Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

nelikümmend seitse) eurot ja 93 senti.

olid Elion Ettevõtted AS mõjupiirkonnas, ta sai nende allalangemise võimalusega arvestada ja seda vältida. Hagejale tekkis kahju sideliini traatide lahti tulemise ning alla kukkumise tagajärjel. Teelõik, kus õnnetus toimus, on riigimaantee, mille omanikuks on Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu), kes rikkus Tehumardi maantee omanikuna TeeS § 37 lg 1 p 3 sätestatud kohustust, kuna jättis kõrvaldamata maanteelt sideliini postilt alla langenud traadid. TeeS § 37 lg 6 järgi on tee omanik kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutuskõlbmatusest ning teeseaduse rikkumisest tekkinud kahju. Seega tuleneb Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-dest 2 ja 7. Tee omanik vastutab ka riskivastutuse alusel, mille puhul ei ole kahju tekitaja konkreetset tegu vaja tuvastada (VÕS § 1056 lg 1). Tee ja selle valitsemine on suurema ohu allikaks. 26.05.2010 istungil loobus hageja väitest, et kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) on vastutav hageja ees suurema ohu allika valdajana. Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) jättis täitmata oma kohustused jälgida tee seisundit ja kõrvaldada teelt liiklust takistavad ohud. Kostjal võib TeeS § 37 lg-st 6 tulenevalt tekkida kahju hüvitamise kohustus siis, kui tee seisund ei võimalda üldse liiklust ja ka siis, kui tee seisund ei ole liiklemiseks ohutu. Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) vastutab VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja p 7 alusel. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et teostas kõnealusel maanteel regulaarselt igapäevaseid ja igakuulisi ülevaatusi. Teedel erakorralistest olukordadest teadasaamine on jäetud teekasutajate hooleks. Kahju hüvitamise nõude esitamisel tugines hageja VÕS § 137 lg-le 1 ning leidis, et mõlemad kostjad vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt. Samuti tugines hageja VÕS § 127 lg-le 1 ning § 132 lg-le 1 ja lg-le 3. Hageja soovis õnnetuse tagajärjel kasutamiskõlbmatuks muutunud mootorrattast taastada. Ekspertiis tuvastas mootorratta jääkväärtuseks 250 eurot (3 911,65 krooni), asendusväärtuseks 2 000 eurot (31 293,20 krooni) ning remondikulude maksumuseks 4 953,13 eurot (77 499,64 krooni). Mootorratas oli 90-ndate alguses välja lastud mudel, mida müüdi 2 - 3 aasta jooksul piiratud arvul. Sellise mudeli hankimine läheb kallimaks kui mootorratta taastamisväärtus ning sellise nõudmise püstitamine hagejale oleks ebamõistlik. Seetõttu soovis hageja, et kostjatelt mõistetaks välja mootorratta kahjustamise eest 77 499,64 krooni. Samuti soovis hageja mootorratta varustuse väärtuse hüvitamist: kiivri eest 4 693,98 krooni, saabaste eest 1 564,66 krooni, pükste eest 1 251,73 krooni, kinnaste eest 782,33 krooni ja jaki eest 1 564,66 krooni, kokku 9 857,36 krooni. Mootorratta kahjude kindlakstegemisele (ekspertiisile) kulutas hageja 6 539,18 krooni. Kokku nõudis hageja kostjatelt mootorrattaga seotud kahju hüvitamist summas 93 896,18 krooni. Kostjatel oli võimalik üle vaadata õnnetuses kahjustada saanud mootorratas või taotleda sellele kohtuliku ekspertiisi tegemist, kuid kostjad seda ei soovinud. Hageja on õnnetuse toimumisest kuni hagiavalduse esitamiseni pidanud kulutama ravimitele ja arstiabile ning sellega seotud transpordile keskmiselt 2 000 eurot (31 293,20 krooni) igal aastal ehk 2 607,80 krooni kuus. Hageja taotles nimetatud kulude hüvitamiseks mõista kostjatelt solidaarselt välja kokku 92 576,10 krooni. VÕS § 136 alusel taotles hageja nimetatud kulude väljamõistmist kostjatelt edaspidi perioodiliste maksetena igakuuliselt 2 607,80 krooni kuni hageja paranemiseni või eeldatava eluea lõpuni. 20.10.2010 istungil hageja täpsustas oma nõuet ja palus mõista kostjatelt igakuise hüvitisena summas 2 607,80 krooni 2006. aasta 5,5 kuu eest välja 14 342,90 krooni, 2007. aasta eest 31 293,20 krooni, 2008. aasta eest 31 293,20 krooni ning 2009. aasta eest 31 293,20 krooni.

2010. aasta eest palus hageja kostjatelt välja mõista 10 kuu eest hüvitis 26 078 krooni. Kokku palus hageja mõista välja kostjatelt igakuise hüvitise 2006, 2007, 2008 ja 2009. aasta eest 134 300,50 krooni. Hageja taotles hüvitise väljamõistmist kostjatelt edaspidi perioodiliste maksetena igakuuliselt alates 01.11.2010 summas 2 607,80 krooni kuni hageja paranemiseni või tema eeldatava eluea lõppemiseni, koos kohustusega tasuda hüvitise summa kolme kuu eest ette. Lisaks taotles hageja arstitõendi saamisega seotud kulude hüvitamist 1 051,45 krooni (67,20 eurot). Nimetatud kulu puudutas esitatud psühhiaatri hinnangut, millise dokumendi väljastamine oli tasuline. Transpordikulude osas oli tegemist arvestuslike kuludega, kuna tegelikult hageja ühistranspordi kuukaarti ei kasuta, samas on ta õnnetuse tagajärjel sunnitud külastama arste, kes asuvad linna erinevates osades. VÕS § 130 lg 2 alusel soovis hageja kostjatelt ka mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaraline kahju seisneb hageja füüsilises ja hingelises valus, kannatustes ning sellest tulenevalt häiritud psüühilises seisundis. Hageja hindas mittevaralise kahju suuruseks 500 000 krooni. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määratlemisel tuleb arvestada kannatanu valu suurust. Hageja on alates neljandast päevast pärast sõrme amputeerimist kannatanud fantoomvalude käes. Valudega seotud tegurid on hagejale kaasa toonud probleeme igapäevaelus, kooselu purunemise ja töö kaotuse. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleks arvestada mitte ainult funktsionaalset aspekti, vaid ka neuroloogilist. Osa hageja ajust peab pidevalt tegelema valuga toimetulekuga. Samuti tuleb arvestada, et hageja on Saksamaa Liitvabariigi kodanik ning Saksamaa keskmist elustandardit arvestades ei ole soovitav hüvitis, mis vastab ca 32 000 eurole, väga suur. Elion Ettevõtted AS on üldteadaolevalt edukas äriühing ja koos riigiga ei ole neile 500 000 krooni hüvitise maksmine ülekohtune ega ülemäära kulukas. Makstes hüvitiselt tulumaksu, ei kujuta allesjäänud summa hagejale rikastumise allikat, sest hageja tervisekahjustused on püsivad ja parenemise lootus vähetõenäoline. Hageja on vasakukäeline ja sõrme kaotus mõjutab tema igapäevase eluga toimetulekut. Hageja ei ole 20.10.2010 istungil oma nõuet suurendanud, tegemist oli nõude täpsustamisega, kuna esialgse hagiavaldusega kohtusse pöördumisest on möödunud mitu aastat. Kostja Elion Ettevõtted AS vastuväited Kostja Elion Ettevõtted AS hagi ei tunnistanud. Kostja ei nõustunud hageja poolt esitatud liiklusõnnetuse asjaolude kirjeldusega. Tõendatud ei ole traatide lebamine teel mootorratta ümberpaiskumise kohas ega see, et kostjaga aset leidnud liiklusjuhtum oli tingitud tema mootorratta takerdumisest traatidesse, mis omakorda põhjustas liiklusõnnetuse. Puudub põhjuslik seos kahju tekke ja asjaolude vahel, millel kostja vastutus saaks põhineda. Liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid politsei piisava põhjalikkusega ei uurinud, ei tellitud liiklusõnnetuse põhjuste uurimiseks ekspertiisi mootorratta vigastuste kohta. Asjas kogutud materjalid ei tõenda, et mootorratta ümberpaiskumine oli tingitud mootorratta kinnijäämisest teel sideliini traatidesse. Puudub informatsioon sõidukite omavahelise paiknemise, pikivahe ja muude tähtsust omavate asjaolude kohta. Liiklusõnnetuse sündmuskoha paikliku vaatluse protokolli ja tunnistaja Marek Puidaku ütlustest nähtuvalt oli traat vähemalt osaliselt teepervel, millest tulenevalt ei ole tõendatud, et traat lebas mootorratta teel ees. Põhjusliku seose tuvastamiseks oleks pidanud tellima mootorrattale tehnilise ekspertiisi. Mootorratta vigastused viitavad sündmuste tehioludele, kuna tunnistaja Kristin Guthani ütluste kohaselt kukkus mootorratas vasakule küljele. Kui õnnetuse põhjuseks oleks olnud ümber mootorratta kere ja parema juhtraua mähkunud traat, oleks saanud märkimisväärseid kahjustusi ka ratta parem külg.

Kostja leidis alternatiivselt, et kahju tekkimise põhjustas vääramatu jõu esinemine. Hagi aluseks oleva 16.07.2006 liiklusavarii põhjustas vääramatu jõud. Sideliin, mille allalangenud traadid hageja väitel õnnetuse põhjustasid, olid eelnevalt füüsiliselt terved ja korras. Kostja leidis, et kõnealune õhuliin oli lõhutud vahetult enne liiklusõnnetust ning suure tõenäosusega põhjustas selle mitme isiku poolt nähtud teel liikunud ülegabariidiline liiklusvahend. Elioni Juhtimiskeskus sai õhuliini katkemisest teada Kuressaare politsei teate kaudu 16.07.2006 kell 20.53. Kostja esitas vastuväited kahju suuruse osas ning leidis, et mootorratta ekspertiisi koostanud ekspert vaatas ratta esmakordselt üle alles 25.02.2008 ning ligi 2 aastat pärast õnnetuse toimumist läbiviidud ekspertiisi tulemust ei saa pidada usaldusväärseks, kuna vahepeal võidi mootorratast kasutada ning see võis saada uusi vigastusi. Politseivaneminspektor Riina Mägi ei tuvastanud mootorrattal erilisi vigastusi. Mootorratta vigastused olid vasakul küljel, mis ei kinnita asjaolu, et need olid tingitud ratta ümber keerdunud traadist. Kostja leidis, et isikukahju suurus ei ole tõendatud. Eesti kohtuarstliku ekspertiisibüroo LääneEesti osakonna 19.09.2006 ekspertiisiakti nr 54 kohaselt olid hagejal lühiajalised tervisekahjustused kestvusega mitte üle 4 nädala. Teadmata on, milline oli hageja tervislik seisund enne liiklusõnnetuse toimumist. Hageja esitas kohtule kalkulatsiooni kulude kohta, kuid ei esitanud tõendeid kulude kandmise kohta. Hageja ei tõendanud, et ta on vasakukäeline. Väikese sõrme puudumine ei mõjuta inimese igapäevaelu märkimisväärses ulatuses. Käesolevas asjas ei ole tõendatud hagejale püsiva tervisekahjustuse teke ning hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis oleks tõenduslikult jõult samaväärne Eesti kohtuarstliku ekspertiisibüroo aktiga nr

20.10.2010 istungil leidis kostja, et hageja nõude täpsustus kujutab endast hagi muutmist, millele kostja vaidles TsMS § 376 alusel vastu. Hageja nõude suurendamine on aegunud, kuna kolmeaastane tähtaeg on möödas. Kostja Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastuväited Kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) hagi ei tunnistanud. Hageja on jätnud põhistamata, milles seisneb maanteele kui suurema ohu allikale iseloomulik risk ning kuidas see realiseerus. Maantee ei saa VÕS § 1056 tähenduses olla suurema ohu allikas. Kostja nõustus Elion Ettevõtted AS-i vastuväidetega, mille kohaselt ei ole kahju suurus tõendatud. Hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitis on Eesti kohtupraktikat arvestades ebamõistlikult suur. 16.07.2006 hooldas Mustjala - Kihelkonna - Tehumardi maanteed Maanteeameti hallatav riigiasutus Saarte Teedevalitsus. Tee seisundi nõuetele vastavuse kontroll toimus Maanteeameti peadirektori 03.06.2003 käskkirjaga nr 72 kinnitatud „Teehoolde järelevalve juhend riigimaanteedel“. Juhendi p 3 järgi teostatakse riigimaanteedel kahesugust regulaarset ülevaatust: igapäevalist ja igakuulist. Igapäevase ülevaatuse eesmärgiks on tee seisundi nõuetele vastavuse valikuline kontrollimine ja hindamine, mis seisunditasemele 1 vastaval teel (maantee, kus toimus õnnetus, vastas seisunditasemele 1) tuleb teha vähemalt kord kahe nädala jooksul. Igakuulise ülevaatuse eesmärgiks on vastavalt juhendi p-le 3.2.1 tee seisundi nõuetele vastavuse kontrollimine ja terviklik hindamine. Regulaarse ülevaatuse eesmärgiks on üldjuhul tee seisundi vastavuse kontroll õigusakti nõuetele ning regulaarsuse määramisel on lähtutud mõistlikkuse printsiibist: teekatte kulumise protsess ei leia tavalises olukorras aset niivõrd kiiresti, et tee muutuks tundidega liiklusohtlikuks. Kostja leidis, et erakorralisi olukordi ehk loodusõnnetusi, keerulisi ilmastikuolusid, liiklusõnnetusi vms ei ole regulaarsete ülevaatustega võimalik ennetada. Erakorralistest olukordadest teavitavad kostjat tee kasutajad, päästeasutused või politsei. Erakorralise olukorra kohta teabe saamisest kuni meetmete rakendamiseni kulub mõistlik aeg. Käesoleval juhul Saarte Teedevalitsust teel olevast takistusest ei teavitatud, mistõttu kostja järeldas, et sidekaabel langes teele vahetult enne õnnetuse toimumist. Kostja oleks rikkunud TeeS § 37 lg 1 p-s 3 toodud kohustust üksnes siis, kui ta oleks olnud teadlik takistusest teel, tal oleks olnud reaalne võimalus takistus kõrvaldada, kuid sellele vaatamata ta takistust mõistliku aja jooksul ei kõrvaldanud. Kostja leidis, et tema käitumises puudub õigusvastasus ning ta ei ole süüdi hagejale kahju tekitamises. Tunnistajate Aarne Heinsaare ja Marek Puidaku ülekuulamise protokollidest nähtuvalt korjati sidekaabel teelt ära koheselt pärast õnnetust. Kahjuks ei ole võimalik tõendada ajahetke, millal sidekaabel teele langes. Kuivõrd Saarte Teedevalitsus ei olnud teadlik sidekaabli teele langemisest, ei olnud tal võimalik seda teelt enne õnnetust kõrvaldada. Kui kohtu hinnangul on kostja hagejale tekitatud kahju eest vastutav, tuleb kahju hüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel vähendada. Hageja ütluste kohaselt on kannatadasaanud mootorratas viidud kindlustuse raames treileriga Saksamaale. Kui sõiduk oli kindlustatud, tuleb eeldada, et hageja sai kindlustuselt ka hüvitist. Kostja leidis, et käesolevas asjas on tõendatud sidekaabli langemine teele vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist. Kuna tee kasutajad ei olnud teel lebavast traadist teatanud Saarte Teedevalitsusele ega Elion Ettevõtted AS-ile, võib järeldada, et sidekaabel langes teele vahetult enne õnnetuse toimumist. Sidekaabli traat lebas teel niivõrd lühikest aega, et kostjal ei olnud

võimalik seda teelt kõrvaldada. Takistuse teelt kõrvaldamise kohustus tekib ajahetkest, mil tee hooldaja on takistusest teada saanud. Kostja leidis, et hageja poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitist tuleks Eesti kohtupraktikat arvestades oluliselt vähendada. Hageja poolt nõutud kahju suurus on tõendamata ning esitatud tõendid on vasturääkivad. Hageja poolt esitatud psühhiaatriline tõend 15.04.2009 kajastab üksnes hageja väiteid arstile, mitte arsti poolt tuvastatut. Ka teised hageja tõendid ei tõenda põhjuslikku seost õnnetuse ja hagejal tekkinud tervisekahjustuste vahel. Pärast õnnetust toimusid hageja elukorralduses suured muutused, mis võisid põhjustada unetust, depressiooni ja stressi. Tõendamata on ravimite kulu ja liiklusõnnetuse vaheline seos. Ravimite ostutšekkidel puudub hageja nimi. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, milliseid ravimeid ja millise ajaperioodi jooksul on tal vaja tarvitada. Maakohtu otsuse põhjendused 09.11.2010 otsusega jättis Harju Maakohus rahuldamata hagi Elion Ettevõtted AS-i vastu ja rahuldas hagi Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastu osaliselt ja mõistis välja Eesti Vabariigilt (Maanteeameti kaudu) Lars Volkmeri kasuks hüvitise vara kahjustamise eest summas 19 558,25 krooni; varalise hüvitise kehavigastuse tekitamise eest summas 15 168,29 krooni, millest 11 633,93 krooni on hüvitis hageja poolt alates liiklusõnnetuse toimumisest 16.07.2006 kuni 2009. oktoobrini kantud täiendavate kulude eest ning 3 534,36 krooni alates 2009. novembrist kuni 2010. oktoobrini (kaasa arvatud) kostja poolt maksmisele kuuluvate perioodiliste maksete kogusumma 12 kuu eest arvestusega 294,33 krooni ühe kuu kohta. Kohus mõistis Eesti Vabariigilt (Maanteeameti kaudu) Lars Volkmeri kasuks edaspidi alates 01.11.2010 välja kehavigastuse tekitamise eest igakuise hüvitise summas 294,33 krooni kuni hageja tervisliku seisundi ja vajaduste olulise muutumiseni või kuni hageja eluea lõpuni ning kohustas Eesti Vabariiki (Maanteeameti kaudu) tasuma hüvitise iga kolme kuu eest kogumis ette ning mõistis välja kehavigastuse tekitamise eest mittevaralise kahju hüvitise summas 100 000 krooni. Otsuse kohaselt puudub vaidlus, et 16.07.2006 toimus Lümanda vallas Mustjala kihelkonnas Tehumardi maantee 25. kilomeetril liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai hageja tervisekahjustusi ja kaotas vasaku käe väikese sõrme; hageja sõitis enne liiklusõnnetuse toimumist teel mootorrattaga; liiklusõnnetuse tagajärjel tuvastas politsei, et hageja mootorratas oli mähitud teele langenud sidekaablisse; liiklusõnnetuse toimumise kohas suundusid tee kohal diagonaalselt üle tee kostja Elion Ettevõtted AS-ile kuuluvad sidekaablid, millistest kaks alumist traati olid purunenud ja teele langenud, olles samal ajal teisest otsast kinnitunud sideliinide posti otsa; õnnetus toimus riigimaanteel, mille omanik on kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) ning mis vastas seisunditasemele 1; vahetult pärast õnnetust kõrvaldati liiklusõnnetuse sündmuskohas teel lebanud sidekaabli traadid. Vaidlusküsimuseks on, kas hagejal tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel varaline ja mittevaraline kahju ning kas kahju suurus on hageja poolt tõendatud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale väidetavalt tekkinud kahju oli tingitud liiklusõnnetuses teele langenud sidekaabli traatidesse sõitmise tõttu, kas hagejale tekkinud kahju eest on vastutavad Elion Ettevõtted AS ning Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) ning kas hageja poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitise suurus on proportsionaalne ja põhjendatud. Asja lahendamisel pidas kohus vajalikuks esmalt hinnata, kas hageja muutis maakohtu 20.10.2010 istungil oma nõuet ning kas hageja nõue võib olla osaliselt või tervikuna aegunud. Seejärel hindas kohus, kas toimunud liiklusõnnetus ja hagejale tervisekahju tekkimine võis olla põhjuslikus seoses hageja poolt maanteel lebavatesse traatidesse sõitmisega. Järgnevalt analüüsis kohus, kas hagejale tekitatud kahju eest võivad olla vastutavad Elion Ettevõtted AS ning Eesti

Vabariik (Maanteeameti kaudu). Seejärel hindas kohus, kas hageja nõutud kahju suurus on tõendatud ning põhjendatud. Kohus leidis, et hageja ei ole suurendanud oma nõuet kostjate vastu, vaid täpsustanud oma nõude summat tulenevalt asjaolust, et kohus on hagiavaldust menetlenud enam kui aasta. Hageja tsiviilnõude suurus kostjate vastu ning hagi hind ei ole suurenenud. Kuivõrd hageja ei ole oma nõuet suurendanud ega hagi alust või eset muutnud, ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele TsMS § 376 lg 1, mis võimaldab hagi eset või alust muuta pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Vaidlusalune liiklusõnnetus toimus 16.07.2006 ning hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse 08.07.2009. TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja pöördus oma nõudega kohtusse varem, kui möödus kolm aastat liiklusõnnetuse toimumisest, seega ei ole hageja nõue kostjate vastu aegunud. Kohtu hinnangul tulenes tõenditest kogumis, et hageja kukkus mootorrattaga seetõttu, et mootorratas takerdus teel lebanud traatidesse. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks mootorrattaga kukkunud enne traatidesse takerdumist mõnel muul põhjusel. Kohtu hinnangul ei nähtu tunnistajate Marek Puidaku ja Kristin Guthani istungil antud ütlustes ja vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist politseile antud ütlustes märkimisväärseid sisulisi erinevusi, mis annaksid alust tunnistajate ütluste usaldusväärsuses kahelda. Kohtuistungil antud ütluste hindamisel tuleb arvestada, et need on antud mitu aastat pärast liiklusõnnetuse toimumist, mistõttu tunnistajad ei pruukinud vähemolulisi detaile enam täpselt mäletada. Mõlemad tunnistajad on kinnitanud nii maakohtu 08.09.2010 istungil kui vahetult pärast õnnetuse toimumist antud ütlustes, et hageja kukkumine sirgel tasasel teel oli ootamatu ning toimus vahetult pärast seda, kui tunnistaja Marek Puidak oli märganud teel lebanud traati. Kostja Elion Ettevõtted AS seisukoha järgi oleks pidanud kahjustatud olema ka mootorratta parem külg juhul, kui ratas oleks takerdunud enne õnnetuse toimumist traatidesse ning õnnetuse täpse põhjuse tuvastamiseks oleks tulnud läbi viia ekspertiis. Kohus kostja seisukohaga ei nõustunud, kuna kostja ei ole oma vastuväidete tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ning seetõttu jääb kostja käsitlus puhtteoreetiliseks spekulatsiooniks. Lääne Politseiprefektuuri aktist nähtub, et politsei tuvastas sündmuskohal toimunud vaatluse tagajärjel üheselt liiklusõnnetuse toimumise põhjuse, mistõttu täiendavate ekspertiiside teostamine antud asjas ei olnud vajalik. Eeltoodust tulenes kohtu arvates, et hageja kukkus mootorrattalt seetõttu, et mootorratas takerdus teel lebanud sideliini traatidesse. Mootorratta takerdumine maas lebanud traatidesse ei ole kohtu hinnangul põhjusliku seose ahela vallandanud ainsaks sündmuseks. Kostja Elion Ettevõtted AS tõi välja, et hageja ise sõitis suurema ohu allika ehk mootorrattaga, mis on üks kõige ebaturvalisemaid sõiduvahendeid. Arvestades eeltoodut ning kasutades elimineerimise meetodit, tegi kohus järelduse, et kui hageja ei oleks ise sõitnud mootorrattal ega oleks seeläbi olnud kõrgema ohu allika valdajaks, ei oleks õnnetust aset leidnud. Juhul, kui hageja oleks õigeaegselt märganud teel lebavat traati (sõites näiteks oluliselt väiksema kiirusega, kõndides jala või liikudes jalgrattal), oleks hageja suutnud õnnetuse toimumist vältida. Tunnistaja Marek Puidaku ütlustest ning LÕ nr 06274000254 toimikus olevatest fotodest nähtub, et traat on ka fotodelt halvasti nähtav. Tunnistaja Kristin Guthan ei märganud traati enne õnnetuse toimumist. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal seaduses lubatud sõidukiirust kasutades faktiliselt keeruline märgata teel lebavat traati ning tal puudus võimalus peatada sõiduk momentaalselt pärast traadi märkamis. Seega realiseerus õnnetuse toimumisel ka kõrgema ohu allikale iseloomulik risk. Kohus leidis, et õnnetuse põhjustas kahe olulise faktori koostoime: maanteel sideliini traadi lebamine ning hageja poolt kõrgema ohu allika kasutamine ja valdamine.

Hageja leidis, et Elion Ettevõtted AS vastutab tekkinud kahju eest VÕS § 1059 järgi. Hageja hinnangul põhjustas liiklusõnnetuse kostjale kuuluv sideliin kui tehnorajatis. Tegemist on riskivastutusega ja kahju tekitaja konkreetset tegu ei ole vaja tuvastada. Suurema ohu allika valitseja riskivastutusele võtmiseks piisab sellest, et suurema ohu allikale iseloomulik kõrgendatud oht realiseerus suurema ohu allika valitsemise käigus ning selle tulemusena kahjustati isiku tervist. Elion Ettevõtted AS vaidles hageja seisukohtadele vastu ning leidis, et ta ei saa vastutada VÕS § 1059 alusel. Hagejale ei tekkinud kahju seetõttu, et sideliin oleks hagejale sõidu ajal peale langenud ning selles vaidlus puudub. Kostja ei vastuta hageja ees ka deliktilise koosseisu alusel, kuna puudub kostja tegu. Kostja on nõuetekohaselt täitnud hoolsus- ja käibekohustusi ning kehtivaid õigusakte. Mõistlikkuse, hea usu ja proportsionaalsuse põhimõttega ei ole kooskõlas, et kostja tagaks sideliinide üle järelevalve igal ajahetkel sideliini igas punktis. Kuna puudus kostja õigusvastane tegu, puudus ka tema süü. Alternatiivselt väitis kostja, et kui VÕS § 1059 kohaldamisele kuuluks, põhjustas antud juhul kahju vääramatu jõu esinemine. VÕS § 1059 sätestab, et ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Seega tuleb hinnata, kas realiseerus VÕS §-s 1059 toodud tüüpiline oht. Kohus leidis nende asjaolude pinnalt, et hagejale kahju tekkimist ei toonud antud juhul kaasa ehitisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku ohu realiseerumine. Liiklusõnnetuse toimumisel oli määrav faktor, et sideliini traadid lebasid maanteel, kus liiguvad sõidukid. Olukorras, kus sideliini traadid oleksid langenud sõiduteest eemale metsa, ei oleks nad sõidukite jaoks liiklusohtlikud olnud, kuid asjaolu, kus ehitisest eraldunud osa hiljem lebab, ei ole enam seotud VÕS §-s 1059 määratletud ohu realiseerimisega. Kohus leidis, et käesolevas asjas ei ole VÕS § 1059 kohaldatav, kuna õnnetus ei toimunud ehitisest kui kõrgendatud ohu allikast tuleneva tüüpilise ohu realiseerumise tagajärjel ning Elion Ettevõtted AS ei ole ehitise omanikuna tekkinud kahju eest VÕS § 1059 alusel vastutav. Seoses Elion Ettevõtted AS-i alternatiivse vastuväitega, mille kohaselt põhjustas sideliini traatide katkemise vääramatu jõud, leidis kohus, et antud väidet ei ole kostja tõendanud. Kohtu hinnangul peab olema tuvastatud sellise faktilise asjaolu esinemine, mis oleks olnud väljaspool võlgniku mõjuulatust, mida ei saanud ette näha ning mida ei saanud vältida ega ületada. Kohtupraktika kohaselt loetakse selliseks vääramatu jõu asjaoluks eelkõige erakorralist asjaolu. Kohtu hinnangul ei tõenda kogutud tõendid, et esines selline vääramatuks jõuks olev asjaolu, mida kostja Elion Ettevõtted AS ei oleks saanud mõjutada. Tuvastamata jäi nii liinide lõhkumise põhjustanud sündmus kui ka võimalik süüdlane. Kohus leidis, et ühestki tõendist ei nähtu, milline konkreetne sündmus aset leidis, mille tõttu sideliini traadid purunesid. Tõendatud on, et sideliinide traatide katkemise võis teoreetiliselt põhjustada väline mehhaaniline jõud, kuid teadmata on, kas selline jõud tegelikkuses esines, millisel kujul ning kas tegemist oli sellise sündmusega, mis oleks olnud väljaspool Elion Ettevõtted AS-i mõjusfääri. Kuivõrd Elion Ettevõtted AS ei vastuta tekkinud kahju eest VÕS § 1059 alusel, ei oma käesolevas asjas tähendust, millisel konkreetsel põhjusel sideliini traadid purunesid ning kas tegemist oli vääramatu jõuga või mitte.

Riskivastutusega kaitstud juhtumite puhul on võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus. Hageja ei ole otseselt välja toonud ega väitnud, et kostja oleks toime pannud süüliselt mõne õigusvastase teo, mis põhjustas hagejale kahju, kuid deliktilise vastutuse alusel nõude esitamine eeldab hageja poolt konkreetselt ette heidetava teo väljatoomist. Kaudselt on hageja teinud kostjale etteheiteid, mis puudutasid teele tähise asetamata jätmist, et liinid kulgevad üle tee ning liini katkemisest õigeaegse teadasaamise korraldamata jätmist. Kohus leidis, et hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millise konkreetse õigusvastase teo Elion Ettevõtted AS oleks toime pannud, mis oleks põhjustanud hagejale kahju tekkimise. Hageja ei ole välja toonud, millistest õigusaktidest tulenes Elion Ettevõtted AS-i kohustus tähistada sideliinide kulgemist üle tee või millist seaduses tulenevat kohustust rikkus Elion Ettevõtted AS, kuna tal puudus võimalus momentaalselt teada saada töös mitteolevate sideliinide purunemisest. Kohus asus seisukohale, et Elion Ettevõtted AS-i poolt mõne õigusvastase ja süülise teo toimepanek liiklusõnnetuse põhjustajana ei ole tuvastatud. Kostja tõendas, et sideliinide regulaarseid hooldus- ja remonttöid teostas kostjaga sõlmitud lepingu alusel Eltel Netwroks AS. Kohus asus seisukohale, et Elion Ettevõtted AS ei ole vastutav hagejale tekitatud kahju eest. Kuivõrd kostja Elion Ettevõtted AS ei ole kahju eest vastutav, ei ole nimetatud kostja näol tegemist solidaarvõlgnikuga VÕS § 137 lg 1 alusel. Kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) vastutus Hageja leidis, et kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) on hagejale tekkinud kahju eest vastutav deliktilisel alusel. Kostja rikkus Tehumardi maantee omanikuna TeeS § 37 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustust, kuna ta jättis kõrvaldamata maanteelt sideliini postilt alla langenud traadid. Seega tuleneb vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-st 2 ja 7. TeeS § 10 lg 1 järgi peab tee seisund võimaldama ohutult liigelda, kuid antud juhul tee seisund seda ei võimaldanud. Menetluse käigus ei esitanud kostja ühtegi tõendit selle kohta, et ta teostas kõnealusel maanteel regulaarselt igapäevaseid ja igakuulisi ülevaatusi. Teedel erakorralistest olukordadest teadasaamine oli jäetud täielikult teekasutajate hooleks. Kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) vaidles hagejale vastu ning leidis, et teeseaduses ei ole tee omanikule pandud kohustust kõrvaldada vastavad takistused viivitamatult. Kostja hinnangul saab tee seisundit jälgida ja liiklust ohustavaid takistusi kõrvaldada üksnes teatud regulaarsusega. Selline tegevus peab olema ka praktiliselt võimalik ja mõistlik. Üldjuhul tee kasutajad informeerivad operatiivselt tee haldajat, politseid või päästeametit teel esinevatest puudustest. Antud juhul ei teavitatud Saarte Teedevalitsust teel olevast takistusest, mistõttu kostja järeldas, et sidekaabel langes teele vahetult enne õnnetuse toimumist. Kostja leidis, et tema tegevuses puudub õigusvastasus. Erakorralise olukorra kohta teabe saamisest kuni meetmete rakendamiseni oleks kostja hinnangul kulunud mõistlik aeg. Asjas kogutud tõenditest tuleneb kostja arvates, et sidekaabli traat lebas teel niivõrd lühikest aega, et kostjal ei olnudki võimalik seda teelt kõrvaldada. Kostja oleks rikkunud TeeS § 37 lg 1 p-s 3 toodud kohustust üksnes siis, kui ta oleks olnud teadlik takistusest teel, tal oleks olnud reaalne võimalus takistus kõrvaldada, kuid sellele vaatamata ta takistust mõistliku aja jooksul ei oleks kõrvaldanud. Kostja leidis, et tema käitumises puudub õigusvastasus ning ta ei ole süüdi hagejale kahju tekitamises. Poolte vahel puudub vaidlus, et Eesti Vabariigil (Maanteeameti kaudu) lasusid teeseadusest tulenevad kohustused, sealhulgas kohustus kõrvaldada teelt liikumist ohustavad takistused.

Pooled ei vaidle selle üle, et liiklusõnnetuse toimumise kohaks olnud riigimaantee pidi vastama seisunditasemele 1. Samuti puudub vaidlus, et faktiliselt oli õnnetuse toimumise hetkel teel liiklust ohutavad takistused kõrvaldamata. Kohus tuvastas, et hagejale tekkis kahju seetõttu, et ta sõitis mootorrattaga teel lebavasse takistusse ning kukkus, millest kohus järeldas, et teel lebanud sideliini purunenud traadid kujutasid endast ohtlikku liiklustakistust, mis oleks tulnud kostja poolt kõrvaldada. Poolte vahel on vaidlus selles, kas Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) on täitnud teeseadusest tulenevaid kohustusi ning kas kostja oli toime pannud mõne õigusvastase ja süülise teo. Kohus leidis, et Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) ei ole tõendanud süü puudumist ning ei ole tõendanud, et ta tegi kõik mõistlikult eeldatava kahju ärahoidmiseks. Kostja ei ole tõendanud teeseadusest tuleneva teehoiu kohustuse täitmist ega ka kostja enda poolt esitatud Maanteeameti peadirektori 03.06.2003 käskkirjaga nr 72 kinnitatud juhendist tulenevate hoolsuskohustuste täitmist. Kostja vastavasisulised väited on jäänud tõendamata, kuigi kohus juhtis sellele tähelepanu ning tegi kostjale ettepaneku esitada vastavad tõendid. Kohus leidis, et kostja on toime pannud õigusvastase teo, mis seisnes tegevusetuses ehk kostja ei ole tõendanud teeseadusest tulenevate teehoiu kohustuste täitmist. Kuigi teehoiu kohustusi tuleb täita teatud regulaarsusega, ei ole kostja tõendanud mis tahes teehoiu tööde ennetavat teostamist sellel riigimaantee lõigul, kus liiklusõnnetus aset leidis. Kostja ei ole tõendanud ka süü puudumist õigusvastase teo toimepanekul. Kostja vastutab seetõttu hagejale tekitatud kahju eest. Kohus tuvastas, et liiklusõnnetuse põhjustas kahe olulise faktori koostoime: maanteel sideliini traadi lebamine ning hageja poolt kõrgema ohu allika kasutamine ja valdamine. Liiklust ohustava traadi maanteelt kõrvaldamise eest oli vastutav kostja. Kuivõrd kostja oma kohustust ei täitnud, oli tegemist asjaoluga, mille eest kostja vastutab. Kui kahju põhjustas nii kostja tegu kui muud asjaolud, mille eest kostja ei vastuta, siis see ei vabasta kostjat vastutusest, sest ka tema tegu põhjustas kahju. Kuigi hageja oli õnnetuse toimumise hetkel ise kõrgema ohu allika valdaja, ei ole asjas tuvastatud hageja süüd või tahtlust õnnetuse toimumises. VÕS § 139 lg 1 näeb ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 3 näeb ette, et isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekkimisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Kuivõrd käesolevas asjas ei ole tõendatud hageja tahtlust ega rasket hooletust kahju tekkimisele kaasa aitamisel, on Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) vastutav hagejale tekitatud tervise kahjustamisest tulenevate kahjude eest. Hagejale kehavigastuse tekitamisega seotud varalise kahju suurus Hagejale tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel varaline kahju, mis seisneb kahju tekitamisega seoses kantud ja tulevikus kantavatest kuludest. Elion Ettevõtted AS leidis, et hageja isikukahju suurus ei ole tõendatud. Eesti kohtuarstliku ekspertiisibüroo Lääne-Eesti osakonna 19.09.2006 ekspertiisiakti nr 54 kohaselt olid hagejal lühiajalised tervisekahjustused kestvusega mitte üle 4 nädala. Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) nõustus Elion Ettevõtted AS vastuväidetega ning leidis, et hagejale tekkinud kahju suurus ei ole tervikuna tõendatud ning hageja esitatud tõendid on vasturääkivad. Kohus leidis, et hagejale kehavigastuste tekkimine liiklusõnnetuse tagajärjel on käesolevas asjas tõendatud. Hageja poolt nõutud hüvitise suurus on kohtu hinnangul tõendatud osaliselt.

Puudub vaidlus, et 16.07.2006 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kaotas hageja vasaku käe väikese sõrme. Hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et hageja on vasakukäeline ning sõrme kaotusest tulenevalt tekkisid hagejal täiendavad tervisekahjustused, lisaks köndivalule fantoomvalud, millest omakorda tekkisid stress, mõõdukas depressioon ja unehäired. Kohus luges tõendatuks, et hagejal on tekkinud igakuised kulud, mis seonduvad talle osutatavate raviteenustega ning tema poolt tarvitatavate ravimitega. Asjas ei ole tõendatud, et hagejal oleks olnud vajadust selliste raviteenuste ja ravimite järgi enne õnnetuse toimumist. Esitatud meditsiinilistest tõenditest nähtuvalt vajab hageja raviteenuseid nimelt sõrme amputeerimisest tulenevate tagajärgedega toimetulekuks. Kohus leidis, et tervikuna on hageja kandnud seoses talle tekitatud kehavigastuse ja tervisekahjutusega täiendavaid kulusid 11 633,93 krooni, mis tuleb VÕS § 130 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt (Maanteeameti kaudu) välja mõista. Ülejäänud osas ei ole hageja oma nõuet tõendanud. Hageja nõude transpordikulu kui igakuise kulu ühe osa hüvitamiseks jättis kohus rahuldamata. Hageja selgituste ja kulude arvestuse kohaselt moodustavad kulud transpordile igal aastal 1 392 eurot (kvartalis on selle kulu suurus 348 eurot). Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis tõendaksid tema kulusid transpordile nimetatud summas. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud oma vajadust täiendavatele kuludele seoses transpordiga. Hageja ei ole tõendanud ega põhjendanud, et tal ei oleks ilma liiklusõnnetuse toimumiseta olnud vajadust liigelda oma kodulinna piires. Hageja soovis, et kostjatelt mõistetaks edaspidi välja hüvitis perioodiliste maksetena iga kolme kuu eest ette. Kohus leidis, et Eesti Vabariigilt (Maanteeameti kaudu) tuleb välja mõista VÕS § 136 lg 2 alusel edaspidi hageja kasuks hüvitis perioodiliste maksetena, kuid ühe kuu hüvitise suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta käesolevas asjas hageja poolt tegelikult kantud kulutuste suurust. Kohtu hinnangul moodustasid hagejale tervisekahjustuse põhjustamisest tingitud täiendavad kulud nimetatud perioodil kokku 11 633,93 krooni, mis teeb kuu keskmiseks kuluks 294,53 krooni ja nimetatud summa tuleb edaspidi Eesti Vabariigilt (Maanteeameti kaudu) hageja kasuks igakuiselt välja mõista kohustusega tasuda hüvitist kolme kuu eest ette. Hageja nõude arstitõendi saamisega seotud kulu hüvitamiseks summas 1051,45 krooni jättis kohus rahuldamata põhjusel, et hageja ei tõendanud vastava kulu kandmist. Hageja hinnangul ei ole kostjad vastava tõendiga seotud kulu väljamõistmisele vastu vaielnud. Kohus ei nõustu hagejaga, Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) on pidanud tervikuna hageja nõuet tõendamatuks, mistõttu lasus hagejal koormus oma nõuet tõendada. Hagejale tervisekahjustuse tekitamisega seotud mittevaralise kahju suurus Hageja soovis kostjatelt ka mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaraline kahju seisnes hageja füüsilises ja hingelises valus, kannatustes ning sellest tulenevalt häiritud psüühilises seisundis. Hageja hindas mittevaralise kahju suuruseks 500 000 krooni ning leidis, et taotletud hüvitis on mõistlik ja kohane. Elion Ettevõtted AS pidas hageja mittevaralise kahju nõuet ebamõistlikuks ja ebaproportsionaalseks ning pidas õiglase hüvitise suuruseks 4 000 krooni. Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) leidis, et hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitis on Eesti kohtupraktikat arvestades ebamõistlikult suur ning mittevaralise kahju hüvitist tuleks oluliselt vähendada.

Kohus tuvastas hagejale kehavigastuse tekitamise ning VÕS § 130 lg 2 alusel tuleb seega eeldada hagejale mittevaralise kahju tekkimist. Kohus ei ole VÕS § 130 lg 2 alusel mittevaralise hüvitise suuruse määratlemisel seotud hageja taotlusega, vaid otsustab hüvitise suuruse ise, arvestades juhtumi asjaolusid ning lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Puudub vaidlus, et hageja kaotas õnnetuse tagajärjel oma vasaku käe väikese sõrme. Hageja ütlustega on tõendatud, et ta on vasakukäeline. Asjas kogutud ning kohtu poolt hinnatud tõenditega on tõendatud, et hageja kannatab talle tekitatud kehavigastuse tagajärjel märkimisväärset valu ning hagejal on tuvastatud 20% ulatuses puue. Kohus leidis, et arvestades ülalviidatud õigusnorme ning asjas tuvastatud asjaolusid, hagejale tekitatud kehavigastuse iseloomu ning hageja poolt kantud valu, on hagejale Eesti Vabariigilt (Maanteeameti kaudu) väljamõistetava mõistliku mittevaralise kahju hüvitise summaks 100 000 krooni. Kohus leidis, et mittevaralise hüvitise suuruse määratlemisel ei saa arvestada asjaoluga, et hageja on Saksamaa elanik, kus elatustase on Eestiga võrreldes kõrgem. Hageja poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitise suurus ei ole kooskõlas mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtetega, varasema kohtupraktikaga ja Põhiseaduse §-ga 12, mille järgi on kõik isikud seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida muuhulgas rahvuse, päritolu, sotsiaalse seisundi või muude sarnaste asjaolude tõttu. Kohus ei pidanud hüvitise suuruse määratlemisel võimalikuks arvestada asjaolu, et hagejal tuleb hüvitiselt tasuda tulumaksu. Senine kohtupraktika ega VÕS § 130 lg 2 ei näe ette, et mõistliku hüvitise suuruse määramisel tuleb hüvitisele lisada selle saaja poolt makstava tulumaksu osa. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millises summas oleks ta kohustatud hüvitiselt tulumaksu maksma. Kohus leidis, et mittevaralise hüvitise suuruse määratlemisel ei ole kohane hageja viide, et ta oleks sarnase õnnetusjuhtumi suhtes kindlustuslepingu sõlmimisel saanud hüvitise summas 500 000 krooni. Mittevaralise kahju hüvitis ja kindlustuslepingu alusel makstav kindlustushüvitis on kaks erinevat õiguslikku mõistet, millised ei ole samastavad ning millistel on erinevad eesmärgid. Elion Ettevõtted AS-i vastuväidetele vastuseks leidis kohus, et käesolevas asjas ei saa mittevaralise kahju hüvitise suuruse määratlemisel arvestada sotsiaalministri 31.05.2004 määrusega nr 69 kinnitatud „Liiklusõnnetusega seotud mittevaralise kahju hindamise korda“, kuivõrd nimetatud kord reguleerib hüvitiste maksmist üksnes liikluskindlustuse seaduse alusel. Kuigi kohtu hinnangul on liiklusõnnetus ja hagejale sellest tulenevalt kehavigastuste tekkimine osaliselt tingitud hagejast endast tulenevatest asjaoludest. VÕS § 139 ei ole kohaldatav mittevaralise kahju hüvitise vähendamisel. Varalise kahju suurus mootorratta ja varustuse osas Hageja taotles kostjatelt mootorratta ja varustuse kahju hüvitamist summas 93 896,18 krooni. Elion Ettevõtted AS ei pidanud usaldusväärseks hageja esitatud ja ligi 2 aastat pärast õnnetuse toimumist läbi viidud ekspertiisi. Kostja viitas, et Lääne Politseiprefektuuri poolt ei tuvastatud mootorratta ülevaatusel erilisi vigastusi, vigastused olid kõik vasakul küljel, mis ei kinnita asjaolu, et need olid tingitud ratta ümber keerdunud traadist. Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) vaidles hageja nõudele tervikuna vastu.

Kohus leidis, et asjas on tõendatud, et 16.07.2006 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada hagejale kuulunud mootorratas ning mootorratturi varustus (jakk, kiiver, saapad, püksid ja kindad).. Kohus ei nõustunud Elion Ettevõtted AS-i väitega, nagu ei oleks hageja poolt tellitud ja 25.02.2008 mootorratta seisundi hindamiseks koostatud ekspertiisiakt usaldusväärne, kuna see on koostatud kaks aastat pärast õnnetuse toimumist ning Lääne Politseiprefektuuri poolt mootorratta ülevaatamisel ei oleks sellel erilisi vigastusi tuvastatud. Kohus leidis, et võrreldes kahte viidatud tõendit, ei nähtu nendest märkimisväärseid erinevusi loetletud mootorratta kahjustustes. Erinev on üksnes see, et 25.02.2008 ekspertiisiakti koostanud ekspert on kõik vigastused üksikasjalise tehnilise täpsusega üles loetlenud, kuid politsei poolt koostatud ülevaatuse protokollis on enamik vigastusi üles täheldatud üldsõnaliselt ilma tehniliste üksikasjadeta. Elion Ettevõtted AS ei ole tõendanud, et mootorratast oleks pärast 16.07.2006 toimunud liiklusõnnetust ning enne 25.02.2008 ekspertiisiakti koostamist kasutatud, mille tagajärjel oleksid mootorrattale tekkinud täiendavad kahjustused. Kumbki kostjatest ei ole taotlenud mootorratta vigastuste hindamiseks kohtuliku ekspertiisi läbiviimist, kuigi hagejale kuuluv mootorratas on endiselt samas seisundis nagu see oli vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist. Kohus leidis, et kostjad ei ole oma vastuväiteid tõendanud ning hagejale kuuluva mootorratta vigastuste sisu ja iseloom on tõendatud hageja esitatud 25.02.2008 ekspertiisiaktiga. Ekspertiisiakti kohaselt oleks mootorratta remondikulude suuruseks koos käibemaksuga 4 953,13 eurot ning mootorratta asendusväärtuseks koos tavapärase käibemaksumääraga 2 000 eurot. Kohus leidis, et hagejale tasumisele kuuluva hüvitise suuruse määratlemisel tuleb lähtuda ekspertiisiaktis toodud asendusväärtusest, mitte hageja soovitud remondikulude suurusest. Hageja ei ole tõendanud, et tema 1991. aasta mootorratta asendamine samaväärsega on kulukas ning sellise mudeli hankimine läheb kallimaks kui taastamisväärtus, mistõttu oleks sellise nõude püstitamine hagejale ebamõistlik. 25.02.2008 ekspertiisiaktist nähtub, et samaväärse sõiduki võib kasutatud sõidukite turult soetada ligikaudu 10-12 päevaga ning samaväärse sõiduki asendusväärtus 2 000 eurot on oluliselt väiksem remondikuludest 4 953,13 eurot. Kuivõrd antud asjas on tõendatud, et hageja mootorratta remontimise mõistlikud kulud on mootorratta väärtusega võrreldes ebamõistlikult suured, tuleb hüvitise suuruse määratlemisel VÕS § 132 lg 1 järgi aluseks võtta samaväärse mootorratta soetamiseks tehtavad kulud summas 2 000 eurot, mis (arvestatuna kursiga 15,6466) vastab 31 293,20 kroonile. Hageja soovis kostjatelt ekspertiisi teostamise kulude väljamõistmist summas 6 539,18 krooni. Hageja nõude antud osas luges kohus tõendamatuks ning jättis selle rahuldamata. Hageja mootorratta varustusele tekitatud kahjud nähtuvad asjas kogutud fotodest (toimiku 1. kd lk 121-126). Tunnistaja K Gi ütlustest nähtub, et liiklusõnnetuse tagajärjel said kahjustada hagejale kuulunud kiiver, jakk, saapad, püksid ja kindad. Kiivri, jaki ja saabaste maksumus nähtub vastustest hinnateabe järelpärimistele. Seega nähtub kogutud tõenditest, et uute ja samaväärsete kiivri, saabaste ja jaki soetamisele tuleks hagejal tasuda kokku 500 eurot (7 823,30 krooni). Eeltoodu alusel luges kohus hagejale samaväärsete asjade soetamismaksumusele vastavaks hüvitiseks 7 823,30 krooni. Kahjustatud kinnaste ja pükste väärtuse kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Kohus juhtis 26.05.2010 istungil hageja tähelepanu vajadusele esitada kõik tõendid kahju kohta koos selgitustega, kuid hageja ei esitanud kohtule täiendavaid tõendeid. Kohus jättis hageja nõude kahjustatud pükste ja kinnaste eest hüvitise summas 130 eurot (2 034,05 krooni) väljamõistmiseks rahuldamata.

Arvestades eeltoodut, on Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) hagejale makstava varalise kahju hüvitise kogusummaks 39 116, 50 krooni. Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) taotles hagejale makstava hüvitise vähendamist VÕS § 140 alusel, kuna hageja ütluste kohaselt on kannatada saanud mootorratas viidud kindlustuse raames Saksamaale. Kui sõiduk oli kindlustatud, tuleb eeldada, et hageja sai kindlustuselt ka hüvitist. Kohus leidis, et hagejale makstava hüvitise summa ei kuulu vähendamisele VÕS § 140 alusel. Hüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1 alusel peavad eksisteerima asjaolud, milliste tõttu oleks nimelt kohustatud isiku suhtes kahju hüvitamine täies ulatuses äärmiselt ebaõiglane või vastuvõetamatu. Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) ei ole tõendanud, et hageja oleks saanud kahjustatud mootorratta eest hüvitist mistahes kindlustusandjalt. Kohus leidis, et hagejale varalise kahju eest makstav hüvitis kuulub vähendamisele VÕS § 139 lg 1 alusel. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et hagejale tekkis kahju kahe teguri koosmõju tagajärjel: teel lebanud traadi kui liiklust ohustanud takistuse tõttu ning asjaolu tõttu, et hageja oli ise kõrgema ohu allika valdaja ehk sõitis mootorrattal. Kohus leidis, et kui hageja ei oleks sõitnud mootorrattal ega oleks seeläbi olnud kõrgema ohu allika valdajaks, ei oleks õnnetust toimunud. Juhul, kui hageja oleks antud teelõigul liikunud näiteks jalakäijana või sõitnud mootorrattaga oluliselt väiksema kiirusega, oleks liiklusõnnetuse toimumine ja hagejale kahju tekkimine olnud välistatud, kuna hageja oleks teel lebavat takistust õigeaegselt märganud. Õnnetuse tingis seega osaliselt asjaolu, et mootorratta kui sõiduki liikumiskiirusest tulenevalt ei suutnud hageja maas lebanud takistust õigeaegselt märgata ega ka 90 km/h liikunud sõidukit füüsikaseadustest tulenevalt koheselt peatada, mistõttu õnnetus leidis aset. Teisalt ei oleks hagejaga toimunud liiklusõnnetust lubatud sõidukiirusega ehk 90 km/h liikudes, kui teel ei oleks takistust lebanud. Kohtu hinnangul on õnnetus tekkinud võrdselt nii kostjast kui ka hagejast tulenevate asjaolude tõttu ning ei ole võimalik välja tuua, kummast tulenev oht suurendas teisega võrreldes enam õnnetuse toimumise riski. Kohus leidis, et Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) hagejale makstava varalise kahju hüvitise summat tuleb vähendada 50% võrra ehk 19 558,25 krooni võrra, kuna pooled olid võrdselt vastutavad nende ohtude eest, millest tulenevalt liiklusõnnetus tekkis. Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) apellatsioonkaebus Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega Lars Volkmeri hagi kostja vastu osaliselt rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellant ei ole vastutav Lars Volkmerile tekitatud kahju eest. Maakohus on rikkunud TsMS § 438 lg 1, mille kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. See säte kohustab kohut, sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest, kohaldama õigusnormi, mille rakendamise eeldused ta loeb tuvastatuks kas tõendite hindamise või poolte omaksvõtu kaudu või üldteadaolevate asjaolude alusel. Maakohus on apellandi vastutuse alusena kohaldanud VÕS § 1043, kuigi kõik vastava sätte eeldused ei ole menetluse käigus tuvastatud. Tuvastamata on jäänud apellandipoolse tegevusetuse õigusvastasus. Apellant on läbi menetluse rõhutanud, et tema käitumises puudus

õigusvastasus, kuna õigusaktidest ei tulene talle kohutust teelolevaid takistusi viivitamatult kõrvaldada. Maakohus on küll otsuse p-s 90 möönnud, et teeomanikule ei tulene teeseadusest tõepoolest kohustust viivitamatuks takistuse kõrvaldamiseks teelt, kuid vaatamata sellele ei ole kohus tuvastanud, millal sidekaabel teele kukkus. Viimane asjaolu on apellandi tegevusetuses õigusvastasuse tuvastamisel vältimatult vajalik ning selle asjaolu tuvastamata jätmisega on rikkunud kohus lisaks TsMS § 438 lg-le 1 ka § 442 lg-t 8. Kui väita, et teeomanikul puudub kohustus teelolevaid takistusi viivitamata ja mistahes ajahetkel teelt kõrvaldada, siis järelikult ei näita takistuse teelolemise fakt veel iseenesest seda, et teeomanik oleks TeeS § 37 lg 1 p 3 rikkunud. Lähtudes eelnevast saaks TeeS § 37 lg 1 p-s 3 nimetatud kohustuse rikkumist Saarte Teedevalitusele ette heita üksnes juhul, kui viimane oli sidekaabli teel olemisest teadlik ning ei teinud mõistliku aja jooksul kohaseid jõupingutusi sidekaabli teelt kõrvaldamiseks. Maakohus on pidanud apellandi tegevusetust õigusvastaseks ainuüksi seetõttu, et tõendamist on leidnud sidekaabli teelolemise fakt. Tähtsust omab ka otsuse p-s 87 väljatoodud asjaolu, et deliktilise vastutuse puhul peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu olemasolu ja õigusvastasuse eeldused ning kostja peab omakorda vastutusest vabanemiseks tõendama mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Antud juhul on vastustaja jätnud täielikult tõendamata, et apellant on käitunud õigusvastaselt. Vastustaja on tõendanud üksnes takistuse teelolemist fakti, mida ei saa võrdsustada õigusvastase käitumisega. Seega ei oleks maakohus saanud apellandi vastutuse alusena VÕS § 1043 kohaldada. Otsuse p-s 97 on maakohus asunud seisukohale, et kostja on toime pannud õigusvastase teo, mis seisnes tegevusetuses ehk kostja ei ole tõendanud teeseadusest tulenevate teehoiu kohustuste täitmist. Niisugusele seisukohale asudes on kohus hinnanud valesti poolte tõendamiskoormist. Nimelt ei pea õigusvastasuse olemasolu tõendama mitte apellant, vaid vastustaja. Maakohus on otsuse p-s 96 jõudnud väärale järeldusele, justkui välistanuks juhuslik regulaarse hooldustöö sattumine ajale, mis vahetult eelnes õnnetusele, apellandi tegevusetuse õigusvastasuse, kuna käesolevas vaidluses on tegemist erakorralise olukorraga. Erakorralisi olukordi, nagu näiteks teele takistuse kukkumine, ei ole võimalik regulaarsete ülevaatustega ennetada. Selliste erakorraliste olukordade likvideerimisel on tähtis roll teekasutajatel, kes üldjuhul teel olevatest takistustest küllaltki kiiresti teavitavad politseid, päästeasutust, tee hooldajat või Maanteeinfokeskust. Maanteeametis, tema kohalikes ja hallatavates asutustes on võtmeisikud 24 tundi ööpäevas valmis reageerima kriisiolukorra likvideerimiseks. Käesoleval juhul Saarte Teedevalitsust teelolevast takistusest ei teavitatud, mistõttu võib järeldada, et sidekaabel langes teele just vahetult enne õnnetuse toimumist. Maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg 1, lugedes Lars Volkmerile tekkinud varalise kahju tõendatuks. Otsuse p-s 115 on maakohus lugenud tõendatuks, et 2008. aastal tasus vastustaja ravimite eest 60,66 eurot ja 2009. aastal kokku 105,38 eurot. Apellant sellega ei nõustu, kuna toimiku 2. kd, lk 21-29 ja lk 99 esitatud tõenditest nähtub, et vastustaja tasus ravimite eest 2008. aastal 45,66 eurot ning 2009. aasta kohta esitatud ostutšekke ei saa kõiki tõenditena arvestada, kuna osadelt ei ole välja loetav, mida nendega on ostetud. Niisugused 2009. aasta ostutšekid on näiteks toimiku 2. kd, lehekülgedel 22 (30.04.2009 ostutšekk) ja 23 (04.08.2009 ostutšekk). Otsuse p-s 113 on maakohus lugenud tõendatuks (toimiku 1. kd, tõlked, lk 138-146) vastustaja poolt kvartalitasu maksmise summas 10 eurot, kuid apellant sellega ei nõustu. Toimiku 1. kd, lk-l

138 olev tõend ei tõenda 2006. aastal kvartalitasu maksmist, sellega saab tõendada üksnes kohustust tasuda kvartalitasu. Ülejäänud toimiku 1. kd, lk 139-146 olevad tõendid ei tõenda samuti regulaarset kvartalitasu maksmist neljal korral aastas, mistõttu ei saa lugeda tõendatuks igakvartalist 10 euro tasumist vastustaja poolt. Otsuse p-s 113 on maakohus käsitlenud ka vastustaja omaosalustasude maksmise tõendatust. 2006. aasta omaosalustasude maksmise on maakohus lugenud tõendatuks vastustaja enda koostatud arvestustabeli põhjal (toimiku 1. kd. lk 97), kuid vastustaja enda koostatud arvestustabelit ei saa pidada tõendiks. 2009. aasta omaosalustasude maksmise on maakohus lugenud tõendatuks summas 153,40 eurot, kuid tegelikkuses on maakohtu poolt viidatud tõenditelt (toimiku 1. kd, lk 131, 133 ja 189) nähtav üksnes 122,90 euro suurune kogusumma. Otsuse p-s 116 on maakohus leidnud, et vastustaja on tasunud 2007. aastal täiendavaid kulusid kokku 1733,03 krooni, kuid see summa ei ole vastustaja poolt tõendatud. Otsuse p-s 114 on maakohus ise leidnud, et 2007. aastal on vastustaja kandnud täiendavaid kulusid üksnes summas 625,88 krooni. Tõendamata on ka otsuse p-des 116 ja 120 nimetatud tervisekahjustuse põhjustamisest tingitud täiendavate kulutuste kogusumma 11 633,93 krooni ja sellelt maakohtu arvutatud iga kuu keskmine kulu 294,53 krooni, mida apellant peab otsuse kohaselt perioodiliselt vastustajale tasuma. Vastustaja ei ole tõendanud, et tal üldse on tarvis edaspidi igakuiselt ravimeid tarvitada. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1, kuna on jätnud põhjendamata mittevaralise kahju hüvitise suuruse. Otsuse p-s 134 on välja toodud 14 kohtulahendit, milles on maa- ja ringkonnakohtud välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitisi suuruses 10 000 krooni – 300 000 krooni (seega ei ole väikseim välja mõistetud kahjuhüvitis 25 000 krooni nagu otsuses on viidatud). Sealjuures on üksnes neljas lahendis 14-st väljamõistetud kahju hüvitis olnud suurem kui 100 000 krooni ning ühes lahendis oli see Lars Volkmerile välja mõistetud hüvitisega võrdne. Nagu maakohus ise on Riigikohtu praktikale (RK TKo 09.04.2008 nr 3-2-1-19-08, p 13) viidanud, peavad kohtute väljamõistetavad hüvitiste suurused olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Käesoleval juhul ei ole apellandi arvates Lars Volkmerile väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurus otsuses viidatud lahendites välja mõistetud hüvitistega võrreldav ning peaks kuuluma vähendamisele. Viidatud lahendites on mittevaralise kahju hüvitist võrdses ning suuremas summas kui 100 000 krooni mõistetud välja üksnes seoses suure töövõime kaotuse ulatusega (40%, 50% ja 80%), kuid, nagu maakohus otsuse p-s 136 möönab, ei ole Lars Volkmeri töövõime kaotuse ulatus suur (20%). Suuri kahjuhüvitisi on kohtud pidanud õiglaseks ka seoses mitmete luumurdudega nii keha kui näo piirkonnas (lisaks hammaste eemaldumine) ning seoses ühe jala lühenemisega teisest 3 cm võrra ja varba kaotusega. Apellant on seisukohal, et Lars Volkmeril ei ole tekkinud nendes lahendites käsitletud vigastustega võrreldavaid vigastusi. Lars Volkmerile välja mõistetud hüvitise suurusega võrdne hüvitis mõisteti välja isikule, kes kaotas püsiva töövõime 40% ulatuses, kellel tekkisid vigastused näos, luumurd ja peaajupõrutus. Apellant on seisukohal, et ka kõnealuse isiku vigastustega ei saa Lars Volkmeril tekkinud vigastusi võrrelda ainuüksi töövõime kaotuse poole väiksema ulatuse tõttu. Maakohus ei ole põhjendanud, miks Lars Volkmeri väikse sõrme kaotus väärib hüvitist, mida on varasema kohtupraktika kohaselt välja mõistetud üksnes väga tõsiste tervisekahjustuste korral – suur töövõime kaotuse ulatus ning mitmed vigastused/luumurrud. Kohus on viidanud vastustaja fantoomvaludele, unetusele, depressioonile ja posttraumaatilisele stressihäirele, kuid ei ole põhjendanud, miks need asjaolud lausa poole võrra Lars Volkmerile mõistetavat hüvitist

suurendavad. On väga tõenäoline, et ka otsuse p-s 135 viidatud 14 mittevaralise kahju saajat on peale kahju tekkimist posttraumaatilist stressi, depressiooni ja unetust üle elanud. Maakohus on otsuse p-s 137 rikkunud TsMS 232 lg 1, lugedes vastustaja vande all antud seletusega tõendatuks, et vastustajal on üldse tekkinud fantoomvalud, unetus, depressioon ja posttraumaatiline stressihäire. Taolisi meditsiinilisi seisundeid peab tõendama arsti, mitte kannatanu ütlustega. TsMS § 267 lg 1 lubab menetlusosalist vande all üle kuulata üksnes sellise asjaolu tõendamiseks, mida ei saa muude tõenditega tõendada. Käesoleval juhul on tegemist meditsiinilise seisundi olemasolu tõendamisega, mida saab ja tuleb teha arsti tunnistajana ülekuulamise või vastavasisulise arstitõendi esitamisega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Lars Volkmeri apellatsioonkaebus Hageja Lars Volkmer palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega Lars Volkmeri hagi Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) rahuldati osaliselt ja Elion Ettevõtted AS-i vastu jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada täielikult ning menetluskulud jätta vastustajate kanda. Apellant leiab jätkuvalt, et kostja 1 on vastutav kahjude tekkimise eest VÕS § 1059 järgi või alternatiivselt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 järgi. Asjas ei ole vaidlust selles, et asjaomane sideliin on käsitletav tehnorajatisena ja see kuulub kostjale 1. VÕS § 1059 kohaldamata jätmise osas leidis maakohus, viidates Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-54-07 p-le 10, et suurema ohu allikaga seotud tüüpiline oht realiseerub, kui ehitiselt kukub alla või eraldub maa külgetõmbejõu tõttu esemeid, mis tekitavad oma allalangemise tõttu kahju. Kuna sideliini traadid ei langenud alla hageja ja tema sõiduki peale liiklusõnnetuse toimumise hetkel ega vahetult enne seda, vaid lebasid maas juba varasemalt, leidis maakohus, et hagejale kahju tekkimise ei toonud kaasa ehitisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku ohu realiseerumine. Apellant ei nõustu kohtu sellise käsitlusega. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et sideliini traadid olid ehitisest eraldunud, mistõttu ka ehitiselt tulenev oht oli realiseerunud. Seadusest ei tulene, et ehitiselt eralduvad ja allalangevad osad peavad kannatanule peale kukkuma. Seaduse tekstist nähtub, et oluline on tuvastada kahju tekkimine ehitiselt osade eraldumise ja allalangemise tõttu. Maakohtu käsitlusest võiks järeldada, et ehitise omaniku vastutus on välistatud ka näiteks juhtumitel, mil jääpurikas ehitisest eraldub ja langeb kannatanule mitte pähe, vaid otse tema ette, mille tagajärjel kannatanu komistab ja kukub ning saab kehavigastusi. Käesolevas asjas on ilmne, et kui traadid ei oleks sideliinilt eraldunud ja alla langenud ei oleks kahju saanud tekkida. Maakohus on leidnud ekslikult, et sideliini traadid lebasid maas juba varasemalt. Poolte esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, kas traadid lebasid sõiduteel juba varasemalt või eraldusid ja langesid alla vahetult enne hageja jõudmist õnnetuse toimumise kohta. Maakohus leidis, et riskivastutus on välistatud näiteks siis, kui kannatanu teo tõttu ei saa väita, et tal tekkis kahju suurema ohu allikale iseloomuliku ohu tagajärjel. Selliseks kannatanu teoks on maakohus pidanud asjaolu, et hageja ise oli suurema ohu allika valitseja. Apellant leiab, et tema tegevus suurema ohu allika valitsejana ei saanud kuidagi asendada sideliinidelt kui rajatistelt lähtuvat kõrgendatud ohtu. Apellant ei sõitnud mootorrattaga vastu kostja 1 ehitist ning ei põhjustanud sellelt traatide allalangemist. Täpne ei ole apellandi arvates ka maakohtu seisukoht, et kui ehitise osad ehitisest eralduvad ja isikule või varale peale kukuvad, ei ole kannatanul sellest tulenevat kahju reeglina võimalik

mistahes hoolsust või ettevaatusabinõusid kasutades ära hoida. Ehitise osad võivad eralduda ja isikule või varale kahju tekitada ka siis, kui need osad kukuvad kannatanule või tema varale ette selliselt, et ohtu ei ole võimalik vältida ja tekib kahju. Seega mistahes hoolsust või ettevaatusabinõusid kasutades ei saa ka ära hoida selliselt tekkinud kahju, et ehitise osad kukuvad kannatanule teepeale ette. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kostja 1 tõendanud vääramatu jõu esinemise asjaolusid. Kohus leidis õigesti, et ühestki esitatud tõendist ei nähtu, milline konkreetne sündmus aset leidis, mille tõttu sideliini traadid purunesid. Tõendatud on üksnes see, et konkreetsete sideliinide traatide katkemise võis teoreetiliselt põhjustada väline mehhaaniline jõud, kuid teadmata on, kas selline jõud tegelikkuses esines, millisel kujul ning kas tegemist oli ikka sellise sündmusega, mis oleks olnud väljaspool kostja 1 mõjusfääri. Apellant jääb selle juurde, et kostja 1 võib vastutada ka deliktilise vastutuse alusel. Kostjale 1 etteheidetavateks tegudeks on maanteele tähise asetamata jätmine selle kohta, et sideliinid kulgevad üle tee ja sideliini katkemisest õigeaegse teadasaamise korraldamata jätmine ehk tegevusetus. Kuigi õigusaktidest ei tulene otseselt kostjale 1 kohustust tähistada risti üle tee kulgevaid sideliini traate, siis saab apellandi arvates kohaldada seaduse analoogiat ja lähtuda nõuetest, millised on kehtestatud üle maantee kulgevate sildade ja viaduktide tähistamisele. Apellant on seisukohal, et kui sideliini traadid kulgesid madalamalt kui 5,5 m, siis oleks kostja 1 pidanud nad ohutuse tagamiseks tähistama. Selliselt oleks olnud ka ärahoitav võimalik traatide lõhkumine ülegabariidiliste sõidukite poolt. Kostja 1 deliktilise vastutuse osas on maakohus analüüsinud küll ehitusseaduse mõningaid sätteid, kuid jätnud tähelepanuta TeeS § 36 lg 2 sätted (2007.a redaktsioonis), mille kohaselt on tee kaitsevööndi maa omanik kohustatud kaitsevööndis hoidma korras teemaaga külgneva kaitsevööndi maa-ala ja sellel paikneva rajatise ning kõrvaldama või lubama kõrvaldada nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise. LE § 11 kohaselt ei tohi keegi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. LE § 13 kohaselt peab ohu tekitanud isik rakendama kõiki temale jõukohaseid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks. Kostjale 1 kuuluv sideliin kulges risti üle seisunditasemele 1 vastava riigimaantee. Lisaks on teede- ja sideministri poolt 15.09.2003 kehtestatud määruse „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ kohaselt tee kaitsevööndi maa omanik kohustatud kaitsevööndis hoidma korras teemaaga külgneva kaitsevööndi maa-ala ja sellel paikneva rajatise ning kõrvaldama või lubama kõrvaldada nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise (p 29). Eeltoodud sätete alusel saab väita, et sarnaselt kostjale 2 oli kostjal 1 kohustus kõrvaldada tee kaitsevööndi maa-alalt liiklust ohustavad traadid. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega ning sama paragrahvi lg 1 p 7 alusel siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Liiklust ohustavate traatide kõrvaldamata jätmisega rikkus kostja TeeS § 36 lg 2 ja LE § 11 ning § 13 sätteid. Maakohus oleks pidanud andma kostja 1 tegevusetusele hinnangu ka viidatud normidest lähtudes. Esimese astme kohtumenetluses teavitas kohus kostjat 1, et kohus on kohustatud kontrollima kostja 1 võimalikku vastutust ka deliktilise vastutuse alusel. Hageja esitas esimese astme kohtus asjaolud, et kostja 1 ei rakendanud mingeid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks. 26.05.2010 kohtuistungil selgitas kostja 1 lepinguline esindaja Kiti Kirt, et kui sideliinid on töös (aktiivsed), siis kostja 1 saab traatide purunemisest teada koheselt. Kuna antud sideliin ei olnud aktiivne, siis kostja 1 rikkest teadet ei saanud. Seega oli kostja 1 teadlik, et kui selle sideliiniga peaks tekkima mingi oht, siis seda ohtu kostjal 1 ei pruugi õnnestuda kõrvaldada operatiivse teabe puudumise tõttu.

Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole mootorratta takerdumine teel lebavatesse sideliinide traatidesse ainsaks põhjusliku seose vallandanud sündmuseks. Kasutades elimineerimise meetodit järeldas maakohus, et kui hageja ei oleks ise sõitnud mootorrattal ega oleks seeläbi olnud kõrgema ohu allika valdajaks, ei oleks õnnetust aset leidnud. Juhul kui hageja oleks õigeaegselt märganud teel lebavat traati (sõites näiteks oluliselt väiksema kiirusega või kõndides jala või liikudes jalgrattal), oleks hageja suutnud õnnetuse toimumist vältida. Apellandi arvates on maakohtu selline järeldus meelevaldne. Mootorratas on küll suurema ohu allikaks, kuid antud juhul ei realiseerunud sellest tulenev tüüpiline oht. Mootorratas oli igati töökorras, sellega sõideti lubatud sõidukiirusel ja kasutades ohutust tagavat mootorratturi varustust. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu apellant ka kohtu poolt VÕS § 139 lg 1 kohaldamisega ja varakahjude vähendamisega. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel kahju hüvitist vähendada kostja taotlusest sõltumata, sest kahju tekkimine on osaliselt põhjuslikus seoses kahjustatud isikust tulenevatest asjaoludest. Kohtu hinnangul tekkis õnnetus võrdselt nii kostjast 2 kui hagejast tulenevate asjaolude tõttu ning ei ole võimalik välja tuua, kummast tulenev oht suurendas teisega võrreldes enam õnnetuse toimumise riski. Apellant ei nõustu kohtu sellise seisukohaga. Olukorras, kus maakohus tuvastas kostja 2 suhtes seadusest tuleneva kohustuse rikkumise ja hageja tahtluse või raske hooletuse või mis tahes hoolsuskohustuse rikkumise puudumise, on selline seisukoht vastuoluline. Riigikohus on maakohtu viidatud lahendis nr 3-21-75-07 märkinud, et hageja kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Maakohus on käesolevas asjas leidnud, et kostja 2 vastutab mitte riskivastutuse alusel, vaid VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p 2 ja p 7 järgi. Riigikohus on märkinud, et kahjustatud isiku osa tuleb hinnata võimaliku kahjuhüvitise vähendamise alusena, mis tähendab kõikide asjaolude hindamist. Maakohtu otsusest ei nähtu asjaolusid, mis tingiksid antud juhul kahjuhüvitise vähendamise just 50% ulatuses. Selline vähendamine on apellandi arvates äärmiselt ebaõiglane ja mõistlikult vastuvõtmatu. Hageja ei saa olla sama palju „süüdi“ kui kostja 2, kes rikkus seadust. Maakohus on jätnud alusetult rahuldamata apellandi nõuded transpordikulude hüvitamiseks. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Maakohus tuvastas, et hagejal on seoses talle kehavigastuse tekitamisega tekkinud igakuised kulud, mis seonduvad talle osutatavate raviteenustega. Hageja esitas kohtule tõendid, milliste alusel oli võimalik tuvastada hageja suurenenud vajadust transporditeenuste kasutamisel. Jättes hagejale transporditeenuse kasutamise kulud hüvitamata, on tekkinud olukord, kus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud eesmärk ei ole täidetud. Esitatud tõenditest nähtub, et hageja on alates 2006. aastast kuni käesoleva ajani teinud meditsiiniteenuste tarbimise eesmärgi 304 visiiti erinevate arstide juurde ja meditsiiniasutustesse. Hageja on esitanud kohtule tõendid Müncheni linna ühistranspordi ja selle tariifide kohta. Arvutus näitab, et hageja on pidanud seoses tõendatud visiitidega kulutama transpordiks kuni käesoleva ajani ca 1 459,20 eurot ehk 22 831,50 krooni. Seega on esitatud tõenditega tõendatud hageja suurenenud vajadus kasutada ühistransporti. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Hageja leidis, et transpordikulude hüvitamine on mõistlik ühe ühistranspordi kuukaardi maksumuse piires alates

2006. kuni käesoleva ajani ja edaspidiselt. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et kuukaardi maksumuseks Müncheni linnas on olnud 116,10 eurot (1 816,57 krooni) ja käesoleva ajal 121,50 eurot (1 901,06 krooni). Üldteadaolevalt on kuukaardi kasutamine odavam kui üksikpiletitega sõitmine. Hageja on 2010. aastal 10 kuu jooksul teinud 140 raviteenustega seotud visiiti ja kulutanud selleks 1 272,80 eurot. Kui hageja kasutaks kuukaarti, oleks kuluks olnud 1 161 eurot (10 x 116,10). Hageja vajadus meditsiiniteenustele on alates 2006. aastast üha kasvanud, seega on kasvanud ka hageja kulutused transporditeenusele. Apellant on seisukohal, et kulutused transpordile on paratamatud ja vajalikud ning need tuleb hüvitada VÕS § 130 lg 1 alusel. Juhul kui kohus tuvastas, et hageja kasutab ühistransporti aeg-ajalt ka muudeks sõitudeks tulnuks transpordikulude hüvitamise nõue rahuldada osaliselt. VÕS § 128 lg 2 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muuhulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks ning muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nimetatud alusel taotles hageja mootorratta ekspertiisile tehtud kulutuste hüvitamist summas 417,93 eurot ehk 6 539,18 krooni ja arstitõendi saamiseks tehtud kulu summas 67,20 eurot ehk 1051,45 krooni. Maakohus leidis, et hageja ei ole nimetatud kulude kandmist tõendanud ja jättis nõuded rahuldamata. Apellant taotleb jätkuvalt nimetatud kulude hüvitamist ja leiab, et kohus oleks saanud nõuded rahuldada, sest ekspertiisitasu ja arstitõendi kulu oli hageja kohustatud kandma seadusest tulenevalt. Maakohus küll teavitas hagejat nimetatud kulude kandmist tõendavate dokumentide puudumisest, kuid ei selgitanud hagejale võimalust viidata kulude kandmiseks kohustavatele õigusaktidele, mis kehtestavad nimetatud kulud Saksamaa Liitvabariigis. Apellant kinnitas oma nõuete õigsust ja põhjendatust ka vande alla antud seletuses ja poole vande all antud seletus on samuti tõendiks. Ekspertiisitasu põhineb Saksamaa Ekspertide Liidu (BVSK) kehtestatud mootorsõidukite ekspertide (KFZ-Sachverständige) tasustamise korrale ja selles sisalduval 2008/2009 tasude tabelil. Esimese astme kohtule esitatud mootorratta ekspertiisaktist nähtub, et mootorratta asendusväärtuseks on 2 000 eurot, aktile on lisatud 6 fotot ja aktil on kokku 7 lehekülge teksti. Kasutades Saksamaa Ekspertide Liidu kehtestatud korda ja tabelit on ekspertiisitasu suuruseks koos 19%-lise käibemaksuga 417,93 eurot ehk 6 539,15 krooni. Seega on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele seaduse alusel. Sarnaselt mootorsõidukite ekspertide tasudele on võimalik tuvastada ka arstitõendi saamisega seotud kulu. Hageja taotles hagiavalduses 15.04.2009 välja antud psühhiaatrilise tõendi saamisega seotud kulu hüvitamist summas 67,20 eurot ehk 1051,45 krooni. Saksamaa Liitvabariigis kehtib ühtne „Arstide tasustamise kord“ (Gebührenordnung für Ärzte ehk GOÄ). Nimetatud korra osas B on kirjeldatud üldpõhimõtteid (Grundleistungen), VI jaos pealkirjaga „Arvamused, kirjad“ (Berichte, Briefe) numbrite 85 ja 96 all on märgitud, et tavalise kirjaliku ekspertarvamuse koostamise tasu on iga alustatud töötunni kohta 67,10 eurot, millele lisandub kirjatasu 0,18 eurot iga lehekülje eest. Korra § 5 lg 1 kohaselt ümardatakse summa ja nii saadaksegi 67,20 eurot. Seega on hageja nõue summas 67,20 põhjendatud ja kuulub rahuldamisele seaduse alusel. Apellant ei nõustu kohtu arvamusega, et mittevaralise kahju suuruseks on antud juhul 50 000 krooni, milline kuulub suurendamisele 50 000 krooni võrra seoses valuga. Apellant jääb oma seisukohtade juurde, millised on väljendatud esimese astme kohtus. Maakohus on lähtunud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel põhiliselt 2008. aasta kohtupraktikast, kuid jätnud arvestamata hageja poolt esiletoodud asjaolud. Hageja seletas, et senine kohtupraktika on lähtunud kehalise terviklikkuse kaotusega seotud vaidlustes vaid funktsionaalsuse aspektist.

Nimetatud aspektist lähtudes ei ole väikese sõrme kaotus näiteks jäseme kaotusega võib-olla tõesti võrreldav. Apellant selgitas, et arvestada tuleb aga ka neuroloogilist aspekti, sest arstide arvamuse kohaselt tegeleb valude käes kannatava inimese ajust 20% pidevalt selle valuga toimetulekuga. Senine kohtupraktika ei ole muutumatu suurus ja Eesti Vabariik justiitsministri kaudu on viidanud tõsiasjale, et kohtute poolt väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitised on liialt väiksed ega õigusta kohtusse pöördumist. Apellant leiab, et kohtupraktikat tuleb muuta selliselt, et väljamõistetavad hüvitised ka tegelikult korvaks isikute füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tulumaksu tasumise kohustust mittevaralise kahju hüvitiselt arvesse võtma ei pea. Eesti kohtupraktikas arvestatakse elatisrahade saajate tulumaksu tasumise kohustust ja puudub mõistlik põhjendus, miks ei tuleks seda arvestada ka muude maksustamisele kuuluvate hüvitiste väljamõistmisel. Apellant on Saksamaa Liitvabariigi kodanik ja tema tulumaksu maksmise kohustus tuleneb Saksa Liitvabariigi tulumaksuseadusest (Einkommensteuergesetz (EstG). Selle seaduse § 22 kohaselt tuleb selliselt hüvitiselt tasuda tulumaksu ja selle arvestamine toimub vastavalt sama seaduse §-le 32. Arvutuskäik näitab, et 500 000 kroonise hüvitise korral tuleks tasuda tulumaksu 10 998,91 eurot ehk 172 095,54 krooni. Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega, mille kohaselt ei saa hagejale väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta teoreetilise kindlustuslepingu alusel väljamakstava võimaliku kindlustushüvitise suurust. Maakohus on otsuses märkinud õigesti, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada muuhulgas Eesti ühiskonna heaolu taset. Samas ei nähtu kohtuotsusest, kuidas on maakohus seda taset arvestanud. Hageja esitas kohtule tõendid nii Saksamaa kui ka Eesti kindlustusandjatelt ja need tõendid olid vaatamata erinevale päritolule ühesugused. Seega nii Eestis kui ka Saksamaal oleks hageja sellise kindlustushüvitise väikese sõrme kaotusel saanud. Apellandi arvates peegeldavad nimetatud tõendid kindlustusest kõige enam reaalset ühiskonna heaolu taset. 100 000 krooni ehk 6 391 eurot ei ole kooskõlas ei Eesti ega Saksamaa ühiskonna heaolu tasemega ega korva hageja tervise kahjustamisest põhjustatud negatiivseid tagajärgi. Apellant jääb selle juurde, et mõlemad kostjad on kahju tekkimise eest vastutavad ja 500 000 kroonise mittevaralise kahju hüvitamine nende poolt ei ole neile ülejõu käiv ega too kaasa ka hageja alusetut rikastumist. Mootorratta kahju osas asus maakohus seisukohale, et hüvitamisele kuulub vaid ratta asendusväärus 2 000 eurot ehk 31 293,20 krooni. Lähtudes ekspertiisiaktis märgitud 2006. aasta juulikuus kehtinud asendusväärtusest, on maakohus eiranud VÕS § 132 lg-s 3 sätestatud põhimõtet, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 ehk hüvitada mõistlikud kulud uue samaväärse asja soetamiseks. Seega peaks maakohtu järelduste kohaselt olema võimalik saada uus samaväärne mootorratas 2 000 euro ehk 31 293,20 krooni eest ja see on maakohtu arvates ka mootorratta kohalik keskmine turuhind. Ekspert on ekspertiisiaktis märkinud, et kõne all oleva sõidukiga samaväärse sõiduki peaks saama 10 - 12 päeva jooksul kohalikult kasutatud sõidukite turult ja märkinud lisaks, et võrreldavaid sõidukeid üldjuhul ametlikult enam ei osteta ega müüda. Hageja kinnitas vande all antud seletuses, et sellist mootorratast enam odavalt osta ei ole võimalik, sest see oli 1991. aasta universaalne mudel ja kui mõne sellise turult ka leiab, on see kallim kui tema mootorratta remondikulud kokku. Kahjustatud mootorratas on siiani säilinud ja apellant soovib selle taastada. Kohtuotsusest ei selgu, millega võrreldes on remondikulud ebamõistlikult suured. Ekspertiisiaktis kajastatud asendusväärtusega neid võrrelda ei saa, sest tegemist ei ole turuhinnaga. Hageja ei pidanud

esimeses kohtuastmes vajalikuks rohkemat tõendada, sest kostjad ei vaielnud vastu hageja remondikulude nõudele ega väitnud, et need on võrreldes samalaadse ratta turuhinnaga ebamõistlikult suured. Kui kostjad oleks esitanud väite, et hageja remondikulude nõue on ebamõistlikult suur, oleks hageja esitanud ka tõendeid ratta turuväärtuse kohta. Kuna selliseid väiteid ei esitatud, siis ei olnud maakohtul õigust hageja nõuet ise korrigeerida. Kui maakohus otsustas omal algatusel lähtuda ekspertiisiaktis märgitud asendusväärtusest, siis oleks kohus pidanud hageja kasuks välja mõistma ka aktis märgitud hüvitise kasutuskatkestuse iga päeva eest summas 56 eurot ehk 876,20 krooni päevas 12 päeva eest. Mootorratta remondikulude nõue on põhjendatud ja tõendatud ning maakohus oleks pidanud selle täielikult rahuldama. Maakohus tuvastas, et lisaks mootorratta kahjustamisele hävis õnnetuse tagajärjel hageja mootorratturi varustus. Maakohus leidis, et kuna pükste ja kinnaste maksumuse kohta hageja tõendeid esitatud ei ole, siis selles osas tuleb jätta nõue täielikult rahuldamata. Apellant maakohtu järeldusega ei nõustu ja leiab, et kui kohus tuvastas kinnaste ja pükste hävimise õnnetuse tagajärjel, siis tuluks selle eest välja mõista ka mõistlik hüvitis. Kostjad ei esitanud vastuväiteid selle kohta, et hageja poolt esitatud hinnad pükste ja kinnaste osas ei vasta uute samaväärsete asjade soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seetõttu leiab apellant, et tema nõuded pükste ja kinnaste osas summas kokku 130 eurot ehk 2 034 krooni on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Õige ei ole maakohtu seisukoht menetluskulude jaotamise osas ning selle arvutuskäik. Kui kohus rahuldas hageja nõuetest 20% + 20% + 11%, siis rahuldas kohus hageja nõude kokku mitte 15% vaid 17% ulatuses. Kostjate vastused Kostjad Elion Etevõtted AS ja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud apellant Lars Volkmeri, menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega jäeti hagi rahuldamata Elion Ettevõtted AS-i osas ning osalisele tühistamisele Eesti Vabariigi (Maanteeameti) osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Hageja esitas kostjate vastu õiguskaitsevahendina varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Vaidlusküsimuseks oli kostjate vastutuse õiguslik alus ning hageja varalise ja mittevaralise kahju suurus. Maakohus tuvastas alljärgnevad faktilised asjaolud, mille üle vaidlus puudub: - 16.07.2006 toimus Lümanda vallas Mustjala kihelkonna Tehumardi maantee 25. kilomeetril liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai hageja tervisekahjustuse ja kaotas vasaku käe väikese sõrme. - hageja sõitis enne liiklusõnnetuse toimumist mootorrattaga ning maanteele langenud Elion Ettevõtted AS-le kuuluvad sideliini traadid mähkusid ümber mootorratta, mille tagajärjel mootorrattas paiskus teele, hageja sai tervisekahjustusi ning mootorratas tehnilisi vigastusi ning mootorratturi varustus sai kannatada. - Elion Ettevõtted AS-le kuuluv sideliin, mille kaks alumist traati olid katki ja langesid teele, kulges üle maantee. - Elion Ettevõtted AS-le kuuluv sideliin ei olnud töös ning traadid ei olnud pinge all. - tee omanik on Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu).

Maakohus rahuldas hagi osaliselt Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) osas ning jättis hagi täies ulatuses rahuldamata Elion Ettevõtted AS-i osas. Maakohtu otsuse vaidlustasid hageja ja kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebustele märgib kolleegium järgnevat. Kolleegium nõustub maakohtuga, et 16.07.2006 liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis hagejal varaline ja mittevaraline kahju ning nõue kostjate vastu ei ole aegunud. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja täpsustas oma nõuet ning tegemist ei ole nõude muutmisega. Maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud ka põhjusliku seose olemasolu teel lebanud traatide ja liiklusõnnetuse toimumise vahel. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuses olevaid seisukohti. Järgnevalt kontrollib kolleegium apellatsioonkaebustes esitatud väiteid kostjate vastutuse kohta. Kostja Elion Ettevõtted AS-i vastutus Apellant Lars Volkmer ei nõustu maakohtuga selles, et kostja Elion Ettevõtted AS-i osas puudub alus hagi rahuldamiseks. Maakohus asus seisukohale, et hagi ei ole võimalik rahuldada riskivastutuse alusel VÕS § 1059 järgi. Kolleegium nõustub maakohtuga täies ulatuses, et hagi rahuldamine VÕS § 1059 järgi esitatud asjaoludel ei ole võimalik. Sideliini traatide katkemine vääramatu jõu tõttu ei leidnud samuti tõendamist. Maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid seisukohti. Maakohus asus seisukohale, et riskivastusega kaitstud juhtude puhul on võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus, kuid hageja ei ole otseselt välja toonud ega väitnud, et kostja oleks toime pannud süüliselt mõne õigusvastase teo, mis põhjustas kahju. Kaudselt on hageja kostjale ette heitnud teele tähise asetamata jätmist selle kohta, et sideliin kulgeb üle tee ning liini katkemisest õigeaegse teadasaamise korraldamata jätmist. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millise konkreetse õigusvastase teo on kostja toime pannud ning millisest õigusaktist tuleneb kostja kohustus tähistada sideliinide kulgemist üle tee või millisest seadusest tulenevat kohustust ta rikkus, kuna tal puudus võimalus momentaanselt teada saada töös mitteolevate sideliinide purunemisest. Maakohus asus seisukohale, et kostja poolt mõne õigusvastase ja süülise teo toimepanek liiklusõnnetuse põhjustajana ei leidnud tuvastamist. Kolleegium nõustub apellant Lars Volkmeriga, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmiseks sel põhjusel, et Elion Ettevõtted AS-i vastutusele võtmiseks deliktiõiguse alusel puudub alus, on ekslik. VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavavalt seadusele. Deliktilise kahju hüvitamise nõude eelduseks on teisele isikule kahju tekitamine (kahju tekitaja tegu või tegevusetus, mille kausaalseks tagajärjeks on kannatanul kahjuliku tagajärje tekkimine), teo õigusvastasus ja süü. Maakohus tuvastas, et hagejal tekkis kahju nimelt seetõttu, et sõiduteel olid kostjale kuuluva sideliini traadid, mille tõttu hageja poolt juhitud mootorratas kukkus teele ja selle tagajärjel tekkis hagejal kehavigastus ning varaline ja mittevaraline kahju. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hageja ei toonud esile, millise õigusvastase teo kostja toime pani. Asjaolud, mida kohus nimetas kaudseteks etteheideteks, on hageja poolt esile toodud.

Hageja tõi esile nimelt kostja tegevusetuse üle maantee kulgeva sideliinide tähistamata jätmisel ja purunemisest õigeaegse teadasaamise korraldamata jätmisel. Apellatsioonimenetluses anti hagejale võimalus veel kord välja tuua deliktilise kahju hüvitamise eeldused, mida oli ta ka maakohtus esitanud, Elion Ettevõtted AS suhtes. Samuti anti kostjatele võimalus esitada oma vastuväiteid. Hageja väidetel esitas ta nõude nii riskivastuse kui ka süül põhineva deliktilise vastutuse alusel (VÕS § 1045 lg 1 p 2 ). Seega esitas ta nõude alternatiivsetel alustel. Kostja Elion Ettevõtted ASle etteheidetavateks tegudeks on maanteele tähise asetamata jätmine selle kohta, et sideliinid kulgevad risti üle tee ja sideliini katkemisest õigeaegse teadasaamise korraldamata jätmine ehk tegevusetus. Hageja leiab, et kuivõrd õigusaktidest ei tulene kostja otsest kohustust tähistada risti üle tee kulgevaid sideliini traate, siis tuleb analoogia kohaselt lähtuda nõuetest, millised on kehtestatud üle maantee kulgevate sildade ja viaduktide tähistamisele. 26.05.2010 kohtuistungil kostja esindaja väitis, et sideliini kõrgus oli 4,5 m. Eesti Energia AS standardi EE10421629-JVST55:2002 kohaselt õhuliini traadid peavad liiklusvahendite läbipääsevates kohtades kulgema maapinnast vähemalt 5,5 m kõrguselt ( standardi osas 5.4.4.2. p 1 ). Hageja on seisukohal, et kui sideliini traadid olid madalamal kui 5,5 m, siis tulnuks nad ohutuse tagamiseks tähistada. Selliselt oleks olnud ärahoitav ka võimalik traatide lõhkumine ülegabariidiliste sõidukite poolt. Risti üle tee kulgevate traatide tähistamata jätmise kui tegevusetusega ohustas kostja liiklust, rikkudes sellega liikluseeskirja (LE) § 11, mille kohaselt ei tohi keegi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. LE § 13 kohaselt peab ohu tekitanud isik rakendama kõiki temale jõukohaseid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud tee ja tee kaitsevöödi kasutamise nõuete p 21 kohaselt on keelatud sulgeda või tõkestada sõiduteed ja rajatisi mis tahes esemetega. Kostjale kuuluv sideliin kulges risti üle seisunditasemele 1 vastava riigimaantee ja kukkus tuvastamata põhjusel sõiduteele ja teepeenrale. Sarnaselt Maanteeametiga oli ka Elion Ettevõtted AS-il kohustus kõrvaldada teelt liiklust ohustavad traadid. Liiklust ohustavate traatidega sõidutee tõkestamise ja traatide kõrvaldamata jätmisega rikkus kostja teede ja sideministri poolt 28.09.1999 määrusega nr 59 kehtestatud tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuete p 21 ja LE § 11 ja § 13. Hageja juhtis tähelepanu, et 26.05.2010 kohtuistungil kostja esindaja selgitas, et kostja saab traatide purunemisest teada koheselt, kui sideliinid on töös. Kuna antud sideliin ei olnud aktiivne, siis purunemisest ei saadud teada. Seega sideliini riketest teadasaamine on jäetud saatuse hooleks. Kuna kostja ei olnud kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks rakendanud mingeid meetmeid, on selline tegevusetus käsitletav LE § 11 ja § 13 rikkumisena. Selles seisneb ka kostja teo õigusvastasus. Kostja ei ole rakendanud piisavaid ja mõistlikke meetmeid õhuliinide hooldamiseks ja korrashoiuks. Kolleegium nõustub apellandiga, et VÕS § 1045 lg 1 regulatsioon sisustab deliktiõigusliku õigusvastasuse, mille aluseks võib olla ka kahju tekitaja tegevusetus, mida ongi hageja kostjale ette heitunud. Seega tuli kohtul kontrollida, kas kostja kui kahju tekitaja tegevusetus rikkus üldist käibekohustust. Üldise käibekohustuse all mõeldakse lepinguväliseid ja seaduses otseselt sätestamata tegutsemise kohustusi, mis tulenevad üldisest heauskse käitumise ning teiste isikute õigushüvedega arvestamise kohustusest.1 1 Paul

Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Võlaõigus seadus III. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura. Tallinn, 2009, lk.643.

VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju põhjustanud isiku hooletust ning vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama, et ta ei olnud hooletu. VÕS § 104 lg 3 järgi on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, millest tulenevalt peab kostja tõendama, et tegi kõik mõistlikku kahju ärahoidmiseks. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Käesolevas tsiviilasjas leidis tuvastamist, et kostja Elion Ettevõtted AS-i sideliin kulges üle sõidutee, sideliini kõrgus oli tähistamata, seega oli oht, et kõrgegabariidilised veokid võivad sideliini alt läbi sõites seda purustada. Antud asjaolu menetlusosalised ka ei välistanud, kuivõrd traatide purunemise põhjus jäi tuvastamata. Kohtus leidis tuvastamist, et sideliin ei olnud aktiivselt töös ning sellise sideliini traatide purunemisest info kostjani ei jõudnud. Kostja ei võtnud ka midagi ette, et tagada üle sõidutee kulgeva sideliini ohutust sõiduteel liiklejatele. Kolleegium nõustub hageja väitega, et liiklusõnnetuse ajal kehtinud LE § 11 järgi ei tohtinud keegi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust ning LE § 13 kohaselt pidi ohu tekitanud isik rakendama kõiki temale jõukohaseid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks. Käesolevas tsiviilasjas ei leidnud tuvastamist asjaolu, millal traadid purunesid (purustati) ja kui kaua nad olid sõiduteel, ohustades liiklust. Hageja väide on põhjendatud, et kostja on üksnes tuginenud sellele, et ta ei ole mingeid õigusnorme rikkunud, kuid on jätnud märkimata, mida ta on teinud liiklusohutuse tagamiseks. Apellant on tuginenud Eesti Energia AS standardile EE10421629-JVST5-5:2002, mille kohaselt õhuliini traadid peavad liiklusvahendite läbipääsevates kohtades kulgema maapinnast vähemalt 5,5 m kõrguselt ( standardi osas 5.4.4.2. p1 ). Kostja väide, et see standard neile ei laiene, on küll õige, kuid samas ei ole kostja kohtule mingeid tõendeid esitanud, millest ilmneks, kuidas oli tagatud sideliinide ohutus liiklusvahendite läbipääsevates kohtades. Kostja on viidanud, et ühestki õigusaktist ei tulene kohustust tähistada risti üle tee kulgevaid sideliini traate. Vabariigi Valitsuse 22.06. 2006 määruse nr 140 “Nõuded sideteenuse osutamisele ja sidevõrkude tehnilised nõuded“ § 3 lg 2 kohaselt peab sideettevõtja rikketeate vastu võtma mõistliku aja jooksul. Elektroonilise side seaduse § 97 lg 2 järgi peab sideettevõtja kõrvaldama sidevõrgu ja sideteenuse lõppkasutaja liini rikke mõistliku aja jooksul pärast rikkest teadasaamist. Sideliinide hoolsus- ja järelevalvekohustuse on nad täitnud. Ühestki õigusaktist ei tulene sideliini katkemisel juhtimiskeskuse automaatse teavitamise nõuet. Kostjal on sõlmitud leping Eltel Networks AS-ga hooldustööde tegemiseks ja rikete kõrvaldamiseks. Kolleegium leiab, et kostja poolt viidatud töövõtuleping on sõlmitud sideliinide hoolduseks ja rikete kõrvaldamiseks, kuid see ei taga üle sõidutee kulgevate sideliinide liiklusohutust. Apellatsioonimenetluses esitatud kostja esindaja vastuse kohaselt, kui sideliinid ei ole aktiivsed, siis juhtimiskeskusesse info sideliini purunemisest ka ei jõua ning sellist infot saadakse teistelt isikutelt. Toimiku materjalide kohaselt info traatide purunemisest jõudis kostjani politsei kaudu alles pärast liiklusõnnetuse toimumist. Kolleegium nõustub kostjaga, et sideliinide tähistamise kohustuse kohta tõepoolest õigusakt puudub. Asjaolu, et kostja on sõlminud töövõtulepingu sideliinide hooldamiseks, ei tõenda, et kostja on täitnud üldise käibekohustuse selliselt, et oleks tagatud üle sõidutee kulgeva sideliini purunenud traatide kohta info saabumine mõistliku aja jooksul, mis võimaldaks ära hoida liiklusohu tekkimise. Kolleegium asub seisukohale, et hagejal kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusetusega annab alust pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi.

Kostja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis välistaks tema osas deliktilise kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Seega tuleb otsus tühistada osas, millega kohus jättis hagi Elion Ettevõtted AS-i osas rahuldamata. Eesti Vabariigi ( Maanteeameti kaudu) vastutus Kostja Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastu esitatud hagi rahuldamist on kohus TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt põhjendanud. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid seisukohti. Vastuseks kostja Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) apellatsioonkaebuses toodud väidetele peab kolleegium vajalikuks märkida alljärgnevat. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kohtul jäi tuvastamata kostjapoolse tegevusetuse õigusvastasus. Maakohus tuvastas, et teel olnud takistus, purunenud sideliini traadid, olid kõrvaldamata ja selle eest oli vastutav ka kostja. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud teeseaduse (TeeS) § 10 lg 1 kohaselt teel peab olema võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama tee seisundi nõuetele. TeeS § 25 lg 2 järgi oli kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) kohustatud korraldama tee ja kaitsevööndi hooldamist, mille üle ka vaidlus puudus. TeeS § 37 lg 1 p 3 järgi oli avalikult kasutatava tee omanik kohustatud kõrvaldama teelt liiklust ohustava või nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa, või muu liiklusele ohtliku rajatise, prahi, hukkunud loomad ja linnud. Maakohus tugines otsuses põhjendatult TeeS § 37 lg 1 p-le 2, mis kohustas avalikult kasutava tee omanikku teostama tee ülevaatust ja hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis. Apellatsioonkaebuses esitas apellant väite, et Maanteeametil ei ole kohustust teel olevat takistust viivitamatult kõrvaldada. Eeltoodud väide oli esitatud ka maakohtus ja seda on kohus käsitlenud. Kohus nõustus, et kostjal puudub kohustus takistus kõrvaldada viivitamatult, kuid tal on kohustus teostada regulaarselt hooldustöid. Kostjal ei olnud esitada usaldusväärset tõendit selle kohta, millest nähtuks, millal ja millist teehooldust viidi läbi enne liiklusõnnetuse toimumist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kohus hindas tõendeid TsMS § 232 lg 1 nõuete kohaselt ning põhjendas, miks ta leiab, et kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist. Maakohus hindas tunnistajate P. Paju, M. Puidaku, K. Guthani ütlusi ja põhjendas, miks ta ei pea veenvaks tunnistaja P. Paju ütlusi selle kohtas, et ta sõitis kaks päeva enne liiklusõnnetuse toimumist sellel teel ning oleks märganud traati teel. Kohus põhjendas, miks traadi märkamine oli keeruline. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja vastutus tuleneb VÕS §-st 1043, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid seisukohti ning leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ei võimalda jätta hagi rahuldamata kostja Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) osas. Kostja taotles kahju hüvitamist kostjatelt solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi. VÕS § 137 lg 1 järgi kui mitu isikut vastutavad samal või erineval alusel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Kolleegium leiab, et nõue solidaarvastutuse kohaldamiseks on põhjendatud ja seaduslik. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kahju suuruse osas. Kahju hüvitamise nõue mootorratta ja mootorratturi varustuse osas Hageja taotles varalise kahju hüvitamist summas 93 896, 18 krooni alljärgnevalt:

Hageja põhistas, et pükste maksumuseks oli 1251,73 krooni ja kinnaste eest nõudis ta 782,33 krooni. Kolleegium peab nimetatud riietusesemete osas hageja poolt nimetatud maksumust mõistlikuks. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, millest ilmneks, et eelnimetatud asjade väärtus on väiksem. Seega tuleb hagi rahuldada ka eelnimetatu osas. Seega leidis apellatsioonimenetluses tõendamist, et hagejal tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel varaline kahju mootorratta ja mootorratturi varustuse osas, millest mootorratta asendusväärtus on 31 293, 20 krooni, mootorratturi varustus kokku 9857,36 krooni (kiiver- 4693,98 krooni, saapad- 1564,66 krooni, jakk- 1564,66 krooni, püksid- 1251,73 krooni, kindad-782,33 krooni), mootorratta kahjude kindlakstegemise ekspertiisitasu 6539,18 krooni. Seega kuulub kokku hageja kasuks välja mõistmisele purunenud mootorratta ja mootorratturi varustuse osas tekkinud kahju hüvitamiseks 47 689,74 krooni, mis vastab 3047,93 eurole ja milline summa tuleb välja mõista kostjatelt solidaarselt. Maakohus asus seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas kahe olulise faktori koostoime: maanteel sideliini traadi lebamine ning hageja poolt kõrgema ohu allika kasutamine ja valdamine. Sellest tulenevalt vähendas kohus varalise kahju suurust 50 % võrra. Kolleegium nõustub apellant Lars Volkmeriga, et maakohtu seisukoht on eeltoodu osas ekslik. Asjaolu, et hageja oli kõrgema ohu allika valdaja, ei olnud liiklusõnnetuse põhjuseks. Kohus ei tuvastanud, et hageja rikkus liikluseeskirju, ületades lubatud sõidukiirust, ning et tal oleks olnud võimalik vältida liiklusõnnetust või vähendada kahjulikke tagajärgi. Maakohus on ise asunud seisukohale, et hagejal oli seaduses lubatud sõidukiirust kasutades faktiliselt keeruline märgata teel lebavat traati ning tal puudus võimalus peatada sõiduk pärast traadi märkamist, kuna see väljuks inimvõimete piiridest ja oleks olnud vastuolus füüsikaseadusega. Seega puudus alus vähendada väljamõistetavat kahju hüvitist. Hagejale kehavigastuse tekitamisega põhjustatud varalise kahju suurus Hageja nõude kohaselt on tal tekkinud liiklusavarii tagajärjel kehavigastusega seonduvalt varaline kahju. Ülem-Baierimaa sotsiaalameti 11.03.2009 otsusega on määratud tema puudeks 20%. Hageja taotles kostjalt kulude hüvitamist ravimitele ja arstiabile arvestusega kuus 2697,80 krooni ning palus välja mõista 2006.a. eest 14 342,90 krooni, 2007.a. eest 31 293,20 krooni, ja 2010.a. 10 kuu eest 26 078 krooni. VÕS § 136 alusel taotles ta kulude väljamõistmist kuni paranemiseni või eluea lõpuni. Ühtlasi taotles ta arstitõendi saamiseks kulutatud 1051,45 krooni ehk 67,20 euro väljamõistmist. Kostjad vaidlesid nõudele vastu, leides, et esitatud nõue on tõendamata. Kolleegium ei nõustu kostjate vastuväidetega, et hageja nõue tulnuks jätta täies ulatuses rahuldamata, kuivõrd see on tõendamata. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 1 ja § 130 lg-st 1 oli hageja õigustatud nõudma kahju hüvitamist, mis tekkis seoses kehavigastusega liiklusavarii tagajärjel. Maakohus asus seisukohale, et hagejale kehavigastuse tekkimine liiklusõnnetuse tagajärjel on tõendatud ning tulenevalt VÕS § 128 lg-st 3, § 130 lg-st 1 ja §-st 136 on põhjendatud nõude rahuldamine osaliselt. Maakohus, hinnates tõendeid, asus seisukohale, et hagejal on seoses talle kehavigastuse tekitamisega tekkinud igakuised kulud seoses osutatavate raviteenustega ning ravimite tarvitamisega. Oma seisukohta on maakohus põhjendanud, tuginedes esitatud tõenditele. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei nõustu kostjatega, et hageja ei ole tõendanud, et lisakulud on tekkinud nimelt liiklusõnnetuse tagajärjel. Poolte vahel tekkis vaidlus tervisekahjustusega seonduvate kulude suuruse üle.

Maakohus ei nõustunud hageja arvestusega ning leidis, et hageja tõendas tervisekahjustuse põhjustamisest tingitud täiendavate kulude olemasolu alates 2006.a. 39,5 kuu jooksul kokku 11 633,93 krooni ning iga kuu keskmiseks kuluks luges 294,53 krooni, millises ulatuses on nõue ka rahuldatud kuni hageja parenemiseni või eluea lõpuni. Apellant Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) leiab, et maakohus on nõude rahuldamisel teinud arvestusvigu, millest tulenevalt on ka lõppsumma vale. Hageja Lars Volkmer vastuses möönab, et kohus on teinud arvestuslikke vigu, kuid lõppjäreldus on õige. Apellandi Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) väidetel maakohus on otsuse punktis 115 leidnud, et 2008.a. tasus hageja ravimite eest 60,66 eurot ja 2009.a. 105,38 eurot, kuid toimikus olevad tõendid kinnitavad ravimite ostu 2008.a. summas 45,66 eurot ning 2009.a osas olevaid ostutšekke ei saa osaliselt arvestada, kuivõrd neist ei ole võimalik välja lugeda, mida on ostetud. Kolleegium nõustub apellandiga osaliselt. Õige on, et otsuse p-s 113 märgitud tõendid tõendavad hageja poolt ravimite ostu 2008.a. summas 45,66 eurot, mitte otsuses märgitud summas 60,66 eurot. 2009.a. aasta kohta on hageja esitanud tõendeid ravimite osas summas 105,38 eurot ning kõik esitatud tõendid kajastavad nimelt apteekidest ravimite ostu. Kolleegiumil leiab, et maakohus on esitatud tõendeid 2009.a. kohta hinnanud õigesti. Apellant Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) leiab, et maakohus on otsuse punktis 113 ebaõigesti võtnud arvesse nn kvartalitasu maksmist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus põhjendas otsuse p 113 seaduse nõuete kohaselt, sealhulgas ka omaosalustasu osas. Lars Volkmer on vastuses kostja apellatsioonkaebusele juhtinud tähelepanu, et talle on esitatud arved kvartalitasude maksmiseks, mida on ta ka tõendanud, seega on kohus põhjendatult antud kohustust tasu maksmise osas arvesse võtnud. Ilma regulaarse kvartalitasu maksmiseta ei oleks hageja ka arstiabi saanud. Kolleegium nõustub hagejaga, et ta on põhistanud ja tõendanud antud kulu olemasolu, milleks oli 10 eurot kvartali kohta. Õige on ka see hageja märkus, et kui kostja leidis, et hageja ei ole eelnimetatud kulu tõendanud, siis tulnuks esitada vastuväited maakohtus. Apellandi Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) väidetel otsuse punktis 116 on kohus leidnud, et hageja maksis 2007.a. täiendavaid kulusid kokku 1733,03 krooni, kuid see summa ei ole tõendatud. Otsuse punktis 114 on kohus asunud seisukohale, et selleks summaks on hoopis 625,88 krooni. Kolleegium nõustub apellandiga, et tõepoolest otsuse punktides 116 ja 114 on vastuolu ning hageja poolt 2007.a. täiendavate kulude kandmine summas 1733, 03 krooni ei ole tõendamist leidnud. Kolleegium, võttes arvesse eelnimetatud arvestuslikke eksimusi, leiab, et hageja täiendav kulu seonduvalt raviteenuste ja ravimitega on alates kehavigastuse tekitamisest kuni 01.11.2010 seisuga tõendatud summas 10 292,08 krooni. Kohtu poolt tuvastatuks loetud 11 633,93 kroonist tuleb maha arvata kokku 1341,85 krooni, sellest 2007.a. täiendava kulu vahe 1107,15 krooni (1733,03-625,88) ja 2008.a. ravimite kulu vahe 234,70 krooni, s.o 15 eurot (60,66- 45,66 eurot). Maakohus on otsust põhjendanud kulu vajalikkuse osas ja 10 292,08 krooni osas TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid seisukohti. Maakohus jättis hageja nõude arstitõendi saamiseks tehtud kulu 1051,45 krooni osas rahuldamata. Kolleegium nõustub apellant Lars Volkmeriga, et kulu olemasolu on hageja põhistanud, tuginedes Saksamaal kehtinud tariifidele. Kulu suurust 67,20 eurot ehk 1051,45

krooni, tuleb lugeda mõistlikuks summaks ning tulenevalt VÕS § 128 lg-st 3 kuulub nõue rahuldamisele. Maakohus jättis transpordikulu nõude täies ulatuses rahuldamata, asudes seisukohale, et nõue on tõendamata. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Maakohus luges tuvastatuks, et hagejal oli tervisekahjustusest tulenevalt vajalik pöörduda arsti poole ja saada raviteenust. Otsuse p 108 kohaselt hageja vajas pärast liiklusõnnetuse toimumist pidevat ravi õnnetuse tagajärgede ravimiseks ning ta kannatab pideva valu all ning tal tuleb osta ravimeid. Siit järeldub, et hagejal võivad olla transpordi kasutamisest tulenevad lisakulud arsti vastuvõtule pääsemiseks ja apteeki minekuks ning selleks ei pea kasutama jalgratast. Hageja põhistas oma nõuet ning esitas tõendeid transpordikulu kohta. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et täiendava kulu olemasolu transpordi osas kvartalis 348 eurot ei leidnud tõendamist. VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 annab kohtule õiguse kahju olemasolu tuvastamisel juhul, kui täpse kahju suurust ei saa kindlaks määrata, otsustada hüvitise suuruse üle. Seega esitatud nõude rahuldamata jätmine täies ulatuses on vastuolus nii VÕS § 127 lg-ga 6 kui ka TsMS § 233 lg-ga 1. Apellatsioonkaebuses on apellant esile toonud, et hageja tegi kokku 304 visiiti arstide juurde ja meditsiiniasutustesse. Müncheni linnas oli 2008.a. üksikpileti hind täiskasvanule 2.30 eurot ja 2010.a. 2,40 eurot. Seega kulus transpordile käesoleva ajani 1 459,20 eurot ehk 22 831,50 krooni. Toimus olevate erinevate apteekide kviitungitest ilmneb, et ravimeid on ostetud 14.05.2008, 06.06.2008, 03.04.2009, 04.07,2008, 06.06.2009, 30.04.2009, 26.06.2009, 04.08.2009 10.07.2009, 09.2008 ( kuupäev loetamatu), 05.08.2009, 17.09.2009, 14.08.2008, 06.06.2008, 03.04.2008, 04.07.2008, 06.06.2009, 04.2009 (kuupäev loetamatu) 28.06.2009, 04.08.2009, 10.07.2009, 09.2008 (kuupäev loetamatu), 05.08.2009, 17.09.2009. Kviitungitel puudub küll hageja nimi, kuid kohtul puudub alus kahelda selles, et esitatud kviitungid kuuluvad hagejale. Seega esitatud kviitungitest ilmneb, et tõendeid apteekide külastamise kohta on esitatud 24 korra kohta (II kd lk.21-29), täiendavalt tõend 05.08.2009 kohta (II kd. lk. 99) ja kviitungid 14.05.2008, 06.06.2008, 03.04.2009, 05.08.2009, 04.07.2008, 06.06.2009, 26.06.2009, 10.07.2009, 09.2008, 17.09.2009 kohta (II kd. lk. 147-151). Dr. med Sabine Oelschlegeli poolt väljastatud õiendi kohaselt külastas hageja perearstikeskust alates 2008 kuni 06.10.2009 kokku 29-l korral ( II kd. lk. 80-81). Füsioteraapia käe taastusraviks määratud raviseansside arv Regine Görges-Radina juures oli esitatud õiendite kohaselt 2008.a. 12 (II kd lk.85-87) ja 2009.a-21 ( II kd lk. 88-89). Füsioteraap prakis Jochen Effleri juures sai hageja ravi 2009.a. kokku 40-l korral ja 2010.a. 82-l korral ( II kd lk. 91). Müncheni Valukeskuse õiendi kohaselt käis hageja neil ravil perioodil 2008 kuni 02.06.2010 kokku 12 korral ( II kd. lk. 93). Dr phil Anna Maria Friedleti juures käis hageja ajavahemikul 18.11.2008- kuni 27.07.10 kokku 52-l korral ( II kd. lk. 95) . Eeltoodud dokumentaalsetest tõenditest ilmneb, et hageja on esitanud arsti visiitide kohta tõendeid, millest ilmneb, et ta on kokku pöördunud arstide poole raviteenuse saamiseks perioodil 2008.a. kuni 2010.a. kokku 248-l korral ning on korduvalt ka apteekides käinud, s.o üle 30 korra. Toimikus olevad tõendid ei kinnita apellatsioonkaebusele lisatud hageja arvestust, et ta käis kokku arstide juures 2008- 35-l korral ja 2009.a. -108-l korral ning 2010.a. kokku 140-l korral, s.o kokku 283-l korral (apellatsioonkaebuses on toodud arvestus 304 visiidi kohta). Kuivõrd täpset arvu selle kohta, kui palju on hageja pidanud ravi saamise või ravimite väljaostmise eesmärgil ks kasutama ühistransporti, on raske kindlaks teha, siis tuleb määrata kahju hüvitamiseks mõistlik hüvitis, mille suuruseks peab kolleegium 12 000 krooni, võttes

arvesse Müncheni linnas kehtinud ja kehtivaid ühistranspordi tariife üksikpileti puhul (2008.a. 2,30 eurot ja 2010.a. 2,40 eurot). Seega kokku on hagejal olnud täiendavaid kulusid seoses tervisekahjustusega 23 343.53 krooni (1491,92 eurot), sellest 10 292,08 krooni ravi ja ravimite kulu, tarnspordikulu 12 000 krooni ja 1051, 45 krooni arstitõendi saamiseks tehtud kulu. Kolleegium leiab, et hageja poolt nõutud ulatuses ei ole võimalik hagi rahuldada. Seega arvestusperioodil, mis hõlmas 39,5 kuud, tuli keskmiseks kuluks kuus ravimitele ja transpordile 590,97 krooni (37,77 eurot), mida kolleegium loeb mõistlikuks kuluks. Hageja taotles kahju hüvitamist tema eluea lõpuni või tervise paranemiseni, millise nõude maakohus rahuldas osaliselt ning mõistis Eesti Vabariigilt (Maanteeameti kaudu) VÕS § 136 lg 4 alusel alates 01.11.2010 kuni hageja tervisliku seisundi paranemiseni või eluea lõpuni igakuise hüvitisena 294,33 krooni. Apellandi Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) väidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta üldse vajab ka edaspidi igakuiselt ravimeid. Kolleegium nõustub apellandiga. VÕS § 136 lg 1 järgi kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Seejuures VÕS § 136 lg 2 järgi surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Toimikus olevatest tõenditest ilmneb, et Ülem-Baierimaa sotsiaalameti 11.03.2009 otsuse kohaselt on hagejal puude raskusastmeks 20% (I kd lk. 22-23). Isiku kohtuarstliku ekspertiisi 04.10.2010 akti nr 54 kohaselt hagejal esinenud vigastused ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega orienteeruvalt mitte rohkem kui 4 nädalat (II kd. lk. 171-172). Hageja esitas tõendeid selle kohta, et tal tekkisid unehäired, valuhood ning ta on korduvalt arsti poole abi saamiseks pöördunud, kusjuures 2010.a. on ta saanud dr phil Anna Maria Friedle juures psühhoteraapilist ravi 19-l korral ( II kd. lk. 95). Universitätsklinikum Heidelberg õiendist ilmneb, et hageja pöördus nende poole 27.09.2010 seoses neuropaatilise fantoomvaluga. Esitatud hinnangu kohaselt esineb hagejal posttraumaatilise neuropaatia diagnoos fantoomvalu tähenduses, mis kahjustuse ulatuse poolest vasakukäelise jaoks ületab igapäevategevuses puhtalt väikese sõrme kaotuse ja vastavate representatiivsete valude ulatuse, soovitati jätkata ravi (II kd lk. 257-258). Seega võivad hagejal ka tulevikus olla täiendavad kulud seoses tervisekahjustusega, kuid selliste kulude suurust ei ole võimalik etteulatuvalt määrata, arvestades tervisekahjustuse iseloomu. Maakohus tuvastas, et hageja töövõime kaotuse ulatus ei ole suur (20%) ning kehavigastus ei takista hageja igapäevase eluga toimetulekut, sealhulgas liikumist ja töötamist. Seega ei ole perioodiliste maksete väljamõistmine mõistlik. Hageja on õigustatud uute kulude (nt tervis ei parane ja ta peab tegema uusi kulutusi meditsiinilise abi saamiseks) tekkimise korral, kui need on seotud liiklusavariist tekkinud tervisekahjustusega, esitama nõude kostjate vastu VÕS § 136 lg 2 järgi ühekordselt makstava summana, esitades tõendid kulu olemasolu ja selle suuruse kohta. Seega maakohtu otsus igakuise hüvitise maksmise kohta ei ole seaduslik ega põhjendatud ning kuulub tühistamisele. Mittevaralise kahju hüvitis Hageja taotles kostjatelt mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 000 krooni, millist summat pidasid kostjad ebaproportsionaalselt suureks. Maakohus, hinnates tõendeid ja tuginedes VÕS §

130 lg-le 2, mõistis välja hageja kasuks kostjalt Eesti Vabariigilt (Maanteeameti kaudu) kaudu 100 000 krooni, mis vastab 6391,16 eurole. Kolleegium nõustub maakohtuga, et VÕS § 130 lg 2 järgi on hageja õigustatud nõudma tervise kahjustamise tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Kuivõrd kolleegium tuvastas, et hagejale on tekitatud kehavigastus mõlema kostja õigusvastase tegevuse tõttu, siis tuleb nõue rahuldada ka mõlema kostja osas. Maakohus põhjendas TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt hagejal mittevaralise kahju olemasolu, mis on tekkinud nimelt 16.06.2006 aset leidnud liiklusavarii tagajärjel. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Maakohus on otsust mittevaralise kahju suuruse osas seaduse nõuete kohaselt põhjendanud, võttes põhjendatult arvesse, et toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel on hageja kannatanud valu all ning see on mõjutanud tema igapäevast elu. Ka on maakohus põhjendatult võtnud arvesse Eesti Vabariigi kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel. Mittevaralise kahju suuruse määramisel ei oma tähendust, millise riigi kodanikuga on kannatanu näol tegemist (RKTK otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05). Kõiki menetlusosalisi tuleb kohtul võrdselt kohelda, millisest põhimõttest ongi maakohus lähtunud. Õige on ka see seisukoht, et hageja viide kindlustushüvitise suurusele ei oma tähendust mittevaralise kahju hüvitise määramisel. Kolleegium nõustub maakohtuga ka osas, milles kohus põhjendas, miks ta ei saa arvesse võtta hageja poolt väidetud tulumaksu tasumise kohustust Saksamaal. VÕS § 130 lg 2 ei näe ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb sellele lisada tulumaksu osa. VÕS § 130 lg 2 järgi isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades (VÕS § 127 lg 6, TsMS § 233 lg 1 ja § 366). VÕS § 127 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse kahju suuruse määramiseks juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Kolleegium ei nõustu apellandi Eesti Vabariigi ( Maanteeameti kaudu) väitega, et neilt on põhjendamatult välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitisena 100 000 krooni, mis peaks olema tunduvalt väiksem summa. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks ületanud diskretsiooniõiguse piire mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel. Otsust mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas on maakohus piisavalt põhjendanud. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtuga, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Apellandi Lars Volkmeri väiteid on maakohus otsuses käsitlenud ja neile vastanud. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda otsust antud nõude osas muuta ega välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena suuremat summat, kui on seda maakohus teinud. Menetluskulu jaotus Hageja nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas vaidluses on hageja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldatud 30 %

ulatuses ning on jäetud rahuldamata nõue perioodiliste maksete väljamõistmiseks. Mittevaralise kahju hüvitise nõude kohus sisuliselt rahuldas, kuid mõistis hüvitise nõutust väiksemas ulatuses. Arvestades eeltoodut peab kolleegium õiglaseks, juhindudes TsMS § 163 lg-st 1, jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Mare Merimaa

Ande Tänav

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.