Tsiviilasi nr 2-11-57219
Kohus
Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Viktor Brügel
Määruse tegemise aeg ja koht
10. jaanuar 2012.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-11-57219
Tsiviilasi
SA TT avaldus AS KE pankroti väljakuulutamiseks
Menetlustoiming
ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmine
Menetlusosalised ja nende
Võlausaldaja / avaldaja: SA TT(RK XXX, XXX); võlausaldaja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Jaanus Mody ja Kristina Schotter, e-post [email protected]; võlgnik: AS KE(XXX, XXX; võlgniku lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarvo Lindma, e-post [email protected] ja vandeadvokaadi vanemabi Karoliina Kõrgesaar; võlgniku seaduslik esindaja juhatuse liige TN.
esindajad
Menetluskulud jätta täies ulatuses avaldaja kanda.
Edasikaebamise kord
1(5)
Tsiviilasi nr 2-11-57219 Määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest.
22.11.2011 esitas võlausaldaja SA TT Harju Maakohtule avalduse võlgniku AS KE pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 17.05.2010 ehitustööde töövõtulepingu nr 1, mille esemeks olid Tallinnas, XXXasuva TT rekonstrueerimistööd. 14.06.2010 anti ehitusobjekt kahepoolse üleandmis - vastuvõtmisaktiga töövõtjale üle. 12.07.2010 tegi töövõtja ilma ette hoiatamata tellijale avalduse töövõtulepingust taganemiseks. Töövõtja avaldus põhines väidetel, et tööfront olevat üle andmata, projektimuudatused olevat otsustamata ja vormistamata ning tellijal puuduvat rahalised vahendid, mistõttu olevat tellija lepingut rikkunud. 14.07.2010 vastuses vaidles tellija töövõtja ülesütlemisavaldusele vastu ning nõudis lepingu täitmist. Tellija leidis, et lepingu täitmiseks ei olnud töövõtjal mingisuguseid takistusi. Töövõtja teatas tellijale 19.07.2010 vastuses lakooniliselt ja ilma ühegi täiendava põhjenduseta, et ta ei kavatsegi lepingut täita ning lahkus objektilt. 23.07.2010 esitas tellija eeltoodust tulenevalt töövõtjale avalduse lepingust taganemiseks ja nõude lepingu p 16.6. ja 17.5 alusel leppetrahvi summas 677 939,88 eurot (10 607 454,10 krooni) tasumiseks hiljemalt 30.07.2010. Lisaks teatas tellija, et kavatseb nõuda töövõtjalt ka kahju hüvitamist ka kahju suuruse täpsustamisel. Töövõtja leppetrahvinõudele ei vastanud ega ka seda ei tasunud. Kuna võlgnik leppetrahvi ei tasunud, esitas võlausaldaja 07.09.2011 võlgnikule pankrotihoiatuse, mille kättesaamist tõendab võlgniku 20.09.2011 vastus (dateeritud 19.09.2011), millest nähtub, et võlgnik nõuet ei tunnista. Võlausaldaja märgib, et võlgnik ei ole võlga ega viiviseid pärast pankrotihoiatust ära tasunud ja palub nimetada ajutine haldur ning kuulutada välja võlgniku pankrot. Harju Maakohtu 24.11.2011 määrusega on kohus pankrotiavalduse menetlusse võtnud ja kohustanud võlausaldajat maksma raha kohtu deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks. 29.11.2011 on võlausaldaja tasunud kohtu deposiiti kohtu määratud rahasumma 3 000 eurot. 12.12.2011 esitas võlgnik esialgse vastuväite ja 21.12.2011 täiendava vastuväite võlausaldaja pankrotiavaldusele - võlgnik nõuet ei tunnista ja väidab, tuginedes pankrotiseaduse §-ile 15 lg 3 p 1 ja p 4, et võlausaldaja nõue on ebaselge ning võlgniku maksejõuetus põhistamata. Võlgnik leiab, et leppetrahvi nõue summas 10 607 454,10 krooni (677 939,88 eurot) töövõtulepingu p 16.6 alusel 10 % kogu lepingu hinnast, kui võlausaldaja taganeb töövõtulepingust punktis 17.5 nimetatud juhtudel on alusetu, sest võlausaldajale teadaolevalt on võlgnik töövõtulepingu oma varasema 12.07.2010.a avaldusega üles öelnud, millega leping lõppes ning võlausaldajal puudus õiguslik võimalus mittekehtivat lepingut hiljem üles öelda. VÕS § 186 p 5 kohaselt lõpeb leping sellest taganemisega, seega lõppes töövõtuleping hiljemalt 13.07.2010, mil võlausaldaja sai taganemisavalduse kätte. Võlgniku arvates ei saanud võlausaldaja 23.07.2010 enam varem lõppenud lepingust taganeda ja seetõttu ei saanud ka võlausaldajal tekkida leppetrahvinõuet võlgniku vastu. Juhul kui võlausaldaja arvates võlgnikupoolne lepingust taganemine oli mittekehtiv, tuleb see asjaolu eelnevalt tuvastada, kuid mitte pankrotimenetluses. Lisaks sellele on võlgnik vaidlustanud ka võlausaldaja taganemisavalduse kehtivuse, millest omakorda sõltub võlausaldaja nõude olemasolu.
2(5)
Tsiviilasi nr 2-11-57219 Lisaks eeltoodule leiab võlgnik, et leppetrahvinõude alusel ei ole võimalik pankrotti välja kuulutada, kuivõrd VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus leppetrahvi võlgniku nõudel vähendada. Võlgnik leiab alternatiivselt, et isegi kui võlausaldajal oleks õiguslik alus leppetrahvi nõuda, siis on see põhjendamatu ning võlgnik taotleks selle vähendamist. Leppetrahvi vähendamise ulatuse määramine aga ei ole võimalik pankrotimenetluses, vaid üksnes hagimenetluses, kuivõrd eeldab õigussuhete tuvastamist ja tõendite ning asjaolude hindamist mahus, mis ei ole võimalik pankrotimenetluse raames ega kooskõlas pankrotimenetluse eesmärkidega. Võlgniku arvates näitab nõude ebaselgust ja vaieldavust ka asjaolu, et võlausaldaja poolt esitatud leppetrahvinõude suurus ei vasta töövõtulepingule, kuna käibemaksu ei loeta lepingu hinna osaks. Võlgnik kinnitab, et ta ei ole vara varjanud, peitnud ega raisanud ning on jätkuvalt maksejõuline ning isegi juhul, kui võlausaldaja nõue oleks põhjendatud, võimaldaks võlgniku varaline seis taolise nõude rahuldada. 19.12.2011 esitas võlausaldaja oma kirjaliku seisukoha 12.12.2011 vastuväidete suhtes, mille kohaselt ta ei nõustu võlgniku vastuväidetega. Võlausaldaja arvates peab lepingu ühepoolsel lõpetamisel kõigi ülesütlemist õigustavate asjaolude esinemist tõendama ülesütlev pool, mida võlgnik võlausaldaja hinnangul teinud ei ole. Seetõttu ei pea võlausaldaja võlgniku 12.07.2010 taganemisavaldust lepingu lõppemise aluseks ning leiab, et tellijapoolset taganemist õigustavad alused on üheselt täidetud ja tõendatud. Võlausaldaja arvates ei ole võlgnik esitanud kohtule sisulisi vastuväiteid ega põhjendanud, milles seisneb tema arvates pankrotiavalduse ebapiisav põhistus ja nõude ebapiisav tõendamine. Võlausaldaja on seisukohal, et tegemist on lihtsate ja ilmselgete asjaoludega, mida saab hinnata pankrotimenetluses nõude selguse hindamise raames. Võlausaldaja lükkab ümber võlgniku poolt ilma ette hoiatamata võlausaldajale 12.07.2010 tehtud töövõtulepingust taganemise avalduse alused ja kinnitab, et ehitusplats oli antud töövõtjale ilma pretensioonideta üle juba 14.06.2010 akti alusel; tööde teostamise üldgraafiku järgi pidi töövõtja olema teinud 12.07.2010 seisuga üksnes lammutustöid ega pidanudki tegema töid, mille väidetava takistatuse ta tõi taganemise aluseks; lepingu p 9.1.18 kohaselt ei olekski töövõtja tohtinud enne 30.06.2010 töödega alustada; leping andis tellijale õiguse tööde projekti, m.h tööde maksumust ja tööde mahtu muuta, seetõttu pidi töövõtja olema sellega lepingu sõlmimisel arvestanud; lepingust taganemise hetkeks ei olnud ühtegi tellija maksekohustust veel tekkinud - tellija oma finantseerimiskohustusi ei olnud rikkunud ning töövõtjal ei olnud õigust lepingust taganeda; võlgnik ei andnud võlausaldajale täiendavat tähtaega enne taganemist. 21.12.2011 täiendavas vastuväites on võlgnik põhjalikumalt selgitanud 12.07.2010 ülesütlemise avalduse põhjendusi ja kehtivust, eelkõige lepingujärgsete tööde teostamiseks vajaliku ehitusplatsi täies mahus võlausaldaja poolt võlgnikule mitteüleandmist ning loetlenud ehitustööde alustamise muid takistusi. Samuti kinnitab võlgnik jätkuvalt, et ta ei ole maksujõuetu, tema varade väärtus on vähemalt 2,8 miljonit eurot ja väidab, et ainuüksi tema pangakontol olev raha kataks ära võlausaldaja nõude. Selle tõestuseks on võlgnik vastuväitele lisanud andmed 30.11.2011 seisuga oma kontode jääkide kohta Swedbank AS-is, AS-is SEB Pank ja Nordea pangas ning konto jäägid AS’is SEB Pank seisuga 01.08.2011, 01.09.2011, 01.10.2011 ja 01.11.2011. Eelistungil 21.12.2011 jäid pooled oma seisukohtade juurde.
3(5)
Tsiviilasi nr 2-11-57219 Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul ei ole võlausaldaja avalduse alusel võimalik ajutist haldurit nimetada ja pankrotimenetlust algatada, kuna võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele täies ulatuses vastu, märkides muuhulgas põhjendatult, et enne kui lugeda tuvastatuks võlausaldaja nõude olemasolu tulenevalt võlausaldaja 23.07.2010 taganemisavaldusest, on asjas vajalik tuvastada võlgnikupoolse 12.07.2010 taganemisavalduse kehtetus. Kohus leiab, et vaidluse puhul pankrotiavalduse aluseks oleva nõude olemasolu ja selguse üle ei ole tegemist sedavõrd lihtsate ja ilmselgete asjaoludega, mida saab hinnata pankrotimenetluses nõude selguse hindamise raames, vaid vaidluse maht ületab tavapärase pankrotimenetluse piire, kuna vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul anda õiguslik hinnang võlgniku 12.07.2010 lepingust taganemise avalduse kehtivusele / kehtetusele ja võlausaldaja 23.07.2010 taganemisavalduse põhjendatusele seonduvalt poolte vahel 17.05.2010 sõlmitud ehitustööde töövõtu lepinguga nr 1 ja selle lisadega, samuti muudele asjas tähtsust omavatele tõenditele. Samuti on võlgnik esitanud kohtule andmed oma kontode jääkide kohta, millest nähtuvalt piisab tema pangakontodel raha võlausaldaja nõude tasumiseks. Võlgniku väitel ületab tema varade väärtus - 2,8 miljonit eurot tema võimalikku kohustust võlausaldaja nõude järgi - 677 939,88 eurot ning puudub sisuline alus väita võlgniku maksejõuetust. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud säte on suunatud eelkõige sellele, et võlausaldaja pankrotiavaldusega seonduv nõue, mille alusel kohus nimetab võlgniku suhtes ajutise halduri, oleks selge ja pankrotimenetluse läbiviimine ei takerduks sisulise vaidluse lahendamisse pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Nõuet puudutavad sisulised vaidlused tuleb lahendada hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, leiab kohus, et pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei saa lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Hagimenetluses on pooltel võimalik esitada oma nõuded, vastuväited ja neid tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras tõendada. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 21.02.2011 lahendis tsiviilasjas nr 2-10-33522, 26.04.2011 lahendis tsiviilasjas nr 2-11-875 ja 12.12.2011 lahendis tsiviilasjas nr 2-11-37543. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Tulenevalt PankrS § 15 lg 3 punktist 1 leiab kohus, et SA TT avalduse alusel tuleb AS KE ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata ja menetlus käesolevas tsiviilasjas tuleb lõpetada. PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. PankrS § 11 lg 2 kohaselt kohtu deposiiti tasutud raha tagastatakse makse teinud isikule vastavalt PankrS § 146 lõike 1 punktis 4 ja § 150 lõike 1 punktis 6 sätestatule. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud avaldaja SA TT kanda. Kuna kohus AS KE suhtes ajutist haldurit ei nimeta, tuleb SA TT poolt 29.11.2011 maksekorraldusega nr 168
4(5)
Tsiviilasi nr 2-11-57219 kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulude katteks makstud raha 3 000 eurot tagastada SA’le TT. Viktor Brügel Kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.