Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-130-11 Tartu, 13. detsember 2011. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu T. H hagi E. T. vastu tuvastamiseks, et T. H võttis tegudega vastu oma ema M. P pärandi Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 208-79043 T. H kassatsioonkaebus 28 440 eurot 68 senti Hageja T. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Kostja E. T. (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ivo Mahhov 21. november 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-79043 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Eva Murulale 21. juunil 2011 T. H kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 84 (kaheksakümmend neli) eurot 41 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T. H (hageja) esitas 25. novembril 2008 Harju Maakohtule hagi E. T. (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et T. H (hageja abikaasa) võttis tegudega vastu oma ema M. P pärandi.
2.Hagiavalduse kohaselt tühistas M. P 29. detsembril 1987 notariaalselt tõestatud testamendiga eelnevad testamendid ja määras testamendijärgseks pärijaks oma poja T. H ja asepärijaks kostja, kui pärandaja poeg T. H sureb enne pärandajat või kui ta ei võta pärandit vastu. 21. detsembri 2007. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-07-26517 tunnistati M. P surnuks ja tema eeldatavaks surmaajaks loeti 31. detsember 1996. Kohtumäärus jõustus 9. veebruaril 2008. Hageja abikaasa T. H suri 6. veebruaril 2007. Hageja teatas 8. septembril 2008 notarile esitatud pärimisavalduses, et T. H ei võtnud pärandit vastu ega asunud pärandit valdama põhjusel, et M. P tunnistati surnuks alles 21. detsembril 2007, aga T. H suri 6. veebruaril 2007. Tegelikult elas pärandaja poeg T. H pärandvaraks olevas eluruumis 1. jaanuarist kuni 30. juulini 1997, valdas eluruumi ja selles olnud pärandaja vallasasju pärast 31. detsembrit 1996 kui M. P pärija, võttes seega M. P pärandi vastu tegudega. T. H korraldas M. P pärandvaraks olnud eluruumis remonttööde tegemist, valdas ja käsutas M. P eluruumi jäetud vallasvara. T. H täitis eluruumiga seotud kohustusi ja valitses M. P pärandvara pärast viimase kadumist.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt tuleb pärandi avanemise ajaks lugeda maakohtu otsuse jõustumise aeg, 9. veebruar 2008. T. H-l ei olnud võimalik pärandit pärast 31. detsembrit 1996
valdamisele ja valitsemisele asumisega vastu võtta, kuna M. P surm ei olnud tol ajal teada ega tuvastatud. Kuna T. H suri 6. veebruaril 2007, ei saanud tal tekkida õigust pärandit vastu võtta ja jõustus M. P testamendi asepärimist reguleeriv säte, mis määras T. H asemel pärijaks kostja. Juhul kui pärandi vastuvõtmise tähtaja alguseks lugeda 31. detsembrit 1996, siis eeldas pärandi vastuvõtmine tegudega, et pärandi vastuvõtja teadis, et on asunud pärandvara valdama pärijana. Seega on vaja tuvastada pärija tahe pärandvara vastu võtta. Hageja väitel oli M. P T. H jaoks teadmata kadunud, mitte surnud, mida tõendavad tõendid, mh T. H seletus. Pärandi vastuvõtmine ei ole tõendatud ka seetõttu, et kuni 2002. aastani kehtis põhimõte, mille kohaselt kaotas volikiri volitaja surmaga kehtivuse, kuid T. H tegutses pärast ema surma tema volinikuna edasi, mis tõendab, et ta ei tunnistanud ema surma ja tegutses ema volinikuna, mitte pärijana.
4.Harju Maakohus jättis 30. juuni 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt avaneb pärimisseaduse (PärS) § 3 lg-tes 1 ja 2 sätestatu järgi pärand pärandaja surnuks tunnistamise korral pärandaja surmapäevast. 21. detsembri 2007. a määrusega tsiviilasjas nr 2-07-26517 tunnistati M. P hageja avalduse alusel surnuks ja M. P eeldatavaks surmaajaks luges kohus 31. detsembri 1996. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 511 lg-st 4 jõustub ja kuulub täitmisele isiku surnuks tunnistamise määrus, kui selle peale määruskaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Kohtumäärus jõustus 9. veebruaril 2008, mistõttu on vaidlus M. P surmaaja üle Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 23 lg 1 alusel ainetu, sest kohus ei saa praegust asja lahendades muuta jõustunud kohtulahendis tuvastatud surmaaega. PärS §-st 164 tuleneb, et enne 1997. a 1. jaanuari avanenud pärandit päritakse TsK sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. TsK § 551 lg 2 teises lauses on sätestatud, et pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandi vastuvõtnuks. Nähtuvalt Riigikohtu lahenditest tsiviilasjades nr 3-2-1-141-03 ja nr 3-2-1-130-05 on vaja tuvastada, et pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 19 lg 5 sätestab, et kui isik on surnuks tunnistatud, siis eeldatakse, et ta on surnud. Seega tulenevalt TsÜS § 19 lg-st 5, PärS § 3 lg-test 1 ja 2 ja TsMS § 511 lg-st 4 sai eeldada, et M. P on surnud ning tema eeldatav surmaaeg ja pärandi avanemise aeg on alates kohtumääruse jõustumisest 9. veebruaril 2008 tagasiulatuvalt 31. detsember 1996. Kuna T. H suri
6.veebruaril 2007, s.o ligikaudu viis kuud enne kohtule M. P surnuks tunnistamise avalduse esitamist ja aasta enne eelnimetatud kohtumääruse jõustumist, siis ei saanud T. H eeldada, et M. P on surnud, kuivõrd seadusest tulenevalt saab isiku surnuks tunnistamise korral eeldus, et inimene on surnud, põhineda vaid jõustunud kohtulahendil. Järelikult ei saanud T. H ka M. P pärandvara valdamise, kasutamise ja käsutamisega pärijana vastu võtta, sest kuni tsiviilasjas nr 2-07-26517 kohtumääruse jõustumiseni tuli eeldada M. P elusolekut. T. H, kes valdas, kasutas ja käsutas M. P vara alates 31. detsembrist 1996, mh elas ema korteris Tallinnas ning tegi korteris ja keldris remonti, sai seda teha volinikuna 29. detsembril 1987 M. P
antud notariaalselt tõestatud volikirja alusel. TsK § 175 lg 2 ja VÕS § 78 lg 1 lubasid kohustusi täita ka kolmandal isikul, mistõttu võisid M. P eluasemega seotud kohustusi täita nii T. H kui ka hageja ilma selleks volitusi omamata. Seega tõendavad kohtule esitatud kviitungid üksnes kohustuste täitmist Eesti Energiale. Asjas esitatud T. H seletuskirjaga on tõendatud, et ta pidas ema teadmata kadunuks, mitte surnuks, ka ei esitanud ta oma elu ajal kohtule avaldust M. P surnuks tunnistamiseks. Seega ei ole hageja tõendanud oma väidet, et T. H pidas ema surnuks ja valdas, kasutas ning käsutas tema vara pärijana. Lähtudes eeltoodust, on hagi põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi tagasi maakohtule. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. mai 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus otsuses käsitlenud kõiki hageja seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja nõuet rahuldada. Ringkonnakohus nõustus kõigi maakohtu seisukohtadega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuses toodud hageja väited tuginevad sarnaselt hagis väljendatule ekslikule seisukohale, et T. H võttis M. P pärandi tegudega vastu. Pärandi saab vastu võtta alates selle avanemisest ja vastuvõtu tähtaja jooksul. Tegudega pärandi vastuvõtmine on tahteavaldus. Sellist tahteavaldust saab teha juhul, kui ollakse teadlik pärandaja surmast. Juriidilises mõttes lähtutakse teadmata kadunud isiku puhul eeldusest, et ta on elus (kehtiv TsÜS § 19 lg 5). Olukorras, kus M. P surm oli tõenäoline, kuid kohtulikult tuvastamata, oli pärandi avanemiseks vajalik isiku surnuks tunnistamine. Alles M. P surnuks tunnistamisest oli võimalik eeldada, et ta on tegelikult surnud, ning järgnesid isiku surmaga kaasnevad juriidilised tagajärjed. Muu hulgas avanes ka pärand tagasiulatuvalt alates tema surmapäevast 31. detsembril 1996 (PärS § 3 lg-d 1 ja 2). Kui M. P ei oleks surnuks tunnistatud, poleks tema pärand avanenud ja seda ei oleks saanud keegi vastu võtta ei tegudega ega muul viisil. Eeltoodu tõttu ei ole tähendust, kas T. H võis 1997. aastal eeldada ema surma, millal ta ema surmast teada sai ja kas ta soovis ema järel pärida. T. H kui pärimisest huvitatud isik oleks pärandi vastuvõtmiseks pidanud taotlema kohtult M. P surnuks tunnistamist, et saada tema järelt kehtiva tahteavaldusega (pärandi valdama asumisega) pärida. M. P surnuks tunnistamist taotles hageja alles pärast T. H surma. Maakohus on põhjendanud oma otsuses, et T. H võis tegutseda nii volituse alusel kui ka ilma volituseta, täites M. P lepingulisi kohustusi. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole sellel siiski tähtsust, kuivõrd nimetatud tegudega ei saanud T. H pärandit vastu võtta ja seda vara pärijana kasutada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada
või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohtus andis tunnistajana ütlusi Ülo Männik, kuid maakohus asja lahendamisel tunnistaja ütlusi ei hinnanud. Kuigi hageja juhtis apellatsioonkaebuses rikkumisele tähelepanu, ei andnud ringkonnakohus sellele mingisugust hinnangut. Hageja ei nõustu ringkonnaohtu põhjendustega, et T. H ei saanud tegudega pärandit vastu võtta. Hageja hinnangul ei sätesta ükski kohaldamisele kuuluv õigusakt, et T. H pidi pärandi vastuvõtmiseks olema teadlik oma ema surmast ja et ema pärandi vastuvõtmiseks pidi T. H ema olema kohtus surnuks tunnistatud. Pärandi tegudega vastuvõtmiseks piisas hageja esitatud tõenditest - T. H elas pärandvaraks olevas korteris, tegi remonti, müüs selles olnud vara ja käitus pärandvara suhtes peremehena. Pärandi vastuvõtmise tahte kujunemiseks ja selle olemasoluks ei pidanud T. H tegelikkuses ema surma üldse eeldama. Tahe võtta pärandaja pärand vastu saab tekkida ja üldjuhul tekibki pärijal pärandaja eluajal. Kuna T. H asus asja kasutama, valdama ning kandis asjaga seotud kulutusi, oli tõendatud tema soov olla ema pärija. Isiku soovi oma ema vara pärida tuleks tegelikkuses eeldada. Maakohus on Riigikohtu lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-141-03 ja nr 3-2-1-130-05 väljendatud seisukohad kontekstist välja rebinud ja tõlgendanud neid meelevaldselt. Lisaks käib Riigikohtu seisukoht pärimisseaduse, mitte tsiviilkoodeksi kohta. Tuvastamaks, et T. H võttis oma ema pärandi vastu, oli vaja välja selgitada kolm asjaolu: 1) pärandaja surm, 2) see, et T. H valdas pärandvara ja 3) tahe. Kõik need asjaolud on kohtus tõendatud. Tõendatud on ka T. H tahe - mitmete aastate jooksul suurte kulutuste tegemine näitab huvi vara vastu. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et vaidluse lahendamisel ei ole tähtis, kas T. H võis tegutseda eluruumis volituse alusel või volituseta, kuna ta ei saanud nagunii tegudega pärandit vastu võtta. T. H sai tegudega pärandi vastu võtta. M. P volikirja tähtaeg möödus 29. detsembril 1990, seega ei saanud T. H pärast seda kuidagi tegutseda enam volituse alusel ning seega kasutas, valdas ja käsutas T. H M. P vara pärijana.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Praeguses asjas tuleb lahendada õiguslik küsimus sellest, kas isiku surnuks tunnistamise korral on võimalik võtta vastu tema pärandvara, kui surnuks tunnistamise kohtulahend tehakse hiljem kui teod, millega seadus seob pärandi vastuvõtmise.
11.Asjas on tuvastatud, et hageja abikaasa T. H ema M. P surmapäevaks on jõustunud kohtulahendi kohaselt 31. detsember 1996. Pärimisseaduse § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud seadust, kui rakendussätetest ei tulene teisti. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 164 lg 2 kohaselt päritakse enne 1997. a 1. jaanuari avanenud pärandit TsK sätete kohaselt, kui
rakendussätetest ei tulene teisiti. Kuna rakendussätetest ei tulene teisiti, tuleb pärandi vastuvõtmisele kohaldada TsK sätteid.
31.detsembril 1996 kehtinud TsK § 532 järgi loeti pärandi avanemise ajaks pärandaja surmapäev. Kuna pärandaja surmapäev on tuvastatud kehtiva kohtulahendi alusel, leidis maakohus õigesti, et kohus ei saa praeguses asjas muuta tuvastatud surmaaega ja vaidlus TsK § 23 kohaldamisele üle on ainetu. TsK § 551 lg 1 kohaselt peab pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma. Sama paragrahvi lg 2 esimese lause järgi loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandavara valitsema või valdama, ja teise lause järgi loetakse pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija kogu pärandi vastuvõtnuks. TsK § 551 lg 3 järgi peavad teises lõikes märgitud teod olema tehtud kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast.
12.Ringkonnakohus leidis, et juriidilises mõttes lähtutakse teadmata kadunud isiku puhul eeldusest, et ta on elus. Pärandi tegudega vastuvõtmine on tahteavaldus ja seda saab teha juhul, kui ollakse teadlik pärandaja surmast. Kuna T. H suri 2007, s.o enne pärandaja M. P surnuks tunnistamist 2008, ei saanud T. H tegudega vastu võtta pärandit ja vara pärijana kasutada. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Asja lahendamisel on olulised viidatud TsK § 532 ja § 551. Kohus on tuvastanud pärandaja surmaaja - 31. detsembri 1996. Esitatud materjalide järgi oli tema testamendijärgseks pärijaks T. H ja asepärijaks kostja (I kd, leht 28). TsK § 534 p 2 kohaselt on pärimisel testamendi järgi pärijaks kodanik, kes on elus pärandaja surma momendil. T. H suri
6.veebruaril 2007 (I kd, leht 14). Lähtuvalt testamendi sõnastusest on kostja pärijaks juhul, kui T. H ei võtnud pärandit vastu. Kohtud on viidanud varasematele Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-141-03 ja nr 3-2-1130-05. Kolleegium märgib, et viidatud tsiviilasjades ei olnud tegemist olukorraga, mil pärandaja oleks olnud surnuks tunnistatud, st et tema surma aeg oleks tehtud kindlaks tagasiulatuvalt. Kolleegium on seisukohal, et pärandi vastuvõtmise üks komponent on TsK § 551 lg 2 järgi ka pärija tahe, kuid praeguse asja asjaolude korral on oluline üksnes see, kas T. H 31. detsembril 1996. a või pärast seda asus faktiliselt M. P vara valitsema ja valdama (TsK § 551 lg-d 2 ja 3). Kui praegusega sarnastel juhtudel oleks nõutav tuvastada isiku selge tahe pärandavara vastu võtta, ei oleks surnuks tunnistamise korral võimalik pärandi vastuvõtmiseks seaduses (TsK) ettenähtud korda rakendada. See aga oleks vastuolus pärimisõiguse tagatuse põhimõttega põhiseaduse § 32 lg 4 järgi. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata poolte väiteid ja tõendeid. Muu hulgas tuleb hinnata tunnistaja Ü. Männiku ütlusi. Kui T. H seaduses sätestatud tähtaja jooksul asus pärandvara valitsema või valdas faktiliselt pärandvara, tuleb hagi rahuldada.
13.Menetluskulude jaotus määratakse tervikuna kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
14.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.
Villu Kõve, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.