Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse (terviktekst lk 122-128) kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 10.10.2001 laenulepingu nr 1. Lepingu p 3.1 kohaselt on kostja I poolt hagejale tagastatava krediidi (laenu) suuruseks 144 000 krooni ehk 9 197,40 eurot. Lepingu p 3.4 kohaselt tähtajaks tasumata intressilt kohustub laenuvõtja maksma laenuandjale viivist 1% päevas. Lepingu p 4.1 kohaselt kohustub laenuvõtja tagastama laenuandjale lepingu p 3.1 fikseeritud summa igakuiste osamaksetena – kuupäev määramata. Ka igakuise osamakse suurus jäi määramata (lepingu p 4.2). Lepingu p 4.3 kohaselt tähtaegselt tasumata osamakselt kohustub laenuvõtja maksma laenuandjale viivist 1% päevas. Lepingu p 4.4 kohaselt kohustub laenuvõtja tasuma laenuandjale lepingupunktis 3.1 fikseeritud summa täisulatuses hiljemalt 10.01.2002. Laenulepingule sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu lisa 1 10.10.2003. Nimetatud lepingu lisa p 1 kohaselt seisuga 10.10.2003 võlgneb laenusaaja laenuandjale 205 800 krooni ehk 13 153,02 eurot. Lepingu lisa p 2 kohaselt kohustub laenuvõtja tagastama laenuandjale lepingu p 1 fikseeritud summa igakuiste osamaksetena, mis kuuluvad tasumisele iga kuu 10.kuupäeval. Lepingu lisa p 3 kohaselt peab igakuise osamakse suurus olema vähemalt 3 000 krooni ehk 191,73 eurot. Lepingu p 5 kohaselt kohustub laenuvõtja tasuma laenuandjale laenulepingu p 1 fikseeritud summa täisulatuses hiljemalt 10.10.2007. Käesolevaks ajaks ei ole kostja I tagasi maksnud hagejale saadud summat ega ole tasunud sellelt ka viiviseid. 17.10.2001 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 2. Laenulepingu p 3.1 kohaselt laenuvõtja ehk kostja I poolt laenuandjale ehk hagejale tagastatava 2% kuus ja laenuvõtja kohustub nimetatud intressi tasuma laenuandjale iga kalendrikuu 17.kuupäeval. Lepingu p 4.1 kohaselt kohustub laenuvõtja tagastama laenu andjale lepingu punktis 3.1 fikseeritud summa igakuiste osamaksetena, tasumise kuupäeva kokku ei lepitud. Ka osamakse suurust ei lepitud kokku (lepingu p 4.2). Lepingu p 4.3 kohaselt kohustub tähtaegselt tasumata osamakselt laenuvõtja maksma laenuandjale viivist 1% päevas. Lepingu p 4.4 kohaselt kohustub laenuvõtja tasuma laenuandjale lepingu punktis 3.1 fikseeritud summa täisulatuses hiljemalt 17.11.2001. Laenulepingule 2 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu lisa 17.07.2003. Laenulepingu 2 lisa p 1 kohaselt seisuga 17.07.2003 võlgneb laenusaaja laenuandjale 17 503 krooni ehk 1 118,65 eurot. Lisa p 2 kohaselt kohustub tagastama laenuvõtja laenuandjale lepingu punktis 1 fikseeritud summa igakuiste osamaksetena, mis kuuluvad tasumisele iga kalendrikuu 17.kuupäeval. Lepingu lisa p 3 kohaselt igakuise osamakse suurus peab olema vähemalt 200 krooni ehk 12,78 eurot. Lepingu lisa p 4 kohaselt tähtaegselt tasumata osamakselt kohustub laenuvõtja maksma laenuandjale viivist 1% päevas. Lepingu lisa p 5 kohaselt kohustub laenuvõtja tasuma laenuandjale laenulepingu punktis 1 fikseeritud summa täisulatuses hiljemalt 17.10.2006. Käesolevaks ajaks ei ole kostja I oma lepingulisi kohustusi täitnud. Kuna laenulepingutes laenu tagasimaksmised olid määratud igakuiste tagasimaksetena, on osa laenulepingutest ja nende lisadest tulenevad laenu tagasimaksed aegunud, samas ei ole aegunud kogu võlgnevuse tagasinõudmise õigus. Nimelt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada tulenevalt TsÜS § 147 lg 3. Seega tulenevalt TsÜS § 154 on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastab nõue muutub sissenõutavaks (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-57-08, 3-2-1-95-08, 3-2-1-108-08). Antud juhul algab aegumistähtaeg 1. jaanuarist 2006 kell 00.00. Seega 10.10.2003 laenulepingu lisast tulenevalt ei ole aegunud osamaksed summas 8 167,91 eurot ehk 127 800 krooni.

17.07.2003 sõlmitud laenulepingu 2 lisast tulenevalt ei ole aegunud osamaksed summas 747,96 eurot ehk 11 307 krooni. Seega palub hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks kahe laenulepingu kohaselt tasumata ja aegumata põhivõlgnevus summas 8 915,87 eurot ehk 139 503 krooni. 10.10.2003 laenulepingu 1 lisa p 4 kohaselt tähtaegselt tasumata osamakselt kohustub laenuvõtja maksma laenuandjale viivist 1% päevas. Nimetatud lepingu lisa p 3 kohaselt peab igakuise osamakse suurus olema vähemalt 3 000 krooni. Seega ühe päeva viivis nimetatud lepingu lisa kohaselt on 30 krooni (3 000 x 1%). Kuna viiviseid arvestatakse iga osamakse kohta eraldi, siis tuleb iga osamakse viivis arvutada ka eraldi. Seega esimene tasumata ja aegumata osamakse tuli kostjatel tasuda hagejale 10.01.2006, kuna tulenevalt nimetatud lepingu lisa p 2 kohaselt kohustub tagastama laenuvõtja laenuandjale lepingu punktis 1 fikseeritud summa igakuise osamaksetena, mis kuuluvad tasumisele iga kalendrikuu kümnendal kuupäeval. Seega kuna kostjad hagejale ei tasunud osamakset, hakkas alates 11.01.2006 sellest osamaksest viivise arvestus ja ka järgnevatest. Kuna sellest kuupäevast alates on möödunud seisuga 15.10.2009 1374 päeva, seega selle osamakse viivised on 30x1347=41 220 krooni. Selliselt on arvestatud hageja poolt kõikide osamakse viivised. Kokku seisuga 15.10.2009 moodustub kostjate võlgnevus viiviste näol hageja ees igalt osamakselt tulenevalt 10.10.2003 laenulepingu lisast summas 1 151 448 krooni ehk 73 590,94 eurot. Kuna aga hageja näitab üles heausksust, vähendab ta nõutavate viiviste summat võrdeliseks põhivõlgnevusega, seega palub hageja austatud kohtul välja mõista kostjatelt solidaarselt 10.10.2003 laenulepingu lisast tulenevalt summas 8 167,91 eurot ehk 127 800 krooni. 17.06.2003 laenulepingu 2 lisa p 4 kohaselt tähtaegselt tasumata osamakselt kohustub laenuvõtja maksma laenuandjale viivist 1% päevas. Nimetatud lepingu lisa p 3 kohaselt peab igakuise osamakse suurus olema vähemalt 200 krooni. Seega ühe päeva viivis nimetatud lepingu lisa kohaselt on 2 krooni (200 x 1% = 2) krooni ehk 0,13 eurot. Kuna viiviseid arvestatakse iga osamakse kohta eraldi, siis tuleb iga osamakse viivis arvutada ka eraldi. Seega esimene tasumata ja aegumata osamakse tuli kostjatel tasuda hagejale 17.01.2006, kuna tulenevalt nimetatud lepingu lisa p 2 kohaselt kohustub tagastama laenuvõtja laenuandjale lepingu punktis 1 fikseeritud summa igakuise osamaksetena, mis kuuluvad tasumisele iga kalendrikuu 17.kuupäeval. Kuna kostjad hagejale ei tasunud osamakset, hakkas alates 18.01.2006 sellest osamaksest viivise arvestus ja ka järgnevatest. Kuna sellest kuupäevast alates on möödunud seisuga 15.10.2009 1374 päeva, on viivise suurus 2x1347=2 734 krooni ehk 174,73 eurot. Selliselt on arvestatud hageja poolt kõikide osamakse viivised. Kokku seisuga 15.10.2009 on viivised 130 770,82 krooni ehk 8 357,78 eurot. Kuna aga hageja näitab üles heausksust, vähendab ta nõutavate viiviste summat võrdeliseks põhivõlgnevusega, seega palub hageja austatud kohtul välja mõista kostjatelt solidaarselt 17.07.2003 laenulepingu 2 lisast tulenevalt summas 747,96 eurot ehk 11 703 krooni. Seega kokku kahe laenulepingu lisade kohaselt palub hageja kohtul välja mõista kostjatelt viiviseid võrdeliselt põhivõlaga summas 8 915,87 eurot ehk 139 503,05 krooni. Hageja on esitanud hagiavalduse laenu tagasisaamiseks solidaarselt kostjate vastu. Kuna tegemist on perekonna huvides võetud laenuga, ei saa väita, et kostja II ehk siis laenuvõtja abikaasa ei ole seotud laenuga ega selle tagasimaksmise kohustusega. Nimetatud asjaolu kinnitab kostja II ka oma allkirja andmisega kostja I poolt võetud laenule ehitise pandilepingu sõlmimisega. Kui laen oleks võetud kostja I poolt erahuvides, ei oleks kostja II allkirjastanud pandilepingut ega seadnud tagatiseks võimaliku ohuna sellest ilmajäämisel

poolte ühise vara Rapla maakonnas asuva Hagudi külas asuva tuuliku, seda enam, et nimetatud hoones elab kostja II koos poolte ühiste lastega. Laen võeti just nimelt kõnealuse tuuliku renoveerimiseks, mida kasutasid ja kasutavad elamiseks kostja lapsed. Seetõttu ei saa väita, et tuuliku renoveerimiseks võetud laen ei ole võetud perekonna huvides ja ka pandilepingule allakirjutamisega kinnitab kostja II, et laen oli võetud perekonna huvides. Pandilepinguga tunnustavad pooled laenu võtmist perekonna huvides ja solidaarselt vastutust laenuandja ees. Kui kostja II oleks vaid laenu tagajaks või käendajaks, oleksid pooled sõlminud hoopis teistsuguse sisuga lepingud hoopis teistel alustel. Laenu küsis kostja I vabaks kasutuseks, kuna ta oli ostnud vanad Krusesterni mõisa tuuleveski müürid ja taastada need omale elamuks). Käesolevaks ajaks on nimetatud tuuleveski müürid taastatud elamuks. Elamusse on ehitatud saun ja moodne köök. Elamu lähedale on juurde ehitatud paekivist varjualune kolmele autole. On teostatud haljastus ning ehitatud aed. Ostu hetkest alates on tegemist kinnistu näol kostjate ühisvaraga ning on seda seniajani, kostjad ei ole ühisvara jaganud. Laenu ei ole võetud hageja ja kostja I ühiseks äritegevuseks. Kostja I omas ettevõtet OÜ-d Q-M ning kuna „projektid ei sujunud“, oli ettevõte pankroti seisus. OÜ Q-M i näol oli tegemist kostjate ühisvaraga ning hagejal ei ole kunagi olnud mingeid ülesandeid osaühingus Q-M ega ole tema ülesandeks olnud kunagi OÜ Q-M i äritegevuse finantseerimine. Kostja I on korduvalt menetluse käigus omaks võtnud, et on kohustatud tagasi maksma laenusumma koos viivistega ning võlgnevuse tagasimakse on solidaarne kostja II-ga. Juhindudes VÕS § 8 lg 1, 2, § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 6, § 396 lg 1, § 113 lg 1, PkS § 33 lg 1, 2 , Riigikohtu lahendist nr 3-2-2-2-08, TsMS § 231 lg 2, mille kohaselt ei vaja tõendamist poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide, kui vastaspool võtab selle omaks, taotleb hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse ja viiviste aegumata osa kokku 17 831,73 eurot (279 006 krooni), sh põhivõlgnevus 8 915,87 eurot (139 503 krooni) ning viivised 8 915,87 eurot (139 503 krooni) ning mõista kostjatelt välja hageja menetluskulud ning kostjate kohtukulud jätta nende endi kanda. Kostja I vastuväited Kuigi hageja on esialgset nõuet vähendanud, vaidleb kostja I hagile vastu (14.03.2011 vastus, lk 135-139). Põhinõue on suuremas ulatuses aegunud, kui hageja on arvestanud ja viivisenõue on osaliselt aegunud. Viivisenõue on esitatud ebamõistlikult hilja ning seetõttu on hageja kaotanud õiguse viivise nõude esitamiseks. Viivis on ebamõistlikult suur, kostjat põhjendamatus ulatuses koormav ja vastuolus heade kommete ning heausksuse põhimõttega. Hageja on vääralt tuginenud TsÜS § 147 lg 3, kuivõrd õige on tugineda sama seadustiku § 147 lg 1 ja 2. Laenu tagastamise kohustus ei ole samastatav kokkulepitud tasu maksmise nõudega TsÜS § 147 lg 3 alusel. Kokkulepitud tasu maksmise nõue on rakendatav reeglina teenuse osutamise lepingute osas, kus üks pool on kohustatud teisele lepingupoolele teatud soorituse eest tasu maksma. Laenu tagastus on oma olemuselt kasutusleping, kus üks lepingupool on laenuks saadud asja kohustatud tagasi andma. Laenulepingust tulenevatele nõuetele kohaldub üldine aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi, mis hakkab kulgema TsÜS § 147 lg 1 ja 2 alusel alates hetkest, mis laenuandjal on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Tegemist ei ole ka aegumise erijuhtumiga TsÜS § 154 järgi (ehk korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumine), kuivõrd laenu tagastamine osade kaupa ei muuda kohustust korduvaks – korduvaks muudab kohustuse olemus – ja korduvus on määratletud reeglina perioodiga. Laenulepingu järgi kohustub laenusaaja siiski tagastama laenuks saadud asja ja eesmärk pole saavutada kindla korduvusega mingi soorituse teostamine vaid ainult saadud asja tagastamine. Seega 17.07.2003 sõlmitud laenulepingu järgi saabus iga kuu 200 krooni /12,78 euro tagastamise

tähtaeg iga kuu 17.kuupäeval ning iga kuu 18.kuupäevast arvates oli eelmisel päeval laekuma pidanud 200 krooni osas nõude aegumine hakanud kulgema. Hagi esitamise ajaks 16.10.2009 oli 17.07.2003 sõlmitud laenulepingu alusel esitatavast nõudest aegunud nõue summas 7 600 krooni / 485, 75 eurot. 10.10.2003 sõlmitud laenulepingu alusel esitatavast nõudest oli seisuga 16.10.2009 aegunud 108 000 krooni/ 6 902,5 eurot. Seega 17.07.2003 sõlmitud laenulepingu põhinõue saab olla mitte suurem kui 9 903 krooni/632, 92 eurot ning 10.10.2003 sõlmitud laenulepingu põhinõue saab olla mitte suurem kui 97 800 krooni/ 6 250,56 eurot. Kokku ei saa hageja põhinõue laenulepingute alusel olla suurem kui 6 883,48 eurot ehk 107 703 krooni. Ülejäänud osas on laenulepingutest tulenev hageja nõue aegunud ning kostja I palub kohaldada aegumist. Kostja I palub kohaldada aegumist ulatuses, mis on kajastatud kostja II 01.03.2010 vastuses. Viivisenõuet on alusetu ka, kuna hageja ei ole mõistliku aja jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest arvates teatanud, et ta kavatseb leppetrahvi (viivist) nõuda. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist, teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostjal I oli laenulepingute lisadest tulenevalt juba 2003 II poolest alates kohustus iga kuu laenu tagasimakseid teha. Laen pidi lõplikult olema tagasi makstud ühe lepingu lisa järgi oktoobris 2006 ja teise lepingu lisa järgi oktoobris 2007. Pretensioonid, milles hageja nõuab esmakordselt viivist, on aga esitatud 03.10.2009 – seega 6 aastat pärast esimesi laenulepingujärgsete maksete viibimisi. Leian, et see on ilmselgelt ebamõistlik aeg. Riigikohus on oma lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-28-08 selgitanud viivise nõudmisest teatamise eesmärki VÕS § 159 lg 2 mõttes ning avanud ka määratlemata õigusmõiste „teatamise mõistlik aeg”, sisu: „VÕS § 159 lg 2 kohaldamise eelduseks on muu hulgas ka kohustuse rikkumise avastamise aja tuvastamine. Sellest hetkest hakkab kulgema mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks. /.../ Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Leppetrahvi nõude aegumistähtaega tuleb mõistliku aja leidmiseks koos teiste vajalike asjaoludega arvestada. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm (TsÜS § 146 lg 1) leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. Kui nõude aegumistähtaja pikkus on näiteks 3 aastat, mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg. Leppetrahvi teatamine nõudest ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Kuigi leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist, ei tule leppetrahvi teade esitada kohustust rikkunud poolele viivitamata, n-ö igaks juhuks. Leppetrahvi teade (ka kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on võrdsustatav teatega) tuleb esitada mõistliku aja jooksul.” Alates hetkest, mil laenu tagasimaksed ei laekunud, pidi hagejale olema selge, et kostja rikub kohustuse täitmise tähtaega. Viivise nõude on hageja esitanud 10.10.2003 laenulepingu lisa lõpliku täitmise tähtajast ligi 2 aastat hiljem ja 17.07.2003 laenulepingu lisa lõpptähtpäevast ligi 3 aastat hiljem. Arvestades, et kostja on selgitanud, et saadud laen oli tegelikult investeering ühisesse ettevõttesse ning vormistati hiljem kostja isikliku laenuna ning arvestades, et hageja ei ole mõistliku aja jooksul viivise nõudmisest teatanud, oleks viivise nõudmine ebaõiglane ning VÕS § 159 lg 2 tulenevalt on hageja kaotanud õiguse viivist nõuda.

Viivisenõue on aegunud osamaksete tagastamise osas tagasimakse tähtajaga enne 17.09.2006 ja kaasaarvatud ehk summas 22 432 krooni/ 1 433,67 eurot 17.07.2003 laenulepingu alusel ning 10.10.2003 laenulepingu alusel on aegunud viivisenõue enne 10.10.2006 (k.a.) tagastamise kuulunud osamaksete osas summas 674 520 krooni/43 109,69 eurot. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Kostja I palub kohaldada aegumist ka viivisenõude osas kokku summas 44 543,36 eurot/696 952 krooni ehk lugeda hageja viivisenõue aegunuks. Juhul, kui kohus peab viivise nõude esitamist ja rahuldamist vaatamata VÕS § 159 lg 2 siiski võimalikuks, siis palub kostja I VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivist vähendada. Lisaks leiab kostja I, et viivise nõudmine antud tehingute asjaolusid arvestades on heade kommetega vastuolus. Saadud laen oli tegelikkuses investeering ühisesse ärisse ning hageja pidid samuti kandma äri ebaõnnestumisega seotud riske (01.08.2001 asutatud OÜ IM M /reg kood XXX/, mille ainuosanik on hageja). Nüüd on aga ettevõtte investeeringuna antud summast saanud kostja isiklik laen ja hageja püüab ülemäärase viivise nõudmisega kostja I arvel rikastuda. (TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei tohiks õiguste teostamise eesmärgiks olla teisele isikule kahju tekitamine.) Kostja I on kandnud ettevõtluse luhtumisega seotud kahju ning tema majanduslik olukord ei võimalda hageja nõutud viivist maksta – see on talle ülemäära koormav. Kostja ainsaks varaks on kostjaga II ühisomandis olev Tuuleveski kinnistu. Lisaks ei ole hageja tõendanud ega selgitanud, milline on tema õigustatud huvi sellises suuruses viivise saamiseks. Eeltoodu alusel palub kostja I vähendada viivist mõistliku suuruseni. Kostja I nõustub, et saadud laen kulutati perekonna huvides (lastele). Laenu ei kasutatud tuuliku ehitamiseks nagu hageja väidab. Samuti pole õige, et kostja II on tuulikut kasutanud enda elukohana - kostja II ei ole kunagi tuulikut oma elukohana kasutanud. Küll aga on seda teinud kostjate ühised lapsed. Kostja I nõustub ka sellega, et kostjate vahel on ühisvara jagamata - tuuliku alune maa on kantud kinnistusraamatusse 2007 ning kuna kostjate abielu oli siis veel lahutamata (lahutatud 2009), siis on perekonnaseaduse kohaselt tegemist ühisvaraga. Aegumise tõttu ei saa hageja põhinõue olla suurem, kui 6 883,48 eurot ehk 107 703 krooni. Viivisenõude palub kostja I jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja II vastuväited Kostja II hagi ei tunnista (14.03.2011 vastus lk 143-147). Kostja II ei vastuta sõlmitud laenulepingutest ja selle lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja ja kostja I sõlmisid 10.10.2001 laenulepingu ja 10.10.2003 laenulepingu lisa. Kostja II ei olnud laenulepingu ega lisa osapooleks. Laen võeti hageja ja kostja I vahel kokkulepitud tingimustel ja eesmärkidel. Kuna kostja II ei olnud laenulepingu osapooleks, siis ei saa tema vastutada ka laenulepingust ja lepingulisadest tulenevate kohustuste täitmise osas. Asjaolu, et kostja II ei olnud laenulepingute ega lisade osapooleks on hageja korduvalt oma vastustes ka ise kinnitanud (eeskätt 15.10.2009 esitatud hagiavalduse ese). Lisaks on hageja oma 17.05.2010 vastuses korduvalt viidanud, et on tõepoolest õige, et hagejal selles hagis kostja II vastu otseselt rahalisi nõudeid ei ole; kostja II keeldumine täita pandilepinguga endale võetud kohustusi on viinud hageja väljapääsmatusse olukorda. Selle tõttu hageja ongi olnud sunnitud esitama hagi kostja II suhtes. Hageja kinnitas oma seisukohta ka 17.05.2010 esitatud vastuses sellega, et kuna kostja II ei ole laenulepingu pool ei tohiks viimane ka laenulepingust tulenevate nõuete osas seisukohtasid esitada (vastuse lk 3). Eeltoodust nähtuvalt on ilmne, et kostja I ja hageja vahel sõlmitud laenulepingute ja nende lisade näol ei olnud tegemist perekonna huvides võetud laenuga. Nimetatud asjaolu on ülalpool

korduvalt kinnitanud ka hageja ise. Kostja I nõustub hageja poolt asjakohase viitega PkS § 33 lg 1 sätestatule. Hageja ei ole välja toonud ühtegi alust, millest tulenevalt peaks kostja II vastutama solidaarselt kostjaga I kostja I ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust ja nende lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest. Eeltoodust nähtuvalt ei saa antud juhtumis kontekstist nähtuvalt PKS § 33 lg 1 kostja II osas kohaldada. Pandilepingu allkirjastamine ei ole samastatav laenu võtmisega perekonna huvides. Tegemist on kahe eraldi omavahel mitteseotud tehinguga. Kostja II taotleb hagi rahuldamata jätmist ning menetluskulude jätmist hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused 22.02.2012 määrusega määras kohus poolte nõusolekul asja lahendamiseks kirjaliku menetluse. Kohus on enne kirjaliku menetluse määramist pooled korduvalt ärakuulanud kohtuistungitel (17.08.2010, 11.01.2011, 05.04.2011). Kohus leiab, et hagi kostja I suhtes tuleb rahuldada osaliselt ning kostja II suhtes jätta rahuldamata. Esmalt lahendab kohus hagi aegumisse puutuva. Hageja esitas kostjate vastu nõude, mille aluseks on hageja ja kostja I vahel sõlmitud kaks laenulepingut – 10.oktoobrist 2001 (lk 12) ja selle lisa 10.oktoobrist 2003 (lk 13) ning 17.oktoobrist 2001 (lk 10) ja selle lisa 17.juulist 2003 (lk 11). Aegumise kohaldamist taotlevad mõlemad kostjad. 10.10.2001 laenulepingu (lk 12) alusel sai kostja I hagejalt laenu 144 000 krooni. Lepingu p 4.4. järgi kohustus kostja I laenu tagastama hiljemalt 10.01.2002. 10.10.2003 sõlmitud laenulepingu lisas (lk 13) fikseerisid hageja ja kostja I, et kostja I võlgneb hagejale 10.10.2003 seisuga 205 800 krooni ning kohustub selle tasuma igakuiste osamaksetena iga kuu 10.kuupäeval vähemalt 3 000 krooni suuruses. Lepingu p 5 kohaselt oli kogu laenusumma tasumise tähtajaks hiljemalt 10.10.2007. 17.10.2001 sõlmitud laenulepingu alusel sai kostja I hagejalt laenu 140 000 krooni, mille kohustus tagastama hiljemalt 17.11.2001 (p 4.4). Laenulepingu lisa (lk 11) järgi kohustus kostja I laenu tagastama 200 krooniste osamaksetena iga kalendrikuu 17.kuupäeval. Kogu laenusumma tuli tagastada hiljemalt 17.10.2006 (p 5). Hagiavalduses (terviktekst lk 122-128) möönab hageja, et hageja nõuded kostjate vastu on aegunud 17.07.2003 lisa järgi perioodil 17.08.2003-17.12.2005 ning 10.10.2003 lisa järgi perioodil 10.11.2003-10.12.2005. Kostja II arvates on 17.10.2001 laenulepingu ja selle 17.07.2003 lisa järgi aegunud nõuded, mille tasumise tähtaeg langes perioodi 18.08.2006-17.09.2009, kokku 7 600 krooni suuruses ning 10.10.2001 laenulepingu ja selle 10.10.2003 lisa järgi nõuded, mille tasumise tähtaeg oli 10.11.2006-10.09.2009, kokku 108 000 krooni suuruses. Kostja I väitel ei saa tema poolt hagejale võlgnetav summa olla suurem kui 223 303 krooni. Kostja I taotleb aegumise kohaldamist kostja II poolt taotletu järgi. Laenulepingut tulenev laenu tagastamise nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisest, st ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist.

Kohustuse täitmise tähtaja leppisid hageja ja kostja II kokku laenulepingute lisades. Kostjal I oli kohustus laenu tagasi maksta osamaksetena iga kuu kokkulepitud kuupäeval ( 17.07.2003 lisa järgi iga kuu 17.kuupäeval ja 10.10.2003 lisa järgi iga kuu 10.kuupäeval). Seega muutus hageja nõue kokkulepitud osamakse osas sissenõutavaks 17.07.2003 lisa järgi iga kuu 18.kuupäeval ja 10.10.2003 lisa järgi iga kuu 11.kuupäeval. Kuna hageja ja kostja I leppisid kokku laenu tagastamises osamaksetena iga kuu kokkulepitud kuupäeval (mõlema lepingu puhul), ei ole õige hageja seisukoht aegumise suhtes. Kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 147 lg 3, vaid lõiked 1 ja 2. Hageja esitas hagi kostja I vastu 16.10.2009 ja kostja II vastu 05.01.2011. Seega on aegunud ülalmärgitust tulenevalt hageja 10.10.2001 laenulepingust ja selle lisast tulenevad nõuded, mille tasumise tähtaeg oli perioodil 10.11.2003-10.09.2006 ning 17.10.2001 laenulepingust ja selle lisast tulenevad nõuded, mille tasumise tähtaeg oli perioodil 17.08.2003-17.09.2006. Arvestades, et kostja II vastu esitas hageja hagi alles 05.01.2011, on ülalmärgitud sätete alusel nõuded kostja II suhtes aegunud kogu ulatuses. Kõrvalkohustusest tulenev nõue (viivisenõue) on aegunud samal ajal põhikohustusest tuleneva nõudega TsÜS § 144 alusel. Seetõttu puudub hagejal õigus saada viivist aegunud nõuete alusel. Järgmisena lahendab kohus hageja väite laenu võtmise kohta kostja I poolt perekonna huvides. 18.10.2001 poolte vahel sõlmitud ehitise pandilepingus (lk 6-8) kinnitab kostja I pantijana, et pandiese – ehitis Hagudi külas Rapla vallas Rapla maakonnas – on tema omand (p 1.1, 2.1). Kostja II on pandilepingus avaldanud, et on pantija abikaasana nõus lepingu sõlmimisega ja annab kostjale I nõusoleku lepingu objektiks oleva ehitise pantimiseks (p 1.3). Kostja I vastuse kohaselt võttis ta laenu seoses hagejaga ja kostjavahelise ühise äritegevusega. Algselt ei esitanud hageja kostja II vastu rahalist nõuet. Hageja selgitas, et märkis hagiavalduses kostja II kostjana vaid seetõttu, et taotles hagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmist. Menetluse käigus esitas hageja kostjate vastu solidaarses nõude väites, et tegemist oli perekonnahuvides võetud laenuga. Laenu võtmist kostja I poolt perekonnahuvides, ei ole hageja tõendanud. Laenu võtmist perekonnahuvides ei saa kohtu arvates tuletada sõlmitud pandilepingust. Pandilepingus märgitu kohaselt andis kostja II vaid abikaasale õiguse pandilepingu sõlmimiseks ja ehitise pantimiseks. Pant tagab nõude rahuldamise panditud vara arvel (AÕS § 276). Pantijaks võib olla mitte ainult võlgnik, vaid ka kolmas isik (AÕS § 278). See tähendab, et kostja II võis asja pantida kostja I võla eest. Praktikas on tavapärane, et üks abikaasa tagab teise abikaasa poolt võetud laenu. Laenu tagamine ei muuda laenu perekonna huvides võetud laenuks. Tavapärane on ka see, et ühe abikaasa poolt võetud laenu tagatakse teise abikaasa ja abikaasade laste elukohaks oleva ehitise või kinnisasjaga. Kostja I on 14.03.2011 esitatud vastuses esitanud vastukäivad seisukohad hagejalt laenuks võetud raha kasutamise kohta. Esmalt on kostja I märkinud, et laen oli tegelikult investeering hagejaga ühisesse ettevõttesse ning vormistati hiljem ümber kostja I isiklikuks laenuks. Samas menetlusdokumendid on kostja I märkinud, et laen kulutati perekonna huvides (lastele). 05.04.2011 kohtuistungil kinnitas kostja I, et laenuna vormistati hageja ja kostja I ühine äririsk. Kostja II on järjekindlalt eitanud laenu võtmist perekonnahuvides. Kostja I väide, et laen kulutati tema poolt perekonna huvides – lastele, ei tõenda laenu võtmist perekonnahuvides. Nimetatud põhjendustel tuleb hageja nõue kostja II vastu jätta rahuldamata. Tulenevalt ülalmärgitud põhjendustest lahendab kohus kolmandana hageja laenulepingutest tulenevad nõuded kostja I vastu. Aegumise kohta märgitu alusel on hagejal kostja I vastu nõue 10.10.2001 laenulepingu ja selle 10.10.2003 lisa alusel 100 800 krooni ja 17.10.2001 ja selle 17.07.2003 lisa alusel 9 903 krooni. Kokku on hagejal õigus nõuda kostjalt I 110 703 krooni e 7 075,21 eurot põhivõlana. Märgitud summas ei ole hageja nõue aegunud tulenevalt ülalmärgitud põhjendustest aegumise sätete kohaldamise kohta. Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks põhivõlana välja mõista kahe esitatud laenulepingu ja VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 396 lg 1 alusel 7 075,21 eurot.

Viivise väljamõistmise aluseks on VÕS § 113, mille 1.lõike kohaselt võib rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise maksmises leppisid hageja ja kostja I kokku nii 17.10.2001 laenulepingus (p 4.3) kui ka 10.10.2001 laenulepingus (p 4.3). Viivise maksmise kohustus on ülekorratud lepingute lisades (p 4). Kokkulepitud viivisemääraks oli 1% tasumata osamakselt päevas. Kostja I leiab, et viivise nõue tuleks jätta rahuldamata kuna hageja ei ole mõistliku aja jooksul teatanud, et kavatseb viiviseid nõuda ning viivisenõue on vastuolus heade kommetega, kuna laenuna vormistati hageja ja kostja I ühine äririsk. Juhul, kui kohus peab viivisenõuet põhjendatuks, palub kostja I viiviseid vähendada. Kostja vastuväide viivise nõudele ei ole kooskõlas kehtiva seaduse ega Riigikohtu praktikaga (32-1-70-09). Hageja ei ole kaotanud õigust nõuda kostjalt I viivist. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil ja ka selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg 1 alusel peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohus asub seisukohale, et hagejal puudus kohustus esitada kostjale viivisenõue enne hagi esitamist kohtusse. Sellest, et hageja seda ei teinud, ei saanud kostja järeldada, et hageja on viivisenõudest loobunud. Hageja ja kostja I leppisid viivise maksmise kohustuses kokku sõlmitud laenulepingutes ja nende lisades. Kostja I pidi ette nägema, et kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda temalt kokkulepitud viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6). Viivise väljamõistmise aluseks olev VÕS § 113 ei näe ette, et viivisenõude maksmapanek sõltuks sellest, kas viivisenõudest võlgnikku enne teavitatakse või mitte. Hageja on esitanud viivisenõude esimeses hagiavalduses, mille ta kohtule 16.10.2009 esitas. Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista viivis, mis ei ole aegunud. Viivise vähendamise taotlust põhjendab kostja sellega, et tuleks arvestada laenulepingute sõlmimise asjaolusid. Kostja taotleb viivise vähendamist mõistliku suuruseni (05.04.2011 kohtuistungi protokoll). Laenu võttis kostja I seoses investeerimisega hagejaga ühisesse ettevõtmisse ning vormistati hiljem kostja I isikliku laenuna. Viivise vähendamine on kohtu diskretsioonotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud viivise vähendamine. 18.02.2011 esitatud hagiavalduses (hagiavalduse terviktekst) taotleb hageja kostjatelt viivise väljamõistmist põhinõudega võrdses suuruses – 8 915,87 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt taotletav viivis ebamõistlikult suur ega ebaproportsionaalne. Arvestada tuleb üldise praktikaga viiviste vähendamisel, mille kohaselt on kohtud lugenud ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõla suurust (Riigikohtu lahendid 3-2-1-66-05, 3-2-1-72-05 ja 3-2-1-92-05). Tõendid, mida kohus ei ole kohtuotsuses viidanud ega analüüsinud, ei mõjuta vaidluse lahendamist (lk 14, 15, 16, 45-47, 193-194). Kohus jätab tähelepanuta hageja poolt 16.03.2012 esitatud e-kirja, kuna see on esitatud pärast kohtu poolt määratud tähtaega. Kooskõlas 22.02.2012 määrusega tuli pooltel esitada kohtule kõik seisukohad 20 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest. Hageja esindaja kinnitas, et sai kohtumääruse kätte 23.02.2012. Seega tuli hagejal kõik dokumendid kohtule esitada hiljemalt 14.03.2012. Tulenevalt TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 on hagihind 8 915,87 eurot. Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 jaotab kohus hageja ja kostja II menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Hageja kanda tuleb jätta menetluskuludest 20,36% ning kostja II kanda 79,37%. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal ja kostjal II õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega kostja II vastu menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjal II õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.