Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

1(6)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 25.11.2008 esitas T H (hageja) Harju Maakohtule hagi E T (kostja) vastu tuvastamiseks, et T H võttis tegudega vastu oma ema M P u pärandi. M P tühistas 29.12.1987 notariaalselt tõestatud testamendiga eelnevad testamendid ja määras testamendijärgseks pärijaks oma poja T H ja asepärijaks E T juhuks, kui pärandaja poeg T H sureb enne pärandajat või kui ta ei võta pärandit vastu. 21.12.2007 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-07-26517 tunnistati M P surnuks ja tema eeldatavaks surmaajaks loeti 31.12.1996. Kohtumäärus jõustus 09.02.2008. 06.02.2007 suri hageja abikaasa T H . 10.04.2008 esitas hageja notarile pärimisavalduse pärandaja M P u pärandi vastuvõtmiseks 20.09.1987 testamendi kohaselt oli hageja määratud pärandaja asepärijaks juhuks, kui T H sureb enne pärandajat või kui ta ei võta pärandit vastu. Hageja teatas 10.04.2008 pärimisavalduses, et pärandaja poeg ei võtnud pärandit vastu ega asunud pärandit valdama sooviga pärandit vastu võtta teadmatusest ja oma eelmise esindaja nõuandel. 08.09.2008 esitas hageja notarile uue avalduse T H pärandi vastuvõtmiseks seadusjärgse pärijana, kuna ta ei teadnud, et T H oli teinud tema kasuks 10.09.1987 testamendi. 08.09.2008 pärimisavalduses teatas hageja, et T H ei võtnud pärandit vastu ega asunud pärandit valdama põhjusel, et M P tunnistati surnuks alles 21.12.2007, T H suri 06.02.2007. Hageja esitas sellekohase väite teadmatusest ja eelmise esindaja ning notari nõuandel, ajendatuna soovist pärida asepärijana M P u testamendi järgi. Eelnimetatud väited, mille kohaselt T H ei võtnud M P u pärandit vastu, sealhulgas ei asunud vara valdama sooviga pärandit vastu võtta, palub hageja jätta tähelepanuta. Tegelikkuses elas pärandaja poeg T H pärandaja pärandvaraks olevas eluruumis 01.01.-30.07.1997, valdas eluruumi ja selles olnud pärandaja vallasasju pärast 31.12.1996 M P u pärijana, võttes seega M P u pärandi vastu tegudega. T H korraldas M P u pärandvaraks olnud XXXXXX XXX XX eluruumis remonttööde tegemist, valdas ja käsutas M P u eluruumi jäetud vallasvara. T H täitis eluruumiga seotud kohustusi ja valitses M P u pärandvara pärast isiku kadumist. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pärandi avanemise ajaks tuleb lugeda maakohtu otsuse jõustumise aeg 09.02.2008. T H l ei olnud võimalik pärandit pärast 31.12.1996 valdamisele ja valitsemisele asumisega vastu võtta, kuna M P u surm ei olnud tol ajal teada ega tuvastatud. Kuna T H suri 06.02.2007, ei saanud tal tekkida õigust pärandit vastu võtta ja jõustus M P u testamendi asepärimist reguleeriv säte, mis määras T H asemel pärijaks E T .

2(6)

Juhul kui pärandi vastuvõtmise tähtaja alguseks lugeda 31.12.1996, siis eeldas pärandi vastuvõtmine tegudega, et pärandi vastuvõtja teadis, et on pärandvara asunud valdama pärijana. Seega on vaja tuvastada pärija tahe võtta pärandvara vastu. Hageja väitel oli M P T H jaoks teadmata kadunud, mitte surnud, mida tõendavad tõendid, mh T H seletus. Pärandi vastuvõtmine ei ole tõendatud ka seetõttu, et kuni 2002.a kehtis põhimõte, mille kohaselt kaotas volikiri volitaja surmaga kehtivuse, kuid T H tegutses pärast ema surma tema volinikuna edasi, mis tõendab, et ta ei tunnistanud ema surma ja tegutses ema volinikuna, mitte pärijana.

Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis 30.06.2010 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pärimisseaduse (PärS) § 3 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt avaneb pärand pärandaja surnuks tunnistamise korral pärandaja surmapäevast. 21.12.2007 määrusega tsiviilasjas 2-07-26517 tunnistati M P T H 19.07.2007 avalduse alusel surnuks ja M P u eeldatavaks surmaajaks luges kohus 31.12.1996. Tulenevalt TsMS § 511 lg-st 4, isiku surnuks tunnistamise määrus jõustub ja kuulub täitmisele, kui selle peale määruskaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Kohtumäärus jõustus 09.02.2008, mistõttu on vaidlus M P u surmaaja üle TsK § 23 lg 1 alusel ainetu, sest kohus ei saa käesolevas asjas muuta jõustunud kohtulahendis tuvastatud surmaaega. PärS § 164 tuleneb, et enne 01.01.1997 avanenud pärandit päritakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. TsK § 551 lg 2 teises lauses on sätestatud, et pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandi vastuvõtnuks. Riigikohtu 3-2-1-141-03 ja 3-2-1-130-05 lahenditest nähtuvalt on vaja tuvastada, et pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Tsiviilseadustiku (TsÜS) § 19 lg 5 sätestab, et kui isik on surnuks tunnistatud, siis eeldatakse, et ta on surnud. Seega tulenevalt TsÜS § 19 lg-st 5, PärS § 3 lg-test 1 ja 2 ja TsMS § 511 lg-st 4 sai eeldada, et M P on surnud ning tema eeldatav surmaaeg ja pärandi avanemise aeg on tagasiulatuvalt 31.12.1996 alates kohtuotsuse jõustumisest 09.02.2008. T H suri 06.02.2007, s.o ligikaudu viis kuud enne kohtule M P u surnuks tunnistamise avalduse esitamist ja aasta enne eelnimetatud kohtumääruse jõustumist. Seega ei saanud T H eeldada, et M P on surnud, kuivõrd seadusest tulenevalt saab isiku surnuks tunnistamise korral eeldus, et inimene on surnud, põhineda vaid jõustunud kohtulahendil. Järelikult ei saanud T H ka M P u pärandvara valdamisega, kasutamise ja käsutamisega pärijana vastu võtta, sest kuni tsiviilasjas 2-0726517 kohtumääruse jõustumiseni tuli eeldada M P u elusolekut. T H , kes valdas, kasutas ja käsutas M P u vara alates 31.12.1996, mh elas ema korteris Tallinnas, Kolde pst. 55-1 ning teostas korteris ja keldris remonti, sai seda teha volinikuna 29.12.1987 M P u antud notariaalselt tõestatud volikirja alusel. TsK § 175 lg 2 ja VÕS § 78 lg 1 lubasid kohustuste täitmist ka kolmanda isiku poolt, mistõttu võisid M P u eluasemega seotud kohustusi täita nii T H kui ka hageja ilma selleks volitusi omamata. Seega tõendavad kohtule esitatud kviitungid üksnes kohustuste täitmist AS Eesti Energia ees. T H seletuskirjaga on tõendatud, et ta pidas ema teadmata kadunuks, mitte surnuks, ka ei esitanud ta oma elu ajal kohtule avaldust M P u surnuks tunnistamiseks. Seega ei ole hageja tõendanud oma väidet, et T H pidas ema surnuks ja valdas, kasutas ja käsutas tema vara pärijana. Lähtudes eeltoodust, on hagi põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

3(6)

Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule või alternatiivselt tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. M P u 29.12.1987 notariaalselt tõestatud volikirja (toimik lk 185) kohaselt möödus volituse tähtaeg 29.12.1990. Seega ei saanud T H kuidagi tegutseda M P u volinikuna (esindajana) pärast 29.12.1990 ja seega on kohtu sellekohane järeldus põhjendamatu. T H valdas, kasutas ja käsutas M P u vara pärijana. Kohus ei ole selgitanud, millisel konkreetsel seadusesättel põhineb tema järgnev eeldus. Kuna T H suri 06.02.2007, s.o ligikaudu viis kuud enne kohtule M P u surnuks tunnistamise avalduse esitamist ja aasta enne eelnimetatud kohtumääruse jõustumist, siis ei saanud T H eeldada, et M P on surnud, kuivõrd seadusest tulenevalt saab isiku surnuks tunnistamise korral eeldus, et inimene on surnud, põhineda vaid jõustunud kohtulahendil”. T H sai tegudega TsK § 551 lg 2 kohaselt vastu võtta oma ema M P u pärandvara seda vallates, kasutades ja käsutades ja see oli ka tõendatud. Kohus oleks pidanud tõendite alusel (sh tunnistaja ütluste alusel) tuvastama, et T H l kui pärijal oli tahe pärandvara vastu võtta. Seda ei välista asjaolu, et M P ei olnud T H surma ajaks 06.02.2007 veel kohtumäärusega surnuks tunnistatud. TsÜS § 19 lg 5 ei sätesta tegelikkuses, et üksnes isiku surnuks tunnistamise korral võib isiku surma eeldada. Ka TsÜS § 19 lg 1 kohaselt teadmata kadunud isiku surma võib eeldada, kui on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Seega ei ole põhjendatud kohtu järeldus, et M P u elusolekut tuli eeldada kuni 09.02.2008. Põhjendatud ei ole ka kohtu seisukoht, et kohtule esitatud kviitungid tõendavad üksnes kohustuste täitmist AS Eesti Energia ees. Need tõendavad pärandvara valdamist T H poolt. T H sai ema surnuks olemist eeldada ka ilma ema surnuks tunnistamist kohtulahendiga. Otsusest ei selgu, millist T H seletuskirja pidas kohus silmas (millistel toimiku lehekülgedel see asub) ja eeldades, et kohus pidas silmas toimiku lk-del 76-86 asuvat seletust, siis jäi kohtul tähelepanuta, et kõnealune seletus on T H poolt antud juba juunis 1989.a. Sellel aastal ei saanud T H ilmselt tõepoolest eeldada veel oma ema surnuksolemist, sest seletuse kohaselt nägi ta oma ema viimast korda sama aasta jaanuaris. Igati mõistlik ja loogiline on eeldada, et poeg, kes nägi oma ema jaanuaris, ei eelda juba sama aasta juunis, et tema ema on surnud. Küll oli aga igati mõistlik ja loogiline T H poolt ema surma eeldada 1997.a (ema elusoleku kohta puudus selleks ajaks informatsioon juba ca 8 aastat). Seda kinnitas üheselt tema poolt ema pärandvara (eluruumi) remondi korraldamine, vallasvara ulatuslik käsutamine ja eluruumiga seotud maksete teostamine. Pojana ei pidanud ta ka ilmtingimata taotlema ema surnuks tunnistamist kohtu poolt - sellist kohustust seadus T H le ei pannud. 1989. a T H poolt antud seletuse alusel ei tohtinud kohus lugeda tõendatuks, et T H ei pidanud oma ema surnuks ka 1997.a. Isiku surma eeldamine pärija poolt ei ole isiku pärijaks olemise tahte tuvastamisel obligatoorne. Pärandi vastuvõtmise tahte kujunemiseks ja selle olemasoluks ei pidanud T H tegelikkuses ema surma üldse eeldama. Tahe võtta pärandaja pärand vastu saab tekkida ja reeglina tekibki pärijal pärandaja eluajal. Arvestades, et T H asus asja kasutama ja valdama ning kandma asjaga seoses kulutusi, oleks pidanud kohus asuma seisukohale, et sellise käitumisega on tõendatud T H soov oma ema vara pärida. Isiku soovi oma vanema vara pärida tuleb pigem eeldada. Viited Riigikohtu lahenditele on asjakohatud, sest nendes kajastatud seisukohad on aegunud. Kohtus on tõendatud, et pärandaja suri 1996. a. Tõendatud on ka T H poolne pärandvara käsutamine peale ema surma. Tõendatud on ka T H tahe pärand vastu võtta, sest tehes mitmete aastate jooksul ulatuslikke kulutusi pärandvaraga seoses, on ilmne, et T H l oli vara suhtes huvi.

4(6)

Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Edasine menetluse käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.05.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-79043 T H apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu 30.06.2010 otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 13.12.2011 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2011 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis oma otsuses, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Riigikohus andis juhised, kuidas lahendada õiguslik küsimus selles, kas isiku surnuks tunnistamise korral on võimalik võtta vastu tema pärandvara, kui surnuks tunnistamise kohtulahend tehakse hiljem kui teod, millega seadus seob pärandi vastuvõtmise, kohustades ringkonnakohut kontrollima maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, arvestades Riigikohtu juhiseid. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 02.09.2011 otsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud panna kostja kanda. Asjas ei ole vaidlust selles, et M P tühistas 29.12.1987 notariaalselt tõestatud testamendiga eelnevad testamendid ja määras testamendijärgseks pärijaks oma poja T H ja asepärijaks E T juhul, kui pärandaja poeg T H sureb enne pärandajat või kui ta ei võta pärandit vastu. 21.12.2007 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-07-26517 tunnistati M P surnuks ja tema eeldatavaks surmaajaks loeti 31.12.1996. Kohtumäärus jõustus 09.02.2008. T H suri 06.02.2007. PärS § 164 tuleneb, et enne 01.01.1997 avanenud pärandit päritakse TsK sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. TsK § 551 lg 2 teises lauses on sätestatud, et pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandi vastuvõtnuks. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd seadusest tulenevalt saab isiku surnuks tunnistamise korral eeldus, et inimene on surnud, põhineda vaid jõustunud kohtulahendil. Maakohtu arvates ei saanud T H eeldada, et M P on surnud ja seega ei saanud ta M P u pärandvara valdamisega, kasutamise ja käsutamisega pärijana vastu võtta. Kuni tsiviilasjas 2-07-26517 kohtumääruse jõustumiseni tuli eeldada M P u elusolekut ning seega tegutses T H M P u volinikuna. Riigikohus ei nõustunud 13.12.2011 lahendis nr 3-2-1-130-11 eelpoolviidatud seisukohaga ja selgitas, et nüüdseks kehtetu tsiviilkoodeksi järgi loetakse isik pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandavara valitsema või valdama. Pärandi vastuvõtmise üks komponent on pärija tahe. Kui isiku surnuks tunnistamise korral oleks nõutav tuvastada pärija selge tahe pärandavara vastu võtta, ei oleks võimalik pärandi vastuvõtmiseks seaduses ettenähtud korda rakendada. See oleks vastuolus pärimisõiguse tagatuse põhimõttega, mistõttu on oluline üksnes see, kas isik asus faktiliselt vara valitsema ja valdama. Kui T H seaduses sätestatud tähtaja jooksul asus pärandvara valitsema või valdas faktiliselt pärandvara, tuleb hagi rahuldada.

5(6)

TsK § 551 lg 3 järgi peab pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast. M P u pärand avanes 31.12.1996 (tema eeldatav surmaaeg). Õige on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et T H ei saanud tegutseda 1997.a oma ema volinikuna, kuivõrd M P u 29.12.1987 notariaalselt tõestatud volikirja kohaselt möödus volituse tähtaeg. Ringkonnakohtu hinnangul oli T H asunud M P u pärandvara faktiliselt valdama ja valitsema. Nii ilmneb kohtule esitatud M P u 29.12.1987 testamendist (I tlk 28), et T H elukoht oli XXXXXX, XXXXXX. Hageja väidete kohaselt elas T H ajavahemikul 01.01.-30.07.1997 XXXXXXX, XXXXX. Kohtule on esitatud maksekviitungid selle kohta, et Hellaste, elukohaga XXXXXXX, on tasunud AS-le Eesti Energia makseid 13.02.1997, 15.05.1997 ja 10.11.1997. Ei ole õige maakohtu seisukoht, et nimetatud maksete tegemine tõendab üksnes kohustuste täitmist AS Eesti Energia ees. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab nimetatud maksete tegemine, et T H oli asunud kandma asjaga seotud kulutusi. Tunnistaja Ülo Männik andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta tegi T H tellimusel ehitustöid aadressil XXXXXXXX. Tunnistaja sai aru, et T H toimetas oma kodus ning et just T H oli remonditava eluruumi peremees ja omanik. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eeltoodust, et T H oli TsKS § 551 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul asunud M P u pärandvara faktiliselt valdama ja valitsema. Eeltoodu alusel tuleb Harju Maakohtu 30.06.2010 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja tuvastada, et T H võttis tegudega vastu oma ema M P u pärandi. Vastavalt TsMS § 642 lg-le 4 peab vastustaja märkima vastuses, kui ta soovib asja arutamist kohtuistungil. 13.12.2010 esitatud vastuses nõustus vastustaja kirjaliku menetlusega ( II kd lk 128). Seega tuleb vastustaja esindaja poolt 06.02.2012 esitatud taotlus lahendada asi suulises menetluses jätta rahuldamata kui hilinenult esitatu. Samuti tuleb hilinenult esitatud 2 tõendit jätta tähelepanuta ja tagastada, kuna nende esitamine ei ole toimunud kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 4. Apellant taotlustega kui hilinenult esitatutega ei nõustunud. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Et kohus rahuldab hagi, jäävad menetlusosaliste poolt nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.