Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
3 834,69 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P.R. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. november 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): P.R. Murde
esindajad
RESOLUTSIOON
vastu asja ebaseaduslikust valdusest
Tartu Maakohtu 29. detsembri 2010 otsus
(isikukood: XXX), esindaja Valli
Vastustaja (hageja): T.R. (isikukood: XXX), esindaja vandeadvokaat Ann Saar Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. detsembri 2010 otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda, menetluskulud ringkonnakohtus jätta P.R. kanda. Vabastada P.R. menetluskulude summas 3 734,69 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.R. esitas hagi P.R. vastu asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt oli XXX Elvas (registriosa nr XXX ) asuv kinnistu T.R. ja A.R. ühisomandis. 2005 suvel asus XXX eluruumidesse elama hageja ja A. R ühine poeg P.R. . Kostja teatas, et asub elamusse elama oma ema nõusolekul viimasele kuuluvas elamu mõttelises osas. Tsiviilasjas nr 2-07-5062 tehtud otsusega lahutati hageja ja A.R. abielu ning jagati nende ühisvara nii, et hageja omandisse jäi XXX Elvas asuv kinnistu. Hageja kanti kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Kostja kasutas eluruume tasuta kasutamise lepingu alusel ja praegu jätkab eluruumide tasuta kasutamist ning hageja normaalne elamine majas on muutunud võimatuks. Hageja on pöördunud korduvalt kostja ja oma endise abikaasa poole, et kostja asuks viimase juurde elama. Hageja esitas kostjale lihtkirjalikus vormis tasuta kasutamise lepingust loobumise, mille kostja luges läbi, kuid ei ole seda allkirjastanud. Hageja edastas kostjale 13.10.2008 ja 10.09.2009 kirjad väljastusteatega, milles palus eluruumid vabastada. Kirjad tagastati hoiutähtaja möödumise tõttu. 10.09.2009 kirjas teatas hageja kostjale, et soovib lepingu alates 20.10.2009 lõpetada. Kuna kostja ei ole kirja vastu võtnud, on ta muutnud omavoliliseks kasutajaks. Kostja on ülesütlemisavalduse saanud kätte hiljemalt kohtumaterjalidega. Hageja poolt väljanõutavad eluruumid asuvad elamu II korrusel (mansardkorrus). Hageja palus AÕS § 80 alusel nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusse eluruumid XXX Elvas asuval kinnistul; kohustada kostjat vabastama eluruumid temale kuuluvast vallasvarast; eluruumide vabatahtlikult vabastamisest keeldumise korral tõsta kostja ja temale kuuluv vallasvara eluruumidest välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
2.Kostja P. RR vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on poolte vahel suuline tasuta kasutamise leping. Hagejal tuleb tõendada, et ülesütlemisavaldus kehtib ning, et esinevad põhjendatud alused eluruumi väljanõudmiseks. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks saanud lepingu ülesütlemise avalduse kätte, seega TsÜS § 69 lg-st 1 tulenevalt ülesütlemine ei kehti. Ka ei nähtu hagiavaldusest, kuidas ja millega rikkus kostja oluliselt pooltevahelist lepingut. Kostja on hageja täisealine laps ja majutatud vaidlusalusesse eluruumi omaniku perekonnaliikmena. Kostjale on määratud puue, ta vajab sotsiaalabi. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ega tulene PKS-st.
Kostja teatas, et hageja näitas talle sügisel lepingu ülesütlemise avaldust, kuid kostja ei saanud sellega täielikult tutvuda. Kirjad saadeti kostjale Rõngu vallast. Kuna kostja ei teadnud, kes on saatja, ei võtnud ta saadetist vastu. Kostja esindaja arvates peaks eluruumi tasuta kasutamise lepingu ülesütlemine toimuma sarnaselt eluruumi üürilepingu ülesütlemisega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus 29. detsembri 2010 otsusega rahuldas T. R hagi P. R vastu. Kohus nõudis P. R valdusest T. R valdusse välja XXX Elvas asuval kinnistul paikneva elamu II korruse (mansardkorruse) eluruumid. Kohus kohustas P. R vabastama XXX Elvas asuvad eluruumid temale kuuluvast vallasvarast. Eluruumide vabatahtlikult vabastamisest keeldumise korral tõsta P.R. ja temale kuuluv vallasvara XXX Elvas asuvatest eluruumidest välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohus jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt on tõendatud, et XXX Elvas asuv kinnistu on hageja ainuomandis. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja kasutas suulise tähtajatu tasuta kasutamise lepingu alusel hageja kinnistul paikneva elamu II korruse eluruume. VÕS § 393 lg 3 näeb ette, et kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Seega võib tasuta kasutamise lepingu üldjuhul igal ajal sisuliselt põhjuseta üles öelda. Vormi- ega sisunõudeid ei ole tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisele kehtestatud. Oluline on vaid see, et teisele poolele ilmneks lepingut üles öelda sooviva poole tahe lepingu ühepoolseks lõpetamiseks. Eluruumi üürilepingu sätteid eluruumi tasuta kasutamise lepingule ei kohaldata. Hageja on koostanud 10.09.2009 kirjaliku ülesütlemisteate, milles palub kostjal kolida XXX kinnistult välja hiljemalt 20.10.2009. Kohus ei nõustunud sellega, et ülesütlemisteade tuleb lugeda kostja poolt kättesaaduks väljastusteatega kirja saatmisega, kuigi kiri tagastati saatjale. Kohus ei nõustunud hagejaga ka selles, et ülesütlemine toimus hiljemalt kohtumaterjalide kätteandmisega. 20.04.2010 kohtuistungil seletas hageja esindaja, et hageja esitas kostjale lahtisel paberilehel lepingust loobumise, mille kostja luges läbi ja ütles, et ei kirjuta alla. Sellega on kooskõlas kostja seletus, mille kohaselt näitas hageja talle sügisel lepingu ülesütlemise avaldust. Hoolimata asjaolust, et kostja ei andnud avalduse kättesaamise kohta allkirja ega saanud enda väitel avaldusega täielikult tutvuda, on ta kohtu arvates tahteavalduse kätte saanud. 20.04.2010 kohtuistungil avaldatu kinnitab, et tahteavaldus lepingu lõpetamise kohta on hageja poolt kostjale vahetult isiklikult üle antud ning ühtlasi selle sisu teatavaks tehtud. Seega sai kostja tahteavalduse lepingu lõpetamise kohta kätte ning tahteavaldus muutus kehtivaks. Kuna hageja ütles tasuta kasutamise lepingu 2009 sügisel üles, puudub kostjal käesoleval ajal õiguslik alus eluruumide kasutamiseks. Hagi tuleb rahuldada. AÕS § 80 lg 1, 2 alusel tuleb nõuda XXX Elvas asuval kinnistul paikneva elamu II korruse (mansardkorruse) eluruumid kostja valdusest hageja valdusse, kostjat tuleb kohustada vabastama eluruumid temale kuuluvast vallasvarast ning eluruumide vabatahtlikult vabastamisest keeldumise korral tuleb kostja ja temale kuuluv vallasvara tõsta eluruumidest välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.P.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. detsembri 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi jäetakse rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:
1) ei näe VÕS §-d 389-395 tasuta kasutamise lepingu kohustuslikku vormi. Tasuta kasutamise lepingu ülesütlemist reguleeritakse VÕS §-s 195 sätestatuga. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Hageja arvates toimus ülesütlemine 13.10.2008 ja 10.09.2009 väljastusteatega kirja saatmisega, kuigi kirjad tagastati saatjale või toimus ülesütlemine hiljemalt kohtumaterjalide kätteandmisel. Kohus asus aga seisukohale, et hageja ei ole täitnud TsÜS §-s 69 sätestatud kättetoimetamise kohustust, mistõttu ei saa lugeda ülesütlemisteadet kostjale kättetoimetatuks. Seega pidi kohus jõudma järeldusele, et kuna ei ole täidetud VÕS § 195 lg-s 1 ja TsÜS § 96 lg-tes 1 ja 2 esimeses lauses sätestatud formaalsed eeldused, siis ülesütlemist ei ole toimunud. Kohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et kuna hageja esitas kostjale lahtisel paberilehel lepingust loobumise, ning kostja seletas kohtule, et hageja näitas talle sügisel lepingu ülesütlemise avaldust, siis sai kostja tahteavalduse lepingu lõpetamise kohta kätte ning tahteavaldus muutus kehtivaks. Kostja arvates eiras kohus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut, jättes tähelepanuta, et esimeses astmes hageja ei viidanud asjaolule, et tasuta kasutamise leping on üles öeldud sellest momendist, kui kostja sai kunagi sügisel ülesütlemisest teada. Hageja rõhutas, et tasuta kasutamise lepingu lõpetamise aluseks on 13.10.2008 ja 10.09.2009 teated eluruumi vabastamise kohta, mida ei ole kostjale kätte toimetatud. Hageja ei ole viidanud asjaolule, et tasuta kasutamise lepingu lõpetamise aluseks on kostjale teksti näitamine kunagi sügisel. TsMS § 436 lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kostja arvates tuleb asuda seisukohale, et tasuta kasutamise lepingu lõpetamiseks VÕS § 393 lg-s 3 ja § 195 lg-s 3 ettenähtud ülesütlemist ei ole toimunud; 2) tugineb kohtuotsus hageja lepingulise esindaja poolt 20.04.2010 kohtuistungil antud seletustele selle kohta, et hageja esitas kostjale lahtisel paberilehel lepingust loobumise. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-41-05 on asunud seisukohale, „et lepingulise esindaja seletus ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Lepingulise esindaja seletuse võib erandina lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks, kui pool viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega.“ 20.04.2010 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et hageja oleks selgesõnaliselt kinnitanud oma lepingulise esindaja seletuse õigsust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-10-08 avaldanud seisukohta, et „menetlusosaliste seletus ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2 järgi, sest TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus.“ Seega tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsus ei ole põhjendatud ja seaduslik TsMS § 436 lg 1 kohaselt; 3) võib VÕS § 393 lg 3 kohaselt tasuta kasutamise lepingu üldjuhul igal ajal sisuliselt põhjuseta üles öelda. Kuid antud vaidluses pidi maakohus pöörama tähelepanu sellele, et vaidlusaluse eluruum on kostja jaoks kodu. Seega pidi olema märgitud ülesütlemise põhjus. Nimetatud arusaam tuleneb sellest, et PS § 33 esimese lause kohaselt on kodu puutumatu. Otsustades kostja õiguse üle kasutada vaidlusalust eluruumi, on kohus eiranud ülalmärgitud seadusesätte, jättes arvestamata kostja poolt 20.04.2010 istungil avaldatu, mille kohaselt on tema jaoks vaidlusalune eluruum kodu, kus ta on harjunud elama ja kus ta tunneb end kindlana; 4) jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et kostja näol on tegemist isikuga, kellel esineb kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 38/10 kohaselt Aspergeri sündroom ja korduv mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega ning, kellele on määratud raske puue töövõime kaotuse protsendiga 80. Aspergeri sündroomiga isikud väga raskesti kohanevad, nende jaoks on kodukohaks koht, kus nad pidevalt elavad ja on nende jaoks võrdne kindlusega, kuhu nad end välismaailma eest peidavad. Ekspertiisiakti kohaselt esinevad kostja raskused inimestega suhtlemisel, sotsiaalne toimetulek on raskendatud. Kostja vajab nõustamist, emotsionaalset tuge, juhendamist;
5) ei ole kostja rikkunud oma isa õigusi ega piiranud tema vabadusi, mis võis tingida hageja pöördumist hagiavaldusega kohtusse. Kostja ja hageja faktiliselt omavahel ei kontakteeru, sest elamu kasutamisel on neil teineteisest eraldi paiknevad sissepääsud. Sellega on praktiliselt välistatud kõik võimalikud konfliktsed situatsioonid. Oluliseks asjaoluks tuleb pidada ka seda, et kostja 2002 eluruumi majutamisel ei olnud juttugi sellest, et eluruumi kasutamine on vaid ajutine ning hageja võib igal ajal nõuda kostja väljatõstmist, mistõttu kostja oli kindel, et vaidlusalune eluruum on tema kodu eluajaks. Viimast kinnitab asjaolu, et kostja on omal kulul teinud eluruumile parendusi. Hageja pole sellele vastu vaielnud.
5.T. R vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et kostja sai lepingu ülesütlemiseks koostatud tahteavalduse kätte hiljemalt 2009 sügisel. Seadus ei kehtesta lepingu ülesütlemise tahteavaldusele sisu- ega vorminõudeid. Sama kehtib ka ülesütlemise tahteavalduse saajale teatavaks tegemise kohta. Hageja leiab, et kohus ei ole käsitlenud tõendina hageja esindaja kohtuistungil antud selgitust, et hageja esitas kostjale lahtisel paberil lepingust loobumise, mille kostja luges läbi, öeldes, et tema alla ei kirjuta. Kohus rajas oma järelduse kostja enda selgitusele, mille kohaselt ta on näinud seda (tahteavalduse teksti) sügisel, kui isa talle seda näitas. Sellega võttis kostja omaks, et ta oli eluruumi tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisest 2009 sügisest teadlik. Hageja arvates on oluline, et kostja oli tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise faktist teadlik. Kuna tasuta kasutamise lepingu võib mistahes põhjusel üles öelda, siis ei ole sisulist tähtsust asjaolul, kas kostja sai sellega enda arvates piisava põhjalikkusega tutvuda või mitte. Piisab, kui ta on tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisest teadlik. Seega maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et poolte vahel suuliselt sõlmitud eluruumi tasuta kasutamise leping on lõppenud; 2) nähtub 20.04.2010 kohtuistungi protokollist, et mõlemad pooled on kohtuistungil väljendanud sisuliselt kattuvaid seisukohti tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise asjaolude kohta. Seega ei ole kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 4 ja on ebaõige kostja väide, et ülalmärgitud asjaolu kohus ei arutanud; 3) on ebaõige kostja väide, et maakohus on hageja lepingulise esindaja seletust hinnanud tõendina. Pealegi TsMS § 231 lg-st 2 tulenevalt vastaspoole poolt faktilise asjaolu kohta omaksvõetud väide ei vajagi täiendavat tõendamist. Seega asus maakohus õigele ja põhjendatud seisukohale, et tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud, st ülesütlemise avaldus on kostjale teatavaks tehtud; 4) võib VÕS § 393 lg 3 järgi tasuta kasutamise lepingu igal ajal sisuliselt põhjuseta üles öelda. Väär on kostja arusaam, et arvestades asjaolu, et kostja pidas vaidlusalust eluruumi oma koduks, pidanuks hageja ülesütlemise avalduses ülesütlemist põhjendama. Selline nõue ei tulene seadusest. Viited PS §-le 33, s.o kodu puutumatusele, ei ole antud vaidluses asjakohased. Samuti pole asjakohased ka kostja tervislikku seisundit puudutavad asjaolud. Hagejale on poja tervislik seisund teada, mis nähtub nii hagiavaldusest kui ka kohtuistungi protokollist. Isa on pakkunud tekkinud olukorras nii kohtuväliselt kui ka kohtus mitmesuguseid lahendusi, mis ei osutunud aga kostjale vastuvõetavaks. Seetõttu oli kohtusse pöördumine raske, kuid vältimatu. Maakohtu otsuses on järgitud TsMS § 348 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei pea kohus ka otsuses poole asjakohatuid väiteid analüüsima. Kohus märgib otsuses õigesti, et käesolevas tsiviilasjas ei arutata võimalikke perekonnaseadusest tulenevaid probleeme. Põhiseaduslikule kodu puutumatuse põhimõttele ei ole kostja eelnevas menetluses tuginenud, seega ei saanud ega pidanud kohus sellele vastama;
5) jättis maakohus 31.08.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-30114 P.R. eestkostja määramata. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt esitasid riiklikud eksperdid Anu Järv ja Anneli Sell kohtule ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 38/10, milles asusid seisukohale, et isik suudab oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida, on võimeline iseseisvalt osalema kohtumenetluses ja ei vaja eestkostet. Seega on jõustunud kohtulahendiga leidnud tõendamist, et kostja terviseprobleemid ei ole nii ulatuslikud, kui apellatsioonkaebuses väidetakse. Igal juhul ei saa kostja terviseprobleemid olla määravaks käesoleva vaidluse lahendamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
29.detsembri 2010 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on eluruumi tasuta kasutamise leping. VÕS § 393 lg 3 kohaselt kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Seega võib tähtajatu tasuta kasutamise lepingu VÕS § 393 lg 3 järgi üldjuhul igal ajal põhjenduseta üles öelda. Vastavalt VÕS § 195 lg 3 püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine).
8.Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et antud juhul on hageja öelnud VÕS § 195 lg 3 kohaselt eluruumi tasuta kasutamise lepingu üles sügisel 2009 ning ükski apellandi väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Kostja enda seletuse kohaselt näitas hageja talle sügisel lepingu ülesütlemise avaldust (tl 57). Seega hageja tahteavaldus tasuta kasutamise lepingu ülesütlemiseks on kostjale isiklikult teatavaks tehtud ning TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on kostja hageja tahteavalduse kätte saanud 2009 sügisel. Maakohus ei ole siinjuures rikkunud TsMS § 436 lg-t 4, nagu on ekslikult leidnud apellant. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Hageja on esitanud asjaolu, et ta esitas kostjale 2009 sügisel paberlehe, millele oli märgitud hageja soov lepingust loobuda, mille kostja luges läbi, kuid keeldus sellele alla kirjutamast, seejärel saadeti need kirjad kostjale väljastusteatega.
9.Iseenesest õige on apellandi väide, et hageja lepingulise esindaja seletus ei ole TsMS sätete kohaselt tõendiks, kuid antud juhul ei olegi maakohus tuginenud vaidlustatud otsuses hageja lepingulise esindaja seletusele kui tõendile. Hageja esindaja on esitanud 20.04.2010 kohtuistungil (tl 57) asjaolu, et hageja esitas kostjale lahtisel paberlehel 2009 sügisel tasuta kasutuslepingust loobumise, mille kostja luges läbi, kuid keeldus sellele alla kirjutamast. Tegemist on asjaolu, mitte tõendi, esitamisega.
10.Alusetu on apellandi väide, et antud juhul oleks pidanud olema ülesütlemise avalduses märgitud selle põhjus. Asjaolu, et kostja peab vaidlusalust eluruumi oma koduks ja ei soovi sellest lahkuda, ei anna talle alust seda kasutada juhul, kui lepingu teine pool (hageja) on selle korraliselt üles öelnud. Antud vaidluse lahendamisel ei ole asjakohane apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja näol on tegemist isikuga, kellel esineb kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 38/10 kohaselt Aspergeri sündroom ja korduv mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega ning, kellele on määratud raske puue, töövõimekaotus 80%. Samuti ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses sellega, et kostja ei ole rikkunud oma isa õigusi ega piiranud tema vabadusi ning, et kostja ja hageja faktiliselt omavahel ei kontakteeru ja praktiliselt on välistatud kõik võimalikud konfliktsed situatsioonid.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2011 määrusega anti P.R. ele menetlusabi ja vabastati ta riigilõivu, summas 3 734,69 eurot, tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Arvestades asjaolu, et P.R. e varaline seisund ei ole muutunud, ta on pensionär, töövõimekaotus moodustab 80% ja sissetulekuks on vaid pension 196,30 eurot kuus, ringkonnakohus vabastab P.R. e vastavalt TsMS § 190 lg-le 7 menetluskulude, summas 3 734,69 eurot, riigituludesse tasumise kohustusest.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.