Swedbank Liising AS hagi Sireenia Trade OÜ ja Genadi Toomiste vastu 13 918,73 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
13 918,73 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Genadi Toomiste apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja 2) – Genadi Toomiste (IK: XXXXXXXXXXX ), esindaja Ain Laansalu Vastustaja (hageja) – Swedbank Liising AS (RK: 10434248), esindaja Anneli Arusalu Kostja 1 – Sireenia Trade OÜ (RK: 11230341, kustutatud) Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2011 otsus muutmata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Genadi Toomiste kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank Liising AS esitas 09.05.2011 maakohtule hagi Sireenia Trade OÜ (kostja 1) ja Genadi Toomiste (kostja 2) vastu, paludes mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja liisingulepingust nr 0135179L tulenev võlgnevus 13 918,73 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (13 365,33 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). 13.09.2011 kohtuistungil loobus hageja nõudest kostja 1 vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja 1 vahel 27.07.2006 liisinguleping nr 0135179L, mille esemeks oli sõiduauto Skoda Octavia Combi. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja 1 valdusesse ja kasutusse ning Lepingu üldtingimuste p 1.3 järgi kohustus kostja 1 tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja 1 rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustuse maksed. Kostjal 1 on tasumata esitatud arved (põhiosa- ja intressivõlgnevus) summas 1959,89 eurot. Samuti on hageja tasunud kostja 1 eest Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-le liikluskindlustuse maksed 107,24 eurot, millise summa ulatuses on hagejal kostja 1 vastu nõue Lepingu üldtingimuste p 6.3.2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 455 alusel. Hageja on arvestanud tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas. Viivisevõlgnevus moodustab 252,59 eurot. Hageja saatis 12.02.2009 kostjale 1 teatise võlgnevusest ja hageja õigusest leping üles öelda. Hageja palus võlgnevus tasuda, andes selleks täiendava tähtaja. Kostja 1 võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes Lepingu üldtingimuste p-le 7.1.2 lepingu erakorraliselt üles öelduks. Kostja 1 ei ole hagejale vara tagastanud vastavalt Lepingu üldtingimuste p-le 7.5, samuti ei ole vara õnnestunud tagastada tagastusteenust osutava ettevõtte abiga. Hageja lepingust tulenev nõue kostja 1 vastu on 13 918,73 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 9665,84 eurot, debitoorsest võlgnevusest 1959,89 eurot, viivisevõlgnevusest 252,59 eurot, liikluskindlustuse maksete võlgnevusest 107,24 eurot ja käibemaksust vara jääkmaksumuselt 1933,17 eurot. 13.04.2010 kirjas teatas hageja kostjale 1 lepingu ülesütlemisest tulenevast võlgnevusest ning palus tasuda kogu võlgnevus. Kostja 1 seda teinud ei ole. 27.07.2006 sõlmisid hageja ja kostja 2 käenduslepingu nr 0135179L, mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga 1 liisingulepingust tulenevate kostja 1 kohustuste kohane ja täielik täitmine, kuid mitte rohkem kui 24 473,60 euro ulatuses. 12.02.2009 ja 13.04.2010 saatis hageja ka kostjale 2 teatise, milles teavitas liisingulepingust
tulenevast võlgnevusest ning teatas, et kuivõrd kostja 1 ei ole täitnud oma kohustusi tähtaegselt, nõuab hageja kohustuste täitmist käendajalt. Hageja palus kostjal 2 võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja 2 ei ole võlgnevust tasunud. Kostjal 2 on kohustus hüvitada solidaarselt kostjaga 1 hagejale 13 918,73 eurot.
2.Kostja 2 hagi ei tunnistanud, leides, et tema käenduskohustus on lõppenud. Käendus on aktsessoorne tagatis. Juriidilise isiku registrist kustutamisel lõpevad tema õigused ja kohustused (3-3-1-75-09). Kostja 1 õigusvõime lõppemine registrist kustutamisega on toonud kaasa liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste lõppemise, mis omakorda on toonud kaasa käenduslepingust tulenevate õiguste ja kohustuste lõppemise. Juhul, kui käenduskohustus ei lõppenud põhivõla lõppemisega, on hageja tegevusetus olnud pahatahtlik ja tekitanud kostjale 2 kahju, kuna hageja ei esitanud kostja 1 võlausaldajana põhivõlgniku registrist kustutamisele vastuväiteid. Kostja 2 ei olnud enne käendatava kohustuse täitmist võlausaldaja, kes saanuks esitada registripidajale nõudeid seoses ettevõtte sundlõpetamisega. Seda sai teha hageja kuni 09.04.2011. Hageja ei ole tõendanud, et auto tagasisaamiseks oleks tehtud kõik võimalik. Hageja nõutav viivis on vastuolus heade kommetega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus lõpetas 3. oktoobri 2011 otsusega menetluse Swedbank Liising AS hagis Sireenia Trade OÜ vastu ja rahuldas Swedbank Liising AS hagi G. Toomiste vastu ning mõistis välja G. Toomistelt 13 918,73 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt (13 365,33 eurolt) alates hagi esitamisest 9. maist 2011 kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas Swedbank Liising AS kasuks. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel G. Toomiste kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja kostja 1 vahel 27.07.2006 sõlmitud liisingulepingust nr 0135179L, mille esemeks oli sõiduauto Skoda Octavia Combi. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning Lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. 27.07.2006 sõlmiti ka hageja ja kostja 2 käendusleping nr 0135179L, mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 on võlausaldaja käendaja vastu suunatud nõudel kolm eeldust. Esiteks peab võlausaldaja ja käendaja vahel olema kehtiv käendusleping. Pooltevaheline käendusleping on sõlmitud 27.07.2006 ning puuduvad alused kahtlemaks selle kehtivuses. Teiseks peab olemas olema käendusega tagatav võlausaldaja nõue. Käendusega tekib käendatavast kohustusest erinev ja iseseisev käendaja kohustus võlausaldaja ees, mida iseloomustab aktsessoorsus. Aktsessoorsus tähendab eelkõige seda, et käendaja käenduslepingust tulenev kohustus on oma tekkimise, kestuse, sisu ning sissenõutavuse ja vastuväidete poolest sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-100-06 öelnud, et kohustise täitmine, mis seisneb võlausaldajale raha maksmises, on võimalik ka võlgnikust juriidilise isikuta ning tähtsust ei oma asjaolu, et juriidilisest isikust põhivõlgnik oli käendaja vastu nõude esitamise ajaks lõppenud. Nimetatud otsus kordas varasemat Riigikohtu seisukohta, et ehkki tsiviilkoodeksi § 241 lg 1 p 3 sätestas, et kohustus lõpeb juriidilise isiku likvideerimisega, siis alates äriseadustiku jõustumisest tuli nimetatud sätet tõlgendada nii, et kohustis ei lõppenud juriidilise isiku likvideerimisega, kui seda sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustise täitmine oli tagatud. Kehtiv VÕS § 186 ei sätesta võlasuhte lõppemise alusena juriidilise isiku likvideerimist. Kohus leidis, et ülaltoodust
tulenevalt ei lõppenud käendatav kohustus juriidilise isiku kustutamisega äriregistrist. Käenduse instituut tagabki nõuet juhuks, kui põhivõlgnik ei saa kohustust täita. Kolmandaks peab olema saabunud käendusjuhtum, mille puhul käendaja peab täitma põhivõlgniku kohustuse. Vaidlus puudub selles, et põhivõlgnik rikkus põhikohustust. Kuna vastutus on solidaarne, on võlausaldajal võimalik valida, kelle vastu ta nõude esitab. Hageja loobus nõudest kostja 1 vastu. Seega tuleb menetlus kostja 1 suhtes TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel lõpetada. Asjaolu, et kostjal 2 ei ole enam võimalik esitada regressinõuet kostja 1 vastu, ei oma hagis tähtsust, kuna käendaja regressinõue põhivõlgniku vastu on nende sisesuhtes, mis võlausaldajat ei puuduta. Kohtul puudub võimalus vähendada lepingujärgset viivise määra (0,25% päevas). VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 näevad ette viivise vähendamise. Antud juhul ei ületa viivisesumma 252,59 eurot põhinõuet ega ole seega ebamõistlikult suur. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ülaltoodust lähtuvalt oli kohus seisukohal, et kostja 2 vastuväited on alusetud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.G. Toomiste esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tugineb kohtu seisukoht, mille järgi ei oma käenduse seisukohast tähendust põhivõlgniku lõppemine õigusjärgluseta, aegunud kohtupraktikal. Nii erialakirjanduses kui ka kohtupraktikas on peetud käendust aktsessoorseks tagatiseks, st käendus jagab põhikohustuse saatust. VÕS § 186 p 9 kohaselt võib võlasuhe lõppeda ka muul seaduses sätestatud alusel. Riigikohtu lahend nr 3-3-1-75-09 muudab senist Riigikohtu praktikat, sh maakohtu otsuses osundatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-100-06 väljendatud seisukohta. 04.12.2009 kohtuotsus on hilisem kui 15.11.2006 lahend ning on laiendatav kõigile solidaarse võlaga seotud küsimustele. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-75-09 õiget loogikat rakendades ei saa aktsessoorne vastutus kehtida ilma põhivõlata; 2) ei ole VÕS § 146 lg-te 2 ja 3 mõtte järgi käendaja ja põhivõlgniku vahelised suhted sisesuhted ning osundatud normides sätestatud põhimõtteid põhivõlgniku pankrotimenetluse kohta tuleb laiendada ka sundlõpetamismenetlusele. VÕS § 146 lg 2 kohustab võlausaldajat põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida osundatud kohustust, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Antud normistik kaitseb käendajat põhjendamatu kohustuse tekitamise eest võlausaldaja süül (nt kui põhivõlgnikul oleks pankrotimenetluses vara ka käendatud nõude täitmiseks, kuid võlausaldaja ei esita nõuet pankrotimenetluses, siis on seadusandja pidanud õiglaseks vähendada käendaja vastutust). Antud asjas avaldas registripidaja avalikud hoiatused 08.10.2010, märkides, et teate avaldamisest kuue kuu jooksul võinuks Sireenia Trade OÜ võlausaldajad, sh vastustaja, teatada registripidajale oma nõuetest Sireenia Trade OÜ vastu ja taotleda Sireenia Trade likvideerimismenetluse läbiviimist. Vastustaja lasi oma tegevusetusega lõpetada (registrist kustutada) Sireenia Trade OÜ ilma nõuet registripidajale
esitamata. Seaduslikku võimalust likvideerimismenetluse alustamiseks olemasolevate nõuetega ei ole. Apellandil on võimatu realiseerida oma tagasinõuet põhivõlgniku vastu võlausaldaja süül, mistõttu ei oma tähtsust Sireenia Trade OÜ varaline seis. Vastustaja on oma tegevusetusega põhjustanud kahju kogu käendatava nõude ulatuses; 3) isegi juhul, kui nõue käendaja vastu ei oleks lõppenud ja/või vastustaja ei oleks oma tegevusetusega kahju põhjustanud, siis nõude tunnustamisel rikastub vastustaja põhjendamatult, kuivõrd talle kuulub liisitud sõiduauto, mille väärtuse hüvitamist ta nõuab (auto ei ole registrist mahakantud). Vastustaja ei ole tõendanud, et liisitud auto oleks jäädavalt kadunud või hävinud. Inkassoettevõtte paljasõnaline õiend ei tõenda, et auto omanik oleks tõeliselt sõidukit otsinud. Seega toob kaevatav kohtulahend kaasa äärmise ebaõigluse, kuivõrd vastustaja saaks raha auto võõrandamisest ja apellandilt kokku suuremas summas kui tegelik lepingust tulenev võlg.
5.Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus tuginenud Riigikohtu asjakohasele praktikale. Apellandi viidatud Riigikohtu lahend ei ole vaidluses asjakohane. Apellandi tsiteeritud lahend käsitleb äriühingu juhatuse liikme solidaarset vastutust, antud juhul on vaidlus eraisikuga põhivõlgniku kohustuse tagamiseks sõlmitud käenduslepingust tuleneva solidaarvastutuse üle. Need kaks juhtu ei ole käsitletavad samasuguste kohustustena. Juriidilise isiku juhatuse liikmeks olemine on vahetult seotud juriidilise isiku eksisteerimisega, mistõttu on ka sellest ametikohast tulenevad kohustused vahetult seotud juriidilise isiku eksisteerimisega. Käenduslepingu eesmärgiks on anda võlausaldajale põhivõlgnikust sõltumatu täiendav tagatis puhuks, kui põhivõlgnik mingil põhjusel ei ole võimeline tagatavat kohustust täitma. Vastavalt käenduslepingu p-le 2 on apellant ja vastustaja kokku leppinud, et käendaja vastutab liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui liisinguvõtja esitab liisinguandja nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuse lõppemise vastuväite liisinguvõtja likvideerimise või sundlõpetamise korral. Vastavalt VÕS § 149 lg-le 2 ei või käendaja esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Sel juhul ei või käendaja eelkõige esitada pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel õigusjärgluse puudumise korral. Kuivõrd seaduses sätestatud vastuväidete nimekiri ei ole kinnine, siis nimetatud vastuväidete hulka võib lugeda ka kohustuse lõppemise vastuväite põhivõlgniku registrist kustutamise korral. Antud juhul on käenduslepingu üheks eesmärgiks vastavalt selle p-le 2 põhivõlgniku kohustuse tagamine ka põhivõlgniku kohustuse lõppemise vastuväite korral. Sellisel juhul on tagamiseesmärk olulisem kui aktsessoorsus ning käendus jääb edasi kestma. Pooled on käenduslepingus kokku leppinud, et tegemist on solidaarse, mitte täiendava kohustusega. Seega on vastustajal võimalik valida, kumma solidaarvõlgniku vastu nõue esitada. Põhivõlgniku lõppemise korral astub käendaja ja käenduskohustus põhikohustuse asemele, et võimaldada võlausaldaja nõude rahuldamine vastavalt käenduskohustuse ja käenduslepingu eesmärgile. Vastavalt käenduslepingu p-le 10 on käendusleping kehtiv kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni. Seega vastavalt käenduslepingu p-dele 1, 2 ja 10 on käendusleping sõlmitud eesmärgiga tagada põhivõlgniku kohustus ka tema lõppemise olukorras. Kui vastustaja ei saaks oma nõuet maksma panna käendaja vastu, ei kannaks sõlmitud ja kehtiv käendusleping oma eesmärki;
2) on seadus otsesõnu sätestanud põhivõlgniku vastu nõude esitamise kohustuse üksnes pankrotimenetluses, kusjuures ei ole tuletatav, et tegemist oleks lahtise loeteluga või nõue kehtiks ka muudes sarnastes olukordades. Nõustuda ei saa ka apellandi seisukohaga, et temal ei olnud võimalik esitada oma nõuet likvideerimismenetluses ja taotleda selle algatamist. Vastustaja on esitanud oma nõuded nii liisinguvõtjale kui käendajale juba varasemalt. Kui apellant oleks oma kohustuse kohaselt täitnud, oleks tal tekkinud reaalne nõue liisinguvõtja vastu ning võimalus suunata oma nõue liisinguvõtja vastu. Lisaks on vastustaja põhistanud, et liisinguvõtjal puudus vara oma kohustuste täitmiseks ja tema majanduslik võimekus ei võimaldanud oma kohustusi täita (sh riigi ees). Apellant on esitanud vastuväite, et vastustaja saanuks oma nõude rahuldada liisinguvõtja vastu, kuid ei esitanud väite põhistamiseks ühtegi tõendit. Vastustaja ei olnud teadlik liisinguvõtja lõppemisest enne selle kustutamist registrist. Sellest teavitas vastustajat apellant. Apellandi huvides olnuks vastustajaga koostööd teha ning aegsasti liisinguvõtjaga toimuvast vastustajale teada anda. Apellant teavitas vastustajat alles pärast liisinguvõtja kustutamist ja esitas ühtlasi vastuväite kohustuse lõppemise pinnalt; 3) on vastustaja esitanud vara tagastusteenust pakkuva ettevõtte teatise vara tagastamata jätmise kohta. C E OÜ pakub inkassoteenust ning tegeleb vastustaja tellimusel tagastamata liisinguesemete otsimise ja valduse taastamisega vastustajale. Vastustaja on põhistanud, et liisingueset ei ole võimalik leida ning vastustajale ja tagastajale teadaolevate kontaktisikutega ühendust saada. Äärmiselt keerukas on esitada täiendavaid tõendeid liisingueseme puudumise kui negatiivse asjaolu kohta. Vastustajale ega apellandile ei ole teada liisingueseme asukoht. Apellant ei ole tõendanud vastupidist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega rahuldati Swedbank Liising AS hagi G. Toomiste vastu ning mõisteti G. Toomistelt välja võlgnevus 13 918,73 eurot ja viivised. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi G. Toomiste vastu.
7.1.Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et Sireenia Trade OÜ lõppemisega lõppes ka käendatav kohustus ning seetõttu puudub hagejal käendaja vastu nõudeõigus. Apellandi viide riigikohtu lahendile nr 3-3-1-75-09 ei ole asjakohane. Nimetatud lahend käsitleb juhatuse liikme vastutust juriidilise isiku registrist kustutamise korral ning see ei ole samane käesoleva vaidlusega. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et juriidilise isiku õigusvõime lõppemisel võivad jääda kehtima juriidilise isiku kohustuste täitmise tagamiseks eraõiguse sätete alusel antud tagatised ning on viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-119-04. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-119-04 asunud seisukohale, et kohustus ei lõpe juriidilise isiku likvideerimisega, kui seda sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustuse täitmine oli tagatud. Eeltoodu alusel on maakohus õigesti leidnud, et kuigi Sireenia Trade OÜ on registrist kustutatud, ei lõppenud võlasuhe VÕS § 186 p 9 alusel. Käenduslepingus on pooled leppinud kokku, et tegemist on solidaarse, mitte täiendava kohustusega. Käenduslepingu p 2 kohaselt vastutab käendaja liisinguvõtja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui liisinguvõtja esitab liisinguandja nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite liisinguvõtja likvideerimise, pankroti või
sundlõpetamise korral. Vastavalt käenduslepingu p-le 10 käendusleping on kehtiv kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni. Apellant on jätnud nimetatud käenduslepingu sätted tähelepanuta.
7.2.Asja materjalidest nähtuvalt kustutati Sireenia Trade OÜ äriregistrist ÄS § 60 lg 3 alusel seoses majandusaasta aruande esitamata jätmisega. Sellest tulenevalt on põhjendamatu apellandi tuginemine VÕS § 146 lg-tele 2 ja 3. VÕS § 146 reguleerib käendaja ja võlausaldaja vahelist suhet ning sätestab võlausaldaja kohustused põhivõlgniku pankroti korral. Käesoleval juhul ei ole tegemist põhivõlgniku pankrotimenetlusega ning ekslik on apellandi seisukoht, et VÕS §-s 146 sätestatu laieneb antud vaidlusele. Käendaja oli käenduslepingut sõlmides põhivõlgniku juhatuse liige ja osanik ning hageja 12.02.2009 ja 13.04.2010 saadetud teatiste järgi oli käendaja teadlik nii Sireenia Trade OÜ kohustuste rikkumisest kui hageja nõudest tema vastu. Apellandi väide, et hageja on oma tegevusetusega põhjustanud talle kahju käendatava nõude ulatuses, on paljasõnaline.
7.3.Põhivõlgnik on jätnud täitmata liisingulepingu üldtingimuste p-s 7.5 sätestatud kohustuse andma liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingueseme valduse üle liisinguandja esindajale. C E OÜ teatise kohaselt on liisingueseme vara asukoht teadmata ning vara tagastusteenuse pakkuja on hagejale teatanud, et vara tagastamist peetakse mittetõenäoliseks. Seejuures on käendaja tagastusteenuse pakkujale teatanud, et ta ei tea auto (liisingueseme) asukohta. Apellant ei ole menetluse käigus vastupidist tõendanud. Sellest tulenevalt on õige hageja seisukoht, et liisingulepingu ülesütlemise tõttu peab käendaja hüvitama auto jääkmaksumuse ning põhjendamatu on apellandi väide hageja põhjendamatust rikastumisest.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.