Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hageja nõuded, hageja nõude aluseks olevad asjaolud ja hageja poolt esitatud tõendid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS-i Hansa Liising Eesti, edaspidi hageja) ja Tiina Loorits (edaspidi kostja) sõlmisid 22.06.2007 järelmaksuga müügilepingu nr *, mille esemeks oli sõiduauto *, ehitusaasta: * (edaspidi vara). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis

Hageja ei nõustu kostjaga, et kostja ei ole kohustatud tasuma kindlustusmakset summas 128 krooni. Kostja tunnistab, et sõiduk oli tema valduses kuni 06.07.2009. Kuivõrd kindlustuse eest tasutakse ettemaksuna kindla perioodi eest ning sõiduk oli makse sooritamise ajal kostja valduses, on kindlustusmakse tasumise kohustus kostjal. Hagejal kui sõiduki omanikul on huvi kindlustuskaitse olemasolu vastu nii liisingulepingu kehtivuse ajal kui ka sel ajal, mil sõiduk ei ole hageja valduses. Hageja ei viivitanud sõiduki müüki suunamisega. Sõiduki tagastamise ja müüki suunamise vaheline aeg kulus sõiduki hindamiseks, müügikorda seadmiseks, müüki suunamise alghinna määramiseks komisjoni otsuse tegemiseks ja muuks selliseks. Arvestades eelnimetatut, ei pea hageja sellist ajavahemikku ebamõistlikult pikaks. Hageja ei nõustu kostjaga selles, et sõiduki müügi viibimisega tekkis kostjal täiendava viivise maksmise kohustus. Hageja on arvestanud viivist kuni 04.06.2009 ning seda varasemalt esitatud arvete eest. Edasise perioodi (sh sõiduki tagastamise ajast kuni müümiseni) eest hageja viivist arvestanud ei ole. Hageja ei saanud sõidukit võõrandada alates 03.02.2009, kuna kostja tagastas sõiduki alles 06.07.2009. Liisingulepingu kohaselt tuleb peale lepingu ülesütlemist sõiduk tagastada. Hageja ei ole esitanud arveid perioodi eest, kui leping oli juba üles öeldud. Kui kohus tuvastab, et arved on ebaõigesti esitatud, tuleks nimetatud arvetel toodud summad lugeda vara jääkmaksumuse hulka ning sellega kostja võlgnevus ei väheneks. Hageja ei nõustu kostjaga, et sõiduki realiseerimishind oleks pidanud olema kõrgem. Hageja selgitab, et sõiduk suunati müüki hinnaga 105 000 krooni. Turu nõudluse puudumise tõttu vähendas hageja müügihinda: 29.10.2009 – müügihind 74 000,00 Eesti krooni ja 19.11.2009 – müügihind 63 000,00 Eesti krooni. Sõiduk müüdi müüki suunamisest u. 5 kuud hiljem. Riigikohus on leidnud, et liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal võib olla liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhind (Riigikohtu 09.12.2008 otsus nr 3-2-1-118-08 punkt 18 ning Riigikohtu 09.12.2008 otsus nr 3-2-1-124-08 punkt 16). Lisaks vajas vaidlusalune liisinguese remonti ning parendusi, kuna liisingueseme tagastangel oli kriimdefekt, tuuleklaasis mõra, juhiukse küljeklaas ei avanenud (teibiga kinni seotud), tagumise ukse kummitihend katki. Nimetatud asjaolud mõjutasid ilmselgelt auto hinda turul. Lisaks mõjutab autode hinda ka sõiduki läbisõit, mis vaidlusalusel autol oli väga suur, 292 343 km. Samuti selgitab hageja, et reeglina määratakse vara võõrandamisel esialgne hind reaalsest turuhinnast kõrgem. Kuna ostajt müüki suunatud hinnaga ei leitud, langetati hinda ning septembris 2009 oli müügihinnaks 85 000 krooni, oktoobris 74 000 krooni ning novembris 63 000 krooni. Kuna ka selle hinnaga varale ostjat ei leitud, siis müüdi vara hulgimüügi korras soodustingimustel, kuid nõude arvestamisel kostja vastu lähtub hageja vara viimasest müügihinnast, milleks on 63 000 krooni. Hageja selgitab, et kostja oleks võinud ka ise vara võõrandamisele kaasa aidata ning varale võimalikult kõrge hinnaga ostja otsida, kuid kostja ei ole seda teinud. Hageja leiab, et 63 000 krooni (ilma käibemaksuta) oli konkreetse eseme reaalne turuhind võõrandamise hetkel. Hageja ei nõustu kostjaga selles, et kostjat ei ole teavitatud võlgnevuse lõplikust suurusest. Hageja saatis lõplikku nõuet kirjeldava teatise kostjale liisingulepingus toodud aadressil *. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.5.1 kohaselt oli kostjal kohustus informeerida hagejat

9 päeva jooksul, kui muutub kostja aadress. Kostja vastavat kohustust ei täitnud ning seega ei pidanud hageja teadma, et kostja nimetatud aadressil ei ela. Hageja selgitab, et nn. allahindlus summas 18 081 krooni tähendab seda, et hageja on oma nõuet kostja suhtes vähendanud summas 18 081 krooni – tegelik nõue kostja vastu oleks olnud selle summa võrra suurem, kuid kuivõrd hagejal õnnestus vara võõrandada soodustingimustel, on hageja nõus selle sama summa ulatuses nõuet vähendama. Lõplikuks müügikahju suuruseks kujunes seega hagiavalduses toodud summa. Kohtuistungil jäi hageja hagiavalduses ning 04.04.2011. a ja 06.10.2011. a kirjalikes vastustes esitatud seisukohtade juurde ning palus hagi rahuldada. Hageja esitas kohtule tõendina poolte vahel 22.06.2007. a sõlmitud järelmaksuga müügilepingu nr * /tlk 35-38/; järelmaksuga müügilepingu nr * maksegraafiku /tlk 39/; järelmaksuga müügilepingu üldtingimused /tlk 40-45/; järelmaksuga müügilepingu nr * lisa nr 1 eseme üleandmise-vastuvõtmise akti /tlk 46/; arve nr * /tlk 47/; arve nr * /tlk 48/; arve nr * /tlk49/; arve nr * /tlk 50/; arve nr * /tlk 51/; arve nr * /tlk 52/; arve nr * /tlk 53/; arve nr * /tlk 54/; arve nr * /tlk 55/; viivisarve nr * /tlk 56-57/; viivisarve nr * /tlk 58/; viivisarve nr * /tlk 59/; viivisarve nr * /tlk 60-61/; viivisarve nr * /tlk 62-63/; hageja arve kostjale liikluskindlustusemakse tasumiseks /tlk 64/; kinnitus liikluskindlustusmakse tasumise kohta hageja poolt /tlk 65/; 04.02.2009 kostjale saadetud teatise lepingu ülesütlemise kohta koos väljastusteatega /tlk 66-67/; vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr * /tlk 68-69/; vara müügiakt nr * /tlk 70/; Credit Expert OÜ arve nr * /tlk 71/; Saksa Auto AS-le arve tasumise maksekorraldus nr * /tlk 72/; Saksa Auto AS arve nr * /tlk 73/; Credit Expert OÜ-le arve tasumise maksekorraldus nr * /tlk 74/; õiend vara müügi ja nõude arvestuse kohta /tlk 75/; 26.03.2010 kostjale saadetud teatis /tlk 76/; väljavõte lepingu laekumiste kohta perioodil 22.06.2007 kuni 31.12.2010 /tlk 113-116/; vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr * /tlk 130/; Saksa Auto AS pakkumine nr * /tlk 131/; 17.09.2009 teatis müügihinna alandamise kohta /tlk 132/; 29.10.2009 teatis müügihinna alandamise kohta /tlk 133/; 19.11.2009 teatis müügihinna alandamise kohta /tlk 134/ ja liisingueseme müügiprotseduuri kirjelduse /tlk 135/. Kostja vastuväited ja seisukoht kohtus Kostja esitas 19.01.2011 kohtule vastuse hagiavaldusele, milles kostja hagi kogu ulatuses ei tunnista. Hagi on tõendamata osas, kuidas kujunes vara, mille realiseerimishind oli 10.08.2009. a hageja poolt tõendatuna 105 000 krooni realiseerimishinnaks 63 000 krooni. Samuti ei ole hageja lepingust tulenev nõue summas 92 742,61 krooni kooskõlas kostja poolt teostatud maksetega hagejale. Seega on hageja lepingust tulenev nõue viiviste osas ebaõige. Kostja väidab, et tasus 30.11.2008. 2 2890,35 krooni ning selle võrra peaks võlgnevus ning viivised olema väiksemad. Kostja ei ole nõus hageja nõudega kostja vastu kindlustussummas 128 krooni, mille hageja tasus kindlustusfirmale liisingueseme kindlustamiseks kuni 17.07.2008. a. Kostja andis auto hagejale üle 06.07.2009 ning hagejal puudus vajadus autot kindlustada pärast hageja poolt lepingu ülesütlemist, s.o 03.02.2009. a. Seega kindlustas hageja auto oma huvides ning kindlustussumma ei ole kooskõlas lepingu üldtingimustega. Kostja on seisukohal, et hageja venitas auto vastu võtmisega ja müüki andmisega, rikkudes sellega poolte vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste punkte 7.4 7.4.1,

7.4.2 ja 7.5. Hageja oli lõpetanud lepingu ühepoolselt 02.02.2009.a., milles kostja sai teate hagejalt 23.02.2009. a. Hageja võttis kostjalt auto vastu 06.07.2009. a, andis auto müüki 04.08.2009, millega võimaldas enda alusetu rikastumise esitades kostjale arveid pärast lepingu ülesütlemist perioodi eest alates 03.02.2009 kuni 15.06.2009 summas 11154,83 krooni. Seda vastuolus poolte vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste punktidega 7.4 7.4.1, 7.4.2 ja 7.5. Hageja tekitas kostjale tema vara hoidmise eest asjatud nõudeid ja viivisenõudeid. Hageja ei ole esitanud nõudeid kostjale kooskõlas poolte vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste kohaselt. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt kuulub lepingu ülesütlemisel ese hageja poolt võõrandamisele. Seega kuulus auto võõrandamisele hageja poolt alates 03.02.2009. a. Sama punkti kohaselt lasus kostjal kohustus tasuda lepingu ülesütlemiseni (s.o kuni 03.02.2009. a.) tasumata osamakseid ja intress mitte pärast hageja poolt lepingu ülesütlemist. Hageja on tõendanud vastupidist. Punkt 7.5 kohaselt lasus kostjal kohustus viivitamatult eseme valdus üle anda liisingfirma volitatud esindajale, vastavalt hageja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et hageja oleks määranud eseme valduse üleandmiseks tähtaja ja korra. Hageja venitas asja vastuvõtmisega. Hageja teatas kostjale kirjaliku teatega 10.08.2009, et on auto suunanud Saksa Auto AS-i müüki ja ta realiseerimishind on 105 000 krooni. Hageja avaldab kohtule, et auto realiseerimishind oli 63 000 krooni, s.h 44 919 krooni ja lisaks hageja poolt ostjale tehtud allahindlus 18 081 krooni, mille hageja jätab enda kanda. Aluseks võttes hageja kostjale esitatud teatis, tegi hageja allahindluse ostjale 60 081 krooni, mitte 18 081 krooni ja märgitud vahe 42 000 krooni jätab kostja kohustuseks. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, millisel alusel tegi hageja ostjale realiseerimishinnast 105 000 krooni allahindluse 60 081 krooni ja märkis allahindluse summaks 18 081 krooni. Seega kui hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu s.h arvestamata kostja poolt 30.11.2008. a tasutud summat 2948,92 krooni, on 92 742,61 krooni, katab auto realiseerimishind 105 000 krooni hageja nõuded ja hagejal lasub kohustus kostjale tagastada antud tehingust 15 206,31 krooni (105 000 – 92 742,61+2948,92) Hageja auto müüdi 30.12.2009. a, kostja ootas kuni kohtumaterjalide saamiseni hagejalt tagastatavat summat üldtingimuste punkti 7.4 alusel, millest hageja on maha arvestanud summast 105 000 krooni maha kostja poolt kuni 03.02.2009 kostja poolt tegemata lepingulised maksed ja viivised. Hageja kostjaga pärast 10.08.2009 kontakti ei võtnud, oma kulutustest ja hinnaalandustest kostjalt ei informeerinud. Hageja kostjale nõuet ei esitanud (hageja tõendit lisas 10 kostja saanud ei ole). Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud määrata hageja kanda. 17.10.2011 toimunud kohtuistungile kostja ei ilmunud. Kohus, juhindudes TsMS § 410 vaatas tsiviilasja läbi sisuliselt.

Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära hageja, leiab, et esitatud hagi tuleb rahuldada osaliselt.

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Pooled ei vaidle alljärgnevate asjaolude üle:

tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega VÕS § 195 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Hageja esitas peale lepingu ülesütlemist kostjale korraliselt arveid edasi. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et ei ole põhjendatud hageja arvete saatmine kostjale peale lepingu ülesütlemist. Enne lepingu ülesütlemist saab hageja nõuda põhiosa, intresse ning maksmisega viivitamise eest viivist. Alates lepingu ülesütlemisest saab hageja nõuda kogu tasumata põhiosa, enne ülesütlemist kogunenud intresse ning tasumata põhiosalt viivist. Seega ei ole põhjendatud hageja nõue alates lepingu ülesütlemisest kuni 15.06.2009 intressi osas. Riigikohus on 29.01.2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 punktis 17 on selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks kostjalt hageja kasuks intresside väljamõistmise summas 2283,60 krooni, s.o arve nr * alusel summas 568,53 krooni, arve nr * alusel summas 552,39 krooni, arve nr * alusel summas 536,14 krooni, arve nr * alusel summas 355,81 krooni ning arve nr * alusel summas 270,73 krooni (16.02.2009-09.03.2009=22 päeva eest). VÕS § 113 lg 1 sätestab, et võlausaldaja saab võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja on lepingus kokku leppinud viivisemääraks 7% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis summas 380,81 krooni /tlk 56-63/. Kuna hageja esitas arveid ka peale lepingu ülesütlemist ning arvestas nendelt arvetelt ka viiviseid, siis kohus vähendab selle võrra kostjalt välja mõistetavat viivist. Kohus peab põhjendatuks viiviste arvestamist arvetelt, mis olid esitatud enne lepingu ülesütlemist, s.o perioodi 16.10.2008-09.03.2009 eest. Lähtuvalt esitatud viivisearvestustest /tlk 56-63/ on nimetatud perioodi kostjalt välja mõistatav viivisevõlgnevus kokku 344,65 krooni, mis koosneb viivisearve nr * summas 66,24 krooni, viivisearve nr * summas 80,58 krooni, viivisearve nr * summas 63,10 krooni, viivisearve nr * summas 66,26 krooni ning viivisearve nr * summas 68,47 krooni.

III Hageja ja kostja vaidlevad vara üleandmise osas. Kostja väidab, et kuna hageja ei ole esitanud tõendeid, et hageja oleks määranud vara valduse üleandmiseks tähtaja ja korra, siis ei saanud kostja teada kuhu ja millal tuleb sõiduk tagastada. Hageja on lepingu ülesütlemise teatises märkinud, et kui kostja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul täielikult ei kustuta palub hageja kostjal tagastada liisinguesemed. Riigikohtu 20.06.2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-152-11, punktis 16 on selgitatud, et kostja vastuväited auto tagastusteenuse kulu väljamõistmi7

sele seisnevad üksnes selles, et kostja ei teadnud, millal ja kuhu auto tuleks tagastada. Need vastuväited ei tingi hagi selles osas rahuldamata jätmist. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt oli kostja liisingulepingu ülesütlemisel kohustatud auto viivitamatult hagejale tagastama. Kui kostjale jäi auto tagastamise korras midagi ebaselgeks, oli tal võimalus selgituste saamiseks hageja poole pöörduda. Juhindudes Riigikohtu lahendist ja poolte vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 7.5. tuli kostjal vara hagejale üle anda hiljemalt 09.03.2009. IV Pooled vaidlevad vara müügihinna üle. Riigikohus on 20.06.2011. a otsuses nr 3-2-152-11 punktis 17 öelnud, et liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust ning seda tuleb liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktis nr * /tlk 68/ on lisatud, et rentniku sõnul jookseb mootorist õli välja ning esiklaasis on mõra. Lisaks on Saksa Auto AS-i poolt koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktis nr * /tlk 130/ märgitud, et tagastangel on kriimdefekt, tuuleklaasis mõra, juhiukse küljeklaas ei avane (kinni teibitud) ning vasakpoolse tagumise ukse kummitihend katki. Nimetatud asjaoludest nähtub, et autol on mitmeid puudusi, mis mõjutavad sõiduki müügihinda. Riigikohus on 08.10.2088. a otsuse nr 3-2-1-77-08 punktis 16 selgitanud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat, et liisinguvõtja teaks määratud hinnaga arvestada ja saaks soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja saatis kostjale igal müügihinna alandamisel sellekohased teatised /tlk 132-134/, kuid kostja hagejaga ühendust ei võtnud ning aktiivsust vara müümisel üles ei näidanud. Kostja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et auto müümise hetkel oleks autol olnud suurem turuväärtus. Kostja on saanud kätte vara müüki suunamise teatise /tlk 96/, millega hageja teatab. et liisinguese on suunatud müüki 105 000 krooniga ning teatisest nähtub, et kostjale on saadetud ka liisingueseme müügiprotseduuri kirjeldus /tlk 135/, mille punkti 9 kohaselt alandatakse liisingueseme müügihinda igakuiselt vastavalt komisjoni otsuse alusel. Seega oli kostja teadlik liisingueseme hinna igakuisest alandamisest ning küsimuste korral oleks tulnud ühendust võtta liisinguandjaga, millele on viidatud ka kostjale saadetud teatises /tlk 96/. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja poolt müügihinna arvestus summas 63 000 krooni. V Pooled vaidlevad kindlustusmakse üle. VÕS § 455 lg 1 ja 2 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva seaduse üldosa sätetele. Kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Liiklusseaduse § 81 lg 1 kohaselt tuleb sõiduki suhtes sõlmida liikluskindlustuse leping liikluskindlustuse seaduses sätestatud tingimustel. Liisinguvõtja kohustus on tasuda kindlustusmakseid. Kuna hageja ei saanud ette näha, millal vara valdus taastatakse, siis tasus sõiduki liikluskindlustusmakse, mille kohta esitas kohtule kinnituse /tlk 65/. Kindlustusmakseid tasutakse ette teatud perioodi eest, käesoleval juhul ajavahemiku

22.06.2009 kuni 17.07.2009 eest, seega on nimetatud kindlustusmakse 128 krooni väljamõistmine kostjalt põhjendatud. Kohus peab põhjendatuks kostjalt hageja kasuks 91 667,17 krooni väljamõistmist, mis koosneb vara jääkmaksumusest 83 871,87 krooni (s.o hagiavalduses toodud vara jääkmaksumus 64 362,29 krooni ning kostjale 03.10.2008 kuni 04.06.2009 esitatud arvete alusel nõutud põhivõlgnevus summas 19 509,58 krooni), intressidest summas 2283,60 krooni, viivisevõlgnevusest summas 344,65 krooni perioodi 16.10.2008-09.03.2009 eest, kindlustusmaksest summas 128 krooni ning osutatud teenuste eest tasutud arvetest summas 5039,05 krooni. Nimetatud summast tuleb maha arvestada vara realiseerimishind 63 000 krooni. Eeltoodu alusel võlgneb kostja hagejale 28 667,17 krooni (91 667,17 - 63 000), s.o 1832,17 eurot. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on hagiavalduses palunud kostjalt välja mõista viivis protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest, s.o 01.12.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on rahuldanud hagi summas 1832,17 eurot (28 667,17 krooni). Nimetatud summalt tuleb arvestada viivist kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1, 2 ja 4 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 96,38 % ulatuses. Eeltoodu alusel jääb kostja kanda 96,38 % menetluskuludest ja hageja kanda 3,62% menetluskuludest.

Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on sätestatud TsMS § 144.

Ruth Sild

Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.