2-12-4716/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 28 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui: 1) ta jättis kohtule kirjalikult vastamata mõjuva põhjuse tõttu; 2) hagimaterjale ei toimetatud talle või tema esindajale kätte isiklikult allkirja vastu üleandmisega; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (SEB Pank) või arvelduskontole nr 221023778606 (Swedbank), mõlemal juhul viitenumber 3100057455. Menetluse käik Raha24 OÜ esitas 01.02.2012. a kohtule hagiavalduse Rxxx Lxxxxx vastu laenulepingust tuleneva võla 255,65 euro, intressi 57,52 euro, võla sissenõudmiseks tehtud kulu 11,31 euro, põhivõlalt viivise 255,65 euro ja võla sissenõudmise kulult viivise 11,15 euro nõudes. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt TsMS §-le 394 ning kohustas kostjat vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Menetlusdokumendid toimetati kostja elukohas 20.03.2012. a kätte tema abikaasa TxxxxMxxxxx. TsMS § 322 lg 1 kohaselt loetakse dokument saajale kättetoimetatuks ka kättetoimetamisega tema eluruumis elavale või perekonda teenivale vähemalt neljateistkümneaastasele isikule, kui menetlusdokumendi saajat ei saada tema eluruumis kätte. Kostjat hoiatati TsMS § 407 võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile mittevastamise korral. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud tähtajaks. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik, vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 lahendada asi tagaseljaotsusega. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud. Hagimaterjalide põhjal on pooled sõlminud 12.01.2008. a laenulepingu (tl 7-13), mille alusel on hageja andnud kostjale laenu 4000 krooni intressimääraga (30 päeva eest 900 krooni) 270 % aastas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust

2-12-4716 tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Vabariigi Valitsuse poolt 07.08.2002. a määrusega nr 98 kehtestatud „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvestamise korra“ § 3 kohaselt arvutades kujuneb poolte vahel sõlmitud laenulepingu krediidikulukuse määraks 1041,90 %. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 01.05.2009. a jõustunud redaktsiooni § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 2. lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt jaanuaris 2008 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 23,01 %. Seega ületab poolte vahelise lepingu järgi kostja poolt tasutav krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. 01.05.2009. a jõustunud TsÜS redaktsiooni § 86 lg 1 alusel oleks seega kostja kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja tarbijakrediidileping tühine. Kohus on seisukohal, et kuivõrd laenulepingu sõlmimise ajal jaanuaris 2008. a ei kehtinud TsÜS § 86 uues redaktsioonis, millega piirati laenu kasutamise tasu suurust ehk intressi, tuleb lähtuda kehtinud seadusest, mille kohaselt ei olnud tarbijat ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mis puudutas lepingu eseme hinda ja üleantu väärtust, seega laenusummat ja laenu hinda ehk intressi. Seega on põhjendatud hageja nõue laenu põhiosa ja intressi nõudes. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingu järgi saadud 4 000 krooni, mis vastab 255,65 eurole ja kokkulepitud intress 900 krooni, mis vastab 57,52 eurole. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja poolt võla sissenõudmiseks tehtud kulu summas 11,31 eurot. Pooled olid lepingu punktis 9.1. leppinud kokku, et kostja tasub laenumakse viivitamise korral hagejale võlgnevuse menetlemise eest meeldetuletustasu 11,31 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rikkumise korral õigus nõuda kahju hüvitamist. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivist lepinguga ettenähtud intressimääras (0,73 % päevas) tagastamata laenusummalt perioodi 06.06.2008 – 31.01.2012. a eest kokku kujuneks summas

2-12-4716 2491,43 eurot (255,65 eurot x 0,73 % x1335 päeva) ja võla sissenõudmise kulult perioodi 25.06.2008 – 31.01.2012. a eest 108,65 eurot (11,31 eurot x 0,73% x 1316 päeva). Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt nõuab hageja kostjalt viivise tasumist põhinõudelt summas 255,65 eurot ja võla sissenõudmise kulult 11,15 eurot. Viivis nimetatud summas tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub välja mõista kostjalt menetluskuludena maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu ja kohtutäituritasu, kohtumenetluses tasutud riigilõivu ja lepingulise esindaja tasu. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud. Hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras. Hageja on maksekäsu kiirmenetluses tasunud riigilõivu 47,93 eurot ja hagi esitamisel 76,69 eurot, kokku tasutud riigilõivu 124,62 eurot. Lisaks on hageja tasunud maksekäsu kiirmenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamiseks kostjale kohtutäituri tasu 26,76 eurot. Hageja taotleb sellest 15,30 euro hüvitamist. Pärnu Maakohus on 27.01.2012. a määrusega jätnud hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu rahuldamata TsMS § 483 lg 2 p 3 alusel ja hageja on esitanud ühe kuu jooksul hagiavalduse kohtule. Seega on võimalik TsMS § 144 p 7 alusel lugeda maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kuludeks. Hageja poolt tasutud riigilõiv summas 124,62 eurot ja kohtutäituri tasu summas 15,30 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja lepingulise esindaja tasu on hagiavalduse koostamise eest 32 eurot. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasu on taotletud ulatuses põhjendatud ja kuulub kostja poolt hüvitamisele. Taotletav summa jääb ka Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a. määrusega nr 137 kehtestatud teistelt menetlusosalistelt sissenõutava lepingulise esindaja kulude maksimaalse kulu piiresse. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 171,92 eurot. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.