Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Malle Seppik ja Mai Grauberg
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.05.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-2538
Tsiviilasi
OÜ Boat Residence hagi pankrotihaldurite T L ja K Mu vastu nõude tunnustamiseks OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotimenetluses OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotihalduri T L vastuhagi OÜ Boat Residence vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tehingute kehtetuks tunnistamiseks
1595 eurot Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.01.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Boat Residence apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18.04.2012
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastukostja OÜ Boat Residence (registrikood 11608408, asukoht Nõlva t 9 Tallinnas), lepinguline esindaja K Oja Kostjad OÜ Fransertal (pankrotis, 10096353) haldurid v/adv T L ja K M
registrikood
Vastuhageja OÜ Fransertal (pankrotis, registrikood 10096353) haldur v/adv T L
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 06.01.2012 otsus tühistada osas, milles maakohus tuvastas tehingute tühisuse ning jättis osaliselt hageja nõude tunnustamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha uus otsus, millega tunnistada 20.05.2009 tehing
kehtetuks, jätta vastuhagi rahuldamata 06.03.2009 ja 20.04.2009 tehingute osas ning tunnustada hageja nõuet osaliselt. Menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda.
2.
Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi ja vastuhagi rahuldada osaliselt; 2) Tunnustada OÜ Boat Residence nõuet OÜ Frantsertal pankrotimenetluses suuruses 126 525.89 (ükssada kakskümmend kuus tuhat viissada kakskümmend viis eurot 89 senti) eurot muu tähtaegselt tunnustatud nõudena; 3) Jätta OÜ Boat Residence hagi ülejäänud osas rahuldamata; 4) Tunnistada OÜ Boat Residence ja OÜ Frantsertal (pankrotis) vahel 20.05.2009 sõlmitud leping (Tallinna notari R Ti ametitoimingute raamatus reg/nr XXX) kehtetuks; 5) Jätta vastuhagi rahuldamata OÜ Boat Residence ja OÜ Frantsertal (pankrotis) vahel 06.03.2009kuupäeva kandva laenulepingu ja selle lisa nr 1 tühisuse tuvastamiseks (alternatiivselt kehtetuks tunnistamiseks); 6) Maakohtus kantud menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi asjaolud
1.Harju Maakohtu 17.09.2009 määrusega kuulutati välja OÜ Fransertal pankrot ning nimetati pankrotihalduriteks K M ja vandeadvokaat T L.
2.OÜ Boat Residence esitas võlausaldajana OÜ Frantsertal pankrotimenetluses nõude, milline koosneb järgmisest summadest: 1) 23.07.2009 tehingu alusel omandatud põhinõue 800 000 krooni, intressinõue 9488.89 krooni ja viivisenõue 1 980 000 krooni; 2) 06.03.2009 laenulepingust tulenev põhinõue 2 386 646.69 krooni, intressinõue 95 881.08 krooni ja viivisenõue 143 198.80 krooni; 3) 20.05.2009
lepingust tulenev leppetrahvi nõue 276 500 000+87 500 000 krooni ja kahjuhüvitise nõue 350 000 000 krooni. Nõuete kaitsmise koosolekul 18.12.2009 tunnustati nõuet osaliselt 247 136 krooni ulatuses. Ülejäänud osale vaidlesid pankrotihaldurid vastu. 18.01.2010 esitas võlausaldaja hagi Harju Maakohtusse pankrotihaldurite vastu nõude ülejäänud osa tunnustamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja pankrotivõlgnik 06.03.2009 laenulepingu tähtajaga 6 kuud. Kokku oli seisuga 17.09.2009 hagejal laenuandjana laenulepingust tuleneva nõude suuruseks pankrotivõlgniku kui laenusaaja vastu: 1) põhinõudena 2 386 646.69 krooni (aluseks võlgnikule ülekantud summad ning võlgniku eest kolmandatele isikutele tasutud summad), 2) intressinõudena 95 881.08 krooni ja 3) viivisenõudena 143 198.80 krooni. Tegemist ei ole pandiga tagatud nõudega. 10.03.2008 sõlmisid R V laenuandjana ja pankrotivõlgnik laenusaajana laenulepingu nr 10/03/I. Lepingu p 1 kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma tagastama ja maksmata intressid tasuma hiljemalt 10.05.2008. 25.02.2009 nõude loovutamise lepingu alusel loovutas laenuandja nõude Sarved ja Sõrad OÜ-le. 23.07.2009 R Ve, Sarved ja Sõrad OÜ, OÜ Fransertal ja OÜ Boat Residence vahel sõlmitud kompromissilepinguga loovutati nõue hagejale. Kokku oli seisuga 17.09.2009 OÜ Boat Residence nõude suuruseks pankrotivõlgniku vastu põhinõudena 800 000 krooni, intressinõudena 9 488.89 krooni ja viivisenõudena 1 980 000 krooni. Tallinna kohtutäitur P P viis 28.04.2009 läbi kordusenampakkumise täiteasjas nr 023/2008/1480 võlgnikule kuuluvate Tallinnas XXX asuva kinnisvara müümiseks alghinnaga 350 000 000 krooni. Kordusenampakkumisel tegi parima pakkumise AS Haltransa, kes loovutas samal päeval kõik ostja õigused hagejale. Hageja tasus 28.04.2009 kohtutäituri kontole 1 342 397.50 krooni selgitusega „Kohtutäituri tasu täiteasi 023/2008/1480“ ning 541 229.13 krooni selgitusega „Täiteasi 023/2008/1480“. Kohtutäitur ei ole kuni käesoleva hetkeni esitanud Harju Maakohtu kinnistusosakonnale avaldust kinnistusraamatusse omanikukannete tegemiseks. Harju Maakohtu 29.04.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-19077 ning 30.04.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-19208 peatati täitemenetlus täiteasjas nr 023/2008/1480 ja keelati täitetoimingute tegemine. 20.05.2009 sõlmisid hilisem pankrotivõlgnik, AS Haltransa ja hageja lepingu, mille p 3.1 kohaselt olid võlgnik ja AS Haltransa kohustatud kõrvaldama kõik õiguslikud takistused ning tagama hageja omanikuna kinnistusraamatusse kandmise hiljemalt 30.06.2009. Pankrotivõlgnik oma kohustusi ei täitnud ja seisuga 17.09.2009 oli hagejal pankrotivõlgniku vastu nõue lepingu p-dest 3.3 ja 3.4 tulenevalt vastavalt leppetrahvi nõudena 276 500 000+87 500 000 krooni ning kahjuhüvitisena 350 000 000 krooni. Menetluse käigus maakohtus võtsid kostjad õigeks nõude selle osa, mille aluseks on 23.07.2009 tehing.
Kostjate vastuväited
7.Kostjad vaidlesid hagile osaliselt vastu. Hageja kohta tehti esmakanne äriregistrisse 10.03.2009. Enne seda ei saanud juriidiline isik omada tsiviilõigusi- ega kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 lg-d 1 ja 2). Seega ei saanud hageja 06.03.2009 lepinguga enesele õigusi ega kohustusi võtta. Dokumente, mis kinnitaksid sellekohase tehingu tegemise õiguslikke aluseid ja juhtorganite hilisemaid heakskiitvaid otsuseid, esitatud ei ole. Ka ei tõendanud hageja, et ta oleks 06.03.2009 laenulepingu alusel märgitud summa ulatuses kostjale laenu andnud. Hageja konto väljavõttest ei nähtu, et võlgnikule tehtud ülekanded oleks teostatud nimetatud laenulepingu täitmiseks. Samuti ei nähtu, et kolmandatele isikutele tehtud ülekanded oleks teostatud võlgniku eest või et need oleksid teostatud laenulepingu alusel ja täitmiseks.
8.Ajutine haldur esitas 05.06.2009 võlgniku seaduslikule esindajale S.Hle teabenõude, milles palus esitada kõik andmed ja dokumendid pankrotivõlgniku kohustuste kohta. Võlgniku seaduslik esindaja esitas teabenõudele vastusena andmed, mille kohaselt on võlgnikul võlausaldaja ees põhivõlg 234 029.59 krooni ja intressivõlg 234.92 krooni. Arvestades asjaolu, et võlgniku seaduslik esindaja S.H on samaaegselt ka hageja seaduslik esindaja, kajastasid selliselt esitatud andmed õigesti hageja ja kostja vahelisi kohustusi.
9.Hagiavaldusele on lisatud kokkulepe laenulepingu muutmise kohta 20.04.2009. Ajutise halduri poolt esitatud teabenõudele vastates esitas hageja seaduslik esindaja üksnes laenulepingu ning taolist täiendavat kokkulepet ei esitatud, mistõttu on äärmiselt kaheldav kokkuleppe ehtsus. Arvestades seda, et algses laenulepingus oli laenusumma suuruseks kokku lepitud üksnes 500 000 krooni, mille sisse mahtus ka hageja tegeliku nõude suurus, mida hageja seaduslik esindaja ka algselt kinnitas, siis kinnitab taolise täiendava kokkuleppe hilisem ilmumine üksnes kahtlusi selle ehtsuse osas.
10.Isegi kui asuda seisukohale, et hageja poolt kostjale või kolmandatele isikutele ülekannete tegemisest tekib 06.03.2009 laenulepingu väliselt nõue võlgniku vastu (nt alusetu rikastumise alusel), siis taolistel alustel nõudeavaldust ja hagiavaldust ei ole hageja esitanud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 94 kohaselt peab nõudeavalduses olema esitatud nõude alus ning kuna alusetu rikastumise tulemusena saadu väljaandmise/hüvitamise nõuet ei ole hageja esitanud ega tõendanud, siis puudub hagejal õigus kohtumenetluses nõude alust muuta. Sellisel juhul oleks tegemist uue nõudega, mille esitamine on aegunud. Eelnevast tulenevalt on laenulepingu alusel hageja nõue põhjendatud üksnes 247 136 krooni osas. Nimetatud suuruses on nõue kaitstud 18.12.2009 toimunud koosolekul.
11.20.05.2009 sõlmitud notariaalsest lepingust tulenev leppetrahvi nõue 276 500 000 krooni ja 87 500 000 krooni ning kahju hüvitise nõue 350 000 000 krooni on põhjendamatud. Ajutine haldur esitas 05.06.2009 kostja seaduslikule esindajale, kes oli samaaegselt hageja seaduslikuks esindajaks, teabenõude, milles palus esitada dokumendid võlgniku kohustuste kohta. Hageja seaduslik esindaja esitas kostja nimel kõik nõutud andmed, kuid nimetatud nõuet ega selle aluseks olevat ja nõudeavaldusele ning hagiavaldusele lisatud 20.05.2009 lepingut ta ei esitanud. Arvestades asjaolu, et hageja ja kostja seaduslik esindaja on sama isik ning kirjutas alla ka nimetatud lepingule mõlemalt poolt ise, on ilmne, et taolist nõuet ei ole tekkinud ega kummagi poole poolt ka aktsepteeritud. Ka 25.09.2009 ja 08.10.2009 haldurile pankrotivõlgniku seadusliku esindaja poolt esitatud varade ja kohustuste nimekirjas ei ole taolist nõuet nimetatud.
12.Viidatud leping on selgelt vastuolus heade kommetega, kuivõrd selle eesmärgiks on teiste isikute (kostja) kahjustamine ning see ei vasta üldisele arusaamale kõlblusest. On ilmne, et taolistel asjaoludel, sealhulgas käimasolevad vaidlused, keelumärked kinnistusraamatus ja sellest johtuv poolte poolt teadlik võimatute kohustuste võtmine, tehingu sõlmimine sama isiku poolt kõigi poolte seadusliku esindajana, kunstlik nõuete loomine teiste võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil jms, oli 20.05.2009 tehingu sõlmimine heade kommetega vastuolus. Seega on nõude aluseks olev tehing tühine TsÜS § 86 alusel.
13.Kui kohus leiab, et leping on kehtiv ja selle alusel tekkisid pooltel vastastikused kohustused, tuleb leppetrahvi vähendada, kuivõrd arvestades kõiki eelkirjeldatud asjaolusid, ei ole taoline leppetrahvi nõue mõistlik ega põhjendatud.
14.Harju Maakohus tegi 04.03.2011 tsiviilasjas nr 2-09-25110 otsuse ja tunnistas OÜ Herkimer hagi alusel kehtetuks enampakkumise, millega OÜ Boat Residence väidetavalt omandas XXX asuvad kinnisasjad. Täitemenetlusseadustiku (TMS) § 98 lg 2 kohaselt, kui kohus on tunnistanud enampakkumise kehtetuks, siis omandit
enampakkumisel müüdud kinnisasjadele ei teki. Seega oli realiseerumata hagi aluseks oleva lepingu p-s 3.1 sätestatud eeldused. Kuivõrd puudub kehtiv kohustus, ei saa ka esineda rikkumist. Vastuhagi
15.Pankrotihaldur T.L esitas 30.04.2010 vastuhagi tehingute tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras.
16.06.03.2009 hageja (laenuandja) ja kostja (laenusaaja) vahel sõlmitud laenuleping ning selle lisa 1 ja 20.05.2009 notariaalselt sõlmitud leping on nii tühised kui esinevad ka alused nende kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist juhul, kui vastava tehinguga vähenes võlgniku vara või sellega võttis võlgnik täiendavaid kohustusi. Igasugune võlgniku vara vähenemine või kohustuste suurenemine kahjustab võlausaldajate huve, kuivõrd selle tulemusena väheneb teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise võimalikkus ja tõenäosus.
17.Hageja ja kostja juhatuse liikmeks oli ja on S.H, kes on ka nii hageja ning kostja enamusosanikuks. Samuti tegutsevad/tegutsesid hageja ja kostja ühisel aadressil, mistõttu on alust asuda seisukohale, et hagejal ja kostjal olid selgelt ühised majanduslikud huvid. PankrS § 117 lg 2 p 5 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, mistõttu on hageja ja kostja ühiste majanduslike huvidega läbi S.H. Kohus võib PankrS § 117 lg 3 kohaselt lugeda võlgniku lähikondseks samas paragrahvis nimetamata võlgniku lähedase isiku. Seega on hageja kostja lähikondne.
18.Võlgniku pankrotimenetlus algatati 02.06.2009. Kostja leidis, et laenuleping ja selle lisa on tegelikult sõlmitud pärast pankroti väljakuulutamist, kuivõrd ajutise pankrotimenetluse ajal hageja ja kostja seaduslik esindaja ei ole taolise kohustuse olemasolu kinnitanud. Sellisel juhul on tehing tühine PankrS § 35 lg 1 p 4 ja TsÜS § 87 alusel, kuna pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võlgniku juhatuse liikmel õigust tehinguid sõlmida ning sellise keelu eesmärgiks on kaasa tuua keeldu rikkuva tehingu tühisus.
19.Isegi kui asuda seisukohale, et ei ole tuvastatav tehingu tegelik sõlmimine pärast pankroti väljakuulutamist, on see sõlmitud pärast pankrotimenetluse algatamist, kuivõrd ajutise halduri järelepärimistele vastates on hageja ja kostja seaduslik esindaja eitanud vastava kohustuse olemasolu. PankrS § 110 lg 1 p 1 ja § 109 lg 2 kohaselt tunnistab kohus taolise tehingu kehtetuks ja sellisel juhul eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamist.
20.Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlustatud tehingud on tegelikult siiski sõlmitud nendes nimetatud kuupäevadel, tuleb vastavad tehingud tunnistada kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg-te 2 ning 3 alusel. Kuna pooled ei ole käitunud selliselt, mis viitaks võlasuhte olemasolule enne pankroti välja kuulutamist või vähemalt enne pankrotimenetluse algatamist, tehing on võlgnikule ja tema võlausaldajatele kahjulik, millest peab aru saama iga mõistlik isik, siis järeldub, et kõik tehingud on vormistatud S.H poolt tagantjärgi eesmärgiga luua näilikke kohustusi lähikondse ees.
21.Nimetatud tehingutega on ka sisuliselt kahjustatud võlausaldajate huve, mida kinnitavad tehingute sõlmimisega seotud asjaolud ja tehingute tingimused. Laenulepingus kokkulepitud intress ületab seadusjärgset intressimäära (võlaõigusseaduse (VÕS) § 94) enam kui 3-kordselt ning seadusjärgset viivisemäära (VÕS § 113 lg 1 ja § 94) ca 20-kordselt. Teiseks on laenulepingus seatud kostjale kohustuseks eelnevalt kirjalikult kooskõlastada kõik varadega seotud tehingud, kostja korporatiivsed ümberkorraldused ning kostja tegevusala ja juhtkonna muutused (lepingu p-d 2.1.1, 2.1.2 ja 2.1.3). Sellega on kostja allutatud sisuliselt täielikult hageja kontrollile ja juhtimisele. Lepingu p-s 5.2 sätestatud kohustuste täidetuks lugemise järjekord on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kalduv VÕS § 88 lg-s 4 sätestatust.
20.04.2009 lisas 1 on kokku lepitud laenusumma suurendamine, kuigi tegelikkuses suuremat summat hageja kostjale laenanud ei ole. Hageja esitas pankrotimenetluses sellele samale lepingule ja lepingu lisale tuginedes alusetud nõuded, mis vähendavad oluliselt kostja teiste võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamiseks pankrotivara arvel.
22.Hageja ja kostja sõlmisid 20.05.2009 notariaalse lepingu selle kohta, et kostja kohustub leppetrahvi ja kindlaksmääratud summas kahjunõude ähvardusel kõrvaldama kõik õiguslikud takistused ning tagama XXX kinnistu omanikuna hageja sissekandmise kinnistusraamatusse hiljemalt 30.06.2009. Täiendavalt võttis kostja kohustuse tasuda leppetrahvi ja kindlaksmääratud summas kahjuhüvitist juhul, kui lepingus viidatud täitemenetluses läbiviidud enampakkumine on tühine, tühistatakse või tunnistatakse kehtetuks. Nimetatud kohustuse võttis kostja 13 päeva enne pankrotimenetluse algatamist. Seejuures oli nii hageja kui kostja seaduslik esindaja S.H lepingut sõlmides teadlik 02.04.2009 ja 13.05.2009 pankrotiavalduste esitamisest kostja vastu. Kostja ja hageja seaduslik esindaja oli või pidi olema teadlik sellest, et 15.05.2009 kanti kinnistusraamatusse kohtumääruse alusel käsutamise keelumärge pankrotiavalduse esitanud Sarved ja Sõrad OÜ kasuks. Seetõttu oli ja pidi olema hagejale ja kostjale teada asjaolu, et puuduvad õiguslikud võimalused lepingu p-s 3.1 nimetatud kohustuse täitmiseks hiljemalt 30.06.2009. Sellise kohustuse tagamiseks lepingu p-des 3.3 ja 3.4 leppetrahvi, viivise ja kindlaksmääratud summas kahju hüvitamise kohustuse võtmine kahjustas seetõttu ilmselgelt kostja ja seeläbi tema võlausaldajate huve.
23.Asjaolu, et enampakkumine osutub kehtetuks või tühiseks, ei ole lepingu poole rikkumisena käsitletav, vaid on objektiivne (tuvastatav) õiguslik asjaolu ning objektiivse õigusliku asjaolu esinemine või selle puudumine ei ole mingil juhul käsitletav ühe osalise rikkumisena. Seetõttu ei võimalda seadus (VÕS § 158) kokku leppida leppetrahvis taolistel asjaoludel ning selline kokkulepe on oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel.
24.Lepingu p-s 3.3 sätestatud viivisemäär 1% aastas ületab ca 40-kordselt VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud seadusjärgset viivisemäära, lepingu p-s 3.4 kokkulepitud leppetrahvi määr ületab oluliselt praktikas väljakujunenud keskmisi leppetrahvi määrasid (ca 10% tehingu maksumusest). Kostja ja tema võlausaldajate huve on selgelt kahjustav ka kokkulepe kahjuhüvitise suuruse kohta lepingu p-des 3.4 ja 3.5.
25.Tavatu ja selgelt kostjat koormav on kokkulepe kahjuhüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramiseks. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Miinimumpiiri kindlaksmääramise korral ei täideta enam kahju hüvitamise eesmärke. Selline kokkulepe on olemuslikult juba karistusliku iseloomuga ning kujutab endast sisuliselt leppetrahvi. Selle tulemusena on sisuliselt loodud olukord, kus kohustuse rikkumise eest on kokku lepitud 2 kumuleeruvat leppetrahvi, mis moodustavad kokku vähemalt 50% tehingu väärtusest. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui isikul on õigus nõuda nii kahju hüvitamist kui ka leppetrahvi, siis tuleb kahju hüvitada osas, mis ületab leppetrahvi. Antud juhul on lepingus kokku lepitud leppetrahvi tasumine suuruses 25% tehingu väärtusest ja täiendavalt kahju hüvitamise kohustuses vähemalt samas suuruses. Kuna seadus ei näe ette taolist võimalust, siis oli seadusest erinevatel tingimustel kokku leppimine kostjale oluliselt koormavam ning kahjustab seeläbi kostja ja tema võlausaldajate huve.
26.Leppetrahvide ja kahjuhüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramine kahjustab kostja ja tema võlausaldajate huve ka seetõttu, et leppetrahvid ja kahju hüvitise miinimumsuurus on arvestatud enampakkumisel kinnistute eest pakutud hinnast, kuid nimetatud hinda ei ole hageja ega ükski kolmas isik kunagi tegelikkuses tasunud. Kuna vastavat summat ei ole hageja kunagi tasunud, siis ei saanud tal ka sisuliselt mistahes
kahju tekkida, mille kompenseerimiseks lepingus viidatud leppetrahvid ja kahjuhüvitised kokku on lepitud. Lepingu p 3.10 kohaselt on tehingu väärtuseks pooled lugenud 3 miljonit krooni, mis täiendavalt kinnitab seda, et leppetrahvi, viivise ja kahjuhüvitise kokkulepitud määrad on selgelt kostjat ja kostja võlausaldajate huve kahjustavad, kuivõrd ületavad kordades poolte endi poolt hinnatud kogu tehingu väärtuse.
27.Vaidlustatud tehingud on tühised heade kommetega vastuolu tõttu, kuna pankrotimenetluse ajal või vahetult enne seda taoliste tehingute tegemine oli ilmselgelt suunatud kostja teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele. Kuna pankrotimenetluse algatamisega oluliselt piirati võlgniku õigusi PankrS § 20 alusel ning kuna pankrotimenetluse algatamise korral on äärmiselt tõenäoline pankroti väljakuulutamine, siis sai ja pidi kostja ja hageja juhatuse liige S.H aru saama sellest, et tõenäoliselt kuulutatakse välja kostja pankrot ning selle tulemusena toimub võlausaldajate nõuete rahuldamine kostja vara arvel proportsionaalsuse alusel. Sellises olukorras ja tingimustel hageja ja kostja juhatuse liikme poolt tehingute tegemine, mis toob kaasa hageja kui kostja lähikondse olukorra põhjendamatu eelistamise teiste võlausaldajate ees (vaidlustatud tehingud suurendasid hageja nõuet kostja vastu), on selgelt vastuolus üldise arusaamaga kõlblusest ja ausast äritegevusest.
28.Hageja ja kostja juhatuse liige kinnitas veel 15.07.2009, et laenulepingust tulenevalt suuremaid nõudeid ei ole ning 20.05.2009 notariaalsest kokkuleppest tulenevalt nõudeid ei ole. See tähendab, et hageja ja kostja on olnud veel 15.07.2009 seisukohal, et vastavaid kohustusi ei ole, mis kinnitab, et laenuleping koos selle lisaga on vormistatud nimetatud kuupäevast hiljem ja pooled ei ole 20.05.2009 lepingu alusel võlasuhte olemasolu tunnistanud. Laenulepingu alusel suurem nõue on esmakordselt näidatud alles 25.09.2009, see on pärast kostja pankroti välja kuulutamist, võlgade ja varade nimekirjas ning 20.05.2009 notariaalsest lepingust tulenevad kohustused on ilmnenud esmakordselt alles võlausaldajate esimesel üldkoosolekul esitatud nõudeavalduses. Hageja vastuväited vastuhagile
29.Hageja leidis, et OÜ Fransertal (pankrotis) hagi ei saa vaadata läbi vastuhagina käesoleva tsiviilasja menetluses, kuna menetlusosalised ei ole samad. Vastuhagi saaks esitada vaid pankrotihaldurid T La või K M enda nimel, mitte aga OÜ Fransertal (pankrotis) nimel. Seega esinevad hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise asjaolud.
30.Pankrotimenetluses eraldatakse varad ja nõuded ning nendega seotud vaidlusi lahendatakse eraldi. Antud juhul on vastuhagi esitamise eesmärgiks vältida vastukostja poolt oma nõude kaitsmist, jättes tähelepanuta, et nõuete kaitsmise menetlus on eraldiseisev menetlus. Samuti on jätnud vastuhageja tähelepanuta selle, et isegi vastuhagi rahuldamise korral ei muutu pankrotivara suurus, mis aga PankrS §-de 108 ja 109 kohaselt on tagasivõitmise eesmärgiks. Tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada üksnes kehtivat ja reaalset tehingut. Ehk tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamise nõue sisaldab endas tehingu kehtivuse omaksvõttu. Selles osas on hageja seisukohad vastuolulised. Samuti ei ole seadusega ette nähtud õiguskaitset tagasivõitmise teel pankrotimenetluses esitatud nõuete välistamiseks. Võlausaldajad, kelle huve OÜ Boat Residence nõue väidetavalt kahjustas, olid õigustatud vaidlema OÜ Boat Residence nõudele vastu – keegi võlausaldajatest seda ei teinud. Järelikult vastuhageja nõuded laenu tagastamiseks ja leppetrahvi saamiseks ei kahjusta võlausaldajate õigusi.
31.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1 p-le 5 peab hagiavalduses olema märgitud hagi hind. Antud juhul ei ole vastuhageja määranud
hagihinda ega selle arvutamise aluseid ega maksnud seaduses sätestatud määras riigilõivu, nimetatu on aga hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks.
32.Vastuhagi on olulises osas põhistamata ja tõendamata. Eelkõige heidab vastuhageja vaidlustatud tehingutele ette liiga kõrgeid leppetrahvi, viivise ning intressi määrasid. Sellistel juhtudel ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks mitte tehingu tühistamine, vaid väljamõistetavate summade vähendamise nõue. Isegi kui üks osa tehingust tuleb lugeda tühiseks, ei mõjuta see terve tehingu kehtivust (TsÜS § 85).
33.Seisuga 23.05.2011 on OÜ Fransertal pankrotimenetluses kaitstud nõuete summa 27 321 458 krooni, millest 234 029 krooni on vastukostja nõue. Tulenevalt asjas kogutud materjalidest ületab vastuhageja varade seis oluliselt kaitstud nõuete summa. Seega on hetkel kõigi kaitstud nõuete omanikel sisuliselt nõuded kaitstud. Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamisest, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Vastuhagis ei ole välja toodud, milliseid võlausaldajate huve on konkreetsel juhul rikutud, millisel viisil ning millises ulatuses on see toimunud.
34.Kogu vastukostja poolt esitatud nõude tunnustamise hagi sisaldab nõudeid, mis tulenevad käesolevas asjas esitatud tehingutest. Seega eeldab nõude tunnustamise tsiviilasja menetlus hinnangu andmist tehingute kehtivusele. Tagasi võita saab vaid kehtivaid tehinguid ning tehinguid, mis halvendavad võlausaldajate seisundit (tehingul peab olema võlgniku jaoks negatiivne majanduslik tulem ning selle tagasivõitmisel peab suurenema pankrotivara). Juhul, kui nõude tunnustamise tsiviilasjas leitakse, et tehingutel puudub majanduslik sisu ning sellest ei tulene võlgniku jaoks kohustust, ei saa selline tehing kahjustada teiste võlausaldajate huve ega saa seega olla tagasivõitmise menetluse ehk käesoleva tsiviilasja esemeks.
35.Ekslik on väide, et igasugune võlgniku vara vähenemine või kohustuste suurenemine kahjustab võlausaldajate huve. Riigikohus leidis (lahendid nr 3-2-1-21-09 ja nr 3-2-158-03), et PankrS-s sätestatud kõigi rahaliste kohustuste tagasivõitmine halvaks pankrotiohus äriühingu majandustegevuse, mis kindlasti ei ole PankrS eesmärgiks. Võlausaldajate huvide rikkumisele tuleb anda hinnang lähtudes konkreetsete tehingute ja/või soorituste asjaoludest ning tõenditest, mitte juhindudes PankrS-s sätestatud formaalsetest eeldustest, see tähendab tähtaegadest. Ka siis, kui üht võlausaldajat on teistele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla tolle võlausaldaja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks.
36.Võlausaldajate huvide kahjustamist ei saa eeldada vaid sellest, kui tehing või sooritus tehti võlgniku lähikondsega. Ainuüksi ühine omanike ring ei anna alust väita ühiste majanduslike huvide olemasolu. Tegemist on iseseisvate äriühingutega, kelle vahel toimuvad tavapärased ärisuhted. Kui hageja soovib väita, et tegemist on lähikondsetega PankrS § 117 lg 2 p 5 ja lg 3 kohaselt, peaks hageja tõendama, milles ühine majanduslik huvi seisneb, sealhulgas ka seda, et pooled on sõlminud omavahel tehinguid turutingimustest erinevalt või toimub ühe ärikasumi teenimine teise äriühingu arvelt. Hageja ja kostja näol ei ole tegemist lähikondsetega ning hageja ei ole vastupidist ka põhistanud. Seega ei kuulu hageja ja kostja vaheliste tehingute tagasivõitmisele kohaldamisele PankrS § 110 lg 3. PankrS-s sätestatud eeldus küll vähendab tõendamiskoormust, kuid ei võta poolelt, kes sellele tugineb, kohustust oma väiteid põhistada.
37.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tehingute tegemine PankrS §-s 110 märgitud tähtaegade sees ei muuda neid tehinguid vastuolus olevaks heade kommetega. Vastuhageja tugines eelkõige sellele, et teda ajutise haldurina ei teavitatud nimetatud lepingutest ja nende mahtudest ning et 06.03.2009 laenuleping on sõlmitud enne vastukostja registrisse kandmist. Võlgniku poolt ajutisele haldurile informatsiooni
esitamine või esitamata jätmine ei mõjuta mingil moel tehingu kehtivust. Varem sõlmitud lepinguid võib allkirjastada ka hiljem. Täiesti meelevaldselt on vastuhageja eeldanud, et 06.03.2009 laenuleping ja selle lisad on sõlmitud pärast pankroti väljakuulutamist. 06.03.2009 laenuleping võidi küll allkirjastada mõned päevad pärast selle sõlmimist, kuid kindlasti toimus see 2009. aasta märtsikuus.
38.Intressi ja viivise suuruse vaidlus kuulub lahendamisele vaid nende maksmapaneku menetluses ehk siis nõude kaitsmise menetluses. 20.05.2009 lepingu sõlmimise põhjustas asjaolu, et võrreldes varasemalt poolte vahel läbiräägitule oli olukord muutunud, mistõttu ei vastanud tegelikkusele varasemate lepingute sõlmimisel vastukostjale teatavaks tehtud asjaolud – eelkõige see, et puuduvad takistused vastukostja poolt kinnistu enampakkumisega omandamiseks ning OÜ Telegate kasuks hüpoteegi seadmiseks XXX asuvatele kinnistutele summas 30 000 000 krooni. Eelkõige tuleb takistuste all silmas pidada OÜ Herkimer ja Danske Bank A/S Eesti filiaali nõudel kohtu poolt kohtutäitur Priit Petteri korraldatud enampakkumise vaidlustamiseks rakendatud hagi tagamise meetmeid ning pankrotiavalduse tagamiseks XXX kinnistutele seatud keelumärget Sarved ja Sõrad OÜ kasuks. Eelviidatud takistustest või nende tekkimise ohust ei olnud lepingu pooled varasemalt teadlikud.
39.20.05.2009 leping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks varasemalt, see on 15.04.2009 kokkulepitud hüpoteekide seadmine OÜ Telegate kasuks. Eelviidatu tähendas, et OÜ Fransertal võttis endale kohustuse tõendada enda poolt vastukostjale deklareeritud maksejõulisust ehk siis tõendada oma maksejõulisust ka tema vastu pankrotiavalduse esitatud OÜ-le Sarved ja Sõrad, OÜ-le Herkimer ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile. OÜ Fransertal ja teised võtsid endale kohustuse võtta tarvitusele kõik võimalused, et aidata kaasa XXX kinnistute võõrandamise lõpuleviimisele OÜ-le Boat Residence (mis taganuks OÜ Telegate kasuks ka hüpoteegi seadmise) ehk siis selgitada enampakkumise vaidlustamist kavandanud OÜ-le Herkimer ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile nende vaidlustamise perspektiivitust.
40.Sisult oli siiski OÜ Fransertal poolt lepinguga võetud ning lepingu alusel leppetrahvidega tagatud kohustuseks tõendada, et varasemate laenude võtmisel vastukostjalt ning 15.04.2009 kokkulepete sõlmimisel antud kinnitused enda majandusliku jätkusuutlikkuse osas ning tegevuse seaduslikkuse osas on tõesed ning omandi üleminekut ja hüpoteekide seadmist takistavad asjaolud on kolmandate isikute poolt loodud pahatahtlikult ning alusetult. Pooled, sealhulgas OÜ Fransertal, olid 20.05.2009 lepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses. Nii olid 28.04.2009 toimunud enampakkumisel kohal nii OÜ Herkimer kui Danske Bank A/S Eesti filiaali esindajad, kuid sisulised vastuväited enampakkumise oluliste tingimuste rikkumise kohta enampakkumise aktis puudusid. Seega oli alust eeldada, et TMS § 93 lg 3 kohaselt ei ole viidatud isikutel õiguslikku alust vaidlustada enampakkumist ning enampakkumise kehtivus on sõltuv sisuliselt vaid sellest, kas OÜ Fransertal ja AS Haltransa tunnistavad samuti selle seaduslikkust.
41.Ka pankrotiavalduse osas oli OÜ Fransertal käivitanud nii OÜ Herkimer kui Danske Bank A/S Eesti filiaali nõuete vaidlustamise (seda enne pankrotiavalduste esitamist või pankrotimenetluse algust). Nii oli OÜ Fransertal esitanud OÜ-le Herkimer ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile lepingute tühistamise avaldused. Ka selles osas ootas hageja OÜ-lt Fransertal tema poolt esitatud tehingute tühistamise avalduste materiaalsete aluste tõendamist. Lisaks oli selleks ajaks esitatud Harju Maakohtusse OÜ Fransertal poolt hagi OÜ Herkimer ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile vastu (tsiviilasi nr 2-09-10721).
42.Lepingu sõlmimise ajal 20.05.2009 ei olnud OÜ Fransertal suhtes algatatud veel pankrotimenetlust, mistõttu oli ettevõte pädev võtma endale kohustusi oma kinnituste
tagamiseks. Mis puudutab lepingus sätestatud täitmise tähtaega 30.06.2009, siis selles osas oli vastukostja paindlik ning valmis tähtaja osas läbi rääkima.
43.OÜ Fransertal süü koostöölepingu täitmisel seisneb selles, et ta ei tõendanud oma kinnituste paikapidavust ega kõrvaldanud takistusi XXX kinnistute omandi ülemineku kinnistusraamatus vormistamiseks ja hüpoteegi seadmiseks OÜ Telegate kasuks. Oluline osa OÜ Fransertal poolt 20.05.2009 koostöölepingu mittetäitmise eest lasub T Ll, kes ajutise haldurina kajastas oma aruandes selge nõudena OÜ Fransertal poolt vaidlustatud Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ Herkimer nõudeid, mis viis ka OÜ Fransertal pankroti väljakuulutamiseni ning võimetuseni täita 20.05.2009 lepingu järgi võetud kohustusi. Just haldurid blokeerisid OÜ Fransertal poolt Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ Herkimer vastu alustatud kohtumenetlused (tsiviilasjad nr 2-0910721 ja nr 2-09-25487), mida tõendab Harju Maakohtu kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-09-25487, millest nähtub, kuidas haldurid võtsid menetluseks tasutud riigilõivu pankrotivarasse kulutuste tegemiseks. Lisaks hindasid haldurid XXX kinnistuid vähemalt 5 korda madalamalt turuhinnast, et saavutada pankroti väljakuulutamist. Pankrot kuulutati välja hüpoteegiga tagatud nõude alusel ning seda olukorras, kus hüpoteegipidaja ei ole isegi laenulepingut üles öelnud.
44.OÜ-l Fransertal oleks siiani võimalik 20.05.2009 lepingut täita, nõustudes vaid OÜ Boat Residence poolt esitatud vara välistamise hagiga. Vastukostja oleks nõus loobuma oma leppetrahvi nõudest, kui OÜ Fransertal täidaks oma lepingujärgse kohustuse, mille saavutamiseks tuleks tal võtta omaks hagi tsiviilasjas nr 2-10-45166. Esimese astme kohtu otsus
45.06.01.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus tunnustas OÜ Boat Residence nõuet suuruses 102 865.08 eurot muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena OÜ Fransertal pankrotimenetluses ja jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata. Samuti tuvastas kohus OÜ Boat Residence ja OÜ Fransertal (pankrotis) vahel 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu ja 20.04.2009 sõlmitud lisa 1 ning OÜ Fransertal (pankrotis) ja OÜ Boat Residence vahel 20.05.2009 sõlmitud lepingute tühisuse ning jättis hagi OÜ Fransertal (pankrotis) ja Haltransa OÜ (endine ärinimi AS Haltransa) vahel 20.05.2009 sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamise või alternatiivselt tehingu kehtetuks tunnistamise osas läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
46.R Ve ja OÜ Fransertal vahel 10.03.2008 sõlmiti laenuleping, millest tuleneva nõude loovutas R V 25.02.2009 OÜ-le Sarved ja Sõrad. R Ve, OÜ Sarved ja Sõrad, OÜ Fransertal ja OÜ Boat Residence vahel 23.07.2009 sõlmitud kompromissilepinguga on vaidlusalune nõue loovutatud hagejale. Kostja tunnustas lepingust tulenevat nõuet 1 609 488.89 krooni (102 865.08 eurot). Hageja nõustus kostjate ettepanekuga kompromissilepingust tuleneva nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses.
47.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjad vaidlustasid 18.12.2009 hageja nõude 719 168 079.46 krooni OÜ Fransertal (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul. PankrS § 109 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu või toimingu, mis on tehtud enne pankroti välja kuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve; lg 2 kohaselt, kui tagasivõidetav tehing on tehtud pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti välja kuulutamiseni, siis eeldatakse, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Seega selliste tehingutega võlausaldajate huvide kahjustamist ei pea kostja tõendama. PankrS § 110 lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti välja kuulutamiseni kehtetuks; p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve; lg 2 kohaselt eeldatakse, et kui tehing on tehtud 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis tehingu teine pool teadis, et
võlgnik kahjustab võlausaldajate huve. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.
48.Kohus, tuginedes PankrS § 117 lg-tele 2 ja 3, leidis, et hageja on kostja lähikondne, lähtuvalt ühistest majanduslikest huvidest.
49.Poolte vahel on vaidlus selles, et hageja ja OÜ Fransertal vahel sõlmitud laenuleping ja selle muutmise leping on tühised. Hageja kanti 10.03.2009 registrisse. Vastavalt TsÜS § 26 lg-le 2 sai hagejal tekkida õigusvõime registrisse kandmisest. Kohus leidis, et 06.03.2009 dateeringuga leping on vormistatud lepingus endas näidatud kuupäevast hiljem, sest 06.03.2009 ei saanud olla hagejal veel registrikoodi, mis on kantud lepingusse. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks laenulepingu alusel märgitud summa ulatuses kostjale laenu andnud. Hageja poolt esitatud konto väljavõttest ei nähtu, et võlgnikule tehtud ülekanded oleksid teostatud nimetatud laenulepingu täitmiseks.
50.Asjakohane on kostjate osundamine asjaolule, et ajutine haldur esitas 05.06.2009 kostja ja hageja seaduslikule esindajale S.Hle teabenõude, millele vastusena esitas viimane andmed, mille kohaselt on võlgnikul kohustus võlausaldaja ees põhivõla osas 234 029.59 krooni ja intresside osas 234.92 krooni. Eelmärgitud ulatuses on nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõuet tunnustatud. Arvestades asjaolu, et võlgniku seaduslik esindaja S.H on samaaegselt ka hageja seaduslik esindaja, kajastasid 26.06.2009 hageja seadusliku esindaja poolt hageja nõude kohta esitatud andmed õigesti hageja ja kostja vahelisi kohustusi. 20.04.2009 sõlmitud kokkulepet laenulepingu muutmise kohta hageja seaduslik esindaja ei esitanud. Algses laenulepingus oli laenusumma suuruseks kokku lepitud üksnes 500 000 krooni, mille sisse mahtus ka hageja tegeliku nõude suurus, mida hageja seaduslik esindaja ka algselt kinnitas.
51.Kohus leidis, et hageja ja võlgniku vahel 06.03.2009 sõlmitud laenuleping ja selle 20.04.2009 lisa on tegelikult sõlmitud pärast pankroti väljakuulutamist, kuivõrd ajutisele haldurile hageja ja kostja seaduslik esindaja ei ole taolise kohustuse olemasolu kinnitanud. Sellisel juhul on tehing tühine PankrS § 35 lg 1 p 4 ja TsÜS § 87 alusel.
52.PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse, et lähikondne teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine sisaldab endas eeldust, et võlausaldajate huve on kahjustatud. Võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist tuleb eeldada, kui tehing on tehtud lähikondsega. Kuna hageja on kostja lähikondne, siis tuleb antud juhul eeldada nimetatud asjaolu. Samuti tuleb 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse alustamist eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist.
53.Võlausaldajate huvide kahjustamise väljaselgitamisel on oluline võlgniku tahe (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-39-08). Võlgniku tahte väljaselgitamisel tuleb juhinduda nii VÕS § 29 lg 4 järgi mõistliku isiku arusaamast kui ka VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt poolte käitumisest enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kuna pooled ei ole käitunud selliselt, mis viitaks võlasuhte olemasolule enne pankroti väljakuulutamist või vähemalt enne pankrotimenetluse algatamist, on tehing võlgnikule ja tema võlausaldajatele kahjulik, millest peab aru saama iga mõistlik isik, siis järeldub, et vaidlusalune laenuleping ja selle lisa on vormistatud S.H poolt tagantjärgi, eesmärgiga luua näilikke kohustusi lähikondse ees. Võlgniku tahe oli suunatud teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele, mida kinnitavad tehingute sõlmimisega seotud asjaolud ja tehingute tingimused.
54.Laenulepingus on kokku lepitud intressiks 9,5% aastas ning viivise määraks 0,5% päevas. Laenulepingus kokku lepitud intress ületab seadusjärgset intressimäära (VÕS § 94) enam kui kolmekordselt ning seadusjärgset viivisemäära (VÕS § 113 lg 1 ja § 94) ca 20-kordselt. Laenulepingus on seatud kostjale kohustuseks eelnevalt
kirjalikult kooskõlastada kõik varadega seotud tehingud, kostja korporatiivsed ümberkorraldused ning kostja tegevusala ja juhtkonna muutused. Sellega on kostja allutatud täielikult hageja kontrollile ja juhtimisele. Lisaks eeltoodule on lepingu p-s 5.2 sätestatud kohustuste täidetuks lugemise järjekord kostja kahjuks oluliselt kõrvale kalduv VÕS § 88 lg-s 4 sätestatust.
55.20.04.2009 lisas 1 on kokku lepitud laenusumma suurendamine, kuigi tegelikkuses suuremat summat hageja kostjale laenanud ei ole. Hageja esitas pankrotimenetluses samale lepingule ja selle lisale 1 tuginedes alusetu põhi-, viivise- ja intressinõude, mis vähendab oluliselt kostja teiste võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamiseks kostja pankrotivara arvel. Taolistel tingimustel lähikondsete vahel sõlmitud laenuleping ja selle lisa on ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav. Seega esinevad alused 06.03.2009 laenulepingu ja selle lisa tühisuse tuvastamiseks.
56.Kohus leidis, et poolte vahel 20.05.2009 sõlmitud notariaalselt lepingu tühisuse tuvastamiseks esinevad alljärgnevad alused: lepingu p-s 3.1 väljendatud kohustuse võttis kostja 13 päeva enne pankrotimenetluse algatamist. Seejuures olid nii hageja kui kostja seaduslik esindaja S.H lepingut sõlmides teadlik nii 02.04.2009 kui 13.05.2009 pankrotiavalduste esitamisest. Kostja ja hageja seaduslik esindaja oli või pidi olema teadlik sellest, et 15.05.2009 kanti kinnistusraamatusse kohtumääruse alusel käsutamise keelumärge pankrotiavalduse esitanud OÜ Sarved ja Sõrad kasuks. Seetõttu oli ja pidi olema hagejale ja kostjale teada asjaolu, et puuduvad õiguslikud võimalused lepingu p-s 3.1 nimetatud kohustuse täitmiseks hiljemalt 30.06.2009, mistõttu võttis kostja teadlikult kohustuse, mille täitmise suutmatus oli nii kostjale kui hagejale juba ette teada või vähemalt pidi olema teada. Sellise kohustuse tagamiseks lepingu p-des 3.3 ja 3.4 leppetrahvi, viivise ja kindlaksmääratud summas kahju hüvitamise kohustuse võtmine kahjustas seetõttu ilmselgelt kostja ja tema võlausaldajate huve ning oli suunatud eelkõige hageja kui kostja lähikondse huvide alusetule ja põhjendamatule realiseerimisele (nõude suurendamisele) teiste võlausaldajate arvel.
57.Lepingu p 3.5 järgi võttis kostja kohustuse tasuda hagejale leppetrahvi ja kindlaksmääratud summas kahjuhüvitist juhul, kui kohtutäitur P Pi poolt läbiviidud enampakkumine on tühine või kehtetu või enampakkumine tühistatakse. Taolise kohustuse võtmine on ebaseaduslik ja kahjustab võlausaldajate huve. Enampakkumise kehtetus või tühisus on objektiivne õiguslik asjaolu, mille olemasolu või puudumine ei sõltu tehingu poolte või enampakkumise osaliste tahtest. VÕS § 158 alusel ei ole võimalik kokku leppida leppetrahvis taolistel asjaoludel ning selline kokkulepe on oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel. VÕS § 115 lg 1 sätestab analoogiliselt leppetrahvi regulatsiooniga ette kahju hüvitamise kohustuse üksnes juhuks, kui üks pool rikub kohustust. Kuna enampakkumise kehtetus või tühisus ei ole käsitletav kostja kohustuse rikkumisena, on ka nimetatud osas leping vastuolus seadusega ning seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel.
58.Leppetrahvi ja kahju hüvitamise kokkulepe on ka vastuolus seadusega ning kuivõrd taolise vastuolu tõttu on pandud kostja seaduses sätestatust oluliselt koormavamasse olukorda, on taoline leping selgelt kostjat ja seeläbi võlausaldajate huve kahjustav. Asjakohane on kostja osundamine, et lepingu sõlmimisel oli hageja ja kostja seaduslikuks esindajaks sama isik.
59.Lepingu p-s 3.3 sätestatud viivise määr 1% aastas ületab ca 40-kordselt VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on taoline kokkulepe ilmselgelt kostjat ja tema võlausaldajate huve kahjustav. Viivise arvestuses on aluseks võetud kinnistu müügihind, mis on kostja ja tema võlausaldajate huve kahjustav, kuivõrd kohustus, mille täitmist viivisega tagati, seisnes omandi üleandmise vormistamises kinnistusraamatus. Seetõttu on viivise arvestamiseks kogu kinnistu
müügihinna aluseks võtmine kinnistu omandi üleandmisega viivitamise eest põhjendamatu ja kostja huve selgelt kahjustav.
60.Kostja ja tema võlausaldajate huve selgelt ja teadlikult kahjustav on lepingu p-s 3.4 kokkulepitud leppetrahvi määr 25%, mis ületab oluliselt praktikas väljakujunenud keskmisi leppetrahvi määrasid (ca 10% tehingu maksumusest) ning arvestades seda, et lisaks leppetrahvile lisandub lepingu p 3.3 alusel leppetrahvi 1% lepingu eseme ostuhinnast iga viivitatud päeva eest tasumise kohustus. Samuti on kostja ja tema võlausaldajate huve selgelt ja teadlikult kahjustav lepingu p-s 3.5 kokkulepitud leppetrahvi määr 25% lepingu eseme ostuhinnast, mis ületab oluliselt praktikas väljakujunenud keskmisi leppetrahvi määrasid (ca 10% tehingu maksumusest). Kostja ja tema võlausaldajate huve on selgelt kahjustav ka kokkulepe kahju hüvitise suuruse 25% lepingu eseme ostuhinnast kohta lepingu p-des 3.4 ja 3.5, mis on tavatu ja selgelt kostjat koormav kokkulepe kahju hüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramiseks.
61.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seetõttu on ilmselgelt põhjendamatu, seadusega vastuolus ning kostjat kahjustav kokkulepe, millega määratakse kindlaks kahju hüvitise miinimumpiir. Miinimumpiiri kindlaksmääramise korral ei täideta enam kahju hüvitamise kohustuse eesmärke (ennistada endine olukord) vähemalt juhul, kui kahju osutub sellest piirmäärast väiksemaks. Selline kokkulepe on olemuslikult juba karistusliku iseloomuga ning kujutab endas sisuliselt leppetrahvi. Selle tulemusena on loodud olukord, kus kohustuse rikkumise eest on kokku lepitud kaks kumuleeruvat leppetrahvi, mis moodustavad kokku vähemalt 50% tehingu väärtusest. Lisaks eeltoodule vabastab kahju miinimumsuuruse kokkuleppimine kahju hüvitamist nõudva isiku kohustusest tõendada kahju suurust. Selline kokkulepe on ilmselgelt kostjat põhjendamatult kahjustav.
62.Antud juhul on lepingus kokku lepitud leppetrahvi tasumises suuruses 25% tehingu väärtusest ja täiendavalt kahju hüvitamise kohustuses vähemalt samas suuruses. Kuna seadus ei näe ette taolist võimalust, siis oli taolistel seadusest erinevatel tingimustel kokkuleppimine kostjale oluliselt koormavam ning kahjustab seeläbi kostja ja tema võlausaldajate huve. Leppetrahvide ja kahju hüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramine kahjustab kostja ja tema võlausaldajate huve ka seetõttu, et leppetrahvid ja kahju hüvitise miinimumsuurus on arvestatud viidatud enampakkumisel kinnistute eest pakutud hinnast, kuid nimetatud hinda ei ole hageja ega ükski kolmas isik tegelikkuses tasunud. Seega on leppetrahvide ja kahju hüvitise suuruse aluseks summa, millega ei ole vähimalgi määral seotud hageja riskid ja kohustused. Seetõttu ei ole ka põhjendatud leppetrahvide ja kahju hüvitise summade puhul nimetatust lähtumine, sest leppetrahvid ja kahju hüvitised peaksid olema suunatud kahjustatud poolele tekkinud kahju hüvitamisele. Kuna vastavat summat ei ole hageja kunagi tasunud, siis ei saa tal ka sisuliselt mistahes kahju tekkida, mille kompenseerimiseks lepingus viidatud leppetrahvid ja kahju hüvitised kokku on lepitud. Lepingu p 3.10 kohaselt on tehingu väärtuseks pooled lugenud 3 miljonit krooni, mis täiendavalt kinnitab seda, et leppetrahvide, viiviste ja kahju hüvitiste kokkulepitud määrad on kostjat ja kostja võlausaldajate huve kahjustavad, kuivõrd ületavad kordades poolte endi poolt hinnatud kogu tehingu väärtust.
63.Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-39-08, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Riigikohus osundas, et oluline on hinnata võlgniku tahet tehingu tegemise ajal. Tahte väljaselgitamine toimub mõistliku isiku positsioonilt (VÕS § 29
lg 4). Kuna tehingul puudub eeltoodud põhjendustel täielikult ratsionaalselt ja usutavalt põhjendatav majanduslik sisu ning kuna nimetatud seotud osapoolte vahel sõlmitud tehinguga on kunstlikult soovitud luua seotud isikule teiste võlausaldajate arvel varalisi eelistusi kostja pankrotimenetluses, siis järelikult taheti tehinguga tekitada näilikke kohustusi kostjale.
64.Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et võlgniku, kelle seaduslik esindaja on S.H ja hageja (ostja) vahel 20.05.2009 sõlmitud leping on täiendavalt TsÜS § 86 alusel ka vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Riigikohus on mitmetes lahendites (nr 3-2-1-111-08, nr 3-2-1-140-07) sedastanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommetega vastuolu tuvastamine ei piira ega eelda ühe tehingu poole poolt heade kommetega vastuolus käitumist teise poole suhtes, vaid heade kommete vastane käitumine võib väljenduda ka tehingu ühe või mõlema poole käitumises kolmandate isikute suhtes või tehingu eesmärgis kahjustada võlausaldajate huve. Pankrotimenetluses on võimalik pankrotihalduril taotleda tehingu heade kommetega vastuolu tuvastamist ka juhul, kui tehingu poolte tegevus on olnud heade kommetega vastuolus võlausaldajate suhtes või sellise tehingu tegemise eesmärgiks on olnud võlausaldajate huvide kahjustamine. Sellisel juhul peab väljenduma tehingu poolte või ühe tehingu poole tegevuses või eesmärgis selline ebamoraalne või taunitav käitumine, mis riivab ausalt ja õiglaselt mõtlevate teiste võlausaldajate õiglustunnet ja väärtushinnanguid.
65.Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadliku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa kolleegiumi arvates pidada heade kommetega kooskõlas olevaks (lahendid nr 3-2-1-80-05, nr 3-2-1-102-02). Kohus leidis, et vaatamata vastuhagis esile toodud alustele tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ning tühisusele seadusega vastuolu tõttu, on vaidlustatud tehingud täiendavalt ka tühised heade kommetega vastuolu tõttu. Heade kommetega vastuolu tõttu on tehingud tühised, kuna pankrotimenetluse ajal või vahetult enne seda taoliste tehingute tegemine oli ilmselgelt suunatud kostja teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele. Pankrotimenetluse algatamise korral on äärmiselt tõenäoline, et kohus kuulutab välja ka võlgniku pankroti, kuivõrd algatamise ja väljakuulutamise alused on osaliselt kattuvad (PankrS § 31 lg 1 ja § 15 lg 2). Kuna pankrotimenetluse algatamisega oluliselt piirati võlgniku õigusi PankrS § 20 alusel ning kuna pankrotimenetluse algatamise korral on äärmiselt tõenäoline pankroti väljakuulutamine, siis sai ja pidi kostja ja hageja juhatuse liige Sergei H aru saama sellest, et tõenäoliselt kuulutatakse välja kostja pankrot ning selle tulemusena toimub võlausaldajate nõuete rahuldamine kostja vara arvel proportsionaalsuse alusel. Sellises olukorras ja tingimustel hageja ja kostja juhatuse liikme poolt tehingute tegemine, mis toob kaasa hageja kui kostja lähikondse olukorra põhjendamatu eelistamise teiste võlausaldajate ees, kuna vaidlustatud tehingud suurendasid hageja nõuet kostja vastu, on selgelt vastuolus üldise arusaamaga kõlblusest ja ausast äritegevusest. Teistel võlausaldajatel, kes ei olnud kostjaga seotud, puudus võimalus taolisel viisil oma nõudeid kostja suhtes tekitada või suurendada, mistõttu võib asuda seisukohale, et selline hageja nõude suurendamine on toimunud kostja ja hageja juhatuse liikme poolt oma positsiooni ebaõiglase ja põhjendamatu ärakasutamise teel, mis on lubamatu ja vastuolus heade kommetega. 06.03.2009 laenuleping ja selle 20.04.2009 lisa on kostja arvates selgelt vastuolus heade kommetega, kuivõrd nimetatud tehingud on eelkirjeldatud asjaoludel
sõlmitud oluliselt hiljem nendes dokumentides näidatud kuupäevadest, eesmärgiga jätta muljet vastavate tehingute tegemisest nendes nimetatud ajahetkel. Kostja leidis, et nimetatud tehingud on tehtud ajal pärast pankroti väljakuulutamist või kõige varem pankrotimenetluse algatamise järgselt, kui oli ilmne või vähemalt äärmiselt tõenäoline kostja maksejõuetuse tekkimine ning nende tehingutega sooviti suurendada hageja kui seotud isiku nõudeid kostja vastu, et seeläbi kahjustada teiste võlausaldajate huve. Tehingute tagantjärgi vormistamine võimaldab jätta mulje, et tehingute sõlmimine toimus ajal, mil ei olnud formaalset ohtu pankroti väljakuulutamiseks ega olnud esitatud pankrotiavaldusi jms. Tehingute heade kommetega vastuolu on võimalik tuvastada ka tehingu poolte hilisema, tehingute sõlmimisele järgnenud, käitumise pinnalt. Hageja ja kostja juhatuse liige S.H on nii 26.06.2009 kui ka 15.07.2009 ajutisele haldurile esitatud selgitustes kinnitanud, et hageja nõuded laenulepingu alusel moodustavad kokku 234 029 krooni ning muid nõudeid hagejal kostja vastu ei ole. Seega on nii hageja kui kostja juhatuse liige veel 15.07.2009 kinnitanud, et laenulepingust tulenevalt suuremaid nõudeid ei ole ning 20.05.2009 notariaalsest kokkuleppest tulenevalt nõudeid ei ole. See tähendab, et hageja ja kostja on olnud veel 15.07.2009 seisukohal, et vastavaid kohustusi ei ole, mis kinnitab, et laenuleping koos selle lisaga on vormistatud nimetatud kuupäevast hiljem ja pooled ei ole 20.05.2009 lepingu alusel võlasuhte olemasolu tunnistanud. Laenulepingu alusel suurem nõue on esmakordselt näidatud alles 25.09.2009, see on pärast kostja pankroti väljakuulutamist, võlgade ja varade nimekirjas ning 20.05.2009 notariaalsest lepingust tulenevad kohustused on ilmnenud esmakordselt alles võlausaldajate esimesel üldkoosolekul esitatud nõudeavalduse alusel. Vaidlustatud tehingud on vastuolus seaduse ja heade kommetega, mistõttu esinevad alused nende tühisuse tuvastamiseks.
66.Kohus asus seisukohale, et lähtudes eeltoodust tuleb tuvastada OÜ Boat Residence ja OÜ Fransertal vahel 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu ja 20.04.2009 sõlmitud lisa 1 ning OÜ Fransertal ja OÜ Boat Residence vahel 20.05.2009 sõlmitud lepingu tühisus ja selles osas kuulub vastuhagi rahuldamisele. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata laenulepingust ja selle lisast tuleneva nõude 2 625 726.57 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses ja OÜ Fransertal ja OÜ Boat Residence vahel 20.05.2009 sõlmitud lepingust tuleneva nõude 714 000 000 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Hagi kuulub osaliselt rahuldamisele 102 865.08 euro (1 609 488.89 krooni) tunnustamise osas muu tähtaegselt esitatud nõudena OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotimenetluses ja hagi tuleb jätta rahuldamata 45 800 731.56 euro (716 625 726.57 krooni) tunnustamise osas. Kohus jättis analüüsimata kostja alternatiivsed nõuded tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise teel.
67.TsMS § 423 lg 2 p 3 järgi kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka muul seaduses nimetatud juhul. Kohus jätab läbi vaatamata kostja vastuhagi OÜ Fransertal ja OÜ Haltransa (endine ärinimi AS Haltransa) vahel 20.05.2009 sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamise või alternatiivselt kehtetuks tunnistamise osas, kuna OÜ Haltransa ei ole käesolevas menetluses menetlusosaliseks ja kostjal tuleb esitada vastav hagi OÜ Haltransa vastu. Apellatsioonkaebus
68.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja tühistatud osas tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.
69.Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist seetõttu, et tsiviilasja menetles ning kohtuotsuse tegi kohtunik, kes oleks pidanud ennast taandama. Kõrgema astme kohtule esitatavas kaebuses selle asjaolule tuginemise õigust ei võta ära ka see, kui esimese astme vastava kohtu esimees on taandamisavalduse läbi vaadanud. Apellant
on jätkuvalt seisukohal, et kohtunik Viivi Villemson ei olnud erapoolikuse tõttu õigustatud tsiviilasja läbi vaatama, käesoleva tsiviilasja menetlemise jätkamine kohtunik Viivi Villemsoni poolt ei ole kooskõlas TsMS §-ga 23 ega Kohtunike Eetikakoodeksiga.
70.Apellant esitas vastuses vastuhagile vastuväited ka hagi menetletavusele. Maakohus ei ole nimetatud asjaoludele hinnangut andnud. Seejuures ei ole kohus andnud hinnangut, kas pankrotihalduritel on õigus esitada nende vastu esitatud hagile (nõude tunnustamise hagi puhul on kostjaks pankrotihaldurid, mitte võlgnik) vastuhagina võlgniku nõue (tehingu tühisuse tuvastamist tagasivõitmist saab hagejana nõuda võlgnik, mitte pankrotihaldur). Samuti jättis kohus käsitlemata apellandi vastuväited vastuhagi menetletavusele seoses hagi võimaliku eesmärgiga ning ka hagi hinna ja riigilõivu tasumise kontrolliga. Apellant leiab, et vastuhagi ei olnud menetletav ning kohus ei ole oma otsuses põhistanud, miks kohus leiab teisiti.
71.Maakohus jättis täielikult põhistamata, miks ta ei nõustu apellandi esitatud väidetega nii hagi kui ka vastuhagi osas. Maakohus jättis sisuliselt käsitlemata ja hindamata apellandi poolt esitatud asjaolud nii 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta kui ka 20.05.2009 lepingu sõlmimise asjaolude kohta. Kohus on ilmselgelt asunud vastustajate poolele, eelistades igal juhul vastustajate esitatud teooriaid, väiteid ja selgitusi. Arusaamatu ning täiesti põhistamata on kohtu järeldus, nagu oleks 06.03.2009 dateeritud laenuleping apellandi ning OÜ Fransertal vahel ning selle 20.04.2009 lisa sõlmitud pärast OÜ Fransertal pankroti väljakuulutamist ehk hiljem kui 17.09.2009, kuigi laenu andmise kulud on tehtud enne pankroti väljakuulutamist. Kohtutoimikus asunud ülekannetele igasuguse õigusliku sisu andmata jätmine olukorras, kus vastustaja ei ole ülekannete tegemise fakti (ega ka võlgniku poolt kasusaamise fakti) vaidlustanud ega esitanud ka nendele ülekannetele teist majanduslikku sisu, on kohtu poolt jäme menetlusõiguse normi rikkumine.
72.Kohtuotsuses puudub igasugune kohtu hinnang apellandi väljatoodud asjaoludele ka võlausaldajate huvide kahjustamise fakti osas. Vastustajad ei ole oma vastuhagis ega üheski teises dokumendis toonud välja ühtki konkreetset võlausaldajat, kelle huvid võiks olla kahjustatud ega ka ühtki konkreetset rahasummat, mille osas oleks nende huvid kahjustatud. Eriti oluline on võlausaldajate huvide kahjustamine teha kindlaks just tehingute tagasivõitmise asjades – antud juhul on aga kohus võtnud vaid eelduse, et huvid on rikutud, seda selgelt ning arusaadavalt põhjendamata. Kohus on jätnud hindamata ka apellandi poolt 20.05.2009 notariaalse lepingu sõlmimise asjaolusid käsitlevad faktiväiteid, lepingu eesmärgi, aga samuti apellandi väiteid tõendavad tõendid - sellises mahus apellandi väidete ignoreerimine, asjaolude ja tõendite hindamata jätmine viitab taaskord asja menetlenud kohtuniku erapoolikusele ning apellandi osas väljakujundatud negatiivsele eelarvamusele.
73.Maakohtu otsus on vastuoluline. Kohus märkis, et jätab analüüsimata kostja alternatiivsed nõuded tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise teel. Samas tugineb kohus oma otsuse põhjendavas osas korduvalt PankrS §-dele 109 ja 110 kui tehingute tühisuse tuvastamise alustele.
74.Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 109 ja § 110, laiendades nendes toodud eeldusi tehingute tühisuse tuvastamise asjadele üldistel alustel. Maakohus jättis tähelepanuta apellandi 23.05.2011 vastuses toodud väited ning viited Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei ole PankrS § 109 ja § 110 eeldused rakendatavad tehingute tühisuse tuvastamise vaidlustes – eelkõige ei saa tehingute tühisuse tuvastamisel tugineda vaid asjaolule, et tehing on tehtud teatud perioodil enne pankroti väljakuulutamist, või et tehingute poolteks olid lähikondsed (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-09, nr 3-2-1-5803 ja nr 3-2-1-115-07).
75.Maakohus kohaldas vääralt ka VÕS § 94, § 113, § 115 ja § 158 kui imperatiivseid norme, millest erinevalt kokkuleppimine toob kaasa tehingu tühisuse. Kohus jättis
arusaamatult tähelepanuta VÕS §-s 5 sätestatud lepinguvabaduse ning VÕS-s hallatava dispositiivsuse põhimõtte ja asjaolu, et nimetatud VÕS-i sätetes reguleeritud intresside, viiviste, leppetrahvide ja kahjude suuruste puhul on tegemist regulatsioonidega juhuks, kui pooltel puudub selge kokkulepe. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et ebamõistlikult suurte viiviste, leppetrahvide või kahjuhüvitiste kokkuleppimisel on kohaseks õiguskaitsevahendiks viiviste, leppetrahvide või kahjusummade vähendamine, mitte aga nende kokkulepete tühistamine. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 158 seetõttu, et leidis, nagu ei võiks isik võtta leppetrahvi kohustust kolmandate isikute eest. Vastavalt VÕS §-s 5 sätestatule on isikul õigus võtta endale kohustusi ka kolmandate isikute eest ning seda sõltumata sellest, kas seadus seda selgesõnaliselt ette näeb (olgu siinkohal märgitud, et VÕS näeb ette mitmeid võimalusi kohustuste võtmiseks kolmandate isikute eest, olgu selleks käendus, garantii, lepinguga ühinemine või ka lihtsalt tasu avalik lubamine). Tehingu tühisuse aluseks ei saa olla üksnes asjaolu, et tehingus sätestatud tingimused, näiteks leppetrahvide suurus, pankrotihaldurile ei meeldi.
76.Maakohus tuvastas vääralt võlausaldajate huvide kahjustamise. Kohus viitab korduvalt sellele, nagu oleks võlausaldajate huvid kahjustatud, leides, et see on üks asjaolu, mis annab alust tuvastada nende tehingute vastuolu heade kommetega ja/või seadusega. Samas ei ole kohus tuvastanud ühtki konkreetset kahjustatud võlausaldajat ega ka summat, mille ulatuses oleksid tema huvid kahjustatud või mille ulatuses need võiksid saada kahjustatud.
77.Maakohus jättis määratlemata laenulepingu alusel tehtud maksete 2 386 646.69 krooni õigusliku seisundi ning jättis selles osas hagi rahuldamata õigusliku aluseta isegi siis, kui esineksid alused laenulepingu tühisuseks. Apellant on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu ja selle lisa alusel on ta teinud võlgnikule või võlgniku eest kolmandatele isikutele makseid 2 386 646.69 krooni. Nimetatud ülekannete teostamist ei ole vaidlustatud.
78.Kuivõrd maakohus tuvastas laenulepingu tühisuse, siis oleks ta pidanud määratlema ehk tuvastama ka tühise tehingu alusel saadu tagastamise kohustuse vastavalt TsÜS §-le 84. Kuivõrd antud juhul puudus poolte vahel vaidlus, et hageja on teinud OÜ-le Fransertal või OÜ Fransertal eest makseid, siis laenulepingu tühisuse tuvastamise korral oleks pidanud kohus rahuldama nõude viidatud summas alusetu rikastumise sätete alusel. Seaduse kohaldamine on kohtu õigus ja pädevus. Hageja poolt laenulepingu ja selle täitmist puudutava materjali edastamisel oli kohtu kohustus anda kõigile esitatud asjaoludele ja tõenditele hinnang, tuvastades, kas nende asjaolude ja dokumentide põhjal on tekkinud OÜ-l Fransertal kohustus apellandi ees või mitte.
79.Laenulepingu tühisuse tuvastamine laenuandja poolt hüvede üleandmise toimumise korral laenajale mõjutab vaid intressi ja viivise nõudeid, mitte aga lepingu alusel üleantu tagastamise nõuet. Maakohus ülehindas ka laenulepingusse sattunud eksliku kuupäeva tähendust – õiguslikus mõttes ei oleks muutnud olukorda ka see, kui lepingu kuupäevaks oleks OÜ Boat Residence registrisse kandmise kuupäev (10.03.2009) või kasvõi 06.04.2009. Kohus eelistas põhjendamatult tõenditest halduri ettekannet. OÜ Fransertal juhatus on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu selles ettekandes esinevatele olulistele vigadele, kuid tulutult.
80.Kohus leidis vääralt, et OÜ Fransertal poolt 20.05.2009 lepingus kaasaaitamiskohustuse ja leppetrahvi maksmise kohustuse võtmine on vastuolus heade kommetega. Maakohus jättis täiesti tähelepanuta ja hindamata apellandi 23.05.2011 vastuses vastuhagile toodud asjaolud. 20.05.2009 lepingu sõlmimise põhjustas asjaolu, et võrreldes varasemalt poolte vahel läbiräägitule oli olukord muutunud, mistõttu ei vastanud tegelikkusele varasemate lepingute sõlmimisel apellandile teatavaks tehtud asjaolud – eelkõige see, et puuduvad takistused apellandi poolt kinnistu enampakkumisega omandamiseks ning OÜ Telegate kasuks hüpoteegi seadmiseks
XXX asuvatele kinnistutele. Leping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks varasemalt, see on 15.04.2009, kokkulepitud hüpoteekide seadmine OÜ Telegate kasuks. Sisult oli OÜ Fransertal poolt lepinguga võetud ning lepingu alusel leppetrahvidega tagatud kohustuseks tõendada, et varasemate laenude võtmisel vastukostjalt ning 15.04.2009 kokkulepete sõlmimisel antud kinnitused enda majandusliku jätkusuutlikkuse ning tegevuse seaduslikkuse osas on tõesed ning omandi üleminekut ja hüpoteekide seadmist takistavad asjaolud on kolmandate isikute poolt loodud pahatahtlikult ning alusetult. Pooled, sealhulgas OÜ Fransertal, olid 20.05.2009 lepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud OÜ Fransertal suhtes algatatud veel pankrotimenetlustki, mistõttu oli ta pädev võtma endale kohustusi oma kinnituste tagamiseks. OÜ Fransertal süü koostöölepingu täitmisel seisneb selles, et ta ei ole tõendanud oma kinnituste paikapidavust ega kõrvaldanud takistusi Nõlva t 9 kinnistute omandi ülemineku kinnistusraamatus vormistamiseks ja hüpoteegi seadmiseks OÜ Telegate kasuks.
81.Apellant möönab, et oluline osa OÜ Fransertal poolt 20.05.2009 koostöölepingu mittetäitmise eest lasub pankrotihaldur T.Ll, kes ajutise haldurina kajastas oma aruandes selge nõudena OÜ Fransertal poolt vaidlustatud Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ Herkimer nõudeid, mis viis ka OÜ Fransertal pankroti väljakuulutamiseni ning OÜ Fransertal võimetuseni täita 20.05.2009 lepingu järgi võetud kohustusi. Just haldurid blokeerisid OÜ Fransertal poolt Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ Herkimer vastu alustatud kohtumenetlused (tsiviilasjad nr 2-0910721 ja nr 2-09-25487), mida tõendab Harju Maakohtu kohtumäärus tsiviilasjas nr 209-25487, millest nähtub, kuidas haldurid võtsid menetluseks tasutud riigilõivu pankrotivarasse kulutuste tegemiseks. Lisaks hindasid pankrotihaldurid XXX kinnistuid vähemalt 5 korda madalamalt turuhinnast, et saavutada pankroti väljakuulutamist. Ei ole ju tavapärane, et pankrot kuulutatakse välja hüpoteegiga tagatud nõude alusel ning seda olukorras, kus hüpoteegipidaja ei ole isegi laenulepingut üles öelnud. Maakohus eeltoodud asjaolusid ei käsitlenud, vaaginud ega hinnanud, kuivõrd need oleks ümber lükanud tema väited tehingute tühisusest. Nimetatust nähtub aga selgelt poolte tahe lepingu sõlmimiseks ning ka selle reaalne ja saavutatav sisu. Lisaks eeltoodule sõlmiti 20.05.2009 leping advokaatide nõustamisel (pooli nõustas vandeadvokaat Eerik Entsik) notariaalselt. Seega kontrolliti lepingu sõlmimisel nii poolte tahet kui ka tehingu seaduslikkust. Vastustajate seisukoht
82.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
83.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära apellandi esindaja ja vastustaja ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on asja lahendamisel osaliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja osaliselt rakendanud materiaalõiguse norme ebaõigesti, mis toob kaasa otsuse osalise tühistamise. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse. Muuta tuleb ka menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
84.Esmalt vastab ringkonnakohus apellandi etteheidetele seonduvalt maakohtus asja lahendanud kohtu koosseisuga. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et asja lahendanud maakohtu kohtunik oleks pidanud ennast taandama. TsMS § 16 lg 1 kohaselt lahendab maakohtus tsiviilasja kohtunik ainuisikuliselt. Kohtuniku menetluses osalemist välistavad asjaolud on sätestatud TsMS §-s 23. Hageja esitas maakohtus kohtuniku taandamise avalduse, milline lahendati maakohtu esimehe poolt TsMS § 26 lg 3 esimeses lauses sätestatud korras. Apellandi poolt nii maakohtus kui apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolud (haldurite valik sama kohtuniku poolt
menetletavates pankrotiasjades ja nende isikute tegevus hageja enamusosanikuga seotud erinevate äriühingute pankrotimenetlustes) ei anna alust kahelda konkreetse kohtuniku erapooletuses käesolevat vaidlust lahendades. Pankrotihalduritele esitatavad nõuded on sätestatud PankrS §-des 56 ja 57. Kohtuniku poolt nimetatud halduri kinnitab võlausaldajate esimene koosolek (PankrS § 61 lg 1). Järelevalvet halduri tegevuse üle teostavad lisaks kohtule (PankrS § 69) ka riik Justiitsministeeriumi kaudu (samas § 70), eelkõige aga konkreetse menetluse pankrotitoimkond ja võlausaldajate üldkoosolek (samas §-d 70, 77). Seega tuleb hagejal võimalikud probleemid seonduvalt konkreetsete pankrotihaldurite tegevusega konkreetsetes pankrotimenetlustes lahendada vastavas menetluses, kasutades selleks PankrS sätetes sisalduvaid seaduslikke võimalusi. PankrS § 56 lg 2 kohaselt peabki halduril olema kohtu ja võlausaldajate usaldus. Ka ei põhista kohtuniku erapooletust võimalikud menetlusnormide rikkumised või materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamine, isegi kui kõrgema astme kohus need tuvastab. Selliste rikkumiste kõrvaldamiseks ongi ette nähtud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlused.
85.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 5 võttis maakohus vastu otsustuse isiku suhtes, keda ei olnud menetlusse kaasatud. Vastuhagis taotles pankrotihaldur muuhulgas 20.05.2009 kolmepoolse tehingu tühisuse tuvastamist (alternatiivselt tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist). Vastuhagiavaldusest nähtub, et nõuet tehingu kolmanda osapoole AS-i Haltransa vastu ei suunatud. Ka ei esitanud vastuhageja avaldust TsMS § 208 lg 2 alusel täiendava kostja kaasamiseks menetlusse. Seega AS Haltransa (praegu Haltransa OÜ) käesolevas tsiviilasjas menetlusosaline ei olnud ja puudus alus tema suhtes mistahes otsustuste tegemiseks. TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Maakohus on nimetatud äriühingu suhtes hagi läbi vaatamata jätmise alusena märkinud TsMS § 423 lg 3 (otsuses ekslikult viidatud lg 2 p-le 3, aga selline säte TsMS-s puudub), kuid jätnud täpsustamata, millises seaduses nimetatud millist alust ta silmas pidas. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioonist välja p 5.
86.Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et pankrotihalduri poolt esitatud hagiavaldus ei olnud menetletav vastuhagina tsiviilasjas, milline oli algatatud võlausaldaja hagiavalduse alusel nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses. Osaliselt põhinevad võlausaldaja nõuded tehingutel, millised on pankrotihalduri arvates kui mitte tühised, siis igal juhul tagasivõidetavad PankrS-st tulenevatel alustel. Seega välistab vastuhagi rahuldamine vähemalt osaliselt põhihagi rahuldamise ja täidetud on TsMS § 373 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus, et kostjal oli õigus esitada hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga. Lisaks on kolleegium analoogia alusel TsMS § 631 lg 3 esimeses lauses sätestatuga seisukohal, et apellatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et vastuhagina esimeses astmes menetletud nõue oleks tulnud lahendada iseseisvas menetluses. Viidatud sätte kohaselt ei või apellatsioonkaebuses tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Seega olukorras, kus menetleti tsiviilkohtu pädevusse kuuluvat ja Eesti kohtutele alluvat nõuet, ei saanud sellest, kas seda menetleti iseseisvas menetluses või vastuhagina, iseenesest sõltuda asja lahendus. PankrS § 541 lg-st 1 tulenevalt osaleb haldur võlgniku asemel poolena kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. PankrS § 55 lg 3 p 1 ja § 108 lg 2 koosmõjust tuleneb haldurile õigus ja kohustus esitada hagisid pankrotivarasse vara nõudmiseks või muu hagi, mis seondub pankrotivaraga. PankrS § 118 lg 1 kohaselt esitab tagasivõitmise nõude haldur. Seega oli halduril õigus esitada võlgniku asemel ka hagi tehingute tühisuse tuvastamiseks (alternatiivselt kehtetuks tunnistamiseks). Asjaolu, et tavapäraselt menetletakse nõuete tunnustamise hagisid ja tagasivõitmise korras
kehtetuks tunnistamise hagisid iseseisvates menetlustes ja nõude aluseks oleva tehingu tühisusele tuginetakse vastuväidetes hagile, ei muuda iseenesest võimatuks ka sellist menetluslikku olukorda, nagu on kujunenud käesolevas menetluses.
87.Järgnevalt käsitleb kolleegium kaebuse väiteid seonduvalt maakohtu otsusega vastuhagi rahuldamise kohta tehingute tühisuse alusel. Kolleegium nõustub apellandiga selles osas, et kuigi maakohus on otsuse põhjendustes deklareerinud, et „jätab analüüsimata kostja alternatiivsed nõuded tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise teel“, on kohus siiski korduvalt tehingute tühisuse aluste analüüsimisel viidanud PankrS §-dele 109 ja 110 ning tuvastanud asjaolusid, millised annavad aluse tehingute kehtetuks tunnistamiseks nimetatud sätete alusel. Viidatud sätted reguleerivadki tagasivõitmise mõistet ja tehingu tagasivõitmise üldiseid aluseid pankrotimenetluses. Samuti on maakohus tuvastanud võlausaldajate huvide kahjustamise vaidlusaluste tehingutega.
88.Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-102-02 ja nr 3-2-1-80-05 selgitanud tehingu heade kommetega ja avaliku korraga vastuolu õiguslikku tähendust juhul, kui samad faktilised asjaolud annavad aluse nii tunnistada tehing kehtetuks tagasivõitmise korras kui tuvastada selle tühisus vastuolu tõttu heade kommetega või avaliku korraga ja jõudnud järeldusele, et tehingud, mida saab kehtetuks tunnistada tagasivõitmise korras, on üldjuhul heade kommete vastased, kuna neid iseloomustab eelkõige võlgniku soov toimetada vara võlausaldajate haardeulatusest välja või siis eelistada mõnda võlausaldajat teistele, mille tagajärjel saavad võlausaldajate huvid kahjustatud. Samas saab selliste tehingute tühisusele tugineda juhul, kui vastava situatsiooni jaoks ei ole ette nähtud tagasivõitmise võimalust. Kui aga tagasivõitmise võimalus on olemas, tuleb tugineda sellele ja TsÜS § 86 kohaldamisele ei tule. Seega tuli kohtul esmalt analüüsida tehingute võimalikku kehtetust tagasivõitmise sätete alusel ja alles siis, kui sel alusel vastuhagi rahuldamiseks alused puuduvad, kohaldada tühisust reguleerivaid sätteid. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes muuhulgas, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.
89.Pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. 06.03.2009, 20.04.2009 ja 20.05.2009 kehtinud PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistas kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Sama sätte lg 2 kohaselt eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve, kui tehing oli tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Sama sätte lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik tehinguga teadlikult kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 117 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 kohaselt loetakse juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks muuhulgas juriidilise isiku juhtorgani liige, osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 osadega määratud häältest ja füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi.
90.OÜ Fransertal pankrotimenetlus algatati 02.06.2009 (t II kd lk 30-33). Kolleegium ei nõustu halduritega ja maakohtuga selles, et tuvastatud asjaolud annaksid aluse lugeda tõendatuks kostjate/vastuhageja väide, et laenuleping tehti alles peale pankroti väljakuulutamist. Hageja on möönnud, et lepingudokumendile märgitud kuupäev on tõepoolest ebaõige ja tegemist oli veaga, mis tekkis teksti vormistamisel arvutis olnud nn põhjale (t III kd lk 43; ringkonnakohtu istungi protokoll). Samas kinnitas ta lepingu vormistamist märtsikuus 2009. Ka nähtub hageja arveldusarve väljavõttest (t I kd
lk 42), et rahasumma 75 000 krooni selgitusega „OÜ Fransertal laen“ on hageja arvelt üle kantud 18.05.2009. 26.06.2009 vastuses ajutise halduri teabenõudele (t I kd lk 195) on p-s 3.1.4 viidatud võlgnevusele hagejale suuruses 234 029.59 krooni, millele lisandub intress ja mille aluseks on nimetatud 06.03.2009 sõlmitud laenuleping. Kuna seadus ei näe laenulepingule ette kohustuslikku vormi, siis võis see olla sõlmitud ka suuliselt ja selle olemasolu tõendaks rahasumma ülekandmine 18.05.2009 (haldurid ei ole vaidlustanud laenuna ülekantud rahasumma laekumist võlgnikule ja on selles osas ka nõuet tunnustanud), siis oleks alus lugeda leping sõlmituks vähemalt 18.05.2009. Isegi juhul, kui oleks tuvastatud, et lepingudokument vormistati kirjalikult tõepoolest peale pankroti väljakuulutamist, ei muudaks see tühiseks rahasummade ülekandmisi võlausaldaja poolt võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist. Laenukohustuse olemasolu hageja ees kinnitas võlgniku juhatuse liige ka 15.07.2009 (234 029.59 + intress 234.92 krooni; t I kd lk 201) ja juba peale pankroti väljakuulutamist 25.09.2009 (samas lk 203-204).
91.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja näol on ilmselt tegemist pankrotivõlgniku lähikondsega PankrS § 117 mõttes, küll aga peab vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi täiendada. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-53-03 ja nr 3-2-1-43-07 selgitanud, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitleda isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna, kusjuures ühine majanduslik huvi peab olema sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks ning et juhtorganite täielik või osaline kattumine on ühise majandusliku huvi üheks oluliseks hindamise indikaatoriks.
92.Käesolevas asjas tõendavad hageja majanduslikku olulist seost kostjaga järgmised faktilised asjaolud: 1) puudub vaidlus, et võlgniku ja võlausaldaja enamusosanikuks ning juhatuse liikmeks on üks ja sama isik, ka tegutsesid äriühingud ühel ja samal aadressil; 2) arveldusarve väljavõttest (t I kd lk 42-44) nähtub, et hageja asutamiseks vajaliku osakapitali 40 000 krooni kandis 06.03.2009 üle hilisem pankrotivõlgnik ja perioodil kuni 17.08.2009 tegi hageja võlgnikule ja võlgniku eest korduvaid rahalisi ülekandeid, sealhulgas olulistes summades; 3) 20.05.2009 sõlmitud kolmepoolsest tehingust nähtub, et hageja omandas 28.04.2009 kohtutäituri poolt korraldatud võlgniku vara enampakkumisest tulenenud ostja õigused ja kohustused samale isikule kuuluvale ja sama isiku juhtimisel tegutsevalt kolmandalt äriühingult; 4) võlgniku juhatuse liikmena 26.06.2009 esitatud vastuses ajutise halduri teabenõudele tõi hageja juhatuse liige muuhulgas esile, et hageja oli tellinud maikuus võlgnikule kuuluva põhivara (kinnistu ja hoonestusõigus) hindamise rahvusvaheliselt tunnustatud firmalt turuväärtuse kindlakstegemiseks ja et sügisel oli planeeritud anda osa ehitisi hagejale rendile (t I kd lk 194); 5) samast dokumendist (p 3.1.6) nähtub, et hageja osales 25.06.2009 võlgnikuga sõlmitud koostöölepingus, milles lepiti kokku, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, siis annab ka hageja oma nõuded võlgniku vastu tervikuna üle mitterahalise sissemaksuna võlgnikule, samuti asus võlgnikule kuuluval kinnistul muuhulgas hageja ja tema klientide vara (p 3.4.1); 6) vaidlusaluses laenulepingus olid pooled muuhulgas leppinud kokku, et laenusaaja kohustub eelnevalt kirjalikult kooskõlastama laenuandjaga kõik varadega seotud tehingud, korporatiivsed ümberkorraldused ja tegevusala ning juhtkonna muutused (p-d 2.1.1, 2.1.2 ja 2.1.3).
93.Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et 06.03.2009 (koos lisaga 20.04.2009) lepingu näol on tegemist tehinguga, mis on sõlmitud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist lähikondsega. Küll aga ei sisalda PankrS § 110 lg-d 2 ja 3 võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust, vaid selle tõendamiseks peab faktilised asjaolud ja neid tõendavad tõendid tooma esile selle väite esitanu, seega käesolevas asjas vastuhageja. Nimetatud eeldusest on ekslikult lähtunud nii vastuhagejad kui maakohus. Riigikohus
on lahendis nr 3-2-1-43-07 selgitanud, et PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust.
94.Kolleegium on seisukohal, et laenulepingu osas võlausaldajate huvide kahjustamine tõendatud ei ole. Puudub vaidlus, et vähemalt haldurite poolt tunnustatud osas raha laenulepingu alusel võlgnik sai. Ainuüksi lepingus kokkulepitud viivise- ja intressimäärad, samuti laenusumma suurendamine lisas nr 1, ei saa kahjustada võlausaldajate huve. Otsuse p-s 92 esile toodud asjaolud tõendavad tihedaid majanduslikke sidemeid kahe äriühingu vahel, kuid tavalises igapäevases äritegevuses ei saa eeldada, et üks äriühing annab teise majandustegevuse jaoks rahalisi vahendeid (finantseerib selle tegevust) tasuta (intressita), samuti on viivis rahasummade õigeaegse tagastamise tagamiseks täiesti tavaliseks õiguskaitsevahendiks. Kui konkreetse lepingu alusel tasumisele kuuluv intressi- ja/või viivisvõlgnevus kujuneb ebamõistlikult suureks, on võlgnikul õigus esitada VÕS §-dest 113 ja 162 tulenev taotlus viivise ja intressi vähendamiseks. Nõustuda ei saa maakohtuga ka selles, et võlausaldajate huve oleks kahjustanud lepingu p-s 5.2 kokkulepitud võlgnevuse osalise kustutamise korral rakendatav nõuete rahuldamise järjekord (esmalt viivised, siis intress ja siis põhivõlgnevus). Ka ei ole maakohus selgitanud, mida ta pidas silmas selle lepingutingimuse olulise kõrvalekaldumise all VÕS § 88 lg-s 4 sätestatust. Pooled olid lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt õigustatud kokku leppima nõuete täitmise järjekorra juhuks, kui võlgniku poolt ülekantud rahasummadest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks. Kokkulepitud järjekord ei erine oluliselt VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutnud intressi ja ning lõpuks põhikohustuse katteks. Pankroti väljakuulutamisel muutus lepingu p 5.2 sisuliselt tähtsusetuks, sest laenuandja nõude täitmine toimub PankS-s sätestatud korras.
95.Kolleegium ei nõustu ka maakohtu järeldusega, et vaidlustatud laenuleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega, vaid leiab, et käesolevas asjas puudub pankrotihalduril selle tehingu tühisuse tuvastamiseks õiguslik huvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Samuti ei ole põhjendatud haldurite vastuväited hagile tehingu vastuolu kohta heade kommetega. Tegemist on kahe äriühingu vahelise laenulepinguga, mille alusel kohustus üks äriühing andma teise kasutusse rahalisi vahendeid, kokku oli lepitud tagastamise tähtaeg, intress ja viivis tagastamisega viivitamise korral. Haldurid on osaliselt võlausaldaja poolt esitatud nõuet tunnustanud ja seda osas, mida kinnitas võlgniku juhatuse liige enne pankroti väljakuulutamist. Seega saaks haldurite huvi seisneda selles, et nõuet ei tunnustataks suuremas ulatuses (tunnustamata summade tabel t II kd lk 48; ringkonnakohtu istungil vähendas apellant nõuet 28.04.2009 kohtutäiturile ülekantud summa võrra; tunnustatud nõue koosneb 234 029.59 kroonist põhivõlast, 234.92 kroonist intressidest ja 12 871.62 kroonist viivistest; t II kd lk 160). Selle eesmärgi saavutamiseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks vastuväide, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta oleks suuremas ulatuses rahalisi vahendeid laenulepingu alusel pankrotivõlgniku kasutusse andnud.
96.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole veenvalt tõendanud, et kõik tema poolt esile toodud toimingud, eelkõige maksed kolmandatele isikutele hilisema pankrotivõlgniku eest, olid tehtud laenulepingu alusel ja täitmiseks. Lepingudokumendist (t I kd lk 37-40) ei nähtu poolte konkreetsed kokkulepped laenusummade ülekannete vormistamiseks. Lepingu p-s 1.2 on üldiselt märgitud, et lepinguga laenuandja annab ja laenaja võtab laenu summas kuni 500 000 krooni. Lisas nr 1 suurendati summat 5 miljoni kroonini. Tähelepanuta ei saa jätta pankrotivõlgniku juhatuse liikme S.H poolt ajutisele haldurile antud teavet laenulepingu järgse
võlgnevuse kohta, sest isik, kes tegutses üheaegselt nii laenuandja kui –saaja seadusliku esindajana, teadis ja pidi teadma mõlema juriidilise isiku tahet nii lepingu sõlmimisel kui hilisemal täitmisel, seega siis ka seda, millised hageja tehtud maksed/ülekanded olid tehtud laenulepingu alusel ja millised muul eesmärgil. Teabenõudes palus ajutine pankrotihaldur esitada andmed võlgniku kohustuste kohta seisuga 02.06.2009 (t I kd lk 190-192). Sama kuupäeva seisuga teatas võlgnik laenulepingu järgseks põhivõla suuruseks hilisemalt haldurite poolt tunnustatud 234 029.59 krooni (samas lk 195). Kuigi tsiviilasja materjalidest ei nähtu nimetatud rahasumma konkreetne kujunemine, siis mõistlikult saab sellega lugeda kaetuks kõik kuni nimetatud kuupäevani võlgnikule tehtud rahalised maksed (selgitustega vastavalt „laen“, „leping“, „ülekanne“). Alates nimetatud kuupäevast on hageja tõendanud võlgnikule järgmiste maksete tegemist selgitusega „ülekanne“: 02.06.2009 96 000 krooni, 03.06.2009 60 000 + 2500 = 62 500 krooni ja 06.06.2009 3 500 + 25 000 + 2400 = 30 900 krooni. Hageja tõendas poolte vahel laenulepingu olemasolu. Haldurid ei tõendanud võlgniku raamatupidamise andmetele tuginedes muu võimaliku tehingulise aluse olemasolu viidatud maksetele. Äriühingute vahel ei saa eeldada rahasummade kinkimist. Seega on kolleegium seisukohal, et tõendamist leidis lisaks haldurite poolt tunnustatud summadele ka 02.06.2009, 03.06.2009 ja 06.06.2009 hageja poolt laenu andmine võlgnikule laenulepingu alusel ning hageja põhivõla nõuet tuleb täiendavalt tunnustada 189 400 krooni ulatuses, mis vastab 12 104.87 eurole.
97.Küll aga tuleb jätta rahuldamata sellelt summalt viivise nõue. Vastavalt lepingu p-le 1.4 tuli laen tagastada 6 kuu jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Hageja arvestas viivist alates 06.09.2009 (t I kd lk 36), kuid samas möönis, et 06.03.2009 ei väljenda täpset lepingudokumendi allkirjastamise aega, kuid et see toimus kindlasti märtsikuus. Seega puudub alus hakata tasumise tähtaega lugema 06.03.2009 või muul kuupäeval enne 16.03.2009 ja kuna pankrot kuulutati välja 17.09.2009, siis ei ole põhjendatud hageja väide, et võlgnik üldse sattus laenu tagastamisel viivitusse.
98.Laenulepingu p-s 1.3 oli lepitud kokku intressimääraks 9,5% aastas. Pankroti välja kuulutamise päeva seisuga oli võlgnik seega kasutanud: 96 000 krooni 1 päeva, mille eest peab tasuma intressi 24.96 krooni; 158 500 krooni 3 päeva, mille eest peab tasuma intressi 3x41.21=123.63 krooni; 189 400 krooni 103 päeva, mille eest peab tasuma intressi 103x49.244=5072.13 krooni. Kokku tuleb hageja nõuet tunnustada täiendavalt 5220.72 krooni võrra, mis vastab 333.66 eurole. Sellises ulatuses intressinõue moodustab põhinõudest 2,76% ega ole seega ebamõistlikult suur.
99.Ringkonnakohus ei saa nõustuda haldurite seisukohaga, nagu ei saaks kohus muul õiguslikul alusel kui laenuleping võlausaldaja nõuet tunnustada. PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja kohtus taotleda nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-42-09 selgitanud, et ka nõude tunnustamise menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Seega iseenesest ei ole välistatud hageja nõude, milline koosneb rahasummadest, millised hageja tasus pankrotivõlgniku eest kolmandatele isikutele, tunnustamine muul õiguslikul alusel kui laenuleping.
100.Sellisteks vaidlusalusteks summadeks on Rahandusministeeriumile 11.05.2009 ja 23.07.2009 tasutud 800 000+150 000 krooni selgitustega „deposiit Harju Maakohtu ts.asi 2-09-14629“, 09.07.2009 Maksu- ja Tolliametile tasutud 45 590.47 krooni selgitusega „maamaks (Fransertal eest“, 03.08.2009 Rahandusministeeriumile 100 000 krooni selgitusega „Fransertal OÜ eest hagi Promo Projekt OÜ vastu“ ja samal päeval Rahandusministeeriumile tasutud 30 000 krooni selgitusega „Fransertal OÜ eest hagi Dexter Capital OÜ vastu“ (t II kd lk 48). Kohtutäiturile 28.04.2009 tasutud rahasumma 1 883 626.63 krooni arvas apellant ringkonnakohtu istungil esitatud avaldusega nõudest välja. Puudub kahtlus, et kõik nimetatud maksed on hageja poolt tehtud.
Kohtute infosüsteemist nähtub, et OÜ Fransertal hagi Dexter Capital OÜ vastu võeti menetlusse 13.08.2009 (tsiviilasi nr 2-09-37729) ja hagi rahuldav kohtuotsus jõustus maikuus 2011 ning selles jäid hageja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. OÜ Fransertal hagi PromoProjekt OÜ vastu aga keelduti 29.09.2009 menetlusse võtmast (tsiviilasi nr 2-09-37751) ja vaidlus lahendati pankrotihaldurite poolt esitatud hagi alusel tsiviilasjas nr 2-09-59538 (hageja oli riigilõivu tasumisest maakohtu 21.12.2009 määrusega vabastatud).
101.VÕS § 78 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et lahendi eelmises punktis nimetatud maksetest maamaks ja riigilõivud olidki tasutud hageja kui kolmanda isiku poolt hilisema pankrotivõlgniku kohustuste (kohustus tasuda maamaksu riigile, kohustus maksta riigilõivu hagiavalduse menetlusse võtmiseks) täitmiseks. Küll aga nähtub 23.07.2009 kompromissilepingust (t I kd lk 55-59) ja seda kinnitavast maakohtu määrusest (t I kd lk 60-63), et sõltumata sellest, et OÜ Boat Residence ei olnud tsiviilasjas nr 2-09-14629 menetlusosaliseks, oli ta kompromissilepingu pooleks ja võttis tehinguga endale kohustuse hoiustada maakohtu deposiitarvele võlausaldajale Sarved ja Sõrad OÜ-le väljamaksmiseks kokku 1 miljon krooni ja hiljemalt 09.01.2010 tasuma sama äriühingu arveldusarvele veel 200 000 krooni, samuti kohustus tasuma viivist osutatud summade mitteõigeaegsel tasumisel. Tsiviilasja materjalides sisaldub ka S.H maksekorraldus 16.02.2010 (t II kd lk 56), millest nähtub, et kompromissilepingus kokkulepitud viimase makse tegi nimetatud isik selgitusega „kompromissileping 23.07.2009 OÜ Boat Residence eest“. Seega tõlgendas ka OÜ Fransertal ja OÜ Boat Residence juhatuse liige ja enamusosanik, et 23.07.2009 kompromissilepinguga võttis OÜ Boat Residence OÜ Fransertali võlausaldaja ees iseseisva kohustuse. Seega ei saa selle lepingu alusel kohtudeposiiti tasutud summasid lugeda võlgniku kohustuse täitmiseks VÕS § 78 lg 1 mõttes ning puudub vajadus edasiselt analüüsida, kas nende summade osas oli hagejal alus esitada nõue OÜ Fransertal pankrotimenetluses.
102.VÕS § 78 lg 3 kohaselt võib kohustuse täitnud isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muuhulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Käsundita asjaajamise mõiste sisaldub VÕS § 1018 lg-s 1. Kolleegium on seisukohal, et vaidlusaluste maksete (maamaks ja riigilõivud võlgniku eest) tasumisel olid täidetud kõik õigustatud käsundita asjaajamise eeldused: aeti võõrast asja, asjaajaja tahtis soodustada teist isikut, asjaajamiseks puudus tehingust või seadusest tulenev alus ja asjaajamine vastas soodustatu huvile ning tema tegelikule tahtele. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ning seda võib ta nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Seega tuleb hageja nõuet täiendavalt tunnustada 45 590.47+130 000=175 590.47 krooni ulatuses, mis vastab 11 222.28 eurole. Kuna hageja ei ole esile toonud, et ta oleks enne pankrotimenetluses nõude esitamist pöördunud võlgniku poole nimetatud rahasummade tasumise nõudega, siis puudub alus kulutuste rahalise hüvitamisega viivitamise alusel viivise arvestamiseks VÕS § 113 alusel.
103.Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et 20.05.2009 S.H poolt allkirjastatud kolmepoolne leping hagejat ja pankrotivõlgnikku puudutavas osas ei kehti ja sel alusel hagejal nõuded pankrotimenetluses puuduvad. Küll on ka selles osas vajalik maakohtu põhjendusi muuta, sest maakohus tuvastas tehingu tühisuse TsÜS §-de 87 ja 86 alusel, kuid käesoleva otsuse p-des 87-88 selgitatu kohaselt tuleb ka selle tehingu puhul esmalt analüüsida, kas esinevad alused tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise sätete alusel. Kolleegium on tsiviilasja materjalidega tutvumise alusel
seisukohal, et selle tehingu osas on tõendatud kõik PankrS §-s 110 sätestatud eeldused ja tegemist on tagasivõidetava tehinguga PankrS mõttes. Tegemist on tehinguga, mis on sõlmitud lähikondsega (põhjendus otsuse p-des 91-92) kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Samuti on tegemist tehinguga, milline ilmselt kahjustab teiste võlausaldajate huve. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-90-08 asunud seisukohale, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Maakohus on toonud tühisuse tuvastamise alustena välja faktiliste asjaolude kogumi, mis ühtlasi tõendab kolleegiumi arvates hageja kui ühe võlausaldaja ja võlgniku poolt teiste võlausaldajate huvide kahjustamist konkreetse tehinguga: olukorras, kus võlgnikule pidi olema teada, et tema vastu on esitatud vähemalt kaks pankrotiavaldust (Herkimer OÜ 28.04.2009 ning Sarved ja Sõrad OÜ 02.04.2009), võttis võlgnik endale kohustuse tasuda samale enamusosanikule ja sama juhatuse liikme juhtimise all tegutsevatele äriühingutele leppetrahvi ning hüvitada kahju selliste kohustuste mittetäitmise korral, mille täitmine ilmselt ei olnudki tema võimuses ega sõltunud tema juhtorgani liikmete tahtest – võlgnik pidi tagama, et hageja kantakse sisse omanikuna kinnistusraamatusse kohtutäituri poolt korraldatud enampakkumise alusel konkreetseks kuupäevaks 1 kuu ja 10 päeva jooksul, kuigi kinnistusraamatusse olid tehtud kanded käsutamise keeldude kohta, samuti oli maakohus keelanud kohtutäituril igasuguste avalduste ja toimingute tegemise, ka oli teises kohtuasjas sama täitemenetlus üldse peatatud. Sellises olukorras võetud kohustuse rikkumise alusel arvestas võlausaldaja võlgniku vastu pankrotimenetluses nõude suuruses 714 000 000 krooni, kusjuures võlausaldaja koosolekul tunnustati teise järgu nõudeid (alates 01.01.2010 muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded) kokku vaid 27 032 458.40 krooni suuruses summas. Seega suurendas võlausaldaja 20.05.2009 lepinguga oma nõudeid võlgniku vastu ulatuses, mis tagaks võlgniku lähikondsele põhjendamatult suured eelised pankrotimenetluses teiste võlausaldajate arvel. Asjakohane ei ole apellandi seisukoht, nagu peaks kohus huvi kahjustamise tuvastama mõne konkreetse võlausaldaja suhtes. Kuna pankrotimenetluses toimub tunnustatud nõuete rahuldamine ühe järgu piires võrdeliselt nõuete suurusega (PankrS § 153 lg 6), siis ilmselgelt kahjustab nõue, mille puhul saaks lähikondne võlausaldajana põhjendamatult 96% selles järgus jaotatavast rahasummast, teiste sama järgu võlausaldajate huve. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et 20.05.2009 tehing on kehtetu PankrS § 110 lg 1 p 2 ning lg-te 2 ja 3 alusel ja maakohus jättis hageja nõude sellel alusel põhjendatult tunnustamata.
104.Apellant on esitanud vastuväiteid maakohtu poolt määratud vastuhagi hinnale ja selle alusel tasutud riigilõivu suurusele. TsMS § 137 lg 11 kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Seega on apellatsioonikohus kohustatud kontrollima maakohtu poolt määratud hagihinda ja selle alusel tasutud riigilõivu vastavust seaduses sätestatule ka kaebuses vastavasisuliste väidete olemasoluta. Nõude tunnustamise hagi hind on määratud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud määrusega (t II kd lk 135-140), mille kohaselt on tegemist hagihinna seisukohalt mittevaralise nõudega, mille puhul eeldatakse hinnaks 25 000 krooni. Vastuhagi hinda ei ole maakohus TsMS § 136 lg 1 mõttes määranud. Küll aga saab maakohtu otsusest lähtudes järeldada, et kohus käsitles sarnaselt hagile ka vastuhagi hinna mõttes TsMS § 125 alusel tuvastushagina, mille hinnaks on 0 krooni. Kolleegium nõustub sellise käsitlusega. Vaidlustatud tehingute tühisuse tuvastamisega või kehtetuks tunnistamisega ei kaasne pankrotivarasse vara lisandumist. Küll aga välistatakse sellega ühe võlausaldaja nõude tunnustamine ulatuses, mis kahjustaks ilmselt teiste sama rahuldamisjärgu võlausaldajate huve. Kui aga selle võlausaldaja nõude rahuldamise võimalus isegi selle tunnustamise korral on jõustunud kohtulahendiga tunnistatud sisuliselt olematuks, siis vastavalt sellise nõude
aluseks olevate tehingute tühisuse tuvastamise või kehtetuks tunnistamisega võimalikult saadava hüve väärtuseks tuleb lugeda 0 krooni.
105.Maakohtu põhjendus menetluskulude jaotuse osas on vastuoluline – esmalt nõustub kohus kostjate seisukohaga, et põhjusel, et hageja alles kohtumenetluses esitas tõendid nõude omandamise kohta Sarved ja Sõrad OÜ-lt ning seetõttu ei saanud haldurid seda osa nõudest koosolekul tunnustada, tuleb jätta selle nõude osas menetluskulud hageja kanda, järgnevalt aga jättis kõik menetluskulud hageja kanda. Kuna aga ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse, millega jätab osaliselt rahuldamata nii hagi kui vastuhagi, siis tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad ringkonnakohus kantud menetluskulud sama sätte alusel samuti kummagi poole enda kanda.
Mai Grauberg
Malle Seppik
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.