Võlaõigus › Töövõtulepingud

Välja mõista AS-lt Skanska EMV kahjuhüvitis 215 675,32 eurot (kakssada viisteist tuhat kuussada seitsekümmend viis eurot ja 32 senti) OÜ M-Capital Kinnisvara kasuks.

Välja mõista AS-lt Skanska EMV viivis põhisummalt 179 232,25 eurot alates 01.02.2009 kuni 15.12.2011 summas 42 351,14 eurot (nelikümmend kaks tuhat kolmsada viiskümmend üks eurot ja 14 senti) ja edasi alates 15.12.2011 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhikohustuse 179 232,25 eurot täitmiseni OÜ M-Capital Kinnisvara kasuks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

kõik hoone projekteerimis- ja ehitustööd. Hoones on põrandapinda 5550 m2, millest 3766 m2 on tootmispinda ja 1448,5 m2 on laopinda. Tootmispind ja ladu on omavahel ühendatud, et võimaldada valmistoodangu transporti lattu. Tootmispoolel paiknevad AS IMCO (hageja üürnik) tootmisseadmed. AS IMCO toodab survevalu teel valmistatud plastmasstooteid ja laos hoitakse üürniku valmistoodangut. Hoone teisel korrusel asub üürniku kontor. Hoone kavandati universaalsena, st tootmisseadmeid peab olema võimalik hoones ümber paigutada või asendada. Kostja andis tööd hagejale üle 25.04.2006. Hageja sõlmis 02.05.2006 üürilepingu, millega andis hoone üürniku kasutusse. Pärast üürniku tootmisseadmete paigaldamist hoonesse ja kinnistu naabruses asuva Baltika tootmishoone ehitustööde käigus toimunud kaevetöid ilmnes 2006. aasta detsembris, et hoone põranda kandevõime on ebapiisav, sest hoone põrand hakkas vajuma ja pragunema. Hageja teavitas kostjat 18.01.2007 dateeritud e-kirjas vajadusest asuda viivitamatult hoone põrandat parandama ja et hoone põranda vajumise ja pragunemisega kaasnev kahju nõutakse kostjalt sisse. Põranda vajumine ohustas üürniku tootmist ja häiris lao kasutamist. Juaris 2007 põhjustas hoone põranda vajumine üürniku tootmisseadme nr 30 seiskumise, sest seade vajus loodist välja. Üürniku tootmise jätkamiseks oli vältimatult vajalik ehitada seadmele vajumist välistav alus. Seadmele vajumiskindla aluse ehitamiseks pöördus hageja töövõtulepingus märgitud kostja esindaja Alar Kullisoni poole, kelle 100% osalusega AS Sanco Ehitus ehitas Juaris 2007 seadmele nr 30 tasuta uue aluse. Üürnik ei saanud seadet nr 30 parandustööde teostamise ajal 15 päeva jooksul kasutada, millega seoses kandis üürnik kahju 83 700 krooni. Kahju seisnes tööjõu- ja intressikuludes ning saamata jäänud tulus. Hoone põrandate jätkuv vajumine põhjustas ka seadmete nr 56, 57 ja 58 seiskumise ohu, nende tugede rihtimise vajaduse ja seega vajaduse ehitada ka neile täiendavad alused. Hageja pöördus vastava nõudega A. Kullisoni poole, kes keeldus kostja kulul vastavate tööde tegemisest ja nõudis, et seadmetele nr 56, 57 ja 58 vajumiskindla aluse ehitamise eelduseks on ka seadme nr 30 aluse eest 320 674 krooni tasumine. Kuna hageja oli üürilepingust ja seadusest tulenevalt kohustatud kõrvaldama puudused, mis takistavad üürnikul hoone sihipärast kasutamist, siis pidi hageja kahju suurenemise vältimiseks tellima AS-lt Sanco Ehitus üürniku tootmisseadmetele nr 30, 56, 57 ja 58 vajumiskindlate aluste ehitamiseks vastavad tööd kogumaksumusega 1 223 237 krooni (ilma käibemaksuta). Tööd tehti osaliselt 2007. aasta Juaris (seade nr 30) ja osaliselt 2007. aasta juulis-augustis (seadmed nr 56, 57 ja 58). Üürniku tootmisseadmetele nr 30, 56, 57 ja 58 uute aluste ehitamisega kaasnes tootmisseadmete demonteerimine ja taaspaigaldamine. Üürnik kandis seoses seadmete demonteerimisega ja nende taaspaigaldamisega 2007. Juarist kuni oktoobrini otseseid kulutusi 963 272,38 krooni. Lisaks kannatas üürnik kahju seoses sunnitud tootmisseisakuga, mis väljendub eeskätt saamata jäänud tulus. Üürnik esitas hagejale 23.11.2007 vastava nõude, millele lisati üürniku poolt kantud kahju tõendavad dokumendid. Hagejal lasub kohustus üürnikule tekkinud kahju hüvitada. Nimetatud summad on hageja kahju, mille kostja põhjustas töövõtulepingu rikkumisega, mis seisnes töövõtulepingu nõuetele mittevastava põrandakonstruktsiooni projekteerimises ja ehitamises. Neljale tootmisseadmele (kokku 17-st) eraldi aluste ehitamine võimaldab üürnikul neid 4 seadet kasutada, kuid hoone ei ole vastupidiselt kavandatule kogu ulatuses mõistlikult ja sihtotstarbeliselt kasutatav. Kuivõrd hoone põranda kandevõime on (väljaspool seadmete nr 30, 56, 57 ja 58 alust osa) endiselt ebapiisav, ei saa

tootmisseadmeid ümber paigutada või amortiseerumisel asendada või täiendavaid seadmeid juurde soetada. Hageja esitas kostjale 24.01.2008 pretensiooni seoses puudustega töövõtulepingu alusel teostatud töödes ja sellega seonduvad nõuded. Seejuures nõudis hageja pretensiooni esitamise hetke seisuga teadaoleva kahju 2 373 509,38 krooni hüvitamist 14 päeva jooksul arvates nõude kättesaamisest. Kostja teatas 02.04.2008 dateeritud vastuses, et ei tunnista hageja esitatud pretensiooni ja nõudeid. Kostja väitis, et vajumine ja praod põrandas tekkisid hoone ekspluateerimisest viisil, mida hageja lähteülesanne ette ei näinud. 26.05.2008 dateeritud vastuses lükkas hageja kostja 02.04.2008 dateeritud kirjas sisalduvad väited ümber. Üürnik esitas hagejale 09.10.2008 nõude tootmisseadmele nr 30 uue aluse ehitamisega kaasnenud 15-päevase tootmisseisakuga tekitatud kahju eest 83 700 krooni tasumiseks. Lisaks sellele esitas üürnik hagejale 09.10.2008 nõude hoone põranda parandamisega kaasneva tootmisseisakuga kestusega 2 x 15 päeva tulevikus tekkiva kahju hüvitamiseks summas 4 559 800 krooni. Üürnik teatas hagejale 09.10.2008 kavatsusest mitte tasuda üüri hoone põranda parandustöödega kaasneva tootmisseisaku ajal. Hageja on kohustatud üürniku tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõuded üürilepingust ja seadusest tulenevalt rahuldama. Üürniku nõuete hüvitamisega hagejale kaasnevad kulutused on kostjapoolse töövõtulepingu rikkumisega põhjuslikus seoses olev hageja kahju, mille hüvitamise kohustus lasub kostjal. Kostja ei ole käesoleva ajani puudusi parandanud ega kahju hüvitanud. Töövõtulepingu lisad nr 4, nr 7, nr 8 ja nr 11 sätestavad, et hoone vundament ja põrand peavad olema vaiadele toetatud ja betoonist põrandplaat peab taluma koormust 5000 kg/m2 ja punktkoormust 12 000 kg. Töövõtulepingus sätestati hageja nõuded hoone põranda tasasusele järgnevalt: BY 45/BLY 7 klass A nõue hoone tootmisosas; BY 45/BLY 7 klass A0 nõue hoone lao-osas on tõendatud poolte kokkulepe tasasusklassi A0 osas. Tegelikkuses ületavad hoone põranda deformatsioonid normis BY 45/BLY 7 sätestatud tolerantse mitmekordselt. Vajumised olid põrandate keskosas aasta jooksul ca 10 mm ja põrand tervikuna ei vasta BY 45/BLY7 toodud ühelegi tasasusklassile. Mõõtmiste järgi on põrandapinna tasasuse erinevused järgmised: laos 7000 mm kohta kuni 68 mm, samas kui A0 kvaliteediklassi puhul on lubatud maksimaalselt kuni 7 mm; tootmisruumis 7000 mm kohta kuni 80 mm, samas kui A kvaliteediklassi puhul on lubatud maksimaalselt kuni 10 mm. Töövõtulepingus leppisid pooled kokku, et hoone põrand toetatakse vaiadele. Töövõtja poolt ehitatud hoone põranda konstruktsioon ei vasta töövõtulepingu nõuetele ega ka ehitusseaduse (ES) § 3 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Kostja ei ehitanud hoone põrandat toetuvana vaiadele ega vahetanud aluspinnast välja, vaid valas hoone betoonist põrandplaadi otse hoone allajäävale maapinnale ilma seda vaiadele toetamata. Seejuures asendas kostja projektikohase kandva raudbetoonplaadi paksusega 240 mm kiudbetoonist plaadiga paksusega 220 mm. Eelnevalt teostas kostja hoonealuse maapinna lühiajalise eelkoormamise. Sellist (muudetud) põrandakonstruktsiooni soovitas kasutada kostja, kes kinnitas hagejale, et vastutab selle eest, et tema poolt pakutud lahendus vastab töövõtulepingu nõuetele ja on piisava kandevõimega. Hageja soovil esitas kostja hagejale pärast hoone ehitustööde lõpetamist ja hagejale üleandmist 30.06.2006 dateeritud kinnituskirja selle kohta, et hoone põrandakonstruktsioon projekteeriti ja teostati objekti geoloogilisi tingimusi ja projektis ette antud põranda koormusi arvesse võttes. Kostja muutis omal riisikol algselt ettenähtud põranda konstruktsiooni. Asjaolu, et ta vähendas töövõtulepingu hinda, ei vabasta kostjat

vastutusest põranda konstruktsiooni ja selle ehitamise aluseks oleva projekti nõuetele vastavuse eest. Mistahes kostja pakutud lahendused pidid tagama selle, et hoone on mõistlikult ettenähtud otstarbel kasutatav ja vastab kinnistu looduslikele tingimustele. Põranda vajumise põhjustas raudbetoonplaadi asendamine kiudbetoonplaadiga, vaiadel põrandakonstruktsiooni muutmine, põranda toetamine selleks mittesobivale pinnasele ja mittepiisav eelkoormamine. Tavapärased ehitusnõuded ei luba hoonete ehitamist turbakihi peale. Põranda vajumist ei mõjutanud sellel olevad seadmed. Töövõtuleping pani kostjale projekteerimis- ja ehitustööde eest täisvastutuse. Töövõtulepingu osaks oleva Täisvastutusega Ehitustöövõtulepingu (RT 80278) p 3 sätestab kostja kohustuse teostada projekteerimistööd ja ehitustööd, p 4 sätestab, et kostja võtab kohustuse talle makstava tasu eest projekteerida ja ehitada ning p 10 sätestab, et kui tellija teatab töövõtjale talle heakskiitmiseks esitatud projektide heakiitmisest, siis sellega kiidab tellija heaks projektide põhilahendused ja kvaliteeditaseme nagu nt ruumide mõõdud ja paigutuse, materjalid ja muud vastavad näitajad. Vastutus selle eest, et nimetatud lahendused vastavad neile lepingus esitatud nõuetele, on töövõtjal. Töövõtulepingu osaks olevate YSE üldtingimuste § 24 (2) p a) sätestab, et lepingupool vastutab tema poolt koostatud projekteerimisdokumentide eest. Kostja vastutab töövõtugarantii alusel. Töövõtulepingu osaks oleva Täisvastutusega Ehitustöövõtulepingu p 10 sätestab, et lisaks YSE üldtingimuste §-des 29 ja 30 sätestatule on töövõtja kohustatud omal kulul parandama kõik töös esinevad puudused, mis ilmnevad enne garantiiaja lõppu. YSE üldtingimuste § 29 (2) sätestab, et töövõtja on kohustatud omal kulul parandama töös esinevad puudused, mis ilmnevad garantiiajal ning mille osas töövõtja ei suuda tõendada, et need on tekkinud temast mitteolenevatel asjaoludel. Puudused, mis takistavad objekti kasutamist või mis on ohtlikud või kahjustavad objekti, on töövõtja kohustatud viivitamatult parandama. Kui töövõtja viivitab nende tööde teostamisega, siis on tellijal õigus korraldada parandustööde teostamine töövõtja kulul juhul, kui tellija on sellest töövõtjat eelnevalt teavitanud. Kostja ei tõendanud ühegi sellise asjaolu esinemist, mis võiks ta vabastada töövõtulepingus ja seaduses sätestatud garantiikohustusest. Kostja vastutab ka YSE üldtingimuste § 27 (1), võlaõigusseaduse (VÕS) § 641 lg 2 p 1 ja VÕS § 642 (1) alusel. Hageja esitas kostjale järgmised nõuded: töö parandamise nõue; kahju hüvitamise nõuded kogusummas 3 382 955,47 krooni. Töö parandamise nõudes palus hageja määrata puuduste parandamise viisi alljärgnevalt: kogu hoone põrand tuleb vaiata 6,0*6,0 m ruutudes ja valada 240 mm paksusest varrassarrustega armeeritud betoonist põrandaplaat, va seadmete nr 30, 56, 57, 58 aluses osas eemaldades vana põrandaplaadi ning koristades parandustöödega kaasnevad jäätmed. Tööd tuleb teha kahes osas kohtuotsuse jõustumisele järgneval kahel järjestikusel aastal ajavahemikul 01.07-12.08. Tööde tegemise tähtaeg tuleneb asjaolust, et klientide kaotamise ohu tõttu ei saa üürnik sulgeda tehast kauemaks kui 43 päevaks, mis koosneb kollektiivpuhkusest 28 päeva ja 15 päevast. Üürnikul ei ole võimalik jooksvate tellimuste täitmise kõrval toota lattu suuremat varu kui 43-päevase tööseisaku katmiseks. Samas ei ole 43 päeva jooksul võimalik parandada kogu hoone seni parandamata põrandat. Kahju hüvitamise nõue kogusummas 3 382 955,47 krooni koosneb alljärgnevatest nõuetest: kuna kostja ei teostanud tootmisseadmetele vajumiskindlate aluste ehitamise parandustöid viivitamatult, kuid hagejal oli üürilepingust tulenevalt kohustus tagada üürniku töö jätkumine, siis pidi hageja AS-lt Sanco Ehitus tellima parandustööd. AS Sanco Ehitus teostas seadmete nr 30, 56, 57, 58 vajumiskindlate aluste ehitustööd

Juaris ja juulis-augustis 2007 hageja kulul. Tööde maksumus oli 1 223 237 krooni; üürilepingu p 6 kohaselt vastutab hageja hoone põhikonstruktsioonide ja tehnosüsteemide korrasoleku ja remondi eest. Üürnik kandis seoses tootmisseadmete ja laoriiulite loodist välja vajumise ja seadmetele vajumiskindlate aluste ehitusega kulutusi 963 272,38 krooni. Üürnik esitas hagejale 23.11.2007 vastavate kulutuste hüvitamise nõude ja hageja on üürilepingust ja VÕS § 276 lg-st 1 ja §-st 278 tulenevalt kohustatud osundatud nõude rahuldama; üürnik kandis seoses tootmisseadmele nr 30 uue aluse ehitamisega Juaris 2007 ja sellega kaasnenud sunnitud tootmisseisakuga kahju 83 700 krooni. Üürnik ei saanud seadet nr 30 parandustööde teostamise ajal 15 päeva jooksul kasutada. Kahju seisneb tööjõu- ja intressikuludes ning saamata jäänud tulus. Tööjõukulusid ja intressikulusid ei olnud võimalik vältida. Nimetatud kulutused on põhjuslikus seoses kostjapoolse töövõtulepingu rikkumisega, kuna nimetatud rikkumine võttis ära võimaluse katta need kulud seadme töötamisest saadava toodangu müügist laekuvast rahavoost; hoone põranda parandamiseks vajalike tööde teostamise ajaks peab üürnik üüritud ruumid vabastama, kuna nimetatud töid ei ole võimalik teha selliselt, et üürnik saaks ruumide kasutamist jätkata. Üürnikul on õigus keelduda üüri maksmisest olukorras, kus tal ei ole võimalik üüritud ruume kasutada puuduste tõttu, mille parandamise kohustus üürisuhtes lasub hagejal. Üürnik teatas oma kavatsusest keelduda üüri tasumisest 09.10.2008 dateeritud teates. Vastavalt üürilepingule tasub üürnik hagejale üüri 39 987 eurot ehk 578 580 krooni kuus. Ühe päeva eest tasumisel kuuluv üürimakse on seega 12 286 krooni. Hageja hindab tootmisseisaku ajaks, jättes välja kollektiivpuhkuse, minimaalselt 30 päeva, seetõttu palus hageja välja mõista saamata jääva üüri 578 580 krooni. Hagejal tekib kasutamistakistus ka juhul kui kostja parandamistöid ei tee, sest sel juhul peab hageja laskma parandustööd teha mõnel teisel ehitusettevõtjal; hageja kandis kohtuväliselt vaidluse lahendamiseks, puuduste parandamiseks ja hüvitiste saamiseks seotud nõuete ettevalmistamise, esitamise ja läbirääkimisega õigusabikulusid 291 547,88 krooni. Lisaks kandis hageja puuduste tekkepõhjuste tuvastamiseks eksperdikulusid Geo-Ykkonen Oy-le summas 944,50 eurot ehk 14 778,21 krooni, Savekate OÜ-le 7840 krooni, Ehituskonstrueerimise ja Katsetuste OÜ-le summas 220 000 krooni, kokku 242 618,21 krooni. Kostja vastuväited

tasuda (milline summa tuleks sellisel juhul, kui hageja nõudega nõustuda, VÕS § 127 lg-le 5 tuginedes hüvitisest maha arvata). Teostatud ehitustööd vastasid hageja lähteülesandele ja töövõtulepinguga esitatud kvaliteedi nõuetele. Eksperdiarvamuse lk 63 p 5.21 sedastab, et vahetult peale betoonpõrandate valmimist 31.03.2006 teostatud laoruumide põranda tasasuse mõõdistamise tulemuste kohaselt vastas laoruumi betoonpõrand by45/BLY7 tööstuspõrandate kvaliteediklassi A0(A) nõuetele. Kostja saavutas seega VÕS § 635 lg 1 mõttes lepingus kokku lepitud tulemuse. Hageja väide, mille kohaselt põrand sellist koormust ei talu, sest see ei toetu vaiadele ning põrandaaluseid pinnasekihte ei ole välja vahetatud, ei vasta tõele ega ole tõendatud. OÜ REl Geotehnika ehitus- ja ökoloogiauuringu (töö nr 1164-04) näol oli tegemist eeluuringuga, mille kohaselt oleks oluline teha täpsustav ehitus-geograafiline uuring lubjakivi pealispinna kindlaksmääramiseks hoonete all. Geo-Ykkonen OY 28.03.2007 arvamuse koostamisel lähtuti ebaõigetest eeldustest, et hoone ekspluatatsiooni tingimused vastavad kostjale ehitamiseks ja projekteerimiseks esitatud lähteandmetele. Samuti jäeti arvestamata peale hoone valmimist piirkonnas toimunud ehitustegevuse mõju ehitusgeoloogilistele tingimustele ja et põrandaid koormati üle hagejale esitatud ja hageja poolt projekteerimisel arvestatud kandevõime piirväärtuste. Põrandate projekteerimiseks ja Geo-Ykkonen OY arvamuse koostamiseks ei esitanud hageja informatsiooni seadmete poolt tekitatava vibratsiooni kohta. Ehituskonstrueerimise- ja Katsetuste OÜ (EKK) mõõtmised tuvastasid isegi spetsiaalsetele vundamentidele paigaldatud seadmete lubatust suurema vibratsiooni. Eelnevast nähtuvalt ei arvestatud arvamuse koostamisel vibratsiooni mõju põrandaaluste pinnasekihtide täiendavale tihenemisele ja betoonplaadi purunemisele. Taevakivi 3/5 naaberkinnistule ehitati peale vaidlusaluste põrandate rajamist samuti tööstushoone, mille vundeerimiseks asendati kõik lubjakivi kihil lasuvad pinnasekihid mineraalse täitega. Sellise tehnoloogia kasutamine alandas oluliselt Taevakivi 3/5 krundi pinnasevee taset. Nähtuvalt geoloogiliste uuringute aruandest, on hoone all asuvate pinnasekihtide kandevõime otseses sõltuvuses hüdrogeoloogilistest tingimustest. Savekate OÜ 23.05.2008 mõõdistused teostas tegevusvaldkonnas tegutsemise pädevust mitteomav ettevõtja. Samasisulisi mõõdistusi teostas eelnevalt ka Hades Geodeesia, millest ilmneb, et viimase poolt kaheksa kuu jooksul teostatud mõõdistused ei näita betoonpõrandate jätkuvaid vajumeid. Hades Geodeesia OÜ teostatud mõõdistused näitasid marginaalseid vajumeid ja kostja leidis kolm mõõtepunkti, millede vajum oli vaatlusperioodil 7 mm või rohkem. Osades mõõtepunktides on jälgitav kohati vajumite asemel algsest kõrgusest mõni millimeeter suuremad tulemused. See on seletatav mõõtmise tehnoloogiast tuleneva lubatava vea suurusega ja asjaoluga, et paljud mõõtepunktid asusid mahukahanemise-ja töövuukide läheduses. Kostja avaldas korduvalt omapoolset nõusolekut põranda ebatasasused likvideerida. Seda saab teha aga olemasolevat põrandat lihvides ja selle kontuuri muutes ega eelda hagiavalduses nõutud toimingute läbiviimist. GEO-Ykkonen OY arvamusele ega ekspertarvamusele ei lisatud seadmete tootja koostatud vundamentide ja paigalduse jooniseid. Seega puudub võimalus ilma joonistega tutvumata hinnata betoonpõrandatele tegelikkuses rakendatud koormuseid. Arvamusega esitati üksnes üks fragment uuritud valdkonnast, mida ei saa käsitleda tervikliku tööna ning arvamuses tehtud järeldused ei anna objektiivset ülevaadet olukorrast ega ole ka täies mahus kontrollitavad.

Kostjale esitati 19.10.2005 IMCO AS esindaja Kalle Voogi poolt seadmete tehnilised andmed tabelina ja 16.01.2007 mitteametlikult kahe seadme (Battenfeld 1302 ja Engel 1000T) tootja andmetel põhineva dokumentatsiooni seadmete tehniliste andmetega. K. Voogi poolt 2005. aastal ja 2007. aastal esitatud andmetes on olulised erinevused, mis seisnevad algselt teatatud seadmete jaotatud koormuse kahekordses erinemises. Kostja kontrollis andmete erinevusest tulenevalt tööstushoonesse paigaldatud seadmeid ja leidis, et lisaks suuremale kaalule ei vasta ka seadmete toetuspunktide arvud ja toetuspinnad seadmete tootjate antud juhistele. Kostja võrdlustabeli andmete võrdlemisel Geo-Ykkonen OY tehtud koormuste arvutustega ilmneb, et arvutustes lähtuti seadmete tootjate andmetest, mitte tegelikust olukorrast tööstushoones. Nii näiteks lähtuti seadme Engel 1000T jalgade koguarvust 22 tükki, kuid tegelikult on seadmel kokku ainult 16 jalga. Nimetatud seadme jaotatud koormus on aga 64 kN/m2, mis on 28% rohkem ehitajale antud lähteandmetes esitatust (50kN/m2). Lisaks tuleb arvestada seadme tekitatava vibratsiooniga ja seega ei ole tegemist marginaalse erinevusega, vaid olulise ebakõlaga kostjale esitatud andmete ning tegeliku olukorra vahel. Seega ei vasta eksperdi poolt teostatud arvutused tegelikule olukorrale ja arvutuste aluselt tehtud järeldused on ebatäpsed. Demonteeritud riiulite kohal tehtud põrandaplaadi koormuskatse teostas OÜ Rei Geotehnika, kellele saadetud päringu vastusest nähtuvalt oli töö tellijaks EKK. Esitatud eksperthinnangus ei kajastata kõiki põrandate uurimisel teostatud toiminguid. Tehtud otsused on eksitavad, kuivõrd ei tugine eksperdile teadaolevatele andmete täielikule kogumile. Ekspertiisis ei esitatud koormuskatse tulemusi. Aruande p-s 2 tehti ebaõige järeldus, et seadmetest tulenev koormus ei saa mõjutada lao põrandate vajumist. Samas punktis nimetatud Savekate OÜ poolt 31.05.2007 teostatud põrandate tasasuse mõõdistamist ei lisatud eksperdihinnangule ega hagiavaldusele. Punkti 3.2. viimane lause: "Betotrade OÜ väide dünaamilise koormuse osas on ebaõige, sest tootmisseadmetest lähtuva vibratsiooni mõõtmise käigus ei tuvastatud põrandakonstruktsiooni kahjustavad vibratsiooni", põhineb mitme fakti jämedal eiramisel. Siinkohal ei arvestatud, et esimeste seadmete vaiadel vundament ehitati Juaris 2007 ja kolme seadme autonoomsed vundamendid rajati juulis-augustis 2007. Seni mõjus seadmete tekitatud vibratsioon otse põrandaplaadile, intensiivistades plaadi all asuvate pinnasekihtide tihenemist koosmõjus naaberkinnistul teostatud töödest tingitud pinnasevee taseme olulise alanemisega. Vibratsiooni mõõtmised teostati 15.07.2008 ja selleks hetkeks olid kõik arvestatava vibratsiooniga seadmed paigaldatud vaiadele ehitatud vundamentidele ja seega ei kajasta saadud tulemused tegelikult toomishoone põrandale mõjunud vibratsiooni suurusi. Punkti 4.3.2. analüüsis ei arvestatud tegelikku seadmete jalgade väiksemat arvu ja sellest tingitud arvutustes leitutest suuremaid koondatud koormusi. Punktis 4.3.2. sedastati, et seadmete Battenfeld 1302 ja Engel 1000T lauskoormus ületab põrandate töövõtulepingus sätestatud koormust 50kN/m2 kohta. Nimetamata jäeti, et arvutustega leitud vastavad koormused on Battenfeld 1032 puhul 111,17 kN/m2 ja Engel 1000T puhul 120,48kN/m2. Seega on arvutustes leitud koormused kostjale esitatud lähteandmetest vastavalt 2,22 ja 2,24 korda suuremad. Teostatud paikvaatlusega jäeti kontrollimata, et tegelikud seadmete gabariidid on ehitajale toodud tehnilises informatsioonis toodust ja seega teostatud arvutustes kajastatust väiksemad. Ühe seadmete M0253, Ml302 võnkekiiruse horisontaalne komponent ületas kahekordselt lubatavat. Vibratsiooni mõõtmine oli ebatäpne, järeldused puudulikud.

Kostjale esitatud seadmete Battenfeld 1302 ja Engel 1000T osalisest tehnilisest informatsioonist nähtub, et tootjate poolt eeldatakse jäikade tugede korral seadmetele autonoomse, vähemalt 500 mm paksuse raudbetoonist vundamendi rajamist. Eksperdiarvamuse p-s 3.8 tuvastati, et esitatud seadmete dokumentide kohaselt oleks tulnud ühel või teisel kujul projekteerida seadmetele vundamendid. Juhul kui seadme valmistaja projekteeris seadme paigaldamiseks vundamendid, siis tuleb seadmed eraldiseisvatele vundamentidele paigaldada ja põrandate maksimaalne lubatud koormus ei oma mingit tähtsust. Antud olukorras ei näinud seadmete tootjad ette, et vaadeldavaid seadmeid oleks olnud lubatud asetada vahetult põrandale sellisel viisil nagu hageja üürnik seda plaanis teha, vaid nõutav oli seadmetele eraldi, täiendavate vundamentide rajamine, kuna seadmed avaldavad nende alusele ka muud mõju kui üksnes punktkoormus ja/või jaotatud koormus. Ka kohtu poolt määratud ekspert leidis, et olukorras, kus seadme tootja näeb seadmele vundamendi rajamise, tuleb seesugune vundament ka rajada. Puudub võimalus järelduseks, et tootja poolt ettenähtud vundamendi võinuks asendada põrandaga, mis ehitati taluma teatavat punkt- ning jaotatud koormust. Vundamentide rajamata jätmise tõttu puudub põhjuslik seos kostjapoolse väidetava lepingurikkumise ja seadmetele lisavundamentide rajamise vajaduse vahel. Seega ei oma viidatud nõude puhul (hageja rahaline nõue kogusummas 145 096,82 eurot) tegelikkuses tähendust küsimus sellest, kas kostja poolt ehitatud põrand vastas hageja poolt toodud lähteandmetele. Hagiavalduses toodud ja ülalviidatud kulud tulnuks hagejal ja hageja üürnikul kanda ka olukorras, kus leiab kinnitust, et kostja poolt rajatud põrand vastas 100% lepingu tingimustele. Seega ei saa seadmetele vundamentide rajamisega seotud kulud olla käsitatavad kostjapoolse lepingurikkumise tagajärgedena. Isegi kui tuvastada kostjapoolne lepingurikkumine, puudub põhjuslik seos kostjapoolse lepingurikkumise ja kahju vahel. Vaidlus puudub, et kostjalt ei tellitud põrandat, mis vastaks põrandale paigutatud seadmete tootjate poolt soovitud tehnilisele lahendusele. Samuti ilmnes, et seadmete poolt põrandale osutatavad jõud ületavad kostjale antud lähteülesandes toodud piirmäärasid ja et põrandaid projekteerides ei saanud ega pidanudki kostja arvestama seadmete poolt põhjustatava vibratsiooniga. Kostja ei vastuta teiste isikute poolse tegevusega põhjustatud kahjulike tagajärgede eest. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt põhjustas põrandate vajumise valdaval määral naaberkinnistutel teostatud ehitustegevus (23.09.2011 kohtuistungil antud eksperdi ütlus). Kohtuekspert rõhutas 13.10.2011, et ehitise põranda tasasuse muutused ja vajumid olid valdavas osas põhjustatud naaberkinnistutel toimunud ehitustegevusest, mille käigus toimunud süvendus- ning kaevetöödega alandati oluliselt määral pinnasevee taset. Kuuli tn 4 ehitis rajati madalavundamentidele, millised toetusid vahetult kandvale paekihile ja milliste tööde teostamiseks oli vajalik pinnasevee alandamine kuni paekihini. Juhul kui Kuuli tn 4 ehitis oleks rajatud vaivundamentidele, siis oleks veetaseme alandamise vajadus ja kahjulik mõju naaberhoonetele puudunud. Taevakivi tn 3/5 vajumid oleksid olnud oluliselt väiksemad juhul, kui Kuuli tn 4 ja Osmussaare tn 3 ehitiste vundamendid oleksid ehitatud vaialustele. Hoone betoonpõrandate tasasuse muutumised ja vajumid oleksid juhul, kui naaberkinnistutel ei oleks toimunud pinnaseveetaset alandavaid ehitustegevusi ning seadmete koormus oleks jäänud projektikohaste väärtuste piiridesse, olnud oluliselt väiksemad. Teataval määral hoonete vajumist tuleb pidada tavapäraseks. Ka 23.09.2011 toimunud kohtuistungil selgitas ekspert, et vajumine toimub alati. Põrandate vajumise normatiive ette ei nähta. Ekspert pidas põrandate vajumise kõige olulisemaks põhjuseks

pinnasevee taseme olulisest alanemisest tingitud savi- ja turbakihtide deformatsioone, mille põhjustas naaberkinnistu Kuuli tn 4 ehitustegevus ajavahemikul 15.11.2006 kuni 19.02.2007. Betoonpõranda ebaühtlased vajumid 20-42 mm toimusid 2006 aasta lõpus peale seadmete paigaldamist vahetult betoonpõrandale. Sügisel 2007 toimusid põrandate tasasuses olulised muutused. Vastavalt teatisele algasid 2007 novembris Taevakivi 7/7a vundamentide kaeviku kaevetööd. Pinnasevee looduslik alanemine ei põhjustanud olulisi vajumeid, kuna madala deformatsioonimooduliga kihid paiknevad pinnasevee loodusliku muutuse frondist valdavalt sügavamal. Eksperdiarvamuses mainiti, et EPN-ENV 7.1 kohaselt peavad kõik pinnasest vee kõrvaldamise või pinnasevee survealandamise projektid tuginema geotehniliste uurimiste tulemusele. Kuuli tn 4 ning Osmussaare tn 7/7a projekteerimisel ja ehitamisel ilmselt pinnasetööde ja vundamentide rajamise mõju naaberkinnistutele ei hinnatud. Lisaks eelnevalt paigaldati seadmed algselt otse betoonpõrandale, millest tulenes betoonpõranda koormamine ehitusprojektile mittevastava koormusega. Seega tuvastati eksperdiarvamusega, et põrandate vajumise tingis valdavalt naaberkinnistutel toimunud ehitustegevus, mille läbiviimisel ei arvestatud selle mõju vaatlusalusele hoonele. Põrand, mis vastab lepingu tingimustele, ei rahulda hageja üürniku vajadusi ja ikkagi eksisteeriks vajadus viia põrand kooskõlla üürniku seadmete poolt põrandatele esitavate nõuetega olukorras, kus hageja ja üürnik soovivad oma üürisuhet jätkata. Probleem seisneb selles, et hageja ei leppinud üürnikuga üürilepingut sõlmides kokku üürniku poolt hoonesse paigutatud seadmete maksimaalsetes koormustes hoone põrandale. Hageja ei teavitanud oma üürnikku põranda kandevõimest ja probleemid põrandaga tekkisid pärast üürniku poolt hoonesse selle kandevõimet ületavate ning vibratsiooni tekitavate seadmete paigutamist. Hageja ei saa nõuda tootmisseadme nr 30 tootmisseisakust tekkinud kahju summas 83 700 krooni hüvitamist, sest tootmisseisaku põhjustas asjaolu, et seade paigutati aluspinnale, mis ei vastanud seadme nõuetele. Hageja ei saa nõuda ka tootmisseadmetele nr 30, 56, 57 ja 58 vaialuste ehitamisega kantud kulude hüvitamist summas 1 223 237 krooni, sest seadmetele vundamentide rajamine ei olnud lepingu esemeks oleva töö koosseisus. Eelnevast tulenevalt ei saaks hageja nõuda ka tootmisseadmete nr 30, 65, 67 ja 58 ümberpaigutamisega seotud väidetavate kulude summas 963 272,38 krooni hüvitamist. Enne seadme paigaldamist pidanuksid hageja ja hageja üürnik veenduma, kas lepingus sätestatud parameetritele vastav põrand on võimeline viidatud seadme poolt tekitatavat koormust ja vibratsiooni taluma. Samuti vaidlustas kostja viidatud kulutuste suuruse ja leidis, et seesuguses ulatustes kulutuste tegemise vajadus on hageja poolt põhjendamata. Hageja lisas hagiavaldusele terve rea erinevaid arveid, kuid ei põhjendanud teostatud kulutuste vajalikkust ja põhjuslikku seost kostja väidetava lepingurikkumisega. Alusetu on ka hageja nõue, milles hageja nõuab kostjalt puudustega töö parandamist hagiavalduses sätestatud viisil. Kostjal puudub kohustus ja seadusest tulenev põhjendus hagejale kuuluvat kinnistut oma kuludega parendada. Selgusetuks jääb, millistele arvutustele ja arvestustele tuginedes hageja leidis, et tema poolt soovitud lahendus tagab lepingu tingimustele vastava kandevõime. Hoone seisund võimaldab selle igapäevast tõrgeteta ekspluateerimist hageja üürniku poolt. Seega ei ole seesuguses olukorras esitatud täitmisnõue põhjendatud ning tooks kostjale kaasa ebamõistlikud ja põhjendamatud kulutused seoses uue põranda rajamisega ning ebamugavused hageja üürnikule, millega suureneb tekkinud varaline kahju. Antud olukorras on ilmne, et praod ja vajumid olid põhjustatud mh ka põrandate ülekoormusest seadmete vibratsioonist ning kõrvalkinnistul toimunud ehitustegevusest

ning käesoleval hetkel on hoone ilma tõrgeteta ekspluateeritav. Sellises olukorras on välistatud täitmisnõude esitamine VÕS §-le 646 tuginedes ning kostja esitab käesoleva alternatiivse vastuväite raames vastuväite ka hageja täitmisnõudele. Hageja ei saa kostjalt nõuda ka tulevikus saamata jääva üüritulu hüvitamist 30-päevase sunnitud tootmisseisaku eest 578 580 krooni. Seoses esitatud nõuete põhjendamatusega on alusetud ka hageja nõuded muude kulutuste osas. Hageja nõue nn muude kulutuste hüvitamise nõue summas 534 166,09 krooni, ei ole põhjendatud. Ekspertarvamusest nähtub, et varasemad geodeetilised mõõdistustulemused ei võimalda hinnata betoonpõranda kui terviku ehitustehnilist käitumist, sh ajas toimuvate deformatsioonide arenemist, kuna puudub mõõdistustulemuste sidumine absoluutse kõrgusmärgiga. EKK poolt koostatud hinnangus esitatud joonised on eksitavad ja järeldused ei ole piisavalt põhjendatud. Viidatud dokumendid ei kinnita ega saa kinnitada kahju tekkimist, selle põhjuseid ning nendega ei saa nõutaval määral tuvastada ka asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid. Seega ei saa olla tegemist VÕS § 128 lg-s 3 toodud kahjuga, mille hüvitamist saaks hageja kostjalt nõuda. Kuna kahju ei tekkinud üksnes kostja tegevuse tulemina, siis on oluline VÕS § 139 lg-s 1 sätestatu ja kostja taotles kahjuhüvitamise vähendamist lähtuvalt proportsioonist, millises ulatuses peab kohus kostjat kahju eest vastutavaks ning millises ulatuses on kahju tingitud hageja tegevusest. Suure tõenäosusega on üheks vajumite ja pragude tekkepõhjuseks ka kõrvalkinnistul toimunud ehitustegevus, mille eest kostja ei vastuta. Muude kulude koosseisus olevad hageja õigusabikulud ei ole põhjendatud ega asjakohased ning on ebamõistlikult suured. Kostja palus hageja 07.10.2011 viivisenõude suhtes kohaldada aegumist ja jätta esitatud nõue aegumise tõttu rahuldamata. Hageja väidetava põhinõude aegumistähtaeg algas alates 26.04.2006. Seega möödus hageja väidetava põhinõude aegumistähtaeg 26.04.2011. Arvestades tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 144 sätestatut, siis aegus ka hageja väidetav viivisnõue 26.04.2011.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

pinnasele ja olles eelnevalt teostanud pinnase eelkoormamise. Kostja andis tööd hagejale üle 25.04.2006. Hageja sõlmis 02.05.2006 üürilepingu enda tütarettevõttega AS-ga IMCO, kes soovis hoones toota ja ladustada plastvalutooteid. Esimesed seadmed paigaldati hoonesse aprillis 2006 ja esimene toodang valmis aprilli lõpuks 2006, kõik seadmed paigaldati suvel 2006. Kostja väljastas hagejale 30.06.2006 garantiikirja (võlatunnistuse), kinnitades, et ta projekteeris ja ehitas antud objekti põranda kandekonstruktsiooni geoloogilistele tingimuste ja lepinguga määratud põrandakoormuste alusel. 2006. aasta lõpus tekkisid lepingu eseme põrandasse praod ja vajumid. Hageja teavitas vajumitest kostjat ning hageja ja kostja kohtusid seoses ilmnenud pragunemiste ja vajumistega 17.01.2007. Detsembris 2006 tellis kostja Hades Geodeesia OÜ-lt põranda tasasuse mõõtmise. 05.02.2007 sai kostja vajumiste kohta ekspertarvamuse V. Jlt. Hilisemalt koostati vajumiste kohta mitmeid mõõdistusi ja uuringuid. Kostjaga seotud isik AS Sanco Ehitus tegi 2007. aasta Juari lõpust veebruarini tasuta suurimale seadmele Battenfeld nr 1302 eraldi vajumisekindla aluse. Kostja rajas suvel 2007 laole juurdeehitise, parandas tasuta vajumiskahjustused tuletõkkeseintes, olmeruumides ja mujal. AS Sanco Ehitus ehitas samal ajal vundamendid-alused seadmetele Engel 1000, Engel 600 ja Demag 420 juulis-augustis 2007. Hageja tasus 4 seadmele rajatud vundamentide eest AS-le Sanco Ehitus 1 223 237 krooni. Osmussaare 3 kinnistule ehitati toomishoone kasutades tehnoloogiat, mille kohaselt eemaldati vundamendi alused pinnasekihid ja põrand rajati paekivile toetuvatele vaiadele. Osmussaare 3 kinnistule tootmishoone ehitamiseks alustati kaevetöid 23.01.2006 ja vee pumpamist vundamendisüvendist 29.03.2006. Pärast hageja tellitud hoone valmimist ehitati tootmishoone ka kõrvalkinnistule Kuuli 4, kasutades Osmussaare 3 kinnistuga analoogset tehnoloogiat. Hageja nõuab kostjalt puudustega töö parandamist 01.07. kuni 12.08 kahel kohtuotsuse jõustumisele järgneval aastal selliselt, et kogu hoone olemasolev põrandaplaat (v.a. seadmete nr 30, 56, 57 ja 58 aluses osas) tuleb eemaldada, põrand tuleb vaiata 6,0 x 6,0 m ruutudes ja valada vaiadele toetuv 240 mm paksusest varrassarrustega armeeritud betoonist põrandaplaat. Hageja nõuab kostjalt hüvitist summas 216 210,25 eurot ja viiviseid perioodi 01.02.2009-07.10.2011 eest summas 39 644,70 eurot ning alates 08.10.2011 viivise VÕS § 113 lg 1 tulenevas määras kuni kohustuse (179 232,25 eurot) täitmiseni. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja andis hagejale üle lepingule mittevastava töö, kas põrandate vajumine hoones on põhjustatud hageja tegevusest, kas põrandate vajumine hoones on põhjustatud kolmanda isiku tegevusest, kas hagejal on õigus nõuda töö parandamist, kas hagejale tekkis kahju ja kas hageja viivisenõue on aegunud. Pooled sõlmisid töövõtulepingu vastavalt VÕS § 635 lg-le 1. Vastavalt VÕS § 641 lg-le 1 peab töö vastama lepingutingimustele ja VÕS § 641 lg 2 p-d 1 ja 2 sätestavad juhud, millal töö ei vasta lepingutingimustele. Käesoleval juhul on olulised lepingu tõlgendamise juhised (VÕS § 29). Täisvastutusega ehitustöövõtulepingu p-dest 3 ja 5 nähtub, et lepingu sisuks oli töövõtja lepingujärgne töö, mis sisaldab projekteerimist ja ehitustööd ning vastaks hageja tütarettevõtja tootmise vajadustele. Täisvastutusega ehitustöövõtulepingu p-st 10 nähtub, et vastutus töövõtja teostatud lahenduste vastavusest lepingu nõuetele lasub töövõtjal ka siis, kui tellija kinnitas lahenduse. Töövõtu ehitusmeetodi kirjelduses p-s F fikseeriti töövõtu eesmärk: põranda kandevõime 5000 kg/m2 ja punktkoormus 12000 kg/punkt. Kostja 02.04.2008 vastusest hageja pretensioonile nähtub, et kostja projekteeris põranda lähtudes tasasusklassist A.

Sellega tunnistas kostja kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oli põranda tasasusklassiks A. Lepingu lisaks olevast hinnapakkumisest nähtub, et lao osas oli põranda tasasusklassiks A0. Normi BY45-BLY7 2000 „Betoonpõrandad“ kohaselt on mõõteklassi A0 nõuete tasasustolerants kuni 2 m mõõtepikkusel 4 mm ja kuni 7 m mõõtepikkusel 7 mm ning mõõteklassi A puhul vastavalt 7 mm ja 10 mm. Projekti seletuskirjast Finnmap Consulting Oy 27.04.2005 nähtub, et põrandaks on kandev raudbetoonplaat ligikaudse paksusega 240 mm. Tõendatud on väide, et hoonesse paigutatavate seadmete olemus ja kaalud olid kostjale teada enne põrandakonstruktsiooni projekteerimist ja põranda ehitamist ning need kaalud on samad või suuremad, mis seadmete passides kirjas. Seadmete paiknemise ja mõõdud kandis kostja 1. korruse plaanile 23.09.2005, seejuures eristas kostja 4 raskemat seadet teistest punase värviga. Kostja pidi projekteerimisel ja ehitamisel arvestama, et hoone rajatakse ebaühtlase paksusega turbakihi peale ja et lähikinnistutele on lubatud 14.06.2001 kehtestatud detailplaneeringu kohaselt tööstushoonete ehitamine kuni 70% ulatuses kinnistu pindalast. Kostja oli ka teadlik geoloogilistest tingimustest, mida kinnitab asjaolu, et Finnmap Consulting Oy märkis juba 27.04.2005, et hooned tuleks rajada vaivundamentidele, toetades vaia otsa lubjakivile. Lubjakivi peale jäävad kohevad ja tihendamata pinnased, mistõttu nende kasutamine vundamenti kandvate kihtidena ei tule arvesse. Nõue, et projekteerimisel tuleb arvestada nii ehitusaluse ja sellega piirneva maa-ala looduslike tingimustega kui õigusliku režiimiga, on ehitusalal tavapärane ja seega pidi sellest nõudest lähtuma ka kostja. See nähtub ka standardist EVS-EN 1997-1:2005 Geotehniline projekteerimine (Üldeeskirjad). Nimetatud standard jõustus Eesti standardina Juaris 2005 ja kostja pidi sellest standardist lähtuma. Standardi kohaselt peab projekteerimises arvestama naaberehitiste mõjuga kogu projekteeritava ehitise eluajal, arvestades eelkõige ehitise aluse üldstabiilsust ning pinnase- ja põhjavee taseme muutustega. Nõue, et projekteerimisel tuleb arvestada nii ehitusaluse ja sellega piirneva maa-ala looduslike tingimustega kui õigusliku režiimiga, on ehitusalal tavapärane, kinnitab kaudselt ka naaberkinnistutel valitud ehitusmeetodid. Naaberkinnistute Osmussaare 3 ja Kuuli 4 ehitiste kavandajad ning ehitajad ei riskinud ebakindlate pinnaste hoonete alla jätmisega, vaid eemaldasid selle. Taevakivi 7 kavandatava ehitise eelprojekti kohaselt tehakse hoone vaiadele toetuvana. Seejuures olid lähimate hoonete põrandatele esitatud koormusnõuded väiksemad, kui hageja tellis käesolevas asjas kostjalt. EhS § 19 lg 1 p 1 kohaselt on ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks kehtestatud detailplaneering. 14.06.2001 detailplaneeringu kohaselt on ala ette nähtud tööstushoonete ehitamiseks. Kostjale oli seega 28.04.2005 hagejaga töövõtulepingut sõlmides teada, et projekteeritav hoone tuleb kavandada ja ehitada rabaga piirnevale krundile ja et hoone aluspinnas on ebastabiilne, pinnasevee tase kõrge ja sõltuvuses nii äravoolu võimalustest, ehitustegevusest jms; kõrvalkinnistutele on planeeritud tootmishoonete rajamine ja kogu tööstuspargi alale sadeveekanalisatsiooni rajamine. Seega pidi kostja nende asjaoludega arvestama ja tellitud hoone projekteerima ning ehitama selliselt, et tulemus vastaks lepingu eesmärgile, EhS-le ning antud piirkonna kõikidele võimalikele looduslikele ja tehislikele mõjuritele. Seejuures tuleb arvestada, et kostja väljastas hagejale 30.06.2006 garantiikirja (võlatunnistuse), kinnitades, et ta projekteeris ja ehitas põranda kandekonstruktsiooni antud objekti geoloogilistele tingimuste ja lepinguga määratud põrandakoormuste alusel. Kinnituskirjaga võttis kostja täiendavalt kohustuse tagada, et ehitamisel arvestati geoloogilistest tingimustest tulenevate riskidega.

Kostja väitis, et lähtuvalt hageja poolt esitatud lähteandmetest, tellis kostja hoone projekteerimise faasis ekspertarvamuse rajatava tööstushoone vundamentide ja põrandate rajamise kohta. Ekspertarvamusega nähti ette kolm alternatiivset lahendust hoone põranda projekteerimiseks, kuid hagejaga kooskõlastatult valiti lahenduseks põranda rajamine asfaltkihile, viies läbi pinnase eelkoormamise. Tehnilise lahenduse kooskõlastamine ei vabasta töövõtjat vastutusest lõpptulemuse saavutamise osas. Lepingu olemusest tulenevalt lasub vastutus selle eest, et valitud tehniline lahendus tagab kokkulepitud lõpptulemuse, töövõtjal. Seega pidi lepingu kohaselt töö vastama tingimustele, et põranda kandevõime on 5000 kg/m2 ja punktkoormus 12000 kg/punkt ning tasasus tootmisosas normi BY45-BLY7 2000 klass A ja laoosas klass A0. Samuti pidi hoone sobima tootmishooneks ja plastvaluseadmete paigutamiseks. Hoone ehitamisel pidi kostja arvesse võtma geoloogilisi tingimusi ja asjaolu, et naaberkinnistutele võidakse ehitada suuremahulisi hooneid ja selle käigus alandada veetaset. Tõendatud on asjaolu, et põrandad vajuvad ja pragunevad alates detsembrist 2006 ja see protsess jätkub kuni tänaseni. Eksperdiarvamusest nähtub, et hoone laoruumi betoonpõrandate tasasus paikvaatluse kuupäeval ei vastanud kvaliteediklassi A0 nõuetele vastavalt juhendile by 45/BLY7 „Betonilattiat 2000“. Hoone lao- ja tootmisruumi betoonpõrandate tasasus ei vastanud kvaliteediklassi A nõuetele vastavalt juhendile 45/BLY7 „Betonilattiat 2000“. Laoruumi suurim tasasuse hälve oli 13 mm ja tootmisruumis 11 mm. Vajumisi märgati esmalt kogu hoones 20 mm ja edelanurgas 22 mm. 2007. aasta kevadel vajusid lisaks varasematele probleemidele viltu laoriiulid, suurenesid takistused tõstuki ja lao kasutamiseks, toodangu transportimiseks ja ladustamiseks. Menetluse kestel fikseeriti uute vajumite ja pragude tekkimine nii 2010. aasta alguses võrreldes 20.04.2009 olukorraga. Tunnistaja J S 07.10.2011 ütlusega tõendati, et tavaliselt looditakse plastivaluseadmeid ainult nende tehasesse paigaldamisel ja seadme asukoha muutmisel ja et tõstukiga valmistoodangu transportimine ja ladustamine, hoone kasutamine on raskendatud ja takistatud eriti 8 meetrise ladustamiskõrgusega ja 40 meetrit pikkade riiulite puhul, mis pidevalt viltu vajuvad. Tunnistaja selgitas, et Juaris 2007 press enam ei töötanud. Välja kutsuti Batcoplast spetsialist, kes leidis, et press on ära vajunud, ei ole enam horisontaalis ja sellepärast kiilus kinni. Passi järgi on lubatud maksimaalselt 0,02mm meetri kohta, seal oli aga umbes 10mm. Seega on tõendatud, et üürniku tootmisseadmed seiskusid põrandate kandevõime ja tasasuse puuduste tõttu. II kd tlk 190, 196-198 asuvatel joonistel 1-4 graafiliselt esitatud mõõteandmed tõendavad, et tootmisalal on vajumised suuremad laopoolses küljes ning et laos on tõstuki samal rattateljel (liikumissuunaga risti) kõrguste erinevus kohati kuni 13 mm (normi piires oleks kuni 4 mm). Seega on tõendatud hageja väide, et tõstukiga töötamisel tähendab see seda, et ülemistel, 8 meetri kõrgustel laoriiulitel on tõstuk viltu kuni 104 mm – selliselt ei saa tõstukiga kaubaalust paigutada. Piki liikumissuuna mõõdetuna on kõrguste erinevus 50 mm 6 meetri kohta (normi piires oleks kuni 7 mm). Põrandate kandevõime ja tasasuse puuduste tõttu lao osas looditi laoriiuleid ajutiselt terasplaatidega. Seega on põhjendatud väide, et kandevõime ja tasasuse puuduste tõttu on takistatud laohoone sihtotstarbeline kasutamine. Hageja poolt esitatud fotodel on kajastatud silmnähtavad vajumised ja ebatasasused ning kahjustuste areng alates 2009. aasta veebruarist. Näiteks lao 1. vahes on märkimisväärne kõrguste erim telg G-3 piirkonnas asuva vuugi juures, kus kõrguste erim on vuugist kummaski suunas 1 cm 1 meetri kohta (normi piires oleks kuni 4 mm).

Seega on tuvastatud, et kostja tehtud tööl ilmnesid pärast üleandmist sellised mittevastavused, mille tõttu ei vastanud töö lepingus kokkulepitule ega sobinud kasutamiseks selliseks kasutamiseks, millest töövõtja oli teadlik. Töö ei vastanud lepingule nii tasasuse kui kandevõime osas, sest ebatasasuse põhjuseks oli põranda vajumine, mis viitab sellele, et esmaseks põhjuseks on puudulik kandevõime. Tõendatud ei ole kostja etteheited hageja üürniku seadmete ülenormatiivsetest ja kahjulikest mõjutustest. Hageja tõendas, et seadmete töö ei tekita vibratsiooni, mis hoonet kahjustaks. Tõendatud ei ole väide, et ükski seade oleks avaldanud põrandale arvestatavat suuremat massi, kui lepingus sätestatud parameetrid. Eksperdiarvamuses märgiti, et seadmelt Battenfeld BA 13000/12000 HM massiga 88,5 t tulenev jaotatud koormus betoonpõranda alusele jäiga toeplaadi 5,9*22m korral on 68 kN/m2. EKK 210 hinnangu kohaselt on antud seadme Battenfeld jaotatud koormus betoonpõrandale 50,1 kN/m2. Erinevus tuleneb sellest, et EKK 2010 hinnangus arvestati töötavaks põrandapinnaks 6,6x2,64 m, kuivõrd ekspertide andmetel ei toetunud seade toeplaadile, vaid oli paigutatud vahetult põrandale. Kohtuekspert lähtus jäigast toeplaadist joonise alusel ja tegelikku olukorda ei olnud eksperdil võimalik enne vundamendi paigaldamist kontrollida. Kuivõrd EKK 2010 hinnangus lähtuti tegelikust olukorrast ja ei ole alust arvata, et EKK ekspertidele oleks esitatud valesid andmeid, siis tuleb eelistada EKK 2010 hinnangu arvutust, mille kohaselt ületas seadme koormus põrandale lepingus sätestatud normi 0,1 kN võrra. Ülejäänud seadmete osas leidsid nii ekspert kui ka EKK 2010 hinnangu koostajad, et mõju põrandale oli oluliselt väiksem. Tõendatud on, et seadmete asukoha, kaalu ja hoone defektide vahel ei ole füüsilist ning ajalist seost. Taevakivi 3/5 tehas andis esimese toodangu juba aprillis 2006, kõik seadmed olid hoones alates suvest 2006 ja tehas töötas täisvõimsusel alates augustist 2006. Esimesed vajumid tekkisid alles detsembris 2006. Kõige raskem seade Battenfeld M1302 on alates Juari lõpust 2007 eraldatud alusel, mistõttu see seade ei saanud mõjutada hoones alates veebruarist 2007 tekkinud ja arenenud defekte. Raskuselt järgmised seadmed paigutati eraldi vaiatud alustele juulis-augustis 2007 – ka nende seadmete puhul ei ole tõendatud ülenormatiivne ja kahjulik mõju hoonele. Kohtuliku ekspertiisi kohaselt suurenesid defektid 2007 sügisel. Kui seadmed kahjustaks põrandaid, siis pidanuks kahjustused ilmnema juba 2006. aasta augustiks. Vajumite süvenemine ja defektide teke toimus ka pärast 4 raskema seadme eraldi vundamendile paigutamist ja muude vajumisdefektide parandamist kostja poolt. Nt kilbiruumis, soojussõlmes tekkis 2008-2009 uusi pragusid varasemalt täidetud pragude, samuti deformeerusid vajumisprao katteks paigaldatud katteplekid hilisema vajumise käigus. Niisiis on tõendatud kogu hoone ebastabiilsus ja fakt, et vajumine ei ole seotud seadmete raskusega. Kohtuliku ekspertiisi kohaselt on vajumise põhjuseks asjaolu, et kostja toetas põrandaplaadi vundamendivaiade rostvärgile. Seadmed Battenfeld 1302 ja Engel 1000T paiknevad hoone tootmisosas ning kokku oli lauskoormuse piirnormi lähedaselt koormatud põrandat ca 80 m2. Vastavalt EKK arvamusele ja selles analüüsitud Hadese ning Savekate mõõtmistulemustele ei seostu põrandavajumite paiknemine ja muud nähtavad kahjustused seadmete asukohtadega. Näiteks tootmise ja laoosa vahelises tuletõkkeseinas, värvitsehhi kontori seinas 45-kraadi all kulgevad praod, kilbiruumi laepaneelist lahti vajunud sein, katlaruum, pea kogu hoone perimeetril põranda ja välisseina liitekohas nähtavad vajumised paiknevad erinevates kohtades üle terve hoone põrandapinna. Seega tekkisid või suurenesid defektid põrandates ja seintes ka pärast 4 raskema seadme eraldi vundeerimist. Hoone

ja põrandad vajusid oluliselt ja muutusid ebatasaseks ka kahest raskemast seadmest hinnanguliselt ligi 100 meetri kaugusel, kus põrand vajub omaenda raskuse tõttu. T. Rattasepa 10.05.2011 arvamuses nenditi, et vastavalt konstruktiivsele lahendusele toetuvad hoone 1. korruse siseseinad vahetult betoonpõrandale. Vaheseinte nähtavad deformatsioonid on põhjustatud betoonpõranda ebaühtlasest vajumisest. Kui oleks tõendatud seadmete ülenormatiivne mõju hoonele, siis oleks see mõju lokaalne. Betoonpõrandat ei betoneeritud terves ulatuses monoliitsena, vaid selle jaotavad osadeks deformatsiooni- ja töövuugid. Tulenevalt sellest asjaolust on rasketest seadmetest põhjustatud vajumite ja vibratsioonide edasikanne põranda kaugematesse tsoonidesse ebatõenäoline. Kostja ei tõendanud, et vibratsioon kahjustab põrandaid. Vibratsiooni kahjuliku mõju ehitisele hinnatakse ehitise konstruktsioonile kanduva vibratsiooni järgi, mille piirmäär tööstushoonetes on kestva vibratsiooni puhul 10 mm/s ja lühiajalise vibratsiooni puhul 40 mm/s. Seda mõõdetakse ehitise konstruktsioonidel. Käesoleval juhul ei ületa ühegi seadme puhul põrandal mõõdetud vibratsioon piirnormi. Seejuures mõõdeti nii eraldi alusel asuvate seadmete kui tavalisel põrandal asuvate seadmete vibratsiooni. Andres Järvan kinnitas 07.10.2011, et põrandale mõjub enim vertikaalne vibratsiooni võnkekomponent ja minimaalselt horisontaalne võnkekomponent. Vaidlusaluste masinate tööprotsess on horisontaal-suunaline ja aeglane. Horisontaalne komponent põrandal oli maksimaalselt 2,2 mm/s, mis jääb oluliselt alla piirnormi (10 mm/s) ja vertikaalne võnkekiirus oli horisontaalsest kordades (mõõtetulemus 0,7 mm/s) väiksem. Seega ei mõjuta masinate vibratsiooni horisontaalne komponent põrandakonstruktsiooni ja selle all olevate pinnasekihtide seisukorda. Wittmann Battenfeld GmbH & Co. KG 03.02.2010 e-kiri kinnitab, et Battenfeldi tööprotsess on horisontaalsuunaline, seega maandatakse vibratsioon seadme enda rihtimiselementidega. Seadmete poolt tekitatav vibratsioon jääb oluliselt piirnormist väiksemaks ja ei ole põrandakonstruktsioonidele kahjulik. Eksperdiarvamuses tuvastati, et esitatud seadmete dokumentide kohaselt oleks tulnud ühel või teisel kujul projekteerida seadmetele vundamendid. Seadmed oleks tulnud paigaldada eraldiseisvatele vundamentidele ja põrandate maksimaalne lubatud koormus ei oma seejuures mingit tähtsust. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et vundamentide paigaldamata jätmine kujutab endast lepingurikkumist või elimineerib põhjusliku seose kostja tegevuse ja puuduste tekkimise vahel. Kohus ei nõustunud ka eksperdi hinnanguga, et vaatamata seadmete mõjule tuleb igal juhul paigaldada seadmetele eraldi vundament. Nimetatud arvamus ei ole millegagi põhjendatud. Eelnevalt on tuvastatud, et seadmed ei avaldanud lepingulistest parameetritest suuremat raskusmõju ja et vibratsioonimõju oli sisuliselt olematu, samuti tuvastas kohus, et seadmed ei avaldanud olulist mõju põrandate vajumisele. Seega võib järeldada, et lepingulised parameetrid olid kõikidele seadmetele sobivad. Seejuures ei põhistatud seadmete tootJdmetes ega eksperdiarvamuses, millised peavad olema vundamendi parameetrid, mistõttu puudub alus arvata, et tugev betoonpõrand, vaivundamendil või mitte, nendele parameetritele ei vasta. Lepingule mittevastavused tulenesid asjaoludest, millega seotud riski kannab kostja. Eksperdiarvamusest tuleneb, et tasasuse muutuste kõige olulisemaks põhjustajaks on savi- ja turbakihtide deformatsioonid ja turbakihi tihenemine. Suhteliste vajumite ebaühtluse põhjuseks on kandva aluskihi (lubjakivi) ebaühtlane paiknemissügavus vahemikus 1,95-4,6 m ja kandva kihi kohal paiknevate madala deformatsioonimooduliga kihtide ebaühtlane paksus 0,07-1,6 m. Eksperdi järeldust

kinnitavad asjas koostatud varasemad eksperdiarvamused. Ehitusgeoloogiline uuring ja Rei Geotehnika 2008 koormuskatse kinnitavad asjaolu, et Taevakivi 3/5 vajub hoone alla jäetud nõrkade pinnaste tõttu. Rei Geotehnika töös leiti, et pinnakattes esinevad ebaühtlase paksusega ja levikuga nõrgad pinnased (turvas) on tugevalt kokkusurutavad pinnased ja et otstarbekas on hoone rajada vaiadele. Samuti leiti arvamuses, et põrand vajub turbakihi tihenemise tõttu ning vajumine jätkub ja intensiivistub pinnasevee alanemisel. V. J selgitas kostjale 27.06.2005, et põrandate ja vundamentide rajamisel on probleemiks turbakiht paksusega kuni 1,15 m. Turbakiht tuleb vundamentide alt eemaldada ja asendada killustikust või liivast täitega. Põrandate rajamisel otse pinnasele on maksimaalne põranda vajum koormuse 50 kN/m2 korral 0,09 m. Arvestades turba tihenemist koormuse all on vajum ikkagi 7,5 cm. Lasse Eerola rõhutas 28.03.2007, 12.05.2008 ja 16.06.2008, et turvas vajub kõdunemise ja koormuse tõttu aeglaselt. Järelikult on probleemi allikaks kostja poolt hoone alla jäetud turvas jm nõrgad pinnased, mis põrandaid ei kanna. Kostja oli nõrkadest pinnastest ja nende eemaldamata jätmisega kaasnevatest riskidest teadlik. Kostja võttis teadliku riski, kui muutis algselt planeeritud vaiadele toetuva põrandalahenduse pinnasele toetuvaks põrandaks. V. J esitas kostjale arvamuse sellise meetodi ohtudest. V. J prognoositud tagajärjed saabusid ja seega realiseerus kostja võetud risk garantiitähtaja jooksul. Käesoleval juhul ei oma tähendust asjaolu, kas kandva kihi kohal paiknevate madala deformatsioonimooduliga kihtide (savi ja turvas) muutused ja tihenemine oli põhjustatud tehislikust pinnasevee alanemisest, mis omakorda oli põhjustatud naaberkinnistutel toimunud kaevetöödest, või mitte. Eelnevalt tuvastas kohus, et hoone ehitamisel pidi kostja arvesse võtma geoloogilisi tingimusi ja asjaolu, et naaberkinnistutele võidakse ehitada suuremahulisi hooneid ning selle käigus alandada veetaset. Kostja ei pea naaberkinnistutel toimuvast ehitustegevusest tulenevaid mõjutusi arvesse võtma üksnes siis, kui tegemist oleks äärmiselt üllatavate või ebatavaliste ehitusvõtetega. Kostja väitel avaldasid kandva kihi kohal paiknevate madala deformatsioonimooduliga kihtide tihenemisele naaberkinnistul Kuuli 4 ja Taevakivi 7/7 toimunud ehitustööd, mille käigus toimus põranda toetamine vaiadele, turbakihi eemaldamine kogu hoone alt ja asendamine mineraalse täitega. Ekspert T. Rattasepp rõhutas 23.09.2011 kohtuistungil, et V. J 27.06.2005 soovituste p-d 1 ja 2 (st naaberkinnistutel kasutatud meetodid: põranda toetamine vaiadele, turbakihi eemaldamine kogu hoone alt ja asendamine mineraalse täitega) on tavalised, seevastu p-s 3 antud soovitus (proovikoormamine, nagu tegi kostja) on praktikas harvaesinev erand, sest üldiselt nii ei projekteerita ega ehitata. Hoone toetamist vaiadele ja pehmete kihtide eemaldamist plaaniti algselt ka hageja tellitud hoone puhul. Seega on tuvastatud, et põranda toetamine vaiadele, turbakihi eemaldamine kogu hoone alt ja asendamine mineraalse täitega ei saanud endast kujutada üllatavat või ebatavalist ehitusvõtet, mida kostja ei oleks pidanud hoonet projekteerides ja ehitades ette nägema. Eeltoodust tulenevalt esinesid kostja üle antud tööl sellised mittevastavused, mille tõttu töö ei vastanud lepingus kokkulepitule ega sobinud kasutamiseks selliseks kasutamiseks, millest oli teadlik ka töövõtja, sest põranda kandevõime ei olnud 5000 kg/m2 ega punktkoormus 12000 kg/punkt ega tasasus tootmisosas normi BY45-BLY7 2000 klass A ja laoosas klass A0 ning hoone ei sobinud tootmishooneks ega plastvaluseadmete paigutamiseks. Hageja esitas töö parandamise nõude, mida reguleerib VÕS § 646 lg 1. Kohus arvestas siinkohal ka TsMS § 445 lg-s 1 sätestatut. Kostja väide, et kohustus parandada

puudustega töö on ebamõistlik, lükati ümber ekspert T. Rattasepa 23.09.2011 ütlustega, samuti EKK arvamuse ning Geo-Ykkonen Oy arvamusega, mille kohaselt on puudused parandatavad ning optimaalseim parandamise viis on just põrandate vaiamine. Seega ei ole hageja taotletud õiguskaitsevahend põhjendamatu ega VÕS § 646 tähenduses kostjale põhjendamatult ebamugav. Võrreldes töövõtu maksumusega ei ole hageja taotletud parandustöö ka ebamõistlikult kulukas, kuna töövõtulepingus kokkulepitud hinnast 3 245 000 eurot moodustasid vaiamistööd, mille kostja ehitusmeetodi valiku tõttu tegemata jättis, kõigest 40 000 eurot. Hageja palus määrata puuduste parandamise viisi alljärgnevalt: kogu hoone põrand tuleb vaiata 6,0*6,0 m ruutudes ja valada 240 mm paksusest varrassarrustega armeeritud betoonist põrandaplaat, v a seadmete nr 30, 56, 57, 58 aluses osas eemaldades vana põrandaplaadi ning koristades parandustöödega kaasnevad jäätmed. Tööd tuleb teha kahes osas kohtuotsuse jõustumisele järgneval kahel järjestikusel aastal ajavahemikul 01.07-12.08. Taotlus parandamise viisi määramiseks on põhjendatud osaliselt. Hagejal on põhjendatud huvi parandamise viisi määramiseks, kuna ütluste ja arvamustega tõendati, et optimaalseim parandamise viis on just põrandate vaiamine. Kuivõrd kostja leidis, et kostja valitud meetod oli otstarbekas ja on sellel arvamusel siiani, siis on hagejal põhjendatud huvi vähemalt selles ulatuses, et määrata kindlaks puuduste kõrvaldamise põhiline meetod, milleks on vaiamine. Parandamise viisi määramine ei ole põhjendatud ülejäänud ehitustehniliste meetodite osas (uue plaadi valamine ja plaadi parameetrid). Ei saa välistada, et otstarbekam on lahendus, mille kohaselt vaiatakse põrand ja vaiad ühendatakse olemasoleva põrandaga. Põhjendatud on määrata tööde tegemine selliselt, et tööd tuleb teha kahes osas kohtuotsuse jõustumisele järgneval kahel järjestikusel aastal ajavahemikul 01.07-12.08. Usutav on hageja selgitus, et tööde tegemise tähtaeg tuleneb asjaolust, et klientide kaotamise ohu tõttu ei saa üürnik sulgeda tehast kauemaks kui 43 päevaks, mis koosneb kollektiivpuhkusest 28 päeva ja 15 päevast. Üürnikul ei ole võimalik jooksvate tellimuste täitmise kõrval toota lattu suuremat varu kui 43-päevase tööseisaku katmiseks. Samas ei ole 43 päeva jooksul võimalik parandada kogu hoone seni parandamata põrandat. Põhjendatud ei ole kostja vastuväide, et kuna poolte kokkulepe ei näinud ette põranda rajamist vaiadele, ei saa hageja seesugust nõuet esitada ka kohustuse täitmise nõude esitamise teel isegi olukorras, kus tuvastada kostjapoolne lepingurikkumine. Samuti on põhjendamatu kostja seisukoht, et hageja nõue kuulub vähendamisele summas 40 008,69 eurot, kuivõrd vaiade ärajätmine toimus hageja nõusolekul ja talle tagastati ka vaiade ärajäämisest tekkinud kompensatsioon 40 008,69 eurot. Siinkohal on oluline VÕS § 127 lg-s 5 sätestatu. Eelnevalt kohus tuvastas, et tehnilise meetodi valiku risk oli kostjal sõltumata sellest, kas ta kooskõlastas meetodi hagejaga. Vaiamise korral ei rikastuks hageja alusetult ega saaks midagi enamat võrreldes lepinguga, sest hageja saab ja võib nõuda üksnes põrandat, mis vastaks lepingu tingimustele ning kuna põranda parandamise optimaalsem viis on vaiade kasutamine, siis ei olegi tõenäoliselt ühtegi alternatiivset viisi lepingule vastava põranda ehitamiseks. Hageja huviks lepingus ei olnud põranda konstruktsioon, vaid üksnes kandvus ja tasasusnõuetele vastava põranda olemasolu. Puudub vaidlus, et hageja tellis AS-lt Sanco Ehitus parandustööd ja viimane teostas seadmete nr 30, 56, 57, 58 vajumiskindlate aluste ehitustööd hageja kulul Juaris ja juulis-augustis 2007 ning et tööde maksumus oli 1 223 237 krooni. Kohus arvestas VÕS § 646 lg-s 5, § 101 lg 1 p-s 3, § 127 lg-tes 1 ja 4 sätestatut ning leidis, et kuivõrd

kostja rikkus lepingut ja keeldus töö parandamisest ning põranda parandamine oli hagejale üürniku töö jätkamiseks kiiremas korras vajalik, on põhjendatud hageja kulutused põranda parandamiseks seoses seadmete nr 30, 56, 57, 58 vajumiskindlate aluste ehitamisega. Üürilepingu p 6 kohaselt vastutab hageja hoone põhikonstruktsioonide ja tehnosüsteemide korrasoleku ja remondi eest. Üürnik kandis seoses tootmisseadmete ja laoriiulite loodist välja vajumise ja seadmetele vajumiskindlate aluste ehitusega kulutusi 963 272,38 krooni ning üürnik esitas hagejale 23.11.2007 vastavate kulutuste hüvitamise nõude. Kostja esitas vastuväite, et seesuguses ulatustes kulutuste tegemise vajadus on hageja poolt põhjendamata, hageja lisas hagiavaldusele terve rea erinevaid arveid ega põhjendanud teostatud kulutuste vajalikkust, põhjendust ning põhjuslikku seost kostja väidetava lepingurikkumisega. Üürniku pretensioonist nähtub, et üürnik nõudis hagejalt kahju hüvitamist 963 272,38 krooni seoses Juarist kuni oktoobrini 2007 tekkinud kahjuga põranda konstruktsioonis esinevate puuduste tõttu. Arvete selgitusest ja sellele lisatud arvetest nähtub, et üürnik kandis kulutusi seoses seadmete nr 30, 56, 57, 58 demonteerimise, hoiustamise ja monteerimisega ning selleks vajalike materjalide hankimisega. Kohus leidis, et tehtud kulutused on tõendatud, need olid vajalikud ja mõistlikud. Põhjendatud oli ka kulutused 29 427 krooni Premet Engineering Oy töötajate majutusele, sest selgituse kohaselt ei olnud võimalik seadmete õhkpatjadel nihutamise teenust Eestist saada. Tõendatud on, et hageja on kohustatud üürilepingust ja VÕS § 276 lg-st 1 ja §-st 278 tulenevalt üürniku nõude rahuldama, seega tekkis hagejal üürniku ees maksekohustus 963 272,38 krooni, mis on hageja töövõtulepingust tulenevaks kahjuks ja kuulub kostjalt välja mõistmisele. Osaliselt on põhjendatud kahjunõue tulenevalt asjaolust, et üürnik kandis seoses tootmisseadmele nr 30 uue aluse ehitamisega Juaris 2007 ja sellega kaasnenud sunnitud tootmisseisakuga kahju 83 700 krooni. Nõude kohaselt ei saanud üürnik seadet nr 30 parandustööde teostamise ajal 15 päeva jooksul kasutada. Kahju seisneb tööjõu- ja intressikuludes ning saamata jäänud tulus. Tööjõukulusid ja intressikulusid ei olnud võimalik vältida. Nimetatud kulutused on põhjuslikus seoses kostjapoolse töövõtulepingu rikkumisega, kuna nimetatud rikkumine võttis ära võimaluse katta need kulud seadme töötamisest saadava toodangu müügist laekuvast rahavoost. Tõendatud on asjaolu, et kostja ehitas tootmisseadmele nr 30 vundamendi Juaris 2007. Üürniku 09.10.2008 nõudest nähtub, et üürnik ei saanud seadet nr 30 parandustööde teostamise ajal 15 päeva jooksul kasutada ja üürnik kandis sellega seoses tööjõukahju 44 010 krooni, intressikulu 8370 krooni ja saamata jäänud kasumiks oli 31 320 krooni. Nimetatud kulutused on põhjendatud tööjõukulu ja saamata jäänud kahju osas ning kulutused pidid olema kostjale ettenähtavad. Kohus mõistis kulutused 75 330 krooni kostjalt välja. Intressikulu osas ei ole lepingut rikkunud poolel kohustust hüvitada teise poole pangalaenu kasutamisest tulenev intressikulu, kuivõrd see ei ole VÕS § 127 lg 2 kohaselt kahju hüvitamise normi kaitse eesmärgiga hõlmatud, mistõttu jättis kohus 8370 krooni osas hagi rahuldamata. Hageja nõudis töö parandamisest tulevikus seoses tootmisseisakuga tekkiva kahju hüvitamist. Puudub vaidlus, et vastavalt üürilepingule tasub üürnik hagejale üüri 39 987 eurot ehk 578 580 krooni kuus. Hoone põranda parandamiseks vajalike tööde teostamise ajaks peab üürnik üüritud ruumid vabastama, kuna nimetatud töid ei ole võimalik teha selliselt, et üürnik saaks ruumide kasutamist jätkata. Üürnikul on õigus keelduda üüri maksmisest olukorras, kus tal ei ole võimalik üüritud ruume kasutada puuduste tõttu, mille parandamise kohustus lasub hagejal. Üürnik teatas oma

kavatsusest keelduda üüri tasumisest 23.11.2007 dateeritud teates. Ühe päeva eest tasumisele kuuluv üürimakse on 12 286 krooni. Kostja ei esitanud vastuväiteid asjaolule, et hinnatav tootmisseisaku aeg on, jättes välja kollektiivpuhkuse, minimaalselt 30 päeva, mistõttu palus hageja välja mõista saamata jääva üüri 578 580 krooni. Hagejal tekib kasutamistakistus ka juhul kui kostja parandamistöid ei tee, sest sel juhul peab hageja laskma parandustööd teha mõnel teisel ehitusettevõtjal. Hageja on üürilepingust ja VÕS § 276 lg-st 1 ja §-st 278 tulenevalt kohustatud üürniku nõude rahuldama. Seega tekkis hagejal üürniku ees maksekohustus 578 580 krooni, mis on hageja töövõtulepingust tulenevaks kahjuks ja kuulub kostjalt välja mõistmisele. Hageja nõudis vaidluse lahendamiseks, puuduste parandamiseks ja hüvitiste saamiseks seotud nõuete ettevalmistamise, esitamise ja läbirääkimisega kohtuväliselt kantud õigusabikulude ja eksperdikulude 534 166,09 krooni hüvitamist. Kostja esitas vastuväite, et tehtud kulutused ei olnud põhjendatud, kuid kostja ei esitanud kulutuste tegemisele vastuväiteid. Arvestades vaidlusaluste küsimuste mahtu ning tehnilist ja õiguslikku keerukust, samuti kostja käitumist, on põhjendatud hageja tehtud kulutused õigusabile ja tehnilistele ekspertiisidele. Kohtuliku ekspertiisi maksumus on samas suurusjärgus asjas EKK-le hageja poolt tasutud ekspertiisitasuga, kuid EKK töö sisu ja maht koosneb oluliselt suuremast osast uuringutest, mõõtmistest ning analüüsidest perioodil 2008-2010. Hageja kandis vaidluse lahendamiseks, puuduste parandamiseks ja hüvitiste saamiseks seotud nõuete ettevalmistamise, esitamise ja läbirääkimisega kohtuväliselt õigusabikulusid 291 547,88 krooni, mis tõendati arvetega. Arvestades vaidluse keerukust ja pooltevahelisi läbirääkimisi, olid õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud. Hageja kandis puuduste tekkepõhjuste tuvastamiseks eksperdikulusid Geo-Ykkonen Oy-le 944 eurot ehk 14 778,50 krooni, Savekate OÜ-le 7840 krooni, Ehituskonstrueerimise ja Katsetuste OÜ-le 220 000 krooni, kokku 242 618,21 krooni. Kohus mõistis kostjalt välja ühtekokku 215 675,32 eurot. Hageja viivisenõude puhul tuleb arvestada VÕS § 113 lg-tes 1 ja 3 sätestatut. Esimesed kulutused asjas tegi hageja üürnik (seega hageja) Juaris 2007. Kostja sai hageja 24.01.2008 pretensiooni kätte 01.02.2008. Kostja oli kohustatud parandama garantiiajal ilmnenud lepingutingimustele mittevastavused tasuta. Kostja on kohustatud puuduste väljaselgitamisega ja kahju vähendamisega seotud kulud hüvitama. Parandustööde eest tasus hageja kostjaga seotud isikule AS-le Sanco Ehitus 2007. aasta augustis 1 223 237 krooni. Kostja sai hagiavalduse kätte detsembris 2008 ja vastas hagile 26.01.2009. Seega on kostja temale kõige soodsamast ajalisest arvestusest lähtudes viivituses hiljemalt alates 01.02.2009 hagiavalduses toodud summadega 1 223 237 krooni, 963 272,38 krooni, 83 700 krooni ja 534 166,09 krooni (kokku seega 2804375,4 krooni ehk 179 232,25 eurot). Aegumise osas tuleb arvestada VÕS § 651 lg-s 1 ja TsÜS § 145 lg-s 2 sätestatut. Töövõtulepingus lepiti kokku kostja vastutusest vabanemise tähtajaks 10 aastat ja töövõtulepingu § 30 sätestab vastutuse pärast garantiiaja lõppemist ilmnenud vigade eest, mille kohaselt vabaneb töövõtja ka sellest vastutusest, kui ehitusobjekti vastuvõtmisest on möödunud 10 aastat. Nimetatud kokkuleppega pikendasid pooled töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaega 10 aastani. Seega ei ole viivisenõue aegunud.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

ning menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaoludele, et tööde üleandmise hetkel hagejale puudusid tööl mistahes mittevastavused ning hagis kirjeldatud põrandate pragunemine ja vajumid on tingitud valdavas osas naaberkinnistutel toimunud ehitustegevusest. Kohtuekspert tuvastas kostja teostatud tööde vastavuse lepingus kokku lepitud ehitustehnilistele nõuetele ehk Taevakivi tn 3/5 betoonpõrand teostati vastavuses tööprojektile. Nii laoruumi kui ka lao- ja tootmisruumi betoonpõrand projekteeriti jaotatud koormusele qk= 50 kN/m2 ja koondati koormusele Qk = 120kN. Põranda teostaja teostas põranda vastavalt ehitusprojektile, kasutades betoonpõranda teostamisel nõuetekohast tehnoloogiat ja kiudbetooni klassi C25/30. Vahetult peale betoonpõrandate valmimist 31.03.2006 teostatud laoruumide põranda tasasuse mõõdistamise tulemuste kohaselt vastas laoruumi betoonpõrand by45/BLY7 tööstuspõrandate kvaliteediklassi A0(A) nõuetele. Seega ei esinenud töö üleandmise hetkel hagejale tööl mistahes mittevastavusi. Kohtueksperdi arvamuse kohaselt on põranda tasasuse muutuste kõige olulisemaks ning valdavaks põhjuseks pinnasevee taseme olulisest alanemisest tingitud savi- ja turbakihtide deformatsioonid, mille põhjustas naaberkinnistu Kuuli tn 4 ehitustegevus ajavahemikul 15.11.2006 kuni 19.02.2007. Pinnasevee looduslik alanemine ei põhjustanud olulisi vajumeid, kuna madala deformatsioonimooduliga kihid paiknevad pinnasevee loodusliku muutuse frondist valdavalt sügavamal. Lisaks naaberkinnistute kahjulikele mõjudele märkis ekspert vajumite põhjusena ka asjaolu, et seadmed paigaldati algselt otse betoonpõrandale, millest tulenes betoonpõranda koormamine ehitusprojektile mittevastava koormusega. Viidatud põhjus ei saa olla vähimalgi määral tingitud kostjast, vaid tegemist on hageja enda või tema loal temaga samasse kontserni kuuluva tütarettevõtja poolt esilekutsutud asjaoluga. Ekspert rõhutas ka 13.10.2011 kirjalikus selgituses, et Taevakivi tn 3/5 asuva ehitise põranda tasasuse muutused ja vajumid olid valdavas osas põhjustatud naaberkinnistutel toimunud ehitustegevusest, mille käigus toimunud süvendus- ning kaevetöödega alandati oluliselt määral pinnasevee taset. Taevakivi tn 3/5 vajumid oleksid olnud oluliselt väiksemad juhul, kui Kuuli tn 4 ja Osmussaare tn 3 ehitiste vundamendid oleksid olnud ehitatud vaialustele. Seega tuvastati kohtuliku ekspertiisi käigus, et põrandate vajumise kõige olulisemaks ja valdavamaks faktoriks oli naaberkinnistutel toimunud ehitustegevus. Kohus ei arvestanud eksperdi sellekohaste arvamustega. Sellest tingituna muutuvad kõik kostjale nn eelkoormamise meetodi kasutamisest tulenevad etteheited alusetuteks. Isegi siis, kui käesoleval hetkel eksisteerib vajadus põrandate ümberehitamiseks, on see olukord tingitud valdavas osas naaberkinnistutel toimunud ebaseadusliku tegevuse tõttu, mitte kostjapoolse lepingurikkumise tagajärjel. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et naaberkinnistutel toimunud tegevus oli ilmselgelt seadusevastane. Ajaliselt toimus sealne tegevus pärast hageja hoone valmimist, mistõttu lasus neil kohustus järgida AÕS ja ehitusseaduse järgnevaid sätteid, mida oluliselt rikuti. Naaberkinnistul vundamendi rajamisel ei olnud vältimatult vajalik valida vundamendi rajamisel aluspinnase eemaldamist kuni paekihini. Vastupidi, taoline meetod oli antud olukorras seadusega otseselt keelatud, kuivõrd sellega kaasnes kahjulik mõju naaberkinnistul paiknevale hageja hoonele (AÕS § 146, ehitusseaduse § 12 lg 1 ja § 29 lg 1 p 4). Kohtuekspert tuvastas, et juhul kui naaberkinnistul oleks kasutatud vaivundamenti, puudunuksid hageja hoone põrandatele kahjulikud mõjud. Põhjendamatu on kohtu arvamus, et naaberkinnistutel toimuv

(seadusevastane) ehitustegevus kuulub üksnes kostjast töövõtja riisikosse. Kohtuotsusest ei nähtu mistahes kohtupoolset analüüsi, miks peaks töövõtja kandma riisikot seoses naaberkinnistutel tulevikus toimuva seadusvastase tegevusega ning seda ette nägema. Puudub seadus, mille kohaselt lasuks kostjal kohustus ette aimata, et naaberkinnistutel tulevikus toimuv tegevus on seadusevastane ning hageja ehitist kahjustav. Kohtu praeguse loogika alusel sai naaberkinnistute seadusevastane ning naaberehitist kahjustav tegevus sisulise heakskiidu, kuivõrd nad vabastati 100%-liselt vastutusest tegude eest, mis põhjustasid hagejale kahjulikke tagajärgi. VÕS § 646 lg 1 võimaldab täitmisenõude rahuldada üksnes olukorras, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Kohus jättis hageja täitmisnõude rahuldamisel täiel määral arvesse võtmata, et antud asjaoludel ei ole väidetav vajadus põrandate parandamiseks tingitud mitte kostja töö olulisest lepingutingimustele mittevastavusest, vaid naaberkinnistutel toimunud ebaseaduslikust tegevusest. Isegi olukorras, kus naaberkinnistutel toimunud ehitustegevus tõi kaasa hageja hoone põrandate pragunemise ning vajumid, oli viidatud ehitis alates 2006 aastast sihipärases kasutuses. Olukorras, kus naaberkinnistutel ei oleks toimunud ebaseaduslikku ehitustegevust, ei eksisteeriks ka mistahes vajadust ega põhjust hoonele uue vaiadele toetuva põranda rajamiseks. Kohtu poolt kostjale etteheidetav väidetav lepingurikkumine ei tinginud vajadust põrandate ümberehitamiseks, mistõttu ei ole põhjendatud väidetavale lepingurikkumisele tuginedes nõuda kostjalt täiendava lepinguvälise töö tegemist. Isegi kui jätta tähelepanuta asjaolu, et põrandate parandamise vajaduse tingis valdavas osas kõrvalkinnistute seadusevastased mõjud, välistab täitmisnõude esitamise antud olukorras VÕS § 108 lg 8, kuid kohus ei kohaldanud põhjendamatult antud normi. Hageja ei käitu tööde parandusnõuet esitades heauskselt, kohtu poolt seesuguse nõude rahuldamine tõi kaasa hageja põhjendamatu rikastumise kostja arvelt. Maakohtu otsuse kohaselt on puuduste parandamise töö väärtuseks 40 000 eurot. Kohus tuvastas, et pooled kooskõlastasid põranda lahenduse, mille kohaselt ei rajatud põrandat vaiadele ja vähendasid sellega seoses lepingu hinda 626 000 krooni võrra. Juhul kui pidada poolte vahel kokkulepitud vaiade ärajätmist ebakohaseks (lepingu rikkumine), ilmneb, et sellega seoses hoidis hageja kokku 40 008,69 eurot. Seega hüvitati kostja poolt hagejale vaiade ärajätmisega tekitatud kahju juba seeläbi, et hagejal võimaldati maksta hoone eest vaiamistööde maksumuse võrra vähem. Antud olukorras võimaldas kohus hagejal täitmisnõude rahuldamisega kasutada oma õiguseid hea usu põhimõtte vastaselt (VÕS § 6 lg 2). Isegi kui jätta kõrvale ülalesitatud põhjendused, puuduks alus hageja täitmisnõude rahuldamiseks kohtuotsuses toodud viisil, kuna leping ei näinud ette nn vaiadel põranda rajamist, mistõttu puudus kohtul ka alus nõuda kostjal parandustööde teostamist lepingus mitte ettenähtud viisil. Hagejal saanuks teoreetiliselt olla üksnes nõue lepingutingimustele vastava parandustöö tegemiseks. Ka 23.09.2011 toimunud kohtuistungil kinnitas ekspert, et puurvaiade paigaldamine on olukorrale vaid üheks võimalikuks lahenduseks. Kuivõrd poolte kokkulepe ei näinud ette põranda rajamist vaiadele, ei saa hageja seda esitada kohustuse täitmise nõudena ja seda isegi juhul kui tuvastataks kostjapoolne lepingurikkumine. Kohtuotsusega kostjale pandud kohustus parandada põrand teatud viisil ei ole kooskõlas VÕS § 646 lg-s 1 sätestatuga. Kohtu viidatud TsMS § 445 lg 1 ei võimalda kohtul täitmisnõude rahuldamise käigus kohustada isikut tegema rohkem, kui pooltevaheline leping ette nägi. Sisuliselt pandi

kostjale kohtuotsusega kohustus hageja kinnistu parendamiseks, kuivõrd vaidlus puudub asjaolus, et ilma vaiadeta põrand on odavam kui vaiadele toetuv põrand. Kuivõrd hageja nõue uue põranda rajamiseks hagis nõutud viisil tulnuks jätta rahuldamata, tulnuks kohtul jätta rahuldamata ka nõue tulevikus väidetavalt saamata jääva üüritulu hüvitamiseks 578 580 krooni. Samuti tulnuks jätta rahuldamata hageja nõue seadmetele eraldiseisvate vundamentide rajamisega seotud kulude hüvitamiseks. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, justkui oleks pooltevahelise lepingu sisuks olnud muuhulgas töö, mis vastaks hageja tütarettevõtja tootmise vajadusele. Hageja ei esitanud enne lepingut ega lepingu täitmise käigus kostjale tootmisseadmeid puudutavaid andmeid ega tingimusi. Kohtuekspertiisis märgiti, et lähteandmetes ja dokumendis „Tootmise lay-out projekt“ seadmete andmed ja viited seadmete paigaldamise kohta puuduvad. Hageja ei tellinud kostjalt lepingut sõlmides seadmetele individuaalsete, eraldiseisvate vundamentide rajamist. Hageja väide, et tema poolt tellitud põrand oli piisav, et sinna paigaldada vaatlusalused seadmed ning eraldiseisvaid vundamente polnud seadmete jaoks vaja, on paljasõnaline ning vastuolus muude asjas kogutud tõenditega. Ekspert selgitas, et juhul kui seadme valmistaja on seadme paigaldamiseks projekteerinud vundamendid, siis tuleb seadmed paigaldada eraldiseisvatele vundamentidele ning põrandate maksimaalne lubatud koormus ei oma seejuures mingit tähtsust. Kohus ei nõustunud ekslikult eksperdi ülalviidatud seisukohaga, märkides, et kohus ei nõustu eksperdi hinnanguga, et vaatamata seadmete mõjule tuleb igal juhul paigaldada seadmetele eraldi vundament. Nimetatud arvamus ei ole millegagi põhjendatud. Seadmete tootjad ei näinud ette, et seadmeid oleks olnud lubatud asetada vahetult põrandale. Puudub võimalus järelduseks, et tootja poolt ettenähtud vundamendi võinuks asendada põrandaga, mis on ehitatud taluma teatavat punkt- ning jaotatud koormust. Kui viidatud seadmetele piisanuks teatavat koormust kannatavast põrandast, oleks see ka seadmete passidest nähtunud. Kohtu vastupidine seisukoht on põhjendamatu. Ekspertiis tehakse TsMS 32. peatükis sätestatud korras ja kohtumääruse alusel eksperdina arvamuse andnud isik vastutav teadvalt vale arvamuse eest kriminaalkorras. Asja tundvad isikud ei osale menetluses ekspertidena TsMS 32 peatüki mõttes ja niisugust vastutust ei kanna. Seega on seaduse mõtte kohaselt seaduses sätestatud korras antud eksperdiarvamust võimalik täpsustada või ümber lükata eelkõige uue samas vormis tõendiga. Juba sellest tulenevalt ei saa apellatsioonkaebuses esitatud sisulisi vastuväiteid eksperdiarvamuses esitatud järeldustele arvestada. Sellest tulenevalt ei ole maakohtu otsus põhjendatud osas, milles kohtunik lükkas eksperdi järeldused ümber. Kahtluste tekkimisel tulnuks kohtul eksperdile esitada täiendavaid täpsustavaid küsimusi ja/või viia asjas läbi täiendav ekspertiis. Käesoleval juhul omab aga küsimus sellest, kas seadmetele tulnuks vundamendid rajada, asja lahendamisel olulist tähendust. Kui taoline vajadus ilmnes juba seadmetest tulenevatest nõuetest, ei saa vajadust seadmetele eraldi vundamentide rajamiseks seostada kostjapoolse lepingurikkumisega. Ka hageja üürniku tehnikajuht J Sarn kinnitas 07.10.2011 kohtuistungil tunnistajana, et seadme passis toodud juhenditest kinnipidamine on tähtis. Seega puudus kohtul alus eksperdiarvamuses tooduga mitte nõustuda ja asuda tehnilisi eriteadmisi nõudvas küsimuses vastupidisele seisukohale kui seadmete tootjad ning kohtu määratud ekspert. Maakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, milles kohus leidis, et seadmetele vundamente ei oleks tulnud rajada. Samaaegselt seostas kohus seoses ülaltoodud ebaõige seisukohaga vääralt ka vajaduse seadmetele vundamendid rajada kostja väidetava lepingurikkumisega, rahuldades

seadmete vundamentide rajamisega kantud kulutuste hüvitamise nõude. Kohtueksperdi arvamusest järeldub, et hageja vajadus seadmetele eraldi vundamentide rajamiseks ei saa isegi teoreetiliselt omada mistahes põhjuslikku seost väidetava kostjapoolse lepingurikkumisega. Antud olukorras puudub VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos kostjapoolse väidetava lepingurikkumise ja seadmetele lisavundamentide rajamise vajaduse vahel. Tegelikkuses tulnuks hageja nõue seadmetele eraldiseisvate vundamentide rajamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks jätta rahuldamata ka juhul, kui nõustuda kohtu seisukohaga, et seadmetele ei oleks tulnudki erivundamente rajada. Nimelt järeldub siis, et nn täiendavad vundamendid seadmete alla rajati asjatult. Ka sellisel juhul piisanuks üksnes kogu põranda parandamisest (s.o. töö hinnaga 40 000 eurot) ja hagejal puudunuks igasugune vajadus seadmetele eraldi vundamentide rajamiseks maksumusega 1 223 237 krooni. Ka ilmselgelt põhjendamatute ja mittevajalike kulutuste, mis ei ole tarvilikud põranda lepingutingimustele vastavusse viimiseks, hüvitamist ei saaks hageja nõuda kostjalt, ning seda vaatamata sellele, kas kostja pani või ei pannud toime hagis kirjeldatud väidetavat lepingurikkumist. Samuti seonduvad hageja kulunõuded summas 963 272,38 krooni ja 83 700 krooni üheselt hageja üürniku seadmetele vundamentide rajamisega. Seesugused kulud tulnuks hagejal aga kanda sõltumata küsimusest, kas rajatud põrand vastas lepingu tingimustele või mitte, mistõttu puudub hageja väidetaval kahjul igasugune põhjuslik seos kostjapoolse väidetava lepingurikkumisega. Ka viidatud nõuded tulnuks kohtul jätta rahuldamata põhjusliku seose puudumise tõttu, kuna hageja ei põhjendanud viidatud kulutuste vajadust. Samuti ei nähtu otsusest põhjendusi, millele tuginedes pidas kohus mingit konkreetset kulu vajalikuks ja põhjendatuks ning kostjapoolse lepingurikkumisega põhjuslikus seoses olevaks. Kohus märkis otsuses ekslikult, et tööjõukulusid ja intressikulusid ei olnud võimalik vältida. Tööjõukuludel ja intressikuludel puudub igasugune põhjuslik seos väidetava kostjapoolse lepingurikkumisega. Ka olukorras, kus kostja ei oleks lepingut rikkunud, tulnuks hageja üürnikul oma töötajatele töötasu maksta ning kanda intressikulutusi. Hageja üürniku tööjõukulude ja intressikulude hüvitamine ei saa olla põhjendatud, kuivõrd seesugused kulud ei ole VÕS § 127 lg 3 mõttes töövõtulepingu eesmärgiks. Hageja nõue nn muude kulude hüvitamiseks summas 578 580 krooni tulnuks jätta rahuldamata. Kostja esitas viidatud kuludele vastuväite, kuivõrd kulutused ei vasta VÕS § 128 lg 3 tingimustele ega saa seetõttu kuuluda kostjalt väljamõistmisele. Siinkohas pidas kostja silmas kohtuväliseid õigusabi kulusid 291 547,88 krooni; Geo-Ykkonen Oy arvet 944,50 eurot, Savekate OÜ arvet nr 8191 summas 7840 krooni ja EKK arvet nr 280070 summas 220 000 krooni. Viidatud kulutuste põhjendamatust ja alusetust kinnitab eksperdiarvamus, kuid hoolimata sellest mõistis kohus viidatud kulutused kostjalt välja. Eksperdiarvamusest nähtuvalt ei ole võimalik Geo-Ykkonen Oy ja EKK dokumentides toodut antud vaidluse lahendamiseks kasutada. Viidatud dokumendid ei kinnita ega saa kinnitada kahju tekkimist, selle põhjuseid ning nendega ei saa nõutaval määral tuvastada ka asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid. Samas ei asunud kohus viidatud dokumentide sisu osas teistsugusele arvamusele kui kohtuliku eksperdi arvamuses leitu, mistõttu kohaldas kohus viidatud ulatuses hagi rahuldades VÕS § 128 lg-s 3 sätestatut liigselt laiendavalt. Seega jääb arusaamatuks, kuidas saab pidada põhjendatuks ja vajalikeks kulutusi dokumentide saamiseks, mis ei võimalda vaidluse all olevaid asjaolusid hinnata. Seesuguseid kulutusi sisaldav nõue tulnuks kohtul jätta rahuldamata. Muude kulude koosseisus olevad hageja õigusabikulud ei ole

põhjendatud ega asjakohased ning on ebamõistlikult suured. Seejuures on ühe tunni õigusabi hind ebamõistlikult kõrge ehk 3442,25 krooni + km 18% = 4061,85 krooni. Kohus jättis vääralt kohaldamata VÕS §-d 138 ja 139. Isegi kui lugeda hagiavalduses toodud kahju põhjustatuks osaliselt tingituna kostjapoolsest väidetavast lepingurikkumisest, saanuks kahju hüvitamist nõuda kostjalt üksnes selles piiratud ulatuses, millises kostja viidatud kahju põhjustas. Otsuses kohustati kostjat hüvitama 100%-liselt hagejale tekitatud kahju, ehkki ülekaalukas osa tekitatud kahjust põhjustati hageja naaberkinnistutel toimunud ehitustegevusega. Vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda kummaltki kostjalt sisse kahju proportsionaalselt osas, milles kumbki neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada. Isegi kui hüpoteetiliselt jaatada kostjapoolset lepingurikkumist ja põhjuslikku seost kostja väidetava lepingurikkumise üksnes seeläbi tekkinud kahju vahel, vastutavad valdava osa kahju eest kolmandad isikud, kes peavad selle ka hagejale hüvitama. Kohus ei vaidlustanud eksperdi lõppjäreldust, mille kohaselt põhjustasid põranda praod ning vajumid valdavas osas naaberkinnistute ehitustegevus. Kuivõrd asjas leidis tuvastamist, et tekkinud puudused põhjustati valdavas osas kolmandate isikute poolt, pidanuks kohus seda ka kahjunõude lahendamisel arvestama. Kuivõrd kohus jättis viidatu täiel määral arvesse võtmata, nähtub sellest VÕS § 139 lg 1 ebaõige kohaldamata jätmine. Kohus jättis vääralt kohaldamata VÕS § 127 lg 5. Isegi kui hageja kahjunõude eksisteerimist jaatada, tulnuks hageja nõuet vähendada 40 008,69 euro võrra. Antud olukorras puudub poolte vahel igasugune vaidlus, et seoses vaiade ärajätmisega hoidis hageja kokku 40 008,69 eurot. Hageja poolt 07.10.2011 esitatud viivisnõue esitati kohtule enam kui 5 aastat pärast tööde valmimist 26.04.2006 ja on aegunud. Otsuses leidis kohus ekslikult, justkui sisaldaks leping endas kokkulepet 10-aastase aegumistähtaja kohta ka viivisnõuete aegumise suhtes. Kohtu poolt viidatud lepingu § 30 reguleerib vastutust vigade eest, mida tellija pole osanud kontrollvastuvõtmise ajal ega garantiiajal tähele panna. Lepingu §-ga 30 ei pikendanud pooled aegumistähtaega tellijale viivisnõude esitamiseks, mistõttu tulnuks vastustaja 07.10.2011 kohtuistungil esmakordselt esitatud viivisnõue jätta aegumise tõttu rahuldamata.

Vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palub muuta kohtuotsuse resolutsiooni punkti 5 perioodi 01.02.200915.12.2011 eest välja mõistetud viivise osas selliselt, et mõista välja kostjalt viivis põhivõlalt 179 232,25 eurot perioodi 01.02.2009-15.12.2011 eest 42 351,14 eurot ja panna kõik vastuapellatsioonkaebuse menetluskulud kostja kanda. Hageja palus 07.10.2011 menetlusdokumendis kostjalt välja mõista VÕS § 113 lg-st 1 tuleneva seadusjärgse viivisena perioodi 01.02.2009-07.10.2011 eest viivise summa 39 644,70 eurot ja TsMS § 367 alusel alates 08.10.2011 viivise VÕS § 113 lg 1 tulenevas määras viivist kandvast põhivõla summast 179 232,25 eurot kuni kahju hüvitamise kohustuse täitmiseni. Viivisenõude aluseks on järgnevad asjaolud: hageja esitas 24.01.2008 kostjale pretensiooni, milles palus juba tekkinud kuludele ning hageja kohustustele vastav kahju hagejale hüvitada (kulude tegemise kava ja koosseis fikseeriti poolte vahel 17.01.2007 kohtumisel); samad nõuded ja dokumendid esitas hageja hagiavalduse lisadena 6-7 ja 2008. aasta jooksul lisandunud kulud esitas hageja hagiavalduses ja lisades 14-24. VÕS § 113 lg 1 kohaselt peab rahalise kohustuse täitmisega viivitanud isik tasuma viivist. VÕS §-de 115 ja § 646 lg 5 järgi peab kostja

hüvitama hagejale puuduste parandamise kulud ning § 128 lg 3 järgi sellega kaasnenud kulud. Kostja sai hagiavalduse kätte detsembris 2008 ja vastas hagile 26.01.2009. Seega on kostja viivituses hiljemalt alates 01.02.2009 hagiavalduses sätestatud summadega 1 223 237 krooni, 963 272,38 krooni, 83 700 krooni ja 534 166,09 krooni (kokku 2 804 375,4 krooni ehk 179 232,25 eurot). Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud viivisearvestust. Hageja lähtus viivisearvestuses niigi kostjale soodsamast perioodist. Kostja ei esitanud viivise vähendamise taotlust. Kostja ainus ekslik vastuväide oli, et viivisenõue on aegunud. Maakohus luges viivisenõude põhjendatuks ja rahuldas selle täies ulatuses, kuid eksis otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise summa arvutamisel. 2009. aasta esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 9,5% aastas, siis on viivis nimetatud perioodi eest 6950,85 eurot. Perioodil 01.07.200930.06.2011 oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas, mistõttu on viivis nimetatud perioodi eest 28 635,12 eurot. Perioodil 01.07.2011-31.12.2011 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas, mistõttu on viivis nimetatud perioodi eest 6765,17 eurot. Korrektse viivisearvestuse kohaselt on perioodil 01.02.2009-15.12.2011 põhivõlalt seadusjärgses määras arvutatud viivise summa 42 351,14 eurot.

Vastused apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele

hinnangu andnud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on projekteerija ja ehitajana vastutav töö puuduste eest ning ta on kohustatud puudustega töö parandama ja hüvitama hagejale tekkinud kahju. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et tööde üleandmise hetkel puudusi ei avastatud. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele ja see ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Antud juhul ilmnesid puudused garantiiajal ja VÕS § 650 lg 1 järgi eeldatakse, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Hageja tõendas, et ehitisel ilmnes garantiitähtaja jooksul sellise puuduse olemasolu, mis takistab hoone eesmärgipärast kasutamist. Maakohus hindas apellatsioonkaebuses viidatud eksperdiarvamust õigesti koos teiste asjas kogutud tõenditega ja ei pidanud seda teistele tõenditele eelistama (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2).Täiendavalt küsitles kohus ekspert T.Rattaseppa 23.09.2011 kohtuistungil, kus osalesid ka kostja esindajad, kel oli võimalus esitada eksperdile küsimusi. Kohus ei pidanud läbi viima täiendavat ekspertiisi, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Maakohtu menetluses pooled sellist taotlust kohtule ei esitanud. Maakohus on oma seisukohta eksperdiarvamuse osas ja tehtud järeldusi piisavas ulatuses põhjendanud. Eksperdiarvamuse alusel ei saa teha järeldust, et vaidlusalune põrand vastas lepingule, nagu kostja leiab. Ekspert kinnitas 23.09.2011 kohtuistungil, et tal ei olnud andmeid ja ta ei teinud arvutusi, mis võimaldaks seda kontrollida. Kõik uuringud ja kandevõime arvutused põrandaaluste pinnasekihtide ja tegelike koormuste kohta oleks pidanud tegema kostja. Asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks seda teinud. Kostja paljasõnaline väide selle kohta, et põranda pragunemine ja vajumid on tingitud naaberkinnistutel toimunud ebaseaduslikust ehitustegevusest, ei anna alust maakohtust erinevate järelduste tegemiseks. Kostja ei ole kohtu ette toonud sellekohaseid konkreetseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis tema väidet kinnitaks. Pealegi oleks kostja pidanud projekteerimisel arvestama sellega, et vaidlusalune hoone ehitatakse Lasnamäe Tööstusparki ja ka naaberkinnistutele on lubatud 14.06.2001 kehtestatud detailplaneeringu järgi ehitada tööstushooneid kuni 70% ulatuses kinnistu pindalast. Kostja oli eeltoodud asjaolust teadlik. Maakohus ei tuvastanud, et tekkinud puudused põhjustati valdavas osas kolmandate isikute poolt, nagu kostja ekslikult leiab. Vastupidi, kohus tuvastas, et mittevastavused on tulenenud üksnes asjaoludest, millega seotud riski kannab kostja (kohtuotsuse II osa alapunkt b). Kohus ei pidanud kohaldama VÕS § 139 lg-t 1, nagu kostja leiab. Ekslik on kostja seisukoht, et puuduste parandamise nõude esitamine on antud juhul VÕS § 108 lg 8 järgi välistatud. Kostja ei ole hagejale hüvitanud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju, st tasunud hagejale summat, mis on vajalik põranda vaiamiseks ning selle läbi vajumiskindlaks ja tasaseks muutmiseks. Puuduste parandamise nõue ei puuduta seadme nr 30 aluse osa, mille ehitamise korraldas kostja selle eest hagejalt tasu nõudmata. Hageja ei esitanud nõuet pahauskselt ja selle rahuldamine maakohtu poolt ei toonud endaga kaasa hageja põhjendamatut rikastumist

kostja arvel, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Ka ei pidanud kohus hageja nõuet 40 008,69 euro võrra vähendama, nagu kostja väidab. Ebaõige on ka kostja seisukoht, et hageja ei saa nõuda parandustööde tegemist, kuna leping ei näinud ette nn vaiadel põranda rajamist. Maakohus on kostja eelnimetatud vastuväidetele andnud otsuse p-s 153 õige hinnangu. Töövõtulepingus leppisid pooled kokku, et hoone põrand toetatakse vaiadele. Kostja soovitusel muudeti põranda konstruktsiooni. Lepingu p 10 järgi vastutab töövõtja teostatud lahenduste lepingu nõuetele vastavuse eest ka siis, kui tellija on lahendused kinnitanud. Kostja pidi YSE1998 p 10.1 järgi igal juhul toimima selliselt, et saavutatakse lepingus kindlaksmääratud kvaliteet. Kostja andis hagejale 30.06.2006 garantiikirja, milles ta kinnitas, et tootmishoone põranda kandekonstruktsioon on projekteeritud ja teostatud võttes arvesse mainitud objekti geoloogilisi tingimusi ja projektis ette antud põranda koormusi. See kinnitus ei vasta tõele, mis on maakohtu poolt õigesti tuvastatud. Asjaolu, et seadmeid ei paigaldatud algselt eraldiseisvatele vundamentidele, ei oma asja lahendamisel tähtsust, nagu leidis õigesti ka maakohus. Kohus tuvastas, et seadmed ei avaldanud lepingulistest parameetritest suuremat raskusmõju, st ei mõjutanud põranda vajumist. Ebaõige on kostja seisukoht, et hageja vajadus ehitada seadmetele vundamendid ei ole põhjuslikus seoses kostjapoolse lepingurikkumisega. Kui põrand oleks vastanud kandvuse ja tasasuse osas lepingutingimustele, ei oleks vundamente olnud vaja ehitada. Seega on ebaõige kostja väide, et hageja oleks pidanud üürniku seadmetele rajama vundamendid ja kandma vastavad kulud olenemata sellest, kas põrand vastas lepingutingimustele või mitte. Antud juhul oli vundamentide ehitamine vajalik selleks, et ära hoida kahju suurenemist ja tagada, et hageja üürnik saaks oma seadmeid kasutada ja tegevust jätkata. Puuduste parandamise nõue ei hõlma seadmete nr 30, 56, 57 ja 58 alust osa. Kahju hüvitamise nõuet lahendades käsitles kohus otsuses iga kahjunõude osa eraldi, tuvastades õigesti hageja põhjenduste alusel kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse ning märkides, milles seisneb põhjuslik seos hageja kahju ja kostja lepingurikkumise vahel. Intressikulu osas jättis kohus hagi rahuldamata (maakohtu otsuse p 162), mistõttu ei ole apellatsioonkaebuse etteheide intressikulude hüvitamise osas põhjendatud. Kuigi kohus ei viidanud otsuses VÕS § 127 lg-le 3, on kohus otsuse põhjendavas osas nimetatud sättest sisuliselt lähtunud ja tuvastanud muu hulgas selle, et kostja pidi ette nägema, et kui lepingus kokkulepitud tulemust põranda kandvuse ja tasasuse osas ei saavutata ning hagejal tekib sellega seoses kahju, võib kostjal tekkida kahju hüvitamise kohustus. Kostja võttis lepingu sõlmimisel enda kanda kõik riskid, st vastutuse kõikide oma lahenduste kavandamise ja teostamise eest (lepingu p 10). Maakohus tuvastas õigesti, et antud juhul ei saanud hageja lepingus kokkulepitud kandvus- ja tasasusnõuetele vastavaid põrandaid. Seega ei saavutatud töövõtulepingu eesmärgi kohast tulemust ja kostja vastutab selle eest. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks kantud kulud, st nimetatud sätte alusel kuuluvad hüvitamisele ka kohtumenetluse eelsed vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud, samuti tõendite saamise eest tasutud summad Geo-Ykkonen Oy-le, Savekate OÜ-le ja Ehituskonstrueerimise ja Katsetuste OÜ-le. Kostja seisukoht, nagu ei kuuluks eelnimetatud kulutused VÕS § 128 lg 3 järgi hüvitamisele, ei ole õige. Kohus on otsuses (p 166) nende kulutuste vajalikkust ja põhjendatust hinnanud. Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda teha teistsugust järeldust, kui tegi maakohus.

Kohus hindas otsuse tegemisel eelnimetatud äriühingutest saadud arvamusi kirjalike tõenditena. Seega on ebaõige apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks tegemist olnud dokumentidega, mis ei võimalda vaidluse all olevaid asjaolusid hinnata ja milliste saamise kulusid ei pea ta hagejale hüvitama. Maakohtus kantud menetluskulud jäävad 99,88% ulatuses kostja kanda ja 0,12% ulatuses hageja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab hageja vastuapellatsioonkaebuse, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi kõik apellatsioonimenetluse kulud kostja. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

Iko Nõmm

Kaupo Paal

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.