Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

MAAKOHTU LAHEND

Töölepingu seaduse (redaktsioonis kuni 01.07.2009, edaspidi TLS) §-d 49 ja 59, mille rikkumisele kostjate poolt hageja viitab, sätestavad kohustused töösuhtes tööandjale. Hagejaga sõlmitud töölepingu teiseks pooleks ja hageja tööandjaks oli Eesti Maaülikool. Kostjad hageja tööandjaks ei ole olnud. Kostjad on ka ise Eesti Maaülikooliga töösuhtes ning ei ole ka tööandja esindajaks, kelleks on hagejaga sõlmitud töölepingu kohaselt T. Tiirats. Asja materjalidest nähtub, et hagejal on etteheited, et Eesti Maaülikool on tööandjana hagejaga sõlmitud töölepingut rikkunud. Sellisel juhul tuleks hagejal esitada kõik oma nõuded ikkagi tööandja vastu. Sama tööandja teised töötajad ei saa kanda vastutust väidetavate tööandja kohustuste mittenõuetekohase täitmise eest tööandja asemel ja neile ei tulene kohustusi töölepinguseaduse neist sätetest, mis käsitlevad tööandja kohustusi, seega ei kuulu hagi selles osas rahuldamisele. Juhul kui üks kaastöötaja on avaldanud teise kaastöötaja suhtes au teotavaid väärtushinnanguid või rikkunud isiklikult muid kaastöötaja isiklikke õigusi, on tõepoolest võimalik esitada hagi VÕS § 1046 alusel ka kaastöötaja vastu, mida hageja on ka teinud. Kohtud on kontrollinud hageja väiteid temaga töölepingu ebaseadusliku lõpetamise kohta ja jätnud hageja nõuded selles osas rahuldamata (tsiviilasi nr 2-08-6737). Hageja leiab, et tema au teotavad on järgmised väärtushinnangud: 1) S. Kõksi poolt 05.12.2007 esitatud avalduses EMÜ VL direktorile T. Tiiratsile: „Samuti on Marju suhtumine kolleegidesse väga negatiivne. Marju Silvetil on raskusi labori kollektiiviga kohanemisel ning ta on väga konfliktne“;2) „Minu üldhinnangul ei saa üldse rahul olla Marju Silveti katseaja tulemustega, tema tööle kohandamiseks planeeritu sooritustega, suhtlemisalase sobivusega, tehnoloogi ametikohal töötamiseks vajaminevate teadmiste ja oskuste omandamise ja kasutamisega ning asjakohase initsiatiivikusega“;3) Ü. Jaakma poolt 05.12.2007 esitatud seletuskirjas EMÜ VL direktorile T. Tiiratsile: „Kõige suuremaks takistuseks laboritöös kujunes igapäevane suhtlemine kolleegidega, sest Marju Silvet osutus ülikonfliktseks; 4) „Nii teadmiste puudumise, madala suhtlemiskultuuri kui ka empaatiavõime puudumise tõttu ei ole võimalik teda rakendada kraadiõppurite ja üliõpilaste juhendamisel abistamiseks“; 5)“Arvestades seniseid katseaja tulemusi, pean Marju Silvetit sobimatuks sigimisbioloogia osakonna tehnoloogi kohal töötamiseks 1) ta ei suuda omandada tehnoloogi kohal töötamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi, sest see töö ei motiveeri teda; 2) tema isiksuse omadused ei võimalda tal töötada kollektiivis ja teha meeskonnatööd; 3) tema teadmised ja suhtlemisoskus ei võimalda osaleda kraadiõppurite juhendamisel.“; 6) Ü. Jaakma ja S. Kõksi poolt 06.12.2007 esitatud täiendavas seletuskirjas EMÜ VL direktorile T. Tiiratsile: „Sellises olukorras ei pea ma võimalikuks Marju Silvetiga töösuhte jätkamist, sest see halvab kogu osakonna normaalse töö. Marju Silvetil puudub normaalne suhtlemisoskus ja ta ei sobi meeskonnatöös osalema.“ Kohus nõustus hageja hinnanguga selles, et seletuskirjades tööandjale avaldatu näol on tegemist kostjate väärtushinnangutega hageja kohta. Tartu Maakohtu 01.03.2010 määruse p 2 kohaselt on kohus jätnud hagi faktiväidete ümberlükkamise ja paranduste avaldamise nõudes läbi vaatamata. VÕS § 1046 lg 1 kohaselt isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Õiguskirjanduse kohaselt on au teotamine eelkõige võimalik isiku kohta ebakohaste väärtushinnangute ehk väärtusotsuste avaldamisega. Au teotav väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Isiku au teotamine eeldab toimingut, mis kahjustab isiku mainet avalikkuse ees, au teotamine eeldab teatud informatsiooni avalikustamist kui teotunnust. Hageja väidab, et kostjad on avaldanud tema kohta põhjendamata väärtushinnanguid kõigepealt tööandjale ja selle esindajatele ja pärast töövaidluse algatamist ka töövaidlust läbivaatavatele organitele, sh kohtule. Avaldamise ja avaldaja mõistet on Riigikohus selgitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05 tehtud otsuse p-s 24, leides, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Kohus asus juba 01.03.2010 määruses seisukohale, et kuna

mõlemad pooled olid seletuskirjade kirjutamise ajal ühe tööandja töötajad ja kostjad olid töölepingu ja hageja enda seletuste kohaselt hagejat kontrollima ja töökohustusi andma õigustatud isikud, siis ei ole seletuskirjade kirjutamine tööandja esindajale andmete avaldamine, sest andmed ei ole saanud avalikkusele kättesaadavaks. Kostjad on täitnud seletuskirju kirjutades oma töökohustusi. Tartu Ringkonnakohus asus 12.05.2010 määruses samuti seisukohale, et seletuskirjade kirjutamine tööandjale ei ole andmete avaldamine. Kohus jäi nimetatud seisukoha juurde ja leidis, et nimetatud põhjendused kohalduvad ka väärtushinnangute avaldamisele VÕS § 1046 lg 1 tähenduses. Asjaolu, et seletuskirjad koos kostjate väärtushinnangutega hageja kohta said töölepingu lõpetamise ja töövaidluse käigus teatavaks ka Eesti Maaülikooli juristile, personalijuhile, töövaidluskomisjonile ja kohtutele ei tähenda väärtushinnangute avalikustamist kostjate poolt. Kuna kostjad ei ole avaldanud väärtushinnanguid hageja kohta avalikkuse ees, ei esine nende käitumises avalikustamist kui teotunnust. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus asus seisukohale, et kostjad ei ole hageja au teotanud, st nad ei ole avalikustanud oma väärtushinnanguid hageja kohta. Tulenevalt TsMS § 436 lg-test 4 ja 7 on kohtul õigus ja ka kohustus, kuivõrd on tegemist ka õigusliku hinnanguga, ise hinnata, mis liiki väidetega tegemist on. Kohus on menetluses nimetatud kohtu õigust ka pooltega arutanud. Väärikust kui isiklikku õigust tuleb eristada au mõistest. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et isiku väärikuse rikkumine võib toimuda ka viisil, mis ei kahjusta isiku mainet avalikkuse ees. Isiku väärikust rikkuda võivate väärtushinnangute hindamisel ja õigusvastasuse tuvastamisel tuleb VÕS § 1046 lg 1 kohaselt arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Kostjad peavad oma väärtushinnanguid põhjendama. Teise isiku kohta väärtushinnangu avaldamine ei ole iseenesest keelatud (õigusvastane). Kohus leidis, et väärikuse kui isiklikku õigust rikkuva väärtushinnangu proportsionaalsuse hindamisel saab lähtuda au teotava väärtushinnangu hindamist käsitlevast Riigikohtu praktikast. Nii on Riigikohus lahendites nr 3-2-1-5-07 p-s 31 ja nr 3-2-1-161-05 p-s 12 ja p-des 15-16 asunud seisukohale, et au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest. Väärtushinnangu põhjendatus ei tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut halvustada. Väärtushinnangu õigusvastasuse hindamisel lähtutakse üksnes VÕS §-st 1046 lg-st 1 ja § 1047 ei kohaldata. Kohus leidis, et kostjad on seletuskirjades ja kohtuistungil antud ütlustes hagejale antud väärtushinnanguid põhjendanud. Kohtuistungil seletas Ü. Jaakma, et hageja on konfliktne kaastöötajatega, millest ta on teadlik osakonna, kus hageja töötas, juhatajana. Konfliktid olid teiste osakonna töötajatega. Osakonnas oli hageja käitumine harjumatu. Kostjal endal oli hagejaga konflikt seoses sellega, et hageja ei soovinud võtta haiguse ajal haiguslehte. Hagejal ei olnud teadmisi laboris töötamiseks, mis oli töökuulutuses üheks töölevõtmise tingimuseks. Madal suhtlemiskultuur seostub konfliktsusega. Empaatiavõime puudumist märkis kostja seoses sellega, kuidas hageja suhtles vanemate inimestega, näiteks kaastöötaja L.M. . Kõiki neid iseloomujooni kokku võttes ei saanud tööandja rakendada hagejat üliõpilaste juhendamisel, mis oli üks hageja planeeritud tööülesandeid, kuna hageja ei lasknud ka ennast juhendada. S. Kõks selgitas tema poolt avaldatud väärtushinnangute kohta, et hageja oli üleolev ja ei soovinud inimestega suhelda. Osakonnas oli meeskonnatöö, selline suhtumine oli harjumatu. Hageja ei lasknud ennast õpetada, ütles, et tal endal on kõrgharidus ja teda ei ole vaja õpetada. Kuna hageja töötas katseajaga, siis oli vaja hinnata inimese võimekust, kuna tegemist oli tööga teadusasutuses. Tööle võtmisel oli tingimuseks, et hageja omandab vajalikud oskused, selleks lubati väljaõpet. Väljaõpe katkestati, kuna koheselt tekkis konflikt väljaõpet andma pidanud M.P. . Tegemist oli hinnanguga hageja katseajale. Asjas ei ole vaidlust, et Ü. Jaakma ja S. Kõks olid tööandja juures isikuteks, kellel oli õigus anda hagejale tööülesandeid ja tema tööd kontrollida. Sellest tulenevalt oli neil ka õigus avaldada tööandjale EMÜ VL-le kirjalikult arvamust hageja võimekuse kohta töölepingu järgse töö tegemisel katseajal. TLS § 33 lg 1 kohaselt töölepingus kokkulepitud tööde tegemiseks töötajal vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks võib

töölepingus ette näha katseaja. Seega on tööandjal õigus hinnata katseajal ka töötaja võimeid ja suhtlemisalast sobivust. Nimetatud eesmärki täitsidki kostjate poolt kirjutatud seletuskirjad. Hageja võeti tööle katseajaga ja kostjad kirjutasid seletuskirjad katseajal. Seega oli kostjatel seletuskirjade kirjutajatena mõistlik õigustus ja ka oma töösuhtest tulenev kohustus anda hinnang hageja töövõimele ja suhtlusoskusele. Seletuskirjades esitatud väärtushinnangud on seletuskirjade eesmärgiga proportsionaalsed ning tegemist ei ole õigusvastase käitumisega hageja isiklike õiguste rikkumisel. Asjas ei ole tuvastatud, et kostjad jätkaksid hageja suhtes seletuskirjades avaldatud väärtushinnangute avaldamist. Kohtuistungil hageja avaldas, et selliseid andmeid tal ei ole, mistõttu juba ainuüksi sel põhjusel tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjaid lõpetama oma õigusvastane käitumine. Kohus ei ole vastavalt VÕS § 1055 lg-le 1 tuvastanud kostjate poolt hagejale kestvat kahju õigusvastast tekitamist või sellega ähvardamist. Haginõude p 2 osas märkis kohus, et kostjad on esitatud väärtushinnangute põhjendamiskohustuse menetluse käigus täitnud. Väärtushinnangute põhjendamiskohustus on kostjatel siis, kui nad vaidlevad hagile vastu. Kuna väärtushinnangute põhjendamiskohustus peab olema täidetud juba asja otsustamise hetkeks, siis ei saa põhimõtteliselt panna kostjatele sellist kohustust täiendavalt kohtuotsusega isegi siis, kui kohus hagi ülejäänud osas rahuldaks. TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav, millisele tingimusele haginõude p 2 ei vasta. Hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata ja kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

enne taanduse lahendamist tohtinud teha menetlustoiminguid, millel oli asja lahendi suhtes määrav tähtsus ning ei oleks tohtinud teha kohtuastmes menetlust lõpetavat lahendit enne taandamisavalduse lahendamist. Kuna maakohtu kohtunik tegi kohtuastmes menetlust lõpetava lahendi enne taandamisavalduse lahendamist, siis TsMS § 28 lg 1 ja 2 sätete rikkumise tõttu on kohtuotsus tühine. Maakohtu otsus on tühine ka selletõttu, et see on tehtud võltsitud protokolli alusel ning enne seda, kui apellandi taotlused protokolli parandamiseks läbi vaadati. Kohtuistungi protokollimisel rikuti TsMS § 50 lg 1, sest see ei sisalda menetlustoimingu (20.01.2011 kohtuistungi) olulist käiku ja muud asja lahendamise ja edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokolli oli lisatud lauseid, mida kohtuistungil ei öeldud ning samuti oli moonutatud menetlusosaliste ütlusi hageja kahjuks. Kostjate ütlustest olid jäetud protokollimata kõik väited ja ütlused, mis tõendasid apellandi hagi põhjendatust. TsMS § 50 lg 2 alusel oleks tulnud apellandi taotlused protokolli täiendamiseks arvesse võtta, sest istungi helisalvestis on olemas; 4) lõpetas kohus kohtuistungi enne, kui eelmenetlus oli lõppenud; piiras apellandile tõendite kohta sõnasaamise aega 15 minutiga; lõpetas asja sisulise arutamise enne, kui apellant sai oma väiteid ja põhjendusi esitada ja tõendeid uurida, sisuliselt jäeti ära kohtuvaidlused. Kohus oleks pidanud kostjate poolt uute väidete esitamise tõttu eelmenetluse katkestama ning võimaldama apellandil kirjalikult esitada oma vastuväited, mida aga kohus ei teinud. Kui kohus avaldas toimiku leheküljed, mida ta kavatses uurida, siis jättis kohtunik välja apellandi taotluse, mille ta oli esitanud 11.01.2011 tähtaegselt enne kohtuistungit ning kus olid ära nimetatud need tõendid, millest apellant oma väidete põhjendamisel kavatses lähtuda (tl 245266). Oli õigusvastane, et kohtunik seda dokumenti tõendite uurimise juures ei avaldanud. Apellandi sõnavõtte tõendite uurimise taotlusega katkestas kohtunik korduvalt, väites, et see, mida apellant soovib, on tõendite hindamine ning see toimub kohtuvaidluste käigus. Kohtuistungi protokollis on märgitud, et hagejal ei olnud kohtu küsimuse peale täiendusi asja sisulisele arutamisele. Tegelikult kohtunik seda ei küsinud, mida tõendab istungi helisalvestis, seega ei oleks tohtinud alustada ka kohtuvaidlustega. Kohtunik jättis istungi lõpus korduvalt rahuldamata apellandi protestid selle kohta, et apellant ei saanud sõna tõendite kohta. On õigusvastane ja tsiviilkohtumenetluse oluliste põhimõtete rikkumine, et kohtunik tegi oma kohtuotsuse ainult pooliku eelmenetluse tulemusena, milles oluliselt rikkus hageja õigust ärakuulamisele; 5) teatas kohtunik 20.01.2011 istungi alguses vastuseks apellandi 29.12.2010 avaldusele, milles apellant oli palunud kohtunikul eemaldada kohtuasja toimikust apellandi kohta delikaatseid isikuandmeid sisaldav määrus toimiku lehelt 86-87, et see määrus eemaldatakse, kuid lisaks sellele eemaldas kohtunik toimikust ka mitmed dokumentide kättetoimetamise postiteated, mida apellant polnud palunud eemaldada. Need tõendasid, et ta oli apellandi delikaatseid isikuandmeid levitanud mitmetele kõrvalistele isikutele. Toimiku lehtede uue numeratsiooni mitteteadasaamise tõttu ei saanud apellant adekvaatselt toimikus leiduvatele tõenditele viidata. See muutis tema esinemise kohtus praktiliselt võimatuks. See kohtuniku toiming, millega ta eemaldas tema vastu nõuete esitamist võimaldavad dokumendid toimikust, oli oluline tsiviilkohtumenetluse põhimõtte rikkumine; 6) rikkus kohtunik istungil ulatuslikult TsMS-s sätestatud menetlusnorme nende ebaõige kohaldamisega ja õigusvastase kohaldamata jätmisega. Rikutud menetlusnormid olid järgmised: § 5 lg 1 ja 2: apellandil ei võimaldatud esitada kõiki asjaolusid ja taotlusi, võrdselt kostjatega oma nõudeid põhjendada ja vastaspoole esitatut ümber lükata. § 52 lg 1: apellandil ei võimaldatud kohtuistungi protokolli ja salvestusega õigeaegselt tutvuda. § 53 lg 2: kohtunik ei teatanud kohtuistungil kuupäeva, millal protokolli näha saab. § 199 lg 1 p-d 4 - 7: ei võimaldatud apellandil istungil anda seletusi ja esitada põhjendusi piisavalt, ei võimaldatud esitada kõiki tõendeid ja võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest, vaielda vastu kostjatele, esitada küsimusi tunnistajatele. Kohtunik jättis apellandi taotlused tunnistajate väljakutsumiseks ja lisatõendite väljanõudmiseks rahuldamata. Apellandi hagidokumendi koostas advokaat ja tema pidas põhistamist piisavaks. Enne istungit ei antud

apellandile lisavõimalust põhistamiseks ja istungil samuti mitte. Seega praktiliselt ei saanudki apellant istungiks kõlblikke tõendeid ja dokumente. § 206 lg 1: õigust hagi alust või eset muuta ei lubanud kohtunik praktiliselt kasutada. 2009. a apellant juba suurendas oma haginõudeid, paludes kohtult tuvastada kostjate tegevuse õigusvastasus nii tema isiklike õiguste rikkumisel ebakohaste väärtushinnangutega kui ka seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kohtunik teatas istungil, et ta ei luba apellandil ühtegi sõna lausuda selle teise hagi aluse kohta, kuigi kostjad polnud sellele hagi alusele vastu vaielnud. Seadusest tulenevat kohustust rikkuv käitumine esines kostjate poolt TLS-s nimetatud nõuete rikkumisel. Töövaidlusasi oli jõustunud, kus jäeti rahuldamata apellandi hagi tuvastada tööandja Eesti Maaülikooli tegevuse õigusvastasus. Praeguses hagis palus apellant tuvastada kahe isiku tegevuse õigusvastasus, kes oleksid pidanud andma talle koolitust ja töölepingujärgseid tööülesandeid, mida nad ei teinud. Uuesti töövaidluse mitte läbi vaatamise kohta oleks kohtunik pidanud koostama määruse, mille apellant oleks saanud ringkonnakohtus vaidlustada. § 229 lg 2: ei võimaldanud kohtunik apellandil saada kohtuistungile tema poolt soovitud tõendeid. Ei kutsutud kohale mitte ühtegi tunnistajat, ei nõutud välja dokumente. § 230 lg 1: apellandil ei võimaldatud tõendada asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. § 236 lg-d 2 ja 3: tõendite kogumine jäeti kohtu poolt tegemata, apellandil ei lubatud põhjendada täiendavalt, millise asjaolu tõendamiseks tal tõendeid vaja on, kuigi kõikide apellandi poolt juba esitatud dokumentides oli ta juba põhjendused esitanud. § 238 lg 4: oli tõendite kogumisest keeldumise kohta tehtud määrus kohtuniku poolt põhjendamata. Ka suuline põhistamine, mis protokollitakse, oleks olnud küllaldane. § 243 lg-d 1-3: kohtunik istungil tõendeid vahetult ei uurinud, järjekorda ei määranud ja apellandil ei võimaldatud osaleda tõendite uurimisel kohtuistungil. Apellandile ei antud tõendite uurimisel küllaldaselt sõna. § 251 lg-d 1 ja 2 ja § 252: apellandi poolt tunnistajaks soovitud isikud jäeti välja kutsumata. Kohtunik ei teatanud, kas ta asendab tunnistajate vahetu ülekuulamise juba teise kohtuasja ülekuulamise protokollis märgituga. Kahe tunnistaja puhul poleks seda saanud teha, sest need tunnistajad polnud teises kohtumenetluses esinenud. § 272 kohta tehtud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-17-06 on öeldud, et tunnistaja ütlustena saavad kohtud arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi. Apellandi poolt nõutud tunnistajatest ainult üks oli andnud vande all ütlusi, kaks teist tunnistajat polnud seda teinud. Nende kohtusse kutsumine oleks olnud hädavajalik. Kohtunik jättis õigusvastaselt need tunnistajad kohtusse kutsumata. § 328 lg 2: ei taganud kohus apellandile võimalust kostjate faktilistele väidetele vastata, mida need esitasid esmakordselt kohtuistungil. § 329 lg 3: kohus ei teinud kõike vajalikku asja arutamise ettevalmistamiseks. Kuna see oli tegemata, siis arvas apellant, et 20.01.2011 on eelistung, kuid kohtunik muutis selle lõppistungiks. § 3401 lg 1: kohus ei võimaldanud apellandil kõrvaldada puudusi menetlusdokumendis tunnistajate väljakutsumisel ja täiendavate tõendite väljanõudmise taotluses. § 348 lg-d 2 ja 3: kohtunik ei võimaldanud asja ammendavat arutamist ja ei taganud, et apellandil oleks võimalik iga asja lahendamiseks olulise asjaolu kohta avaldada oma arvamust. § 399 p 4: apellandil ei võimaldatud anda küllaldaselt seletusi, põhjendada oma seisukohti ja esitada vastuväiteid. Kohtunik ei võimaldanud apellandil tõendite uurimisel sõna saada – ütles, et ta saab sõna tõendite kohta vaid kohtuvaidluses. § 400 lg 5: kohtunik teatas juba kohtuistungi alguses, et hagil pole alust, ilma et oleks enne tõendeid lubanud uuridagi. § 401 lg-d 1-4: kohtunik ei küsinudki, kas on taotlusi asja sisulise arutamise täiendamiseks, vaid kogu aeg kiirustas tagant, et tööpäev lõpeb ja tal on kiire. Tõendite uurimine jäeti sisuliselt tegemata.

§ 402 lg-d 1-2: kohtukõnes apellant tõenditele sisuliselt viidata ei saanud, sest need jäeti menetluse käigus uurimata. Kohus ei lubanud apellandil selgusele jõuda, millised tema poolt esitatud tõendid ta üldse vastu võttis ja millised tagasi lükkas. Kohtunik andis apellandile ebaõiget infot, et tõendite kohta on tal õigust sõna saada ainult kohtuvaidluses, mille kestust ta aga piiras 10 minutiga. Seega jäetigi apellandile õigus tõendite kohta sõna saada praktiliselt tagamata. Kohus kohaldas valesti ka TsMS sätteid (§ 24, 25, 329 lg 1, 331 lg 1) kohtuniku taandamisavalduse rahuldamata jätmise põhjendamiseks väites, et apellant jättis põhistamata, et tal oli taandamisavaldusega hilinemiseks mõjuv põhjus. Apellant esitas taotlused õigeaegselt, mistõttu polnud kohtuniku taandamise avalduse tähelepanuta jätmine seaduslik; 7) kohaldas kohus valesti VÕS § 1046 lg 1 leides, et faktiväidete kohta käiv avalikustamise nõue on vajalik ka väärtushinnangute õigusvastasuse tuvastamisel. Apellant leiab, et au teotamine väärtushinnanguga ei eelda informatsiooni avalikustamist. Kohus jättis kohaldamata õigusnormi, mis käsitleb laimamise õigusvastasuse tuvastamist. Kohus jättis seisukoha võtmata osas, kas kostjate tegevus on laimamine, mis on õigusvastane. Kohus jõudis järeldusele, et kostjad on oma väärtushinnanguid põhjendanud, mida nad istungil ei teinud, vaid esitasid uuesti faktiväiteid, mis olid apellanti laimavad. Seega oleks tulnud põhjendamata ja tõendamata väärtushinnangud tunnistada õigusvastaseks ning kohustada kostjaid neid väärtushinnanguid mitte levitama. Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostjad ei jätka ebaõigete väärtushinnangute levitamist. Maakohus jättis õigusvastaselt rahuldamata apellandi nõude kohustada kostjaid lõpetama oma õigusvastane käitumine. Materiaalõiguse normi rikkus maakohus ka selles osas (kohtuotsuse p 2), et kohus ei lugenud kostjaid isikuteks, kelle vastu saaks esitada hagi TLS nõuete rikkumise eest. TLS rikkumiste eest vastutavad S. Kõks ja Ü. Jaakma, mitte Eesti Maaülikool. Maakohus on oma otsuses ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et apellandil oli töölepingu lõpetamisel veel katseaeg. Apellandil siis enam katseaega ei olnud, sest ta oli tehnoloogi töölt üle viidud teisele tööle, millele ei olnud katseaega kehtestatud. Kaastöötajatelt võetud seletuskirjad olid mitteasjakohased ning selletõttu oli ka mitteasjakohane neile seletuskirjadele käesolevas kohtuasjas viidata, mis nagu põhjendaksid kostjate väärtushinnangute mitteõigusvastasust. Maakohus tuvastas ebaõigesti katseaja olemasolu töölepingu lõpetamisel selletõttu, et keeldus menetlemast minu hagiavalduse teist alust (VÕS § 1045 lg 1 p 7).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Asja materjalide juures on maakohtu 20.01.2011 istungi protokoll ning seetõttu ringkonnakohus tagastab TsMS § 652 lg 4 alusel apellandi poolt 26.09.2011 esitatud maakohtu istungi helisalvestise ärakirja kokku 47-l lehel. Ringkonnakohus tagastab apellandile 23.09.2011 avaldused ja seisukohad kokku 4-l lehel, kuna nendes apellant kordab apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ning neid ei saa käsitleda avaldusena TsMS § 647 lg 1 tähenduses. TsMS § 652 lg 4 alusel tagastab ringkonnakohus apellandile tema poolt 19.09.2011 esitatud vastuväited kostjate poolt maakohtu istungil esitatud väärtushinnangute põhjendustele kokku 19-l lehel.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.