Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr 2-10-16569 andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud M S (hageja) esitas 09.04.2010 maakohtule hagi AS-i EVR Cargo (kostja) vastu kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja aktsiaseltsis EESTI RAUDTEE (kolmas isik) vedurijuhi abina ja seejärel vedurijuhina perioodil 18.08.1969-26.09.1999. Hagejal diagnoositi 1999 kutsehaigus, milleks on vaegkuulmine mürast. Töötervishoiuarst tuvastas, et kutsehaiguse põhjuseks on töökeskkonna ohutegur, lubatud normi ületav müra 8dBA. Tööandja rikkus müra lubatud normi, mis oli kehtestatud NSVL riikliku peasanitaararsti poolt 12.03.1985 kinnitatud õigusaktiga nr 3223-85 „Töökohtadel lubatud mürataseme sanitaarnormid“. Sanitaarnormide tabeli 1 punktist 4 tulenes, et vedurijuhtide puhul oli müra lubatud tasemeks 75 dB, kuid mõõtmisprotokolliga tuvastati vedurijuhi töökohal müra tasemeks üle 80 dBA. Sanitaarnormid kehtisid kuni 01.07.2002, mil jõustus Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määrus nr 54, mis kehtestas uued müra piirnormid. Tööandja õigusvastase tegevuse tuvastas Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsioon kutsehaigestumise uurimise käigus. Hagejaga lõpetati tööleping 26.09.1999, tingituna hageja püsivast töövõimetusest, kuna hageja ei vastanud ametikohale kehtestatud nõudmistele. Kutsehaigusest tingitud vaegkuulmise tõttu ei ole hagejat enam kuhugi tööle võetud, kuigi hageja on pidevalt tööd otsinud. Hageja on arvele võetud alates 30.11.2009 tööotsijana. Hagejal on hetkel püsiv töövõimetus 40% ulatuses. Aktsiaselts EESTI RAUDTEE hakkas hagejale alates 26.09.1999 maksma igakuist kutsehaigusest tuleneva tervisekahju hüvitist. Alates jaanuarist 2009 maksis hagejale hüvitist kostja, keda hageja peab kolmanda isiku õigusjärglaseks. Kostja katkestas 2009 mais igakuise hüvitise maksmise. Asjaolu, et hageja saab vanaduspensioni, ei ole aga hageja hinnangul hüvitise maksmisest keeldumise aluseks. Hageja leiab, et aastate jooksul on kostja ja kolmanda isiku poolt väljamakstud hüvitist valesti indekseeritud, seega nõuab hageja täiendava hüvitise väljamõistmist alates 01.01.2007. Hageja leiab, et ajavahemikus 01.01.2007 – 31.10.2011 on kostja ja tema õiguseellane jätnud hagejale maksmata igakuist hüvitist kokku summas 13 428,76 eurot ning hageja palubki kostjalt välja mõista kutsehaigusest tulenev sissetuleku kaotuse igakuine hüvitis, sealhulgas ajavahemiku 01.01.2007 – 31.10.2011 eest ühekordses summas 13 428,76 eurot ja alates 01.11.2011 igakuiselt summas 342,89 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel viivis alates 01.01.2007 kuni kohase täitmiseni, sealhulgas ajavahemiku 01.01.2007 – 31.10.2011 eest summas 2142,74 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja vastutab kolmanda isiku väidetava õigusvastase käitumise eest. Kostja ja kolmanda isiku jagunemiskava punktide 2.-2.3 kohaselt olid jagunemisel osalevateks äriühinguteks: jagunevaks ühinguks – aktsiaselts EESTI RAUDTEE ja omandatavaks ühinguks 1 - AS EVR Infra (asutamisel), omandatavaks ühinguks 2 – kostja. Jagunemiskava punktis 7.2 on kehtestatud, et lisaks jagunemiskava punktis 7.1 nimetatud varale annab jagunev ühing omandatavale ühingule 2 üle kõik jagunemiskava punktis 4.2.4 sätestatud omandatava ühingu 2 põhitegevusalaga seotud nõuded võlgnike vastu, kohustused hankijatele, varud ladudes,

Tsiviilasi nr 2-10-16569 töölepingutest tulenevad palgavõlad ja töövõimetuskaotuse hüvitisega seotud kohustused ning maksuvõlad jagunemise jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse kandmise kuupäeva seisuga. Nimetatud kuupäevaks oli 14.01.2009. Seega läksid kostjale üle töövõimetuskaotuse hüvitisega seotud kohustused seisuga kuni 14.01.2009, mistõttu alates 15.01.2009 hageja poolt esitatud nõuded on esitatud vale kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu, teo õigusvastasust ega põhjuslikku seost ning hageja poolt esitatud võimalik kahjuarvestus ja selle suurus on arvestuslikult ebaõige. Samuti ei põhine seadusel esitatud viivisearvestus, kuna tööandja väidetav tegevus toimus enne 01.07.2002 ehk hageja ei saa tugineda võlaõigusseaduses sätestatud seadusjärgsele viivisele. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 tulenevalt, sest viivis on ebamõistlikult suur. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu. Hageja on jõudnud vanaduspensioni ikka ja saab alates 20.05.2002 vanaduspensioni. Seega ei ole alates 20.05.2002 hagejale kahju tekitamine võimalik, sest hageja ei peagi töötama. Hagejal ei saaks saamata jäänud töötasu kahjuna tekkida, sest ta ei vasta vedurijuhi, vedurijuhi abi ega raudteeveeremi lukksepa I, II kutsestandardi nõuetele ja ei saaks sellisel ametikohal enam töötada. Seega on tõendamata, et töö mittesaamine on seotud kutsehaigusega. Hageja ei ole oma õigusi heauskselt kasutanud, mistõttu saab hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitise maksmisest. Hageja käis pidevalt perioodilisel arstlikul ülevaatusel ning viimasel läbivaatusel 18.02.1998 hageja kaebusi tervisehäirete kohta ei esitanud. Seega varjas hageja väidetavat tervisekahjustust ning selline käitumine soodustas võimaliku kahju suurenemist. Samuti jätkas hageja töötamist teiste raudtee-ettevõtjate juures müratingimustes, mistõttu hageja enda raske ettevaatamatus soodustas kahju suurenemist Hageja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik tõlgendab jagunemiskava punkti 7.2 selliselt, et kõik raudtee kaubaveoga seotud töötajate, sh vedurijuhtidega seonduvad kohustused läksid üle kostjale. Seega, kui hagejale tekkis kahju töötades kolmanda isiku juures, peaks jagunemiskava punkti 7.2 kohaselt selle eest praegu vastutama kostja. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ning mõistis AS-ilt EVR Cargo M S kasuks välja kutsehaigusega tekitatud varalise kahju ajavahemiku 01.01.2007 – 31.10.2011 eest ühekordse hüvitisena 13 428,76 eurot ja alates 01.11.2011 igakuise hüvitisena 342,89 eurot kuni kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse protsendi 40% muutumiseni ning viivise ajavahemiku 01.01.2007 – 31.10.2011 eest 2142,74 eurot ja protsendina põhinõudest 13 428,76 eurot alates 01.11.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning põhjendas oma otsust alljärgnevalt. Asjas puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas: 1) Hageja töötas aktsiaseltsis EESTI RAUDTEE alates 18.08.1969 kuni 26.09.1999; 2) Hagejal diagnoositi 14.05.1999 kutsehaigus diagnoosiga hypacusis sensorineuralis bilater; 3) Tööleping lõpetati hagejaga 26.09.1999 hageja mittevastavuse tõttu; 4) 14.09.2009 otsusega nr 547427 on määratud hagejale töövõime kaotuse protsent 40%, mis on põhjustatud kutsehaigusest; 28.07.2011 otsusega nr 768375 on tuvastatud sama töövõime kaotuse protsent kestusega kuni 31.07.2014;

Tsiviilasi nr 2-10-16569 5) Aktsiaselts EESTI RAUDTEE on jagunenud (30.07.2008 jagunemiskava) ja kanne äriregistrisse on tehtud 14.01.2009. Pooled ei vaidle selle üle, et kahju tekitati enne 01.07.2002 ja seega tuleb kohaldada TsK § 448 ja § 464 lg 1 ning ajutist korda. Hageja, kostja ja kolmas isik tõlgendavad Jagunemiskava punkti 7.2 erinevalt. Lisaks lepingule tuleb arvestada äriseadustiku (ÄS) vastavate sätetega (ÄS § 447 lg 1 ja 2). Poolte tahe, arvestades lepingu olemust ja eesmärki, oli anda jagunemiskava punktiga 7.2 töövõimekaotuse hüvitistega seotud kohustused üle omandavale ühingule, ehk kostjale. Käesolevas asjas toimus kahju tekitav sündmus enne jagunemise äriregistrisse kandmise kuupäeva, mistõttu on hageja ees hüvitist maksma kohustatud isikuks kostja. Kohtu hinnangul peeti „töövõimekaotuse hüvisega seotud kohustused“ mõiste all silmas seda, millal töövõimekaotuse hüvitise maksmise kohustus on tekkinud, kas enne jagunemise äriregistrisse kandmise kuupäeva või pärast. Nimetatut kinnitab kaudselt ka kostja enda käitumine, kes hakkas 2009 jaanuarist hagejale hüvitist maksma ning tegi seda sama aasta maikuuni. Seega on hagi esitatud õige kostja vastu. Hageja on tõendanud TsK § 448 lg 1 järgi nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Hagejal on 14.05.1999 tuvastatud kutsehaigus - vaegkuulmine mürast. Seega on ainetud kostja väited selle kohta, et pole teada vaegkuulmise tegelikke tekkepõhjuseid. Kostja ei ole tõendanud, et vaegkuulmise põhjus on tingitud mõnest muust asjaolust, millest tulenevalt võinuks kahjulik tagajärg saabuda ka kostja õiguseellase väidetava teota. Arvestada tuleb asjaoluga, et hageja tööleping lõpetati 1999, mistõttu puudus hagejal võimalus ja vajadus arendada üldoskusi ja –teadmisi, et vastata Eesti Vabariigis kehtestatud kutsestandardite nõuetele. Nimetatud standardid on vastu võetud pärast seda, kui hagejaga tööleping lõpetati. Samuti ei välista kutsestandardid seda, et hageja saaks kutsehaiguse puudumisel töötada varasemal töökohal mõnes teises ettevõttes, kus nimetatud standardid ei kehti. Asjaolu, et kostja on seoses pensioniea saabumisega lõpetanud töötamise, ei oma õiguslikku tähendust. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Kohtu hinnangul ei ole kostja väited hageja sissetuleku kaotamisest muudel põhjustel tõendamist leidnud. Hageja töökohas on 05.-06.08.1997 teostatud müra ja vibratsiooni mõõtmine ja koostatud protokoll nr 13-601/211. Sellega on tuvastatud, et müratasemed mootorveduri juhi ja abide töökohal ületavad sanitaarnormidega lubatud tasemeid kuni 8 dB. Hageja kutsehaiguse uurimise osas on koostatud ettekanne, millega on tuvastatud, et kutsehaiguse põhjustanud tööohuteguriks on müra üle normi 8 dBA. Nimetatud dokumendis on detailselt kirjeldatud kutsehaiguse asjaolusid, tekkimist ning põhjuse, mille kohaselt hagejal tuli aastate jooksul töötada ülenormatiivse müratasemega töökeskkonnas (kuni 25 dBA üle piirnormi) ilma antifoonideta; tööandja ei ole läbi viinud mootorvedurijuhtide töötingimuste analüüsi, sealhulgas töökeskkonna mõõdistamisi. Seega ei ole tööandja ette võtnud ka meetmeid töökeskkonna parandamiseks; tööandja ei varustanud mootorvedurijuhte individuaalsete kaitsevahenditega ning ei taganud hagejale piisavalt töötervishoiualast väljaõpet, ei teavitatud võimalikest terviseriskidest; puudub tööohutusjuhend vedurimeeskonnale töötamisel

Tsiviilasi nr 2-10-16569 mootorveduritel. Eeltoodu kinnitab, et kostja õiguseellane ei taganud õigusaktidega kehtestatud nõuetega kooskõlas olevaid töötingimusi. Eksisteerib põhjuslik seos tööandja tõendamist leidnud õigusvastase käitumise (s.t hageja töökoha ülenormatiivse müra) ja hagejal tekkinud kutsehaiguse (vaegkuulmine) vahel. Käesoleval juhul on hagejal kutsehaigusena diagnoositud vaegkuulmine, mis tuvastati 14.05.1999. Nimetatud haigus oli ka põhjuseks, miks hagejaga töösuhe lõpetati, sest teisi asjaolusid pole pooled töösuhte lõpetamise põhjusena avaldanud. Kohtu hinnangul saab lugeda eeltoodud asjaoludel tõendatuks, et hageja oleks edasi töötanud, kui tal poleks kutsehaigust. Tööandja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Tuvastatud asjaolude kohaselt ületas hageja töökoha mürafoon õigusaktidega kehtestatud nõudeid ning selles osas eiras tööandja (kostja õiguseellane) tööprotsessi korraldamisel töökaitse norme. Tööandja ei ole vastupidist tõendanud. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Seega lasub süü puudumise tõendamiskoormis kostjal. Kohus ei ole tuvastanud tööandja süü puudumist. Kostja on välja toonud, et hageja töötas perioodil 19992001 Aktsiaseltsis Pakterminal ja 2003 Link Oil Sankt-Peterburgi Eesti filiaalis. Kostja pole tõendanud, et eeltoodud tööandjate juures töötamise ajal hageja kutsehaigus süvenes. Paljasõnalised ja tõendamata on kostja väited, et hageja jätkas töötamist teiste tööandjate juures samades (müra) tingimustes. Kostja on esitanud taotluse väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja väited hagejapoolse kahju soodustamise ja pahatahtliku käitumise osas on paljasõnalised ja tõendamata. Hagejale ei saa ette heita, et ta pärast 1999 töötas teistes ettevõtetes, sh raudteevedudega tegutsevates ettevõtetes, kuna tegemist oli tema kutsealaga seotud tööga. Kostja pole tõendanud, et nimetatud ettevõtetes töötamine soodustas kahju tekkimist või suurendas seda. Kostja poolt välja toodud argumendid (sh kostja süü aste, hageja pahatahtlik käitumine) ei anna alust viivise vähendamiseks, kuna viivisemääraks on seaduses sätestatud määr, mida ei saa lugeda ebamõistlikult suureks ning kostja ei ole tõendanud, et viivise suurus on ebaproportsionaalne. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada TsMS § 436 ja § 442 lg 8 tulenevalt. Kostjale läksid üle töövõimetuskaotuse hüvisega seotud kohustused kuni 14.01.2009, mistõttu alates 15.01.2009 hageja poolt esitatud nõuded on esitatud vale kostja vastu ning need nõuded tulnuks jätta täielikult rahuldamata. Kohtuotsusest tulenevalt on kohus leidnud, et tööandja on rikkunud müra lubatud normi, mis on kehtestatud NSVL riikliku peasanitaararsti poolt 12.03.1985 kinnitatud õigusaktiga nr 322385. Samas ei olnud akt kohtule kättesaadav. Kohus ei või teha otsust ega heita ette kostjale õigusakti rikkumist, mille tekst ei ole olnud kohtule kättesaadav. Samuti pole kohus põhjendanud millistes teistes õigusaktides sisalduvate viidete põhjal ei ole kohtul alust kahelda selle kehtivuses vaidlusalusel perioodil. Maakohus on jätnud ümber lükkamata kostja vastuväite kahjuhüvitise arvestusele ning leidnud ekslikult, et hageja on tõendanud, et ta töötaks endisel erialal edasi, kui tal poleks kutsehaigust. Kostja tõendas, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks

Tsiviilasi nr 2-10-16569 kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Kui hageja töötaks vedurijuhina, siis hageja ei vastaks vedurijuhi kutsestandardi nõuetele. Põhjendatud ei ole ka kohtu seisukoht, et hageja saaks töötada varasemal töökohal mõnes teises ettevõttes, kus nimetatud standardid ei kehti, sest nimetatud standardid kehtivad kõigi Eesti majandusruumis tegutsevate raudteeveoettevõtjatele. Töövõimetusest tingitud kahju hagejal puudub. Hageja pole tõendanud, et kaotas sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu ega töötaks ka juhul, kui tal poleks kutsehaigust. Kohus jättis põhjendamatult hindamata kostja vastuväite ja hindas tõendeid ühekülgselt kui leidis, et kostja väited hagejapoolse kahju soodustamise ja pahatahtliku käitumise osas on paljasõnalised ja tõendamata ning leidis ekslikult, et kohus pole kohtu ette toodud asjaoludel tuvastanud, et hageja varjas tööandja ees tervisekahjustust ning soodustas sellise käitumisega kahju suurendamist. Samuti on ebaõige kohtu järeldus, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse kahjuhüvitise vähendamiseks, kuivõrd kohus on jätnud tuvastamata, et hageja varjas tööandja ees tervisekahjustust ning soodustas sellise käitumisega kahju suurendamist. Kui hagejal avastati töövõimetus 1999, sellele vaatamata töötas ta aga perioodil 1999-2001 teiste raudtee-ettevõtjate juures, pidanuks see tingima hagi rahuldamise korral kahju hüvitise vähendamise, sest hageja käitus eelnimetatud isikute juurde tööle asudes äärmiselt ettevaatamatult ning põhjustas ise oma tervise halvendamise. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 16.12.2011 otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki kostja vastuväiteid ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks kuulub hageja nõue rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega kahju tekkimise, kostja õigusvastase teo ja põhjusliku seose osas täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, mille kohaselt läks kostjale jagunemiskava p 7.2 alusel üle töövõimetuskaotuse hüvitisega seotud kohustused seisuga kuni 14.01.2009 ja alates 15.01.2009 esitatud nõuded on esitatud vale kostja vastu. Jagunemiskava p 7.2 (I kd, tl 134) alusel anti kostjale üle töövõimetuse hüvisega seotud kohustused jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse kandmise kuupäeva (milleks oli 14.02.2009) seisuga. Kostja maksis hagejale hüvitist mitme kuu vältel pärast jagunemiskava registrisse kandmist, seega pidas ta ka enda tõlgenduse kohaselt end kohustatud isikuks (VÕS § 29 lg 5 p 2). Jagunemiskavas ei ole kokku lepitud, et alates jaguneva ühingu asukoha registrisse kandmise järgmisest päevast oleks töövõimetuse hüvisega seotud kohustuste osas kohustatud isikuks kolmas isik ja sellist järeldust ei saa teha ka lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Kuigi maakohus on tuginenud aktile, mis ei olnud kohtule kättesaadav, ei ole see menetlusõiguslik rikkumine toonud kaasa ebaõiget otsust. Ringkonnakohtu menetluses on vastav akt esitatud ja apellandil on võimalus sellega tutvuda. Apellatsioonikohtu istungil selgitas apellant, et ei vaidlusta otsust kahjuarvestuse ja viiviste

Tsiviilasi nr 2-10-16569 osas, mistõttu ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuse vastavasisulistele väidetele. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele, kuna ta ei saaks vedurijuhina töötada, sest ta ei vasta kutsestandarditele. Hagejal ei olnud võimalik viia end vastavusse kutsestandardite nõuetega, kuna tööleping temaga lõpetati kutsehaigusest tulenevalt. Mis puudutab eesti keele oskuse vajalikul tasemel puudumist, siis esiteks on see väide tõendamata, kuid ka selle tõesuse korral pole välistatud töötamine nt Vene Föderatsioonis. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Kutsehaigus on hiilivalt kulgev haigus. Kuulmise vähenemine on vastava katse teel või meditsiiniliste aparaatidega objektiivselt tuvastatav. On loogiline eeldada, et hageja, kes käis pidevas meditsiinilises kontrollis ja kellel kuulmishäiret ei avastatud, ei saanud olla aasta varem 18.02.1998 meditsiinilist läbivaatust läbides kutsehaigusesse haigestunud. Ei ole selge, mis asjaolusid pidas hageja silmas, kui ta avaldas, et ei kaevanud tervisehäirete kohta seoses kartusega kaotada töökohta. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal kuulmise osas tervisehäired varasemalt esinesid. Kostja ei ole tõendanud, et hageja kuulmine halvenes pärast kutsehaiguse diagnoosimist 19.05.1999 järgneva töötamise tõttu müra tingimustes. Seega leidis maakohus õigesti, et ei esine kahjuhüvitise vähendamise aluseid. Eeltoodu põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Poolte apellatsioonimenetluse kohtukulud jäävad apellandi kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Gaida Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.