Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

kohtumaja kaudu. Asjaolud OÜ DE esitas 21.03.2012 kohtule pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse kohaselt on võlgniku omakapital seisuga 05.03.2012 -1 286,57 eurot. Võlgniku tegevus on lõppenud. Võlgniku põhitegevus oli seotud ehitustööde teostamisega, kuid alates 2011 oli järjest keerulisem leida vajalikus koguses tellimusi. Nii tekkisid osaühingul võlgnevused, mida ta enam võimeline kustutama ei ole. Harju Maakohtu 26.03.2012 määrusega nimetati OÜ DE ajutiseks pankrotihalduriks Oliver Ennok. Ajutise pankrotihalduri aruanne Oliver Ennok esitas 20.04.2012 kohtule ajutise pankrotihalduri aruande. Ajutine haldur märgib aruandes, et OÜ DE kanti äriregistrisse 13.03.2007. Võlgniku peamiseks tegevusalaks olid üldehitustööd (elamute ja mitteeluruumide ehitus). Võlgniku esindaja selgituste kohaselt oli võlgnikul alltöövõtjana järjest keerulisem leida vajalikus koguses tellimusi. Lisaks tekkisid tellijatel võlgnevused võlgniku ees, mis omakorda tekitas võlgnikul käibevahendite defitsiidi. Maksejõuetuse väljakujunemisele aitas kaasa ka XXX asuva objektiga seotud trahv, mis võlgniku esindaja selgituste kohaselt tulenes asjaolust, et tellija ei osutanud piisavalt abi objekti kiireks lõpetamiseks, mistõttu hilines võlgnik tööde üleandmisega ühe kuu ning seetõttu ei tasunud tellija osaliselt arvet. Tellija käsitles tasumata osa trahvina ning summa oli 2 870 eurot, millele lisandub käibemaks. Võlgniku esindaja selgituste kohaselt tuleks nimetatud summa kätte saamiseks esitada hagi kohtusse, kuid võlgnikul puuduvad selleks rahalised vahendid. Maksu- ja Tolliameti revident kontrollis võlgniku käibemaksu ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil juuni 2010 kuni september 2010. Kontrollimise tulemuste kohta väljastas maksuhaldur 07.02.2012 kontrollakti nr 12.2-3/3775-20. Kontrollimise tulemusena määras maksuhaldur võlgnikule tasumisele kuuluvat tulu- ja käibemaksu kokku summas 22 796,39 eurot. Otsuse aluseks on võlgniku ja OÜ AP vahel toimunud tehingud ja arved. Maksuhaldur jõudis järeldusele, et võlgniku poolt tellitud töid ei teostanud OÜ AP, mistõttu puudus võlgnikul õigus OÜ AP nimel väljastatud arvetel märgitud käibemaksu sisendkäibemaksuna arvessevõtmise õigus. Lisaks on maksuhaldur seisukohal, et võlgnik pidi teadma, et OÜ AP rekvisiitidega arvetel nimetatud tööde tegijaks ei olnud OÜ AP, vaid selleks oli maksuhaldurile tundmatu kolmas isik, mistõttu tuleb võlgniku pangakontolt OÜ-le AP tehtud väljamaksed lugeda ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks. Võlgnik vaidlustas maksuotsuse, viidates maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolule, et OÜ AP on esitanud juuni 2010 käibedeklaratsiooni, millel on maksustatava käibe suuruseks deklareeritud selline summa, mis võib oma suuruselt sisaldada võlgnikule esitatud arvel olevat kauba/teenuse summat. Peale selle tuvastamist aga ei põhistanud maksuhaldur oma sellist positsiooni, miks ja millisel seaduslikul alusel 2010 juuni käibemaksu peab tasuma nii OÜ AP kui ka võlgnik ehk maksuhaldur leidis, et tuleb küsida maksude tasumist topelt mõlemalt firmalt ning võlgnikult lisaks ka tulumaksu. Võlgnik on vaidlustanud maksuotsuse, kuid Maksu- ja Tolliamet pole võlgniku maksuotsuse vaidlustamise osas veel otsust teinud. Võlgniku 05.03.2012 bilansi kohaselt oli võlgniku kahjum 3 243,14 eurot, varasid oli kokku summas 714,57 eurot, kohustusi 2 001,14 eurot ning omakapital -1 286,57 eurot. Müügitulu 2012 majandustegevusest oli 4304,60 eurot. Ajutine pankrotihaldur on seisukohal, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on eelkõige nõrgalt koostatud äriplaan, mille tulemusel olid võlgniku ärikulud ja -tulud praktiliselt võrdsed või ületasid kulud tulusid, seetõttu ei tekkinud piisavalt reservi, et võlgnik oleks saanud lubada endale planeerimata kulusid (nagu trahv või maksuotsus) ning ajutist tellimusteta perioodi. Võlgniku omakapital oli esimest korda negatiivne 2011 kolmandas kvartalis. Kuigi 2011 majandusaasta suudeti lõpetada positiivse omakapitaliga tänu ajutisele kasumile, langes võlgnik 2012 esimese kvartali jooksul taas kahjumisse ning ka omakapital muutus negatiivseks. Seega võib maksejõuetuse lõpliku

väljakujunemise ajaks pidada 2012 algust. Samas kui võlgniku suhtes jääb kehtima maksuotsus, siis on võlgnik reaalselt juba oma maksukohustusi rikkunud 2010 ning esitatud finantsnäitajad ei vasta seega tõele. Võlgnik on pidevalt soetanud ehitusmaterjale sularahas ning esitanud vastavad aruanded, kuid kuludokumentide vastavust ei ole ajutine haldur kontrollinud. Ajutine haldur on kindlaks teinud, et võlgnikul puudub reaalne olemasolev vara. Võlgnikul on nõudeid kogusummas 429 eurot, kuid nende sissenõudmine eeldab kulude tasumist. Võlgnikul on kohustusi kokku ca 32 000 eurot, kui arvestada, et maksuhalduri maksunõue on põhjendatud. Ajutine haldur ei ole tuvastanud vara tagasivõitmise võimalusi. Võlgniku majandustegevus on käesolevaks hetkeks lõppenud, lisaks puuduvad võlgnikul põhivarad, töötajad ning kapital, et jätkata majandustegevust. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgnikul puuduvad tegevuse jätkamise ja tervendamise väljavaated. Ajutise halduri hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga, sest võlgnikul puudub reaalne vara ning võlgnikul on kohustusi ca 32 000 eurot. Samal ajal aga kohustused pidevalt kasvavad intresside ja viiviste näol. Võlgnik on ise pankrotiavalduse esitamisega kinnitanud oma püsivat maksejõuetust. Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks ei ole pankrotikuritegu ega raske juhtimisviga, vaid muu asjaolu pankrotiseaduse mõistes. Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on eelkõige nõrgalt koostatud äriplaan, mille tulemusel olid võlgniku ärikulud ja äritulud praktiliselt võrdsed või ületasid kulud tulusid, seetõttu ei tekkinud piisavalt reservi, et võlgnik oleks saanud lubada endale planeerimata kulusid (nagu trahv või maksuotsus) ning ajutist tellimusteta perioodi. Arvestades maksuhalduri poolt teostatud revisjoni tulemusi võib võlgnik olla rikkunud oma maksude arvestamise kohustusi. Sellest tulenevalt võivad ebaõiged olla ka muud võlgniku finantsnäitajad. Tulenevalt eeltoodust ja sellest, et võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks, on ajutine pankrotihaldur seisukohal, et juhul, kui võlausaldajad või kolmandad isikud ei tasu kohtu tagatiste kontole pankrotimenetluse kulusid, tuleb OÜ DE pankrotiavalduse menetlus lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi võlgnik pankrotiavalduse juurde. Ajutine pankrotihaldur jäi oma aruandes toodud seisukohtade juurde ning palus kohtul pankrotimenetluse raugemise vältimiseks määrata kohtu deposiiti 3 000 eurot. Samuti palus ajutine haldur välja mõista halduri tasu ja hüvitada tehtud vajalikud kulutused. Võlgnik ajutise halduri aruandele ning tasu ja kulutuste suurusele vastu ei vaielnud. Kohus, võtnud arvesse asjas esitatud kirjalikke tõendeid, võlgniku antud seletusi, ajutise halduri Oliver Ennoki arvamust ja hinnanud neid kogumis, leiab, et OÜ DE pankrotiavalduse menetlus tuleb lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohus leiab, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. PankrS § 29 lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib kohus lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. Ajutine pankrotihaldur on tuvastanud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. OÜ-l DE on kohustusi ligikaudu 32 000 euro ulatuses, reaalne vara puudub. Vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused puuduvad. Võlgniku maksejõuetus tekkis hiljemalt 2012 esimeses kvartalis. Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks ei ole pankrotikuritegu ega raske juhtimisviga, vaid muu asjaolu pankrotiseaduse mõistes. Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on eelkõige

nõrgalt koostatud äriplaan, mille tulemusel olid võlgniku ärikulud ja äritulud praktiliselt võrdsed või ületasid kulud tulusid, seetõttu ei tekkinud piisavalt reservi, et võlgnik oleks saanud lubada endale planeerimata kulusid (nagu trahv või maksuotsus) ning ajutist tellimusteta perioodi. Arvestades maksuhalduri poolt teostatud revisjoni tulemusi võib võlgnik olla rikkunud oma maksude arvestamise kohustusi. Sellest tulenevalt võivad ebaõiged olla ka muud võlgniku finantsnäitajad. PankrS § 29 lg 3 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust raugemise tõttu käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. 24.04.2012 määrusega tegi kohus OÜ DE pankrotimenetlusest huvitatud isikutele ettepaneku tasuda OÜ DE pankrotimenetluse kulude katteks ettemaksuna 3 000 eurot 10 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest kohtu tagatiste kontole. Teade nimetatud ettepaneku kohta on avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. OÜ DE pankrotimenetluse kulusid deponeeritud ei ole. Kohus leiab, et kuna OÜ-l DE ei ole piisavalt vara kohustuste täitmiseks ja ettevõtte majandustegevus on lõppenud, nõustub kohus ajutise halduri aruandes tooduga, et võlgnik on maksejõuetu ja see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutise iseloomuga. Kuivõrd võlgnikul ei ole piisavalt vara pankrotimenetluse kulude katteks ning OÜ DE pankrotimenetlusest huvitatud isikud pankrotimenetluse kulude katteks tagatist andnud ei ole, siis on põhjendatud lõpetada OÜ DE pankrotiavalduse menetlus pankrotti väljakuulutamata raugemise tõttu PankrS § 29 lg 1 ja 2 alusel. Vastavalt PankrS § 29 lg-le 8 kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 lg 1 kohaselt lõppenud juriidilise isiku dokumendid antakse hoiule likvideerijale või kolmandale isikule. Dokumente säilitatakse kümme aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 46 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku dokumentatsioon anda 10 aastaks vastutavale hoiule võlgniku juhatuse liikmele ED (isikukood XXX). PankrS § 23 lg 1 ja 2 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos käesoleva seaduse § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. Lõike 3 kohaselt on ajutise halduri tunnitasu ülemmäär 96 eurot. Lõike 4 kohaselt kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks, mõistab kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest. Riigi vahenditest ei hüvitata ajutise halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui 397 eurot (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud sotsiaalmaks). Lõike 6 kohaselt võib kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb. Ajutine haldur on esitatud aruande kohaselt kulutanud PankrS §-st 22 tulenevate ülesannete täitmiseks 13 tundi ning palub määrata ajutise halduri tasuks 1 040 eurot, millele lisandub käibemaks 208 eurot, kokku 1 248 eurot ja kulutuste hüvituseks 79 eurot. Töötasu arvutamisel on ajutine haldur lähtunud tunnitasu määrast 80 eurot. Ajutine haldur palub ajutise halduri

tasust 397 eurot hüvitada riigi vahenditest ja tasuda see Pankrotihalduribüroo Ennok OÜ arvelduskontole. Kohus leiab, et ajutise halduri nõutud tasu ja tehtud kulutused on mõistlikud, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahuga ja ajutise halduri kutseoskustega. Võlgnik ei ole tasu ja kulutuste suurusele vastu vaielnud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 146 lg 1 p 2 kohaselt menetluskulud kannab isik, kes on kulud võtnud enda kanda kohtule esitatud avaldusega või kokkuleppega. Võlgniku lepinguline esindaja on kinnitanud 24.04.2012 juhatuse liikme nõusolekut hüvitada ajutise halduri tasust 200 eurot. Tulenevalt eeltoodust tuleb ajutise halduri tasust 200 eurot välja mõista OÜ DE juhatuse liikmelt ED. Kohus on seisukohal, et ajutise halduri tasust 397 eurot (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud sotsiaalmaks) tuleb hüvitada riigi vahenditest PankrS § 23 lg 4 ja 5 alusel, kuna kohus lõpetab OÜ DE pankrotiavalduse menetluse raugemisega võlgniku avalduse alusel ning võlgnikul ei jätku vara ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks.

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.