Harju Maakohus
Tsiviilasja number
2-10-65330
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
03.11.2011, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Kohtuasi
Tiia Mõtsnik SR-i hagi SREAS vastu nõude tunnustamiseks EP(pankrotis) pankrotimenetluses summas 2 931 000 krooni (187 325,04 euro) 319,55 eurot
Hagi hind maakohtus Asja läbivaatamise kuupäev
03.10.2011
Menetlusosalised
Hageja: SR (isikukood: XXX; asukoht: XXX); Hageja esindaja: vandeadvokaadi abi Siret Saks (e-post: [email protected]); Kostja: SREAS (registrikood: XXX asukoht:
Kostja esindaja: vandeadvokaat Katrin Kahn (Advokaadibüroo LEXTAL OÜ; asukoht: Rävala pst 4, 10143 Tallinn; e-post: [email protected]); Kohtuistungil osalesid hageja SR, hageja esindaja vandeadvokaadi abi Siret Saks, kostja volitatud esindaja vandeadvokaat Katrin Kahn.
Jätta SR hagi SREAS vastu nõude tunnustamiseks EP(pankrotis) pankrotimenetluses summas 2 931 000 krooni (187 325,04 euro) rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta täies ulatuses hageja SRi kanda. Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (TsMS §187 lg 6 ja §442 lg 6). Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima (TsMS §633 lg 7). Hagiavalduse asjaolud ja nõue Harju Maakohtu 19.08.2010. a. kohtumäärusega kuulutati välja EP pankrot. Hageja nõudele summas 2 931 000 krooni (187 325,04 eurot) võlgnik EP pankrotimenetluses 23.11.2010. a. toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidles vastu kostja. Võlgnik EP ja laenuandja sõlmisid 01.11.1998. a laenulepingu nr. XXX. Laenulepingu alusel andis laenuandja võlgnikule 2 500 000 krooni (159 779,12 eurot) laenu. Laen anti intressivabalt, kohustusega tasuda laenusumma laenuandjale tagasi hiljemalt 01.11.2008. a. Võlgnik ja laenuandja on 02.11.1998. a allkirjastanud rahaliste väärtuste üleandmise-vastuvõtmise akti, millega võlgnik ja laenuandja kinnitavad summa üleandmist võlgnikule. Laenuandja ja hageja sõlmisid 25.10.2004. a nõude loovutamise lepingu nr XXX. Laenusaaja informeeris nõude loovutamisest võlgnikku ning teatis on võlgniku poolt kätte saadud ning seda kinnitab võlgniku allkiri. Nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel läks hagejale üle võlgniku ja laenuandja vahel 01.11.1998. a laenulepingust nr. XXX tulenevad nõuded võlgniku vastu. Võlgnik nõudeid käesoleva hetkeni täitnud ei ole. Võlgnik ei ole vastolus VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 hagejale laenu koos viivistega tagastanud. Hagejal on võlgniku vastu laenulepingust tulenev nõue põhivõlgnevuse 2 500 000 krooni (159 779,12 euro) tagastamiseks. Hageja, lähtudes VÕS § 113 lg 1 ja PankrS § 35 lg 1 p 6 sätestatust, nõuab viivist kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni, so. kuni 19.08.2010. a. Viivisenõude suuruseks on 431 000 krooni (27 545,92 eurot). Hageja palub tunnustada nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 2 931 000 krooni (187 325,04 eurot) ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. Kostja vastus Kostja hagi õigeks ei võta. Lähtudes TsMS § 277 lg 1 sätestatust on kostja seisukohal, et laenuleping nr. XXX on võltsitud, eesmärgiga omada võimalikult suurt kontrolli võlgniku pankrotimenetluse üle ning mõjutada läbi häälteenamuse võlausaldajate üldkoosolekul pankrotimenetluses tähtsust omavaid asjaolusid.
Kostja juhib tähelepanu, et laenulepingus on võlgniku kui laenusaaja elukohaks märgitud XXX, sihtnumbriga XXX. Vastavalt AS-lt Eesti Post saadud informatsioonile muutusid Tallinnas ametlikud sihtnumbrid alates 01.12.1998. a. Nimetatud sihtnumber kehtib käesoleva ajani. Sellest lähtuvalt väidetava laenulepingu sõlmimise kuupäeval ei olnud võlgniku elukoha aadressiks XXX sihtnumbriks XXX. Nimetatud sihtnumber võeti kasutusele kuu aega pärast fiktiivse lepingu sõlmimist. Laenulepingus nimetatud sihtnumbri kasutamine viitab üheselt asjaolule, et laenuleping on koostatud tagantjärgi ilma detailidele piisavalt tähelepanu pööramata. On võimalik, et isik kasutab pärast sihtnumbri muutmist harjumusest endist sihtnumbrit. On välistatud, et isik kasutab kuu aega enne sihtnumbri kehtima hakkamist juba uut, veel mitte kasutusel olevat sihtnumbrit. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja jääb hagiavalduse juurde ja vaidleb kostja väidetele vastu. Hageja esitatud täiendavas tõendis, e-kirja väljatrükis AS-i Eesti Post poolt, nähtub, et sihtnumbrite muutusest teavitati inimesi juba 1998. a suvel. Seega said lepingupooled juba 1998. a suvel teadlikuks uutest sihtnumbritest. Hageja väidab, et kuna võlgnik oli laenulepingu sõlmimise ajaks teadlik uuest sihtnumbrist, siis märkis võlgnik laenulepingus sihtnumbriks uue sihtnumbri ehk XXX. Hageja on arvamusel, et leping on kehtiv ja kokkuleppe alusel on võlgnikule raha üle antud. Raha saamist on võlgnik oma allkirjaga laenulepingul ja aktil kinnitanud. Hageja teatab, et laenulepingu alusel üleantud rahasummat ei toodud üle riigipiiri, mistõttu puuduvad hagejal vastavad dokumendid. Raha oli Eesti Vabariigis olemas. Hageja selgitab, et TIS, kui Ameerika Ühendriikides registreeritud ettevõttel ei lasunud kohustust korraldada oma raamatupidamist viisil, nagu see Eesti Vabariigis kohustuslik on. Samuti puudus TISl finantsaruannete ning auditi teostamise kohustus. Hagejal ei ole õnnestunud hageja ja võlgniku vahelise lepingu originaali leida. Hageja leiab, et kuna seadus ei näe ette laenulepingule kohustuslikku vorminõuet, siis on laenusuhte olemasolu tuvastamiseks vajalik tuvastada üksnes mõlema poole kattuvad tahteavaldused, milles avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Hageja on seisukohal, et nimetatud tahteavaldusi on lisaks kirjaliku laenulepingu esitamisele võimalik tõendada lepingu osapoolte ütlustega. Hageja on seisukohal, et laenuandja TIS eksisteeris laenu andmise ning nõude loovutamise hetkel, mida tõendab hageja 25.01.2011. a vastuse lisa nr. 2. Nimetatud tõendis on SS L.P. de C kinnitanud, et volikirja on allkirjastanud TIS direktor SS. Kõnealune volikiri on ühtlasi legaliseeritud Eesti Vabariigi Välisministeeriumis. Hageja hinnangul tõendab nimetatud tõend TIS kui juriidilise isiku eksisteerimist volikirja allkirjastamise hetkel. Juhul kui TIS õigusvõime ei ole tõendatud, on kostja alusetult rikastunud hageja arvel.
Kostja seisukoht
Kostja on seisukohal, et hageja poolt viidatud 06.10.1998. a volikirjaga ei ole tõendatud äriühingu TIS olemasolu väidetava laenulepingu sõlmimise hetkel ehk 01.11.1998. a. Kostja ei nõustu hageja väitega, et volikirjas on SSL.P. de C kinnitanud, et volikirja on allkirjastanud TIS direktor SS. Kostja leiab, et volikirjas on SS üksnes kinnitanud volikirja allkirjastanud isiku allkirja õiguse ehk asjaolu, et isik, kes on volikirja allkirjastanud on tõepoolest SS. Volikirjast ei nähtu, et senešall oleks kontrollinud TIS õigusvõimet või SS’i volitusi äriühingu direktorina. Volikirja sisu ei ole tõestatud ning selles toodud andmete ehtsust ei ole kontrollitud. Eesti Vabariigi Välisministeerium on volikirja legaliseerinud ehk kontrollinud volikirjal oleva senešalli allkirja ja pitsati ehtsust, kuid mitte dokumendi sisu. Legaliseerimisel on Välisministeerium selgesõnaliselt kinnitanud, et ta ei vastuta dokumendi sisu eest. Kostja on seisukohal, et äriühingu õigusvõimet ei saa tõendada isiku ütlustega. Äriühingu õigusvõime algab äriühingu registreerimisest vastavas registris ning õigusvõime olemasolu saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga nimetatud registrist. Äriühingu väidetaval direktoril ei ole pädevust kinnitada äriühingu olemasolu. Tulenevalt eeltoodust, ei saa lugeda äriühingu TIS olemasolu laenulepingu sõlmimisel tõendatuks hageja poolt nimetatud volikirja ega mistahes isiku ütlustega. Kostja on seisukohal, et nõude olemasolu ja esialgne kuuluvus on nõude loovutamise juures määrava tähtsusega, sest selleks, et nõuet saaks loovutada, peab olema nõue mida loovutada. Antud juhul peab olema tõendatud TIS kui laenuandja ja võlgniku kui laenusaaja vaheline võlasuhe, mida omakorda oleks olnud võimalik loovutada SRile. Käesoleval juhul ei ole hageja suutnud tõendada TIS ja võlgniku vahelist võlasuhet ega asjaolu, et TIS omas väidetava laenulepingu sõlmimise hetkel õigusvõimet. Hageja ei ole tõendanud, et oleks andnud raha võlgnikule füüsilise isikuna, mistõttu tuleb jätta vastavad hageja väited tähelepanuta. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja tunnistaja ütlused, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. PankrS § 106 lõike 1 kohaselt otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et hageja esitas võlgnik EP pankrotimenetluses 01.11.1998. a sõlmitud laenulepingust nr XXX ja 25.10.2004. a sõlmitud nõude loovutamise lepingust nr XXX tuleneva nõude summas 2 931 000 krooni (187 325,04 eurot), millele vaidles 23.11.2010. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vastu kostja. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kehtiv nõue võlgnik EP pankrotimenetluses, kas hageja
on võlgnikule raha üle andnud, kas hageja on esitanud võltsitud dokumente laenulepingu ja 02.11.1998. a rahaliste väärtuste üleandmise-vastuvõtmise akti näol, kas TIS õigusvõime on tõendatud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele (laenusaajale) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 2 sätestab, et tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Kohtule esitatud 01.11.1998. a võlgnik E Pja TIS vahel sõlmitud laenulepingu p-st 2.1 nähtuvalt on TIS laenuandjana andnud võlgnik Ege Puustusmaale laenu 2 500 000 krooni (159 779,12 eurot). 02.11.2998. a rahaliste väärtuste üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt on rahasumma 2 500 000 krooni üle antud laenuandjalt laenusaajale ülalnimetatud laenulepingu alusel. Lisaks antud tõenditele tõendas hageja laenulepingust tuleneva rahasumma üleandmist tunnistajana ülekuulatud EP ütlustega ja hageja vande all antud seletustega. Kohus leiab, et antud dokumendid ja tunnistaja ütlused ning hageja vande all antud seletused on omavahel vastuolus ning ei ole seetõttu usaldusväärsed tõendid, millest tulenevalt kohus neid tõenditena ei arvesta alljärgnevatel põhjendustel. Hageja poolt kohtule esitatud laenulepingust nähtuvalt on võlgniku elukoha aadressiks märgitud XXX, Tallinn XXX. Võlgnik on vande all kinnitanud, et tema elukohaks laenulepingu sõlmimise ajal oli XXXTallinn. Pooltel puudub vaidlus selles, et võlgnik omandas XXX Tallinnas asuva ridaelamuboksi alles kaks aastat pärast väidetava laenulepingu sõlmimist. Kohtule ei ole esitatud mõistlikku põhjendust selle kohta, miks on laenulepingus võlgniku kui laenusaaja elukohaks märgitud aadress, kus ta laenulepingu sõlmimise ajal ei elanud ning mis ei olnud kuidagi väidetava laenulepingu sõlmimise ajal võlgnikuga seotud ning mille võlgnik omandas alles kaks aastat hiljem. Laenulepingus on võlgniku elukoha XXX Tallinn sihtnumbriks märgitud XXX, mis väidetava
laenulepingu sõlmimisel 01.11.1998. a veel ei olnud ametlikult kehtiv. Nähtuvalt AS Eesti Post teatest muutusid Tallinnas ametlikud sihtnumbrid alates 01.12.1998. a, XXX Tallinn ametlik sihtnumber oli kuni 1998. a detsembrini XXX. Võlgnik kinnitas vande all, et tema laenulepingut ei koostanud ega öelnud eelnevalt hagejale oma elukoha aadressi, sealhulgas XXX Tallinn uut veel mittekasutusel olevat sihtnumbrit. Hageja väitel teavitati XXX tänava sihtnumbri muutumisest juba suvel, kuid kuna võlgnik elas laenulepingu sõlmimise ajal XXX, siis on vähetõenäoline, et hageja, kes väidetavalt koostas laenulepingu, oli teadlik vastava sihtnumbri muutumisest. Kohus on seisukohal, et isegi juhul, kui hageja oleks pidanud vajalikuks XXX tänava sihtnumbri kandmist laenulepingusse, siis oleks ta eelduslikult lihtsalt leitavana märkinud hetkel kasutusel oleva sihtnumbri, mitte tulevikus kasutuselevõetava uue sihtnumbri. Hageja on oma seisukohas väitnud, et kuna võlgnik oli laenulepingu sõlmimise ajaks teadlik uuest sihtnumbrist, siis märkis võlgnik laenulepingus sihtnumbriks uue sihtnumbri ehk XXX. Nimetatu on vastuolus võlgniku ütlustega, mille kohaselt võlgnik ei teadnud, kes laenulepingu koostas, laenulepingu koostamise juures ta ei viibinud, viibis allkirjastamise juures. Võlgniku ütluste kohaselt ei olnud ta hagejale rääkinud, kus ta Tallinnas elab. Samuti on ta hagejale öelnud, et XXX tänaval olid mõned majad müügiks, kuid konkreetse aadressiga majast juttu pole olnud. Seega ei saanud laenulepingu sõlmimise ajal hagejale olla teada võlgniku täpne aadress XXX Tallinn, eriti arvestades asjaolu, et võlgnik asus sinna elama alles kaks aastat hiljem. Kohus on seisukohal, et laenulepingus veel mittekasutusel oleva sihtnumbri ja aadressi, millel asuva elukoha omandas võlgnik kaks aastat hiljem, kasutamine viitab üheselt asjaolule, et laenuleping on koostatud tagantjärele ajal, mil võlgniku elukoha aadressiks oli XXX Tallinn ja sihtnumbriks XXX. Samuti on võlgnik vande all kinnitanud, et märkas laenulepingus tema aadressina märgitud eksitust ning tema korraldusel tegi hageja laenulepingus parandused ja märkis võlgniku aadressiks XXX Tallinn. Hageja laenulepingute ärakirjades antud erinevust 27.04.2011. a toimunud kohtuistungil kommenteerida ei osanud ning vaidlustas 16.05.2011. a seisukohas kostja poolt kohtule esitatud laenulepingu koopia ehtsuse, millele oli võlgniku aadressiks märgitud XXX Tallinn. Seega on ka selles osas hageja ja võlgniku ütlused vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Hageja ja võlgnik on andnud vande all vastuolulisi ütlusi ka laenulepingu nr. XXX allkirjastamise ja raha üleandmise asjaolude kohta. Hageja on vande all öelnud, et andis raha võlgniku kätte, kes luges raha üle. Võlgnik aga andis seletuse vande all, et tema elukaaslane Peep Raid luges raha üle ja pani kotti. Samuti väitis hageja, et laenuleping allkirjastati 02.11.1998. a, kui raha üle anti. Võlgnik aga väitis, et laenuleping allkirjastati samal kuupäeval, kui laenuleping on sõlmitud ehk 01.11.1998. a ning raha üleandmine toimus järgmisel päeval. Kostja on vaidlustanud laenulepingute ehtsuse. TsMS § 277 lg 1 alusel võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. TsMS § 277 lg 4 alusel võib kohus otsuse tegemisel jätta dokumendi arvestamata, kui selle ehtsus on vaidlustatud. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et asjas on tõendamist leidnud, et vaidlusalune
laenuleping on võltsitud ning raha üleandmine hageja poolt võlgnikule usaldusväärsete tõenditega tõendamist leidnud ei ole. Hageja ei ole esitanud ühtegi originaaldokumenti, millest nähtuks laenu andmine võlgnikule. Arvestades, et laenuleping on võltsitud ning võlgnik ei ole saanud laenulepingus märgitud laenu, puudus TIS’l nõue võlgniku vastu, mida oleks olnud võimalik loovutada hagejale. Sellest lähtuvalt on hageja nõue täies ulatuses tõendamata. Kohus leiab, et tõendamata on ka TIS õigusvõime olemasolu laenulepingu sõlmimise hetkel 01.11.1998. a. Hageja ei ole esitanud kohtule TIS õigusvõimet tõendavaid originaaldokumente, mistõttu on väidetava laenuandja olemasolu laenulepingu sõlmimise hetkel täies ulatuses tõendamata. Kohus leiab, et äriühingu õigusvõime algab selle registrisse kandmisest. Seetõttu saab antud asjaolu tõendada üksnes dokumentaalsete tõenditega, millest tulenevalt jätab kohus hageja sellekohase seletuse tähelepanuta. TIS õigusvõime olemasolu on aga oluline, kuna nimetatud äriühing on väidetavalt oma nõude hagejale loovutanud, samas loovutada saab ainult tõelist nõuet. Kohus nõustub kostjaga, et äriühingu TIS olemasolu ei saa lugeda tõendatuks hageja poolt kohtule esitatud 06.10.1998. a välja antud volikirjaga, mille on väidetavalt allkirjastanud TIS direktor SS. Volikirjas on SS üksnes kinnitanud volikirja allkirjastanud isiku allkirja õigsuse ehk asjaolu, et isik, kes on volikirja allkirjastanud on tõepoolest SS. Volikirjast ei nähtu, et senešall oleks kontrollinud TIS õigusvõimet või SS’i volitusi äriühingu direktorina. Volikirja sisu ei ole tõestatud ning selles toodud andmete ehtsust ei ole kontrollitud. Eesti Vabariigi Välisministeerium on volikirja legaliseerinud ehk kontrollinud volikirjal oleva senešalli allkirja ja pitsati ehtsust, kuid mitte dokumendi sisu. Legaliseerimisel on Välisministeerium ka selgesõnaliselt kinnitanud, et ta ei vastuta dokumendi sisu eest. Kohus jätab hageja poolt kohtule esitatud 31.10.2003. a volikirja ja 05.11.2003. a. apostilli tähelepanuta, kuna nimetatud ei oma tagasiulatuvat jõudu ega tõenda seetõttu hageja volituste olemasolu vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel 1998. a. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hagi tuleb täies ulatuses tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata. Kuna raha üleandmine hageja poolt võlgnikule ei ole asjas tõendamist leidnud, siis ei saa tõusetuda ka küsimust võlgniku võimalikust alusetust rikastumisest hageja arvel. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse
alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Tiia Mõtsnik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.