Võlaõigus › Töövõtulepingud

Täiendavas kokkuleppes märgitud tasumäär ei ole ebamõistlikult suur. Tasu tõstmine oli põhjendatud, arvestades majandusliku situatsiooni muutumist kümne aastaga. Mistahes väited Paldiski linnapea tegevuse kohta ei ole asjakohased, sest hageja ei pea kandma vastutust kostja administratiivse suutmatuse eest. Linnapea volitused ja nende väidetav kuritarvitamine on kostja siseasi. Hagejal puudus igasugune teave kostja majandusliku seisundi kohta. Kohalik omavalitsus ei tohi olla sõnamurdlik ka tsiviilõiguslikes suhetes. Hagejal oli õiguspärane ootus lepingu kestmajäämisele, mida kostja lepingu ülesütlemisega rikkus. Privaatautonoomia põhimõttest tuleneb poolte õigus sõlmida lepinguid igasuguse hinnaga. Isegi juhul, kui hageja oleks mõnda lepingulist kohustust rikkunud ja oleks vastutanud rikkumise eest, oleks kostja pidanud talle andma VÕS § 196 lg 2 alusel mõistliku tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks, mida kostja ei teinud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja kinnitas, et poolte vahel oli sõlmitud 02.05.2000 töövõtuleping saunateenuste osutamiseks Paldiski linna avalikus saunas asukohaga Pakri 9, Paldiski. Leping kehtis selle punkti 1.4. järgi tähtajatuna. Lepingu punkti 2.1.3 kohaselt kohustus hageja osutama saunateenuseid piletihinnaga maksimaalselt 30 krooni. Lepingu punkti 2.1.4 järgi kohustus hageja andma kostjale vastavalt viimase päringule aru oma kohustuste täitmisest, sealhulgas külastajate arvust, vanusest, külastamise sagedusest jne. Kostja pidi hagejale tasuma kohustuste nõuetekohase täitmise eest 10 000 krooni kuus. 18.12.2009 sõlmiti poolte vahel lepingu muutmise kokkulepe, millega muudeti lepingut tagasiulatuvalt alates 01.12.2008 ning lepinguliseks tasuks sai 19 000 krooni kuus. Samuti lepiti kokku lepingu punkti 6 muutmises. 04.01.2010 esitas hageja kostjale arve nr 11 summas 19 000 krooni. 29.01.2011 esitas kostja hagejale omakorda kohustuste täitmise päringu ning soovis hiljemalt 10.02.2010 saada aruannet 2009 kohta kuude lõikes külastajate arvu, külastajate vanuse ja külastamise sageduse kohta. Aruannetele paluti lisada aruandes käsitletud andmete alusdokumendid. Nõutud aruannet hageja kostjale ei esitanud. Aruandes esitamise asemel paigaldas hageja sauna uksele teatise, milles avaldas, et seoses Paldiski Linnavalitsuse poolt piletihinna doteerimise peatamisega alates 01.02.2010 on pileti hind 50 krooni. 01.02.2010 esitas hageja kostjale arve veebruarikuu eest. 09.02.2010 esitas grupp Paldiski linna elanikke kostjale pöördumise, milles nad palusid üle vaadata linnasauna pileti hinna. Lisaks avaldati rahulolematust ruumide puhtuse ja temperatuuri üle. Kuna kostja sai teada olulisest lepingu rikkumisest ning kuna hageja ei olnud esitanud kostjale 10.02.2010 nõutud aruannet, ütles kostja oma 12.02.2010 teatisega lepingu üles. 19.02.2010 esitas hageja kostjale avalduse, milles selgitas, et piletihinna tõstmise vajadus oli tingitud kostja poolt arvete tasumata jätmisest. 01.03.2010 esitas hageja kostjale arve nr 4 teenuste osutamise eest veebruarikuus. Samuti esitas hageja kostjale arve nr 5 summas 114 000 krooni leppetrahvi nõudega. Kostja teatas hagejale 06.09.2010, et ta ei nõustu hageja nõudega. Hageja nõue on alusetu, kuna hageja lepinguliseks kohustuseks ei olnud ainult saunateenuste osutamine. Hageja kohustused olid ette nähtud lepingu punktis 2.1. Muuhulgas oli hageja kohustatud hoidma saunapileti maksimaalhinda ning esitama kostjale vastavalt viimase päringutele aruandeid. Kostja pidi hagejale tasuma lepingu nõuetekohase täitmise eest vastavalt lepingu punktile 2.2. Seega ei kohustunud kostja tasuma hagejale mitte ainult saunateenuste osutamise eest, vaid kogu lepingu nõuetekohase täitmise eest. Hagejal puudub alus nõuda tasu üksnes saunateenuste osutamise eest. Pooled ei ole kokku leppinud, et kostjal oleks olnud kohustus tasuda hagejale ainult mõnede kohustuste täitmise eest. Samuti ei tulene

lepingust, et kostja oleks pidanud tasuma hagejale tegevustoetust, nagu on kirjas esitatud arvetel. Hageja ei täitnud lepingus toodud saunapileti maksimumhinna tagamise kohustust, vaid nõudis linna elanikelt pileti eest 50 krooni. Kostjale 19.02.2010 esitatud avalduses tunnistas hageja, et ta tõstis pileti hinda. Teavitades elanikke piletihinna tõusust, on hageja teatanud, et hinnatõus on põhjustatud kostja poolt piletihinna doteerimise peatamisest. Kostja ei ole soovinud piletihinna tõusu ja selline hageja tegevus on vastuolus lepinguga. Lepingu ülesütlemise suhtes hageja vastuväiteid esitanud ei ole. Lepingu punktist 2.1.4. tulenes hageja kohustus esitada kostjale aruandeid vastavalt viimase päringutele. Sellise päringu esitaski kostja hagejale 29.01.2010, kuid hageja ei ole aruannet esitanud kuni käesolevani. Seega ei ole hageja lepingut nõuetekohaselt täitnud. Kuna hageja ei ole lepingut täitnud, ei saa ta esitada nõudeid lepingu punkti 2.2. ja lepingu muutmise kokkuleppe punkti 1 alusel. Esitatud arvetest ei nähtu, millise aasta eest need esitatud on. Põhjendamatu on ka hageja leppetrahvi nõue. Lepingu punkti 1.4. kohaselt oli leping tähtajatu. Tähtajatut lepingut ei ole võimalik ennetähtaegselt lõpetada, mistõttu ei ole võimalik kokkuleppes ettenähtud leppetrahvi kohaldamine. Hageja on moonutanud lepingus kokku lepitut, väites, et pooled leppisid kokku leppetrahvi tasumises lepingu ülesütlemisel ette teatamise tähtaja järgimata jätmisel. Sellist leppetrahvi kokkulepet lepingust ei tulene. Kuna kostja ei ole rikkunud kohustust, mille jaoks leppetrahv kokku lepiti ning kostja ei saanudki sellist kohustust rikkuda, on hageja leppetrahvinõue alusetu. Viivisenõude esitamise eeldused on täitmata. Kostja ei ole olnud viivituses rahaliste kohustuste täitmisega. Kostjal puudub hagejale raha tasumise kohustus. Paldiski linnapeaks olnud Jaan Mölder asus linnapeana oma viimastel ametisoleku päevadel 19.11.2009 - 22.11.2009 tegema tehinguid ja andma käskkirju, mis olid ilmselgelt hea usu põhimõttega vastuolus. Käskkirjade andmisel ületas linnapea oma pädevuse piire. Samuti allkirjastas linnapea vahetult enne oma volituste lõppemist hageja ja kostja vahel 18.12.2009 töövõtulepingu muutmise kokkuleppe, mis on jõustatud tagasiulatuvalt alates 01.12.2008. Tasu tõstmine sedavõrd suures ulatuses, nagu see on kokkuleppes kirjas, oleks pidanud tuginema sisulistele põhjendustele ja kalkulatsioonidele. Linnapea Jaan Mölderi ametisoleku ajal ei viidud läbi toiminguid, et selgitada välja hagejale makstava tasu suurendamise tegelikku vajadust. Paldiski linna eelarvepoliitikat arvestades ei pidanud uus linnavalitsus võimalikuks tasuda hagejale lepingu alusel tasu enne, kui hageja täidab korrektselt kõik lepingust tulenevad kohustused, mistõttu esitas kostja hagejale 29.01.2010 päringu. Pärast päringu saatmist ei keeldunud kostja oma kohustuste täitmisest. Kohustuse täitmise asemel otsustas hageja ühepoolselt tõsta hinda. Kostja ei pidanud samas vajalikuks lepingu vaidlustamist, vaid soovis eelnevalt kontrollida hageja poolt lepingu täitmist. Kui hageja oleks järjepidevalt kogunud andmeid kohustuste täitmise kohta, ei ole hagejal probleeme tekkinud. Hageja neid andmeid aga ei kogunud, mistõttu on küsitav, kas hageja üldse vajas lepingulise tasu tõstmist. Leppetrahvi sisaldav kokkulepe sõlmiti Jaan Mölderi viimastel ametisoleku päevadel, mil linnapea eesmärgiks oli kahjustada võimalikult suures ulatuses Paldiski linna huve. Enne 18.12.2009 ei olnud poolte vahel leppetrahvi osas kokkulepet ja hageja ka ei nõudnud sellise kokkuleppe sõlmimist. Leppetrahvi kokkuleppe tegelik eesmärk oli kostja huvide kahjustamine. Kui kohus loeb õigeks hageja tõlgenduse leppetrahvi osas, tuleb leppetrahvi lugeda ebamõistlikult suureks ning seda tuleb vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel. Leppetrahvi vähendamisel tuleb aluseks võtta enne kokkuleppe sõlmimist töövõtulepingus ette nähtut. Varasema lepingu kohaselt oli tasu suurus 10 000 krooni ning korralise ülesütlemise tähtaeg oli 30 päeva. Hageja pidas 10 aasta jooksul mõistlikuks, et ta suudab oma majandustegevuse

30 kalendripäeva jooksul ümber korraldada. Mõistlik leppetrahvi summa on 10 000 krooni ehk 639,12 eurot. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 018,15 eurot [2732,22 eurot (42 750 krooni) on tasu saunateenuste osutamise eest 2009 detsembris, 2010 jaanuaris ja 2010 veebruaris ning 7285,93 eurot (114 000 krooni) on leppetrahv] ja hagiavalduse esitamise ajaks 22.12.2010 sissenõutavaks muutunud viivise summas 636,94 eurot (9965,97 krooni) ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise protsendina põhinõuete summalt 10 018,15 eurot määras, mis vastab Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatavale viimasele intressimäärale + 7% aastas alates hagiavalduse esitamisest 22.12.2010 kuni põhinõuete täieliku täitmiseni. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et 02.05.2000 sõlmitud leping kehtis selle punkti 1.4. alusel tähtajatuna ning järelikult oli tegemist kestvuslepinguga. Kuna leping ei olnud suunatud mõne kindlapiirilise tulemuse saavutamisele, vaid selle eesmärgiks oli tagada saunateenuse pidev osutamine avalikkusele, oli tegemist käsunduslepinguga. VÕS § 628 lg 1 näeb ette, et kui käsundisaajale maksmisele kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel. Seega tuleneb eeltoodust, et käsundilepingust tuleneva tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks selliste lepingute puhul, kus tasu tuleb maksta teatud ajavahemike möödumisel, on esmalt lepingu kehtivus. Käesolevas asjas on tõendatud, et poolte vahel oli selline kehtiv leping, mis nägi kostjale ette tasu maksmise teatud ajavahemike möödumisel. VÕS § 76 lg 1 näeb ette, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Samuti näeb VÕS § 76 lg 4 ette, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 23 järgi võivad lepingupoolte kohustused tuleneda muuhulgas ka poolte vahel väljakujunenud praktikast ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Hageja esmaseks lepinguliseks kohustuseks oli avalikkusele saunateenuste osutamine vastavalt lepingus sätestatud tingimustele. Lepingu eesmärgist ja olemusest tulenevalt oli leping suunatud Paldiski linnas avaliku sauna käigushoidmisele lepingus kokku lepitud aegadel ja piletihindadega. Hageja osutas avalikkusele nimetatud teenust kuni lepingu ülesütlemise ajani 12.02.2010, kuni 01.02.2010 piletihinnaga 30 krooni ning alates 01.02.2010 hinnaga 50 krooni. Kostja on hagejale ette heitnud lepingu punkti 2.1.4 rikkumist ehk seda, et hageja ei esitanud kostja 29.01.2010 päringu peale aruandeid kõigi 2009. aasta kuude kohta koos aruande aluseks olevate dokumentidega hiljemalt 10.02.2010. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja esitas ilma kostja vastavasisulise päringute andmed külastatavuse kohta 2009 detsembris. Kohtu hinnangul puudus kostjal õigus lugeda 2009. aasta teenuse osutamise kuude suhtes aruannete esitamata jätmist selliseks hageja lepingulise kohustuse rikkumiseks, mis oleks välistanud tasu maksmise kostja poolt. Lepingu punkt 2.1.4 nägi hagejale ette kohustuse esitada kostjale aruandeid oma kohustuste täitmise kohta vaid tellija nõudmisel. Vastavat nõuet ei esitanud kostja kordagi 2009. aasta jooksul. Lepingu punkt 1.6. nägi ette, et kostjal tuli esitada pretensioonid teenuse osas hagejale iga kalendrikuu 15.-ndaks kuupäevaks. Kostja ei ole esitanud hagejale ühtegi nõuetekohast ega tähtaegset pretensiooni. Kuigi lepingu punkt 2.1.4 ei välistanud otsesõnu kostja õigust nõuda aruandeid tagasiulatuvalt, välistas lepingu punkt 1.6 tagantjärele sellest tulenevate pretensioonide esitamise õiguse. Tuginedes VÕS § 76 lg-le 4 oli poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevalt kostja poolt hageja osutatud teenused 2009 detsembris ja 2010 jaanuaris, rääkimata varasematest kuudest 2009, juba vastu võetud

ning sellise vastuvõtmise korral tuleb eeldada, et need teenused olid osutatud nõuetekohaselt. Ka poolte vahel kujunenud praktika kohaselt hagejalt varem igakuiseid aruandeid ei nõutud. Asjas üle kuulatud tunnistaja Jaan Mölder kinnitas oma ütlustega, et hagejalt ei nõutud 2009. aasta aruandeid sauna külastatavuse kohta. Seega oli hagejal õigus poolte vahel kujunenud praktika alusel eeldada, et kostja neid aruandeid igakuiselt ei soovi, mistõttu hageja saab põhjendatult viidata sellele, et ta tagantjärele vastavaid andmeid ei säilitanud. Samuti puudus kostjal lepingust tulenevalt õigus nõuda hagejalt lisaks aruandele andmete alusdokumentide esitamist. Mistahes dokumentide esitamise või säilitamise kohustust leping hagejale ette ei näinud. Vastavalt lepingu punktis 2.1.4 sätestatule andmete kogumine külastajate vanuse kohta ei ole täielikult võimalik, kuna selliste andmete näol on tegemist isikuandmetega, milliste avaldamiseks hagejale puudus sauna külastajatel igasugune seadusest tulenev kohustus. Eeltoodust tulenevalt oli hageja osutanud kostjale lepingu kehtivuse ajal lepingu tingimustele vastavat teenust ning kostja poolt pretensioonide õigeaegse esitamata jätmise korral tuleb lugeda hageja kohustused nõuetekohaselt täidetuteks. Seega on hageja tasunõue kostja vastu muutunud sissenõutavaks. VÕS § 110 lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. VÕS § 111 lg 1 näeb ette, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 111 lg-st 3 tulenevalt ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Poolte vahel sõlmitud leping oli oma olemuselt vastastikune leping, mille kohaselt oli hagejal kohustus osutada kostjale teenuseid ning kostjal oli kohustus nende eest tasuda. Kostja jättis täielikult tasumata hageja poolt 04.01.2010 detsembrikuu teenuste eest esitatud arve. Nimetatud arve tasumise tähtaeg oli lepingu punkti 2.2. kohaselt 15 päeva jooksul alates teenuste vastuvõtmisest kostja poolt. Seega hageja poolt 2009 detsembris osutatud teenused tuli lepingu punkti 1.6. järgi lugeda kostja poolt vastuvõetuks hiljemalt 15.01.2010, kuna kostja tähtaegselt pretensiooni ei esitanud. Samas esitas kostja hagejale alles 29.01.2010 nõude aruannete saamiseks lepingu punkti 2.1.4 alusel. Lähtudes asjaolust, et hageja oli lepingus ettenähtud peamise kohustuse ehk avalikkusele saunateenuse 2009 detsembris ning 2010 jaanuaris osutanud, siis VÕS § 111 lg-st 3 tulenevalt kostja poolt aruannete esitamata jätmise tõttu oma lepinguliste kohustuste mittetäitmine ei vasta hea usu põhimõttele. Hageja oli nii päringu esitamise ajal kui ka hiljem oma lepingulise kohustuse suuremas osas ja ilma puudusteta täitnud. Aruande esitamise kohustuse näol oli tegemist ebaolulise kõrvalkohustusega ning leping ei näinud kostjale ette võimalust vähendada tasu näiteks aruannetest tulenevate andmete alusel. Hagejal oli õigus omapoolsete kohustuste täitmisest keeldumisel ehk saunateenuste osutamisel lepingus märgituga võrreldes kõrgema hinnaga VÕS § 110 lg 1 alusel. Hageja tõstis piletihinda 50 kroonini alles alates 01.02.2010 ning seda olukorras, kus kostja oli hageja sissenõutavaks muutunud tasunõude jätnud kahe kuu ulatuses tasumata. Sellises olukorras oli hagejal õigus tugineda VÕS § 110 lg-le 1, kuna tema nõude ja kohustuse vahel oli tihe seos. Tunnistaja Jaan Mölder kinnitas oma ütlustega, et saun oli avalikes huvides Paldiski linnas

vajalik, kuid selle ülapidamisega oli raskusi. Põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt ei olnud tal majanduslikult võimalik jätkata saunateenuse osutamist sama piletihinna alusel olukorras, kus kostja oli jätnud mitme kuu arved tasumata. Samuti ei näe VÕS § 110 lg 1 võlgnikule ette formaalset kohustust oma keeldumisest võlausaldajale otsese tahteavaldusega teatada. Hageja ei ole käesolevas asjas küll kostjale ette heitnud seda, et lepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud põhjendatud, kuid samas on hageja leidnud, et ta ei rikkunud oma lepingulisi kohustusi. Seetõttu hageja nõude põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, kas kostja ütles lepingu erakorraliselt üles seaduslikult või mitte. Lepingu ülesütlemine tähtajatu käsunduslepingu puhul on VÕS §-des 631 ja 196 sisuliselt samatähenduslikud. VÕS § 196 lg-st 2 tuleneb selgelt, et lepingu rikkumise korral tuleb enne selle ülesütlemist anda teisele poolele täiendav tähtaeg. Kostja hagejale täiendavat tähtaega aruannete esitamiseks või piletihinna muutmiseks ei andnud. Täiendava tähtaja andmata jätmine on õigustatud üksnes VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel. Käesoleval juhul puudusid nimetatud asjaolud, mis oleksid andnud kostjale õiguse öelda leping erakorraliselt üles ilma täiendavat tähtaega andmata. Käesolevas asjas on juba tuvastanud, et hagejal oli piletihinna tõstmisel ja aruannete esitamata jätmisel õigus tugineda VÕS § 110 lg-le 1. Aruannete esitamata jätmine ei ole ühtlasi käsitletav ühegi sellise kohustusena, millise täitmata jätmine oleks eelduseks VÕS § 116 lg 2 p-de 2-4 kohaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt lepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt ei olnud seaduslik ega põhjendatud. Kuna vaidlus puudus selle üle, et leping lõppes 12.02.2010, tuleb kostjal tasuda hagejale tasu lepingu täitmise eest kuni nimetatud kuupäevani. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 42 750 krooni, millest 19 000 krooni on tasu saunateenuste osutamise eest 2009 detsembris, 19 000 krooni tasu saunateenuste osutamise eest 2010 jaanuaris ning 4750 krooni tasu saunateenuste osutamise eest 2010 veebruaris. Kogumis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2732,22 eurot. Pooled vaidlesid selle üle, kuidas tõlgendada 18.12.2009 sõlmitud kokkuleppe punkti 2. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 näeb ette, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendatakse lepingut üldjuhul nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (VÕS § 29 lg 7). 18.12.2009 kokkuleppe punkti 2 tuleb vaatamata selle sõnastusele tõlgendada nii, et kui kostja lepingu ülesütlemise tähtaega ei järgi, tuleb tal hagejale maksta leppetrahvi. Kokkuleppe enda punkt 2 näeb ette: „Leping lõpeb, kui sellest huvitatud pool teatab sellest teisele poolele kirjalikult ette 1 (ühe) aasta“. Seega nähti lepingus ette ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg, mille järgimata jätmise puhul tuli kostjal tasuda hagejale leppetrahvi. Selline tõlgendus on kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (tegemist oli kestvuslepinguga) ning sellisel viisil oleks lepingu sätet mõistnud sarnane mõistlik isik. Võimalik ebaõige tähistus ehk väljend „lepingu ennetähtaegne lõpetamine“ ei saa olla lepingu tõlgendamisel aluseks. Lepingu tingimust tuleb VÕS § 29 lg-te 6 ja 7 järgi tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui

terviku olemusest ja eesmärgist ning kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (RK TKo 13.10.2010.a nr 3-2-1-71-10, p 12). Tunnistajana üle kuulatud Jaan Mölder, kes oli lepingu sõlmimise ajal kostja esindajaks, kinnitas oma ütlustega, et antud lepingu punkti eesmärgiks oli näha ette kostjale leppetrahvi tasumine juhuks, kui ta ei järgi ülesütlemise tähtaega. Seega on tunnistaja ütlustega tõendatud, milline oli poolte ühine tegelik tahe kokkuleppe sõlmimisel ning tõendatud on ka see, et poolte ühine tegelik tahe erines kokkuleppe punktis 2 kasutatud väljendusviisist. Kostja ei ole käesolevas asjas vastupidist tõendanud. Seega poolte vahel 18.12.2009 sõlmitud kokkuleppe punktist 2 tulenes kostjale kohustus tasuda leppetrahvi juhul, kui ta lepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaega ei järgi. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 158 lg 3 näeb ette, et eeltoodut kohaldatakse vastavalt ka juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. Antud juhul leppisid pooled kokkuleppe punktis 2 kokku leppetrahvis. Kostja on käesolevas asjas väitnud, et leppetrahvi tuleb vähendada, kuna esialgse lepingu kohaselt oli tasu suurus 10 000 krooni ning korralise ülesütlemise tähtaeg oli 30 päeva. Hageja pidas 10 aasta jooksul mõistlikuks, et ta suudab oma majandustegevuse 30 kalendripäeva jooksul ümber korraldada. Kostja pidas mõistlikuks leppetrahvi summas 10 000 krooni ehk 639,12 eurot. Kohtu hinnangul kostja poolt toodud asjaolud ei anna põhjust leppetrahvi vähendamiseks. Kostja on kinnitanud, et poolte vahel 18.12.2009 sõlmitud kokkulepe oli kehtiv. Kuna tegemist oli kehtiva kokkuleppega, puudub õiguslik alus jätta nimetatud kokkuleppes toodu kohaldamata ning arvestada esialgses lepingus toodut. Samuti ei ole kostja põhjendanud, miks peaks kohus leppetrahvi vähendamisel arvestama esialgse lepingulise tasu suurust olukorras, kus pooled on lepingulist tasu suurendanud. Kehtiva kokkuleppe alusel poolte enda poolt kokku lepitud lepingulise tasu suurendamine on siduv mõlemale poolele. Kostja ei ole välja toonud, põhistanud ega tõendanud muid põhjuseid, millest tulenevalt peaks kohus leppetrahvi vähendama. Lisaks ütles kostja lepingu hagejaga erakorraliselt üles ilma selleks seaduslikku alust omamata. Kirjeldatud olukorras tuli kostjal arvestada kohustusega tasuda hagejale leppetrahvi. Eeltoodust lähtudes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahv 114 000 krooni ehk 7285,93 eurot. Lisaks põhinõudele soovis hageja kostjalt viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras. Kuna kostjal on tekkinud hageja ees rahalised kohustused, millised kostja on jätnud alusetult täitmata, kuulub viivisenõue rahuldamisele. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja esitatud viivise arvestuse ega määra suhtes. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagiavalduse esitamise ajaks ehk 22.12.2010 sissenõutavaks muutunud viivis summas 9965,97 krooni ehk 636,94 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõuete summalt 10 018,15 eurot (7285,93 eurot + 2732,22 eurot) määras, mis vastab Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatavale viimasele intressimäärale + 7% aastas alates hagiavalduse esitamisest 22.12.2010 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus on otsust põhistanud olulises osas asjaoludega, mida pooled ei esitanud, millele pooled ei tuginenud või mida menetluses ei arutatud. Samuti ei ole maakohus oma seisukohti ning järeldusi igakülgselt põhjendanud. Maakohus on vääralt lugenud OÜ SAVS-ENERGI tasunõuded sissenõutavaks. Tasunõude sissenõutavaks muutumisel on kohus tõlgendanud hageja lepingust tulenevaid kohustusi liialt kitsendavalt. Lepingu punkti 2.2 järgi kohustus Paldiski linn tasuma OÜ-le SAVS-ENERGI lepingujärgset tasu lepingu nõuetekohase täitmise eest, mitte „osutatavate teenuste eest“ nagu otsuses on esitatud. Seega ei piisa OÜ SAVS-ENERGI tasunõude sissenõutavaks muutumise tuvastamiseks üksnes peamise osutatava teenuse ehk esmase lepingulise kohustuse väljaselgitamisest. Kuivõrd lepingulist tasu oli hagejal õigus nõuda üksnes juhul, kui lepingut on nõuetekohaselt täidetud, tulnuks hinnata kõikide lepingust tulenevate kohustuste kohast täitmist hageja poolt. Lugedes lepingu punktidest 2.1.3 ja 2.1.4 tulenevad kohustused ebaolulisteks tasunõude sissenõutavaks muutumise küsimuse lahendamisel ning tuues ebaõigesti välja lepingus kokkulepitud tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 7, samuti on maakohus jätnud kohaldamata VÕS § 82 lg 7. Lepingu punktides 2.1.3 ja 2.1.4 sätestatud pileti maksimaalhinna hoidmise kohustus ja aruandekohustus ei ole vähetähtsad või ebaolulised kohustused. Paldiski linna eriliseks huviks lepingu täitmisel oli saunateenuste pakkumine avalikkusele kindlaksmääratud maksimaalhindadega ja asjaolu, et avalikku sauna oleks üldse võimalik käigus hoida. Lepingu punktis 2.1.4 sätestatud andmete küsimine ei saanud olla ebaoluline, kuna tegemist oli olulise teabega, mille alusel oleks Paldiski linnal olnud võimalik hinnata sauna külastatavust, sellest otseselt sõltuvuses olevaid sauna kulusid ning Paldiski linna poolt OÜ-le SAVS-ENERGI lepingu täitmise eest makstavate tasude põhjendatust või piisavust. Tuginedes VÕS § 76 lg-le 4 leidis kohus, et poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevalt oli Paldiski linna poolt hageja osutatud teenused 2009 detsembris ja 2010 jaanuaris juba vastu võetud ning sellise vastuvõtmise korral tuleb eeldada, et need teenused olid osutatud nõuetekohaselt. Seega on otsuses põhistatud üksnes kahe kuu jooksul osutatud teenuste vastuvõtmist, mitte lepingu nõuetekohast täitmist detsembrist 2009 kuni 12.02.2010. Maakohus on vääralt lugenud hageja tasunõuded sissenõutavaks ka tuginedes lepingu punktis 1.6 sätestatule, mis nägi ette üksnes teenuste ehk lepingu punktis 2.1.1 sätestatud saunateenuse vastuvõetuks lugemise 15. päeva jooksul arvates vastava kalendrikuu möödumisest. Lepingu punktis 1.6 ei sätestatud muude hageja kohustuste täitmise vastuvõtmise tingimusi. Kostja andis hagejale 29.01.2010 päringus esitatud nõuete täitmiseks tähtaja 10.02.2010, siis ei saanud enne nimetatud tähtpäeva hageja tasunõuded detsembri 2009 ja 2010 jaanuari ning veebruari eest sissenõutavaks muutuda. Kuivõrd lepingu punktis 1.6 on sätestatud üksnes teenuste vastuvõetuks lugemise kord, on väär ka maakohtu seisukoht, mille kohaselt välistas lepingu punkt 1.6. punktist 2.1.4 tuleneva Paldiski linna nõudmisel esitatava külastusstatistika aruannete esitamise kohustuse suhtes pretensioonide esitamise. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 3 ja 4, kuna hageja ei ole kordagi asunud seisukohale, et piletihinna tõstmine oli hageja poolt õiguskaitsevahendi kasutamine VÕS § 101 lg 1 p 2 mõttes. Antud küsimust ei ole ka kohtuistungil arutatud, mistõttu puudus kostjal võimalus vastava asjaolu kohta oma arvamust avaldada. Pealegi ei saa hageja poolt piletihinna tõstmist VÕS § 101 lg 1 p-s 2 sätestatud õiguskaitsevahendi iseloomust ja eesmärgist lähtudes lugeda kuidagi oma kohustuse täitmisest keeldumiseks. Kohustuse täitmisest keeldumise instituut on oma kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide. Pärast kohustuse täitmise keeldumise aluse äralangemist tulnuks kohustus täita. Olukorda, kus hageja asus saunateenuse osutamise eest võtma sauna külastajatelt piletihinna 30 krooni asemel 50 krooni, ei saa lugeda oma kohustuse täitmise edasilükkamiseks, kuna pärast

kohustuse täitmisest keeldumise aluse äralangemist ei oleks hagejal olnud võimalik enam täitmisest keeldumise perioodil täitmata kohustust täita. Kostja sellisele nõudele ei oleks saanud pöörata sissenõuet, mistõttu ei oleks olnud hageja poolt oma vastava kohustuse täitmisest keeldumine VÕS § 110 lg 2 p 5 järgi lubatav. Paldiski linna poolt oma kohustuste täitmisest keeldumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingu punktis 2.1.4 tuleneva kohustuse täitmine oli Paldiski linna jaoks oluline, mis jäi hagaeja poolt peaaegu täielikult täitmata, kuna 2009 osas oli hageja esitanud mingil määral andmeid üksnes detsembrikuu kohta. Hageja rikkus sellega pacta sunt servanda põhimõtet (VÕS § 8 lg 2). Kuna hageja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust õigel ajal VÕS § 82 lg 1 mõttes, ei saa olla kahtlust, et hageja on rikkunud lepingu punktist 2.1.4 tulenevat kohustust. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise puhuks sätestab VÕS § 101 ning üheks õiguskaitsevahendiks saab olla oma võlgnetava kohustuse täitmisest keeldumine (VÕS § 101 lg 1 p 2, VÕS § 110 lg 1). Ülaltoodust tuleneb, et Paldiski linnal oli õigus oma kohustuste täitmisest keelduda. Maakohus hindas otsuses, kas Paldiski linna poolt lepingu erakorraline ülesütlemine oli põhjendatud. Samas ei ole hageja lepingu ülesütlemist vaidlustanud ega lepingu ülesütlemise ebaseaduslikkuse tuvastamist taotlenud. Seega on igal juhul välistatud vastava asjaolu lahendamine käesolevas menetluses. Poolte vahel 18.12.2009 sõlmitud kokkuleppe tõlgendamisel tugines maakohus VÕS § 29 lg-le 1, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Maakohus leidis, et lepingupoolte ühine tegelik tahe on kindlaks tehtud tunnistajana üle kuulatud Jaan Mölderi ütlustega. Samas on maakohus lugenud vääralt Jaan Mölderi ütlused Paldiski linna kui lepingu poole tegelikuks tahteks. Jaan Mölder oli küll Paldiski linnapea 18.12.2009 kokkuleppe allkirjastamise ajal, kuid oma ametiaja viimastel päevadel sõlmis ta mitmeid Paldiski linnale äärmiselt kahjulikke lepinguid. Ilmselgelt ei saa Jaan Mölder anda ütlusi selle kohta, milline oli Paldiski linna tahe lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel. Paldiski linn on nimetatule tuginenud oma 25.07.2011 menetlusdokumendis, kuid maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus Paldiski linna vastavate väidetega ei nõustutud, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8. Kostja hinnangul ei ole käesolevas vaidluses võimalik kindlaks teha poolte ühist tegelikku tahet lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel VÕS § 29 lg 1 järgi, kuna pooled on vastavas küsimuses olnud kohtumenetluse ajal eriarvamusel. Seega tulnuks kokkuleppe punktis 2 kajastatu tõlgendamisel lähtuda objektiivsest tõlgendamisreeglist ning kohaldada VÕS § 29 lg-t 4 ja lg-t 6. Maakohtu tõlgendus leppetrahvi kokkuleppele on ebaõige ja vastuolus tõlgendamise reeglitega. Kostja hinnangul on võimalik poolte eksimus ning leppetrahvi kokkulepet lepingusse lisades jäeti tähelepanuta, et tegemist on tähtajatu lepinguga. Juhul, kui leppetrahvi kokkuleppele ei saa anda punktis eeltoodud tõlgendust, tuleb seda tõlgendada selliselt, et leppetrahvi kokkuleppes peeti silmas leppetrahvi maksmist juhul, kui Paldiski linn soovib lepingu üles öelda korraliselt, kuid ei soovi järgida üheaastast etteteatamistähtaega. Kuivõrd leppetrahvi kokkulepet on otsuses vääralt tõlgendatud, on ebaõigesti rahuldatud ka OÜ SAVS-ENERGI nõue. Maakohus ei ole arvestanud kõiki leppetrahvi vähendamise aluseks olevaid Paldiski linna väiteid ega põhjendanud, miks vastavate väidetega ei nõustuta, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 7 ja 8. Paldiski linn, saades teada järjekordsest Jaan Mölderi poolt sõlmitud linna kahjustavast tehingust, käitus hea usu põhimõtet järgides ning palus hagejal esitada külastusstatistika, mille kogumise kohustus oli lepingu punkti 2.1.4 järgi. Paldiski linn eeldas, et kui vastav statistika on esitatud, siis sellest tõepoolest ilmneb lepingu järgi makstava tasu suurendamise vajadus. See on põhjus, miks Paldiski linn ei ole kokkuleppe kehtivust vaidlustanud. Küll aga ei ole hageja lepingust tulenevat kohustust täitmata jättes vastavaid andmeid Paldiski linnale esitanud, mistõttu on hageja käitumine kõiki asjaolusid

koostoimes analüüsides ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, millest tulenevalt on hea usu põhimõte vastane ka leppetrahvinõue. Kuivõrd enne 18.12.2009 kokkuleppe sõlmimist ei olnud poolte vahel lahkarvamusi lepingu täitmise üle, tulnukski leppetrahvi vähendada summani, mis oleks saadud kui kehtinud oleks enne lepingu muutmist kokkulepitud lepingu täitmise tasu. Kuivõrd enne lepingu muutmist ei olnud pooled üldse kokku leppinud leppetrahvis ning lepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg oli 30 päeva, oleks hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks leppetrahvi suuruseks maksimaalselt 10 000 krooni. Kuna hagi põhinõue on ebaõigesti rahuldatud, on ka viivisenõue rahuldatud ebaõigesti. Vastustaja vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 27.10.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme, mis seaks kahtluse alla faktiliste asjaolude tõendmise menetluse ning seetõttu puudub vajadus asjaolusid uuesti tuvastada. Samuti on maakohus kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja hagile esitatud vastuväiteid. Maakohus on kõigile neile üksikasjaliku hinnangu andnud. Maakohus tuvastas õigesti asjas esitatud tõendite alusel poolte lepingulised kohustused ja leidis, et põhjendatult, et lepingujärgsed tasud olid muutunud sissenõutavaks. Otsuse p-des 54-58 on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja oli täitnud nõuetekohaselt pooltevahelist lepingut. Hageja esmaseks lepinguliseks kohustuseks oli avalikkusele saunateenuste osutamine vastavalt lepingus sätestatud tingimustele. Lepingu eesmärgist ja olemusest tulenevalt oli leping suunatud Paldiski linnas avaliku sauna käigushoidmisele lepingus kokku lepitud aegadel ja piletihindadega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja osutas avalikkusele nimetatud teenust kuni lepingu ülesütlemise ajani 12.02.2010.a. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kuni 01.02.2010.a osutas hageja avalikkusele saunateenuseid piletihinnaga 30 krooni ning alates 01.02.2010.a hinnaga 50 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja oleks teenuse osutamisel jätnud täitmata mõne muu lepingus sätestatud nõude. Maakohus leidis õigesti, et kostjal puudus õigus lugeda 2009.a teenuse osutamise kuude suhtes aruannete esitamata jätmist selliseks hageja lepingulise kohustuse rikkumiseks, mis oleks välistanud tasu maksmise kostja poolt. Lepingu p 2.1.4 nägi hagejale ette kohustuse esitada kostjale aruandeid oma kohustuste täitmise kohta vaid tellija nõudmisel. Vaidlus puudub selle üle, et vastavat nõuet ei esitanud kostja kordagi 2009.a jooksul. Lepingu punkt

rääkimata varasematest kuudest 2009.a, juba vastu võetud ning sellise vastuvõtmise korral tuleb eeldada, et need teenused olid osutatud nõuetekohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt pidanuks kostja esitama lepingu p 2.1.4 alusel taotluse kohustuse täitmise kohta aruande esitamiseks igakuuliselt või siis vähemalt mõistliku aja jooksul. Hageja oli osutanud kostjale lepingu kehtivuse ajal lepingu tingimustele vastavat teenust ning kostja poolt pretensioonide õigeaegse esitamata jätmise korral tuleb lugeda hageja kohustused nõuetekohaselt täidetuteks. Seega on hageja tasunõue kostja vastu muutunud sissenõutavaks. Kostja oli saunateenuse vastu võtnud ja selle eest aastate lõikes 10 a jooksul lepingukohaselt ka tasunud. Tasu maksmine ei sõltunud lepingu kohaselt külastajate arvust. Maakohus leidis õigesti, et hageja tõstis põhjendatult piletihinda 50 kroonini alles alates 01.02.2010.a ning seda olukorras, kus kostja oli hageja sissenõutavaks muutunud tasunõude jätnud kahe kuu ulatuses tasumata. Sellises olukorras oli hagejal õigus tugineda VÕS § 110 lg-le 1, kuna tema nõude ja kohustuse vahel oli tihe seos. Käesolevas asjas üle kuulatud tunnistaja Jaan Mölder kinnitas oma ütlustega (toimiku lk 112, pöördel), et saun oli avalikes huvides Paldiski linnas vajalik, kuid selle ülapidamisega oli raskusi. Maakohus leidis õigesti, et põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt ei olnud tal majanduslikult võimalik jätkata saunateenuse osutamist sama piletihinna alusel olukorras, kus kostja oli jätnud mitme kuu arved tasumata. Samuti nõustub kohus hageja väidetega selles osas, et VÕS § 110 lg 1 ei näe võlgnikule ette formaalset kohustust oma keeldumisest võlausaldajale otsese tahteavaldusega teatada. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et lepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt ei olnud seaduslik ega põhjendatud. Kohus arvestab lepingu erakorralise ülesütlemise ebaseaduslikkust hageja leppetrahvinõude hindamisel. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et leping lõppes 12.02.2010.a, tuleb kostjal tasuda hagejale tasu lepingu täitmise eest kuni nimetatud kuupäevani. Maakohus leidis, et 18.12.2009.a kokkuleppe punkti 2 tuleb vaatamata selle sõnastusele tõlgendada nii, et kui kostja lepingu ülesütlemise tähtaega ei järgi, tuleb tal hagejale maksta leppetrahvi. Kokkuleppe enda punkt 2 näeb ette: „Leping lõpeb, kui sellest huvitatud pool teatab sellest teisele poolele kirjalikult ette 1 (ühe) aasta“. Seega nähti lepingus ette ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg, mille järgimata jätmise puhul tuli kostjal tasuda hagejale leppetrahvi. Lepingu tingimust tuleb VÕS § 29 lõigete 6 ja 7 järgi tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist ning kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Riigikohus on lahendis 3-2-1-87-10 p-s 11 leidnud, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes, millesse saab ringkonnakohus saab sekkuda vaid siis, kui maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud menetlusõiguse norme ja on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kostja ei ole põhjendanud, miks peaks kohus leppetrahvi vähendamisel arvestama esialgse lepingulise tasu suurust olukorras, kus pooled on lepingulist tasu suurendanud. Kehtiva kokkuleppe alusel poolte enda poolt kokku lepitud lepingulise tasu suurendamine on siduv mõlemale poolele. Kostja ei ole välja toonud, põhistanud ega tõendanud muid põhjuseid, millest tulenevalt peaks kohus leppetrahvi vähendama. Kuna kostja seda teinud ei ole ja kostja poolt esitatud põhjendused kohtu hinnangul leppetrahvi vähendamiseks alust ei anna, ei kuulu leppetrahv vähendamisele. Kohus arvestas siinkohal ka asjaolu, et kostja ütles lepingu hagejaga erakorraliselt üles ilma selleks seaduslikku alust omamata. Kirjeldatud olukorras tuli kostjal arvestada kohustusega tasuda hagejale leppetrahvi. Leppetrahvi vähendamiseks ei anna kindlasti alust ka apellatsioonkaebusest toodud väited, mille kohaselt oli kostja nimel lepingu sõlminud Paldiski linnapea Jaan Mölder oma ametiaja lõpuks detsembris 2009 mitmeid linnale äärmiselt kahjulikke tehinguid. Vaidlus

puudub selles, et Jaan Mölderil olid linnapeana volitused lepingu sõlmimiseks olemas. Maakohus leidis õigesti, et need kostja väited ei ole asjakohased, kuna kostja ka ise tunnistab, et lepingumuudatused on kehtivad ja pooltele siduvad. Kolleegiumi hinnangul on hageja leppetrahvi nõude aluseks olev kokkulepe piisavalt selge ning leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust. Maakohus on poolte huve piisavalt arvestanud. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Gaida Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.