Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kostja poolt lõpparve väljamaksmisega viivitamine oli õiguspärane. 30.03.2009 palus kostja hagejal tulla tööraamatule järele ning tuua ära ka kostjale kuuluv vara, sülearvuti ja pihuarvuti. Hageja ei tagastanud kostjale viimase vara. Kuivõrd hageja käesoleva hetkeni kostjale kuuluvat vara kostjale tagastanud ei ole, siis on töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine jätkuv ja sellise tegevusega on hageja põhjustanud kostjale kahju summas 15 807 krooni. VÕS § 111 lg 1 sätestatule tuginedes keeldus kostja põhjendatult lõpparve väljamaksmisest kuni hageja tagastab kostjale viimase vara.

MAAKOHTU LAHEND

Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 4.1.4 kohaselt makstakse töötajale põhipalk välja jooksva kuu eest kuu viimasel tööpäeval ülekandega töötaja poolt näidatud pangaarvele. SEB Panga maksekorralduse koopiast nähtuvalt, on hagejale välja arvestatud ja makstud puhkusekompensatsioon 30.04.2009. Kuna tööleping hagejaga lõppes 30.03.2009, siis on tööandja rikkunud TLS § 119 lg 2 sätteid ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 14 237 krooni. Kehtinud palgaseaduse (PalS) § 36 lg 1 kohaselt võib töötaja palgast ilma tema nõusolekuta seadusega ettenähtud alusel, korras ja ulatuses kinni pidada seadusega kehtestatud makse, täitemenetluse seadustikus ettenähtud täitedokumentides märgitud summasid, tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest töölepingu lõpetamisel enne selle tööaasta lõppu, mille arvel töötaja juba oli puhkuse saanud ja muid seadusega ettenähtud summasid. Seega ei saa ilma töötaja nõusolekuta palgast kinnipidamisi teha. Kuna PalS sätestab töötaja palgast (lõpparvest) kinnipidamiseks erikorra, ei ole antud juhul kostjapoolne viide VÕS §-le 111 asjakohane. Kui lähtuda palgast kinnipidamiste tegemisel VÕS-s sätestatud kohustuse täitmise keeldumise regulatsioonist, siis kaotaks PalS vastav regulatsioon oma mõtte ning tagatud ei oleks töötaja kui võlasuhtes suuremat kaitset vajava isiku palga puutumatus.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

tasuma nii vastustaja poolt tekitatud põhjendamatuid ning mittesihtotstarbelisi kütusearveid kui ka tasuma vastustajale koondamishüvitist; 3) ei nõustu apellant koondamishüvitise väljamaksmisega ja on seisukohal, et vastustajaga töölepingu lõpetamine § 86 p 7 alusel on õigustatud, kuivõrd vastustaja on oma läbimõeldud ja süsteemse käitumisega oluliselt rikkunud töösuhte ajal kehtinud TLS § 48 sätestatud töötaja kohustusi ning põhjustanud apellandile pikema perioodi jooksul suurt rahalist kahju. Nähtub vastustaja läbisõiduaruannetest, et vastustaja esitas igapäevaselt ja perioodiliselt (läbimõeldult ja süsteemselt) tööandjale ebaõigeid läbisõiduandmeid. Vääralt deklareeritud kilomeetrite arvelt omastas vastustaja apellandi vara (kütust). Kuivõrd selline tegevus on olnud pikaajaline (kestnud enam kui üle kalendriaasta) ja süsteemne, siis on esialgne hinnanguline kahju apellandile summas umbes 50 000 krooni; 4) ei ole vastustaja siiani tagastanud apellandile kuuluvat vara ning on seeläbi samuti põhjustanud apellandile rahalist kahju summas 15 807 krooni, mistõttu ei ole apellant arvestades VÕS § 111 lg 1 nõus vastustajale välja mõistetud hüvitisega lõpparve maksmisega viivitamise eest. Vastustaja on 30.03.2010 toimunud kohtuistungil tunnistanud apellandi vara sihilikku enda käes hoidmist; 5) ei saa demokraatlikuks õigusriigis olla normaalne või lubatav, et taolises olukorras, kus vastustaja sihilikult ja pikaajaliselt riisub tööandja vara, on apellandil veel kohustus vastustajale täiendavalt hüvitist maksta. Maakohus on oma otsuse tegemisel jätnud täielikult arvestamata apellandi poolt viidatud Riigikohtu poolt lahendis nr 3-2-1-7-09 võetud seisukohad, mille kohaselt peavad tehingupooled VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 tulenevalt teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus märgib, et viidatud sättest tulenevalt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Seega olukorras, kus vastustaja on ilmselgelt kuritarvitanud oma seadusest tulenevaid õigusi, on ülekohtune kohustada apellanti tasuma vastustajale nii koondamishüvitist kui ka lõpparve maksmisega viivitamise hüvitist ning lisaks kandma ka vastustaja poolt põhjustatud kahju. Eelnevalt käsitletud rikkumised on ilmselged kohtuotsuse tühistamise alused; 6) selgitas Riigikohus haldusasjas 3-3-1-70-07, et menetlusosalistele peavad kohtuotsuse põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil. Kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb esitada faktilised ja õiguslikud põhjendused ning nende omavahelised seosed. Antud asjas ei ole apellandile ega ka ühelegi mõistlikule isikule arusaadav, milliste tõendite alusel kohus otsuse resolutsioonini jõudis, samuti, miks ei ole nõustutud apellandi väidete ja tema poolt viidatud tõenditega. Tõendite ja faktiliste asjaolude seost ei ole otsuses ka kaudselt välja toodud.

2) lõppes tööleping nr 73, mille kohaselt M. Liivaru tööandja juures alates 02.04.2007 töötas, 31.03.2009 seoses sellega, et tööandja oli 27.02.2009 teatanud tema ametikoha koondamisest seisuga 01.04.2009. TLS § 87 lg 1 p 3 sätete kohaselt oli tööandja kohustuseks töölepingu lõpetamisest ette teatada mitte vähem kui kaks kuud, ja TLS § 87 lg 2, ning 90 lg 1 p 1 sätete kohaselt maksta hüvitust vähem ette teatatud aja ja töölepingu lõpetamisel kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kuna tööleping lõppes 31.03.2009, ei saanud seda hiljem, s.o 01.04.2009, tööandja ühepoolselt TLS § 86 p 7 alusel lõpetada, seda enam, et sellel alusel töölepingu lõpetamine on distsiplinaarkaristus, mida ei saa aga määrata isikule, kelle töösuhe tööandjaga on juba lõppenud. Kohtuotsuses on selgelt näidatud, et just eeltoodud asjaoludel olid hageja hagiavalduses esitatud nõuded põhjendatud ja hagi kuulus rahuldamisele; 3) ei pidanudki maakohus hindama neid apellandi poolt esitatud tõendeid ning analüüsima tema väiteid, mis jäid väljapoole hageja esitatud nõuet – hagi eset. Apellant kostjana ei esitanud menetluses vastuhagi ega nõuet, mis seondunuks tema vastuväidetega hagile töötaja poolt väidetavalt kostjale tekitatud kahjuga või tema vara tagastamata jätmisega. Nendel põhjustel ei olnud ka kostja poolt esitatud tõendid asjakohased ja tema vastuväited asjassepuutuvad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

juba eelnevalt nimetatu kohaselt töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma lepingu lõpetamist vormistamata ning töölepingu lõpetamine on vormistatud 01.04.2010. Lähtudes eeltoodust on maakohus jätnud ebaõigesti hindamata 01.04.2010 töölepingu lõpetamise seaduslikkuse. Käesoleva vaidluse lahendamiseks on vaja tuvastada asjaolu, kas kostja oli õigustatud lõpetama töölepingut hagejaga 01.04.2009 TLS § 86 p 7 alusel. Antud juhul ei ole maakohus selles osas hinnanud kostja poolt esitatud tõendeid ja hageja ei ole esitanud ka vastuväited selles osas. Kostja 1. aprilli 2009 käskkirja kohaselt on hageja pikaajaliselt, korduvalt ja süsteemselt toime pannud tööandja vara riisumist, tankides tööandjale kuuluva kütusekaardiga töötaja valduses olevat sõiduautot ulatuses, mis ei vasta tööandja huvides läbitud sõidukilomeetritele. Oma väite tõendamiseks on kostja esitanud 2009 jaanuari sõidupäeviku, Neste teatis-arved mai 2008- märts 2009, hageja päevaraportid tema poolt külastatud klientide kohta ajavahemikus 22. jaanuar 2009 – 3. märts 2009.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.