Margus Liivaru hagi AS Avallone vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
25 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. aprilli 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Margus Liivaru apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Margus Liivaru
(IK:XXXXXXXXXXX)
Vastustaja (kostja): AS Avallone (registrikood:10238895), esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 12. aprilli 2011 otsus muutmata. Jätta Margus Liivaru menetluskulud maakohtus 17,89% ulatuses AS Avallone kanda ja AS Avallone menetluskulud maakohtus 82,11% ulatuses Margus Liivaru kanda. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus Margus Liivaru kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus
Edasikaebamise kord
Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses
esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Margus Liivaru esitas kohtule hagi AS Avallone vastu töövaidluses. Hagiavalduse kohaselt esitas AS Avallone seoses struktuurimuudatustega M. Liivarule 27.02.2009 koondamisteate, mille järgi kuulus tema ametikoht seisuga 01.04.2009 koondamisele. Seega oli töötajale viimaseks päevaks, mil ta pidi täitma oma töölepingujärgseid kohustusi 31.03.2009. Ajavahemikul 06.03.-31.03.2009 oli M. Liivaru ajutiselt töövõimetu. Tööandja lõpetas töölepingu 01.04.2009 käskkirjaga nr 29/2009 mitte koondamise tõttu, vaid distsiplinaarkaristusena TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 p 1 alusel. Hageja on seisukohal, et temaga lõppes tööleping 31.03.2009 seoses sellega, et tööandja oli 27.02.2009 teatanud tema ametikoha koondamisest seisuga 01.04.2009. Kuna tööleping lõppes 31.03.2009, ei saanud seda hiljem, ei 01.04.2009 ega ka 02.04.2009 tööandja ühepoolselt TLS § 86 p 7 alusel lõpetada, kuna distsiplinaarkaristust ei saa määrata isikule, kelle töösuhe tööandjaga on juba lõppenud. Hageja koondati seisuga 31.03.2009 ja kasutamata puhkusekompensatsioon maksti välja 30 kalendripäeva hiljem, so 30.04.2009. Seega on hagejal õigus nõuda keskmist palka lõpparvega viivitamise eest. Neil asjaoludel nõuab M. Liivaru tunnistada temaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks, lugeda tööleping lõppenuks alates 31.03.2009 TLS § 86 p 3 alusel ja välja mõista koondamishüvitis 40 358 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 14 237 krooni.
2.AS Avallone ei tunnistanud hagi. Vastuse kohaselt asus hageja kostja juurde tööle 02.04.2007 sõlmitud töölepingu nr 73 alusel Lõuna-Eesti müügiesindaja ametikohale. Seoses 2008. a detsembris töötajatele teatavaks tehtud struktuurimuudatustega esitati 27.02.2009 hagejale koondamisteatis, mille kohaselt kuulus tema ametikoht seisuga 01.04.2009 koondamisele. 03.03.2009 tegi kostja telefoni teel hagejale ettepaneku kohtumiseks 06.03.2009 kell 12.00, et ümberstruktureerimisest tulenevalt arutada hageja võimalikku üleminekut samadel tingimustel tööle kostja koostööpartneri juurde. 06.03.2009 hommikul edastas hageja kostjale e-maili, milles teavitas oma haiguslehele jäämisest ning asjaolust, et teavitab võimaluse korral haiguslehe lõppemisest. Samas käis hageja samal päeval autoteeninduses ja saata arve kostjale. Seoses hagejapoolse kahtlustäratava käitumisega hakkas kostja tema viimaste kuude töid ja tegemisi lähemalt uurima, mille tulemusel selgus, et hageja on juba kuid kuritarvitanud firma kütusekaarti ja seeläbi ka kostja usaldust. Hageja poolt tööautoga läbitud kilomeetrite hulk ja kostja arvelt tarbitud kütuse hulk ei vastanud tegelikkuses klientide külastamiseks läbitud kilomeetritele. Tegelikkuses oli hageja poolt ametiautoga klientide külastamiseks läbitud vahemaad vastavalt klientide paiknemisele 9945 kilomeetrit, mis on kordades vähem, kui kogu deklareeritud vahemaa. Seega kasutas hageja autot ebamõistlikul määral isikliku kasu eesmärgil ning esitas kostjale teadlikult valeandmeid ametiauto tegeliku kasutamise kohta, põhjustades seeläbi kostjale olulise kahju põhjendamatu lisakulu näol, millised sõidud olid läbitud isikliku kasu eesmärgil. Kuivõrd eelnimetatud tegevus oli hageja poolt süstemaatiline, pikaajaline ja läbimõeldud ning selle tagajärjel on põhjustatud tööandjale oluline kahju, kaotas kostja põhjendatult hageja vastu usalduse. 30.03.2009 edastas hageja kostjale e-kirja, milles teavitas oma haiguslehe lõpetamisest 31.03.2009 ning nõudis kostjalt töölepingu lõpetamise käskkirja koos viidetega täpsetele sätetele seaduses ja hüvituse suurusele. Kostja tegi hagejale selle peale ettepaneku kohtumiseks 31.03.2009, mille hageja tagasi lükkas, tuues põhjuseks arsti vastuvõtul viibimise. Tulenevalt asjaoludest, et kostja poolt välja pakutud kohtumised jäid hagejast tulenevatel põhjustel ära ning
hageja viibis pikalt haiguslehel, esitas kostja 0104.2009 hagejale käskkirja nr 29/2009. Käskkiri määrati hagejale töölepingu seaduse § 48 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustuse rikkumise tõttu ning distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 p 1 alusel süülise teo tagajärjel, mille tõttu hageja kaotas kostja usalduse. Kostja poolt oli hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel õiguspärane ning koondamishüvitus ei kuulu väljamaksmisele. Kostjale kuuluva vara mittesihtotstarbelise kasutamise st riisumisega põhjustas hageja kostjale olulise varalise puudujäägi, millise tegevuse tulemusena tekkis kostjal õiguslik alus hagejaga tööleping lõpetada. Hageja viibis ootamatult ja pikalt haiguslehel kuni 31.03.2009 ning kuna tulenevalt TLS § 91 lg 1 p 1 ei ole töötaja ajutise töövõimetuse ajal tööandja algatusel töölepingu lõpetamine lubatud, siis ei olnud kostjal võimalik varasemalt hagejaga töölepingut lõpetada ning ta oli sunnitud seda tegema alles 01.04.2009 kui hageja lõpuks suvatses tööandja juurde ilmuda. Käesoleval juhul on hageja oma käitumisega põhjustanud olukorra, kus teadlikult tööle naasmisest hoidumisega muutis hageja võimatuks kostjal distsiplinaarkaristuse üleandmise ning millise käitumise tulemusena on kostjale tekkinud kahju. On tekkinud olukord, kus kostja tööandjana on hageja õigusvastase ning tahtliku käitumise tulemusena kohustatud tasuma hageja poolt tekitatud põhjendamatud ning mittesihtotstarbelisi kütusearveid, kui ka tasuma hagejale koondamishüvitist. Kostja leidis, et kostja poolt lõpparve väljamaksmisega viivitamine oli õiguspärane. 30.03.2009 teatas kostja pearaamatupidaja, et kostja on valmis vormistama kõik nõuetekohased dokumendid ning andma hagejale üle tööraamatu ja lõpparve, kuid palus hagejal tulla isiklikult tööraamatule järele ning tuua ära ka kostjale kuuluv vara, sülearvuti ja pihuarvuti. Hageja kostja pöördumistele ei reageerinud ega tööraamatule järgi ei tulnud. Samuti ei tagastanud hageja kostjale viimase vara. Töölepingu punktis 6.3.6 sätestatule oli hagejal kohustus tagastada töölepingu lõppemise päeval, s.o 31.03.2009 kostjale viimasele kuuluv vara. Kuivõrd hageja käesoleva hetkeni kostjale kuuluvat vara kostjale tagastanud ei ole, siis on nimetatud töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine jätkuv ja sellise tegevusega on hageja põhjustanud kostjale kahju summas 15 807 krooni ehk tagastamata vara väärtus on suurem kui hageja lõpparve summa. Hageja ja kostja vahelisest töölepingust tulenevad pooltele VÕS § 111 lg 1 nimetatud vastastikused kohustused – käituda teatud viisil ja teostada vastavaid kokkulepitud toiminguid. Hageja oma töölepingu punktis 6.3.6 sätestatud kohustust nõuetekohaselt ei täitnud ning kostja kui tööandja vara kostjale töölepingu lõppemise päeval ei tagastanud. VÕS § 111 lg 1 sätestatule tuginedes keeldus kostja põhjendatult lõpparve väljamaksmisest kuni hageja tagastab kostjale viimase vara. Nimetatud asjaolule sai korduvalt hageja tähelepanu juhitud, kuid hageja eiras sellekohaseid meeldetuletusi pahausklikult, rikkudes seeläbi ka TsÜS § 138 lg 1 sätestatud kohustust. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.
3.Tartu Maakohus rahuldas 19.04.2010 otsusega M. Liivaru hagi. Maakohus luges AS Avallone poolt M. Liivaruga töölepingu lõpetamise 01.04.2009 TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks ning luges AS Avallone ja M. Liivaru vahel 02.04.2007 sõlmitud töölepingu lõpetatuks TLS § 86 p 3 alusel seoses töötaja koondamisega alates 31.03.2009 ning mõistis AS-lt Avallone M. Liivaru kasuks välja koondamishüvitise 40 358 krooni ja hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 14 237 krooni.
4.AS Avallone esitas 19.05.2010 apellatsioonkaebuse.
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 22.11.2010 otsusega Tartu Maakohtu 19.04.2010 otsuse ja saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus selgitas, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kostjale anda võimalus oma vastuväidete täpsustamiseks ja võimaldada tõendite esitamine. Otsustamaks töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle kostja poolt nimetatud alusel, on vaja kindlaks teha, kas kostja poolt on järgitud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-s 6 sätestatud
distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, kostjal tuleb täpsustada millised konkreetsed rikkumised (kuupäevad, rohkem märgitud kilomeetrid ja seetõttu rohkem kasutatud kütus jms) olid distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise aluseks. Sel juhul oleks hagejal võimalik esitada ka vastuväiteid konkreetselt nimetatud rikkumistele.
6.Kostja selgitas täiendavates seisukohtades, et 2009. a märtsis läbiviidud faktiliste andmete kõrvutamisel ja analüüsimisel (hageja tööde aruanded ja läbitud kilomeetrid vs kulutatud kütus vs tegelike kilometraažide kõrvutamine) selgus, et hageja on pikaajaliselt ja süstemaatiliselt esitanud kostjale teadlikult valeandmeid. Ajavahemikul 07.05.2008 kuni 11.03.2009, mil ametiauto oli hageja kasutuses, läbiti sellega kokku 40 198 kilomeetrit, millele kulus 3719,59 liitrit bensiini. Tegelike andmete kõrvutamisel selgus aga, et hageja poolt ametiautoga klientide külastamiseks läbitud vahemaa on vastavalt klientide paiknemisele kokku ainult 9945 kilomeetrit, mis on kordades vähem, kui kogu hageja poolt deklareeritud vahemaa. Seega kasutas hageja autot ebamõistlikul määral (ligi 4x suuremas ulatuses kui tööga põhjendatud maht) isiklikuks otstarbeks ja kasu eesmärgil ning esitas kostjale teadlikult valeandmeid ametiauto sihtotstarbelise kasutamise kohta, põhjustades seeläbi kostjale olulist kahju põhjendamatu kütuse lisakulu näol. Kuna eelnimetatud tegevus oli hageja poolt süstemaatiline, pikaajaline ja läbimõeldud ning selle tagajärjel põhjustas hageja tööandjale olulist kahju, kaotas kostja põhjendatult hageja vastu usalduse. Hageja esitas kostjale teadlikult valeandmeid järgmiselt. Hageja on deklareerinud 2009. a jaanuari läbisõiduks 3790 kilomeetrit ning seda nii Tartus kui ka mujal Lõuna-Eestis. Kõrvutades hageja poolt 2009. a jaanuaris väidetavalt ametisõitudeks deklareeritud kilometraaže ja tegelikke linnadevahelisi vahemaid, siis on ainuüksi linnadevahelise kilometraaži ja tegelike vahemaade (analüüsimata Tartu linnasiseste sõitude tegelikkusele vastavust) vahe 2009. a jaanuaris kostja kahjuks 410 kilomeetrit. Arvestades, et selliseid tegelikkusele mittevastavaid sõite deklareeris hageja igakuiselt ja iganädalaselt, siis on kostja hinnanguline kahju hageja tegevusest kogu töölepingu perioodi jooksul ca 50 000 eesti krooni (3200 eurot). Kostja kahju seisneb hageja isiklikuks otstarbeks kulutatud kütuse eest tasumises. Hageja alternatiivne nõue ei ole esitatud seadusega lubatud tähtaja jooksul. Kui hageja oleks pidanud vajalikuks esitada TLS § 117 lg-s 1 sisalduva nõude või nõuda TLS § 117 lg 2 alusel tööle ennistamise asemel seadusega lubatud hüvitist, oleks pidanud hageja vastava nõude esitama seadusega lubatud tähtaja jooksul.
7.Hageja leidis, et kostja seisukohad ei rajane seadusel. Hageja nõue lugeda tööleping lõpetatuks 31.03.2009 seoses koondamisega ja koondamishüvituse maksmiseks on kooskõlas TLS § 86 p-ga 3, 87 lg 1 p-ga 3 ja lg-ga 2, ning 90 lg 1 p-ga 1. Ka juhul, kui kohus leiab, et töölepingut ei saa lugeda lõpetatuks 31.03.2009 seoses koondamisega, peab hageja siiski temaga sõlmitud töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 7 alusel distsiplinaarkaristusena ebaseaduslikuks. TDVS § 6 lg 1 sätestatu kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kuna kostja ei ole alates töövaidluse läbivaatamisest töövaidluskomisjonis kogu edasise menetluse kestel väitnud ega ka esitanud tõendeid, et M. Liivaru väidetavast distsiplinaarsüüteost sai ta teada inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt tulemusena, ei ole kohaldatav TDVS § 6 lg 2, mis lubaks distsiplinaarkaristuse määramise aega sõltuvalt süüteo toimepanemise ajast laiendada. Kostja distsiplinaarkaristuse määramise 01.04.2009 käskkirjast ei nähtu, millal on süütegu toime pandud, seetõttu ei vasta see käskkiri TDVS § 11 lg 2 p 2 nõuetele. Hageja esitas kostjale sõidupäevikud tööülesannete täitmisel tegelikult läbitud kilomeetrite kohta igakuuliselt, hiljemalt järgmise kuu alguskuupäeval, seega oli kostjal ka alati võimalus kontrollida esitatud andmete vastavust tegelikkusele, nõuda sellekohast selgitust ja otsustada distsiplinaarkaristuse või muude abinõude kohaldamise üle. Kostja osundamised 2008. a ja 2009. a jaanuaris väidetavate süütegude toimepanemisele hageja poolt ei ole asjakohased, sest 01.04.2009, arvestades töölepingu peatumist hageja ajutise töövõimetuse ajaks 06.-31.03.2009
sai kostja määrata hagejale distsiplinaarkaristuse vaid alates 2009. a veebruarist toime pandud distsiplinaarüleastumiste eest. M. Liivaru ei ole kasutanud kostjale kuuluvat sõidukit muuks otstarbeks kui tööülesannete täitmiseks. Kostja toodud andmed on ebaõiged, kostja poolt moonutatud ja ei lähe kokku nendega, millised kostja on esitanud Tartumaa töövaidluskomisjonile. Hageja on esitanud kostjale sõidupäevikud ühes tööaruannetega, millistes kajastuvad tegelikult tööülesannete täitmisega seoses läbitud kilomeetrid. Nii on 2009. a veebruarikuu sõidupäeviku kohaselt hageja kokku läbinud 3255 km, milline läbisõit hageja tööülesandeid arvestades esindada kostjat kogu Lõuna-Eesti müügipiirkonnas ei ole ka ülemäära suur. Seega ei ole hageja toime pannud distsiplinaarsüütegu, distsiplinaarkaristus on talle määratud karistuse määramise tähtaega mitte järgides ja ka ei saa etteheidetava süüteo raskust arvestades lugeda raskeima distsiplinaarkaristuse – töölepingu lõpetamise kohaldamist põhjendatuks. Alternatiivselt palus hageja tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel ja välja mõista TLS § 117 lg 2 sätete alusel hüvitusena 40 358 krooni.
MAAKOHTU LAHEND
8.Tartu Maakohtu 12. aprilli 2011 otsusega jäeti M. Liivaru hagi AS Avallone vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks rahuldamata. Sama otsusega rahuldati M. Liivaru hagi AS Avallone vastu lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmiseks ning AS-lt Avallone mõisteti M. Liivaru kasuks hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 909.91 eurot (bruto). M. Liivaru menetluskulud jäeti 17,89% ulatuses AS Avallone kanda ja AS Avallone menetluskulud 82,11% ulatuses M. Liivaru kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõuded põhjendatud osaliselt. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja poolt oli töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel seaduslik ja kas hagejal on õigus TLS § 119 lg 2 alusel hüvitisele lõpparve kinnipidamise eest. TLS § 104 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p-s 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse ning sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt võib töölepingu lõpetada, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara riisumise. TLS § 106 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisel § 86 p-des 6-8 ettenähtud alustel järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. 01.04.2009 käskkirjas on kostja märkinud, et töötaja M. Liivaru on pikaajaliselt, korduvalt ning süsteemselt toime pannud tööandja vara riisumist, tankides tööandjale kuuluva kütusekaardiga töötaja valduses olevat sõiduautot korduvalt ja pikaajaliselt ulatuses, milline ei vasta töötaja poolt tööandja huvides läbitud sõidukilomeetritele. Seega on töötaja kasutanud tööandja raha eest soetatud kütust mitte tööandja huvides ehk on sisuliselt toime pannud tööandja vara omastamise, milline tegevus on muuhulgas karistatav karistusseadustiku § 201 alusel. Töötaja sellekohast käitumist tõendavad töötaja poolt esitatud tööde aruannete ja kütusekaardiga ostetud kütusekoguste võrdlev analüüsimine. Eelnimetatud tegevusega on töötaja M. Liivaru põhjustanud AS-le Avallone kahju kokku vähemalt summas 50 000 krooni. Eelnimetatud tegevusega on M. Liivaru rikkunud TLS § 48 lg 1 p 3 sätestatud kohustust ning toime pannud TLS § 104 lg 2 p-s 1 nimetatud süülise teo, mille tõttu töötaja on kaotanud tööandja usalduse. Oma väite tõendamiseks on kostja esitanud 2009. a jaanuari ja veebruari sõidupäevikud, Neste teatis-arved mai 2008 - märts 2009 kohta, hageja päevaraportid tema poolt külastatud klientide kohta ajavahemikul 22.01.-03.03.2009). Kostja on selgitanud, et hageja poolt esitatud jaanuarikuu aruandest nähtub, et 06.01, 13.01, 21.01 ja 27.01.2009 on hageja külastanud kliente Võrus ja Põlvas ning läbinud selleks igakordselt 190 km, samas on nimetatud linnade tegelikuks vahemaaks koos sõiduga Tartust ja tagasi kokku 145 km. 07.01, 15.01, 20.01 ja 28.01.2009 on hageja külastanud kliente Elvas, Tõrvas ja Valgas ning läbinud selleks 255 km, samas on nimetatud linnade tegelikuks vahemaaks Tartust ja tagasi kokku 195 km. Tartu linnasiseseid sõite on hageja perioodil jaanuari lõpp - märtsi algus 2009 teadlikult ebaõigesti deklareerinud järgmiselt: 21.01.2009 on hageja külastanud Tartu kesklinnas asuvat klienti Dorpat OÜ (Dorpat
hotell) ja läbinud selleks 250 km; 06.02.2009 on hageja külastanud kolme klienti Tartus ja läbinud selleks 90 km; 10.02.2009 on hageja külastanud kahte klienti Tartus kesklinnas ja läbinud selleks 85 km; 16.02.2009 on hageja esmalt külastanud kliente Tartus ja Võrus (Vilja Selver) ja läbinud selleks 200 km ning seejärel külastanud veel Tartus Küüni 7 asuvat Ristiisa Pubi ja läbinud selleks täiendavad 200 km; 18.02.2009 on hageja külastanud Tartus kolme klienti (neist 2 klienti kesklinnas) ja läbinud selleks 75 km; 03.03.2009 on hageja külastanud kahte klienti Tartus kesklinnas ja läbinud selleks 85 km; 05.03.2009 on hageja külastanud kliente Valgas, Võrus ja Põlvas ning läbinud selleks 300 km, kuigi nimetatud linnade vaheline vahemaa on 235 km. Hageja on küll märkinud, et kostja toodud võrdlusandmed on ebaõiged, kuid oma vastuväiteid põhjendanud ei ole. Hageja väitel elab ta Tartu lähedal Pangodis, kust alustas tööülesannete täitmist. Pangodi asub Tartust 20-22 km kaugusel ning suundudes Pangodist Põlvasse, Võrru või Valka pidi hageja läbitud kilometraaž pigem veelgi vähenema kui suurenema. ITVS § 28 lg 1 (01.04.2009 kehtinud redaktsioon) kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Kohus leidis, et kostja 01.04.2009 käskkiri on seaduslik ja sellega määratud distsiplinaarkaristus on määratud järgides TDVS-ga kehtestatud distsiplinaarkaristuse määramise korda. Kostja on käskkirjas märkinud süüteo toimepanemise aja – korduv ja pikaajaline – ning süüteo kirjelduse – tööandja kütusekaardiga sõiduauto tankimine ulatuses, milline ei vasta tööandja huvides läbitud sõidukilomeetritele. Samuti on käskkirjas märgitud, et töötaja sellekohast käitumist tõendab töötaja enda poolt esitatud andmete võrdlev analüüs. Kostja on kinnitanud, et sai teada kütusekaardi väärkasutusest 2009. a märtsis. Kuna hageja poolt oli tegemist jätkuva süüteo toimepanemisega, siis ei muuda kostja distsiplinaarkaristuse määramise õigust hageja vastuväide, et kostja võis ja pidi esitatud andmete tegelikkusele mittevastavuse avastama varem, kuna hageja esitas kostjale sõidupäevikud läbitud kilomeetrite kohta igakuuliselt, hiljemalt järgmise kuu alguskuupäeval. Kostja on viidanud konkreetsetele andmetele hageja poolt esitatud aruannetes, millised mahuvad seadusega lubatud kuuekuulise ajapiirangu sisse (jaanuar - märts 2009). Kohtu arvates on hageja poolt teadlikult aruannetes märgitud kilomeetritele ja reaalselt tööülesannete täitmiseks läbitud kilomeetritele kulunud tööandja kütusevahe omastamine selline töökohustuste rikkumine, mis põhjustas tööandjale varalise kahju tema vara väärtuse vähenemise näol. Eelnimetatud hageja käitumine on käsitatav TLS § 104 järgi usalduse kaotamisena ja piisavaks õiguslikuks aluseks hageja suhtes TLS § 86 p 7 rakendamiseks. Töölepingu lõpetamine TLS § 104 järgi ei eelda töötajal kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ega seo usalduse kaotust vara väärtusega või muul viisil tekitatud kahju suurusega. Kostja esitatud andmetest nähtuvalt on hageja kuritarvitanud kostja poolt talle usaldatud rahalisi vahendeid (kütuse krediitkaarti) pikaajaliselt. Hageja käitumine on vastuolus töölepingulises suhtes töötajalt oodatava lojaalsus- ja hoolsuskohustusega ning hagejale etteheidetava süüteo raskust arvestades on põhjendatud talle raskeima distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise määramine. Asjaolu, et töötajale teatati ette töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu, ei välista temaga töölepingu lõpetamist etteteatamistähtaja jooksul põhjusel, et töötaja pani toime distsiplinaarsüüteo. Samuti ei ole sel juhul vajalik loobuda kirjalikult etteteatatud töölepingu lõpetamise soovist koondamise tõttu, sest etteteatatud alusel töölepingu lõpetamise välistab töötaja väidetav süütegu, mille alusel on võimalik tööleping lõpetada ilma eelneva etteteatamiseta. Töövõimetuslehtedega nr 00003869 ja nr 09002893 on tõendatud, et hageja viibis haiguslehel alates 06.03. kuni 31.03.2009. Vastavalt TLS § 91 lg 1 p-le 1 ei ole töölepingu lõpetamine tööandja algatusel lubatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal. TLS § 73 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev, kui käesolev seadus ei näe ette teisiti. Hageja pidi tööle asuma 01.04.2009 ning sellel päeval ongi temaga tööleping lõpetatud.
Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et tal oli tulenevalt VÕS § 111 lg-st 1 õigus lõpparve väljamaksmisest keelduda vastastikuste kohustuste täitmise korras. Ehkki võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse ka töölepingutele, on töölepingu seadus ja palgaseadus lõpparve väljamaksmisele kohalduvad eriseadused. PalS § 36 lg 1 kohaselt võib töötaja palgast ilma tema nõusolekuta seadusega ettenähtud alusel, korras ja ulatuses kinni pidada seadusega kehtestatud makse, täitemenetluse seadustikus ettenähtud täitedokumentides märgitud summasid, tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest töölepingu lõpetamisel enne selle tööaasta lõppu, mille arvel töötaja juba oli puhkuse saanud ja muid seadusega ettenähtud summasid. Seega ei saa ilma töötaja nõusolekuta palgast kinnipidamisi teha. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Nähtuvalt poolte vahel sõlmitud töölepingu p-st 4.1.4 makstakse hageja palk tema poolt näidatud pangaarvele. Seega oli kostjale hageja pangaarve teada ja kohaldamisele ei saa kuuluda hageja enda vastuvõtuviivitus. Hagejaga lõpetati tööleping 01.04.2009. TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Sama regulatsioon tuleneb PalS §-st 32. AS SEB Panga maksekorraldusest ja palgalehest nähtuvalt on hagejale arvestatud ja välja makstud lõpparvena palk aprillikuu eest ja puhkuse kompensatsioon 16 256 krooni 30.04.2009. Kohus leidis, et arvestades seda, et pooled ei ole vaidlustanud 02.11.2009 töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud hüvituse suurust ja kohus ei või otsuses ületada nõude piire (TsMS § 439), tuleb hageja hüvitise nõue lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest rahuldada taotletud 14 237 krooni ehk 909,91 euro ulatuses. Kohus, rahuldades M. Liivaru nõude 17,89% ulatuses (14 237 krooni 79 595 krooni suurusest nõudest), jättis hageja menetluskulud 17,89% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 82,11% ulatuses hageja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.M. Liivaru esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. aprilli 2011 otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täielikult ning jätta menetluskulud AS Avallone kanda ja mõista AS-lt Avallone välja M. Liivaru menetluskulud. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus jätnud hindamata apellandi esitatud tõendeid ja vastuväiteid vastustaja täiendavatele seisukohtadele. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on jätnud apellandi esitatud tõendid arvestamata ning milliste apellandi faktiliste väidetega ta ei nõustu; 2) nähtub apellandi poolt maakohtule esitatud tõenditest üheselt, et vastustaja on pahauskselt ja läbimõeldult esitanud kohtule mittetõeseid faktilisi asjaolusid. Apellant ei ole viibinud 01.04.2009 viibinud vastustaja Tallinna kontoris Kauge tee 3 töölepingu lõpetamisel. 01.04.2009 saatis apellant vastustajale e-kirja, et pärida aru töölepingu lõpetamise kohta, kuid vastustaja ei vastanud terve ööpäeva jooksul apellandi saadetud e-kirjale; 3) on vastustaja väide planeerimata kulust ebatõene fakt, kuna autoteeninduse arve, mille apellant vastustajale 06.03.2009 saatis, oli PEUGEOT GARANTIIARVE ja millel on maksjaks märgitud GARANTII PEUGEOT; 4) viibis apellant tõesti laeval Stockholm-Tallinn koos perega 31.01.2009 ning kohtas seal vastustaja juhatajat, aga see oli laupäev, mis oli apellandi puhkepäev. Apellant ei olnud laeval tööautoga. Apellant reageeris vastustaja pearaamatupidaja 30.03.2009 e-kirjale juba sama päeva õhtul samuti e-kirjaga. Apellant andis kirjas teada, et tal pole võimalik vastustaja Tallinna kontorisse minna ning avaldas juba siis (30.03.2009) soovi üle anda vastustaja vara – sülearvuti ja pihuarvuti koos üleandmisaktiga. Apellant sai alles 22.03.2011 üle anda vastustaja esindajale nimetatud vara üleandmis-vastuvõtmise aktiga; 5) ei ole müügiesindajal võimalik kalendrikuu jooksul 850 kilomeetriga katta Lõuna-Eesti ja osaleda müügikoosolekul Tallinnas. Mõnel kalendrikuul oli ka üks-kaks toote presentatsiooni
Tallinnas. Apellant leiab, et maakohus on jätnud vastustaja antud kilomeetrid ja võrdlustabelis toodud tegelikud kilomeetrid kalendrikuude lõikes võrdlemata ja analüüsimata apellandi esitatud faktidega; 6) apellant viibis 09.01.2009 vastustaja Tallinna kontoris firma struktuurimuutuste infopäeval ning 410 km marsruudil Tartu – Tallinn – Tartu on täiesti reaalne; 7) tekkis vastustaja väitel usalduse kaotus apellandi vastu 2009. a märtsikuul, kuid nimetatud kalendrikuu jooksul ei teatatud ta apellandile e-maili teel sellest kordagi ning vastustaja kandis 31.03.2009 apellandi kontole apellandi märtsikuu töötasu.
10.AS Avallone vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud M. Liivaru kanda. Vastuväidete järgi: 1) ei ole apellant selgitanud ega põhistanud, milliseid tähtsust omavaid asjaolusid maakohus tuvastanud ei ole ning millised asjaolud on maakohus meelevaldselt ja ekslikult tuvastanud; 2) on apellandi esitatud lakoonilised ja põhjendamata väited õiguslikult täielikult sisutühjad ega anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Maakohus on kaevatava otsuse tegemisel õigesti kohaldanud TsMS § 442 lg 8 sätestatut ning teinud asjas poolte poolt esitatud väidetele ja tõenditele tuginedes seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse; 3) on apellandi täiendavad tõendid asjassepuutumatud ning esitatud hilinenult. Apellant ei ole põhistanud ega selgitanud apellatsioonimenetluses uute tõendite ja asjaolude hilinenud esitamise põhjuseid, mistõttu palub jätta TsMS § 633 lg 5 alusel apellandi esitatud uued tõendid ja asjaolud tähelepanuta. Apellandi poolt esitatud uued asjaolud ja tõendid on asjakohatud ning asjassepuutumatud. Arusaamatu on apellandi väite, et ta ei ole viibinud 01.04.2009 vastustaja Tallinna kontoris töölepingu lõpetamisel, puutumus käesoleva vaidlusega, samuti jääb arusaamatuks mida apellant esitatud apellatsioonkaebuse lisaga nr 2 ja nr 3 tõendada soovib. Apellatsioonkaebuse lisaks 4 olev AS Tallink Grupp arve ei tõenda, et apellant ei kasutanud tööautot oma isiklikeks lõbusõitudeks. Lisatud arve on koostatud reisijatele ja on seotud AS Tallink Grupp kinkekaardi kasutamisega (pileti päises viide – VIP BRONZE EST, jõulukupong), mistõttu autole tuleb osta eraldi pilet, kuivõrd kinkekaart ei hõlma soodustust auto üleveole. Asjaolu, et apellant põhjendamatult ja arusaamatutel kaalutlustel keeldus vastustajale tagastamast viimasele kuuluvat vara ja tegi seda alles 2 aasta möödumisel peale töösuhte lõppemist, ei muuda fakti, et apellant kuritarvitas vastustaja usaldust ja omastas tööandja krediitkaardi arvelt tööandja vara (kütust); 4) on paljasõnaline apellandi väide, et sellise kilometraažiga ei ole võimalik Lõuna-Eestit katta ning et igakuiselt toimusid müügikoosolekud Tallinnas, uudne ning tõendamata. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-137-07 järgi lasub tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul, kui asjaolu tõendamiskoormus lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda põhjendada; 5) ei ole apellant oma hagis ega ka mitme aasta kestel toimunud kohtumenetluse käigus esitanud ühtegi tõendit (kuigi kohus on sellele võimalusele korduvalt viidanud) millest nähtuks, et apellant oleks tegelikkuses läbinud viimase poolt deklareeritud kilomeetrid eelkõige ja ainult tööandja huvides või esineksid muud objektiivsed asjaolud, mis kinnitaksid, et suurem kilometraaž oli põhjendatud ja õige; 6) vastustaja ei ole vaidlustanud kõiki apellandi poolt ajavahemikus jaanuar-märts 2009 teostatud ja deklareeritud sõite. Vastustaja on oma menetlusdokumentides välja toonud üksnes
mõned üksikud võrdlevad näited, millest nähtub, et tegelikul ja deklareeritul kilometraažil on oluline vahe.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata M. Liivaru hagi AS Avallone vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
12.aprilli 2011 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
13.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud rahuldamata M. Liivaru hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks.
13.1.Maakohus on õigesti leidnud, et apellandi poolt toimepandud süüteo asjaolusid arvestades oli tööandja õigustatud lõpetama apellandiga sõlmitud tööleping TLS § 86 p 7 alusel. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et tööandja 01.04.2009 käskkiri vastab TDVS §-s 11 sätestatud nõuetele ning määratud distsiplinaarkaristus (töölepingu lõpetamine) vastab süüteo raskusele. 01.04.2009 käskkirja ja selle aluseks esitatud tõendid, s.o 2009. a jaanuari ja veebruari sõidupäevikud (t.l 27, 232), Neste Eesti AS teatis-arved (t.l 28-41) ja töötaja päevaraportid ajavahemikus jaanuar-märts 2009 (t.l 44-72), võimaldavad kindlaks teha, milles töötaja süüline käitumine seisnes ja millal see toime pandi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning märgib, et nimetatud maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaatamata mitme aasta kestel toimunud kohtumenetlusele ei ole apellant esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et apellant oleks tegelikkuses läbinud tema poolt deklareeritud kilomeetrid tööandja huvides. Täiendavates seisukohtades (t.l 204-205) ei ole tööandja vaidlustanud mitte kõiki apellandi poolt ajavahemikus jaanuar-märts 2009 teostatud ja deklareeritud sõite. Tööandja on välja toonud üksnes mõned võrdlevad näited, millest nähtub, et tegelikul ja deklareeritud kilometraažil on oluline vahe. Maakohus on põhjendatult asunud kohtuotsuse leheküljel 7 seisukohale, et selline töötaja pikema aja jooksul toimunud käitumine, s.o aruannetes teadlikult märgitud kilomeetritele ja reaalselt tööülesannete täitmiseks läbitud kilomeetritele kulunud tööandja kütusevahe omastamine, on sellise raskusega, mis andis tööandjale õiguse raskeima distsiplinaarkaristuse määramiseks. Maakohus ei ole apellandi süüteo hindamisel lähtunud tööandja tõendist (t.l 42), milles on märgitud töötaja 2009. a jaanuari tegelikuks kilometraažiks 850 kilomeetrit ning sellele tõendile ei ole ka tööandja tuginenud apellandi süüteole hindamisel. Maakohus on lähtunud apellandi süüteo hindamisel eelkõige apellandi enda päevaraportides esitatud andmetest. Maakohtu 22.03.2011 istungil (t.l 234) on apellant kütuse ülekulu tunnistanud. Seetõttu ei ole apellandi tuginemine toimikulehel 42 asuvale tööandja tõendile põhjendatud, kuna see ei lükka ümber talle süüksarvatud tegude toimepanemist. Apellandi 2009. a jaanuari sõidupäevikust nähtuvalt viibis apellant 09.01.2009 Tallinnas ning ta on deklareerinud sellele sõidule 410 kilomeetrit. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole nimetatud sõidule deklareeritud kilomeetreid apellandile ette heitnud ning samuti ei nähtu tööandja esitatud dokumentidest, et nimetatud sõiduks arvestatud kilomeetrid oleks olnud
aluseks apellandile distsiplinaarkaristuse määramiseks. Seega ei anna ka apellandi see väide alust väiteks, et maakohus jättis põhjendamatult tema nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väite apellandile 31.03.2009 tööandja poolt märtsikuu töötasu ülekandmise kohta, kuivõrd töötasu maksmine ei ole põhjuslikus seoses apellandile distsiplinaarkaristuse määramisega.
13.2.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 3 alusel rahuldamata apellandi taotluse võtta asja materjalide juurde täiendavad tõendid, s.o apellandi 01.04.2009 e-kiri AS Avallone juhatajale, AS Tallink Grupp laevareisi Tallinn-Stockholm-Tallinn piletid, apellandi 30.03.2009 e-kirja AS Avallone pearaamatupidajale, apellandi ja AS Avallone esindaja koostatud üleandmisevastuvõtmise akti ja Apellandi 2009. a märtsikuu töötasu õiendi AS-lt Avallone, ning tagastab need apellandile. Lisaks märgib ringkonnakonnakohus, et eelnimetatud tõendid ei ole ka asjakohased, kuna nad ei kummuta apellandi poolt toimepandud distsiplinaarsüüteo toimepanemist. OÜ Auto Forte Baltic 06.03.2009 garantiiarve on asja materjalide juures (t.l 22) ning seega puudub vajadus selle asja juurde võtmiseks.
14.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
jäävad
poolte
menetluskulud
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.