Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja on hagiavalduses piisava põhjalikkusega ära näidanud taotletavate viiviste ja intresside arvutuskäigu ja arvutamise aluseks võetud asjaolud. Samuti ei ole viivised liiga suured, kuna need ei ületa põhinõuet ning vastavalt selliselt igakülgselt Riigikohtu seisukohtadest tulenevatele tingimustele. Hageja tegi enda parima lahendamaks asja muul viisil kui kohtusse pöördumise teel, kuid kostja I käitumine ei jätnud talle muud võimalust. Samas nõustub hageja kostja I seisukohaga, et leppetrahv hõlmab endast sama eesmärki, mis viivis, mistõttu hageja loobub leppetrahvi nõudest. 14.02.2012 avalduses märgib hageja, et on hagiavalduse punktis 4.4 välja toonud, et 10.01.2011 kuupäeva seisuga oli kahe lepingu järgne võlgnevus kokku 16 354,02 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest 2952,34 eurot ja kõrvalnõuetest kokku 13 401,68 eurot. Hagiavalduse punktis 4.6 hageja selgitas, et lähtudes üldisest majanduslikust olukorrast Eesti Vabariigis ja Riigikohtu seisukohtadest kõrgete viiviste väljamõistmisel, nõuab hageja kostjalt välja vaid 6400 eurot, eeldusel, et kostja kannab kõik kohtumenetlusega seonduvad kulud, sh riigilõiv 479,33 eurot. Kuna tänaseks on möödunud hagiavalduse esitamisest enam kui aasta ning on näha, et asi võib veelgi venida, siis on hageja avaldanud soovi lisada nõue viiviste väljamõistmiseks hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni vastavalt laenulepingutes määratud viiviste suurusele, milleks on 1% nõuetekohaselt tasumata summalt kalendripäevas. Kuna tänaseks on hagiavalduse esitamisest möödunud enam kui aasta, siis oleks praeguseks hetkeks viivise summa kerkinud enam kui 10 776 euro võrra (arvestusega 365 päeva 1% päevas) ning iga järgnev päev lisab nõudele 29,52 eurot. Hageja annab endale aru, et võimalik viiviste nõue ületab märgatavalt põhinõude suurust, mistõttu ei esita nõuet kogu viivise väljamõistmiseks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes Riigikohtu praktikast esitab hageja hagiavalduse täienduse, millest taotleb lisaks hagiavalduses märgitud nõuetele ka viiviste, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist 1% nõuetekohaselt tasumata summalt kalendripäevas, kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodud nõude esitab hageja kooskõlas TsMS §-ga 367. Muus osas jääb hageja oma varem esitatud nõuete juurde. Kostja I vastuväited Kostja I ei ole hagejalt laenu saanud. Hageja poolt kostjale I laenulepingute alusel laenu väljamaksmine on täielikult tõendamata. Hageja on kohtule esitanud kaks erinevat laenulepingut, kuid nõudes kostjalt I laenulepingute alusel laenu ja kõrvalnõuete tasumist, ei ole hageja esitanud kohtule mistahes tõendeid asjaolu kohta, et ta on üldse kostjale I laenu andnud. Kostja I teatab, et ei ole hagejalt laenu saanud, mistõttu ei ole alust kõneleda võlast hageja ees. Laenulepingute kohtule esitamine ei tõenda laenu väljamaksmist. Vastupidi, 22.07.2009 laenulepingu p 1.1.1 sätestab, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 35 000 krooni, mille laenusaaja kohustub laenuandjale koos intressidega tagastama lepingus toodud tingimustel. Samuti sätestab 01.10.2009 laenulepingu p 1.1.1, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 15 340 krooni, mille laenusaaja kohustub laenuandjale koos intressidega tagastama lepingus toodud tingimustel. Mõlema laenulepingu p 1.1.2 kohaselt annab laenuandja laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse, andes selle laenusaajale üle sularahas lepingu sõlmimisel. Kostja I viitab, et hageja ei ole temale laenu üle andnud, rikkudes seeläbi laenulepingute punkte 1.1.1. ja 1.1.2. Kostja I rõhutab, et kuni hageja ei ole lubatud ja asjakohaste tõenditega kohtule tõendanud, et ta on kostjale I laenu üle andnud, ei ole kostjal I hageja ees mistahes rahalisi kohustusi. Riigikohus on selgitanud kohtulahendi nr 3-2-1-11-08 p-s 11, et maakohus märkis otsuses õigesti, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Riigikohus on sedastanud kohtulahendi nr 3-2-1-106-09 p-s 13, et kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Kohtulahendi nr 3-2-1-137-07 p-s 13 on selgitatud, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhtumil on hagi rahuldamise

vältimatu eeldus asjaolu, et hageja esitab kohtule lubatud ja asjakohased tõendid, millest nähtub kostjale I laenude sularahas üleandmine laenulepingute sõlmimise ajal. Praegusel juhul ei ole kostjale I esitanud mitte ühtegi tõendit laenu sularahas üleandmine kohta. Laenu sularahas saamist ei ole võimalik järeldada ka kohtule esitatud väidetavatest kostja I e-mailidest hagejale. Esmalt märgib kostja I, et tema ei ole sellist e-mailiaadressi kunagi kasutanud ning on veendunud, et hageja ise on kostja I nimega e-mailikonto loonud, et kohtule fabritseerida väidetavat pooltevahelist kirjavahetust. Asjaolu, et tegemist on just hageja enda fabritseeritud emailidega, kinnitab asjaolu, et antud e-mailidel on isegi kostja I mobiiltelefoninumber valesti märgitud, kuna sellist mobiilitelefoninumbrit pole kostja I kasutanud. Teiseks, viidatud emailidel puudub kostja I digitaalallkiri, lugemaks antud e-maile kostja I e-mailideks. Seega ei ole võimalik tõekindlalt väita, et tegemist on kostja I e-mailidega hagejale. Kolmandaks märgib kostja I, et isegi, kui hageja tõendaks lubatud ja asjakohaste tõenditega, et antud e-mailid on kostja I kirjutatud, ei ole neist e-mailidest võimalik järeldada hageja poolt kostjale I laenusummade sularahas maksmist, kuivõrd e-mailides puuduvad vähimadki viited laenude väljamaksmisele, nende ulatusele, väljamaksmiste viisile, väljamaksmiste ajale jne. Kuivõrd hagejal puudub kostja I vastu põhinõue, on täiesti alusetud ka kõrvalnõuded (intresside, viiviste ja leppetrahvi tasumise nõue), mis on põhikohustuse suhtes aktsessoorsed. Seega tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata. Taganemata ülal esitatud väidetest, esitab kostja I alljärgnevalt alternatiivsed vastuväiteid hagiavalduses kajastatud kõrvalnõuetele. Esmalt viitab kostja I, et hageja ei ole suutnud motiveerida oma intresside ja viivitusintresside arvestust. Hagis puuduvad mistahes selgitused, millest koosneb intresside ja viivitusintresside tasumise nõue, sh pole välja toodud tõendeid kostja I poolt mistahes summade tasumise kohta, millest omakorda sõltub intresside ja viivitusintresside arvestus. Isegi, kui hageja tõendaks maksete teostamise kostja I poolt, viitab kostja I, et hageja pole isegi vastavalt VÕS §-s 88 esitatud maksete arvestamise korrale suutnud tõendada, milliste väidetavate nõuete katteks milliseid summasid on arvestatud. Kostja I viitab, et kohus ei arvesta hageja asemel võistlevas tsiviilkohtumenetluses hageja nõudeid, vaid hageja peab olema ise suuteline esitama kohtule nõuetekohase intresside ja viiviste arvestuse. Seega tuleb intresside ja viiviste tasumise nõue jätta täielikult rahuldamata. Hageja väited, et ta on kostja vastu leppetrahvi tasumise nõuded esitanud, on täielikult paljasõnalised. Kohtule hageja enda poolt koostatud, välja trükitud ja allkirjastatud dokumendi esitamine ei tõenda kostjale I leppetrahvi tasumise nõuete esitamist. Lisaks asjaolule, et hageja ei ole kostjale I leppetrahvi nõudeid esitanud, ei esine leppetrahvi tasumise nõuetel mistahes õiguslikku alust. Hageja väidetav põhinõue on 2952,35 eurot, samas kogu väidetav nõue on 6400 eurot. Riigikohus on selgitanud kohtulahendi nr 3-2-1-66-05 p-s 18, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Praegusel juhtumil pole kohtule esitatud mistahes lubatud ja asjakohaseid tõendeid, mis tõendaksid põhinõuet ületavas osas hagejale kahju tekkimist. Seega on mistahes põhinõuet ületavad kõrvalnõuded täielikult alusetud. Riigikohus on selgitanud kohtulahendis nr 3-2-1-41-07, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Kostja I märgib, et kuigi hageja väidab, et kostja I on juba 2009. aastal rikkunud lepingulisi kohustusi, on kostja I saanud väidetavast viiviste tasumise nõudest teada alles hagiavaldusest. Varasemalt ei ole hageja edastanud kostjale I mistahes viiviste tasumise nõudeid. Hageja on oma väidetava viiviste tasumise nõude esitamisega viivitanud teadlikult rohkem kui aasta, et suurendada oma väidetavat nõuet. Seega on kostja I seisukohal, et isegi, kui hagejal on kostja I vastu viiviste tasumise nõue,

siis kuni hagi esitamiseni arvestatud viivised on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6), sest hageja ei ole mistahes mõistliku põhjuseta oma nõuetest rohkem kui aasta jooksul kostjat I informeerinud. Isegi, kui kohus leiab, et hageja on andnud kostjale I laenulepingute alusel laenu (mida ta ei ole teinud) ning leiab, et viiviste tasumise nõue on põhjendatud, esitab kostja I alternatiivse taotluse viiviste vähendamiseks. Laenulepingute p-des 5.2.1 on märgitud viivitusintressi suuruseks 1% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Kostja I on seisukohal, et tegemist on ebamõistlikult suure viivitusintressiga, mis tingib ka ebamõistlikult suured viivised. Kostja I on seisukohal, et isegi, kui kohus leiab, et kostja I on hageja suhtes lepingulisi kohustusi rikkunud, ei ole sellest rikkumisest hagejale tekkinud kahju sellises ulatuses, nagu hageja väidab. Kostja I majanduslik seis on väga raske, kostja I on olnud pikemat aega töötu, mistõttu kostja I ei suudaks tasuda viiviseid hageja poolt nõutud ulatuses. Arvestades, et hagejale ei saa olla tekkinud väidetavast kostja I poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest erilist kahju ning arvestades kostja I rasket majanduslikku seisu, palub kostja I hagi rahuldamise korral VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada viiviseid 500 euroni. 500 eurot moodustab ca 20% väidetavast võlgnetavast põhisummast ning tegemist on mõistliku viivisega. Kostja I taotleb jätta hagi täielikult rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. 21.02.2012 vastuses märgib kostja I, et hagi täienduse menetlemise korral on viivitusintressi määr ebamõistlikult kõrge ning seda tuleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada. Kostja I märgib täiendavalt, et hageja hagi täiendus on ka täielikult arusaamatu, kuivõrd hagi täiendusest ei selgu: 1) milliste väidetavate rahaliste nõuete pealt peaks kohus viivitusintressi arvestama ehk jääb arusaamatuks, kas hageja nõuab lisanduvat viivist vaid põhinõudelt või ka intressidelt, leppetrahvilt ja viiviselt. Hageja nõude laia sõnastust arvestades ilmselt kõigilt nõuetelt, mis aga ei ole seaduse järgi võimalik. VÕS § 113 lg 6 ei võimalda arvestada viiviseid intressidelt ja viivistelt. Seega on hageja hagi täiendus ka arusaamatu ning seda ei ole võimalik menetleda. Kohus menetleb asja nõudest lähtudes ega hakka oletama, millistelt nõuetelt saab viivist arvestada ja millistelt mitte; 2) millise ajavahemiku eest hageja soovib, et kostjatelt nõutaks lisanduvate viiviste tasumist, st kas alates hagi esitamisest või 14.02.2012 hagi täienduse kohtule esitamise ajast. Seega on hageja hagi täiendus arusaamatu ning seda ei ole võimalik menetleda. Kostja I esitab alternatiivselt oma seisukohad, juhuks, kui kohus peaks mingil põhjusel hagi täiendust menetlema. Esmalt on kostja I tuginedes Riigikohtu praktikale seisukohal, et kõrvalnõuded ei saa käesolevas asjas ühelgi juhul ületada põhinõuet. Kostja I märgib, et isegi lisanduva viivise nõudeta on hageja väidetav põhinõue 2952,35 eurot, samas on kohtule esitatud kogu väidetav nõue summas 6400 eurot. Kui siia juurde arvestada lisanduvat viivist, ületaksid kõrvalnõuded kordades põhinõuet, mis aga Riigikohtu praktika järgi pole võimalik. Praegusel juhtumil pole kohtule esitatud mistahes lubatud ja asjakohaseid tõendeid, mis tõendaksid põhinõuet ületavas osas hagejale kahju tekkimist. Juhul, kui kohus siiski peaks põhinõude rahuldama, tuleb kõrvalnõudeid igal juhul piirata põhinõudega võrdse summaga. Lisaks eelnevale nõuab hageja hagi täpsustuses ebamõistlikult suurt viivitusintressi (1% võlgnetavalt summalt päevas) ehk sisuliselt 365% aastas. Kostja I on seisukohal, et niivõrd suur viivitusintressi määr on vastuolus heade kommetega. Mis puudutab leppetrahvi ja muude kõrvalnõuete edastamist kostjale I, siis selles osas ei ole võimalik hageja seletustega muuta laenulepingutes kokkulepitud teadete edastamise viisi. Laenulepingutes ei ole kokku lepitud, et teadete edastamine toimub kostja I ema vahendusel. Vastupidi, laenulepingute p 4.4. alusel loetakse teade laenusaaja poolt kättesaaduks, kui see on üle antud suusõnaliselt ja silmast silma, telefoni teel või kui teade on saadetud postiasutuse poolt

laenusaaja poolt laenulepingus näidatud aadressil ja postitamisest on möödunud 5 kalendripäeva. Hageja ema kaudu dokumentide edastamises pole kokku lepitud. Samuti ei ole hageja väitnud, et ta viibis kostja I kodus ja nägi pealt, kuidas kostja I ema andis kostjale I üle väidetavad dokumendid üle. Kostja II vastus Kostja II esitatud hagi ei tunnista ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja I ei ole hagejalt laenu saanud kostja II teada, mistõttu kostjal II ei ole saanud hageja ees kohustusi tekkida. Laenu andmine ei ole tõendatud. Kostjale II on arusaamatu hagis esitatud viiviste, intresside ja leppetrahvide nõue, samuti ei ole põhinõuet ületava kahju tekkimine hagejal tõendatud. Muus osas ühineb kostja II kostja I vastuväidetega ning palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostjate vastuste, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, kuulanud pooled kohtuistungil vande all ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja I on 22.07.2009 allkirjastanud laenulepingu, mille kohaselt hageja annab kostjale I laenu 35 000 krooni (lk 6-7); 2) hageja ja kostja I on 01.10.2009 allkirjastanud laenulepingu, mille kohaselt hageja annab kostjale I laenu summas 15 345 krooni (lk 23-24); 3) hageja ja kostja II on 01.10.2009 allkirjastanud käenduslepingu, mille kohaselt kostja II käendab hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingut nr 1/1-09 summas 28 800 krooni (lk 19-20). Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle: 1) kas kostja I on hagejalt laenulepingutes nimetatud summad reaalselt enda käsutusse saanud; 2) kas kostja I on hagejaga pidanud e-kirjavahetust aadressilt XXX; 3) kas ja millises ulatuses on põhjendatud hageja viivisenõuded. Esmalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas hageja on kostjale I laenulepingute sõlmimisel lepingutes nimetatud summad reaalselt üle andnud. 22.07.2009 lepingu p-s 1.1.2 sätestatu kohaselt annab laenuandja laenusumma laenusaaja käsutusse, andes selle laenusaajale üle sularahas lepingu sõlmisel. Hageja kinnituse kohaselt andiski ta laenulepingus nimetatud summa 35 000 krooni kostjale I üle lepingu sõlmimisel notaribüroo ruumides. Kostja I väitel lepingu sõlmisel raha üle ei antud ning lepingu sõnastuses kasutatud väljend „annab“ viitab tulevikus toimuvale tegevusele. 01.10.2009 sõlmitud lepingu p-s 1.1.2 on identselt 22.07.2009 lepinguga sätestatud, et laenuandja annab laenusumma laenusaaja käsutusse, andes selle laenusaajale üle sularahas lepingu sõlmisel. Hageja kinnitusel toimus sularaha üleandmine taaskord lepingu sõlmimisel, kostja vaidleb sellele vastu, väites, et ka kõnealuse lepingu sõlmimisel sularaha üleandmist reaalselt ei toimunud. Kohus on seisukohal, et tsiviilasjas esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et 22.07.2009 ja 01.10.2009 sõlmitud lepingutes nimetatud summad, s.o vastavalt 35 000 krooni ja 15 345 krooni on sularahas kostjale I ka reaalselt üle antud. Kohus märgib, et mõlema lepingu p-st 1.1.2 tuleneb üheselt mõistetavalt, et laenusumma antakse laenusaajale üle lepingu sõlmimisel, mis oli antud juhul lepingute allkirjastamise hetk. Lepingutes kasutatud väljend „annab“ ei tähenda, et tegemist on tulevikus toimuva sündmusega, kuna eesti keeles hõlmab nimetatud tegusõna pöördevorm ka olevikus toimuva tegevuse kirjeldust. Asjaolule, et 22.07.2009 lepingu sõlmisel sularaha tegelikkuses üle anti, viitab ka see, et kostja I pöördus 01.10.2009 laenu saamiseks uuesti just hageja poole. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kostja I ei oleks hagejalt pärast esimese lepingu sõlmimist ligi kahe kuu pikkuse perioodi jooksul tegelikkuses raha saanud, ei oleks eluliselt usutav, et kostja I pöörduks sama isiku poole uue laenulepingu sõlmimiseks.

Kohus leiab, et kostja I poolt hageja käest laenusumma kättesaamine on tõendamist leidnud ka hageja esitatud väljavõtetega e-kirjadest, mis on edastatud aadressilt XXX. Kostja I on esitanud vastuväite, et nimetatud e-postiaadress ei kuulu talle ning hageja on vastavad e-kirjad fabritseerinud; sama kinnitas kostja I ka 24.04.2012 istungil toimunud vande all ülekuulamisel. Kohus leiab, et kostja I vastuväited on hageja esitatud tõenditega ümberlükkamist leidnud ning kostja I on 24.04.2012 kohtuistungil teadlikult valeütlusi andnud. Nimelt nähtub 22.07.2009 laenulepingu juures olevast notariaalmärkest (lk 8), et kostja I on notarile oma kontaktandmena muuhulgas nimetanud e-postiaadressi XXX. Notariaalmärke kohaselt on notar tuvastanud lepingu allkirjastamisel kostja I isikusamasuse, samuti on kostja I menetluse vältel õigeks võtnud, et ta kõnealuse lepingu isiklikult allkirjastas. Kohus leiab, et on eluliselt ebausutav, et kostja I andis notarile oma kontaktandmena e-postiaadressi, mida tegelikkuses tema teada olemas ei olnud või mis ei olnud tema kasutuses. Asjaolu, et e-postiaadress XXX eksisteeris enne seda, kui hageja kostjalt I laenu tagasi hakkas nõudma, tõendavad ka väljavõte internetiportaali surf.ee lehelt, millest on näha, et aadress XXX on kasutusel olnud 27.09.2008 välja pandud kuulutuses (lk 168), ning väljavõte beta.pixel.ee internetileheküljelt, kus isik on XXX oma epostiaadressiks nimetanud juba 24.07.2005 (lk 169). Võttes arvesse, et nii hageja kui kostja I on kinnitanud, et nad kohtusid esmakordselt 2009. aastal, ei ole eluliselt usutav võimalus, et hageja registreeris juba 2005. aastal kostja I nimelise e-postiaadressi, et seda tulevikus tõendite fabritseerimiseks kasutada. Kostja I on seoses kõnealuste e-kirjadega esitanud ka vastuväite, et tegemist ei ole tsiviilkohtumenetluses lubatavate tõenditega, kuna need ei ole digitaalselt allkirjastatud. Kohus kostja I seisukohaga ei nõustu ning leiab, et hageja esitatud väljavõtted tema ja kostja I vahelisest e-kirjavahetusest vastavad tõendile esitatavatele nõuetele. Nimelt tuleneb TsMS § 272 lg-st 1, et dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. TsMS § 272 lg 2 kohaselt on dokumendid ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Kohus märgib, et käesoleval juhul on hageja tõendina esitanud isiklikke kirju ning TsMS § 272 lg-st 2 ei ilmne, et vastava tõendi esitamine oleks võimalik ainult juhul, kui see on omakäeliselt või digitaalselt allkirjastatud. Seega on ekirjade näol tegemist tsiviilkohtumenetluses aktsepteeritavate tõenditega ning kohtul puudub alus jätta arvesse võtmata neis sisalduvat asja lahendamiseks tähtsust omavat infot. Lähtudes eelnevalt tuvastatud asjaolust, et e-postiaadress XXX kuulub kostjale I, mistõttu puudub alus kahelda, et tema on kõnealuselt aadressilt edastatud kirjade autor, asub kohus seisukohale, et kostja I poolt 22.07.2009 ja 01.10.2009 laenulepingutes nimetatud summade hagejalt reaalselt oma käsutusse saamine on tõendatud ka hageja esitatud 08.02.2010, 10.02.2010 ja 20.04.2010 e-kirjade väljavõtetega (lk 37, 39, 40). Nimelt ilmneb, et kostja I on saatnud 08.02.2010 hagejale e-kirja, milles kinnitab, et kohe, kui tööd saab, hakkab ise raha saatma; 10.02.2010 e-kirjas kostjalt I hagejale kordab kostja I taas, et loodab peagi tööle saada ja siis hakkab iga nädal midagi kandma, olenevalt palga suurusest; 20.04.2012 e-kirjas kostjalt I hagejale annab kostja I teada, et peaks sellel nädalal tööle saama hotelli, kus on normaalne palk, ning seejärel saab hakata koguma ja tasuma. Kohus märgib, et kõigist nimetatud e-kirjadest on üheselt näha kostja I valmisolek asuda esimesel võimalusel hagejale raha kandma ning raha tasuma. Kostja I ei ole kirjades kordagi väljendanud arusaamatust, miks hageja temalt raha soovib, kuigi olukorras, kus kostja I ei ole hagejalt väidetavalt laenulepingutes nimetatud summasid saanud, oleks see mõistetavalt isiku esmane reaktsioon. Kohus on seisukohal, et nähtuvalt eeltoodust on tõendamist leidnud, et 22.07.2009 ja 01.10.2009 lepingute sõlmimisel sularaha hagejalt kostjale I lepingutes ettenähtu kohaselt ka reaalselt üle anti. Samuti puudub

kohtul alus kahelda, et sularaha anti üle summades, mis on lepingutes nimetatud, kuna kostja I on mõlemal korral nimetatud summadega lepingud omakäeliselt allkirjastanud. Seega on kohtus tuvastamist leidnud, et hageja andis kostjale I 22.07.2009 laenulepingu sõlmimisel üle sularaha 35 000 krooni ning 01.10.2009 laenulepingu sõlmisel 15 345 krooni. Hageja kinnitusel on kostja I laenatud summadest tagastanud üksnes 2009. aasta augusti- ja septembrikuised osamaksed. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja I hagejale 22.07.2009 sõlmitud lepingust tulenevalt põhivõla 1971,62 eurot, intressi 776,53 eurot ja viivise 8753,95 eurot. 01.10.2012 lepingust tulenevalt on põhivõlgnevus 980,72 eurot, intress 246,38 eurot ja viivis 3403,11 eurot. Algselt taotles hageja mõlema laenulepingu alusel ka leppetrahvi väljamõistmist, kuid loobus sellest nõudest 24.05.2011 avalduses (lk 117). Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 3 võib hageja esitatud nõudest loobuda. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt on hageja poolt hagist loobumine menetluse lõpetamise alus. Eeltoodu alusel lõpetab kohus menetluse hageja esitatud leppetrahvide nõudes. Sellest tulenevalt jätab kohus sisuliselt käsitlemata ka kostja I poolt leppetrahvidega seoses esitatud vastuväited. Lisaks hageja ja kostja I vahel 22.07.2009 ja 01.10.2009 sõlmitud laenulepingutele on hageja ja kostja II sõlminud 01.10.2009 laenulepingu tagamiseks käenduslepingu. Kostja II ei ole nimetatud lepingu sõlmimist eitanud. Samuti on eelnevalt tuvastamist leidnud, et 01.10.2009 laenulepingu esemeks olnud summa on hageja poolt kostjale I reaalselt üle antud. VÕS § 149 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 149 lg-st 3 tulenevalt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käesoleval juhul on 01.10.2009 käenduslepingu p-s 4 limiteeritud käendaja vastustust 28 800 krooniga, s.o 1840,66 euroga. Hageja taotleb 01.10.2009 laenulepinguga seoses põhisumma 980,72, intressi 246,38 eurot ning viiviste väljamõistmist. Hageja on hagiavalduses formuleerinud oma nõude selliselt, et taotleb kahe laenulepingu alusel kokku 6400 euro väljamõistmist, kuna vähendab oma nõuet lähtuvalt Riigikohtu seisukohast viiviste nõudmisel. Kohus märgib, et arvestades, et lepingutest tulenev põhivõlgnevus on 2952,34 eurot ning intresside summa 1022,91 (põhivõlgnevused + intressid = 3974,25 eurot), taotleb hageja kahe lepinguga seoses kokku viiviste summas 2424,75 eurot väljamõistmist (6400 - 3975,25 = 2424,75). Hageja ei ole täpsustanud, millises ulatuses ta eelviidatud viiviste summa väljamõistmist kummagi lepinguga seoses nõuab, kuid kohus lähtub asjaolust, et 01.10.2009 lepingu põhivõlgnevus on 980,72 eurot ja viivised 246,38 eurot, kokku 1227,10 eurot, mistõttu ei saa tulenevalt kostja II käenduslepingu p-st 4 tulenevalt vastutada viiviste võlgnevuse eest enam kui 613,56 euro ulatuses (1840,66 - 1227,10 = 613,56). Nii kostja I kui kostja II on esitanud seoses viivistega vastuväite, et viiviste arvestus ei ole arusaadav ning juhul, kui kohus otsustab viivise väljamõistmise taotluse rahuldada, vähendada viiviste suurust. Kohus on seisukohal, et hageja on hagiavalduses selgitanud, mis perioodi eest ta sissenõutavaks muutunud viivist nõuab - 22.07.2009 laenulepingu puhul 23.10.2009-10.01.2011, s.o 444 päeva, 01.10.2009 lepingu puhul 28.01.2010-10.01.2011, s.o 347 päeva. Samuti on hageja viidanud viiviste arvestamise alusele - nii 22.07.2009 kui 01.10.2009 laenulepingute p-s 5.2 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist 1% nõuetekohaselt tasumata summalt kalendripäevas. Seega on hageja viivisenõue nii perioodi kui arvestuse aluseks oleva sätte osas piisavalt põhjalik ja korrektselt ära näidatud. Kostja I on esitanud viivistega seoses ka vastuväite, et hageja on ise viivitanud nõude esitamisega, mistõttu selle esitamine ei ole olnud heauskne. Kohus sellise väitega ei nõustu. Nimelt nähtub, et hageja on esitanud korduvalt teateid ja meeldetuletusi - leppetrahvi nõuded

26.01.2010 (lk 11) ja 29.01.2010 (lk 10), avaldus laenulepingu ülesütlemise kohta 24.01.2010 (lk 12), kompromissleping (lk 13), kohustuse täitmise nõuded 26.01.2010 (lk 25) ja 29.01.2010 (lk 21) -, millest tulenevalt ei ole alust väiteks, et hageja on oma nõude esitamisega viivitanud, kuna esmane teade on esitatud juba 24.01.2010. Lisaks nähtub eelnimetatud kohustuste täitmise nõuetest, et hageja on kostjat I hoiatanud, et võlgnevuste tasumata jätmise korral on hagejal tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 õigus nõuda ka viivist. Samuti on põhjendamatu viide asjaolule, et nõutav viivis on ebamõistlikult suur võrreldes hageja põhinõudega, kuna nähtuvalt hagiavaldusest on hageja viivise summat märgatavalt vähendanud ega taotle selle väljamõistmist põhivõlgnevust ületavas ulatuses (hagiavalduse p-d 3.4, 3.5). Seoses kostja I esitatud vastuväitega, et ta ei ole eelnimetatud dokumente kätte saanud, märgib kohus, et olukorras, kus hageja on postitanud vastavad teated kostja I aadressile või toimetanud need isiklikult kostja I elukohta, kuid kostja I ei ole neid kätte saanud tulenevalt sellest, et kostja I lahkus hagejale teatamata pikemaks ajaks Eesti Vabariigist, on tegemist kostja I enda võetud riisikoga. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et ka juhul, kui kostja I eelnimetatud dokumente kätte ei saanud, on põhjendamatud väited, et kostja I ei olnud teadlik tema vastu suunatud nõuetest, kuna vastupidine on tõendatud kostja I poolt hagejale saadetud e-kirjade sisuga. Seoses kostjate taotlusega vähendada hageja poolt nõutavate viiviste ulatust eelkõige lähtuvalt objektiivsetest asjaoludest, s.o raskest majanduslikust olukorrast, märgib kohus järgmist. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05 tulenevalt seisukohale, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Alles olukorras, kus võlgnik nõuab põhivõlast suuremas ulatuses viivise väljamõistmist, lasub põhjendamiskoormus võlausaldajal. Seoses kostja I viitega asjaolule, et kostja I majanduslik seis on väga raske ning tegemist on pikemat aega töötu olnud isikuga, märgib kohus, et tegemist on kostja I paljasõnaliste ütlustega, kuna kostja I ei ole esitanud ühtegi tõendit oma raske majandusliku seisukorra või töötuks olemise fakti kohta (arveldusarve väljavõte, Töötukassa tõend vms). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et puudub igasugune alus vähendada hageja poolt nõutavat viivist alla põhinõude suuruse. Hageja on teinud kõik endast oleneva tõusetunud probleemi lahendamiseks väljaspool kohtumenetlust, samuti pakkunud korduvalt kohtumenetluse vältel võimalust kompromissiks, kuid kostjad ei ole sellega nõustunud, mistõttu on asja venimise, sealhulgas viivisenõude suurenemise, tinginud üksnes kostja I endapoolne kohustuse täitmisest kõrvalehoidumine. Hageja on esitanud lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise nõudele 14.02.2012 avalduses TsMS § 367 alusel taotluse mõista hageja kasuks välja viivis 1% päevas nõuetekohaselt tasumata summalt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja I esitas nimetatud nõude menetlemisele vastuväite, kuid kohus selgitas menetlusosalistele esitatud teates (lk 157), et kohus menetleb ka hageja poolt TsMS § 367 alusel esitatud nõuet, kuna tegemist ei ole hagi muutmisega - hageja ei esitanud viivise nõuet esmakordselt 14.02.2012 menetlusdokumendis, vaid tegi seda juba 17.03.2011 hagiavalduses. Tulenevalt eeltoodust võtab kohus seisukoha ka TsMS § 367 alusel esitatud viivise väljamõistmise nõudes. Kahest laenulepingust tulenev põhinõue kokku on 2952,34 eurot päevas. Kostja I vaidles TsMS § 367 alusel esitatud nõudele vastu, väites, et tegemist oleks põhinõuet ületava summaga ning viivis 1% päevas on ebamõistlikult suur ja heade kommete vastane. Kohus märgib esmalt, et nähtuvalt eeltoodud kalkulatsioonidest ei ületa hageja poolt hagiavalduses taotlev viivise summa põhinõudeid - põhinõuded kokku on 2952,34 eurot, kuid viivised üksnes 2424,75 eurot. Seega on alusetu kostja I väide, mille kohaselt taotleb hageja hagiavalduses viiviseid suuremas ulatuses kui põhinõudeid. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-52-11 p-s 19 väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus isikult mõistetakse TsMS § 367 alusel välja hagi esitamiseks ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis, ei tohi see lõppastmes siiski ületada põhinõude suurust. Tulenevalt eeltoodud lahendist asub kohus seisukohale, et hageja taotlus viiviste väljamõistmiseks TsMS § 367 alusel tuleb rahuldada, kuid ühtlasi määrata kindlaks

väljamõistetavate viiviste maksimummäär. Võttes arvesse, et käesoleval juhul on 22.07.2009 ja 01.10.2009 laenulepingutest tulenev põhinõue 2952,34 eurot ning käesoleva otsusega rahuldatakse hageja taotlus nimetatud lepingute alusel viiviste väljamõistmiseks 2424,75 euro ulatuses, tuleb hagejale TsMS § 367 alusel kostjalt I välja mõista viiviseid 1% päevas põhinõudelt (2952,34) alates hagiavaldusele järgnevast päevast, s.o 11.01.2011 kuni 527,59 euro täitumiseni või põhivõla täieliku tasumiseni. Kohus peab vajalikuks märkida seoses kostja I esitatud vastuväitega, mille kohaselt on hageja nimetatud viivisemäär 1% päevas ebamõistlikult suur, et ka olukorras, kus kohus otsustaks rakendada lepingus ettenähtud viivisemäära asemel seadusest tulenevat viivisemäära, on kostja I olnud lepinguliste kohustuse täitmisega viivituses nii pika perioodi vältel, et ka sellisel juhul ületaks tasumata viiviste koondsumma põhinõude ulatuse. Arvestades, et väljamõistetav viivis ei saa ühelgi juhul olla siiski suurem kui põhinõue, ei oma kohaldatava viiviseprotsendi määr kostjalt I väljamõistetava summa aspektist aga tähendust. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kooskõlas VÕS § 396 lõikega 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja I vahel 22.07.2009 ja 01.10.2009 sõlmitud laenulepinguid kostja I tähtaegselt täitnud ei ole. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja I VÕS §-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1 ja § 396 lõike 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 on hagejal kostjaga II 01.10.2009 sõlmitud käenduslepingust lähtuvalt õigus nõuda kostjale I laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt. Seega tuleb 01.10.2009 sõlmitud laenulepingu alusel kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus summas 980,72 eurot. 22.07.2009 sõlmitud laenulepingu alusel tuleb kostjalt I mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1971,62 eurot. VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja I vahel oli 22.07.2009 sõlmitud laenulepingus viivisemäär 1% päevas kokku lepitud tingimuste punktis 5.2.1 (tl 7). Kostja I jäi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel võlgnevusse 23.10.2009. Hagi esitamise seisuga oli viivise summa ületanud võlgnetavat põhisummat, kuid hageja nõuab sissenõutavaks muutnud viivist alla põhivõlgnevuse suuruse, s.o 1811,19 euro ulatuses. Hageja ja kostja I vahel 01.10.2009 sõlmitud laenulepingu tingimuste p-s 5.2.1 (tl 24) oli ettenähtud viivisemäär, mis oli 1% päevas. Kostja I võlgnevus laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmisel tekkis 28.01.2010 ning 10.01.2011 seisuga oli viivise summa ületanud võlgnetavat põhisummat, kuid hageja nõuab viivist alla põhivõlgnevuse suuruse, s.o 613,66 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS §-st 113 tuleb kostjatelt hageja kasuks 01.10.2009 sõlmitud laenulepingu alusel solidaarselt välja mõista viivis 613,56 eurot. 22.07.2009 sõlmitud laenulepingu alusel tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista viivis 1811,19 eurot. Hageja taotleb 22.07.2009 sõlmitud lepingust tulenevalt 776,53 euro ulatuses ja 01.10.2009 lepingust tulenevalt 246,38 euro ulatuses intressi väljamõistmist. Tulenevalt 22.07.2009 lepingu p-st 1.3.1 kohustus kostja I hagejale tasuma intressi kokku 16 600 krooni, s.o 6,54% kuus (lk 6); 01.10.2009 lepingu punktist 1.3.1 tulenevalt kohustus kostja I hagejale tasuma kokku 3855 krooni, s.o 9,6% kuus. Eelnevalt on tuvastamist leidnud, et kostja I ei ole nimetatud kohustusi täitnud, mistõttu VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel tuleb kostjalt I 22.07.2009 lepingu alusel hageja kasuks välja mõista intress 776,53 eurot ning VÕS § 101 lg 1 p 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1 alusel tuleb kostjatelt I ja II solidaarselt 01.10.2009 lepingust tulenevalt hageja kasuks välja mõista intress 246,38 eurot. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1, § 133 lg-test 1, 2 on hagi hind 2952,34 eurot. Seoses menetluskulude jaotusega märgib kohus järgmist. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul rahuldati nii kostja I kui kostja II vastu esitatud hagi täies ulatuses, kuid hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist üksnes kostjalt I. Kohus leiab, et hageja vastavasisuline taotlus on põhjendatud. Nimelt on just kostja I poolne pikaajaline lepinguliste kohustuste täitmisest kõrvale hoidumine põhjustanud hageja vajaduse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja I kanda tuleb jätta nii tema enda kui hageja menetluskulud. Kostja II menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.