Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Asjaolud ja hageja nõue 12.03.2009 esitas Swedbank Liising Aktsiaselts Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Raul Rannu vastu 40 285,67 krooni nõudes. Kuna Raul Rannu esitas nõudele vastuväite, lõpetati 14.05.2009 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 25.06.2009 esitas Swedbank Liising Aktsiaselts Harju Maakohtule hagi Raul Rannu vastu, milles palus mõista kostjalt välja 40 285,67 krooni ning viivise protsendina põhinõudelt (40 285,67 krooni) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr 0076400L p-s 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). 29.12.2009 täpsustas hageja nõuet, paludes mõista kostjalt välja 39 722,67 krooni ning viivise protsendina põhinõudelt (39 722,67 kroonilt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr 0076400L p-s 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Samas menetlusdokumendis loobus hageja arve nr 8441590744 alusel esitatud kindlustusmakse nõudest (perioodil 16.02.2007-15.03.2007) ning 25.01.2011 määrusega lõpetas kohus selle nõude osas asjas menetluse. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja Veskimaja OÜ (äriregistrist kustutatud 10.03.2008) vahel 12.04.2004 liisinguleping nr 0076400L, mille esemeks oli sõiduauto Peugeot 307 SW HDI. Liisingulepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (s.h intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. 12.04.2004 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja seoses kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustusleppe, mille kohaselt oli kindlustusandjaks Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS, kindlustusvõtjaks liisinguvõtja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe p 2.2.6 kohaselt kohustus liisinguvõtja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppe p-s 1.12 nimetatud tähtajaks ja korras (iga kalendrikuu 15. kuupäevaks hageja arveldusarvele). Liisinguvõtja rikkus liisingulepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad maksed. 13.12.2006 saatis hageja liisinguvõtjale teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kuna liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, luges hageja tuginedes üldtingimuste p-le 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks 12.02.2007. Hageja liisingulepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu koosneb sõiduki jääkmaksumusest 73 974,62 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 14 158,11 krooni ning sõiduki tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 15 149,26 krooni (käibemaksuta), kokku summas 103 281,99 krooni. Sõiduki müügist saadi 63 559,32 krooni (käibemaksuta). Seega võlgneb liisinguvõtja hagejale 39 722,67 krooni. 12.04.2004 sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping nr 0076400L, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summaks oli 12 093,81

eurot (189 227,46 krooni). Pooled leppisid käenduslepingu p-s 2 kokku, et käendaja vastutab liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui liisinguvõtja esitab liisinguandja nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite liisinguvõtja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral, või liisingulepingu kehtetuse vastuväite. Kostja ei ole liisingulepingust tulenevat võlgnevust kustutanud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hageja on pöördunud kohtusse pahauskselt. Hageja ei ole kohtuväliselt kordagi kostja poole pöördunud ega teinud ettepanekuid nõude täitmiseks. Kostja leidis, et liisingulepingu ülesütlemise päevaks on 27.12.2006 ning vaidlustas perioodi 16.01.2007-15.03.2007 liisingumaksed summas 2 815 krooni. Põhjendatud võiks olla tasumata liisingumaksete nõue 11 243,40 krooni. Volikirja väljastamisega seotud kulude nõudmise osas puudub volikirja väljastamise ajal kehtinud hinnakiri; liisingulepingu p 10 ei sätesta volikirja hüvitamise kohustust; puudub selgus, kas 100 krooni on volikirja väljastamise teenustasu või väljastamisega seotud kulude hüvitamine; juhul, kui nõue tuleneb lepingu p-st 10, on vastav punkt vastuolus hea usu põhimõttega, kuna nii laialivalguv sõnastus annab piiramatu õiguse jätta igasuguseid kulusid liisinguvõtja kanda. Kostja vaidles vastu järgmistele hageja kuludele: puksiirteenuse tellimine OÜ-lt Monklar 28.02.2007 arve alusel summas 472 krooni ja 31.03.2007 arve alusel summas 472 krooni; sõiduki realiseerimise eest makstud tasu Saksa Auto AS 23.07.2007 arve nr 272601642 alusel summas 4 500 krooni ja müügieelsete remonttööde eest makstud tasu Saksa Auto AS 23.04.2009 arve nr 2726000862 alusel summas 12 432 krooni. Kostja vaidlustas hageja nõude arvestuse, leides, et vara jääkväärtuse määramise aluseks saab olla tasumata osamaksete saldo seisuga 15.01.2007, mis oli 77 062,50 krooni (4 925,19 eurot). Hageja ei ole arvestanud VÕS § 367 lg-tes 1 ja 3 sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi. Hageja liisingulepingust tulenev nõue kostja vastu saaks olla põhjendatud summas 678,80 krooni (vt toimik, lk 86). Sõiduki väärtuse aluseks tuleb võtta konkreetse auto turuhind. Viivis tuleb jätta välja mõistmata, kuna liisingulepingu alusel ei saa pärast lepingu ülesütlemist viiviseid arvutada. Maakohtu otsuse põhjendused 31.01.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Raul Rannu vastu osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 1 782,15 eurot ning 31.01.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivitusintressi (viivis) põhinõude esemeks oleva kohustuse täitmisega viivitamise eest kogusummas 228,11 eurot, viivise protsendina kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud põhinõudelt (1 782,15 eurot) alates 01.02.2011 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Raul Rannult kohtuotsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 alusel sissenõutava summa suurus ei tohi kokku ületada käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat 12 093,81 eurot. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja on sõlminud 12.04.2004 liisinguvõtjaga hagiavalduses nimetatud liisingulepingu ja et liisingulepingule laienevad muu hulgas hagile lisatud üldtingimused: Kostja on 12.04.2004 sõlminud hagejaga käenduslepingu, millega võttis endale hageja ees kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja on liisingulepingu üles öelnud (pooled vaidlevad vastava tahteavalduse jõustumise ajahetke üle). Liisinguvõtja on hagejale liisingulepingu objektiks olnud sõiduki valduse 2007. veebruaris tagastanud ning hageja on sõiduki pärast seda edasi võõrandnud.

Pooled vaidlevad selle üle, milliste kulutuste hüvitamiseks on kostja kohustatud ning kas hageja nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suurus on õiguslikult põhjendatud. Pooltel on erimeelsus selles, milline oli liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja ei ole vaidlustanud, et liisinguvõtja ei täitnud endale liisingulepinguga võetud kohustusi. Samas ei toeta asja materjalid hageja käsitlust, mille kohaselt öeldi liisinguleping üles 12.02.2007. Kostja avalduste põhjal saab TsMS § 231 lg 4 järgi eeldada kostja omaksvõttu faktilise asjaolu osas, et hageja edastas liisinguvõtjale 13.12.2006 liisingulepingu ülesütlemise teate, milles palus tasuda liisingulepingust tulenev võlgnevus (6 206,08 krooni) 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Juhul kui liisinguvõtja nimetatud tähtajaks võlgnevust ei kustuta, ütleb liisinguandja (st hageja) sama avalduse kohaselt liisingulepingu üles. Seega võib teatise lugeda viimatinimetatud kuupäeval vastavalt TsÜS § 69 lg-le 3 liisinguvõtja poolt kättesaaduks. Kohus asus seisukohale, et hageja võis vaidlusaluses teatises ette näha, et juhul, kui liisinguvõtja tekkinud võlgnevust täiendava 14-päevase tähtaja jooksul ei tasu, loeb hageja liisingulepingu erakorraliselt üles öelduks. Kohtu hinnangul võis liisinguvõtjaga sarnane mõistlik isik teatise sisust selliselt ka aru saada. Ilmselt oli liisingulepingu lõpetamine 13.12.2006 teatise alusel (kui täiendava tähtaja jooksul võlga ei tasuta) ka hageja tegelik tahe (kuigi kohtumenetluses on hageja asunud väitma vastupidist). Vastasel juhul teinuks hageja pärast 13.12.2006 teatises nimetatud täiendava tähtaja tulemusteta möödumist täiendavaid lepingu lõpetamisele suunatud tahteavaldusi. Taolisi avaldusi ei ole hageja teinud. Kuna puuduvad andmed, et liisinguvõtja oleks asunud oma kohustusi 13.12.2006 teatises nimetatud täiendava tähtaja jooksul täitma, tuleb asuda seisukohale, et 13.12.2006 kuupäeva kandva teatise alusel on liisinguleping erakorraliselt üles öeldud alates 28.12.2006, mitte 12.02.2007 (nagu leidis hageja). 13.12.2006 teatises märgitud 14-päevase tähtaja algust tuleb kooskõlas TsÜS § 135 lg-ga 1 ning § 136 lg-tega 6 ja 9 arvestada 14.12.2006 kella 00:00 ning tähtaeg lõppes seega 27.12.2006 kell 24:00. Vastavalt VÕS § 195 lg-s 2 sätestatule vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega ei olnud liisinguvõtjal pärast liisingulepingu ülesütlemist enam kohustust tasuda liisingu osamakseid ning hagejal puudus õigus nõuda nimetatud kohustuse täitmist. Sama kehtib liisingulepingu lisaks olevast kindlustusleppest tulenevate kohustuste kohta. Järelikult on põhjendatud liisingu osamaksete, intressi ning varakindlustuse osamaksete nõuded kogusummas 9 519,18 krooni perioodi 16.09.2006 - 27.12.2006 puutavas osas. Põhjendatuks ei saa lugeda hageja nõudeid ajavahemikku 28.12.2006 -15.02.2007 puudutavas osas. Pärast liisingulepingu ülesütlemist (alates 28.12.2006) ei olnud liisinguvõtjal enam liisitud sõiduki kasutamise õigust ning sõiduki valdus tulnuks liisinguandjale koheselt tagastada. Nii näeb ette ka liisingulepingu üldtingimuste p 7.5. Sõiduk tagastati liisinguvõtja poolt hagejale alles 2007.a. veebruaris. Seega tuleb sõiduki liisingulepingujärgse jääkmaksumuse määramise aluseks võtta tasumata osamaksete saldo 15.01.2007 seisuga, mis vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule moodustas 4 925,19 eurot (77 062,50 krooni). Poolte vaidluse osas hageja poolt 02.10.2006 volikirja väljastamisega seonduvate kulude üle summas 100,01 krooni, leidis kohus, et liisingulepingust taolise kulu hüvitamise kohustust ei tulene. Kostja on käendanud just liisingulepingust tulenevaid liisinguvõtja kohustusi, seega ei ole hageja nõue kostja kui käendaja vastu põhjendatud.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kandnud seoses sõiduki tagastamise ja realiseerimisega kulusid 15 149,26 krooni (käibemaksuta), sh tagastusteenus 800 krooni, remonttööd 10 535,70 krooni, sõiduki müügiteenuse eest makstud tasu 3 813,56 krooni. Tagastusteenuse kulud (800 krooni) seisnevad sõiduki pukseerimise kuludes. Kuivõrd liisingueseme seisukord oli hageja väitel väga halb, oli vajalik osa remonttöödest teostada ASis Kommest Auto. Kohtu hinnangul puudub kõnealustel kuludel hageja väidetest lähtuvalt piisav seos liisingulepingu ülesütlemisega ning need ei kuulu VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitamisele. Remonditeenuse osutaja isiku üle otsustas hageja, mistõttu ta peab kandma ka taolise otsustusega seonduvaid võimalikke riske. Kohtu hinnangul ei ole piisavalt tõendatud kõigi vaidlusaluste remonttööde vajadus. Puuduvad tõendid selle kohta, milline oli sõiduki olukord selle hagejale tagastamise hetkel. Saksa Auto AS-i arve põhjal võib lugeda mõistlikeks kuludeks kultusi müügieelsele elektriahelate kontrollile 838,99 krooni (käibemaksuta) ja veermiku kontrollile 209,75 krooni (käibemaksuta). Ülejäänud remontööde osas ei ole olemasolevate tõendite põhjal võimalik otsustada, kas need olid vajalikud, kasulikud või üksnes toreduslikud (TsÜS § 63) kultused. Müügiteenuse eest Saksa Auto ASile tasud 3 813,56 krooni on kohtu arvates mõistlik kulu ning seondub liisingulepingu ülesütlemisega. Kostja ei ole väitnud, et need kulud oleksid ebamõistlikult suured. VÕS § 367 lg-st 3 tuleneb, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohtu hinnangul hageja poolt sõiduki võõrandamisel saadud summa (müügihind) vastas sõiduki turuhinnale. Müügilepingust nähtuvalt õnnestus sõiduk võõrandada 09.07.2007 hinnaga 63 559,32 krooni (käibemaksuta). Kohtule ei ole teada asjaolusid, et nimetatud hind ei oleks (turul) vabalt kujunenud hind. Samuti puudub põhjus arvata, et sõiduki väärtus oleks selle hagejale tagastamisest kuni edasimüügini (2007. veebruarist-juulini) oluliselt langenud, arvestades ka hageja poolt sõidukile teostatud remonttöid. Kostja esitatud Eesti Konjunktuuriinstituut AS-i 19.11.2009 teatis mootorsõiduki turuväärtuse kohta näitab analoogsete sõidukite (sama mark, tüüp, mudel ja ehitusaasta) turuhinna statistilist keskmist. See nähtub ka Eesti Konjunktuuriinstituut AS-i vastusest hageja järelepärimisele. Praegusel juhul tuleks kasutatud sõiduki turuhinna leidmisel arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit. Arvestades ülaltoodut, on kostja t esitatud Eesti Konjunktuuriinstituut AS-i 19.11.2009 teatis tema seisukohtade tõendamiseks ebapiisav. Seega kuuluvad hagejale hüvitamisele vastavalt VÕS § 367 lg-tele 1 ja 4 seoses liisinguesemega kantud kulud 86 581,68 krooni ning liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 4 862,30 krooni, kokku 91 443,98 krooni. Nimetatud summast tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel maha arvata 63 559,32 krooni (sõiduki väärtus selle hagejale tagastamise hetkel), mille põhjal kujuneb hüvitise lõplikuks suuruseks 27 884,66 krooni, so 1782,15 eurot. 12.04.2004 hagejaga sõlmitud käenduslepingu alusel on kostja kohustunud tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja sõlmitud liisingulepingust ning selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega kuulub 1 782,15 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Kohus leidis, et viivist saab hageja põhinõude esemeks oleva kohustuse täitmisega viivitamise eest kostjalt nõuda, kuid mitte liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras. Kohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda viivise seadusjärgsest määrast.

Seega on hagejal õigus nõuda viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule, mille kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Seega tuleb VÕS § 113 lg 1 teiseses lauses nimetatud viivisemäära suuruseks arvates hagiavalduse esitamisest kuni käesoleva hetkeni lugeda 8% aastas. Arvates hagiavalduse esitamisest kuni käesoleva otsuse tegemise hetkeni, on kostja põhinõude täitmisega viivituses olnud 1 aasta ja 219 päeva (26.06.2009-31.01.2011). Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva, ning lähtudes põhinõude suurusest 1 782,15 eurot, on käesoleva otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis summas 228,11 eurot ja nimetatud summa mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja. Samuti rahuldas kohus TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.02.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Käenduslepingus on pooled kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas 12 093,81 eurot ning vastavalt tuleb käesolevas otsuses ka kostja vastutuse ulatust piiritleda. Swedbank Liising Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus Swedbank Liising Aktsiaselts vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt, s.o rahuldamata jäetud osas ja palub rahuldada hageja põhinõude maakohtu poolt väljamõistmata osast, 756,59 eurost, 699,07 euro ulatuses ning viivise protsendina põhinõudest (2 481,22 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Menetluskulud jätta Raul Rannu kanda. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et leping tuli lugeda erakorraliselt ülesöelduks alates 28.12.2006. Ta saatis liisinguvõtjale lepingu ülesütlemise avalduse 13.12.2006, kuid ütles reaalselt liisingulepingu üles 12.02.2007. Seadusest ei tulene, et võlausaldajal oli kohustus koheselt apellandi poolt määratud täiendava tähtaja möödumisel laenuleping üles öelda. Kohustuse rikkumise korral õiguskaitsevahendite kasutamine on rikutud lepingupoole õigus, mitte kohustus. See tuleneb VÕS § 101 lg-st 1, mille kohaselt võlgnikupoolsel kohustuse rikkumisel võib võlausaldaja mh öelda lepingu üles. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et vara ei tagastatud apellandile varem kui 2007. veebruaris. Üldtingimuste p 7.5 kohaselt kohustus liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtja viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale. Kuna vastustaja ei tagastanud vara apellandile 28.12.2006 ja apellant tekkinud olukorda aktsepteeris, tuleneb lepingupoolte käitumisest, et pooled ei lugenud lepingut ülesöelduks 28.12.2006. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t. võimalik on ka hilisem järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Kindlustusleppe p 2.2.6 kohaselt kohustus liisinguvõtja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale apellandi vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse apellandile kindlustusleppe p-s 1.12 nimetatud tähtajaks ja korras (iga kalendrikuu 15. kuupäevaks apellandi vastavale arveldusarvele). Seega kohustus liisinguvõtja vara hävimise ja kahjustumise riski vältimiseks tasuma kindlustusmakseid kuni vara valduse apellandile tagastamiseni. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et leping tuli ülesöelduks lugeda 28.12.2006, on apellandil sellegipoolest õigus nõuda kuni vara tagastamiseni arvestatud vabatahtliku kindlustuse makseid. Lepingu eritingimuste p 11.1 kohaselt kohustus liisinguvõtja hiljemalt järgmisel päeval pärast vara enda valdusesse saamist sõlmima liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Vastavalt üldtingimuste p-le 6.3.1 kohustus liisinguvõtja

tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise kindlustuslepingu ja liisingulepinguga ettenähtud tingimustel kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Kuna vara ei olnud kuni 2007.a. veebruarini apellandi valduses, oli eelnimetatud lepingupunktide alusel põhjendatud vara hävimise ja kahjustumise riski vältimiseks nõuda kaskokindlustusmaksete tasumist liisinguvõtjalt. Kui ringkonnakohus tuvastab, et apellant oleks pidanud lepingu ülesöelduks lugema alates 28.12.2006, on liisinguvõtja rikkunud lepingu p-i 7.5, mille järgi kohustus liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel viivitamatult vara valduse apellandile üle andma. Nimetatud kohustuse rikkumise tulemusena tekkis apellandile kulu (kahju) kindlustusmaksete näol ning need kuuluvad vastustaja poolt lepingu üldtingimuste p-dest 6.3.1 ja 6.3.2 tulenevalt apellandile hüvitamisele. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et apellant ei ole tuginenud kahju tekkimisele seoses kindlustusmaksete tasumata jätmisega. Apellant on kahju/kulutuste tekkimisele tuginenud hagiavalduse p-s 1.1.2, samuti märkinud 29.12.2009 seisukohas, et tulenevalt vara valduse taastamisest 2007. veebruaris, on põhjendatud apellandi õigus nõuda muu hulgas vabatahtliku kindlustuse makseid. Vastustaja poolt on hea usu põhimõttega vastuolus tuginemine lepingu varasemale lõppemisele ja sellest tulenevalt kindlustusmaksete tasumise kohustusest vabanemisele, kui vastustaja rikkus lepingu üldtingimuste p-st 7.5 tulenevat kohustust tagastada vara valdus lepingu väidetava lõppemise järgselt viivitamata apellandile. Vastavalt üldtingimuste p-le 6.3.2 kohustub liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud. Kui vastavad kulud on kandnud liisingfirma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisingfirmale vastavad summad liisingfirma nimetatud tähtajaks ja korras. Maakohus on remontöödeks tehtud kulutuste vastustajalt välja mõistmata jätmisel hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid (Saksa Auto AS-i arve nr 272600862) ja kohaldanud materiaalõiguse norme. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Seega on hüvitatavateks lisakulutusteks kulud, mis tekivad liisingulepingu ülesütlemise kausaalse tagajärjena. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud ülesütlemise korral hüvitama liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Remondikulud on lepingu üldtingimuste p 3.7 ja VÕS § 367 lg 4 mõistes ülesütlemisest tekkinud lisakulud, mis olid vajalikud liisingueseme müügikõlbulikuks seadmiseks. Remonttööde teostamine on müügiprotsessi loomulik osa ja on ilmne, et müügikõlbulik on üksnes sõidukorras auto. Viidatud Saksa Auto AS-i arvelt nähtuvalt pirni, roolivarda, rooliotste, pidurivedeliku anuma korgi, käikude lülitumiseks vajaliku käiguhoovastiku osa (HOOB BVA) vahetamine on sõiduki tehnilise korrasoleku saavutamiseks tehtavad elementaarsed remonttööd. Nimetatud sõiduki osade vahetamine on sõiduki normaalseks ja ohutuks töötamiseks vajalik. Samuti on võrguvigade kontrollimine (DIAGi test) ja juhtmete remont liisingueseme töötamise eelduseks, mistõttu oli tegemist mõistlike võõrandamiskuludena VÕS § 367 lg 4 ja lepingu üldtingimuste p 3.7 mõistes. Nimetatud remonttööd ei muuda vara mugavamaks, paremaks või funktsionaalsemaks, võrreldes liisingueseme seisundiga ajal, mil vara apellandi poolt liisinguvõtja kasutusse anti. Kõnealuste remontöödega on apellant üksnes likvideerinud puudused, mis on tekkinud varale liisingueseme liisinguvõtja kasutuses oleku ajal. Autoosade vahetamisele eelnes töö müügi

ettevalmistamiseks, et muu hulgas teada saada, millised remonttööd tuleb teostada. Lisaks vahetatavate osade maksumusele oli tasuline ka remonttööde teostamine, samuti kulub remontöödeks lisamaterjale. Seadusest ei tulene, et lisakulutused liisinguesemele peavad olema vajalikeks kulutusteks TsÜS § 63 mõistes, kuid antud juhul on teostatud remonttööd vajalikud, mitte üksnes kasulikud ega toreduslikud kulutused. Samaaegselt on remonttööd ülesütlemisest tekkinud lisakulud ja liisingulepingujärgse vara korrashoiukohustuse rikkumisest tulenevad kulud. VÕS § 363 kohaselt on liisinguvõtja liisingulepingujärgseks kohustuseks kasutada liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele; säilitada liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena ja lepingu lõppemisel (s.t. ka ülesütlemisel) tagastada liisinguese liisinguandjale VÕS § 363 p-s 2 nimetatud seisundis. Vastavalt lepingu p-le 8.4 oli liisinguvõtja kohustatud vara hooldama vastavalt garantii- ja/või tehnilises dokumentatsioonis ettenähtud tähtajal ja korras. Üldtingimuste p 8.2 näeb ette, et liisinguvõtja poolt liisinguandjale tagastataval liisinguesemel ei tohtinud olla kahjustusi. Kui liisingueseme tagastamisel liisingueseme seisund ei vasta lepingus ettenähtud tingimustele, on üldtingimuste p 8.2 kohaselt liisinguvõtja kohustatud viima omal kulul liisingueseme vastavasse seisu. Liisinguvõtja rikkus VÕS §-s 363, lepingu p-s 8.4 ja lepingu üldtingimuste p-s 8.2 sätestatud liisinguvõtja kohustusi. Vastavalt lepingu p-le 8.2 esindas liisinguvõtja liisingueseme müüjalt vastuvõtmisel liisinguandjat. Üldtingimuste p 2.2 kohaselt tuli vara üleandmisel liisinguvõtja valdusesse fikseerida liisingueseme komplektsus, laitmatu funktsioneerimine ning vastuvõtmisel liisinguesemel ilmnenud puudused ja müüjapoolne nende puuduste likvideerimise tähtaeg. Vara liisinguvõtjale üleandmise-vastuvõtu aktis ei ole fikseeritud liisinguesemel ühtegi puudust. Eeltoodust tulenevalt ei olnud vara liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse andmise hetkel liisinguesemel tehnilisi puudusi ja remonttööde kalkulatsioonis fikseeritud puudused tekkisid ajal, mil liisinguese oli liisinguvõtja valduses ja kasutuses. Apellant hüvitas liisingueseme remontimiseks vajalike tööde tegemise, mistõttu on apellandile tekkinud liisinguvõtjapoolsete lepingujärgsete kohustuste rikkumise tõttu kahju. Vastustaja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et müügikulud ei ole mõistlikult põhjendatud s.t. et apellant oleks võinud samasugust teenust tellida mõnelt teiselt ettevõtjalt odavamalt. Apellant ei nõustu maakohus seisukohaga, et lepingu p-s 5.1 kokkulepitud viivisemäära (0,25% päevas) asemel on pärast lepingu ülesütlemist põhjendatud lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast. Tulenevalt VÕS §-st 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seadusest. Antud juhul on apellandil vastustaja vastu käendus- ja liisingulepingust tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue. Nõude aluseks on seega leping, kus on muu hulgas pooltevahelise kokkuleppega fikseeritud ka seadusest erinev kokkuleppeline viivisemäär 0,25% päevas. Tegemist on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud liisingulepinguga, mistõttu on lubatav kokku leppida seadusjärgsest kõrgemas viivisemääras. Asjaolu, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue muutub Riigikohtu seisukoha järgi sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist, ei välista lepingus kohustuste täitmise kohta kokkulepitud tingimuste kohaldamist ka liisinguandja kulutuste hüvitamise nõudele. Vastasel juhul kaotaks mõtte liisinguandja kulutuste hüvitamist puudutavate seadusest erinevate sätete lisamine liisingulepingusse. Selline olukord kahjustaks ebamõistlikult võlausaldajate huve ega oleks kooskõlas võlaõigusseaduse dispositiivsuse põhimõttega (VÕS § 5).

VÕS § 188 lg 3 kohaselt ei mõjuta taganemine muu hulgas lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist (kohaldub analoogia korras ka ülesütlemisele). Kõrvalkokkulepped, mille sisu ei ole lepingu kui sellise täitmine, vaid esmajoones poolte õiguskaitsevahendite reguleerimine lepingu rikkumise juhuks, jäävad kehtima ja neist tuleb ka edaspidi lähtuda. Sellisteks kokkulepeteks võivad muu hulgas olla kahju hüvitamise reguleerimise, viivise või leppetrahvi maksmise, aga ka kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkulepped. Eelnevast tulenevalt on vastustajal kohustus apellandile tasuda viivist lepingu p-s 5.1 sätestatud määras, milleks on 0,25% päevas. Vastus apellatsioonkaebusele Raul Rannu palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse AS Swedbank Liising poolt vaidlustatud osas muutmata. Raul Rannu apellatsioonkaebus Raul Rannu palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas põhinõude summas 1 538,23 eurot ning viiviste nõude summas 196,91 eurot ja teha uus otsus, mille kohaselt välja mõista apellandilt põhinõudena 243,92 eurot ja viivisenõudena 31,20 eurot. Menetluskulud jätta Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda. Apellant nõustub maakohtuga, et vastustajale kuuluvad VÕS § 376 lg 1 ja 4 kohaselt hüvitamisele liisinguesemega seoses kantud kulud 86 581,68 krooni ja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 4 862,30 krooni, kokku 91 443,98 krooni (otsuse p 23) ning ka selles, et nimetatud summast tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel maha arvata sõiduki väärtus selle vastustajale tagastamise hetkel, mille tulemusena kujuneb hüvitise lõplik suurus. Apellant vaidlustab otsuse osas, kus kohus on asunud seisukohale, et sõiduki väärtus selle vastustajale tagastamise hetkel võrdub vastustaja poolt sõiduki võõrandmisel saadud summaga ehk müügihinnaga. Otsuse p-s 22 on kohus, tuginedes VÕS § 367 lg 3 regulatsioonile, materiaalõiguslikult õigesti järeldanud, et kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kuid on tõendite ebaõige hindamise tulemusena valesti hinnanud liisingueseme väärtust. Apellant nõustub maakohtuga, et TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Samuti on kohus õigesti osundanud Riigikohtu lahendist 3-2-1-77-08 tulenevale põhimõttele, mille kohaselt tuleb mõistet „kohalik“ TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja ehk nn ärimehe otsuse alusel – kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures kaasnevate müügikuludega. Liisingueseme väärtuse ehk kohaliku keskmise müügihinna tõendamiseks esitasid pooled 09.07.2007 sõlmitud müügilepingu, mille kohaselt vastustaja võõrandas sõiduki hinnaga 63 559,32 krooni (ilma käibemaksuta) ja Eesti Konjunktuuriinstituut AS-i teatise liisinguesemega analoogsete sõidukite turuväärtuse kohta 2007. esimeses kvartalis, mille kohaselt oli analoogsete sõidukite keskmine hind 87 627,11 krooni (ilma käibemaksuta). Kohus on nimetatud tõendeid sisuliselt hindamata asunud seisukohale, et asjas esitatud tõendid võimaldavad järeldada, et vastustaja poolt sõiduki võõrandamisel saadud summa (müügihind) vastas ka sõiduki turuhinnale. Kohus on olukorras, kus tõendatud statistiline keskmine hind on oluliselt kõrgem konkreetse müügilepingu hinnast ning puuduvad andmed, millistest võiks järeldada, et vaidlusalune sõiduk erines oluliselt statistilisest keskmisest, järeldanud eelviidatud tõenditest, et müügilepingus sisaldunud hind vastas turuhinnale.

Selliselt on kohus oluliselt eksinud ka loogikareeglite vastu. Kohtu põhjenduste kohaselt puuduvad asjaolud, mis lubaksid arvata, et müügilepingus sisalduv hind ei oleks turul vabalt kujunenud hind. Nimetatud seisukohta kohus põhjendanud ole, eksides oluliselt TsMS § 442 lg 8 sätestatud nõude vastu. Kohtu seisukoht, et puuduvad asjaolud, mis lubaksid arvata, et müügilepingus sisalduv hind ei vastanud turuhinnale, on ka sisuliselt ebaõige. Asjaoluks, millest ilmneb üheselt, et müügilepingus sisalduv hind oli turuhinnast oluliselt madalam, on apellandi poolt esitatud tõend analoogsete sõidukite statistilise keskmise hinna kohta. Eesti Konjunktuuriinstituudi teatise osas on kohus asunud seisukohale, et nimetatud teatis ei ole apellandi väidete tõendamiseks piisav, kuivõrd hinnata tuleks konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Kohtu seisukoht on vastuoluline, kuivõrd puuduvad andmed, millised võimaldaksid hinnata konkreetse auto seisundit ning selle väärtust mõjutavaid tegureid. Nende asjaolude tõendamiskoormis, millest võib tuletada liisingueseme tegeliku väärtuse, on vastustajal. Apellant on seisukohal, et kohus on Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-118-08 vääralt tõlgendanud. Kohus on viidatud kohtulahendit tõlgendanud selliselt, nagu oleks määravaks konkreetse auto seisund, samas Riigikohtu lahendist tuleneb üheselt, et võrreldavate autode väärtust tõendavad tõendid on lubatavad, kuid samas peab arvestama ka konkreetse auto väärtust mõjutavaid asjaolusid. Teisisõnu saab võrreldavate autode väärtusest kõrvale kalduda siis, kui konkreetsed väärtust mõjutavad asjaolud on tõendatud ja teada. Käesolevas asjas väärtust mõjutavaid asjaolusid ei ole tõendatud, mistõttu puudub võimalus keskmisest turuhinnast kõrvalekaldumiseks. Otsus ei sisalda kohtu arutlust selle üle, milliseid asjaolusid võiks käsitleda vaidlusaluse sõiduki väärtust vähendavateks asjaoludeks. Juhindudes eelnimetatud Riigikohtu lahendist, on apellant seisukohal, et kuni ei ole tõendatud nn eriasjaolusid, millised mõjutavad konkreetse sõiduki väärtust, tuleb sõiduki turuhinna määramisel lähtuda tõendatud keskmisest hinnast. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 selgitanud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on selle väärtus. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Antud seisukohast tuleneb, et liisingueseme müügihind ei võrdu liisingueseme väärtusega, vaid liisingueseme väärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses on müügihinnast sõltumatu näitaja. Lähtuvalt TsMS § 230 lg-st 1, kuivõrd apellant esitas väite, et liisingueseme väärtus oli müügilepingus kajastatud hinnast oluliselt kõrgem, kohustus apellant nimetatud väidet ka tõendama. Seda on apellant teinud, esitades Eesti Konjunktuuriinstituudi vastava teatise. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-07 kirjeldanud tõendamiskoormise üldist jagunemist, mille kohaselt kui asjaolu tõendamiskoormis on ühel poolel, võib teine pool vastu vaielda ilma tõenditeta vaid niikaua, kuni esimene pool ei ole tõendeid esitanud. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et müügilepingus kajastatud hind kujutaks endast liisingueseme tegelikku väärtust ehk turuhinda. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks pidanud Eesti Konjunktuuriinstituudi teatist tõendina lubamatuks. Kohtu pealiskaudne järeldus, et tõend on ebapiisav, ei ole põhjendatud. Kohus ei ole otsuse tegemisel hinnanud tõendeid kogumis, kuivõrd on jätnud eelkirjeldatud asjaolud

tähelepanuta. Tõendite õigel hindamisel oleks kohus pidanud järeldama, et müügilepingus sisaldunud hind ei olnud turuhind ning vastavalt VÕS § 367 lg 3 sätestatule kuulus hüvitamisele kuuluvatest kulude mahaarvamisele liisingueseme tegelik väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel, mis oli 87 627,11 krooni (ilma käibemaksuta). Seega tuleb apellandi poolt hüvitamisele kuuluvatest kulutustest 91 443,98 krooni maha lahutada sõiduki väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel summas 87 627,11 krooni, mistõttu kujuneb hüvitise lõplikuks suuruseks 3 816,87 krooni (243,92 eurot). Eeltoodust tulenevalt on kohus viiviste arvestamisel lähtunud valest põhinõude summast, võttes aluseks 1 782,15 eurot. Arvestades eelmärgitut, saab viivist arvestada põhinõudelt summas 243,92, mis vastavalt otsuse p-s 27 toodud arvestusele moodustab 31,20 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Swedbank Liising Aktsiaselts palub jätta Raul Rannu apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, seda ka tõendite hindamisel. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Hageja esitas kostja vastu alljärgnevad nõuded. ● sõiduki jääkmaksumus 73 974,62 krooni, ● tähtajaks tasumata lepingujärgsed maksed 14 721,11 krooni, ● vara müügiga seotud kulud 15 149,26 krooni, Nõuete suuruseks kokku oli 103 844,99 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 63 559,32 krooni (ilma käibemaksuta), seega jäi hagi kohaselt võla suuruseks 40 285,67 krooni. 29.12.2009 palus hageja kostjalt välja mõista 39 722,67 krooni (t.lk. 95). Maakohus tuvastas, et hageja ja Veskimaja OÜ (äriregistrist kustutatud 10.03.2008) vahel oli sõlmitud liisinguleping nr 0076400L, mille esemeks oli sõiduauto Peugeot 307 SW HDI ning kostja vastutab liisinguvõtja kohustuse täitmata jätmise eest tulenevalt käenduslepingust. Eelnimetatud asjaolude osas vaidlus puudub. Maakohus rahuldas hagi osaliselt summas 27884,59 krooni (1782,15 eurot), asudes seisukohale, et perioodil 16.09.2006-27.12.2006 oli põhjendatud lugeda liisingu osamaksete, intressi ja varakindlustuse osamaksete summaks 9519,18 krooni ja sõiduki jääkmaksumuseks 77 062,50 krooni. Liisingulepingu ülesütlemisega seotud kuluks luges kohus 4862,30 krooni, sellest 838,99 krooni müügieelne elektriahelate kontrolli kulu, veermiku kontrolli kulu 209,75 krooni ja müügiteenuse tasu 3 813,56 krooni. Maakohtu otsuse vaidlustasid mõlemad menetlusosalised. TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Järgnevalt analüüsib kolleegium apellatsioonkaebustes olevaid väiteid. Apellant Raul Rannu väidetel maakohus on liisinguesemeks olnud sõiduki väärtuse valesti määranud, hinnates ebaõigesti tõendeid. Raul Rannu ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus asus seisukohale, et liisingueseme ülesütlemiseks tagajärjel oli hageja õigustatud nõudma kostjalt tekkinud kulu kogusummaks 91 443,98 krooni, millest tuli maha

arvata sõiduki väärtus. Apellant ei nõustu maakohtuga, et sõiduki väärtuseks on loetud müügihinda. Apellant leiab, et kohtul tuli lähtuda sõiduki väärtusest selle tagastamise hetkel summas 87 627,11 krooni. Seega kujuneb hüvitise suuruseks 3816,87 krooni ehk 243,92 eurot. Õige on, et sõiduki tagastamisel veebruaris 2007 liisinguandja ei koostanud akti sõiduki väärtuse kindlaksmääramiseks. VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sõiduk müüdi hageja poolt UAB-le KAIJUKA 09.07.2007 ostuhinnaga 63 559,32 krooni (t.lk. 64), so viie kuu möödudes sõiduki tagastamisest. Kostja esitas kohtule Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt väljastatud tõendi, mille kohaselt liisinguesemega sarnase sõiduki kohalik keskmine müügihind liisingueseme tagastamise ajal, so 2007.a. I kvartalis, oli 87 627,11 krooni (ilma käibemaksuta, t.lk.88). Hageja järelepärimisele vastas Eesti Konjunktuuriinstituut 12.01.2009 kirjaga nr 30, et EKI autohindade andmebaasis on toodud Eesti turul levinud mudelite keskmised turuhinnad, kusjuures lähtutakse pakkumishindadest (t.lk. 100). Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus on sõiduki väärtuse tuvastamisel tõendeid ebaõigesti hinnanud. Maakohus põhjendas, miks ta loeb Eesti Konjunktuuriinstituudi tõendit ebapiisavaks vaidlusaluse sõiduki väärtuse hindamiseks. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et puuduvad tõendid selle kohta, et sõiduki müügihind ei kujunenud vabalt. Õige on ka see kohtu seisukoht, et sõiduki osas on pärast selle tagastamist teostatud remonttöid, mis said sõiduki väärtust suurendada, mitte seda vähendada. Kostja ei ole oma vastuväidete tõendamiseks, et analoogsed sõidukeid ka müüdi vaidlusalusel perioodil tema poolt väidetud müügihinnaga, esitanud ühtegi tõendit. Hageja põhistas, et neil õnnestus müüa sõiduk Leedu äriühingule nimelt 63 559,32 krooni eest, mis oligi selle sõiduki turuväärtuseks TsÜS § 65 järgi. Arvestades eeltoodut asub kolleegium seisukohale, et apellandi väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks tema vaidlustatud sõiduki väärtuse osas. Apellant Swedbank Liising Aktsiaselts vaidlustab otsuse osas, milles jäeti tema kasuks välja mõistmata 699,07 eurot, so apellandi nõue ajavahemiku 28.12.2006 kuni 15.02.2007 eest osamaksete, sealhulgas vabatahtliku kindlustuse makse, vara remonttööde 606,32 eurot tasumiseks. Viiviseid palub välja mõista lepingujärgses viivisemääras (0,25% päevas), mitte VÕS § 113 lg 1 määras. Nõue ajavahemikus 28.12.2006 kuni 15.02.2007 osamaksete, sealhulgas vabatahtliku kindlustuse makse, tasumiseks Maakohus asus seisukohale, et liisinguleping lõppes 27.12.2006 kell 24.00, tulenevalt TsÜS § 135 lg-st 1 ja § 136 lg-test 6 ja 9. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus liisinguosamaksete, intressi ja varakindlustuse osamaksed perioodi eest 28.12.2006 kuni 15.02.2007 eest välja mõistmata. Apellatsioonkaebuses olevaid väiteid nii osamaksete kui ka intressi osas on maakohus otsuses käsitanud ning on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt Kolleegium nõustub maakohtuga ning vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 ei korda otsuses olevaid seisukohti. Maakohus on otsuses märkinud, et kuigi liisinguleping lõppes 27.12.2006, ei tagastanud liisinguvõtja sõidukit ning tegi seda alles veebruaris 2007. Kohustuse rikkumisega võis

liisinguvõtja hagejale kahju tekitada, kuid sellist nõuet ei ole hageja esitanud. Apellandi väidetel kohustus liisinguvõtja lepingu üldtingimuste punkti 6.3.1. kohaselt tasuma kindlustusmakseid kuni vara valduse apellandile tagastamiseni. Seega on ta õigustatud nõudma kostjalt vabatahtliku kindlustuse makseid ka sel juhul, kui lugeda leping lõppenuks alates 28.12.2006. Kuivõrd liisinguese anti üle alles veebruaris 2007, siis tekkis hagejal kulu, millele ta tugines hagiavalduse punktis 1.1.2. Õige on, et lepingu üldtingimuste punkti 6.3.1 kohaselt kohustus liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise kindlustuslepingu ja liisingulepinguga ettenähtud tingimustel kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Kolleegium leiab, et eelnimetatud liisingulepingu üldtingimuste p 6.3. kohaselt on kindlustusmaksete tasumise kohustus liisinguvõtjal selle perioodi osas, mil liisinguleping kehtis. Käesoleval juhul lõppes liisinguleping 27.12.2006. Seega alates 28.12.2006 ei saanud liisinguvõtjal lepingust tulenevat kindlustusmakse tasumise kohustust olla. Õige on, et hageja on tuginenud hagiavalduse p-s 1.1.2 kindlustusmakse tasumise kohustusele, tuginedes üldtingimuste p 6.3.1. ja 6.3.2, kuid samas on hageja jätnud tõendamata, millises summas ja kellele ta tasus liisinguvõtja eest kindlustusmakset. Eelnimetatud hagiavalduse p-s 1.1.2 on hageja üksnes refereerinud üldtingimuse punkte, kuid ei ole esitanud selget nõuet, millega on siis tegemist, kas kahju või kuluga ja millises summas. Seega apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda kolleegiumil asuda maakohtust erinevale seisukohale. Remonttööde maksumuse nõue Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et maakohus on osaliselt rahuldanud nõude vara müügiga seotud kuludest. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Maakohus mõistis kostjalt välja 4862,30 krooni, sellest 838,99 krooni müügieelse elektriahelate kontrolli kulu, veermiku kontrolli kulu 209,75 krooni ja müügiteenuse tasu 3 813,56 krooni. Apellandi väidetel tulnuks maakohtul välja mõista apellandi poolt teostatud remonttööde maksumus. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.06.2011 otsuse nr 3-2-1-52-11 p-s 17 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siit tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Käesoleval juhul jättis liisinguandja sõiduki tagastamisel sõiduki väärtuse ning ka remondivajaduse määramata ning sellest liisinguvõtjat informeerimata, seega ei ole põhjendatud kostjalt remondikulu välja mõistmine VÕS § 367 lg 4 alusel. Viivise nõue Apellant vaidlustas maakohtu otsust osas, milles viivised on välja mõistetud VÕS §-st 113 ja §-st 94 lähtudes. Hageja taotles viiviste väljamõistmist, tuginedes pooltevahelise lepingu p-le 5.1, mille kohaselt viivise määraks on 0,25 % päevas. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesolevas tsiviilasjas taotleb hageja viiviste väljamõistmist tekkinud kuludelt seonduvalt liisingulepingu ülesütlemisega, mille põhjuseks oli liisinguvõtja poolt

lepingu tingimuse oluline rikkumine: liisinguvõtja jättis maksmata liisingumaksed. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas vaidluses on põhjendatud viivist välja mõista VÕS § 113 lg 1 alusel. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt ning kolleegium ei pea vajalikuks üle korrata otsuses olevaid seisukohti, tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kostja näol on tegemist käendajaga ning temaga sõlmitud leping ei sisalda kokkulepet, et lepingu ülesütlemisel liisinguvõtjaga tuleb käendajal maksta viiviseid hagiavalduses märgitud määras. Arvestades eeltoodut puudub alus ka menetluskulu jaotust muuta. Kuivõrd mõlema apellandi kaebused tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta kummagi apellandi enda kanda

Mare Merimaa

Ande Tänav

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.