Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2011.a Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-10-65369
Tsiviilasi
OÜ SE hagi Paldiski linna vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
156 750 krooni ehk 10 018,15 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ SE (registrikood XXX, asukoht XXX); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaadi abi Paul Keres (Advokaadibüroo Glikman & Partnerid, e-post: [email protected]); Kostja: Paldiski linn (Paldiski Linnavalitsuse kaudu, asukoht Sadama 9, Paldiski 76806); Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Margus Lentsius (advokaadibüroo Lentsius & Talts, Lõõtsa 2B, 11415 Tallinn, epost: [email protected]).
Kohtuistungi toimumise aeg
10.10.2011.a
Kohtuistungil osalesid
Hageja lepinguline esindaja advokaat Paul Keres Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Margus Lentsius ja advokaat Katrin Kõo
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Mõista kostjalt Paldiski linnalt (Paldiski Linnavalitsuse kaudu) hageja OÜ SE kasuks välja 10 018 (kümme tuhat kaheksateist) eurot ja 15 senti, millest 2732,22 eurot ehk 42750 krooni on tasu saunateenuste osutamise eest 2009.a detsembris, 2010.a jaanuaris ja 2010.a veebruaris ning millest 7285,93 eurot ehk 114 000 krooni on leppetrahv.
3.Mõista kostjalt Paldiski linnalt (Paldiski Linnavalitsuse kaudu) hageja OÜ SE kasuks välja hagiavalduse esitamise ajaks 22.12.2010.a sissenõutavaks muutunud viivis summas 9965 krooni ja 97 senti ehk 636,94 eurot.
4.Mõista kostjalt Paldiski linnalt (Paldiski Linnavalitsuse kaudu) hageja OÜ SE kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõuete summalt 10 018,15 eurot (7285,93 eurot + 2732,22 eurot) määras, mis vastab Euroopa
Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatavale viimasele intressimäärale + 7% aastas alates hagiavalduse esitamisest 22.12.2010.a kuni põhinõuete täieliku täitmiseni. Menetluskulude jaotus Jätta kohtukulud kostja Paldiski linna (Paldiski Linnavalitsuse kaudu) kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hageja esitas 22.12.2010.a kostja vastu hagi võlgnevuse 156 750 krooni ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 02.05.2000.a töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja osutama avalikkusele saunateenuseid, sh pakkuma leili- ja riietusruumide kasutamise võimalust, pesemisvõimalusi ja muid sauna juurde tavapäraselt kuuluvaid teenuseid. Kostja kohustus osutatud teenuste eest hagejale igakuiselt tasuma.
2.18.12.2009.a poolte vahel sõlmitud kokkuleppega töövõtulepingu muutmiseks kehtestati alates 01.12.2008.a saunateenuste osutamise igakuiseks tasuks 19 000 krooni. Sama kokkuleppega nähti ette kostja kohustus teavitada hagejat lepingu ülesütlemisest üks aasta ette. Lepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest tuli kostjal tasuda leppetrahvi summas, mis on võrdne kostja poolt igakuiselt tasumisele kuulunud teenustasu kuuekordse määraga (6 x 19 000 krooni).
3.04.01.2010.a esitas hageja kostjale arve nr 11 detsembrikuu eest, mida kostja ei tasunud. Kostja jättis tasumata ka 01.02.2010.a esitatud arve nr 2. 12.02.2010.a lepingu lõpetamise teatisega lõpetas kostja lepingu hagejale ette teatamise tähtaega andmata alates 12.02.2010.a. Hageja osutas kostjale saunateenust veel 6.-7. veebruarini 2010.a.
4.01.03.2010.a esitas hageja kostjale veebruarikuu saunateenuste eest arve nr 4. Sellega koos esitati kostjale ka arve nr 5 leppetrahvi nõudes summas 114 000 krooni. Kostja nimetatud arveid ei tasunud.
5.Hageja leidis, et poolte vahel sõlmitud lepingu kujutab endast kestvuslepingut ning selle suhtes tuleb alates 01.07.2002.a kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja luges VÕS § 82 lõikega 3 leppetrahvi maksmise kohustuse täitmise tähtajaks hageja ja kostja vahelisest lepingust tuleneva mõistliku tasu maksmise tähtaja ehk 15 päeva ning kostja pidi leppetrahvi tasuma hiljemalt 16.03.2010.a. Kostja seda ei teinud ning jättis tasumata ka detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu eest esitatud arved.
6.Eeltoodust lähtuvalt leidis hageja, et kostja on oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Hageja tasunõue kostja vastu on selge ja sissenõutav. Kuna kostja ütles lepingu üles 12.02.2010.a, tuli kostjal veebruaris hageja poolt osutatud saunateenuste eest tasuda 1⁄4 teenustasust ehk 4750 krooni. Kostja poolt lepingu 12.02.2011.a ülesütlemise teates toodud põhjendused on ebaõiged ja asjakohatud. Hageja oli kostjaga lepingulistes suhetes ligi 10 aastat ning varem kostjal pretensioonid puudusid. Kostja on olnud sauna tegevusest piisavalt informeeritud.
7.Lisaks põhinõudele nõudis hageja kostjalt viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras. Hageja soovis kostjalt hagiavalduse esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist ning TsMS § 367 alusel tulevikus sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa oli 9965 krooni ja 97 senti ehk 636,94 eurot.
8.Vastuseks kostja seisukohtadele leidis hageja oma 22.03.2011.a menetlusdokumendis, et lepingu punktis 1.6. leppisid pooled kokku, et teenused loetakse kostja poolt vastuvõetuks, kui tellija ei esita teenuste osutamise kalendrikuule järgneva kalendrikuu 15.-ndaks päevaks kirjalikku pretensiooni. Ühtegi kirjalikku pretensiooni osutatava teenuse lepingule mittevastavuse kohta kostja esitanud ei ole. Selle asemel ütles kostja 12.02.2010.a ette teatamise tähtaega järgimata lepingu üles. Kuna kostja lepingu kehtivuse ajal pretensioone ei esitanud, tuleb hageja poolt 2009.a detsembris, 2010.a jaanuaris ja 2010.a veebruari alguses tehtud töö lugeda vastu võetuks ning hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks.
9.Hageja leidis, et ta ei ole rikkunud lepingu punktis 2.1.4. toodud kohusust esitada tellija nõudmisel kostjale andmeid sauna külastatavuse kohta. Hagejal tekkis andmete esitamise kohustus alles pärast kostja poolt vastava päringu saamist. Kostja esitas päringu alles 29.01.2010.a. Hagejal oli õigus andmete esitamisest VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda kuni detsembrikuu arve tasumiseni. Samuti väitis hageja, et lepingu punktis 2.1.4 toodu näol on tegemist lepingulise kõrvalkohustusega, mille täitmine või täitmata jätmine ei oma töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumisele vähimatki mõju. Kostja poolt antud tõlgendus sellele lepingu puntkile on vastuolus lepingu olemuse ja eesmärgiga. Samuti on ebaõige kostja väide, nagu oleks tasumisega viivitamine olnud põhjustatud hageja poolt aruannete esitamata jätmisest. Kostja esitas päringu andmete saamiseks alles 29.01.2010.a.
10.Hageja leidis, et Paldiski linnasauna võime end 30 kroonise piletihinnaga ära majandada sõltus otseselt kostja poolt lepinguliste kohustuste täitmisest. Hageja osutas lepingu alusel teenuseid veel 2010.a veebruari esimesel nädalavahetusel, kuni kostja lepingu üles ütles. Hageja osutas teenust vaatamata sellele, et kostja oli maksmisega viivituses. Sauna käigushoidmiseks tuli hagejal hinda tõsta. Võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Seega ei saa kostja, kes pidi olema teadlik oma kohustuste täitmata jätmise tagajärgedest, tugineda sellele, et hageja tõstis pileti hinda.
11.Hageja pidas asjasse mittepuutuvaks kostja väidet, mille kohaselt ei ole arvetel kirjas, millise lepingu alusel on need esitanud. Kostjale pidi olema teada, millise õigussuhte alusel hageja talle teenust osutab ja arveid esitab. Arveid esitati igakuiselt ja igal arvel oli selle esitamise kuupäev kirjas.
12.Hageja tõi ka välja, et poolte vahel sõlmitud lepingu muutmise kokkulepe oli kehtiv ja pooltele siduv. Kostja on andud lepingu muutmise kokkuleppe punktile 2 meelevaldse tõlgenduse. Lepingu tingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist vastavalt VÕS § 29 lõikele 6. Sõna või väljendi
mitmetähenduslikkuse korral tuleb mõista väljendit viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (VÕS § 29 lg 7). Lepingu muutmise kokkuleppe punktis 2 kasutatud väljendit „ennetähtaegsel lõpetamisel“ tuleb sisustada selliselt, et leppetrahvi maksmise kohustus tekib kostjal siis, kui ta ütleb lepingu erakorraliselt üles ilma üheaastast ette teatamise tähtaega järgimata. Kokkuleppe eesmärgiks oli anda hagejale oma majandustegevuse ümberkorraldamiseks mõistlik aeg ning korvata hagejal tekkinud kahjud siis, kui seda tähtaega ei anta. Kostja tõlgendus ei ole aktsepteeritav juba seetõttu, et see muudaks lepingu muutmise kokkuleppe punkti 2 viimase lause sisutuks. VÕS § 29 lg 8 kohaselt eelistatakse lepingu tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt on lepingutingimus seaduslik või kehtiv.
13.Isegi juhul, kui hageja oleks mõnda lepingulist kohustust rikkunud ja oleks vastutanud rikkumise eest, oleks kostja pidanud talle andma VÕS § 196 lg 2 alusel mõistliku tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks, mida kostja ei teinud. Alles pärast täiendava mõistliku tähtaja lõppemist võis kostjal tekkida õigus leping erakorraliselt üles öelda.
14.Kohtule 29.04.2011.a esitatud menetlusdokumendis tõi hageja välja, et täiendavas kokkuleppes märgitud tasumäär ei ole ebamõistlikult suur. Poolte vahel kehtis leping selle algse tasuga summas 10 000 krooni enam kui kümme aastat. Tasu tõstmine oli põhjendatud, arvestades majandusliku situatsiooni muutumist kümne aastaga. Mistahes väited Paldiski linnapea tegevuse kohta ei ole asjakohased, sest hageja ei pea kandma vastutust kostja administratiivse suutmatuse eest. Linnapea volitused ja nende väidetav kuritarvitamine on kostja siseasi. Hagejal puudus igasugune teave kostja majandusliku seisundi kohta. Kohalik omavalitsus ei tohi olla sõnamurdlik ka tsiviilõiguslikes suhetes. Hagejal oli õiguspärane ootus lepingu kestmajäämisele, mida kostja lepingu ülesütlemisega rikkus.
15.Hageja leidis samuti, et ta ei pea tõendama tasumäära tõstmise põhjendatust või põhjendamatust. Privaatautonoomia põhimõttest tuleneb poolte õigus sõlmida lepinguid igasuguse hinnaga. Hageja vaidles vastu ka leppetrahvi vähendamise nõudele. Tegemist ei olnud leppetrahviga VÕS § 158 lg 1 tähenduses, vaid kostja kohustusega maksta hagejale kokku lepitud summa juhul, kui kostja ütleb lepingu üles ette teatamise tähtaega järgimata.
16.09.06.2011.a kohtule esitatud menetlusdokumendis leidis hageja, et tema ja kostja vahel sõlmitud leping oli töövõtuleping vaatamata sellele, et tegemist oli kestvuslepinguga. Hageja tõi sealhulgas näite, et ka lepingud kontserdi, võistluse või muu sarnase ürituse läbiviimise kohta kujutavad endast töövõtulepinguid. Lepingulise tulemuse saavutamine ehk saunateenuse osutamine oli täielikult hageja mõjusfääris ega sõltunud välistest faktoritest nagu tavaliste käsunduslepingute puhul. Teisalt möönis hageja, et pooltevaheline leping võib olla käsitletav ka käsunduslepinguna VÕS § 619 tähenduses. Käsunduslepinguga võib tegemist olla eeskätt seetõttu, et oluline oli teenuse osutamine kui protsess, mitte selle lõpptulemuse kvaliteet. Sõltumata hageja pingutustest ei olnud võimalik garanteerida saunateenuse vastavust iga kliendi ootustele. Hageja leidis, et tema tasunõude sissenõutavuse küsimuses ei ole oluline, kas kohaldada VÕS töövõtulepingu või käsunduslepingu sätteid. Pooled on lepingus kokku leppinud tasu maksmise arvete alusel. Kostja on arved kätte saanud ja selle üle vaidlust ei ole.
17.Hageja rõhutas, et enne 2009.a detsembrit ei tundnud kostja kordagi huvi sauna külastatavuse kohta. Hageja pidas erandlikult kostja nõudmisel arvet 2009.s detsembris sauna külastanud isikute üle. Saunal oli aastate jooksul kujunenud välja kindel külastajaskond, mis püsis ühes vahemikus. Poolte vahel sõlmitud lepingu punktist 2.1.4 ei tulenenud hagejale kohustust koguda üksikasjalikke statistilisi andmeid sauna külastajate kohta, vaid tal tuli anda üldine ülevaade sauna tegevusest. Pooled ei olnud lepingu punktist 2.1.4. tuleneva kohustuse täitmise viisis täpsemalt kokku leppinud. Külastajate vanuse kohta üksikasjaliste andmete kogumine oleks olnud võimatu, kuna hagejal ei ole õigust nõuda külastajate isikuandmete avaldamist talle. Lepingu punktist 2.1.4 tulenes, et hageja pidi kostja nõudmisel aru andma oma kohustuste täitmisest, mitte koguma üksikasjalikku külastusstatistikat.
18.Hageja keeldus aruannete täiendavast esitamisest kostjale VÕS § 110 lg 1 alusel. VÕS §110 lg 1 ei eelda kindlas vormis tahteavalduse tegemist teisele poolele. Hageja tahe keelduda oma kohustuse täitmisest kuni kostja täidab oma lepingulised kohustused hageja ees pidi kostjale olema äratuntav pärast hageja 19.02.2010.a kirja ja arvete saamist. Kostja ei andnud hagejale mõistlikku täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Aruandluskohustus oli kõrvalkohustus, mille täitmisest ei sõltunud kunagi hageja tasunõude sissenõutavaks muutumine.
19.Harju Maakohtu 10.10.2011.a istungil märkis hageja esindaja, et pooled sõlmisid lepingu muutmise kokkuleppe, kuna sauna ei olnud 10 aastat remonditud, see oli amortiseerunud. Hageja võttis endale kohustuse investeerida ruumide parendamisse. 10 aasta jooksul alates lepingu sõlmimise ajast olid hinnad tõusnud ja tõusnud ka tööjõu kulud. Leping hind ei taganud hagejale enam samaväärset sooritust. Poolte vahel oli välja kujunenud tava, kus igakuiste aruannete esitamist ei peetud otstarbekaks ning seda varem hagejalt ei nõutud. Lepingu ülesütlemise tõttu jäi hageja ilma oma senisest tuluallikast ning saunateenuse osutamine oli hageja põhitegevusala. Hageja planeeris oma tegevust sellisena, et leping kehtiks. Poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel oli suunatud sellele, et leppida kokku kindel hagejale tasutav summa ülesütlemistähtaja mittejärgimisel. See summa ei sõltunud hageja kuludest ega kuulunud suurendamisele või vähendamisele. Eesmärgiks oli tasakaalustada mõlema poole riske.
KOSTJA VASTUVÄITED
20.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja kinnitas, et poolte vahel oli sõlmitud 02.05.2000.a töövõtuleping saunateenuste osutamiseks Paldiski avalikus saunas . Leping kehtis selle punkti 1.4. järgi tähtajatuna. Lepingu punkti 2.1.3 kohaselt kohustus hageja osutama saunateenuseid piletihinnaga maksimaalselt 30 krooni. Lepingu punkti 2.1.4 järgi kohustus hageja andma kostjale vastavalt viimase päringule aru oma kohustuste täitmisest, sealhulgas külastajate arvust, vanusest, külastamise sagedusest jne. Kostja pidi hagejale tasuma kohustuste nõuetekohase täitmise eest 10 000 krooni kuus.
21.18.12.2009.a sõlmiti poolte vahel lepingu muutmise kokkulepe, millega muudeti lepingut tagasiulatuvalt alates 01.12.2008.a ning lepinguliseks tasuks sai 19 000 krooni kuus. Samuti lepiti kokku lepingu punkti 6 muutmises.
22.04.01.2010.a esitas hageja kostjale arve nr 11 summas 19 000 krooni. 29.01.2011.a esitas kostja hagejale omakorda kohustuste täitmise päringu ning soovis hiljemalt 10.02.2010.a saada aruannet 2009.a kohta kuude lõikes külastajate arvu, külastajate vanuse ja külastamise sageduse kohta. Aruannetele paluti lisada aruandes käsitletud andmete alusdokumendid. Nõutud aruannet hageja kostjale ei esitanud.
23.Aruandes esitamise asemel paigaldas hageja sauna uksele teatise, milles avaldas, et seoses Paldiski Linnavalitsuse poolt piletihinna doteerimise peatamisega alates 01.02.2010.a on pileti hind 50 krooni. 01.02.2010.a esitas hageja kostjale arve veebruarikuu eest.
24.09.02.2010.a esitas grupp Paldiski linna elanikke kostjale pöördumise, milles nad palusid üle vaadata linnasauna pileti hinna: Lisaks avaldati rahulolematust ruumide puhtuse ja temperatuuri üle.
25.Kuna kostja sai teada olulisest lepingu rikkumisest ning kuna hageja ei olnud esitanud kostjale 10.02.2010.a nõutud aruannet, ütles kostja oma 12.02.2010.a teatisega lepingu üles.
26.19.02.2010.a esitas hageja kostjale avalduse, milles selgitas, et piletihinna tõstmise vajadus
oli tingitud kostja poolt arvete tasumata jätmisest. 01.03.2010.a esitas hageja kostjale arve nr 4 teenuste osutamise eest veebruarikuus. Samuti esitas hageja kostjale arve nr 5 summas 114 000 krooni leppetrahvi nõudega. Kostja teatas hagejale 06.09.2010.a, et ta ei nõustu hageja nõudega.
27.Kostja pidas hageja nõuet alusetuks, kuna hageja lepinguliseks kohustuseks ei olnud ainult saunateenuste osutamine. Hageja poolt on kostja hinnangul täitmata nõude esitamise eeldused. Hageja kohustused olid ette nähtud lepingu punktis 2.1. Muuhulgas oli hageja kohustatud hoidma saunapileti maksimaalhinda ning esitama kostjale vastavalt viimase päringutele aruandeid. Kostja pidi hagejale tasuma lepingu nõuetekohase täitmise eest vastavalt lepingu punktile 2.2. Seega ei kohustunud kostja tasuma hagejale mitte ainult saunateenuste osutamise eest, vaid kogu lepingu nõuetekohase täitmise eest. Hagejal puudub alus nõuda tasu üksnes saunateenuste osutamise eest. Pooled ei ole kokku leppinud, et kostjal oleks olnud kohustus tasuda hagejale ainult mõnede kohustuste täitmise eest. Samuti ei tulene lepingust, et kostja oleks pidanud tasuma hagejale tegevustoetust, nagu on kirjas esitatud arvetel.
28.Kostja on korduvalt teavitanud hagejat lepingust tulenevate kohustuste mittenõuetekohasest täitmisest. Hageja ei ole kunagi eeltoodu suhtes vastuväiteid esitanud ning hageja on tunnistanud lepingu mittenõuetekohast täitmist.
29.Hageja ei täitnud lepingus toodud saunapileti maksimumhinna tagamise kohustust, vaid nõudis linna elanikelt pileti eest 50 krooni. Kostjale 19.02.2010.a esitatud avalduses tunnistas hageja, et ta tõstis pileti hinda. Teavitades elanikke piletihinna tõusust, on hageja teatanud, et hinnatõus on põhjustatud kostja poolt piletihinna doteerimise peatamisest. Kostja ei ole soovinud piletihinna tõusu ja selline hageja tegevus on vastuolus lepinguga. Lepingu ülesütlemise suhtes hageja vastuväiteid esitanud ei ole.
30.Lepingu punktist 2.1.4. tulenes hageja kohustus esitada kostjale aruandeid vastavalt viimase päringutele. Sellise päringu esitaski kostja hagejale 29.01.2010.a, kuid hageja ei ole aruannet esitanud kuni käesolevani. Seega ei ole hageja lepingut nõuetekohaselt täitnud. Kuna hageja ei ole lepingut täitnud, ei saa ta esitada nõudeid lepingu punkti 2.2. ja lepingu muutmise kokkuleppe punkti 1 alusel. Esitatud arvetest ei nähtu, millise aasta eest need esitatud on.
31.Kostja pidas põhjendamatuks ka hageja leppetrahvi nõuet. Lepingu punkti 1.4. kohaselt oli leping tähtajatu. Tähtajatut lepingut ei ole võimalik ennetähtaegselt lõpetada, mistõttu ei ole võimalik kokkuleppes ette nähtud leppetrahvi kohaldamine. Hageja on moonutanud lepingus kokku lepitut, väites, et pooled leppisid kokku leppetrahvi tasumises lepingu ülesütlemisel ette teatamise tähtaja järgimata jätmisel. Sellist leppetrahvi kokkulepet lepingust ei tulene. Kuna kostja ei ole rikkunud kohustust, mille jaoks leppetrahv kokku lepiti ning kostja ei saanudki sellist kohustust rikkuda, on hageja leppetrahvinõue alusetu.
32.Viivisenõude osas leidis kostja, et viivisenõude esitamise eeldused on täitmata. Kostja ei ole olnud viivituses rahaliste kohustuste täitmisega. Kostjal puudub hagejale raha tasumise kohustus.
33.Kostja tõi oma 11.04.2011.a menetlusdokumendis välja, millisel ajaperioodil oli Paldiski linnapeaks olnud JM. Oma viimastel ametisoleku päevadel 19.11.2009.a kuni 22.11.2009.a asus JM linnapeana tegema tehinguid ja andma käskkirju, mis olid ilmselgelt hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja loetles seejuures mitmeid nimetatud linnapea poolt antud käskkirju erinevate linnavalitsuse teenistujate kohta. Käskkirjade andmisel ületas linnapea oma pädevuse piire. Samuti allkirjastas linnapea vahetult enne oma volituste lõppemist hageja ja kostja vahel 18.12.2009.a töövõtulepingu muutmise kokkuleppe, mis on jõustatud tagasiulatuvalt alates 01.12.2008.a. Tasu tõstmine sedavõrd suures ulatuses, nagu see on kokkuleppes kirjas, oleks pidanud tuginema sisulistele põhjendustele ja kalkulatsioonidele. Linnapea JM ametisoleku ajal ei viidud läbi toiminguid, et selgitada välja hagejale makstava tasu suurendamise tegelikku
vajadust.
34.Paldiski linna eelarvepoliitikat arvestades ei pidanud uus linnavalitsus võimalikuks tasuda hagejale lepingu alusel tasu enne, kui hageja täidab korrektselt kõik lepingust tulenevad kohustused, mistõttu esitas kostja hagejale 29.01.2010.a päringu. Pärast päringu saatmist ei keeldunud kostja oma kohustuste täitmisest. Kohustuse täitmise asemel otsustas hageja ühepoolselt tõsta hinda.
35.Kostja leidis, et Paldiski linnapea JM sõlmis lepingu teenuse osutajat erakordselt soodustavatel ja Paldiski linnale kahjulikel tingimustel. Hageja ei esitanud kostjale mistahes avaldust või põhjendust lepingulise tasu tõstmiseks. Kostja ei pidanud samas vajalikuks lepingu vaidlustamist, vaid soovis eelnevalt kontrollida hageja poolt lepingu täitmist. Kui hageja oleks järjepidevalt kogunud andmeid kohustuste täitmise kohta, ei ole hagejal probleeme tekkinud. Hageja neid andmeid aga ei kogunud, mistõttu on küsitav, kas hageja üldse vajas lepingulise tasu tõstmist.
36.Leppetrahvi sisaldav kokkulepe sõlmiti JM viimastel ametisoleku päevadel, mil linnapea eesmärgiks oli kahjustada võimalikult suures ulatuses Paldiski linna huve.
37.Enne 18.12.2009.a ei olnud poolte vahel leppetrahvi osas kokkulepet ja hageja ka ei nõudnud sellise kokkuleppe sõlmimist. Arvestades lepingu sõlmimise tegelikke tagamaid, oli selle ülesütlemine uue linnavalitsuse poolt väga tõenäoline. Leppetrahvi kokkuleppe tegelik eesmärk oli kostja huvide kahjustamine.
38.Kostja leidis, et kui kohus loeb õigeks hageja tõlgenduse leppetrahvi osas, tuleb leppetrahvi lugeda ebamõistlikult suureks ning seda tuleb vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel. Leppetrahvi vähendamisel tuleb aluseks võtta enne kokkuleppe sõlmimist töövõtulepingus ette nähtut. Varasema lepingu kohaselt oli tasu suurus 10 000 krooni ning korralise ülesütlemise tähtaeg oli 30 päeva. Hageja pidas 10 aasta jooksul mõistlikuks, et ta suudab oma majandustegevuse 30 kalendripäeva jooksul ümber korraldada. Kostja pidas mõistlikuks leppetrahvi summas 10 000 krooni ehk 639,12 eurot.
39.Harju Maakohtu 09.05.2011.a eelistungil nõustus kostja, et tehingud poolte vahel ei ole tühised ning lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimiseks olid kostja linnapeal olemas volitused. Samas puudus kostja arvates majanduslik vajadus lepingu tasu tõstmiseks. Hinna alandamise avaldust ei ole kostja hagejale esitanud. Kostjapoolsete kohustuste täitmisest keeldumise aluseks oli VÕS § 110. Hagejale ei antud täiendavat tähtaega lepingu täitmiseks, kuna linnaelanikelt tulid kaebused. Arvete maksmata jätmine ei andnud hagejale õigust tõsta piletihinda. Seeläbi rikkus hageja oluliselt lepingut. Lepingu ülesütlemise põhjuseks oli hinna tõstmine, mitte puudused teenuste mahus või kvaliteedis. Kostja jättis arved maksmata, sest talle olid arved nii suurtes summades ootamatud. Kostja kinnitas arvete kättesaamist ning rõhutas, et hageja pidi esitama aruandeid ka teiste kuude kohta, mitte ainult detsembri kohta.
40.Kostja leidis oma 25.07.2011.a menetlusdokumendis, et talle jääb arusaamatuks, millest tulenevalt pidi hageja lepingu punkti 2.1.4 alusel koguma vaid üldist külastusstatistikat. Kui see nii oleks olnud, oleks hageja võinud sellise üldise aruande kostjale ka esitada. Lepingu punktist 2.1.4 tuleneb selgelt, et kostja päringu peale tuleb hagejal oma tegevusest aru anda, sealhulgas esitada statistilisi andmeid. Seega pidi hageja pidevalt valmis olema nende andmete esitamiseks. Hageja seisukoht, mille kohaselt ta esitas kostjale ühe kuu statistika, kinnitab lepingu rikkumist hageja poolt. Hagejal puudus igasugune alus jätta lepingu punktist 2.1.4 tulenevad kohustused täitmata. Isegi kui hageja käitumist võiks lugeda VÕS§ 110 lg 1 alusel oma kohustuse täitmisest keeldumiseks, siis puudus tal selleks õigus VÕS § 110 lg 3 alusel. Hageja tahe oma kohustuste täitmisest keeldumiseks ei nähtu hageja 19.02.201.a. kirjast ega 01.03.2010.a arvest.
41.Kostja leidis, et hageja leppetrahvi nõue on muutunud ebaselgeks. Hageja on asunud väitma, et tegu polnud mitte leppetrahvi, vaid kompensatsiooniga. Kompensatsiooni näol on tegemist hüvitisega, kuid sellise nõude rahuldamiseks ei ole hageja oma nõuet piisavalt põhistanud ega tõendanud. Selgusetuks jääb, milles üldse on seisnenud hageja majandustegevuse ümberkorraldamine. Teiseks ei ole selge, millised kulud sellega kaasnesid, mille kompenseerimist hageja nõuab. Selgusetuks jääb, miks on hageja majandustegevus sedavõrd eriline, et selle ümberkorraldamiseks kulub terve aasta. Lähtudes leppetrahvi kokkuleppe sõnastusest, sai see olla mõeldud üksnes juhuks, kui kostja ütleb lepingu ennetähtaegselt üles. Kostja ei tõlgenda lepingut erinevalt selle tekstist. Kokkuleppe sõlmimisel jäeti tähelepanuta, et leping oli tähtajatu. Kokkulepe ei ole täidetav.
KOHTU PÕHJENDUSED
42.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
43.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja sõlmisid 02.05.2000.a töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja osutama avalikkusele saunateenuseid ning kostja kohustus osutatud teenuste eest hagejale igakuiselt tasuma; 2) poolte vahel sõlmitud töövõtuleping oli tähtajatu; 3) töövõtulepingu punkti 2.1.3. kohaselt kohustus hageja pakkuma avalikkusele saunateenuseid piletihinnaga 30 krooni; 4) 18.12.2009.a sõlmisid pooled kokkuleppe töövõtulepingu muutmiseks, millega kehtestati alates 01.12.2008.a saunateenuste osutamise igakuiseks tasuks 19 000 krooni kuus; 5) 18.12.2009.a kokkuleppe punkt 2 nägi ette, et leping lõpeb, kui sellest huvitatud pool teatab teisele poolele kirjalikult ette ühe aasta. Kokkulepe nägi ka ette, et lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tellija algatusel tasub kostja hagejale leppetrahvi lepingu kuutasu kuuekordses määras; 6) 04.01.2010.a esitas hageja kostjale arve nr 11 detsembrikuu eest, mida kostja ei tasunud; 7) 01.02.2010.a esitas hageja kostjale arve nr 2 jaanuarikuu eest, mida kostja samuti ei tasunud; 8) 29.01.2010.a esitas kostja hagejale päringu, milles ta soovis hiljemalt 10.02.2010.a saada aruannet 2009.a kohta kuude lõikes sauna külastajate arvu, külastajate vanuse ja külastamise sageduse kohta. Samuti soovis kostja, et hageja esitaks talle aruandes käsitletud andmete alusdokumendid; 9) hageja esitas kostjale andmed külastajate arvu kohta 04.01.2010.a koostatud arves nr 11, kuid vastusena kostja 29.01.2010.a päringule hageja kostjale täiendavaid aruandeid ega andmeid ei esitanud; 10) hageja avalikustas saunateenuste kasutajatele teate, mille kohaselt osutatakse saunateenuseid alates 01.02.2010.a seoses Paldiski Linnavalitsuse poolt piletihinna doteerimise peatamisega hinnaga 50 krooni; 11) kostja hagejale aruannete esitamiseks täiendavat tähtaega ei andnud, vaid teatas hagejale 12.02.2010.a teatises, et pooltevaheline leping on üles öeldud alates 12.02.2010.a; 12) hageja osutas avalikkusele saunateenuseid kuni 12.02.2010.a; 13) hageja saatis kostjale 19.02.2010.a avalduse, milles selgitas, et piletihinna tõstmine oli tingitud sellest, et kostjal olid tasumata viimased arved; 14) hageja saatis kostjale 01.03.2010.a veebruarikuu saunateenuste eest arve nr 4 ning sellega koos saatis hageja kostjale arve nr 5 leppetrahvi nõudes summas 114 000 krooni, kuid kostja nimetatud arveid ei tasunud.
44.Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, milline oli hageja lepinguliste kohustuste sisu ning kas tema tasunõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks või mitte. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli õigus lepingu hageja kohustuste rikkumise tõttu erakorraliselt üles öelda ning kas sellest tulenevalt on kostjal kohustus tasuda hageja esitatud arveid või mitte. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tõlgendada 18.12.2009.a sõlmitud kokkuleppe punkti 2 ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi või mitte. Alternatiivselt on kostja esitanud kohtule leppetrahvi vähendamise nõude.
45.Kohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, kas poolte vahel 02.05.2000.a sõlmitud lepingu näol oli tegemist töövõtu- või käsunduslepinguga, kuna lepingule kohaldatavast õigusest sõltub, kuidas määratleda hageja tasunõude sissenõutavaks muutumist. Seejärel hindab kohus, millised lepingulised kohustused olid hagejal lepingu alusel ja kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks või mitte. Järgnevalt kohus analüüsib, kas või millisel lepingupoolel oli õigus keelduda oma lepinguliste kohustuste täitmisest ning kas kostjal oli õigus leping erakorraliselt üles öelda, kuna hageja rikkus lepingulisi kohustusi. Viimaks annab kohus hinnangu hageja leppetrahvi ja viivise nõudele. Lepingu suhtes kohaldatav õigus
46.Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et 02.05.2000.a sõlmitud leping kehtis selle punkti 1.4. alusel tähtajatuna ning järelikult oli tegemist kestvuslepinguga. Hageja on väitnud, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, kuna näiteks lepinguid kontserdi, võistluse või muu ürituse korraldamiseks tuleks pidada töövõtulepinguteks. Hageja leidis, et lepingulise tulemuse saavutamine ehk saunateenuse osutamine oli täielikult hageja mõjusfääris ega sõltunud välistest faktoritest. Teisalt möönis hageja, et pooltevaheline leping võib olla käsitletav ka käsunduslepinguna VÕS § 619 tähenduses. Sõltumata hageja pingutustest ei olnud võimalik garanteerida saunateenuse vastavust iga kliendi ootustele. Hageja leidis, et tema tasunõude sissenõutavuse küsimuses ei ole oluline, kas kohaldada VÕS töövõtulepingu või käsunduslepingu sätteid. Kostja leidis, et tegemist on käsunduslepinguga.
47.VÕS § 619 näeb ette, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Nii töövõtuleping kui ka käsundusleping on teenuse osutamise lepingud, kuid nende eristamisel on oluline see, kas leping on suunatud tulemuse saavutamisele või teenuse osutamisele (RK TKo 07.10.2009.a nr 3-2-193-09, p 11). Käsunduslepingu sisuks on teenuse osutamise protsess, mitte tulemuse kui sellise saavutamine (RK TKo 22.06.2011.a nr 3-2-1-56-11, p 14).
48.Kohus leiab eeltoodust lähtuvalt, et poolte vahel sõlmitud leping oli käsundusleping, kuna leping ei olnud suunatud mõne kindlapiirilise tulemuse saavutamisele, vaid selle eesmärgiks oli tagada saunateenuse pidev osutamine avalikkusele. Seega oli lepingu eesmärgiks teenuse osutamine kui protsess. Kohus selgitab hagejale, et erinevate ürituste korraldamisele suunatud teenuse lepingute puhul on eesmärgiks ikkagi konkreetse tulemuse ehk ürituse läbiviimine. Hageja puhul sellist eesmärki lepingust tuvastada ei ole võimalik. Hageja lepingulised kohustused ja tasunõude sissenõutavaks muutumine
49.Kohus leiab, et lepingu suhtes kohaldatava õiguse määratlemine on vajalik seetõttu, et töövõtulepingust tuleneva töövõtutasu sissenõutavaks muutumisele ja käsundilepingust tuleneva tasu sissenõutavaks muutumisele näeb seadus ette erinevad eeldused. Töövõtutasu sissenõutavaks muutumise eelduseks VÕS § 637 lg 3 järgi on töö valmimine. Kuivõrd käsundusleping ei ole suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele ehk töö valmimisele, tuleb käsunduslepingu puhul tasunõude sissenõutavaks muutumise hindamisel lähtuda teistest
kriteeriumidest.
50.Hageja on leidnud, et tema tasunõue kostja vastu on selge ja sissenõutav. Hageja viitas, et lepingu punktis 1.6. leppisid pooled kokku, et teenused loetakse kostja poolt vastuvõetuks, kui tellija ei esita teenuste osutamise kalendrikuule järgneva kalendrikuu 15.-ndaks päevaks kirjalikku pretensiooni. Ühtegi kirjalikku pretensiooni osutatava teenuse lepingule mittevastavuse kohta kostja esitanud ei ole.
51.Kostja vaidles hageja väidetele vastu ja leidis, et hageja lepinguliseks kohustuseks ei olnud ainult saunateenuste osutamine. Muuhulgas oli hageja kohustatud hoidma saunapileti maksimaalhinda ning esitama kostjale vastavalt viimase päringutele aruandeid. Kuna hageja neid kohustusi ei täitnud, ei ole järelikult hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Kostja pidi hagejale tasuma ainult lepingu nõuetekohase täitmise eest vastavalt lepingu punktile 2.2 ja kostja pidi hagejale tasuma kogu lepingu nõuetekohase täitmise eest. Hagejal puudub alus nõuda tasu üksnes saunateenuste osutamise eest.
52.VÕS § 628 lg 1 näeb ette, et kui käsundisaajale maksmisele kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel. Seega tuleneb eeltoodust, et käsundilepingust tuleneva tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks selliste lepingute puhul, kus tasu tuleb maksta teatud ajavahemike möödumisel, on esmalt lepingu kehtivus. Teiseks tuleb teenuse osutajal tõendada, et ta on teenust osutanud. Teenuselepingu alusel nõude esitamisel peab hageja tõendama, et ta on teenust osutanud. Kostja peab tõendama, et teenuse osutaja on lepingut rikkunud (RK TKo 07.10.2009.a nr 3-2-1-93-09, p 17). Hageja tasunõude eelduseks on lepingu kehtivus selle perioodi osas, mille eest ta tasu nõuab (RK TKo 07.10.2009.a nr 3-2-1-93-09, p 12).
53.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et leping kehtis kuni 12.02.2010.a. Hageja nõuab kostjalt lepingust tuleneva tasu maksmist kuni lepingu ülesütlemise päevani. Lepingu punkt 2.2. nägi ette tasu maksmise perioodiliste igakuiste maksetena hageja poolt kostjale esitatud arvete alusel. Seega on käesolevas asjas kohtu hinnangul tõendatud, et poolte vahel oli selline kehtiv leping, mis nägi kostjale ette tasu maksmise teatud ajavahemike möödumisel.
54.Järgmiseks hindab kohus seda, milliseid teenuseid hageja kostjale osutama pidi. Hageja leidis, et ta on täitnud nõuetekohaselt lepingust tulenevad kohustused ja osutanud vajalikku teenust. Hageja osutas teenust kuni lepingu ülesütlemiseni vaatamata sellele, et kostja jättis tasu maksmata. Selleks, et sauna käigus hoida, oli hageja sunnitud piletihinda tõstma, sest linnasauna võime end 30 kroonise piletihinnaga ära majandada sõltus otseselt kostja poolt lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti leidis hageja, et enne 2009.a detsembrit ei tundnud kostja kordagi huvi sauna külastatavuse kohta. Hageja pidas erandlikult kostja nõudmisel arvet 2009.s detsembris sauna külastanud isikute üle. Poolte vahel sõlmitud lepingu punktist 2.1.4 ei tulenenud hagejale kohustust koguda üksikasjalikke statistilisi andmeid sauna külastajate kohta, vaid tal tuli anda üldine ülevaade sauna tegevusest. Pooled ei olnud lepingu punktist 2.1.4. tuleneva kohustuse täitmise viisis täpsemalt kokku leppinud. Külastajate vanuse kohta üksikasjaliste andmete kogumine oleks olnud võimatu, kuna hagejal ei ole õigust nõuda külastajate isikuandmete avaldamist talle. Lepingu punktist 2.1.4 tulenes, et hageja pidi kostja nõudmisel aru andma oma kohustuste täitmisest, mitte koguma üksikasjalikku külastusstatistikat.
55.Kostja leidis, et lepingust ei tulenenud, et kostjal oleks olnud kohustus tasuda hagejale ainult mõnede kohustuste täitmise eest. Lepingu punkti 2.1.4. järgi oli hagejal kohustus esitada kostjale aruandeid vastavalt viimase päringutele. Sellise päringu esitaski kostja hagejale 29.01.2010.a, kuid hageja ei ole aruannet esitanud kuni käesolevani. Seega ei ole hageja lepingut nõuetekohaselt täitnud. Kuna hageja ei ole lepingut täitnud, ei saa ta esitada nõudeid lepingu punkti 2.2. ja lepingu muutmise kokkuleppe punkti 1 alusel. Esitatud arvetest ei nähtu, millise
aasta eest need esitatud on. Paldiski linna eelarvepoliitikat arvestades ei pidanud uus linnavalitsus võimalikuks tasuda hagejale lepingu alusel tasu enne, kui hageja täidab korrektselt kõik lepingust tulenevad kohustused, mistõttu esitas kostja hagejale 29.01.2010.a päringu
56.VÕS § 76 lg 1 näeb ette, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 76 lõikele 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Samuti näeb VÕS § 76 lg 4 ette, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 23 järgi võivad lepingupoolte kohustused tuleneda muuhulgas ka poolte vahel väljakujunenud praktikast ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.
57.Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu (toimiku lk 8-10) punkt 1.1. nägi ette, et lepingu eesmärgiks on täitja poolt ja vastutusel tellijale tasu eest lepinguga ettenähtud teenuste osutamine Paldiski avalikus saunas . Hageja kohustusi reguleeris lepingu punkt 2.1, mille kohaselt tuli hagejal osutada avalikkusele saunateenuseid lepingus toodud aegadel. Lepingu punkti 2.1.3. järgi pidi hageja avalikkusele osutama teenuseid piletihinnaga 30 krooni. Samuti oli hageja kohustatud hoidma objekti puhtana (p 2.1.3), teatama avariiolukordadest (p 2.1.5), osutama teenuseid omal vastutusel (p. 2.1.6), hankima ise teenuse osutamiseks vajaliku materjali (p 2.1.7.), tasuma ise kõik vajalikud maksud (p 2.1.8.). Lepingu punkt 2.1.4 nägi ette, et hageja pidi andma kostjale vastavalt tema päringutele aru oma kohustuste täitmises, sh külastajate arvust, vanusest, külastamise sagedusest jne. Lepingu punkt 1.6. nägi ette, et hageja poolt osutatud teenused loetakse kostja ehk tellija poolt vastuvõetuks, kui tellija ei esita teenuse osutamise kalendrikuule järgneva kalendrikuu 15.-ndaks kuupäevaks kirjalikku pretensiooni. Pretensiooni esitamise korral kohustus hageja kõrvaldama pretensiooni aluseks olevad puudused koheselt lühima vajaliku aja jooksul.
58.Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hageja esmaseks lepinguliseks kohustuseks oli avalikkusele saunateenuste osutamine vastavalt lepingus sätestatud tingimustele. Lepingu eesmärgist ja olemusest tulenevalt oli leping suunatud Paldiski linnas avaliku sauna käigushoidmisele lepingus kokku lepitud aegadel ja piletihindadega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja osutas avalikkusele nimetatud teenust kuni lepingu ülesütlemise ajani 12.02.2010.a. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kuni 01.02.2010.a osutas hageja avalikkusele saunateenuseid piletihinnaga 30 krooni ning alates 01.02.2010.a hinnaga 50 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja oleks teenuse osutamisel jätnud täitmata mõne muu lepingus sätestatud nõude59. Kostja on hagejale ette heitnud lepingu punkti 2.1.4 rikkumist ehk seda, et hageja ei esitanud kostja 29.01.2010.a päringu peale aruandeid kõigi 2009.a kuude kohta koos aruande aluseks olevate dokumentidega hiljemalt 10.02.2010.a. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja esitas ilma kostja vastavasisulise päringute andmed külastatavuse kohta 2009.a detsembris (hageja arve nr 11, toimiku lk 12).
60.Kohus leiab, et kostjal puudus õigus lugeda 2009.a teenuse osutamise kuude suhtes aruannete esitamata jätmist selliseks hageja lepingulise kohustuse rikkumiseks, mis oleks välistanud tasu maksmise kostja poolt. Lepingu p 2.1.4 nägi hagejale ette kohustuse esitada kostjale aruandeid oma kohustuste täitmise kohta vaid tellija nõudmisel. Vaidlus puudub selle üle, et vastavat nõuet ei esitanud kostja kordagi 2009.a jooksul. Lepingu punkt 1.6. nägi ette, et kostjal tuli esitada pretensioonid teenuse osas hagejale iga kalendrikuu 15.-ndaks kuupäevaks. Vaidlus puudub selles, et kostja ei esitanud hagejale ühtegi nõuetekohast ega tähtaegset pretensiooni. Kuigi lepingu p 2.1.4 ei välistanud otsesõnu kostja õigust nõuda aruandeid tagasiulatuvalt, välistas lepingu p 1.6 tagantjärele sellest tulenevate pretensioonide esitamise õiguse. Tuginedes VÕS § 76 lõikele 4 leiab kohus, et poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevalt oli kostja poolt hageja
osutatud teenused 2009.a detsembris ja 2010.a jaanuaris, rääkimata varasematest kuudest 2009.a, juba vastu võetud ning sellise vastuvõtmise korral tuleb eeldada, et need teenused olid osutatud nõuetekohaselt.
61.Samuti nõustub kohus hageja nende väidetega, mille kohaselt poolte vahel kujunenud praktika kohaselt hagejalt varem igakuiseid aruandeid ei nõutud. Asjas üle kuulatud tunnistaja JM kinnitas oma ütlustega (toimi lk 112 pöördel), et hagejalt ei nõutud 2009.a aruandeid sauna külastatavuse kohta. Seega oli hagejal õigus poolte vahel kujunenud praktika alusel eeldada, et kostja neid aruandeid igakuiselt ei soovi, mistõttu hageja saab põhjendatult viidata sellele, et ta tagantjärele vastavaid andmeid ei säilitanud.
62.Kohus leiab samuti seda, et kostjal puudus lepingust tulenevalt õigus nõuda hagejalt lisaks aruandele andmete alusdokumentide esitamist. Mistahes dokumentide esitamise või säilitamise kohustust leping hagejale ette ei näinud. Kohus nõustub ühtlasi hageja väitega, mille kohaselt ei ole vaatamata lepingu punktis 2.1.4 sätestatule andmete kogumine külastajate vanuse kohta täielikult võimalik, kuna selliste andmete näol on tegemist isikuandmetega, milliste avaldamiseks hagejale puudus sauna külastajatel igasugune seadusest tulenev kohustus.
63.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja oli osutanud kostjale lepingu kehtivuse ajal lepingu tingimustele vastavat teenust ning kostja poolt pretensioonide õigeaegse esitamata jätmise korral tuleb lugeda hageja kohustused nõuetekohaselt täidetuteks. Seega on hageja tasunõue kostja vastu muutunud sissenõutavaks. Asjaolule, et hageja tõstis piletihinda alates 01.02.2010.a ning kostja pidas vajalikuks seetõttu leping üles öelda, annab kohus hinnangu alljärgnevalt. Samuti annab kohus täiendava hinnangu hageja poolt 2010.a veebruaris osutatud teenuste eest tasunõude sissenõutavaks muutumisele. Poolte keeldumine oma kohustuste täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel
64.Hageja leidis, et ta ei ole rikkunud lepingu punktis 2.1.4. toodud kohusust, kuna tal tekkis andmete esitamise kohustus pärast kostja poolt vastava päringu saamist. Kostja esitas päringu alles 29.01.2010.a. Hagejal oli õigus andmete esitamisest VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda kuni detsembrikuu arve tasumiseni. Samuti väitis hageja, et lepingu punktis 2.1.4 toodu näol on tegemist lepingulise kõrvalkohustusega, mille täitmine või täitmata jätmine ei oma töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumisele vähimatki mõju. Samuti rõhutas hageja, et kostja ei andnud hagejale mõistlikku täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks.
65.Kostja leidis, et temapoolsete kohustuste täitmisest keeldumise aluseks oli samuti VÕS § 110 lg 1. Hagejale ei antud täiendavat tähtaega lepingu täitmiseks, kuna linnaelanikelt tulid kaebused. Hagejal puudus igasugune alus jätta lepingu punktist 2.1.4 tulenevad kohustused täitmata. Isegi kui hageja käitumist võiks lugeda VÕS § 110 lg 1 alusel oma kohustuse täitmisest keeldumiseks, siis puudus tal selleks õigus VÕS § 110 lg 3 alusel. Hageja tahe oma kohustuste täitmisest keeldumiseks ei nähtu hageja 19.02.201.a. kirjast ega 01.03.2010.a arvest.
66.VÕS § 110 lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. VÕS § 110 lõike 2 punkti 5 järgi ei ole võlgnikul õigust kohustuse täitmisest keelduda, kui tema nõudele ei saa seadusest tulenevalt pöörata sisenõuet.
67.VÕS § 111 lg 1 näeb ette, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 111 lõikest 3 tulenevalt ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.
68.Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud leping oli oma olemuselt vastastikune leping, mille kohaselt oli hagejal kohustus osutada kostjale teenuseid ning kostjal oli kohustus nende eest tasuda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja jättis täielikult tasumata hageja poolt 04.01.2010.a detsembrikuu teenuste eest esitatud arve nr 11 (toimiku lk 12). Nimetatud arve tasumise tähtaeg oli lepingu punkti 2.2. kohaselt 15 päeva jooksul alates teenuste vastuvõtmisest kostja poolt. Kohus leiab, et hageja poolt 2009.a detsembris osutatud teenused tuli lepingu punkti
1.6.järgi lugeda kostja poolt vastuvõetuks hiljemalt 15.01.2010.a, kuna kostja tähtaegselt pretensiooni ei esitanud. Samas esitas kostja hagejale alles 29.01.2010.a nõude aruannete saamiseks lepingu punkti 2.1.4 alusel.
69.Kohus on käesolevas otsuses juba analüüsinud hageja lepinguliste kohustuste sisu ning on jõudnus järeldusele, et hageja peamiseks lepinguliseks kohustuseks oli lepingus ettenähtud tingimustel ja korras avalikkusele saunateenuse osutamine. Vaidlus puudub selles, et sellistele nõuetele vastavat saunateenust hageja ka 2009.a detsembris ning 2010.a jaanuaris osutas. Hagejal puudus kohustus esitada kostjale iseseisvalt aruandeid, vaid see kohustus tekkis tal alles pärast kostja poolt vastava päringu saamist.
70.Kohus leiab, et kirjeldatud olukorras kuulub kohaldamisele VÕS § 111 lg 3, sest kostja poolt aruannete esitamata jätmise tõttu oma lepinguliste kohustuste mittetäitmine ei vasta hea usu põhimõttele. Hageja oli nii päringu esitamise ajal kui ka hiljem oma lepingulise kohustuse suuremas osas ja ilma puudusteta täitnud. Kohus nõustub hagejaga selles osas, et aruande esitamise kohustuse näol oli tegemist ebaolulise kõrvalkohustusega ning leping ei näinud kostjale ette võimalust vähendada tasu näiteks aruannetest tulenevate andmete alusel.
71.Teisalt leiab kohus, et hagejal oli õigus omapoolsete kohustuste täitmisest keeldumisel ehk saunateenuste osutamisel lepingus märgituga võrreldes kõrgema hinnaga VÕS § 110 lg 1 alusel. Hageja tõstis piletihinda 50 kroonini alles alates 01.02.2010.a ning seda olukorras, kus kostja oli hageja sissenõutavaks muutunud tasunõude jätnud kahe kuu ulatuses tasumata. Sellises olukorras oli hagejal õigus tugineda VÕS § 110 lõikele 1, kuna tema nõude ja kohustuse vahel oli tihe seos. Käesolevas asjas üle kuulatud tunnistaja JM kinnitas oma ütlustega (toimiku lk 112, pöördel), et saun oli avalikes huvides Paldiski linnas vajalik, kuid selle ülapidamisega oli raskusi. Kohus peab põhjendatuks hageja väidet, mille kohaselt ei olnud tal majanduslikult võimalik jätkata saunateenuse osutamist sama piletihinna alusel olukorras, kus kostja oli jätnud mitme kuu arved tasumata. Samuti nõustub kohus hageja väidetega selles osas, et VÕS § 110 lg 1 ei näe võlgnikule ette formaalset kohustust oma keeldumisest võlausaldajale otsese tahteavaldusega teatada. Lepingu ülesütlemine
72.Järgnevalt peab kohus vajalikuks hinnata, kas kostja poolt lepingu erakorraline ülesütlemine oli põhjendatud. Hageja ei ole käesolevas asjas küll kostjale ette heitnud seda, et lepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud põhjendatud, kuid samas on hageja leidnud, et ta ei rikkunud oma lepingulisi kohustusi. Kohus leiab, et hageja nõude põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, kas kostja ütles lepingu erakorraliselt üles seaduslikult või mitte.
73.Hageja väitis käesolevas asjas, et kostja ütles poolte vahel sõlmitud lepingu 12.02.2010.a etteteatamise tähtaega järgimata üles. Isegi juhul, kui hageja oleks mõnda lepingulist kohustust rikkunud ja oleks vastutanud rikkumise eest, oleks kostja pidanud talle andma VÕS § 196 lg 2 alusel mõistliku tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks, mida kostja ei teinud. Alles pärast täiendava mõistliku tähtaja lõppemist võis kostjal tekkida õigus leping erakorraliselt üles öelda.
74.Kostja leidis, et kuna ta sai teada olulisest lepingu rikkumisest ning kuna hageja ei olnud esitanud kostjale 10.02.2010.a nõutud aruannet, ütles kostja oma 12.02.2010.a teatisega lepingu üles. Arvete maksmata jätmine ei andnud hagejale õigust tõsta piletihinda. Seeläbi rikkus hageja oluliselt lepingut. Lepingu ülesütlemise põhjuseks oli hinna tõstmine, mitte puudused teenuste mahus või kvaliteedis.
75.VÕS § 631 sätestab, et kumbki lepingupool võib nii tähtajalise kui tähtajatu käsunduslepingu üles öelda käesoleva seaduse §-s 630 sätestatut järgimata, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. VÕS § 196 lg 1 näeb ette, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lõikest 2 tuleneb, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel.
76.VÕS § 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupoole nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
77.Kohus leiab, et tähtajatute käsunduslepingu puhul on VÕS §-d 631 ja 196 sisuliselt samatähenduslikud. VÕS § 196 lõikest 2 tuleneb selgelt, et lepingu rikkumise korral tuleb enne selle ülesütlemist anda teisele poolele täiendav tähtaeg. Asjas puudub vaidlus selles, et kostja hagejale täiendavat tähtaega aruannete esitamiseks või piletihinna muutmiseks ei andnud. Täiendava tähtaja andmata jätmine on õigustatud üksnes VÕS § 116 lg 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel. Kohus leiab, et käesoleval juhul puudusid VÕS § 116 lg 2 punktides 2-4 toodud asjaolud, mis oleksid andnud kostjale õiguse öelda leping erakorraliselt üles ilma täiendavat tähtaega andmata. Kohus on käesolevas asjas juba tuvastanud, et hagejal oli piletihinna tõstmisel ja aruannete esitamata jätmisel õigus tugineda VÕS § 110 lõikele 1. Aruannete esitamata jätmine ei ole ühtlasi käsitletav ühegi sellise kohustusena, milline täitmata jätmine oleks eelduse VÕS § 116 lg 2 punktide 2-4 kohaldamisele.
78.Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et lepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt ei olnud seaduslik ega põhjendatud. Kohus arvestab lepingu erakorralise ülesütlemise ebaseaduslikkust hageja leppetrahvinõude hindamisel. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et leping lõppes 12.02.2010.a, tuleb kostjal tasuda hagejale tasu lepingu täitmise eest kuni nimetatud kuupäevani. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 42 750 (nelikümmend kaks tuhat seitsesada viiskümmend) krooni, millest 19 000 krooni on tasu saunateenuste osutamise eest 2009.a detsembris, 19 000 krooni tasu saunateenuste osutamise eest 2010.a jaanuaris ning 4750 krooni tasu saunateenuste osutamise eest 2010.a veebruaris. Kogumis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2732,22 eurot.
Poolte vahel 18.12.2009.a sõlmitud kokkuleppe tõlgendamine
79.Järgnevalt peab kohus vajalikuks hinnata, kuidas tõlgendada poolte vahel 18.12.2009.a sõlmitud kokkuleppe punkti 2.
80.Hageja on käesolevas menetluses väitnud, et antud kokkulepe oli kehtiv ja pooltele siduv. Lepingu punktis 2 nähti vaatamata selle sõnastusele ette kostjale kohustus tasuda hagejale leppetrahvi juhul, kui kostja ei järgi lepingu üheaastast etteteatamise tähtaega ülesütlemisel. Hageja leidis, et lepingu muutmise kokkuleppe punktis 2 kasutatud väljendit „ennetähtaegsel lõpetamisel“ tuleb sisustada selliselt, et leppetrahvi maksmise kohustus tekib kostjal siis, kui ta ütleb lepingu erakorraliselt üles ilma üheaastast etteteatamise tähtaega järgimata. Kokkuleppe eesmärgiks oli anda hagejale oma majandustegevuse ümberkorraldamiseks mõistlik aeg ning korvata hagejal tekkinud kahjud siis, kui seda tähtaega ei anta. Kostja antud tõlgendus muudaks lepingu muutmise kokkuleppe punkti 2 viimase lause sisutuks.
81.Kostja vaidles hageja väidetele vastu ning leidis, et kuna töövõtuleping oli tähtajatu, ei ole sellist lepingut võimalik ennetähtaegselt lõpetada. Seega ei ole võimalik kokkuleppes ette nähtud leppetrahvi kohaldamine. Kuna kostja ei ole rikkunud kohustust, mille jaoks leppetrahv kokku lepiti ning kostja ei saanudki sellist kohustust rikkuda, on hageja leppetrahvinõue alusetu. Kuigi hageja kinnitas, et poolte vahel sõlmitud kokkulepped ei ole tühised ning 18.12.2009.a lepingu sõlmimiseks olid kostja tollaegsel linnapeal olemas kõik volitused, väitis kostja, et antud leppetrahvi kokkuleppe eesmärgiks oli kostja huvide kahjustamine.
82.VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 näeb ette, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendatakse lepingut üldjuhul nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (VÕS § 29 lg 7).
83.Kohus leiab ülaltoodud sätteid kohaldades, et 18.12.2009.a kokkuleppe punkti 2 (toimiku lk 11) tuleb vaatamata selle sõnastusele tõlgendada nii, et kui kostja lepingu ülesütlemise tähtaega ei järgi, tuleb tal hagejale maksta leppetrahvi. Kokkuleppe enda punkt 2 näeb ette: „Leping lõpeb, kui sellest huvitatud pool teatab sellest teisele poolele kirjalikult ette 1 (ühe) aasta“. Seega nähti lepingus ette ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg, mille järgimata jätmise puhul tuli kostjal tasuda hagejale leppetrahvi. Selline tõlgendus on kohtu hinnangul kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (tegemist oli kestvuslepinguga) ning sellisel viisil oleks lepingu sätet mõistnud sarnane mõistlik isik. Võimalik ebaõige tähistus ehk väljend „lepingu ennetähtaegne lõpetamine“ ei saa kohtu hinnangul olla lepingu tõlgendamisel aluseks. Lepingu tingimust tuleb VÕS § 29 lõigete 6 ja 7 järgi tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist ning kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (RK TKo 13.10.2010.a nr 3-2-1-71-10, p 12).
84.Hageja ise on väitnud, et poolte ühiseks tahteks vaatamata lepingu punkti 2 sõnastuses oli leppida kokku leppetrahvi maksmises siis, kui kostja ei järgi ülesütlemise etteteatamise tähtaega. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.
Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tugineb. Pool, kes tugineb VÕS § 29 lõikele 3 peab tõendama, et tema mõistetud lepingu tingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma (RK TKo 22.06.2011.a nr 3-2-1-56-11, p 12).
85.Käesolevas asjas üle tunnistajana üle kuulatud JM, kes oli lepingu sõlmimise ajal kostja esindajaks, kinnitas oma ütlustega (toimiku lk 112 pöördel), et antud lepingu punkti eesmärgiks oli näha ette kostjale leppetrahvi tasumine juhuks, kui ta ei järgi ülesütlemise tähtaega. Kohus leiab, et tunnistaja ütlustega on tõendatud, milline oli poolte ühine tegelik tahe kokkuleppe sõlmimisel ning tõendatud on ka see, et poolte ühine tegelik tahe erines kokkuleppe punktis 2 kasutatud väljendusviisist. Kostja ei ole käesolevas asjas vastupidist tõendanud. Seega leiab kohus, et poolte vahel 18.12.2009.a sõlmitud kokkuleppe punktist 2 tulenes kostjale kohustus tasuda leppetrahvi juhul, kui ta lepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaega ei järgi.
86.Kostja väiteid selle kohta, nagu oleks kokkuleppe eesmärgiks olnud kostja huvide kahjustamine, ei ole kohus asjakohasteks. Kostja on kinnitanud, et kokkulepe oli kehtiv. Kostja võimalikud etteheited tema esindajale hoolsuskohustuse või muu kohustuse rikkumise tõttu ei vabasta kostjat lepinguliste kohustuste täitmisest ega ole ka hinnatavad sisuliselt käesoleva vaidluse raames. Leppetrahvi nõue
87.Järgnevalt hindab kohus sisuliselt, kas hageja leppetrahvi nõue kostja vastu on põhjendatud. Hageja väited leppetrahvi osas olid vastuolulised, kuna ühelt poolt luges hageja kokkuleppe punktis 2 toodud sanktsiooni leppetrahviks ning teiselt poolt samas kostja poolt hagejale maksmisele kuuluvaks kompensatsiooniks. Eeltoodust lähtuvalt vaidles hageja vastu kostja leppetrahvi vähendamise taotlusele. Hageja rõhutas, et lepingu ülesütlemise tõttu jäi hageja ilma oma senisest tuluallikast ning saunateenuse osutamine oli hageja põhitegevusala. Hageja planeeris oma tegevust sellisena, et leping kehtiks. Kokkuleppe punktis 2 toodud hüvitise summa ei sõltunud hageja kuludest ega kuulunud suurendamisele või vähendamisele. Eesmärgiks oli tasakaalustada mõlema poole riske.
88.Kostja leidis, et kui kohus loeb õigeks hageja tõlgenduse leppetrahvi osas, tuleb leppetrahvi lugeda ebamõistlikult suureks ning seda tuleb vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel. Leppetrahvi vähendamisel tuleb aluseks võtta enne kokkuleppe sõlmimist töövõtulepingus ette nähtut. Varasema lepingu kohaselt oli tasu suurus 10 000 krooni ning korralise ülesütlemise tähtaeg oli 30 päeva. Hageja pidas 10 aasta jooksul mõistlikuks, et ta suudab oma majandustegevuse 30 kalendripäeva jooksul ümber korraldada. Kostja pidas mõistlikuks leppetrahvi summas 10 000 krooni ehk 639,12 eurot. Hageja väited, et tegu on kompensatsiooni, mitte leppetrahviga, on kostja hinnangul ebaõiged. Kompensatsiooni näol on tegemist hüvitisega, kuid sellise nõude rahuldamiseks ei ole hageja oma nõuet piisavalt põhistanud ega tõendanud. Selgusetuks jääb, milles üldse on seisnenud hageja majandustegevuse ümberkorraldamine. Teiseks ei ole selge, millised kulud sellega kaasnesid, mille kompenseerimist hageja nõuab.
89.VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 158 lg 3 näeb ette, et eeltoodut kohaldatakse vastavalt ka juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool.
90.Leppetrahvi eesmärgiks on kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokku lepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest või selle tõendamisest lihtsustada kahju hüvitamise nõude realiseerimist ja sundida võlgnikku kohustuse täitmisele (RK TKo
14.06.2005.a nr 3-2-1-66-05, p 17). Kohus leiab, et antud juhul leppisid pooled kokkuleppe punktis 2 kokku leppetrahvis. Hageja enda seletustest nähtuvalt on samuti tegemist leppetrahviga, kuna hageja rõhutab, et hüvitis lepiti kokku hagejal tekkinud kahju kompenseerimiseks, kuigi selle suurus ei sõltunud hagejal tegelikult tekkinud kahjudest ega kuulunud suurendamisele või vähendamisele. Kostja on leidnud, et tegemist on leppetrahviga.
91.Kuna kohus on leidnud, et 18.12.2009.a kokkuleppe punktis 2 leppisid pooled kokku leppetrahvi tasumises, tuleb kohtul hinnata, kas kostja taotluse alusel kuulub leppetrahv vähendamisele. VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
92.Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (RK TKo 26.10.2010.a nr 3-2-1-87-10, p 11). Kostja peab esile tooma need asjaolud, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada, sealhulgas esitama väiteid või arvutusi selle kohta, et hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja et kokku lepitud leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega (RK TKo 26.01.2011.a nr 3-2-1-139-10, p 13).
93.Kostja on käesolevas asjas väitnud, et leppetrahvi tuleb vähendada, kuna esialgse lepingu kohaselt oli tasu suurus 10 000 krooni ning korralise ülesütlemise tähtaeg oli 30 päeva. Hageja pidas 10 aasta jooksul mõistlikuks, et ta suudab oma majandustegevuse 30 kalendripäeva jooksul ümber korraldada. Kostja pidas mõistlikuks leppetrahvi summas 10 000 krooni ehk 639,12 eurot.
94.Kohus leiab, et kostja poolt toodud asjaolud ei anna põhjust leppetrahvi vähendamiseks. Kostja on kinnitanud, et poolte vahel 18.12.2009.a sõlmitud kokkulepe oli kehtiv. Kuna tegemist oli kehtiva kokkuleppega, puudub kohtul õiguslik alus jätta nimetatud kokkuleppes toodu kohaldamata ning arvestada esialgses lepingus toodut. Samuti ei ole kostja põhjendanud, miks peaks kohus leppetrahvi vähendamisel arvestama esialgse lepingulise tasu suurust olukorras, kus pooled on lepingulist tasu suurendanud. Kehtiva kokkuleppe alusel poolte enda poolt kokku lepitud lepingulise tasu suurendamine on siduv mõlemale poolele. Kostja ei ole välja toonud, põhistanud ega tõendanud muid põhjuseid, millest tulenevalt peaks kohus leppetrahvi vähendama. Kuna kostja seda teinud ei ole ja kostja poolt esitatud põhjendused kohtu hinnangul leppetrahvi vähendamiseks alust ei anna, ei kuulu leppetrahv vähendamisele. Kohus arvestab siinkohal ka asjaolu, et kostja ütles lepingu hagejaga erakorraliselt üles ilma selleks seaduslikku alust omamata. Kirjeldatud olukorras tuli kostjal arvestada kohustusega tasuda hagejale leppetrahvi.
95.Eeltoodust lähtudes tuleb hageja leppetrahvi nõue kostja suhtes rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 114 000 krooni ehk 7285,93 eurot. Viivise nõue
96.Lisaks põhinõudele soovis hageja kostjalt viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras. Hageja soovis kostjalt hagiavalduse esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist ning TsMS § 367 alusel tulevikus sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa oli 9965 krooni ja 97 senti ehk 636,94 eurot.
97.Viivisenõude osas leidis kostja, et viivisenõude esitamise eeldused on täitmata. Kostja ei ole olnud viivituses rahaliste kohustuste täitmisega. Kostjal puudub hagejale raha tasumise kohustus.
98.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib
võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi ehk viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas.
99.Kohus leiab, et hageja viivisenõue kuulub rahuldamisele, kuna kostjal on tekkinud hageja ees rahalised kohustused, millised kostja on jätnud alusetult täitmata. Kostja ise ei ole esitanud kohtule vastuväiteid hageja poolt esitatud viivise arvestuse ega viivise määra suhtes. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagiavalduse esitamise ajaks ehk 22.12.2010.a sissenõutavaks muutunud viivis summas 9965 krooni ja 97 senti ehk 636,94 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõuete summalt 10 018,15 eurot (7285,93 eurot + 2732,22 eurot) määras, mis vastab Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatavale viimasele intressimäärale + 7% aastas alates hagiavalduse esitamisest 22.12.2010.a kuni põhinõuete täieliku täitmiseni.
100.Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et kostja vastuväited selle kohta, nagu oleks poolte 18.12.2009.a kokkuleppes toodud tasumäär olnud ebamõistlikult suur, ei ole asjakohased. Kostja leidis, et kostja endine linnapea JM tegi oma ametisoleku viimastel päevadel tehinguid ja andis käskkirju, mis olid ilmselgelt hea usu põhimõttega vastuolus. Tasu tõstmine 18.12.2009.a kokkuleppes sedavõrd suures ulatuses, oleks pidanud tuginema sisulistele põhjendustele ja kalkulatsioonidele. Linnapea JM ametisoleku ajal ei viidud läbi toiminguid, et selgitada välja hagejale makstava tasu suurendamise tegelikku vajadust.
101.Hageja on leidnud, et suurendatud tasu ei olnud ebamõistlikult suur, kuna poolte vahel oli leping kehtinud selle algse tasuga summas 10 000 krooni enam kui kümme aastat. Tasu tõstmine oli põhjendatud, arvestades majandusliku situatsiooni muutumist kümne aastaga. Mistahes väiteid Paldiski linnapea tegevuse kohta ei pidanud hageja asjakohasteks, sest hageja ei pea kandma vastutust kostja administratiivse suutmatuse eest. Linnapea volitused ja nende väidetav kuritarvitamine on kostja siseasi. Hagejal puudus igasugune teave kostja majandusliku seisundi kohta. Kohalik omavalitsus ei tohi olla sõnamurdlik ka tsiviilõiguslikes suhetes. Hagejal oli õiguspärane ootus lepingu kestmajäämisele, mida kostja lepingu ülesütlemisega rikkus. Hageja leidis samuti, et ta ei pea tõendama tasumäära tõstmise põhjendatust või põhjendamatust. Privaatautonoomia põhimõttest tuleneb poolte õigus sõlmida lepinguid igasuguse hinnaga.
102.Kohus nõustub siinkohal hageja väidetega ega pea vajalikuks neid korrata. Poolte vahel 18.12.2009.a kokkulepe oli kehtiv ja seega pooltele siduv ning kostja kinnitas, et linnapea kokkuleppe sõlmimisel oma volitusi ei ületanud. Mistahes muud etteheited linnapea tegevusele on kostja siseküsimuseks, mis ei puuduta antud vaidlust. Tunnistaja JM on oma ütlustega selgitanud (toimiku lk 112, pöördel), millistel põhjustel peeti vajalikuks lepingulise tasu suurendamist.
103.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Anu Uritam Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.