvaid küsimusi. Nimelt oli tütarettevõtte asutamine ÄS § 298 lg 1 p 8 kohaselt aktsionäride ainupädevuses. N.R. i poolt läbi viidud ühinemise tegelik eesmärk oli õigusvastaselt omandada ainukontroll AS Pere Leib majandustegevuse üle ning kogu AS Pere Leib vara ühingust väljaviimine ja seeläbi hageja osaluse väärtusetuks muutmine. Kostjate vastutuse õiguslikuks aluseks on VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja ÄS § 403 lg 6 koostoimes. Samuti on kostjate vastutuse võimalikuks aluseks VÕS § 1045 lg 1 p 8. Hageja tugineb kostja N.R. i vastu esitatud nõude puhul alternatiivselt ka ÄS § 289 lg-le 1 ja VÕS § 115 lg-le 1. Kostjate poolt ebaseadusliku ühinemise läbiviimisega ning sellele järgnenud AS Pere Leib vara väljakantimise tulemusena on kostjad tekitanud hagejale kahju vähemalt 16 miljonit krooni. Kostjate poolne kirjeldatud tegevus põhjustas hagejale kahju tekkimise. Hageja loeb viivisenõude arvutamise algusajaks 19. jaanuari 2008 (II kd, tl 124), s.o. aja, mil hageja oli juba saanud kahju suurusest teada. Hageja palub mõista N.R. ilt ja A.K. lt solidaarselt välja põhisumma 319 558,24 eurot (5 000 000 kr) ja viivis 28. septembri 2011 seisuga summas 105 986,09 eurot (1 658 321,92 kr). Samuti palub hageja N.R. ilt ja A.K. lt solidaarselt V.R. kasuks välja mõista viivise VÕS § 113 sätestatud määras alates 29. septembrist 2011 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt N.R. i ja A.K. kanda. Hageja täiendavate seisukohtade (lk 233 – 240 II kd) kohaselt on kostjate käsitlus nõude aegumise kulgema hakkamisest alates ühinemise kandmisest äriregistrisse s.o 31. augustist 2004, ebaõige ja vastuolus TsÜS § 150 lg-ga 1. Kostjad on jätnud tähelepanuta TsÜS § 150 lg 1 kohaldamise teised eeldused – s.o kahjust teadmine ja kahju hüvitama kohustatud isikutest teadmine. Eelnimetatud eeldustest on tuletatav ka kolmas eeldus – s.o õigustatud isik peab olema teadlik ka teost (antud juhul ühinemise äriregistrisse kandmisest), millega temale kahju tekitati.

hoolsuskohustust, sõlmides majanduslikult sisutühja ühinemislepingu ning kahjustades seeläbi AS-i Pere Leib aktsionäri huve.

saaks ta vastutada üksnes AS Pere Leib ees, aga mitte kolmandate isikute (sh äriühingu aktsionäride) ees. Käesoleval juhul ei ole hageja väitnud, et A.K. oleks tekitanud hagejale kahju ainuüksi sellega, et AS Pere Leib ühines AS-ga Cibus. Hageja on sisuliselt väitnud üksnes seda, et A.K. ei täitnud juhatuse liikmena oma kohustusi esitada äriregistrile korrektseid andmeid, küsida nõukogult nõusolekut igapäevasest majandustegevusest väljuvate tehingute puhul ning teavitada nõukogu äriühingu majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest. Need kõik on äriühingu juhatuse liikme üldised kohustused äriühingu ees, mille rikkumist ei reguleeri mitte ÄS § 403 lg 6, vaid ÄS § 315 lg 1. Järelikult ei ole ÄS § 403 lg 6 antud juhul asjakohane säte ning A.K. ei saa selle alusel vastutada. ÄS § 403 lg 6 kohaldamisala on piiratud ka EL direktiiviga nr 78/855/EMÜ. Kuna A.K. oli ühendava äriühingu juhtorgani liige, siis direktiivi artikkel 20 teda ei puuduta. Heites A.K. le ette aktsiakapitali suurendamise ebakorrektset registrisse kandmist, ei süüdista hageja kostjat mitte ühinemisega seotud kohustuste rikkumises, millega tekitatud kahju võiks ÄS § 403 lg 6 laiendava tõlgenduse korral olla sätte poolt hõlmatud, vaid A.K. kui juhatuse liikme üldiste kohustuste rikkumises, millele ÄS § 403 lg 6 eriregulatsioon ei laiene. A.K. ei ole hagejale kahju tekkimises süüdi. A.K. ei osalenud aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate küsimuste arutamisel, vaid täitis juhatuse liikmena nõukogu korraldusi, mida edastas talle nõukogu esimees N.R. . Isegi kui kohus peaks leidma, et A.K. l puudus ühinemiseks nõukogu nõusolek ja/või nõukogu tervet koosseisu ei olnud ühinemisest teavitatud, ei olnud rikkumine süüline VÕS § 104 mõttes, sest A.K. ei saanud ega olekski pidanud aru saama, et nõukogu otsus, mis talle harjumuspärasel viisil edastati ja mille alusel ta heauskselt toimis, ei olnud korrakohaselt vastu võetud. Samuti ei olnud süüline ka äriregistrile aktsiakapitali suurendamise sissekandmiseks puudulike andmete esitamine. A.K. ei olnud ühinemise vormilise asjaajamisega seotud, sellega tegeles finantsdirektor. Ühinemise õigsust ja seadusekohasust kontrollisid nii audiitor kui ka notar, seega võis A.K. põhjendatult uskuda, et kõik ühinemiseks vajalikud toimingud on läbi viidud nõuetekohaselt. A.K. ei eita, et on allkirjastanud aktsiaseltside ühinemisaruande, kuid see ei tähenda, et ta oleks mõistnud piisavalt selle sisu ja tähendust. Ühinemisaruande allkirjastamine toimus haiglas, äärmiselt raskes tervislikus seisundis olles. Tulenevalt haiglas viibimisest ei olnud tal füüsiliselt võimalik osaleda notari juures toimunud ühinemislepingu allkirjastamisel ning seega andiski A.K. ühinemislepingu sõlmimiseks volituse AS Pere Leib finantsdirektorile. Isegi, kui esineks põhjuslik seos A.K. rikkumiste ning hagejale tekkinud kahju vahel, ei ole viidatud kahju hüvitatav. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kuna viidatud kohustusi sätestavate normide eesmärk ei ole kaitsta kolmandaid isikuid (sh aktsionäre), vaid üksnes äriühingut, siis ei ole sätete eesmärk hoida ära aktsionärile kahju tekkimist. Järelikult ei ole hagejale väidetavalt tekkinud kahju VÕS § 127 lg 2 järgi A.K. poolt hüvitatav.

MAAKOHTU LAHEND

muutmise ajast. Äriseadustiku (ÄS) § 403 lg 6 sätestab, et ühineva ühingu juhatuse ja nõukogu liikmed või ühingut juhtima õigustatud osanikud vastutavad solidaarselt ühinemisega ühingule, osanikele või aktsionäridele või ühingu võlausaldajatele süüliselt tekitatud kahju eest. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt on lg 6 nimetatud nõude aegumistähtaeg viis aastat ühinemise kandmisest ühendava ühingu asukoha äriregistrisse. AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemine kanti Äriregistrisse 31. augustil 2004, siis vastavalt ÄS § 403 lg 7 ette nähtud eriregulatsioonile ei ole esitatud hagi aegunud ning kohus jättis kostjate taotluse hagi aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Kohus analüüsis esitatud hagi aegumist ka TsÜS § 150 lg 1 alusel, mille kohaselt kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik (kannatanu) sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust või pidi sellest teada saama. Kannatanu teadmist või teadma pidamist peab aegumise kontekstis tõendama kahju tekitanud isik. On tõendatud, et hagejale sai teatavaks ühinemislepingu sõlmimisega talle kahju tekkimine

lg 1), kasumi jaotamine (ÄS § 298 lg 1 p 7 ja § 335 lg 1). Esitatud eksperthinnangust nähtub, et V.R. kuuluvate aktsiate algväärtus enne ühinemist oli 16 miljonit krooni ja aktsiaväärtus minimaalse mõju korral oleks 12,249 miljonit krooni ja maksimaalse mõju korral 10,707 miljonit krooni. Blokeerimisõiguse kaotamise tõttu langes osaluse väärtus hinnanguliselt 3,75 – 5,293 miljoni krooni võrra. Eksperthinnangu järelduse p 2 ja 3 kohaselt on ettevõtte juhtkond hilisemalt langetanud mõningaid otsuseid, mille tulemusel on loobunud võimalustest ettevõtte väärtuse suurendamiseks. Nende võimaluste ärakasutamise korral võinuks AS Pere Leib väärtus olla ca 22,4 miljonit krooni kõrgem. Hetkel oleks V.R. osalust sellisel kujul, mis vastaks 50%-le AS Pere Leib omanike vara õiglasele väärtusele AS-ga Cibus ühinemise hetkel (16 miljonit krooni) 2004 aastal, kolmandale osapoolele võimatu realiseerida. Kohtule esitatud kirjavahetusest ( I kd, tl 70-79) nähtub, et V.R. läbirääkimised mitmete erinevate isikutega enda AS Pere Leib aktsiaosaluse võõrandamiseks on olnud edutud, kuna V.R. l puudub blokeerimisõigus. Kohus leidis, et eksperthinnanguga on tõendatud V.R. tekkinud kahju vähemusaktsionäriks (blokeerimisõiguse kaotamise) muutumise tõttu ja blokeerimisõiguse kaotas V.R. ühinemise käigus. Hageja kahju on otseses seoses kõnesoleva ühinemisega, juhul kui ühinemist ei oleks läbi viidud, oleks V.R. olnud siiani AS Pere Leib 50 % aktsiate omanik. Blokeerimisõigus on hagejale kuulunud eelis, mille kaotamise puhul on tegemist otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 mõtte kohaselt. Muid tõendeid kahju suuruse kohta kohtule esitatud ei ole ning kohtul ei ole alust kahelda antud tõendi õigsuses. Järgmisena võttis kohus seisukoha kostjate võimaliku õigusvastase käitumise osas, analüüsides kostjate vastutust ning hageja nõude rahuldamise võimalusi. AS Pere Leib põhikirja (II kd, tl 128-130) p 5.1 kohaselt aktsiaseltsi tegevust planeerib ja aktsiaseltsi juhtimist korraldab ning juhatuse tegevuse üle teostab järelevalvet aktsiaseltsi nõukogu. 23. märtsil 2004 koostatud ühinemisaruande (I kd, tl 181-200) p-st 2.1.4 nähtub, et nõukogu täita on kontrollfunktsioon ning sellisena vastutab nõukogu juhatuse tegevuse järelevalve eest. Nõukogu koosoleku kutsub kokku nõukogu esimees. ÄS § 321 lg 1 kohaselt nõukogu koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui üks kord kolme kuu jooksul. Koosoleku kutsub kokku nõukogu esimees või teda asendav nõukogu liige. Koosoleku toimumisest ja selle päevakorrast tuleb ette teatada vähemalt üks päev, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud pikemat tähtaega. Maakohus järeldas eeltoodust ja ÄS § 316, § 320, § 317 lg 1 teisest lausest ja § 306 lg 2 sätetest, et N.R. il lasus kohustus kutsuda kokku nõukogu koosolek ühinemislepingute tingimuste arutamiseks ja ühinemislepingu sõlmimiseks. N.R. nõukogu koosolekut kokku ei kutsunud. Asjaolu, et hageja oli teadlik ühinemise kavatsusest, ei tähenda veel seda, et N.R. oleks vabanenud

ÄS § 321

lg 1 sätestatud kohustusest. Jättes nõukogu ühinemise arutamiseks kokku kutsumata, rikkus N.R. ÄS § 321 lg 1 teises lauses sätestatud kohustust. N.R. ei teostanud vastavalt ÄS §-le 316 kontrolli juhatuse tegevuse üle, võimaldades juhatusel sõlmida ühinemislepingu ja esitada hiljem avaldus ühinemise äriregistrisse kandmiseks ning ühinemise käigus aktsiakapitali suurendamiseks ilma vastavasisulise üldkoosoleku otsuseta. Seega jättis N.R. AS Pere Leib nõukogu esimehena ühinemise läbiviimisel täitmata ÄS §-des 316, 317 lg 2 sätestatud kohustused. Tõendatud on ka N.R. i vastutus aktsionärina ÄS § 289 lg 1 alusel, mille kohaselt vastutab aktsionär aktsionärina aktsiaseltsile, teistele aktsionäridele või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. AS-i Pere Leib aktsionärid V.R. ja N.R. omasid aktsiaseltsis võrdset 50%list osalust, mille puhul on iseenesestmõistetav, et aktsionärid peavad arvestama teineteise huvidega ning eeldama, et teine aktsionär soovib oma osalust aktsiaseltsis säilitada muutumatu suurusena. N.R. teise aktsionäri huvidega ei arvestanud, jättes hageja informeerimata ühinemislepingu sõlmimisest. Asjas on tõendatud N.R. i tahe omandada ainukontroll AS Pere Leib majandustegevuse üle, mida tõendab mh mitterahalise sissemaksena aktsiate üleandmise ja

omandamise leping 31. oktoobrist 2005 (I kd, tl 47-50) AS Pere Leib ja OÜ Elikante vahel. Selle tehinguga kaotas AS Pere Leib ka kontrolli (blokeerimisõiguse) AS-i Pere ja selle tütarettevõtte AS-i Pere Leib Tootmine üle. Muuhulgas nähtub 15. septembril 2004 (I kd, tl 36-40) toimunud AS Pere Leib aktsionäride erakorralise üldkoosoleku protokollist, et koosolekul, kus otsustati AS Pere Leib nõukogu liikme kohalt tagasi kutsuda V.R. , viibis AS Pere Leib aktsionär N.R. ja OÜ Frominer juhatuse liige N.R. . Samuti koosoleku protokolli kohaselt valiti uued nõukogu liikmed ning muudeti AS Pere Leib põhikirja. Hageja ei osalenud koosolekul abikaasa matuste tõttu (I kd, tl 42). Selline ühe aktsionäri tegevus äriühingu majandustegevuse üle kontrolli haaramise eesmärgil on tahtlik heade kommetega vastuolus olev käitumine ja on õigusvastane TsÜS § 32 mõtte kohaselt. Eelpool toodud sündmuste ja asjaolude kirjeldusega ning kohtu poolt hinnatud tõenditega leidis maakohtu hinnangul tõendamist, et N.R. on teadlikult ja järjekindlalt ning tahtlikult kahjustanud hageja huve, millise tegevuse tagajärjel on tekkinud hagejale kahju. Hagejale N.R. i poolt tekkinud kahjuks on tema aktsiate väärtuse langus. Seega leidis tõendamist N.R. i vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 järgi, kui ka aktsionärina ÄS § 289 lg 1 alusel. Hageja on seisukohal, et A.K. jättis täitmata ÄS § 306 lg 2 teisest lausest ja ÄS § 317 lg 1 p 1 ja 2 tuleneva kohustuse, mille kohaselt A.K. oli kohustatud teavitama nõukogu liikmeid ühinemisest ning saama nendelt ühinemise läbiviimiseks eelnevalt nõusoleku. Samuti ei kutsunud A.K. tulenevalt ÄS § 294 lõikest 1 kokku üldkoosolekut aktsiakapitali suurendamiseks ning esitas hageja teadmata äriregistrile avalduse AS-i Pere Leib ja AS-i Cibus ühinemise äriregistrisse kandmiseks. ÄS § 424 sätestab, et kui ühendav ühing on aktsiaselts, mille aktsiakapitali seoses ühinemisega suurendatakse või kui ühinemisel asutatakse uus aktsiaselts, tuleb aktsiaseltsi mitterahalise sissemakse hindamiseks ettenähtud korras hinnata, kas ühendatavate ühingute varast piisab aktsiakapitali suurendamiseks ning esitada vara hindamist tõendavad dokumendid koos ühinemise avaldusega äriregistrile. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 338 lg 1 redaktsiooni järgi võis aktsiakapitali suurendada uute aktsiate väljalaskmisega ning sama paragrahvi teise lõike järgi kas täiendavate sissemaksetega või sissemakseteta. Sissemakseta võis aktsiakapitali suurendada üksnes ÄS § 350 lg 1 järgi omakapitali arvel nn fondiemissioonina. Mõlemal juhul oli aktsiakapitali suurendamine ÄS § 298 lg 1 p 2 järgi aktsionäride üldkoosoleku pädevuses. AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemisaruanne (I kd, tl 181-200) allkirjastati juhatuse liikme A.K. poolt 23. märtsil 2004. Samal päeval andis A.K. volikirja finantsdirektor M.V. ühinemislepingu sõlmimiseks. Avalduse AS-i Pere Leib ja AS-i Cibus ühinemise äriregistrisse kandmiseks (II kd, tl 192-194) esitas A.K. registriosakonnale 16. augustil 2004. ÄS § 341 lg 1 kohaselt on aktsiakapitali suurendamise otsus vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest. Aktsiakapital loetakse ÄS § 343 lg 5 järgi suurendatuks ja uutest või suurendatud nimiväärtusega aktsiatest tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisest äriregistrisse. Aktsiakapitali regulatsiooni aluseks on Euroopa Liidu

et aktsionäride osalussuhe ei muutuks aktsionäride teadmata. Kui aktsiakapitali suurendatakse ilma, et seda oleks otsustanud aktsionäride üldkoosolek, on toimitud õigusvastaselt. Eeltooduga on tõendatud, et A.K. on juhatuse liikmena jätnud täitmata temale ÄS §-s 294 lg 1 tuleneva kohustuse äriühingu juhtimisel kutsuda kokku aktsiaseltsi aktsionäride üldkoosolek aktsiakapitali suurendamise otsustamiseks. Aktsiaseltsi nõukogu peab andma oma seisukoha ühinemise kohta, sõltumata sellest, kas on tegemist ÄS § 421 lg-s 4 nimetatud juhtumiga. Seega pidi juhatus ühinemisest nõukogu liikmeid ka teavitama. A.K. ei teavitanud V.R. ühinemisest, jättes täitmata ÄS § 306 lg-st 2 ja § 317 lg 1 p-st 1 ja 2 tulenevad kohustused. Kohus selgitas, et kostjate vastuväited selles osas, et V.R. l endal oli kohustus nõukogu liikmena üldkoosoleku kokkukutsumiseks, ei ole seotud A.K. seadusest tulenevate kohustuste täitmisega juhatuse liikmena. A.K. tegevuse õigusvastasus ei tulene mitte sellest, et A.K. allkirjastas ühinemisaruande ja andis ühinemislepingu sõlmimiseks volikirja, vaid õigusvastasus tuleneb sellest, et ühinemine viidi läbi ilma hagejat kui aktsionäri protsessi kaasamata. Juhatuse liikme ametikohustused tulenesid seadusest, põhikirjast ja poolte vahel sõlmitud töölepingust. Juhatuse liikme kohustusi näevad ette seaduse erinevad sätted. Juhatuse liikme olulisimaks üldiseks kohustuseks on ÄS § 306 lg 2 järgi majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus ehk nn üldine hoolsuskohustus. See kohustus tähendab muu hulgas, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. Kostja A.K. on seisukohal, et tema ei osalenud aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate küsimuste arutamisel, vaid täitis juhatuse liikmena nõukogu korraldusi, mida edastas talle nõukogu esimees N.R. . Äriregistrile korrektsete andmete esitamine, nõukogult nõusoleku küsimine igapäevasest majandustegevusest väljuvateks tehinguteks, on äriühingu juhatuse liikme üldised kohustused äriühingu ees, mille rikkumist reguleerib ÄS § 315 lg 1, mitte ÄS § 403 lg 6. Kohus nõustus kostja seisukohaga selles, et ÄS § 315 lg 1 (2004 kehtinud redaktsioonis) ja TsÜS § 37 lg 1 näevad ette aktsiaseltsi juhtorganite vastutuse oma kohustuste rikkumiste eest aktsiaseltsi ees. Samas oli kohus seisukohal, et juriidilise isiku, sh aktsiaseltsi, juhatuse liige võib siiski vastutada ka juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, tulenevalt VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7. Seda seisukohta on Riigikohus korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-2-1-79-05 ja 3-2-1-30-07. Käesolevas asjas on Riigikohus juhtinud tähelepanu et juhtorgani liikme vastutus tuleb kõne alla ka VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest. A.K. , jättes täitmata teadlikult oma ametist tulenevalt seadusega pandud kohustused, mis tegid võimalikuks olukorra, mille tagajärjel hagejale tekkis kahju, on kohtu hinnangul käitunud raske hooletusega, mis on üks süü vorme VÕS § 104 lg 2 alusel. Isegi kui lähtuda olukorrast, et A.K. arvas, et nõukogu poolt temale antud korraldused on seaduslikud ning tal oli raske tehingu õigusvastasust esmapilgul tuvastada ja tõendada, siis ei too selline veendumus endaga kaasa vastutusest vabastamist. Kui juhatuse liige ei huvitu aktsiaseltsi asjadest, jättes teistele piiramatu tegevusvabaduse ning sellega ka õigusvastaselt tegutseda, siis on juhatuse liige rikkunud hoolsuskohustust. ÄS § 343 lg 5 ja ÄS § 402 lg 1 kohaselt loeti aktsiakapital suurendatuks ning ühinemine toimunuks kande tegemisest äriregistrisse. Kohus on eelpool tuvastanud, et nimetatud kande tegemine sai võimalikuks A.K. poolt talle seadusega pandud kohustuste täitmata jätmisest

ning hagejal tekkis kahju ühinemise kandmisest äriregistrisse ja seega on A.K. tegevus olnud põhjuslikus seoses hagejale kahju tekkimisega. Kostjad on hageja poolt nõutud kahju suurusele 319 558,24 eurot (5 000 000 krooni) esitanud ainukese vastuväitena, et hageja poolt esitatud eksperthinnanguga ei saa kahju suurust tõendada. Nimetatud eksperthinnang on antud AS Pere Leib vähemusaktsionärile V.R. põhjustatud kahju kohta ning kohus on seisukohal, et eksperthinnang on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 mõttes. Eksperthinnangu kohaselt V.R. kuuluvate aktsiate väärtus langes blokeerimisõiguse kaotamise tõttu 3,75 – 5,293 miljoni krooni võrra, mistõttu on hageja nõue kahju suuruses 319 558,24 eurot (5 000 000 krooni) põhjendatud ja tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista ÄS § 403 lg 6 alusel. Kohus rahuldas hagi ka viivise nõude osas ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud viivise 105 986,09 eurot (1 658 321,92 kr) ja viivise protsendina põhinõudelt 319 558,24 eurolt (5 000 000 kroonilt) alates 29. septembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas). Kostjad ei ole esitanud ühtegi vastuväidet viivise arvestusele Kohus leidis, et kuivõrd kostjad on tekitanud oma õigusvastase tegudega hagejale kahju, siis on hageja õigustatud viivist nõudma ning ei ole alust viivise vähendamiseks ega juurdekasvu peatamiseks. Kohus märkis, et võlausaldaja õigused viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud ja 29. septembri 2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis koos tulevikus lisanduva viivisega kokku ei tohi ületada põhinõude summat.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

ühinemise kavatsusest. Nõukogus arutati ühinemisega seonduvaid küsimusi ja seetõttu oli nõukogu kaudselt ühinemise heaks kiitnud; 4) on nõukogu koosoleku kokkukutsumata jätmine ja juhatuse üle järelevalve teostamata jätmine etteheidetavad ka vastustaja suhtes, kes oli samuti AS Pere Leib nõukogu liige. Vastustaja nõukogu liikmeks olemine välistab ka sisuliselt ÄS § 403 lg 6 tuleneva võimaliku kahju hüvitamise nõude. ÄS § 403 lg 6 mõtteks on eelkõige võimaldada kaitset ühinemisega tekitatud kahju eest juhul, kui kahjustatud isiku näol on tegemist nö passiivse aktsionäriga. Vastustaja oli aktiivne aktsionär, kes osales ühingu juhtorganite töös ning sai selle eest töötasu. Samuti on vastustaja ka ise nende isikute hulgas (s.o nõukogu liige), kelle vastu on nimetatud sätte alusel võimalik nõue esitada. Seega on apellandi vastu nõude esitamine välistatud ka tulenevalt VÕS § 101 lg-st 3, sest ÄS § 403 lg 6 kohaldamise aluseks olevad võimalikud rikkumised on iseenesest etteheidetavad ka vastustajale endale; 5) on kohus otsuses tuvastanud, et vastustajal tekkis kahju blokeerimisõiguse kaotamisest. Blokeerimisõiguse kaotas vastustaja ühinemise tulemusena 2004.a. Kõik hilisemad AS Pere Leib või apellandi tegevused ei saa olla põhjuslikus seoses blokeerimisõiguse kaotamisega; 6) ei ole eksperthinnang tõendina kasutatav ning ka kohus ei ole põhjendanud, miks on „eksperthinnangu“ nime kandvat dokumenti võimalik käsitleda dokumentaalse tõendina TsMS § 272 tähenduses. Kui „eksperthinnangut“ käsitleda tõendina, on kohtu poolt sellele tõendile rajatud järeldused kahju suuruse osas põhjendamata. Olukorras, kus apellant on nõude täies ulatuses vaidlustanud, ei saa lugeda kahju tõendatuks suuremas ulatuses kui eksperthinnangus toodud alammäär; 7) pole kohus arvestanud vastustaja enda osa kahju tekkimises VÕS § 139 mõttes. Tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-38-05 p-st 16 ei hinnata VÕS § 139 lg 1 ja 2 kohaldamisel seda, kas kannatanu oli hooletu või mitte, s.t et kahjuhüvitist saab nimetatud sätte alusel vähendada ka siis, kui kannatanu polnud süüdi kahju tekkimises. Kahjuhüvitise vähendamiseks piisab sellest, et vastustaja on jätnud tegemata võimalikud mõistlikud toimingud, mis oleksid võimalikku kahju vähendanud või selle üleüldse välistanud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et vastustaja oli teadlik ühinemise kavatsusest, oli jooksvalt kursis ka reaalse ühinemise protsessi endaga ning selle erinevate toimingutega. Äriseadustikus sätestatud erinevaid nõukogu liikme staatusest tulenevaid õigusi ja mõistlikke meetmeid rakendades oleks vastustajal olnud võimalus ühinemine kui selline üleüldse päevakorrast maha võtta või vähemalt saada teavet. Vastustaja neid võimalusi ei kasutanud ega väljendanud muul viisil ühinemisprotsessi läbiviijatele oma vastumeelsust ühinemisele. Seega tuleks kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 alusel; 8) alternatiivselt on vastustaja käitumine vastuolus hea usus ja mõistlikkuse põhimõttega. Vastustaja pädevuse piires oli sekkuda AS Pere Leib juhtimisse ja tegevuse planeerimisse, mida vastustaja aga ei kasutanud. Kohus on otsuses teinud etteheiteid apellandile kui nõukogu liikmele, aga samas on kohus jätnud tähelepanuta, et samad etteheited ja kohustused on kohaldatavad ka vastustajale, kes oli samuti aktiivne nõukogu liige; 9) on vastustaja rikkunud oma TsÜS § 32 ja VÕS § 580 tulenevat lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Olukorras, kus aktiivne aktsionär ja nõukogu liige on teadlik äriühingu ühinemisest teise ühinguga, on selle vastu ning leiab, et see võib tulevikus äriühingule tekitada kahju, on aktsionäril ja nõukogu liikmel kohustus seista äriühingu huvide eest ning vajadusel kutsuda kokku üldkoosolek. Sellises olukorras on kahjunõude rahuldamine põhjendamatu; 10) on kohus ebaõigesti hinnanud apellandi süüd ja jätnud arvestamata apellandi väited seoses ühinemisega seonduva varasema praktikaga. ÄS § 403 lg 6 ja ÄS § 289 eeldavad kahju tekitanud isiku süüd ning apellandi vastutus on välistatud kui apellandi tegevuses puudub süü. Kuni käesolevas asjas tehtud Riigikohtu lahendini tõlgendati pikaajaliselt väljakujunenud praktikas ühinemisega seonduvaid õigusnorme Riigikohtu lahendis toodust oluliselt erinevalt. Senise tõlgenduse kohaselt loeti ühinemisregulatsioon eriregulatsiooniks ning kui aktsiakapitali suurendati ühinemisega seoses, siis aktsiakapitali suurendamise kohta eraldi otsust ei tehtud. Kuna AS Pere Leib ühinemisel järgiti varasemalt väljakujunenud praktikat, on kõnealune

vastuväide oluline apellandi süü hindamisel. Olukorras, kus apellant on käitunud vastavalt väljakujunenud üldisele praktikale ja arusaamale, on hilisema kohtulahendiga antud uue tõlgenduse valguses välistatud apellandi süü väidetava kahju tekitamises isegi kui uue tõlgenduse kohaselt oleks apellandi käitumine käsitletav õigusvastasena; 11) sisuliselt on ühinemist kehtiva õiguse alusel peetud õiguspäraseks. Vaidlusaluse ühinemise äriregistrisse kandmise ajal tehti äriregistri kandeid kohtunikuabi või kohtuniku kandeotsusega (ÄS § 24 ja § 53). Seega tehti kanne ühinemise kohta kandeotsusega, mis on kohtuotsuse tähenduses ja omab kohtuotsusega võrdväärset seadusjõudu. Õiguskindluse põhimõttega on ilmselgelt vastuolus kohtu poolt teistkordse ning varasemast erineva hinnangu andmine ühinemise ning aktsiakapitalis suurendamise õiguspärasusele. Juhul, kui vastustaja leiab, et temale on ühinemise tulemusel tekkinud kahju, ei ole apellant õigeks kostjaks; 12) on maakohus apellanti ja vastustajat kui võrdses positsioonis isikuid kohelnud erinevalt. Sellisel juhul ei ole apellandile tagatud EIK art 6 sätestatud õigus õiglasele kohtupidamisele; 13) on kohus põhjendamatult jätnud arvestamata apellandi taotluse viivise vähendamiseks. Viivise suuruse puhul tuleks arvestada ka vastustaja enda käitumist.

p 7 tähenduses. VÕS § 1045 lõikega 3 kohaselt seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Nende kohustuste eesmärk, mille rikkumist hageja on kostjale II ette heitnud, ei ole kaitsta aktsionäri kahju tekkimise eest. Sel põhjusel ei ole kostja II teod VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel õigusvastased; 6) ei ole hageja tõendanud, et juhul, kui kostja II ei oleks oma juhatuse liikme kohustusi rikkunud, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Kuna maakohus ei ole põhjusliku seose küsimust otsuses üldse käsitlenudki, on üks § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eelduseid jäetud kohtu poolt täielikult analüüsimata. Nimelt ei ole kostjale II ette heidetud ühinemist kui sellist, vaid üksnes aktsiakapitali suurendamise meetodit. Hagejale kahju tekitanud aktsiate osalussuhte muutumine ei olnud põhjuslikus seoses mitte meetodiga, kuidas käesoleval juhul toimus aktsiakapitali suurendamine, vaid see oli ettevõtete ühendamise loogiline ja vältimatu tagajärg, mis oleks kaasnenud ka aktsiakapitali õiguspärase suurendamisega; 7) ei arvestanud maakohus asjaolu, et enamik AS-ga Pere Leib toimunud tehingutest, mis hageja väitel on vähendanud tema omandis olevate aktsiate väärtust, on toimunud ajal, mil kostja II enam AS Pere Leib juhatusse ei kuulunud; 8) ei ole kohus analüüsinud hageja enda rolli talle kahju tekkimisel. Nõukogu liikme ning aktsionärina võinuks hageja ühinemisesse sekkuda, kasutades oma seadusest tulenevaid õigusi osaleda nõukogu- või üldkoosolekutel või iseseisvalt kutsuda kokku nõukogu koosolek ja/või aktsionäride üldkoosolek ning nõuda ÄS § 421 lg 4 alusel ühinemisotsuse tegemist aktsionäride poolt. Hageja aga jättis kasutamata kõik oma seaduslikud võimalused ühinemise takistamiseks või selle tingimuste muutmiseks, siis vastutab ta ise endale väidetavalt tekkinud kahju eest VÕS § 139 järgi. Hageja tegevusetus viitab otseselt sellele, et ta ei olnud ühinemisele ega tema aktsiate osalussuhte muutumisele vastu. Ühtlasi välistab hageja teadlikkus ühinemise toimumisest põhjusliku seose olemasolu kostja II väidetavate rikkumiste ning hagejale kahju tekkimise vahel; 9) ei ole antud asjaoludel oluline Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-7-10 p 26. Käesoleval juhul oli hageja ühinemisest teadlik, mistõttu nõukogu teavitamine ja üldkoosoleku kokkukutsumine ei omanud antud juhul Riigikohtu poolt viidatud tähendust aktsionäri informeerimisel ühinemise toimumisest. Samuti pole tõendatud, et kui kostja II oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, ei oleks ühinemist ning hageja osalussuhte muutumist toimunud; 10) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja II on hagejale kahju tekkimises süüdi. Arvestades välja kujunenud praktikat ja sel ajahetkel kostja II käsutuses olnud informatsiooni, ei oleks ühelgi mõistlikult ja hoolsalt toimival juhatuse liikmel saanud tekkida kahtlust selles, et ühinemine on nõukogu kui kollegiaalse organi ühine tahe. Maakohus pole selgitanud, milles seisnes hoolsuskohustuse rikkumine; 11) ei nõustu kostja II maakohtu etteheitega nagu tundunuks ta AS-i tegevuse vastu vähest huvi ja jätnud teistele piiramatu tegutsemisvabaduse. Kostja II isiklikult ei olnud ühinemise vormilise asjaajamisega seotud. Kostja II oli pädev ettevõtte igapäevase tegevuse (tootmisprotsessi) juhtimisel, mitte juriidilistes küsimustes. Ühinemisküsimustega tegelesid vastavad professionaalid. Maakohus ei ole selgitanud, mida kostja II oleks pidanud teisiti tegema, st milline käitumine oleks antud olukorras olnud hoolsuskohustusega kooskõlas; 12) märgib maakohus otsuses vääralt, et kostjad ei ole esitanud ühtegi vastuväidet viivise arvestusele ja suurusele (otsuse lk 19). Kostja II on oma 24. jaanuari 2011 seletuses selgelt välja toonud, et ta ei pea õigeks, et tema suhtes hakatakse viivist arvestama alates 19. jaanuarist 2008; 13) jääb kostja II ka oma esimeses kohtuastmes väljendatud seisukohtade juurde ja palub ringkonnakohtul nendega arvestada.

Vastustaja poolt N.R. i (kostja I) apellatsioonkaebusele esitatud vastuväidete kohaselt: 1) ei oleks maakohus pidanud aegumise küsimust üldse sisuliselt hindama hakkama, vaid oleks pidanud jätma taotluse tähelepanuta, sest kostjad ei esitanud aegumise kohaldamise taotlust õigeaegselt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-10 p 15). Kostjad esitasid esimest korda aegumise vastuväite oma 8. novembri 2010 menetlusdokumendis pärast seda, kui asi oli Riigikohtu poolt tagasi maakohtusse saadetud, mistõttu on tegemist hilinenult esitatud taotlusega; 2) ei kuulu aegumise kohaldamise taotlus ka sisuliselt rahuldamisele. Hageja sai temale tekitatud kahjust kui ka selle suurusest teadlikuks P.S. ja A.J. poolt antud arvamuse kaudu 2. jaanuaril 2008. TsÜS § 150 lg 1 kohaldamise eeldust (s.o kahjust teadmine) tuleb mõista selliselt, et õigustatud isik peab olema saanud teada ka kahju ligilähedasest suurusest, et sellele oma haginõue üles ehitada ning et sellega kohtusse pöördumisel saaks tulemuslikkusest vähemalt teoreetilisel tasandil rääkida; 3) on käesoleva menetluse esemeks oleva kahjunõude puhul asjakohane nii ühinemise hetkega kui ka ühinemise läbiviimisega võimalikuks saanud äriühingu tühjaks „kantimisega“ hagejale tekitatud kahju. Seda seisukohta on hageja ka varem väljendanud ning seda kinnitavate tõendite asjakohasust toetas ka Riigikohus. Kuna Pere Leib AS-st vara „väljakantimise“ toimingud leidsid aset alates 2005. a oktoobrist, ei ole 8. aprillil 2008 esitatud kahjunõue ühelgi juhul aegunud. Loomulikult pole hageja nõuded aegunud ka ÄS § 403 lg 7 alusel, mis kehtestab erinormina pikendatud aegumistähtaja 5 aastat ning mille alusel maakohus hagi samuti rahuldas; 4) on ekslik kostjate väide, et hageja esitas VÕS §-le 1043 ning kahju tekitamise õigusvastasusele tuginedes VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel nõude alles 7. oktoobri 2010 menetlusdokumentides. Tegelikult tugines hageja nendele normidele juba varem (vt 4. novembri 2008 menetlusdokumenti lk 4 ning 9. veebruari 2009. a apellatsioonkaebust lk 3-4). Samuti on maakohus Riigikohtu lahendi p 36 juhindudes õigest tuvastanud, et hageja ei ole esitanud mitte uut nõuet, vaid toonud ära alternatiivse õigusliku aluse; 5) on maakohtu otsus rahuldatud haginõude aluse ja eseme osas piisavalt selge; 6) maakohus ei ole kostja I kui aktsionäri kohustuste rikkumise hindamisel jätnud tuvastamata aktsionäri vastutuse eeldused ÄS § 289 lg 1 alusel. Kostja I viide ÄS § 289 lg-le 2 on asjakohatu, kuna käesoleval juhul on tegemist lg-s 1 sätestatud olukorraga. Sellist seisukohta toetavad ka Riigikohtu lahendi p-des 36 ja 37 antud juhised, mida aluseks võttes tuvastas maakohus õigesti (vt maakohtu otsuse lk 15 ja 16), et kostja I vastutab hageja ees nii VÕS § 1043 (VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8) kui ka ÄS § 289 lg 1 järgi; 7) on ebaõige kostja I väide, et kohus ei ole põhjuslikku seost tuvastanud. Kuna maakohus luges kostja I tegevuse pahatahtlikud eesmärgid asjas esitatud tõenditega tuvastatuks, on sellest automaatselt tuletav ka kohtu seisukoht kostja I tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu osas; 8) on arusaamatu kostja I väide, et tema nõukogu liikmeks olemine välistab ka sisuliselt ÄS § 403 lg 6 tuleneva võimaliku kahju hüvitamise nõude. Riigikohus on käesolevas asjas leidnud, et kostjad on korraldanud ühinemise õigusvastaselt, minnes ebaseaduslikult aktsionäride üldkoosolekust mööda. Olukorras, kus kostjatel oli üldkoosoleku kokkukutsumise ja korraldamise kohustus, jäi hageja heas usus vastavat üldkoosolekut ootama, sest ta teadis, et oma 50% häältega ta saab vastava otsuse igal juhu blokeerida. Pealegi hoiti konkreetseid ühinemistoiminguid hageja eest salajas, ta ei teadnud, kas ühinemisleping on sõlmitud või mitte; 9)Riigikohtu lahendi p 37 kohasel omab antud asjas tähtsust üksnes kostja I tegutsemine Pere Leib AS-i üle kontrolli haaramise eesmärgil ning mingisugust tähtsust ei ole sellel, kas kostja I omandas kontrolli isiklikult või läbi endaga seotud äriühingu; 10) on P.S. ja A.J. arvamus lubatud ja kohane tõend; 11) on maakohus õigesti tuvastanud hagejale tekkinud kahju suuruse. Maakohus luges kostja I tegevuse pahatahtlikud eesmärgid asjas esitatud tõenditega tuvastatuks. Sellisest seisukohast on muuhulgas tuletav ka kohtu seisukoht, miks kostjatelt väljamõistmisele kuuluvaks kahju suuruseks tuleb lugeda eriteadmistega isikute poolt nimetatud vahemiku ülemise määra lähedale

jääv 5 000 000 kr. Samuti nähtub maakohtu otsusest, et kohus on kahju suuruse kindlaksmääramisel arvestanud Riigikohtu poolt antud juhist ja ühinemisega hagejale tegelikult põhjustatud kahju suurust (s.o 16 miljonit krooni); 12) ei kuulu kahju vähendamisele VÕS § 139 lg 2 alusel. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et hoidis hagejat pidevalt e-kirjadega ühinemisega kursis. Tegelikkuses hagejale vastavaid e-kirju ei saadetud ja ka kohtule ei ole ühtegi vastavasisulist e-kirja kogu menetluse jooksul esitatud; 13) on kostja I etteheited tema süüküsimuse hindamise osas arussaamatud. Kohus on tõendeid kogumis hinnates tuvastanud, et kostja I on käitunud süüliselt ja seda kõige rangemas tähenduses - s.o kostja I tegutses teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga haarata Pere Leib AS-s kontroll ning seeläbi hagejale kahju tekitada. Jääb arusaamatuks, millisele „väljakujunenud“ õiguspraktikale kostja I viitab. Kostja I pole viidanud ühelegi jõustunud kohtulahendile, mis tema väidet „väljakujunenud“ õiguspraktika osas toetab; 14) ei ole viivisenõude vähendamiseks alust. Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-113-11 p 61) ei ole seadusjärgse viivise vähendamiseks üldjuhul alust. Igatahes on senise kõrgema kohtupraktika kohaselt (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-87-10 p 12) seadusjärgse viivise vähendamise aluste esiletoomine ja tõendamine kostja I kohustus. Vastustaja poolt A.K. (kostja II) apellatsioonkaebusele esitatud vastuväidete kohaselt: 1) ei saa nõustuda kostja II seisukohaga, justkui maakohus ei oleks kahjunõude rahuldamisel tuginenud ÄS § 403 lg-le 6. Samuti ei jaga hageja kostja II seisukohta, et ÄS § 403 lg 6 ei saa olla kostja II vastu nõuete esitamisel asjakohane säte, sest kostjale II ette heidetavad teod on äriühingu juhatuse liikme üldised kohustused äriühingu ees. Kostja II on hakanud vaidlustama samas asjas Riigikohtu poolt esitatud seisukohti; 2) on maakohus ÄS § 294 lg-t 1 õigesti kohaldanud. ÄS § 298 lg 1 p 2 kohaselt väljendavad aktsionärid ühinemiseks nõusolekut otsuse vastuvõtmise kaudu. Seega oli juhatuse kohustus ÄS § 294 lg-ga 1 ja § 298 lg 1 p-ga 2 koostoimes kokku kutsuda üldkoosolek. Samuti on Riigikohus samas asjas tehtud lahendi p-s 34 sõnaselgelt sedastanud kostja I kohustuse üldkoosolek kokku kutsuda; 3) on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 1045 lg 1 p-i 7. Maakohus on otsuse tegemisel juhindunud samas asjas tehtud Riigikohtu otsusest, kus Riigikohus on sõnaselgelt märkinud, et kostja II vastutuse aluseks saab muuhulgas olla nõukogult ühinemise kohta nõusoleku mitteküsimine ja äriregistrile avalduse esitamine olukorras, kus juhatusel puudus aktsionäride otsus aktsiakapitali suurendamise kohta (Riigikohtu otsuse p 34 ja 35). Maakohus ei pidanudki uuesti käsitlema neid kostja väiteid, mis eiravad Riigikohtu lahendis toodud juhiseid. Nii Kostja II poolt nimetatud sätetest tulenevate juhatuse liikme kohustuste kui ka ÄS § 315 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustuse kui ÄS § 287 tulenev aktsionäri informeerimiskohustuse eesmärgiks on muuhulgas aktsionäri kaitsmine talle kahju tekitamise eest; 4) on maakohus otsuse lk-l 18 põhjusliku seose selgelt tuvastanud ning õigesti leidnud, et hagejale kahju tekkimine sai võimalikuks kostja II tegevuse tulemusena. Kostja II tekitas hagejale äriregistrisse avalduse esitamisega kahju enam kui 5 miljonit krooni ning ühtlasi kõrvaldas ta sellega ka kõik takistused kostja I poolt äriühingu varatuks „kantimiselt“; 5) on ebaõiged kostja väited, et hageja osales endale ise kahju tekitamisel. Hageja ei olnud teadlik mitte ühinemisest, vaid ühinemise kavatsusest/plaanist. Nimelt tegi kostja I hagejale Pere Leib AS ja Cibus AS-i ühendamise osas ettepaneku juba pärast seda, kui kostja I oli Frominer OÜ kaudu Cibus AS-i väikeaktsionäridelt aktsiad kokku ostnud. Hageja lükkas kostja I ettepaneku tagasi ning teavitas viimast, et tema nende äriühingute ühendamiseks oma nõusolekut ei anna ega kavatsegi anda. Kuna ühtegi üldkoosolekut ühinemise otsustamise päevakorrapunktiga kokku ei kutsutud, teadis hageja, et äriühingute ühendamine aset leida ei saa; 6) on maakohus kostja II süüd analüüsinud piisava põhjalikkusega ning tuvastanud kostja II käitumises raske hooletuse (otsuse lk 17 jj). Kostja II kui juhatuse liikme vastustuse puhul on oluline üksnes objektiivne süü, ehk teisisõnu on oluline üksnes tuvastada, kas kostja II rikkus

temale seadusest tulenenud kohustusi või mitte. Kostja II vastutuse subjektiivne aspekt (s.o mingitest asjaoludest arusaamine, ülesannete delegeerimine vms) ei vabasta kuidagi kostjat II vastutusest hageja ees; 7) ei jaga hageja kostja II seisukohta viivise arvutamise osas ning leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud viivise arvutamise alguse kuupäeva.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

osas kuulub kostja II apellatsioonkaebus rahuldamisele. Ringkonnakohus muudab ka maakohtu otsuse põhjendusi aegumise kohaldamata jätmise osas. Muus osas on maakohus otsuse tegemisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ja uurinud ning hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, mistõttu apellatsioonkaebuste väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Maakohus on asja lahendamisel järginud ka käesolevas asjas tehtud Riigikohtu 31. märtsi 2010 otsuse seisukohti, sest TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

järeldusele, et vastavalt ÄS § 403 lg 7 ettenähtud eriregulatsioonile ei ole esitatud hagi aegunud. Riigikohus on käesolevas asjas märkinud, et seadus näeb ühinguõiguses ette ka vastutuse erikoosseise. Selliseks erisätteks on ka ÄS § 403 lg 6, mille järgi vastutavad ühineva ühingu juhatuse ja nõukogu liikmed solidaarselt ühinemisega mh aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest. Kolleegiumi arvates annab see säte ühineva ühingu aktsionäridele otsenõude juhtorganite liikmete vastu eelkõige juhul, kui juhatuse ja nõukogu liikmed on hinnanud valesti aktsiate asendussuhet (sh selle aluseks olevat ühineva ühingu vara) või rikkunud oma ühinemisega seotud muid kohustusi. Ka sätte aluseks oleva EL direktiivi nr 78/855/EMÜ art 20 kohustab otsenõuet aktsionäridele juhtorganite liikmete vastu andma "väära asjaajamise korral ühinemise ettevalmistamisel ja rakendamisel". Tegemist on kahju hüvitamise erinormiga, mis väljendab sama mõtet VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 7 (nende koostoimes), st tegemist on aktsionäride puhul nende kaitseks kehtestatud normide (kaitsenormide) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega, samuti ÄS § 289 lg 1 järgse aktsionäri nõudega teisele aktsionärile süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks ja ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. ÄS § 403 lg-l 6 on eraldiseisev tähendus üksnes selles osas, milles see näeb ette, et ühinemisega seotud kohustused on juhatuse ja nõukogu liikmetel lisaks äriühingule ka selle aktsionäride ja võlausaldajate vastu, st see loeb kohustusi ettenägevad sätted kaitsenormiks. Lisaks on ÄS § 403 lg-s 7 sätestatud eraldi aegumistähtaeg. Seega kuigi hageja on oma ühinemisega tekitatud kahju nõude alusena viidanud lisaks ÄS 403 lg-le 6 ka VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p-dele 7, 8, hageb ta ikkagi ühinemisega õigusvastaselt temale tekitatud kahju ning sellise nõude aegumistähtaeg tuleneb vastavast erinormist, ÄS § 403 lg-st 7. Tegemist ei ole nõuete konkurentsiga, mil iga konkureeriv nõue aeguks iseseisva tähtaja jooksul. Apellatsioonkaebused on põhjendamatud osas, milles apellandid leiavad, et hagi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, 8, ÄS § 289 lg 1 ja VÕS § 115 alusel on aegunud. Maakohus on eksinud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude üldise aegumistähtaja määramisel ja on kohaldanud vääralt TsÜS §-s 150 sätestatut. ÄS § 403 lg 7 kohaselt algab nõude aegumistähtaeg ühinemise kandmisest ühendava ühingu asukoha äriregistrisse. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või teada saama pidi. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et antud juhul sai hageja kahjust teada siis, kui ta sai teada eksperthinnangust 2. jaanuaril 2008, millise päeva luges maakohus kahju tekkimise ajaks. Nõustuda tuleb kostja II apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et aktsiakapitali suurenemine ning aktsiate osalussuhte muutumine on ühinemise vältimatu tagajärg, mistõttu samal ajal, kui hageja sai teada ühinemisest, sai ta teada ka aktsiate osalussuhte muutumisest ja oma blokeerimisõiguse kaotusest. Eksperthinnang üksnes täpsustas tekkinud kahju suurust, ent nõude aegumine algab ka juhul, kui kahju täpne suurus ei ole teada või kahju tekib alles tulevikus. Sidudes aegumistähtaja kulgemise alguse eksperthinnanguga, sõltuks aegumistähtaja algamine hageja suvast, mis ei oleks kooskõlas aegumise eesmärgiga. Samas maakohtu nimetatud ebaõige seisukoht ei ole viinud maakohut asjas ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et maakohus ei oleks pidanud aegumise küsimust üldse sisuliselt hindama hakkama, vaid oleks pidanud jätma taotluse tähelepanuta, sest kostjad ei esitanud aegumise kohaldamise taotlust õigeaegselt. Vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-136-10 (p 15) on ebatäpne ja ei ole ka asjakohane, kuna nimetatud lahendis käsitleb Riigikohus aegumise vastuväite esitamist olukorras, kus Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks lahendamiseks TsMS § 651 lg 1 alusel.

tekitatud kahju hüvitamiseks, samuti VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Hageja heidab kostjale I ette, et tema, olles ühinemisest teadlik, ei kutsunud nõukogu esimehena kokku nõukogu koosolekut küsimuse arutamiseks ja osales otsuse tegemisel, millega anti kostjale II kui juhatuse liikmele volitused tütarettevõtte AS Pere Leib Tootmine asutamiseks, millega rikkus ÄS 317 lõiget 1. Tütarettevõtte asutamine oli aktsionäride ainupädevuses ÄS § 298 lg 1 p 8 kohaselt. Riigikohus leidis, et kui AS Cibus aktsionäridele anti AS Pere Leib aktsiaid, mille väljalaskmist ei olnud AS Pere Leib otsustanud, oli kostja II kui juhatuse liikme käitumine avalduse esitamisel aktsiakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks ja aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumata jätmine seadusega vastuolus (Riigikohtu otsuse p 26). Hageja heidab kostjale II ette, et kuna AS Pere Leib aktsiakapitali suurendamise ja seega aktsiate jaotuse muutmise pidi otsustama aktsionäride üldkoosolek, oli kostja II ÄS § 294 lg 1 tulenevaks kohustuseks üldkoosolek kokku kutsuda, kuid kostja II seda ei teinud, vaid esitas äriregistrile avalduse AS Pere Leib ühinemise äriregistrisse kandmiseks. Kostja II oli kohustatud ÄS § 306 lg 2 ja § 317 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel teavitama nõukogu liikmeid ühinemisest ja saama nendelt selle läbiviimiseks eelneva nõusoleku. Hageja peab kostjate vastutuse õiguslikus aluseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja ÄS § 403 lg 6 koostoimes, VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja alternatiivselt ka ÄS § 289 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1. Hageja peab ÄS § 403 lg 6 kohaldamiseks näitama, millist kohustust on kostjad rikkunud või kuidas muul viisil õigusvastaselt käitunud, nt millise hagejat kahjustava otsuse või aruande tegemisel osalenud vms, lisaks tõendama tekkinud kahju ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Kostjad võivad vastutusest vabanemiseks tõendada, et nad ei ole rikkumises süüdi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on kostjate vastutuse aluste tuvastamisel piisavalt põhjendatud ja ringkonnakohus neid põhjendusi ei pea vajalikuks korrata. Maakohus on õigesti tuvastanud nii hagejal kahju tekkimise kui ka kostjate õigusvastase käitumise, samuti põhjusliku seoses kostjate käitumise ja kahju tekkimise vahel. Kostja I apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt, et ole maakohus tuvastanud põhjuslikku seost väidetava kostja I õigusvastase tegevuse ja väidetavalt vastustajal tekkinud kahju vahel. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja märgib, et kostja II on menetluses kinnitanud, et tema sai korraldused ühinemise läbiviimiseks kostjalt I. Ühinemise tulemusena omandas just kostja I koos tema kontrolli all oleva OÜ-ga Frominer enamusosaluse AS-s Pere Leib ning hageja jäi ilma oma blokeerimisõigusest, mis tekitas talle kahju. Nimetatud tulemuse saavutas kostja I oma aktsionäri ja nõukogu esimehe õigusi kuritarvitades, mis on heade kommetega vastuolus olev käitumine ja TsÜS § 32 mõtte kohaselt õigusvastane. Kostjad ei ole süü puudumist kahju tekitamisel tõendanud. Hageja osalus vähenes kostjate tegevuse tulemusena ilma hageja tahteta, mis ei peaks olema kehtiva seaduse järgi võimalik. Kostja II apellatsioonkaebuse seisukoht, et vastustaja nõukogu liikmeks olek välistab sisuliselt ka ÄS § 403 lg-st 6 tuleneva võimaliku kahju hüvitamise nõude, on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega käesolevas asjas. Maakohus leidis põhjendatult, et N.R. vastutab aktsionärina ÄS § 289 lg 1 alusel heade kommetega vastuolus oleva käitumise eest ettevõtte majandustegevuse üle kontrolli haaramise eesmärgil ja nõukogu esimehena ÄS § 316, § 317 lg 2 sätestatud kohustuste rikkumise eest. Maakohus tuvastas, et A.K. vastutab juhatuse esimehena ÄS § 306 lg 2 teises lauses ja ÄS § 317 lg 1 p-des 1, 2, § 294 lg-s 1 sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest. Täpsustada tuleb maakohtu seisukohta ÄS § 294 lg 1 sätestatud kohustuse,

saata üldkoosoleku toimumise teade kõigile aktsionäridele, rikkumise kohta. Iseenesest on õige kostja II apellatsioonkaebuse väide, et kui koosolekut ei toimugi, siis ei saa olla juhatuse liikmel ka kohustust teavitada koosolekust kõiki aktsionäre. Samas tuleneb juhatuse liikme kohustust ÄS § 294 lg 1 järgi käsitleda koosmõjus ÄS § 298 lg 1 p-ga 2, mis sätestab juhatuse liikme kohustuse kutsuda kokku aktsionäride üldkoosolek, nagu on märkinud ka vastustaja. Maakohus ei ole seejuures ebaõigesti hinnanud kostja II süüd ja on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja II juhatuse liikmena ühinemise läbiviimisel tegutses raske hooletusega, sh ilma vajalike eelduste täitmiseta esitas avalduse ühinemise kande tegemiseks äriregistrile. Nõukogu esimehe ebaseaduslike korralduste täitmine juhatuse liikme poolt ei tähenda juhatuse liikme süü puudumist ja vastutusest vabanemist. Kostja II pidi teadma, et hageja ei viibinud 2004 kevad-suvi Eestis ja hoolsuskohustuse täitmiseks oleks pidanud kokku kutsuma aktsionäride üldkoosoleku ühinemislepingu kinnitamiseks ja kontrollima minimaalselt ühinemislepingu edastamist hagejale enne ühinemiskande tegemist äriregistris. Seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel ei vabanda kostjat ka see, et tema ise ei olnud väidetavalt ühinemise vormilise asjaajamisega seotud. Professionaalide palkamisel oli kostja I hoolsuskohustus nende tööd kontrollida tagamaks ühinemise seaduspärane läbiviimine kolmandatele isikutele, sh aktsionäridele, kahju tekitamata. Kui kostjal II puudus vastav nõukogu otsus, siis ei saanud kostjal II olla ka põhjendatud alust arvata, et nõukogu on vastava nõusoleku juba andnud. Kostja II rikkumised takistasid hagejal aktsionärina oma õiguste kasutamist seetõttu, et nende rikkumiste tulemusena kaotas hageja aktsionärina oma blokeerimisõiguse ja võime AS Pere Leib tegevuse mõjutamiseks, kuna kostja II käitumise tulemusena ei olnud tal võimalik seadusega ettenähtud viisil hääletada aktsiakapitali suurendamise ja aktsiate osalussuhte muutmise vastu ja sellega ühinemine praegustel tingimustel välistada. Kui Kostja II ei oleks oma kohustusi rikkunud, ei oleks aktsiakapitali suurendamist ilma hageja nõusolekuta toimunudki. Kostja II on ka seisukohal, et nende kohustuste eesmärk, mille rikkumist hageja on talle ette heitnud, ei ole kaitsta aktsionäri kahju tekkimise eest (VÕS § 1045 lg 3), mistõttu ei ole tema teod VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel õigusvastased. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. ÄS § 403 lg 6 sätestabki juhatuse liikme vastutuse aluse süüliselt tekitatud kahju eest ühingu aktsionäride ees nendeks juhtumiteks, kui ühinemine on registrisse kantud ja seda ei saa enam vaidlustada. Antud juhul on maakohus kostjale II ette heitnud ÄS § 306 lg-s 2 ja § 317 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumist, mis on hageja kui aktsionäri jaoks kaitsenormid nii VÕS § 1045 lg 1 p 7 kui ka ÄS § 403 lg 6 alusel kostja II vastutuse kohaldamisel.

Asjaolu, et ekspertarvamuses on hagejale kuulunud osaluse müügihinna langus antud mitte absoluutnumbrina, vaid hinnangulise vahemikuna ja kostjad on vaielnud hagile täielikult vastu, ei tähenda seda, et kohus võis kahju hüvise välja mõista üksnes asjatundjate arvamuse minimaalmääras. Maakohus on põhjendatult arvestanud kahju suuruseks nimetatud tõendi alusel asjatundjate hinnangu piiridesse jääva 319 558,24 eurot. Hüvise lõpliku suuruse määramisel tuleb arvestada asjatundjate arvamusega selles, et hagejale kuuluvate aktsiate algväärtus enne ühinemist oli 16 miljonit krooni ja oma hilisemas ühinemise järgses tegevuses, mida hageja enam kuidagi mõjutada ei saanud, on ettevõtte juhtkond langetanud mõningaid otsuseid, mille tulemusel on loobunud võimalusest ettevõtte väärtuse suurendamiseks. Nende võimaluste ärakasutamise korral võinuks AS Pere Leib väärtus olla ca 22,4 miljonit krooni kõrgem (arvamuse punktid 2 ja 3). Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 127 lg 6 võimaldab kahju hüvitise suuruse määramisel ka kohtu diskretsiooni. Maakohtu otsus kahju hüvise suuruse määramisel ongi asjatundjate arvamuse piirides diskretsiooniotsus, millesse saab ringkonnakohus sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire, mida maakohus antud juhul teinud ei ole. Vastuseks kostjale II märgib ringkonnakohus, et hageja poolt nõutav hüvis peab katma hageja kahjud seoses blokeerimisõiguse kaotusega. Hageja blokeerimisõiguse kaotus on otseses seoses kostja II käitumisega juhatuse liikmena, seega on kahju selles ulatuses ettenähtav. Kuigi blokeerimisõiguse kaotuse eest hüvise määramisel tuleb arvestada ka ettevõtte juhtkonna hilisemaid tegevusi, ei kata väljamõistetav hüvis hageja muid kahjusid Seega ei oma hüvise suuruse määramisel tähtsust kostja II väide, et tema ei olnud AS Pere Leib juhatuse liige alates

vastava kande tegemisest äriregistris teadmatuses kuni oktoobrini 2004, mil ta sai need asjaolud teada tunnistajalt ja mh sai üllatusena teada ka ametiautost ilma jäämisest. Tunnistaja K. L. ütlused hageja osalemisest ühinemisega seotud nõupidamistel ja info edastamisest aktsionäridele meililisti kaudu, milles osalesid ka nõukogu liikmed, on liiga üldsõnalised, et nende ütluste alusel tuvastada hageja informeerituse tase ühinemislepingu sõlmimise kuupäevast ja sellele järgnevast tegevusest ühinemise läbiviimisel. Nagu juba ringkonnakohus märkis, pole vastavaid e-kirju kohtule esitatud, seetõttu on väidetavate e-kirjade sisu kohtutele teadmata, samuti pole esitatud kohtutele nõupidamiste protokolle, kus hageja osales. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et kostjad on oma tegevusega ühinemise läbiviimisel kahjustanud hageja huve, sh on hageja huve kahjustanud kaasaktsionär kostja I, kelle tegevuse eesmärgiks oli soov haarata kontroll äriühingu majandustegevuse üle, mis on heade kommete vastane tahtlik käitumine. Ringkonnakohus ei jaga apellantide seisukohta, et hageja kaasaktsionärina, olles teadlik N.R. i soovist läbi viia ühinemine, mille vastu hageja oli, pidi selleks, et takistada N.R. il talle ühinemisega kahju tekitamast, hakkama ise korraldama nõukogu või aktsionäride koosolekuid, mille kokkukutsumise kohustust hagejal seadusest tulenevalt ei olnud. Hageja oli veendunud, et ilma tema kui 50% aktsiate omaniku nõusolekuta ühinemist ei saa toimuda ja olles heas usus sellisel arvamusel, ei saa talle ette heita tegevusetust võimaliku kahju ärahoidmisel. Kahju oli mõistlikult ärahoitav seaduse täpse järgimisega kostjate I ja II poolt ilma igasuguse hageja sekkumiseta. Hageja käitumine ei olnud ka vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, hageja ei pidanud ette nägema õigusvastast ühinemist. Maakohtu poolt tehtud etteheited kostjale I kui nõukogu liikmele ei ole kohaldatavad vastustaja suhtes, sest kostja I nõukogu liikmena tegutses ühinemise ebaseadusliku läbiviimise eesmärgil, sh andes korraldusi juhatuse liikmest kostjale II, vastustaja seda ei teinud. Samadel põhjustel ei olnud hageja käitumine vastuolus ka TsÜS § 32 ja VÕS §-st 580 tuleneva lojaalsus- ja hoolsuskohustusega. Hageja oli arusaamisel, et tema vastuseisust ühinemisele piisab kahju ärahoidmisest temale endale ja äriühingule.

suhtes hakatakse viivist arvestama alates 19. jaanuarist 2008, s.o ajast, mil hageja oli kostjat I väidetavast kahjust teavitanud. Kostja II sai väidetavast kahjust teada alles hagi esitamisega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb muuta kostja II osas viivise väljamõistmise alguspäeva osas. VÕS § 113 lg 2 (redaktsioon kuni 5. aprill 2011) kohaselt kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Tegemist on erandliku algusajaga viivise arvestamisel. Asjas puuduvad tõendid, et kostja II sai teada võimalikust kahju hüvise nõudest enne hagi esitamist 9. aprillil 2008, mistõttu tuleb kostjalt II välja mõista viivis alates 9. aprillist 2008. Vastustaja väited selles, et ka kostja II sai hageja kahjunõudest teada juba jaanuaris 2008, ei ole tõendatud ka vastustaja poolt viidatud kirjavahetusega (II kd lk 195 jj), sest see kirjavahetus toimus selgelt kostja I osas. Seega tuleb kostjalt II väljamõistetavat viivise perioodi lühendada 2008. aastal 267 päevale ja vähendada 2008. aastal väljamõistetavat viivist 7836.83 euro võrra. Perioodil 19. jaanuar 2008 – 31. detsember 2008 tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista viivis 25 677.39 eurot ja kostjalt I täiendavalt 7836,83 eurot. Vastavalt tuleb muuta kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 ja vähendada kostjalt II väljamõistetavat viivist 7836,83 euro võrra ( 105 986,09 – 7836,83) s.o 98149,26 euroni. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas jätta muutmata. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta on jätnud arvestamata kostja I taotluse viivise vähendamiseks ja selles osas ei ole alust maakohtu otsuse muutmiseks. Seadusjärgses määras väljamõistetud viivis 33,17 % põhinõudest ei ole ebamõistlikult suur viivis. Hageja teadlik passiivsus ei ole asjas tõendamist leidnud.

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.