R.Ti hagi Peeter Ilvese vastu 3 195,58 euro, viiviste ja intressi väljamõistmiseks 3 842,23 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2011.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.Ti apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. mai 2012.a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): R.T (isikukood: XXXXXXXXXXX; viibimiskoht: XXX, XX-X), esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol Vastustaja (kostja): Peeter Ilves (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX, XX-X), esindaja advokaat Hannes Olli
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2011.a otsus.
2.Teha asjas uus otsus ja rahuldada R.Ti hagi Peeter Ilvese vastu 3 195,58 euro, viiviste ja intressi nõudes osaliselt.
3.Mõista Peeter Ilveselt R.Ti kasuks välja:
- põhivõlgnevus summas 3195,58 € (kolm tuhat ükssada üheksakümmend viis eurot ja viiskümmend kaheksa senti), - viivis perioodi eest 01.03.2010.a kuni 19.04.2011.a summas 268,95 € (kakssada kuuskümmend kaheksa eurot ja üheksakümmend viis senti), - viivis alates 19.04.2011.a kuni põhinõude 3195,58 € täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Jätta rahuldamata R.Ti hagi Peeter Ilvese vastu lepingujärgse intressi nõudes.
5.Rahuldada R.Ti apellatsioonkaebus. Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 7% R.Ti kanda ja 93% Peeter Ilvese kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.Ti esitas hagi Peeter Ilvese vastu 3 195.58 euro, viiviste ja intressi väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja 2009. a detsembris hageja poole sooviga laenu saada. Pärast lepingu tingimustes kokkuleppimist kandis hageja endine elukaaslane A.K laenusumma 50 000 krooni kostja kontole. 2010. a veebruaris pöördus hageja endine elukaaslane A.K kostja poole võla tasumisega seoses. Kirjalikus vormis laenuleping jäi allkirjastamata kostjast tulenevatel põhjustel. Kostja esitas põhjusi, miks ta ei saa kokku saada ja hiljem ei vastanud enam telefonikõnedele. Kui lepiti kokku laenulepingu tingimustes, andis kostja hagejale dokumendi, millest tehti koopia ja koopiale kirjutati tingimused: intress 6%, tagastusaeg veebruar ning kostja elukoht. Laenulepingu tagatiseks tõi kostja hageja kasutuses olevasse garaaži mootorratta Kawasaki. 2010. a märtsis toimus nimetatud garaažis läbiotsimine, mille käigus mootorratas Kawasaki konfiskeeriti.
Hageja nõudis kostjalt põhinõudena 3195.58 eurot, intressi 255.65 eurot ja viivist perioodi eest 01.03.2010. a kuni 19.04.2011. a 391 eurot ning lisanduvat viivist.
2.Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu. Kostja vastuse kohaselt väited, nagu oleks hageja kostjale laenu andnud, ei vasta tõele. Hagejal puuduvad kostja vastu mistahes nõuded ning hageja ei ole vastupidist tõendanud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tema andis kostjale laenu, et intress on 6% kuus laenusummalt ega ka seda, et väidetav nõue oleks üldse hagi esitamise ajal sissenõutav. Kostja juhtis tähelepanu sellele, et kui hagi rahuldada, siis rikastub hageja alusetult ning A.K võib hiljem Peeter Ilvest uuesti hageda sama põhisumma nõudes.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 19.10.2011. a otsusega hagi täielikult rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et põhjendatud on hagi rahuldamata jätmine. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja vande all antud seletuse kohaselt käsutasid A.Ki kontot nii A.K kui ka hageja. Kohus leidis, et kuivõrd A.K kandis 50 000 krooni kostja kontole (tl 36), siis ei ole tõendatud hageja ja kostja vahelise laenusuhte olemasolu sellistel tingimustel nagu hageja kirjeldab. Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja endine elukaaslane A.K 2010. a veebruaris kostja poole võla tasumisega seoses. Intressi ja laenutagastamise aja kokkuleppe arutelude juures viibis ka A.K. Hageja ei ole tõsikindlalt tõendanud, et tema andis kostjale laenu. Hageja poolt esitatud kostja ID-kaardi koopia koos märkmetega (tl 35) ja kostja poolt teises menetluses avaldatu (tl 2-3) ei tõenda hagiavalduses kirjeldatud asjaolude olemasolu hagi rahuldamist kaasatoovalt. Hageja pole esitanud piisavalt tõendeid, millest saaks järeldada, et tema ja kostja vahel oli kokkulepe, millest saaks muu hulgas järeldada väidetavast laenusuhtest tuleneva võla sissenõutavust hagi esitamise aja seisuga. Hageja vande all antud seletus ei ole piisavalt usaldusväärne tõend tõendamaks hageja ja kostja vahelise laenusuhte olemasolu sellistel tingimustel nagu hageja kirjeldab. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.R.T esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub kutsuda istungile A.K ja kuulata vande all üle Peeter Ilves. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Kohus leidis, et hageja ei ole tõsikindlalt tõendanud laenu andmist kostjale. TsMS § 252 kohaselt kutsub kohus tunnistaja istungile. Kohus ei kutsunud tunnistajat vaid teatas, et hageja pidi kutsuma. Kohus on teinud kõik, et mitte tuvastada tegelikke asjaolusid; 2) jääb otsusest arusaamatuks, miks ei ole hageja vande all antud ütlused usaldusväärsed; 3) palub apellant kutsuda istungile ja üle kuulata tunnistaja A.K, kes sooritas ülekande kostjale ja viibis lepingutingimuste kokkuleppe juures. TsMS § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga isiku, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud: A.K saab tõendada poolte vahelist laenusuhet ning selle tingimusi; 4) on kohus jätnud hinnangu andmata kostja seisukohtadele, kus ta eitab laenu saamist hagejalt aga kriminaalasjas nr 0926014054 tunnistajana antud ütlustes kinnitab laenu saamist. R.T esitas 26.04.2012. a täiendavad tõendid tsiviilasja juurde võtmiseks: Tartu Maakohtu kriminaalasjas nr 1-10-6820 tl 14-16 asuv vastustaja Peeter Ilvese ülekuulamisprotokoll, milles viimane kinnitab 50 000 krooni saamist apellandilt ning tl 126-127 asuv A.Ki ülekuulamisprotokoll, milles viimane kinnitab laenu andmise asjaolusid vastustajale. Nimetatud tõenditele tugines apellant ka hagis ning käsitles 07.10.2011. a kohtuistungil (lk 4), millised kohus menetlusnormi rikkumisel tähelepanuta jättis. Apellandi vahi all viibimise tõttu olid tema võimalused õiguste kaitsmisel ja tõendite esitamisel piiratud.
5.Peeter Ilves palub jätta apellatsioonkaebus menetlusse võtmata või alternatiivselt jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigusust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. TsMS § 652 lg 6 sätestab, et pool ei või apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigeaegselt vastuväidet (käesoleva seadustiku § 333). Apellant väidab, et maakohus rikkus materiaalõiguse norme, kuid jätab märkimata, millist materiaalõiguse normi maakohus ebaõigesti kohaldas ning apellatsioon sisaldab üksnes väiteid menetlusnormide rikkumisele, millele ta ei ole aga esimese astme kohtus õigeaegselt vastuväiteid esitanud. Väited, et maakohus rikkus menetlusnorme, ei vasta ka tõele ehk siis materiaalõigusnormide rikkumist ei ole apellatsioonis välja toodud ning menetlusnormide rikkumisele tuginemise õiguse on apellant minetanud; 2) TsMS § 334 lg 1 sätestab, et avaldused, taotlused, vastuväited ja kaebused esitatakse kohtule selgesti loetavas masina-või arvutikirjas A4 formaadis. Apellant on nimetatud nõuet rikkunud ja esitanud käsikirjalise ja halvasti loetava apellatsiooni. TsMS § 637 lg 1 p 2 sätestab, et kohus ei võta kaebust menetlusse kui asja läbivaatamist takistab apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine, muu hulgas pädeva isiku allkirja puudumine kaebusel. Samuti ei saa ringkonnakohus võtta aluseks apellatsioonkaebuse asjaolusid. TsMS § 652 lg 2 sätestab, et ringkonnakohus ei võta aluseks asjaolu, ega tõendit, mis esimese astme kohtus esitati, kuid mis on jäetud esimese astme kohtu menetluses õiguspäraselt arvestamata. Maakohus on põhjendanud, miks kohus ei saa jätta arvestamata tõendina A.Ki maksekorraldust ning peaks hoopis usaldusväärsemana arvestama R.Ti vande all antud seletust;
3) vaidleb vastustaja vastu tunnistajana A.Ki üle kuulamise taotlusele, kuna pangaülekanne on tehtud tema arveldusarvelt ja seega ei ole A.K erapooletu isik, kes saaks anda ütlusi intressi suuruse, laenu tähtaja ja muude tingimuste kohta. Samuti nähtub hagi leheküljelt 2, et R.T nimetab A.Ki oma esindajaks. Seega ei saa A.Ki TsMS § 251 lg 1 lähtudes tunnistajana üle kuulata. Teiseks ei saa R.Ti vande all antud ütlused ja A.Ki tunnistajana antud ütlused olla tõendiks, millele tugineda kohtulahendi tegemisel. Nimelt kannab R.T Tartu Vanglas karistust tegevusloata majandustegevuses, pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmises, rahapesus, kelmuses, omastamises ja dokumentide võltsimises ning talle on määratud karistuseks kolmeaastane vangistus, millele lisandub veel varem mõistetud ja ärakandmata ühe aasta ja 10 kuu pikkune karistus. A.Ki on kohtu poolt süüdi tunnistatud tegevusloata majandustegevuses, kelmuses ja rahapesus ning karistas teda kahe aasta ja kahe kuu pikkuse tingimisi vangistusega kolmeaastase katseajaga. Vastustaja leiab, et sellise praktika loomine, kus kelmuses, omastamises ja dokumentide võltsimises süüdi tunnistatud kurjategijad saaksid kohtus oma ütlustega tõendada kellelgi võlgnevuse olemasolu, oleks äärmiselt ohtlik. Kolmandaks ei ole apellandil enam õigust taotleda uute tõendite vastuvõtmist. TsMS § 66 kohaselt, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet käesoleva seadustiku § 331 lõikes 1 sätestatud juhul. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati. Apellant on käesolevaks ajaks vastavad õigused minetanud; 4) sätestab TsMS § 238 lg 1, et kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, kui tõend esitatakse või tõendite kogumist taotletakse hilinenult (p3) või tõendite esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud (p 4). Ilmselgelt on apellant A.Ki tunnistajana üle kuulamist taotlenud hilinenult. Ilmselgelt on apellant Peeter Ilvese vande all üle kuulamise taotluse esitanud hilinenult ning lisaks sellele ei ole apellant Peeter Ilvese vande all üle kuulamise taotlust ka põhjendanud. Arvestades eeltoodut ja TsMS § 651 lg 1 tulenevat, mille kohaselt ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes apellatsiooni ulatuses, siis tuleb pidada R.Ti apellatsiooni perspektiivituks ning esinevad TsMS-is toodud alused apellatsiooni menetlusse võtmata jätmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus otsus ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. R.Ti hagi Peeter Ilvese vastu kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o põhinõude ja viiviste osas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele võlgnetav laenu põhisumma 3195,58 €, samuti viivitusintress perioodi eest 01.03.2010.a kuni 19.04.2011.a (s.o hagi esitamiseni) summas 268,95 € ning sellele järgnevalt viivitusintress VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hagi ei kuulu rahuldamisele lepingujärgse intressi nõudes. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Ringkonnakohtu arvates rikkus maakohus menetlusnormi sellega, et jättis tähelepanuta hageja taotlused tunnistaja ülekuulamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on hagiavalduses (t lk 31) taotletud A. Ki tunnistajana ülekuulamist sõnastuses „kui kohus peab [tunnistaja
ülekuulamist] tõendamise küsimuses vajalikuks“. Hagiavaldusele esitatud vastuses (t lk 4647) vaidles kostja A. Ki tunnistajana ülekuulamisele vastu. Kohtule 07.09.2011.a esitatud täiendavas seisukohas (t lk 50) märgib hageja veel kord, et A. Ki ülekuulamine on võimalik. Maakohus ei ole hageja taotlusele reageerinud. Ringkonnakohtu arvates tulnuks maakohtul TsMS § 392 lg 1 p-de 2 ja 4 kohaselt hageja taotluse kohta seisukoht võtta. TsMS § 392 lg 3 kohaselt võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks menetlusosalistelt nõuda selgitusi muuhulgas ka poolte taotluste sisu kohta. Hageja avaldas maakohtu menetluses piisava selgusega oma soovi tõendada oma väiteid tunnistaja ütlustega, esitades hagiavalduses nii konkreetse võimaliku tunnistaja nime kui ka kontakttelefoni numbri. Seega tulnuks maakohtul hagejale juba eelmenetluse käigus TsMS § 392 lg 1-te 1 ja 3 alusel selgitada, millisel viisil või sõnastuses tuleb hagejal sellekohase soovi korral esitada taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ja kohtusse kutsumiseks. Maakohtu 07.10.2011.a istungi protokollist (t lk 58-62) nähtuvalt on kohus (t lk 59) istungi käigus selgitanud hagejale, et tema poolt on kohtuistungi eelselt esitamata konkreetne taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ja ka tunnistaja kohtusse kutsumiseks. Samal istungil kordas hageja hiljem oma taotlust tunnistaja ülekuulamiseks, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata põhjendusel, et taotlus on esitatud selliselt, et see tingiks kohtuistungi edasilükkamise ja taotleja ei ole esitanud piisava mõjuva põhjuse olemasolu (lk 60). Seega on maakohus loonud menetlusliku olukorra, kus kohus jättis esmalt eelmenetluse käigus poole taotluste sisu välja selgitamata ning seejärel keeldus kohtuistungil poole taotlust rahuldamast põhjendusel, et taotlus on esitatud hilinenult. Ringkonnakohus märgib, et asjakohane ei ole vastustaja (kostja) seisukoht, nagu ei saanuks A. Ki tunnistajana üle kuulata TsMS § 251 lg 1 kohaselt seetõttu, et A. K on või oli selles asjas menetlusosalise (hageja) esindaja. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole A. K teinud käesolevas tsiviilasjas menetlustoiminguid ega esinenud hageja nimel TsMS §-de 217 ja 218 mõttes. Hagiavalduse lk-l 2 on hageja nimetanud A. Ki oma esindajaks, kuid seda mitte käesoleva kohtumenetluse kontekstis vaid 2009.a detsembris laenulepingu sõlmimise kontekstis. A. Ki tunnistajana ülekuulamist ei takistanud ka A. Ki isiklik seotus laenusumma ülekandmisega, vaid sellest seotusest tulenevalt võisidki A. Kile olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud. Kuna tegemist oli menetlusõiguse normi olulise rikkumisega maakohtu poolt, ei ole asjakohased vastustaja viited TsMS §-le 333 lg-le 3, mille kohaselt ei või menetlusosaline kohtulahendi peale edasi kaevates tugineda veale kohtu tegevuses, kui menetlusosaline ei ole esitanud hiljemalt kohtuistungi lõpus kohtu tegevusele vastuväidet. Ringkonnakohus kuulas 8. mai 2012.a istungil § 652 lg 3 p 2 alusel tunnistajana üle A.Ki. Seega oli ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada maakohtu poolne menetlusõiguse normi rikkumine.
8.Ringkonnakohus nõustub ühtlasi apellatsioonkaebuse seisukohaga, et maakohus ei ole andnud sisulist hinnangut kõigile asjas kogutud tõenditele – s.o kostja Peeter Ilvese poolt kriminaalasjas nr 09260104054 tunnistajana ülekuulamise käigus antud ütlustele (t lk 2-3). Kostja kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamise protokoll on käesoleva tsiviilasja lahendamisel käsitatav kui dokumentaalne tõend, mis sisaldab teavet asja lahendamisel oluliste asjaolude kohta. TsMS § 232 lg 1 kohaselt on kohtul kohustus hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. TsMS § 438 lg 1 kohaselt tuleb kohtul otsust tehes hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas kõiki tõendeid analüüsima, Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Käesoleval juhul ei ole maakohus võtnud
seisukohta kostja kriminaalasjas nr 09260104054 tunnistajana ülekuulamise protokolli tõendusväärtuse kohta, rikkudes seega menetlusõiguse normi.
9.Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates kuulub hagi osaliselt rahuldamisele. Hageja poolt esiletoodud asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2009.a detsembris laenulepingu summas 50 000 krooni. Laenusumma 50 000 krooni kandis kostjale oma pangakontolt hageja korraldusel üle A. K. Kostja eitas hagejaga laenulepingu sõlmimist ning oma kohustust tagastada hagejale 50 000 krooni, s.o 3195,58 eurot. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas kohuses ja sama kvaliteediga. Ringkonnakohus leiab, et laenu andmine VÕS § 396 lg 1 tähenduses on võimalik ka sel viisil, et kokkuleppel laenuandjaga annab laenusaajale laenusumma üle kolmas isik. See on kooskõlas VÕS § 78 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt võib kohustuse täita ka kolmas isik, v.a kui seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt võib kohustuse täita üksnes isiklikult. Laenusuhet reguleerivatest normidest ega suhte olemusest ei tulene, et laenuandja peaks oma põhilise kohustuse – maksta välja kokkulepitud laenusumma – täitma isiklikult. Tegemist ei ole seejuures esindussuhtega, kui laenu andmises on kokku leppinud laenuandja ja laenusaaja omavahel ning kolmas isik üksnes teostab laenusumma väljamaksmise laenusaajale. VÕS ei sätesta laenulepingu kohustuslikku vormi, millest järelduvalt võib TsÜS § 77 lg 1 kohaselt sõlmida laenulepingu mis tahes vormis, sh suuliselt. Laenulepingu sõlmimine R.Ti ja Peeter Ilvese vahel on tõendatud hageja vande all antud seletustega (t lk 63-64), kostja Peeter Ilvese kriminaalasjas nr 09260104054 tunnistajana ülekuulamise käigus antud ütlustega, mille kohta koostatud protokolli käsitatakse käesolevas asjas dokumentaalse tõendina, ja tunnistaja A.Ki käesolevas tsiviilasjas antud ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et kõigi nimetatud isikute seletused ja ütlused on omavahel põhiosas sisuliselt kattuvad ning nende vahel ei esine vastuolusid, mis annaksid alust ütluste või seletuste õigsuses kahelda. Kriminaalasjas nr 09260104054 on kostja Peeter Ilves 05.04.2010.a protokolli (t lk 2-3) kohaselt rääkinud, et võttis R.Ti käest võlgu 50 000 krooni. A.Ki kontolt tehti ülekanne 50 000 krooni. R.Ti ja A.Kiga sõlmiti suusõnaline leping ning tagasimaksmise tähtajaks nimetas P. Ilves märtsikuu lõpu 2010.a. Sama ülekuulamise käigus on P. Ilves kinnitanud R.Tga (s.o hagejaga) laenu võtmise osas läbirääkimiste pidamist. Maakohtu 07.10.2011.a istungil on hageja vande all antud seletustes kinnitanud samu asjaolusid. Muuhulgas selgitas hageja, et A.Ki kontot käsutas ka hageja. Samasisulisi ütlusi andis tunnistaja A. K ringkonnakohtu 8. mai 2012.a istungil. Tunnistaja kinnitas, et laenulepingu poolteks olid hageja (R.T) ja kostja (Peeter Ilves) ning tunnistaja ise ennast laenuandjana ei käsita ega ole käsitanud. Ringkonnakohus leiab, et iseseisvat tõenduslikku jõudu ei ole laenulepingu sõlmimise fakti osas hageja esitatud koopial kostja ID-kaardist (t lk 35), millele on tehtud käsikirjalisi märkmeid (laenulepingu number ja kuupäev, mis kattuvad maksekorraldusel nr 72 märgituga, kostja kodune aadress, kostja arveldusarve number, lisaks märked „8%“ ja „veebruar“). Eelnimetatud tõenditega – hageja vande all antud seletused, kostja kriminaalasjas ülekuulamise protokoll ja tunnistaja A. Ki ütlused – on aga laenulepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel detsembris 2009.a kinnitust leidnud. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja (vastustaja) seisukoht, nagu võiks kostjale oma arveldusarvelt ülekande teinud A. K esitada tulevikus P. Ilvese vastu uue hagi ja nõuda
sama laenusumma veelkordset tagastamist endale kui laenuandjale. Ringkonnakohus on asjas esitatud tõendite põhjal asjaolusid kogumis hinnates tuvastanud, et laenuleping sõlmiti hageja ja kostja vahel.
10.Tõendatud on ka laenulepingu täitmine hageja kui laenuandja poolt laenusumma väljamaksmise näol A. Ki vahendusel. Kostja ei ole vaidlustanud 05.12.2009.a maksekorralduse (t lk 36) alusel 50 000 krooni saamist. Toimikus olevast maksekorraldusest nr 72 nähtuvalt on A.K kandnud oma arveldusarvelt Peeter Ilvese arveldusarvele üle 50 000 krooni selgitusega „laenu väljamakse vastavalt laenulepingule nr 1-05/12/2009“. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille kohaselt ei olnud raha saamise aluseks laenusuhe või et tal puuduks kohustus raha tagastada, muuhulgas, et laenusuhe oleks lõppenud täitmise tulemusena. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib ringkonnakohus veel kord, et kohus ei loe hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendatuks mitte üksnes hageja vande all antud seletuste vaid ka muude asjas kogutud tõendite põhjal, hinnates tõendeid kogumis. Seejuures ei oma tähtsust hageja ja tunnistajana ülekuulatud A. Ki karistatus majandusalastes süütegudes. Dokumentaalse tõendiga – maksekorraldusega nr 72 – on tõendatud vastustaja (kostja) poolt laenu saamine, mida kostja ei ole ka vaidlustanud. Hageja seletuste ja tunnistaja ütlustega, lisaks kostja enda ütlustega tunnistajana kriminaalasjas, on selgitatud eeskätt seda, kas laenuandjaks hageja ja kostja vahelises suhtes oli hageja, samuti laenu tagastamise tingimusi. Need asjaolud ei muuda vastustaja (kostja) kohustust saadud laen tagastada.
11.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Tulenevalt § 76 lg-st 3 loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus juhul, kui selle täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hagiavalduses märgitu kohaselt leppisid pooled laenu tagastamise tähtajaks kokku veebruari 2010.a. Samasisuline märge leidub hageja poolt esitatud kostja ID-kaardi koopial (t lk 35). Kostja Peeter Ilvese kriminaalasjas nr 09260104054 tunnistajana ülekuulamise protokolli kohaselt oli laenu tagasimaksmise tähtajaks märtsikuu lõpp 2010.a. Hageja vande all antud seletuste kohaselt ei mäletanud hageja täpselt, kas laenu tagastamise tähtajana lepiti kokku üks või kaks kuud, kuid jäi seisukohale, et tähtaeg oli 2 kuud. Tunnistaja A. Ki ütluste kohaselt soovis kostja hagejalt laenu võtta üheks kuuks ning niisuguses tähtajas ka kokku lepiti. Ringkonnakohus leiab, et toodud asjaoludel tuleb lugeda tõendatuks, et laenu tagastamise tähtajana lepiti kokku 2 kuud, nagu on hagiavalduses esitanud hageja. Vastuolu ei ole hageja enda ja tunnistaja antud seisukohtades laenu tagastamise tähtaja üle, kuid hageja tugines omal valikul pikemale, s.o 2-kuulisele, tähtajale. Laenu tähtaja tuvastamisel ei saa ringkonnakohtu arvates võtta aluseks kostja poolt kriminaalasjas tunnistajana esiletoodud märtsi lõppu, kuna kriminaalasjas ei olnud põhitähelepanu suunatud vaidlusaluse laenusuhte konkreetsetele tingimustele. Lisaks märkis ringkonnakohtu istungil ka vastustaja (kostja) esindaja, et laenu (ehkki vastustaja poolt vaidlustatud) tagastamise tähtpäev oli veebruaris 2010.a. Kuna maksekorraldusega nr 72 on tõendatud laenusumma väljamaksmine kostjale
05.detsembril 2009.a, siis tuleb TsÜS § 136 lg 3 alusel lugeda, et laenu tagastamise tähtpäev saabus 2 kuu möödudes, s.o 05. veebruaril 2010.a.
11.Pooltel on vaidlus ka selles, kas ja millises intressimääras laenulepingu sõlmimisel kokku lepiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb laenuintressi eelduslikult maksta majandus- või kutsetegevuses antud laenult, muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta ainult juhul, kui see on kokku lepitud.
Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud, et pooled oleksid kokku leppinud laenuintressi maksmise kohustuses ning intressimäära suuruses. Hageja väitel lepiti kokku intressimääras 6% kuus laenusummalt. Kostja P. Ilvese ID-kaardi koopiale (t lk 35) on käsikirjaliselt lisatud märge „8%“. Tunnistaja A. Ki ütluste kohaselt oli intressimääraks 5-7%, kuid tunnistaja ei mäletanud määra täpselt ning viitas, et konkreetne intressimäär märgiti kostja dokumendi koopiale. Seega on väited intressi suuruse kohta vastuolulised. Kostja ID-kaardi koopiale tehtud märget ei ole alust käsitada kostja tahteavaldusena ega kokkuleppena intressi tasumise kohta. Puudub usaldusväärne dokumentaalne tõend selle kohta, et intressi maksmises kokku lepiti. Ainsaks asjas olevaks tõendiks intressikokkuleppe kohta on tunnistaja A. Ki ütlused, kuid tunnistaja ei osanud samas intressi konkreetset suurust kinnitada. Hageja enda vande all antud seletustes intressi küsimust käsitletud ei ole. Kuna tuginetud ei ole sellele, nagu oleks tegemist olnud majandusvõi kutsetegevuses antud laenuga VÕS § 397 lg 1 mõttes, ei kehti ka seadusest tulenevat eeldust, et laenu andmine oleks tasuline. Hageja ja kostja varasemaid suhteid arvestades ei ole ka ebausutav, et laenu võidi anda ilma intresside maksmises kokku leppimata. Eeltoodut arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et lepingujärgse intressi osas puudub hagi rahuldamiseks alus.
12.Alates laenulepingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuulub vastavalt hageja poolt taotletule kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele seadusest tulenev viivitusintress. Hagiavalduses taotles hageja viivise väljamõistmist perioodi eest 01.03.2010.a kuni 19.04.2011.a (s.o hagi esitamiseni) summas 391,14 € ning sellele järgnevalt jooksva viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt esitatud viivisearvestus ei ole korrektne. VÕS § 94 lg 1 alates 27.12.2003.a kehtiva redaktsiooni kohaselt on intressimääraks nn referentsimäär ehk Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Selleks määraks oli nii enne
01.juulit 2010.a, enne 01. jaanuari 2011.a ning ka enne 01. juulit 2001.a 1%. VÕS § 113 lg 1 kohaselt lisandub seadusjärgse viivise arvestuses nn referentsimäärale 7% aastas. Seega kogu 2010.a vältel ja ka 2011.a I poolaastal oli seadusest tulenevaks viivisemääraks 8% aastas. Põhinõudelt 3195,58 € kuulub seega perioodi 01.03.2010.a – 31.12.2010.a eest väljamõistmisele viivitusintress summas 214,32 € ja perioodi 01.01.2011.a – 19.04.2011.a eest summas 54,63 €, kokku hageja poolt taotletud ajavahemiku eest 268,95 €.
13.TsMS §-i 367 kohaselt võib viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Antud juhul on hageja esitanud nõude mõista kostjalt välja viivis alates 01.03.2010.a kuni hagi esitamiseni (19.04.2011.a) kindla summana ning sellele järgnevalt seadusest (VÕS § 113 lg 1) tulenevas määras kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohtu arvates on hageja nõue põhjendatud ning alates 19.04.2011.a kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis kuni põhinõude 3195,58 € täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
14.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega vastavalt TsMS § 163 lg-le 1. Kuna põhinõude, sissenõutavaks muutunud viiviste ja hageja arvestuses esitatud intressinõude summana rahuldatakse hagi 93% ulatuses ning rahuldamata jääv intressinõue moodustab nõuete kogusummast 7%, tuleb ringkonnakohtu arvates jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 7% hageja kanda ja 93% kostja kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.