Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

4.5 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hageja seisukohad Hageja OÜ Trebuild (Üürileandja) ja kostja OÜ AL (Üürnik) vahel oli sõlmitud Äriruumide üürileping 29.04.2005 (Üürileping) äriruumide üürimiseks suurusega 2160 m2 asukohaga Puidu tn 17a, Viljandi, tähtajaga 10 aastat (kuni 30.04.2015). Kostja (Üürnik) saatis kuupäevaga 06.03.2009 Üürileandjale kirja, et soovib seoses kaupluse sulgemisega 06.09.2009 Üürilepingu lõpetada. Hoolimata meeldetuletustest ning lisaks täiendavatest kirjadest 11.04.2011 ja 16.06.2011, pole kostja tähtaegse Üürilepingu Üürniku poolt enneaegse lõpetamise leppetrahvi tasunud ning läbirääkimised pole andnud tulemusi kostja poolt kohustuse täitmiseks. Vastavalt Üürilepingu punktile 4.2, Üürilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel Üürniku poolt kohustus Üürnik tasuma ennetähtaegse lõpetamise eest Üürileandjale hüvitist lepingu lõpetamisele järgneva kolme kuu üürisumma. Tulenevalt Üürilepingu punktist 2.1 oli üüri suuruseks 113 000 krooni kuus. Üürileping sõlmiti 29.04.2005 (tähtaeg oli 30.04.2015) ning kuna Üürnik soovis lõpetada Üürilepingut enne kümne aasta möödumist, peab ta tasuma Üürileandjale vastavalt Üürilepingus kokkulepitule hüvitist kolme kuu üürisummas 339 000 krooni (ilmakäibemaksuta) (21 666,04 eurot).Viivis leppetrahvilt: Lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-69-08 punktist 24, ei keela seadus arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, sealjuures märkis kohus, et leppetrahvinõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, st kohustuse rikkumise hetkest. VÕS §113 lg 1 teine lause sätestab, et viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele 8%: 365=0,02% päevas (1%+7% : 365). Leppetrahv summas 21 666,04 eurot ning sellelt arvestatud viivis seisuga 05.12.2011 on 3553,23 eurot. Hageja täiendavalt lisab, et lepingu punktis 2.1. oli märgitud üür ilma käibemaksuta 113 000 krooni. Käibemaksuga oli üür 133 340 krooni (8521,98 eurot) ning alates 01.07.2009.a. 135 600 krooni (8666,42 eurot), millest kokkuleppe kohaselt tasaarvestati 20 000 krooni (1278,23 eurot) kuus, mitte ei vähendatud üüri. Tasaarvestus teostati käibemaksu sisaldava üüriga, mitte käibemaksuta üüriga. Lõpliku makstava ühe kuu üüri arvestamisel võeti aluseks käibemaksuga üür millest tasaarvestati kokkuleppe kohaselt 20 000 krooni. Seega oleks poolte kokkuleppest tulenevalt olnud 2009.a. oktoobri, novembri ja detsembri üürisumma ühes kuus 115 600 krooni (135 600-20 000) (7388,19 eurot). Kuna leppetrahv ei ole käibemaksuga maksustatav, siis leppetrahvi arvutamisel oli aluseks käibemaksuta üür ühes kuus ehk 113 000 krooni, mis ei saa sisaldada tasaarvestust. Lepingust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kolme kuu üüri suurust leppetrahvi, mis kokku on 339 000 krooni ehk 21 666,04 eurot. Eelnevast tulenevalt oli leppetrahvi summa väiksem kui kostja tegelikult nende kolme kuu jooksul maksma oleks pidanud. Vale on kostja seisukoht, et hageja ei ole koheselt nõudnud leppetrahvi. Kostja seisukoht, et hageja kaotas õiguse leppetrahvi nõuda, kuna nõudis seda alles 2011.a. aprillis, ei ole õige. Hageja esitas juba 01.09.2009 kostjale leppetrahvi arve nr 1283. Lisaks saatis hageja 30.11.2009.a. kostjale kirja, kus täpsustas kõiki nõudeid, sh oli punktis 1.4 märgitud ka leppetrahvi nõue. Sealjuures tuleb märkida, et leppetrahvi nõude olemasolu märkis hageja juba ülesütlemise vaidluse käigus 25.03.2009.a. kirjas ja kogu aeg oli see teemaks läbirääkimiste käigus. Kui lepingu ülesütlemisest teatatakse seaduses või kokkuleppes märgitud nõudeid täites

(etteteatamistähtaeg) ette, algab VÕS § 159 lg-s 2 märgitud mõistliku aja kulgemine mitte lepingu ülesütlemisest teadasaamisest, vaid lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast arvates (Riigikohus lahend 3-2-1-28-08 p 11), st antud juhul hakkas mõistlik aeg jooksma 07.09.2009.a (leping lõppes 06.09.2009.a., selles osas vaidlust ei ole). Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on kolm aastat, mis on oluline ka mõistliku aja määramisel (Riigikohus 3-2-1-15-08 p13). Riigikohus on lahendis 3-2-1-28-08 märkinud, et „Kolleegium on seisukohal, et arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse.” Hageja on leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul esitanud ning on teinud seda isegi mitu korda. Hagejale antud laenu eesmärgiks oli pinna väljaehitamine vastavalt kostja soovidele, tegemist täiendavate investeeringutega. Väljaehituste teostamiseks võttis hageja lisaks veel ka pangalt suure summa laenu. Peale kostja poolt üürilepingu ülesütlemist, hageja otsis pinnale aktiivselt uut üürnikku, kuid ta sai pinda välja üürida alles 01.04.2010, ning sedagi osaliselt. Seega üüripind oli üürituluta 6 kuud, leppetrahv oli aga vaid 3 kuu eest. Hageja ei saanud väljaehitustest pärast kostjaga sõlmitud lepingu lõppemist kasu vaid hoopis kahju. Lisaks järgmise üürniku soovid ei ühtinud kostja soovidega ning sellest tulenevalt pidi taaskord pinda ümber ehitama ja osaliselt jäi pind tühjaks pikaks ajaks hoolimata uue üürniku otsimisest. Lepingu punktist 4.2.1. tuleneva hageja õiguse puhul laenujääki mitte tagastada juhul kui üürnik (kostja) ennetähtaegselt lepingu üles ütleb ei ole tegu leppetrahviga. Tavapäraselt ei saaks üldse tähtajalist üürilepingut üles öelda. Kostja oli lepingut sõlmides lepingu punktist teadlik, et kui ta lõpetab lepingu ennetähtaegselt enne 7,5 aasta möödumist, siis hageja laenujääki ei tagasta. Juhul kui tähtajalist üürilepingut soovitakse ennetähtaegselt üles öelda ilma rikkumise aluseta, tuleb vastavalt seadusele üürileandjale hüvitada üürilepingu ennetähtaegse lõpetamisega tagajärjel tekkinud kahjud. Tehes üüripinnale investeeringuid (võttes täiendavat laenu pangast) kostja soovidele vastavalt, nähes ette üldse võimaluse tähtaegset üürilepingut ennetähtaegselt üldse üles öelda, ning selle vastukaaluks näha ette hüvitusmehhanismid, on tavapärases majandustegevuses tavaline ja igati seaduslik. Hageja oli arvestanud investeeringute perioodiga 7,5 aastat. Kuna üüri ei makstud ja üürileping öeldi kostja poolt üles, tekkis hagejal ka kahju panga ees, kus ta oli kostja soovile vastavate ümberehitiste jaoks laenu võtnud, lisaks maakleri kulud uue üürniku otsimiseks. Tulenevalt lepingute dispositiivsuse põhimõttest (VÕS § 5) oli pooltel õigus selline kokkulepe sõlmida ning sellest lähtuvalt on see ka kehtiv ning ei ole leppetrahv. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja nõuab lepingu punktis 4.2 sätestatud leppetrahvi 21 666,04 eurot. Hagi esitamiseks on seaduses sätestatud tähtajad. Hagi esitamist selle tähtaja jooksul ei saa pidada hea usu vastaseks ning oma õiguste kuritarvitamiseks. Seda seisukohta kinnitab ka kostja enda viidatud Riigikohtu lahend 3-2-1-70-03 (p 13): „Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.” Riigikohtu seisukohast õigustaks hea usu põhimõttest lähtuvat tähtaega aegumistähtaja sees vaid erandlikud asjaolud, praegusel juhul aga neid asjaolusid ei esine. Leppetrahvi aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on 3 aastat. Leppetrahv muutus sissenõutavaks lepingu lõppemisest, mistõttu ei ole see nõue aegunud ning hagejal on õigus seda nõuda. Hageja eesmärgiks ei ole leppetrahviga rikastuda. Kostja soovidele vastava juurdeehituse kogumaksumus oli hagejale 5 389 010 krooni, lisaks parkimiskohtade täiendamine. Üürilepingus lepiti kokku, et kui lõpetatakse ennetähtaegselt enne 7,5 aastat, siis üürilepinguga seotud kostja ümberehituste raha jääki ei tagasta ning üürnik peab maksma leppetrahvi ennetähtaegse lõpetamise eest, seega pole üürnikul eraldi enam vaja hakata korvama üürileandjale (hagejale) tekkinud kahjusid seoses üüripinna tühjalt seismisega ning võimaliku üürivahega ning muud seadusest tulenevad kahjunõuded, mis kaitseb ka üürniku positsiooni kahjude ulatuse osas.

Kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud esitama kõik sissenõutavad nõuded ühe korraga ning seda mitte tehes käitus hageja hea usu vastaselt, ei ole õige. Riigikohus on lahendis 3-2-1-30-10 (p 11) märkinud järgmist: „Hagejal on õigus ise määrata, kas ta nõuab hagis kogu oma materiaalõigusest tuleneva rahalise nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi.” Lisaks on Riigikohus seletanud, et taolist käitumist, kus hageja esitab nõuded ositi ei saa pidada hageja vabatahtlikuks nõuetest loobumiseks. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus nõuded esitada ositi ning see ei ole hea usu vastane ega pahatahtlik käitumine. Kostja seisukohad Kostja leiab, et hageja on arvutanud valesti leppetrahvi suuruse. Nagu hageja oma hagiavalduses (p 1) õigesti viitab, oli lepingu punkti 2.1 kohaselt üüri suuruseks 113 000 krooni kuus. Lepingu punkti 4.2 kohaselt on mõlemal poolel õigus üürileping üles öelda, teatades sellest teisele poolele ette vähemalt 6 kuud. Üürilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel üürniku (kostja) poolt kohustub üürnik (kostja) tasuma kolme lepingu lõpetamisele järgneva kuu üürisumma. Juhime siinjuures tähelepanu asjaolule, et vastavat summat ei ole konkretiseeritud, nagu seda on teadlikult tehtud näiteks lepingu punktis 4.2.2. Hageja on täpsustanud hagiavalduse lisas 2 viidatud 16. juuni 2011. a selgituses alljärgnevat: „Vastavalt üürilepingu punktile 2.3.1 ja pooltevahelisele kokkuleppele tasaarveldas Üürileandja igakuise üüripinna väljaehitamisega seotud OÜ AL antud summad üüriga summas 20 000 krooni.” Kostja kinnitab siinjuures, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe (mida pooled ka järgisid üürisuhte ajal), et makstavast igakuisest üürisummast arvestavad pooled maha 20 000 kooni, st kostja poolt hagejale antud laenu osamakse. Sellist arvestust oleks pooled teinud ka maksete osas, mis puudutasid kolme lepingu lõpetamisele järgneva kuu üürisummat (2009 oktoober, november, detsember). Seega oleks poolte kokkuleppe kohaselt olnud 2009 aasta oktoobri, novembri ja detsembri üürisumma ühes kuus (ilma km-ta) 93 000 krooni (113 000 – 20 000) ehk kokku kolme kuu summana 279 000 krooni elik 17 831,35 eurot. Seega on lepingu punktis 4.2 viidatud leppetrahvi lepinguliseks suuruseks 17 831,35 eurot. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Esitatud hagiavalduse pinnalt on tõendatud, et hageja esitas leppetrahvinõude 11. aprillil 2011. a (lepingu lõpetamisest, n-ö lepingu rikkumisest leppetrahvi tähenduses, oli hageja teadlik juba 6. märtsist 2009), mistõttu puudub hagejal leppetrahvi nõue kostja vastu VÕS § 159 lg 2 tähenduses, kuna ta ei ole mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele teatanud, et ta leppetrahvi nõuab. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lõike kaks kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lepingu punkti 2.3 kohaselt andis kostja, lisaks lepingu sõlmimisele, hagejale veel ka laenu 1 500 000 krooni ulatuses, milline summa oli lepingu sõlmimise päevaks hagejale üle kantud. Koos intressidega kohustus hageja tagastama kostjale 1 780 000 krooni. Lepingu punkti 2.3.1. kohaselt hakkas hageja alates 01.05.2005. a, igakuiste summadena (20 000 krooni) laenu ja intresse tagasi maksma. Vastavast laenust on tagastamata 520 000 krooni ja intresse summas 280 000 krooni ehk kokku 800 000 krooni ehk 51 129,32 eurot. Lepingu punkti 4.2.1 kohaselt üürilepingu ennetähtaegsel ühepoolsel lõpetamisel kostja poolt enne 7,5 aasta möödumist punktis 2.3 nimetatud laenujääki ja vastava perioodi intresse üürnikule (kostjale) ei tagastata. Arvestades laenujäägi suurust, st 51 129, 32 eurot, on tegu väga suure leppetrahviga oludes, kui üürisuhe lõpetatakse kostja poolt. Arvestades seda nüüd veel lepingu punktis 4.2 sätestatud teise leppetrahvi suurusega, st kolme kuu üürisummaga, siis ei ole kostja

hinnangul mõlema sellise suure leppetrahvi nõudmine kindlasti kooskõlas hea usu põhimõttega VÕS tähenduses. Seaduse eesmärgiks ei saa olla tagada lepingu ühepoolse lõpetamise korral niivõrd suurt ja põhjendamatut, moraalistandarditele mittevastavat leppetrahvi, samuti lepingupoolte väga suurt kohustuste erinevust. Nimelt sätestab lepingu punkt 4.2.2 hageja poolse lepingu ühepoolse lõpetamise korral hageja leppetrahvi suuruseks vaid 339 000 krooni ehk 21 666 eurot ja kostjalt nõuab hageja tänasega sisuliselt leppetrahvina, sama teo eest, 72 795,4 eurot. Hea usu põhimõtte üheks komponendiks on õiguse teostamine selliselt, et see vastaks väljakujunenud moraalistandarditele (ei oleks ülekohtune; vt Riigikohtu asi nr 3-2-1-41-07). Tänane olukord aga on kostja jaoks väga ülekohtune oma lepingulise võrdsuse kui ka üleüldse leppetrahvi mitmekordse realiseerimise näol. Lisaks eeltoodule on selge ka see, et hageja lihtsalt kuritarvitab oma õigusi ja püüab mitu aastat hiljem rikastuda n-ö viimase leppetrahviga. Selline käitumine ja leppetrahv iseenesest ei ole kooskõlas õiguste heauskse kasutamisega ning õiguskord ei peaks seda taluma (vt Riigikohtu asi nr 3-2-1-7-09). Samuti ei ole hageja käitumine kooskõlas hea usu põhimõttega alusel, et hageja on juba kostja sama lepingu lõppemise tõttu kohtusse andnud (ts asi 2-09-71226). Kõik oma sissenõutavad nõuded oleks heas usus käituv isik pidanud esitama vastavas menetluses, enam veel olukorras, kus pooled lõpetasid kohtuasja kompromissiga ja kostja nõustus tasuma hageja nõuded kokkuleppelises ulatuses. Kostja hinnangul on selline, mitmenda leppetrahvi tänane nõudmine oludes, kus pooled on juba sama õigussuhte alusel oma vaidlused kord kohtus ära lahendanud, hea usu vastane ja suisa pahatahtlik. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-70-03 märkinud, et hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks on muuhulgas ka õiguste piiramine õiguste kaotamise kaudu. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Kostja hinnangul, tuginedes eeltoodule, on hageja poolne käitumine ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega ning sellistel juhtudel on seadusega tagatud nõude rahuldamata jätmine. Kuna kostja hinnangul ei eksisteeri leppetrahvi nõuet ja/või on vastav leppetrahvinõue vastuolus hea usu põhimõttega, ei saa hageja nõuda ka viiviseid. Viiviste nõue on samuti vastuolus hea usu põhimõttega eespool esitatud asjaolude valguses.

juba korra edasi lükatud ning pool on saanud võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Kohus leidis, et asja tuleb lahendada sisuliselt ilma kostja osavõtuta. Tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on põhjendatud hagi täielik rahuldamine. Pooled vaidlevad asjaolude üle, mis tulenevad pooltevahelise äriruumide üürilepingu p-st 4.2 (tl 3-7), mis puudutavad leppetrahvi nõude alust ja suurust. Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 29. aprillil 2005. a tähtajalise äriruumide üürilepingu ja kostja saatis hagejale kirja (tl 8) 06. märtsil 2009 sooviga lõpetada üürileping ning üürileping lõppes 06.septembril 2009.a. Vastavalt üürilepingu punktile 4.2 üürilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel üürniku poolt kohustus üürnik tasuma ennetähtaegse lõpetamise eest üürileandjale hüvitist lepingu lõpetamisele järgneva kolme kuu üürisumma. Tulenevalt üürilepingu punktist 2.1 oli üüri suuruseks 113 000 krooni kuus. Üürileping sõlmiti 29.04.2005 (tähtajaga 30.04.2015) ning kuna kostja soovis lõpetada üürilepingut enne kümne aasta möödumist, pidi ta tasuma hagejale vastavalt üürilepingus kokkulepitule leppetrahvi kolme kuu üürisummas 339 000 krooni (ilmakäibemaksuta) (21 666,04 eurot). Kohus nõustub hageja seisukohtadega. Hageja on piisavalt põhjendanud leppetrahvi nõude, sh suuruse, aluseks olevaid asjaolusid ning üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgi. Õige ei ole kostja seisukoht, et hageja ei ole koheselt nõudnud leppetrahvi. Hageja on esitanud kostjale arve nr 1283 01.09.2009 (tl 11) kolme kuu üürisummas 339 000 krooni, mille kohta kostja vastuväiteid ei ole esitatud. Pooltevahelisest laenusuhtest tulenevalt arvestati kokkuleppe kohaselt igakuisest üürisummast üüri maksmisel maha 20 000 krooni, samas - leppetrahvi kokkulepe ei sisalda tasaarvestuse kokkuleppimist leppetrahvi sissenõutavaks muutumise aluste esinemisel. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et üüri suurusest tulenevalt ei saa nõue ületada 17 831,35 eurot. Hageja on korduvalt (tl 9, 10) pöördunud kostja poole leppetrahvi nõudega. Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 mõttes ei ole nõude esitamise eelselt möödunud. Leppetrahvi aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on 3 aastat. Leppetrahv muutus sissenõutavaks lepingu lõppemisest, mistõttu ei ole nõue aegunud. Kohus nõustub hageja seisukohtadega, mille kohaselt lepingu punktist 4.2.1. tuleneva hageja õiguse puhul laenujääki mitte tagastada juhul kui üürnik (kostja) ennetähtaegselt lepingu üles ütleb ei ole tegu leppetrahviga. Kostja oli lepingut sõlmides lepingu punktist 4.2.1 teadlik, et kui ta lõpetab lepingu ennetähtaegselt enne 7,5 aasta möödumist, siis hageja laenujääki ei tagasta. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hagejale antud laenu eesmärgiks oli üürilepingu eseme väljaehitamine vastavalt kostja soovidele. Väljaehituste teostamiseks võttis hageja lisaks veel ka pangalt laenu. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt hagejal on õigus nõuded esitada ositi ning see ei ole hea usu vastane ega kostja suhtes ülekohtune käitumine. Seega pole õige kostja seisukoht, mille kohaselt kõik oma sissenõutavad nõuded oleks heas usus käituv hageja pidanud esitama ühes menetluses. Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 108 lg-le 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis). VÕS § 82 lg 7 kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et OÜ-lt AL tuleb välja mõista OÜ Trebuild kasuks põhinõue 21666,04 eurot ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s. o Euroopa Keskpanga põhirefinatseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatavas viimases intressimääras (käesoleval juhul 1%), millele lisandub intressimäär 7 % aastas: 06. september 2009 kuni 25. juuni 2012 sissenõutavaks muutununa 4437,20 eurot (päevi viivituses 1024); alates 26. juunist 2012 kuni põhinõude (21666,04 €) täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui põhinõue. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.