Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2).“ Samas lahendis on Riigikohus täpsemalt selgitanud kompromissilepingu olemust ning ulatust: „Kompromissilepinguks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu. ” Tsiviilasjas nr 2-09-71226 oli vaidlus konkreetsete nõuete osas, mis lahendati kompromissiga ning nendele nõuetele pole hageja ka enam tuginenud. Hageja ei loobunud teistest kostja vastu olevatest nõuetest ning see oli ka selgelt kompromissis kirjas. Kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud esitama kõik sissenõutavad nõuded ühe korraga ning seda mitte tehes käitus hageja hea usu vastaselt, ei ole õige. Riigikohus on lahendis 3-2-1-30-10 (p 11) märkinud järgmist: „Hagejal on õigus ise määrata, kas ta nõuab hagis kogu oma materiaalõigusest tuleneva rahalise nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi.” Lisaks on Riigikohus seletanud, et taolist käitumist, kus hageja esitab nõuded ositi ei saa pidada hageja vabatahtlikuks nõuetest loobumiseks. Hagejal on õigus nõuded esitada ositi ning see ei ole hea usu vastane ega ülekohtune käitumist. Oluline on, et kohustatud isik täidaks oma kohustused. Kostja viidatud Riigikohtu lahendi 3-2-1-41-07 kohaselt kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (on ülekohtune). Antud juhul selliseid asjaolusid ei ole. VÕS § 8 lg-st 2 tulenevalt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele, kostja aga ei ole täitnud oma üürilepingust tulenevat kohustust ning sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda lepingus kokku lepitut. Hagi esitamiseks on seaduses sätestatud tähtajad. Hagi esitamist selle tähtaja jooksul ei saa pidada hea usu vastaseks. Seda seisukohta kinnitab ka kostja enda viidatud Riigikohtu lahend 32-1-70-03 (p 13): „Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.” Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning ei ole ka kuritarvitanud oma õiguseid. Hageja on käitunud hea usu põhimõtte kohaselt, teostades oma õigusi vastavalt seaduses ja lepingus sätestatule ning andes kostjale korduvalt võimalusi võlgnevuse tasumiseks ja ka kokkuleppe saavutamiseks. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete vastane on pigem kostja käitumine, sest olles teadlik oma kohustustest, ei täida neid. Kohustus tuleb täita nõuetekohaselt ning kui seda ei täideta näeb ka seadus ette viiviste maksmise. Hageja eesmärgiks ei ole olnud koguda viiviseid. Lootes asja kohtuväliselt lahendada, esitas hageja 2011.a. aprillis ning ka juunis kostjale ettepaneku tasuda võlgnevus vabatahtlikult. Kostja ei maksnud võlgnevust, mistõttu oli hageja sunnitud kohtu poole pöörduma. Kostja on oma vastuses märkinud „Oleks hageja käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt, ei oleks kogunenud sellises ulatuses sissenõutavaid viiviseid (8865,83 eurot).” Hageja leiab, et tema ülesandeks ei ole viivise ärahoidmine kui kostja ei täida oma kohustust, kuigi on selle olemasolust teadlik. Kui kostja oleks käitunud kohusetundlikult ning täitnud lepingust tuleneva kohustuse õigeaegselt, ei oleks tekkinud ka viivist. Riigikohus lahendis 3-2-1-70-09 on lisaks märkinud, et „Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.”

Viivist on kogunenud tegelikult palju rohkem, kui hageja nõuab. Viivise tegelik suurus hagi esitamise seisuga oli 21 991,69 eurot, kuid hea tahte märgiks vähendas hageja viivisenõuet 8865,83 euroni.

lepinguliste nõuete osas vaidlus korda saaks ja pooled oma edasist äritegevust rahus jätkaks. Hageja tänane käitumine ja nõuete taaskordne esitamine on ülekohtuse olemusega ning kostja nendega ei nõustu. Ka Riigikohus on asjas nr 3-2-1-41-07 märkinud, et tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (on ülekohtune) Kostja hinnangul hageja kuritarvitab oma õigusi (vt Riigikohtu asi nr 3-2-1-7-09). Kuritarvitamisena on käsitletav olukord, kus hageja on esitanud kostja vastu juba 2009. a samast lepingulisest suhtest tulenevad nõuded, pooled on sõlminud kohtuliku kompromissi ja hageja 2011. a lõpus, mõni aeg enne aegumistähtaja lõppu, otsustab taaskord uusi nõudeid kostja vastu maksma panna. Selliselt käituv pool kuritarvitab seaduses sätestatud ja ühiskonnas tajutud arusaamu. Oma õiguste kuritarvitamine on ilmselge vähemalt kogunenud viiviste osas. Kostja hinnangul ei ole ühiskonnas aktsepteeritav olukord, kus hageja jätab sissenõutava nõude lihtsalt oma 2009. a hagiavaldusest välja (kuigi kõik muud lepingulised nõuded esitab), tõenäoliselt eesmärgil, et koguda viiviseid, ja siis vahetult enne aegumistähtaja lõppu esitab nõude koos samas ulatuses kogunenud viivistega. Oleks hageja käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt, ei oleks kogunenud sellises ulatuses sissenõutavaid viiviseid (8865,83 eurot). Sellist pahausksust kinnitab ka seik, et hageja, peale kohtuliku kompromissi sõlmimist (19. august 2010), lasi viivistel ca aasta koguneda enne, kui üleüldse andis mõista, et tal on kostja vastu veel nõudeid, mida ta on varasemast kohtuasjast välja jätnud. Seega on kostja seisukohal, et vähemalt viiviste osas on hageja nõue esitatud pahausksena ja selliselt kogunenud viiviseid ei tuleks kostjalt välja mõista. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-70-03 märkinud, et hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks on muuhulgas ka õiguste piiramine õiguste kaotamise kaudu. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Kordamata juba arusaamu, miks hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, märgime, et selline taaskordne lepingulise nõude esitamine peaks asjaolusid arvestades olema lubamatu, vähemalt viiviste nõude osas.

Kohtu tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on põhjendatud hagi täielik rahuldamine. Kohus nõustub hageja seisukohtadega. Hagis esitatud nõude puhul on vaidlusesemeks tekkinud üürivõlgnevuse nõue kokku 8865,83 eurot perioodi augusti 2009 ja 01.-06.september 2009 eest (arve nr 1276 01.08.2009 ja arve nr1282 01.09.2009 (tl 10). Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 29. aprillil 2005. a tähtajalise äriruumide üürilepingu ning kostja poolt on tasumata eelpool nimetatud arved. Pooled on sõlminud tsiviilasjas nr 2-09-71226 raames kohtuliku kompromissi, mis puudutas lepingu alusel maksmata üüri ja muude kulude hüvitamist kostja poolt. Kostja eeldus, et sõlmitud kompromiss katab ära lepingust tulevad poolte vahelised kõik rahalised kohustused, ei ole asjakohane, sest kostja oli teadlik kompromissis kokkulepitu ulatusest. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kompromissi tsiviilasjas nr 2-09-71226 sõlmimisega lõpetati menetlus, mis hõlmas teisi nõudeid ja see oli kostjale teada. Tsiviilasjas nr 2-09-71226 oli hagi esemeks nõue, mis ei ole käesoleva hagi esemeks. VÕS § 8 lg-st 2 tulenevalt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele, kostja aga ei ole täitnud oma üürilepingust tulenevat kohustust ning sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda lepingus kokku lepitut. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt hagejal on õigus nõuded esitada ositi ning see ei ole hea usu vastane ega ülekohtune käitumine. Oluline on, et kohustatud isik täidaks oma kohustused. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt hagi esitamist aegumistähtaja jooksul ei saa pidada hea usu vastaseks (Riigikohtu lahend 3-2-1-70-03 (p 13): „Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.”) Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei ole hagejale viivitusintressi ärahoidmise kohustust. Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 108 lg-le 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis). Kohus leiab, et OÜ-lt AL tuleb välja mõista OÜ Trebuild kasuks põhinõue 8865,83 eurot ja nõudes märgitud viivis 8865,83 eurot.

Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.