Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

lk 3 Vastavalt VÕS § 492 lõikele 1 läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv hüvitamise nõue. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja kostjale tagasinõude 15. juuni 2009.a (Lisa 19). Nimetatud nõudele reageerides palus Kostja läbi esindaja nõude aluseks olevaid dokumente. Soovitud dokumendid hageja kostjale tema esindaja vahendusel ka saatis (Lisad 20, 21). Kuna Kostja siiski tagasinõuet põhjendatuks ei pidanud palub hageja välja mõista kostjalt hageja poolt kannatanule hüvitatud kahjujuhtumi tõttu tekkinud kahju summas 76573.08 Eesti krooni. Juhindudes eeltoodust ja liikluskindlustuse seaduse § 8 lg 7, § 26 lg 2, 4; § 27, § 28 lg 2 p 3, § 31; VÕS-i §-dest 492 lg -st 1, §-st 1060, 1045 lg-st 1p-st 5 ning TsMS §-dest 363 lg 1, § 407 lg 1 ja 2 palub hageja:

lk 4 Siinkohal rõhutab hageja Kostja vastuse punktis 3.2.2 toodud kahjuhüvitise vähendamise nõude suhtes jääb hageja oma seisukoha juurde, et kahju ei oleks toimunud, kui kostja hobune poleks ootamatult sõiduteele jooksnud. Ja samuti viibis sõiduk sõidukile ettenähtud kohas ja ei rikkunud ühtegi liikluseeskirja, mis oleks saanud avarii realiseerumisele kaasa aidata. Kokkuvõtteks oli kostjal suurema ohu allika valdajana kohustus, tagada et hobune ootamatult sõiduteele ei jookseks ega ohustaks sõiduteel liiklejaid. Kõnesoleva kahju ärahoidmine oli kostja mõjusfääris ja tal oli võimalus nimetatud kahju ära hoida. Hageja leiab, et kostja viitamine alkoholijoobes juhtimisele seab kahtluse alla politsei poolt avarii asjaolude hindamiseks ja fikseerimiseks teostatud toimingute kvaliteedi ja objektiivsuse.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses tema vastu esitatud nõuet. Vastuväited hagiavalduses toodud väidetele: Hageja on nõude kahju hüvitamiseks esitanud kostja vastu tuginedes kahjutoimiku materjalidele. Hagiavalduses väidab hageja, et kahjujuhtumi põhjustajaks oli kostja hobune. Esitatud väite tõendamiseks on hagiavaldusele lisatud üksnes elektronkirja väljatrükk politsei vastusest järelepäringule, milles komissar Hillar Peegel mainib muuhulgas, et hobune kuulus kostjale. Hagiavaldusele ei ole hageja poolt lisatud muid tõendeid tõendamaks, et hukkunud looma omanik või pidaja oli kostja. Hagiavalduses nõude õigusliku alusena nimetatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 ega nimetatud seaduse muu säte ei ava loomapidaja mõistet. Loomapidaja mõiste sisustamisel ei saa lähtuda ka üksnes loomakaitseseaduse § 3 lg-st 1, mille kohaselt peetakse loomapidajaks selle seaduse tähenduses isikut, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb loomapidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle (RK lahend nr 3-2-1-75-07). Loomapidajana võiks seega käsitleda eelkõige isikut, kes on tahtlikult ja teadlikult otsustanud hakata looma peremeheks ja kes saab looma üle valitsemisest kasu. Kostjal puuduvad andmed selle kohta, millele tuginedes komissar Hillar Peegel leidis, et loom kuulub T Pele. Sündmuskohal käinud politseiametnikud ei ole kostja poole seoses liiklusõnnetusega pöördunud, samuti ei ole hageja enne hagi esitamist kostja poole kohtuväliselt pöördunud. Hageja kohtueelselt esitatud nõue oli adresseeritud T Pele. Seega ei ole ka hageja ise varasemalt käsitlenud kohustatud isikuna T Pt, kes peaks vastutama VÕS § 1060 alusel tekkinud kahju eest. Eeltoodust tulenevalt leiame, et hageja esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada, kes oli kõnealusel juhul looma poolt tekitatud kahju eest vastutav loomapidaja ja hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Juhul kui kohus siiski asub seisukohale, et kostja on antud juhul käsitletav loomapidajana VÕS § 1060 mõttes ning hagi on esitatud õige kostja vastu, siis esitab kostja alternatiivselt kostja vastuväited ka teistele hagiavalduse väidetele. Kostja ei vaidle vastu sellele, et auto on liiklusõnnetuses kahjustada saanud, kuid küsitav on, kas esineb põhjuslik seos suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise ja

lk 5 hageja otsese varalise kahju vahel, kas sõiduautol tekkis kahju just selle ohufaktori tõttu, mille pärast looma peetakse suurema ohu allikaks. VÕS §-s 1060 sätestatakse loomapidaja riskivastutus. Nimetatud sätte kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. VÕS § 1060 alusel järgneb vastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused (mh kannatanu asja kahjustamine) tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. Antud juhul toimus liiklusõnnetus, kus kokkupõrke tulemusena sai kahjustada mootorsõiduk ja hukkus loom. Kahju tekitamise ajal oli mootorsõiduki valdaja ise suurema ohu allika valitseja VÕS § 1057 tähenduses. Seega toimus kokkupõrge kahe suurema ohu allika - mootorsõiduki ja looma vahel. Kostjal on liiklusõnnetuse asjaolude põhjal põhjust arvata, et autol tekkis kahju seetõttu, et mootorsõidukit juhtis tegelikult juht, kes oli alkoholijoobes, mistõttu ta ei märganud teel olevat hobust. Hagiavaldusele lisatud fotodelt on näha, et tugevalt kahjustada on saanud auto esiots terves ulatuses. Hagiavaldusele lisatud kaskokindlustuse lepingu väljavõttes 11.05.2009 informatiivses märkuses on auto kahjudena kirjas: „autol on esiosa kõvasti kannatada saanud, esiklaas on sees ja katus on salongi sisse poole ulatudes kuni käigukastini“. Hagiavaldusele lisatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmete väljatrükist selgub, et tervisekahjustusi on kokkupõrkel loomaga saanud M M, kes oli sõitjaks sõiduauto tagaistmel vasakul ja M M, kes oli sõitjaks sõiduauto esiistmel, s.o paremal. Samas on liiklusõnnetusest tervena väljunud mootorsõiduki juht K O, mis arvestades fotodelt näha olevaid auto kahjustusi ja M Ma teavet lepingu väljavõttel, on kostja arvates vähetõenäoline. Kuna K O mingeid tervisekahjustusi ei saanud, annab see alust arvata, et K O üldse autos ei viibinud. Kindlustusandjale ja politseile on liiklusõnnetuses osalenud isikud esitanud ilmselt valeinformatsiooni eesmärgiga varjata tegelikke liiklusõnnetuse põhjusi: alkoholijoobes auto juhtimist ja lubatud sõidukiiruse ületamist. Kostjale teadaolevalt on M M hiljem rääkinud, et tegelikult viibis liiklusõnnetuse toimumise ajal roolis alkoholijoobes M M. Eeltoodust tulenevalt on kostjal põhjust arvata, et liiklusõnnetuse ja selle tulemusena kahjustuse mootorsõidukile põhjustas joobes autojuht ja kostja ei vastuta VÕS § 1060 alusel suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest, kuna nimetatud kahjustused ei tekkinud loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. Kostja leiab, et hagejale on esitatud mootorsõiduki valdaja poolt valeandmeid liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta. Hageja ei ole liiklusõnnetuse asjaolusid ja tõendeid piisava hoolikusega kontrollinud. Hagiavalduse kohaselt kuulus mootorsõiduk Swedbank Liising AS-le ning oli kindlustatud vabatahtliku kaskokindlustuse lepingu alusel hageja juures. Hagiavaldusele lisatud kaskokindlustuse lepingu väljavõtte kohaselt oli kindlustusvõtjaks M R ja kindlustusriskina oli kindlustatud ka õnnetusjuhtum. VÕS § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustusandja kindlustuslepinguga kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 423 lg 1 järgi on kindlustusjuhtum eelnevalt kokku lepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva kohustuse. Kindlustusandja kohustus hüvitada kahju ei ole absoluutne.

lk 6 VÕS § 452 sätestab alused, mil kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Hageja kaskokindlustuse tingimuste kohaselt on kaskokindlustuse lepingu dokumentideks muuhulgas hageja kaskokindlustuse tingimused, millega määratakse kindlaks kindlustuskaitse ulatus ja kindlustuslepingute üldtingimused, millega määratakse kindlaks üldised põhimõtted. Hageja kindlustuslepingute üldtingimuste p 8.1.4. kohaselt kindlustusvõtja vastutab isiku eest, kes kasutab kindlustatud eset kindlustusvõtja või kindlustatud isiku nõusolekul. Hagiavaldusele lisatud mootorsõiduki tehnilise passi koopiast nähtuvalt on auto kasutajaks M M. Analüüsides hagiavaldusele lisatud dokumentaalseid tõendeid ja arvestades kohtuväliselt kostjale teatavaks saanud informatsiooni, on kostjal põhjust arvata, et tegelikult oli liiklusõnnetuse toimumise ajal mootorsõiduki roolis M M, kes oli alkoholijoobes. Hageja kaskokindlustuse tingimustes on sätestatud, et hagejal on õigus keelduda hüvitamisest kui kahju on tekitatud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui autojuht oli alkoholijoobes, siis tekkinud kahju ei hüvitata. Seega hageja oleks liiklusõnnetuse asjaolude hoolsamal kontrollimisel vabanenud kindlustusandjana täitmise kohustusest. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Juhul kui kohus siiski leiab, et kostja vastutab VÕS § 1060 alusel tekkinud kahju eest ja on kohustatud selle hüvitama, siis palub kostja kohtul VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada kahjuhüvitist. Kahju tekitamise ajal oli mootorsõiduki valdaja ise suurema ohu allika valitseja VÕS § 1057 mõttes. Hageja kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg 1 järgi. Liikluseeskirja § 123 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Nii hagiavaldusele lisatud fotodelt, kui ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmete väljatrükist nähtub, et liiklusõnnetus toimus pikal, sirgel, tasasel teelõigul. Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmete väljatrüki kohaselt oli teekate liiklusõnnetuse toimumise kohas kuiv, tegemist on püsikattega teega, sõidutee oli korras ja ilmastik oli selge. Fotodelt on näha, et teepeenar oli võsast puhastatud. Niisuguste tee- ja ilmastikuolude puhul oleks iga mõistlik autojuht pidanud ka öisel ajal piisavalt varakult märkama ohtu ja valima sobiva sõidukiiruse. Hagimaterjalide järgi ei olnud liiklusõnnetuse paigas mingeid pidurdusjälgi. Autojuht rikkus LE §-i 123, ei olnud piisavalt hoolas ja tähelepanelik, et antud liiklussituatsioonis vältida loomale otsasõitu. Seega mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitsemisse sekkuv teine suurema ohu allika valitseja välise jõuna oli mõistlikult võttes ette nähtav ja kokkupõrget oleks olnud võimalik vältida. Kuna autojuht ei järginud kõiki liikluseeskirja nõudeid ja rikkus käibes vajalikku hoolsust, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 139 lg 1, mis kohustab juhul kui üks suurema

lk 7 ohu allika valitseja kahjustab teist suurema ohu allika valitsejat, vähendama kahju põhjustanud isiku vastutust ka ainuüksi põhjusel, et kahju on osaliselt tekkinud ka teise poole poolt kantava ohu tagajärjel. Seetõttu ei saa hageja nõuda VÕS § 139 lg-e 1 kohaselt kostjalt kogu sõidukile tekitatud kahju hüvitamist, vaid üksnes osa sellest. Eeltoodust tulenevalt palub kostja, juhul kui kohus peab hageja nõuet õigustatuks, arvestada mootorsõiduki valdaja osa kahju tekkimisel ja VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist vähendada. Kostja palub kohtukulud jätta hageja kanda. Kostja ei näe võimalust asi kompromissiga lahendada enne, kui on välja selgitatud liiklusõnnetuse asjaolud. Tulenevalt hageja seisukohtadest peab kostja aga vajalikuks täiendavat rõhutada kahte aspekti: 1) Kostja ei jaga hageja arvamust tõendamiskoormise jagunemise kohta. Hageja väidab, et kostja ei ole tõendanud ajahetke, millal hobune sõiduki lähenedes ette jooksis, millega oleks tõendatud, kas sellise maa pealt oleks võimalik piisavalt pidurdada, et vältida hobusele otsasõitu. Kostja on seisukohal, et tegemist on asjaoludega, mis oleks tulnud tuvastada väärteomenetluses. Liiklusõnnetuse, milles kostja ise vahetult ei osalenud, asjaolude tõendamine on kostja jaoks keeruline, kui mitte võimatu, sest kostja ei saa võtta endale liiklusõnnetuse menetleja rolli. Asjakohaseks menetluseks liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamisel on Vabariigi Valitsuse 20.02. 2001.a määrusega nr 68 kehtestatud „Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra“ § 10 järgi väärteo- või kriminaalmenetlus, milles menetlejal on seadusega antud laiad volitused tõendite kogumiseks ja tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamiseks. Kostja on hagimenetluses väitnud – ja jääb jätkuvalt nende väidete juurde, et politseiprefektuur ei ole hageja nõude aluseks oleva liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks läbi viinud kohast menetlust, mistõttu liiklusõnnetuse asjaolud ei ole nõuetekohaselt ega tõsikindlalt välja selgitatud. Kuna käesolevaks ajaks on väärteomenetluse tähtaeg aegumise tõttu möödunud, ei ole võimalik enam kohases menetluses liiklusõnnetuse asjaolusid tuvastada ja kostja väidete tõendamise võimalused on sellega oluliselt piiratud. Märgime siinkohal, et ka kohtu jõupingutused liiklusõnnetuse asjaolude osas tõe tuvastamiseks tõendite kogumisel ei ole asjas tulemust andnud. 2) Riskivastutuse aluseks olevate sätete kohaldamise osas on Riigikohtu tsiviilkolleegium 4.05.2011 kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-29-11 märkinud, et mootorsõiduki valdaja vastutab sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Käesoleval juhul sai liiklusõnnetuses kahjustada hageja juures kindlustatud sõiduauto ja see kahju tekkis sõiduauto käitamisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel VÕS § 1056 lg 1 esimese lause mõttes, sest sõiduautot kui mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks VÕS §1056 lg 2 esimese lause mõttes eelkõige seetõttu, et seda juhtides ei ole juhil võimalik kõigil juhtudel vältida kokkupõrget teise esemega. Seega oli hagejale kahju tekkimise üheks põhjuseks sõiduauto kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk, isegi sõltumata sellest, kes avariis osalenud sõidukit juhtis ja kas juht täitis liikluseeskirja nõudeid. Hageja on 27.09.2011 kokkuvõtvas seisukohas avaldanud, et on äärmisel juhul nõus VÕS § 139 lg 1 kohaldamisega 40 % ulatuses.

lk 8 Taganemata seisukohast, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata, leiab kostja alternatiivselt, et hagi rahuldamise korral riskivastutuse sätete kohaldamisega oleks õiglane kahjuhüvitist vähendada suuremas ulatuses kui 40 %.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära tunnistajate ütlused ja poolte seisukohad, leidis, et esitatud hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: Liikuluskindlustusseadus (LKS) § 8 lg. 7 järgi kui vabatahtliku kindlustuslepingu kindlustusandja on hüvitanud kahju, mis kuulub hüvitamisele käesoleva seaduse või lepingu alusel, siis läheb talle üle kannatanu nõudeõigus. Sellisel juhul on nõudeõiguse omandanud kindlustusandjal kannatanu õigused kindlustuse komisjoni menetluses. Nõudeõiguse omandanud kindlustusandja suhtes ei kohaldata kindlustustegevuse seaduse § 126 lõiget 3. LKS § 26 lg. 2 kohaselt on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. Liikluskahju hüvitatakse käesoleva seaduse ja lepingu alusel vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud erandid (lg. 4). LKS § 492 lg. 1 järgi kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. VÕS § 1045 lg. 1 p. 5 järgi Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 09. 05. 2009 toimunud kahjujuhtumi käigus sai ulatuslikult kahjustada sõiduk M X, reg. nr. XXXX, mida väidetavalt juhtis K O ja mis kokkupõrkes teel olnud hobusega olulises osas hävis. Hobune sai vigastusi, mille tõttu ta tuli hukata. Juhtumi käigus said kehavigastusi sõidukis olnud isikud , välja arvatud seda juhtinud K. O. Kuna sõidukil oli kehtiv kaskokindlustusleping, siis sõiduki kahjuteate /t.l. 7/ ja politsei teate / t.l.17/ alusel hüvitas Swedbank Varakindlustus (hageja) õnnetusjuhtumiga tekkinud kahju summas 94 384 krooni. Lisaks hüvitas hageja AS-le Kuressaare Autoteenindus käsitluse kulu summas 5664 krooni/t.l. 17/ ja OÜ-le Moneklar 7692 krooni sõiduki jäänuki puksiirteenuse eest /t.l. 22 ja 27/. Summast lahutati sõiduki jäänuki müügist saadud tulu, seega hageja tehtud kulutused (peale omavastutuse ja saadud tulu mahaarvamist) kokku 76 573,08 krooni (4893,91 €). VÕS § 1056 järgi kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti (lg. 1).

lk 9 Asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas (lg. 2). VÕS § 1060 järgi vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Hageja on oma nõudes tuginenud viimasele sättele ja leiab, et just kostja hobuse omanikuna on kohustatud hüvitama hagejale tehtud kulutused, kuna hobune oli vales kohas, sõiduk aga õiges kohas ja seda juhtinud isik ei ole rikkunud ühtegi liikluseeskirjade sätet. Kohus ei nõustu hagejaga ja leiab, et antud juhul oli tegemist kahe suurema ohuallika valdajaga. VÕS § 1057 lg. 1 järgi vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. VÕS § 127 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (lg. 1).Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) (lg. 4). Antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et juhul, kui hobust ei oleks teel olnud, ei oleks ta sõiduki ette jäänud. Samas VÕS § 1056 lg. 1 järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat (sõiduk) valitsenud isik sõltumata süüst (riskivastutus). Antud juhul ei ole politsei poolt läbi viidud menetlust, millega oleks tuvastatud kahju tekkimise asjaolud ja tekkemehhanism. Kohus on tsiviilasja menetluse käigus ära kuulanud rea tunnistajaid, kes ühel või teisel moel olid seotud liiklusõnnetusega ja keda juhtumiga seoses ära kuulatud ei ole. Tunnistajate ärakuulamise käigus on kohus jõudnud veendumusele, et tegemist võib olla kindlustuspettusega ja tegelikult ei ole ei liiklusõnnetuses osalenud sõiduki valdaja M M, kaassõitjana autos viibinud M M ega väidetavalt sõidukit juhtinud K O andnud kohtule tõeseid ütlusi toimunu kohta. Arvestades Sõiduki kahjustusi ei ole mõeldav, et seda juhtinud isik ei saanud mingeid nähtavaid vigastusi, vaatamata sellele, et juhipoolne päikesesirm oli verine ja auto katus kuni käigukastini sissepoole deformeerunud /t.l. 14/. Ka on tunnistajad andnud vastuolulisi ütlusi toimunu suhtes. Nii on M M oma seletuses /t.l. 219/ väitnud, et juht (K.O) oli autost väljas, kui ta mürtsu tõttu ärkas. K O /.t.l. 223/ ise on väitnud, et ei mäleta, kuidas välja sai ja arvab, et keegi pidi teda aitama. Kui tema väljus, olid autos viibinud vennad M juba autost väljas. Sündmuskohal teisi isikuid ei olnud. Samas on K. O kohtule antud seletuses öelnud, et läks peale avariid vaatama, mis juhtus. Viimane võib kohtu hinnangul ka õige olla, sest K. Pi ütluste kohaselt helistati K Oale varahommikul. Peale seda võttis ta K. Pi auto, öeldes, et juhtus avarii. Kuna ta jäi pikaks ajaks ära, läks K. P (K Oa vanaisa) teda jalgrattaga otsima. Ka ei suutnud K. O toimunut adekvaatselt kirjeldada, mis omakorda viitab asjaolule, et õnnetusjuhtumi toimumise ajal ta tegelikult sõidukis ei viibinud.

lk 10 Seetõttu ei saa kohus pidada veenvaks hageja väiteid selle kohta, et sõidukit juhtinud isik ei ole rikkunud ühtki eeskirja. Ka ei ole seda ühegi esitatud tõendiga tõendatud. Samuti ei õnnestunud kohtul, vaatamata tehtud järelpärimistele, juhtunu tehiolusid tuvastada. Esiteks ei ole sõiduki juhti tuvastatud. Samuti ei ole juhtunut täpsemalt uuritud. Arvestades sõiduki liikumistrajektoori ja läbitud teekonda peale kokkupõrget hobusega (auto peatus ca 400 m peale kokkupõrkekohta, võsas) on ilmselge, et tegemist ei olnud lubatud piirkiirusega. Ka ei ole selgeks tehtud millal sõiduki juht hobust pidi nägema. Tegemist oli sirge, hea nähtavusega teega ja isegi kui sündmus toimus pimedas, pidid sõidukil põlema täistuled. Kuna hobusel olid katki kõigi jalgade luud, siis on selge, et sõideti otsa teel seisnud hobusele. Kohus ei pea põhjendatuks hageja väidet, et sõiduki juht sõitis lubatud piirkiirusega ja ei ole seetõttu mingeid eeskirju rikkunud. LE § 123 järgi tuleb kiirus valida sellina, mis arvestab juhi sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et juht suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees või sellest ohutult mööduda. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Pimedas ja kogemusteta juhi puhul võib ka lubatud piirkiirus olla liiga suur. Kohus on veendunud, et tegemist on osaliste solidaarvastutusega (kaks suurema ohuallika valdajat). Kuna kahju tekkimise asjaolud on välja selgitamata, ei saa välistada sõiduki valdaja vastutust, mida seaduse kohaselt mootorsõiduki kui suurema ohuallika puhul eeldatakse. Ka on Riigikohus oma otsuses 3-2-1-161-10 leidnud, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus tekib ka juhul, kui kahju põhjustatakse teisele suurema ohuallika valitsejale. Kohus peab vajalikuks märkida, et kahju tekkis mõlemal juhtumis osalejal, nii sõiduki kui looma omanikul. Seetõttu on kohus asunud seisukohale, et puudub alus kogu tekkinud kahju väljamõistmiseks kostjalt. Samuti ei saa kohus määrata ühe sündmuses osalenud suurema ohuallika omaniku osavastutust, sest selleks puuduvad tõendid, mis annaks aluse seda hinnata. Kohus on veendunud, et tegemist on olukorraga, kus juhtunu eest ei saa vastutust panna vaid ühe suurema ohuallika valdajale ja tegelikult oli ka teisel sündmuses osalenud suurema ohuallika valdajal, e. sõidukit juhtinud isikul võimalus kahju tekkimist ära hoida. Kuni ei ole tõendatud vastupidine, tuleb kahtlused tõlgendada kohustatud isiku kasuks. Ka on kohus veendunud, et juhul, kui liiklusõnnetuse menetluses oleks sõidukit juhtinud isik tuvastatud, oleks hagejal põhistatud nõudeõigus sõiduki valdaja suhtes. Menetluskulud TsMS § 162 järgi hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.