Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Hagiavalduses 09.08.2010 toodud asjaolud (lk 2-4). E H (Kostja) on teenistuses Põllumajanduse Registrite ja Informtasiooni Ameti (edaspidi: PRIA) xxxx. Ajavahemikul 12.06.2008 kuni 10.08.2008 oli kostja teenistussuhe tema haiguse tõttu peatatud. 31.07.2008 kandis PRIA kostjale ekslikult üle 2008.aasta juulikuu töötasu, millal viimane viibis tegelikult töövõimetuslehel. Peale teenistusse naasmist alustas PRIA kostjaga suhtlemist alusetult saadud töötasu tagastamise teemal. Teenistujale selgitati tekkinud olukorra põhjuseid ja pakuti välja võimalik lahendus alusetult saadud summa tagasimaksmise teostamiseks: hageja pakkus kostjale palgast tasaarvelduse graafiku jaotatuna kolmele kuule. Kostja ei olnud ühelgi tingimusel nõus alusetult saadud summat tagastama. PRIA leidis, et antud juhul oli tegemist arvutiprogrammist tuleneva veaga ning pidas kostja palgast 31.10.2008 kinni 3504.50 krooni. Kogu enammakstud summat ei peetud kinni põhjusel, et korraga summa kinnipidamine oleks võinud oluliselt halvendada kostja majanduslikku olukorda. 03.11.2008 esitas kostja PRIA-le töötasu kinnipidamise kohta vaide, mis jäeti PRIA 15.12.2008 vaideotsusega nr 2-1/9582 rahuldamata. PRIA tegevuse peale kostja esitatud kaebus jäeti 27.03.2009 Tartu Halduskohtu kohtuotsusega (haldusasi nr 3-09-109) rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega 22.10.2009 jäeti rahuldamata ka kostja esitatud apellatsioonkaebus. Riigikohus E Hi esitatud kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. Kuni 30.06.2009 kehtinud palgaseaduse § 37 lg 1 kohaselt oli töötajale arvutusvea tõttu makstud palga kinnipidamise õigus töötasust kolme kuu jooksul arvates selle maksmisest, mistõttu ei ole PRIA-l õigust E H`ilt alusetult saadud summat töötasust kinni pidada. Arvestades asjaolu, et kostja on ekslikult saadud töötasu puhul VÕS § 1027 järgi alusetult rikastunud, on hagejal õigus kostjalt alusetult saadud summat nõuda tsiviilkohtumenetluse kaudu.

Hagi õiguslik põhjendus Haldusasjas nr 3-09-109 leidis tuvastamist, et E H`ile maksti PRIA poolt teatud summa alusetult välja ning selle kinnipidamine (kuigi osaline) oli PRIA poolt õiguspärane. Tartu Halduskohus oma otsuses 27.03.2009 leidis, et kostjale ekslikult ülekantud töötasu saab lugeda arvutusveaks, kuna see tulenes arvutiprogrammi rikkest. Seda tõendas asjaolu, et juulikuus maksti sama programmi alusel ka teistele haiguslehel olevatele teenistujatele ekslikult palka haiguslehel oleku aja eest. Ringkonnakohus oma otsuses täpsustas, et Riigikohtu 05.detsembri 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-152-05 välja toodud võimalikud näited arvutusvigadest palgaseaduse tähenduses ei ole ammendavad juhused. Ravikindlustusseaduse § 60 lg 1 p 5 eesmärk ei ole võimaldada töötajale sama aja eest maksta nii töötasu kui ajutise töövõimetuse hüvitist. Kohus pidas vajalikuks selgitada, et ajal, mil palga arvutamine ja maksmine toimub arvuti abil, võivad sageli tekkida olukorrad, kus palk on arvestatud ja üle kantud töötajale ka aja eest, mil ta oli haiguslehel. Kohus leidis, et kui sellises olukorras puuduks tööandjal õigus hiljem liigselt makstud summasid kinni pidada, siis looks infotehnoloogia kasutamine võimaluse aluseta rikastumiseks. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 järgi makstakse sotsiaalmaksu töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt. Kostja pidi aru saama, et igasuguse tulu saamine töövõimetuse ajal

viib ta vastuollu ravikindlustusseaduse § 60 lg 1 p-ga 5. Rikkumise avastamise korral oleks sanktsioneeritud kostjat mitte hagejat Haigekassa poolt. Õiguskuulekas ja heas usus käituv töötaja oleks pidanud ise teada andma juhtunud eksitusest, et mitte sattuda seadusega vastuollu. Faktiline olukord on selline, et kostja on teatud summa alusetult saanud ning see on tööandjale tagastamata 4462.50 krooni suuruses osas. Sellist käitumist saab hinnata alusetu rikastumisena ning kostjal puudub õiguslik alus selle summa enesele jätmiseks. II. Kostja vastuväited 27.08.2010 27.08.2010 esitatud vastuses (lk 2424-27). 27). Kostja hagi ei tunnista ja palub see jätta täies ulatuses rahuldamata. Tulenevalt asjaolust, et kostja on avalik teenistuja, leiab kostja, et maakohus on hagi alusetult menetlusse võetud. ATS § 13 kohaselt laienevad töösuhteid reguleerivad seadused ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd käesoleva seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. ATS § 160 lg 1 sätestab, et ametnikul on halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebus halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kuna kostja kui avaliku teenistuja kohta rakendatakse avaliku teenistuse seadust, millest tulenevate vaidluste lahendamised kuuluvad halduskohtu pädevusse (HKMS § 3 lg 1 p 1), siis ei ole võimalik esitatud hagi menetleda tsiviilkohtumenetluse korras. Halduskohtu pädevusse kuuluva vaidluse puhul on nõue HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtajast tulenevalt (30 päeva) käesolevaks ajaks aegunud. Kostja taotles aegumise kohaldamiseks vaheotsuse tegemist. Kostja märgib ka, et juhul, kui kohus leiab, et esitatud hagi kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras, siis on hagi samuti aegunud. Palgaseaduse § 37 lg 1 tulenevalt on tööandjal õigus rohkem makstud summad töötajalt kinni pidada kolme kuu jooksul, arvates nende maksmise või töötaja pangaarvele ülekandmise päevast. Töötasu kanti kostja arvele 31.07.2008 ning käesolevaks ajaks on sellest möödunud üle kahe aasta. Seega on hageja võimalus seaduses sätestatud tähtaja jooksul PalS § 37 lg 1 tulenevalt summasid kinni pidada aegunud. Juhul, kui hageja käsitleb vaidlust tsiviilõigusliku suhtena ja leiab, et tuleb kohaldada tööõiguslikke sätteid, siis individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 kohaselt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 143 kohaselt käesoleva seaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks võivad pooled pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Alates 01.07.2009 kehtiva töölepingu seaduse eelnõu seletuskirjas on toodud, et tööandja nõudeõiguse aegumistähtaega kohaldatakse vaid tööandja poolt alusetult või ekslikult makstud töötasu tagastamise nõude suhtes, teistel juhtudel tööandjal nimetatud subjektiivset õigust ei teki. TLS § 39 sätestab aegumistähtaja vaid tööandja jaoks: tööandjal on õigus töötasust tulenevaid nõudeid esitada 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Ka nimetatud üheaastane tähtaeg on käesolevaks ajaks läbi. III. Hageja seisukoht seisukoht kostja vastuse suhtes 10.09.2010 (lk 3232-34). 34). Hageja leiab, et käesolev vaidlus kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras.

ATS § 160 lg 1 viitamine kostja poolt on alusetu – avalikule teenistujale ekslikult ülekantud rahasumma tagasinõudmine ei ole seotud teenistusalaste küsimustega, millele eeltoodud säte viitab. Kõige lähem puutumus on ATS § 13 sätestatuga. Kuna enammakstud töötasu tagasinõudmist ATS ei käsitle, siis tuleks lähtuda eriseadustest ehk siis kas makse tegemise ajal kehtinud palgaseadusest või praegu kehtivast töölepinguseadusest. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on alusetu rikastumisega võlaõigusseaduse mõistes. Ravikindlustusseaduse § 60 lg 1 p 5 kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitust, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 punktides 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kostja viibis talle eksliku summa maksmise ajal töövõimetuslehel (oli haige) ning selle aja eest on ta saanud ravikindlustushüvitust. Kuna kostja ravikindlustushüvitist ei ole tagastanud, siis ta sisuliselt tunnistab oma käitumisega, et PRIA poolt makstud summa puhul ei ole tegemist töötasuga, vaid alusetult makstud rahasummaga. Vastasel juhul tunnistaks kostja, et ta teadlikult rikub seadust ning ATS § 84 lg 3 järgi saaks sellist tegu kvalifitseerida vääritu teona. PRIA kinnitab, et hagejal puudus tahe maksta kostjale haiguslehel viibimise ajal töötasu ning tegemist on arvutiprogrammi veast tuleneva maksega, mis on leidnud kinnitust ka jõustunud kohtuotsuste näol. PRIA makstud summal võivad küll olla töötasu formaalsed tunnused ja seda makset on halduskohtumenetluses käsitletud palgana, kuid kui makse teostajal puudus tahe töötasu maksmiseks, siis ei saa seda käsitleda töötasuna, vaid sellise summa saab kvalifitseerida ainult alusetult makstud summaks, mille tagasinõudmise õigus on PRIA-l VÕS § 1027 ja 1028 alusel. Ükski kostja seisukoht aegumise kohaldamiseks ei ole õiguslikult põhjendatud. Palgaseaduse § 37 lg 1 käsitleb alusetult saadud summade kinnipidamist töötajate palgast, mitte aga iseseisva hagi esitamist kohtusse. Lisaks ei ole täidetud ka asjaolu, et töötaja ei vaidle kinnipidamisele vastu.. Kostjale makstud summat ei saa käsitleda töötasuna, vaid alusetult makstud summana ning seetõttu kohaldub alusetust rikastumisest tulenevale nõudele ettenähtud aegumistähtaeg, s.o. kolm aastat. Kostja tehtud viide ka 2008.a. kehtinud töölepingu seaduse § 143 sätestatule on asjakohatu, sest tegemist ei olnud töötasuga. IV. Kohtu eelistungil eelistungil 08.03.2011 esitatud seisukohad (eelistungi (eelistungi protokoll, protokoll, lk 5050-52). 52). Hageja volitatud esindaja jäi hagiavalduses märgitud summa kostjalt väljamõistmise nõude juurde. Kostja töösuhe oli tema töövõimetusega seoses peatunud ning töötasu arvestamiseks puudus alus. 31.10.2008 tehtud toiming osaliseks tasaarvestuseks palgast kinnipidamisega tehti vastavuses palgaseaduses sätestatuga. Nimetatud toimingu aluseks oli käskkiri 31.10.2008. Hageja ei ole esitanud kohtule palga tagastamise nõuet, vaid Riigivastutuse seaduse § 22 lg 3 tuginedes alusetult saadu tagastamise nõude vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule. Kostja leidis endiselt, et tegemist on talle ekslikult arvestatud töötasu tagastamise nõudega ning see nõue on aegunud. Hageja väidetud dokumenti – tagasinõude aluseks olevat käskkirja - ei ole kostja näinud. Pooled ei välistanud vaidluse lahendamiseks kompromissläbirääkimiste pidamist.. 25.04.2011 teatas kostja esindaja läbirääkimiste ebaõnnestumisest, kuna kostja ei nõustu hageja ettepanekuga ka nõude osaliseks hüvitamiseks (lk 57, 58, 59).

27.04.2011 teatas hageja esindaja kohtule saadetud ee-kirjas, kirjas, et PRIA poolt ei ole käskkirja seoses alusetu makse küsimusega välja antud, et palga arvestamine PRIA-s toimub peadirektori käskkirja alusel, millega on kindlaks määratud teenistuja ametipalk. Kõik konkreetsete palgamaksetega seotud küsimused lahendab PRIA raamatupidamisbüroo lähtuvalt nimetatud käskkirjast ning PRIA tegevused alusetult väljamakstud raha tagasisaamiseks, sh ka tasaarvestused, on käsitletavad raamatupidamistoimingutena (lk 60).. V. Hageja täiendavad seisukohad 27.04.2011 (kohtule laekunud 29.04.2011; lk 6161-73). 29.04.2011 esitatud täiendavates seisukohtades esitab hageja nõude täiendava õigusliku põhistuse ja taotleb Riigivastutuse seaduse (RVS) § 22 lõike 3 ja VÕS § 1027 ja 1028 alusel kostjalt tema poolt alusetult saadu väljamõistmist summas 4462.50 krooni. Hageja leiab, et esitatud nõue kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras. Avalikõiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise juhtumite lahendamiseks näeb erikorra ette riigivastutuse seadus. RVS § 22 lg 3 tulenevalt on võimalik avalik-õiguslikus suhtes alusetult saadud tagasinõudmine eraõiguses sätestatud alusel. Tuginedes VÕS § 1027 ja VÕS § 1028 lõike 1 sätestatule, leiab hageja, et tegemist on seadusest tuleneva nõudeõigusega, mille tekkimiseks on vajalik ja piisav tuvastada sooritatud makse tegemiseks kohustuse puudumine, mida makse sooritaja ise endal makse tegemise ajal arvas olevat. VÕS § 1032 lõike 1 ja VÕS § 1041 sätestatule tuginedes leiab kostja, et alusetu rikastumise sätete alusel võimalik nõuda ka teise isiku kasuks tehtud kulutuste, antud juhul kostja maksukohustuste täitmisel kantud kulude hüvitamist. TsÜS § 151 lõikest 1 ja ka riigivastutuse seadusest (RVS § 22 lg 4) tulenevalt ei ole hagis esitatud nõue aegunud. Kostja tuginemine individuaalse töövaidluse lahendamise seadusele ja töölepingu seadusele ei ole asjakohane. ITVS § 2 kohaselt loetakse individuaalseks töövaidluseks töölepingu alusel tekkinud tööandja ja töötaja vahelist eraõiguslikku vaidlust, millistele tunnustele avalikõiguslik teenistussuhe vastata ei saa. Vaidluse tekkimise ajal kehtinud ATS § 13 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldatud avaliku teenistuse suhetele töölepinguseadust. Tulenevalt ATS § 13 lõikest 1 saavad töösuhteid reguleerivad seadused laieneda ametnikele üksnes reservatsiooniga. Vaidlust ei ole selles, et perioodil 12.06.2008 kuni 10.08.2008 oli kostja haige ja teenistusülesandeid ei täitnud ning avaliku teenistuse seaduse § 108 punkti 3 kohaselt oli teenistussuhe sellel ajal peatunud. Haigekassa on kostjale töövõimetuslehe alusel maksnud välja ravikindlustushüvitise. ATS § 107 lõike 2 kohaselt säilitatakse teenistussuhte peatumise ajaks ametnikule seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse muud hüvitust. Praegusel juhul ei esine olukorda, millise puhul näeks seadus ette ametipalga säilitamise või muu hüvitise maksmise teenistussuhte peatumise ajaks. Seega puudus hagejal kohustus ametipalga arvestamiseks ja väljamaksmiseks 2008.a juulikuu eest. Vaidlust poolte vahel ei ole ka selles, et 30.07.2008 seisuga arvestas PRIA kostjale 2008.a juulikuu eest saadaolevaks ametipalgaks kokku 8925 krooni, millest peale teenistuja maksukohustuste hulka kuuluvate tulumaksu (1863.00) ja töötuskindlustusmaksu (53.55) kinnipidamist maksti kostja pangaarvele välja 7008.45 krooni. PRIA on kostja palgast kinnipeetud maksud seaduse kohaselt MTA-le üle kandnud. Hageja on alusetust maksest teadlikuks saades püüdnud läbirääkimiste teel saavutada alusetu makse tagastamist kostja poolt ega ole enne kompromissettepanekute tegemist kohtuvaidluses kordagi väljendanud oma nõustumist väljamakstud raha tagasinõudmata jätta. Tegelikult pole vaidlust ka selles, et hagejal puudus mistahes kohustus arvestada ja välja maksta kostjale ametipalka 2008.a juulikuu eest. Hageja ei olnud õigustatud ega kohustatud selle perioodi osas ka kinni pidama ja MTA-le maksma kostja maksukohustuse osaks olevat rahasummat. 30.07.2008 arvestatud ning kostjale aluse5

tult välja makstud raha ja kostja maksukohustuse täitmiseks alusetult makstud raha tagasinõudmiseks tulenevad alused RVS § 22 lg 3 ning VÕS § 1027, § 1028 lg 1 ja § 1041 sätestatust. Alusetult arvestatud tasudest hagi esitamiseni sissenõudmata jäänud osa moodustab kokku 4462.50 krooni. 26.05.2010 vaideotsusega nr 6-3/1 rahuldati kostja vaie 31.03.2010 PRIA tehtud tasaarvestustoimingu lubamatuse ja tagasitäitmise kohta ning anti kostjale teada alusetult saadust hüvitamata osas (kokku 4462.50 krooni) nõude esitamisest Viru Maakohtusse. 26.05.2010 otsusega on teinud PRIA kostjale ametlikult teatavaks veelkord nõude aluse (alusetult saadu tagasinõudmine) ja selle suuruse - 4462.50 krooni. Hageja täiendas ka esitatud hagi kostjalt seadusjärgse viivise väljamõistmise nõudega, tuginedes seejuures VÕS § 101 lg 1 p 6, 113 lg 1 sätestatule. Esitatud täiendavates seisukohtades tegi hageja ka kohtule ja vastaspoolele ettepaneku menetluse jätkamiseks kirjalikus menetluses. VI Asja edasine menetluse käik. 18.05.2011 esitas kostja vastuväite kohtu tegevusele seoses kohtu poolt hagi menetlusse võtmisega, taotles aegumise kohaldamiseks kirjalikus menetluses vaheotsuse tegemist lõppotsuse tähenduses ning aegumise kohaldamata jätmisel asja läbivaatamist kohtuistungil (lk 90-93). 19.05.2011 loobus kostja kohtu tegevusele esitatud vastuväitest , jäi aga samas vaheotsuse tegemise taotluse juurde ning nõustus kirjaliku menetlusega (lk 96). 15.06.2011 on hageja oma kirjalikult esitatud arvamuses kostja esitatud vastuse ja taotluste osas (lk 103-104) märkinud, et aegumise küsimuses vaheotsuse tegemine on menetluslikult mittevajalik. Hageja on oma seisukohad asjas juba ammendavalt avaldanud ning peab võimalikuks asja lahendamist üheetapilisena hagi kohta tehtava kohtuotsusega ilma aegumise kohta vaheotsust tegemata. Samuti peab hageja endiselt võimalikuks asja sisulise läbivaatamise jätkumist kirjalikus menetluses. 22.07.2011 esitatud avalduses loobus kostja vaheotsuse tegemise taotlusest, nõustus hagi sisulise läbivaatamisega kirjalikus menetluses, jäädes samas aegumise kohaldamise taotluse juurde (lk 110-111). 26.07.2011 kohtumäärusega otsustas kohus vastavalt poolte taotlusele jätkata asja läbivaatamist kirjalikus menetluses ning andis pooltele oma lõplike seisukohtade esitamiseks tähtajaks 17.08.2011 (lk 117-119). VII VII. Poolte lõplikud seisukohad kirjalikus menetluses hagi läbivaatamise jätku jätkumisel. misel.

sudega või makstakse muud hüvitust. Käesolevas asjas hagejal puudus kohustus ametipalga arvestamiseks ja väljamaksmiseks 2008.a juulikuu eest. 30.07.2008 seisuga arvestas PRIA kostjale 2008.a. juulikuu eest saadaolevaks ametipalgaks kokku 8925 krooni, millest teenistuja maksukohustuste hulka kuuluva tulumaksu (1863) ja töötuskindlustusmaksu (53.55) kinnipidamise järel maksti kostja pangaarvele välja 7008.45 krooni. Kostja palgast kinnipeetud maksud on seaduse kohaselt MTA-le üle kantud. Seega tegi hageja 30.07.2008 alusetuid kulutusi kostjale töötasu arvestades kokku 8925 krooni. Halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lõike 2 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Erikorra avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise juhtumite lahendamiseks näeb ette riigivastutuse seadus. RVS § 22 lg 3 kohaselt võib avaliku võimu kandja isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras.. Seega on avalik-õiguslikus suhtes alusetult saadu tagasinõudmine võimalik eraõiguses sätestatud alustel ja eelkõige võlaõigusseaduse 52.ptk sätete alusel ning eraõiguses sätestatud korras, seega tsiviilkohtumenetluse korras. VÕS § 1027 kohaselt peab isik käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lõike 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Tegemist on seadusest tuleneva nõudeõigusega, mille tekkimiseks on vajalik ja piisav tuvastada sooritatud makse tegemiseks kohustuse puudumine, mida makse sooritaja ise endal makse tegemise ajal arvas olevat. Osundatud sätte kohaselt ei mõjuta nõudeõiguse tekkimist muud alusetu makseni viia võinud võimalikud põhjused. Seega ei oma mingit tähendust ka asjaolu, kas alusetu makseni viis arvutusviga või mitte. Tähtsust on üksnes sellel, et alusetut makset ei oleks PRIA sooritanudki, kui makse sooritaja oleks arvanud, et PRIA-l vastav kohustus puudub, ja seda väidet toetavad tegelikult ka kostja poolt kohtuasjas esitatud seisukohad. VÕS § 1032 lõike 1 kohaselt võib käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. VÕS § 1041 kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustustest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Seega on alusetu rikastumise sätete alusel võimalik nõuda ka teise isiku kasuks tehtud kulutuste, antud juhul kostja maksukohustuste täitmisel kantud kulude hüvitamist. Hageja nõue ei ole aegunud, sest TsÜS § 151 lõike 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. RVS § 22 lõikes 4 on sätestatud ka erinorm avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise nõuete aegumise kohta. Kostja seisukoht hagi aegumisest PalS § 37 lõikest 1 tulenevalt ei vasta kehtivale õigusele. Kuni 30.06.2009 kehtinud avaliku teenistuse seaduse § 13 lõike 1 tulenevalt kehtisid tööseadused avalik-õiguslikus teenistussuhtes üksnes reservatsiooniga. Samal ajal kehtinud ATS § 37 lõikest 4 tulenevalt võisid palga maksmisega seonduvad õigused ja kohustused tekkida pooltele ka palgaseaduse alusel. Kuna aga riigivastutuse seaduse § 22 lõikes 3 on ette nähtud eriregulatsioon avalik-õiguslikus suhtes, seega ka avalikus teenistussuhtes, avaliku võimu kandja poolt aluseta üleantu tagastamise nõudmiseks, ei saanud olla palgaseadus ATS § 13 lõikest 1 tulenevalt kohaldatav avalikus teenistuses aset leidnud alusetu rikastumise juhtumite lahendamisel. Seega juhul, kui alusetuks osutunud sooritus vastab VÕS § 1028 lõikes 1 ja/või § 1041 sätestatud eeldustele, tekkis avalikul võimu kandjal RVS § 22 lõikest 3 ja osundatud VÕS sätetest tulenevalt nõudeõigus alusetu soorituse saaja vastu.

Palgaseaduse § 37 lõike 1 ei reguleeri palga maksja nõudeõiguse tekkimist ega vastavalt ka sellise nõudeõiguse aegumise tähtaega. Sätte regulatsioon põhineb eeldusel, et nõudeõigus on olemas ja sättega lahendatav õigusküsimus piirdub üksnes sellega, kas palga maksjal olemasolevat nõudeõigust saab rahuldada palga saajal saadaolevatest maksetest tasaarvestamise teel või mitte. Hageja nõudeõiguse olemasolu on tunnustatud kohtu poolt halduskohtumenetluses, mille tulemusena on hageja enne hagi esitamist saanud kostja töötasuga tasaarvestada poole alusetult arvestatud töötasust. Tööõiguslikele sätetele toetub ka kostja üksnes eeldusel, kui hageja käsitleks pooltevahelist õigussuhet tsiviilõigusliku suhtena. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 2 kohaselt loetakse individuaalseks töövaidluseks töölepingu alusel tekkinud tööandja ja töötaja vahelist eraõiguslikku vaidlust, millistele tunnustele avalik-õiguslik teenistussuhe vastata ei saa. Vaidluse tekkimise ajal kehtinud ATS § 13 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldatud avaliku teenistuse suhetele EV Töölepinguseadust (TLS). Poolte vahel ei ole töölepingut sõlmitud. Töölepinguseaduse võimalik kohaldatavus enne seaduse jõustumist olemasolnud avalik-õiguslikule teenistussuhtele ei tulene mitte TLS § 131 lõikest 1, vaid ATS § 13 lõikest 1. TLS § 131 lõikest 2 tulenevalt ei välista ega piira käesoleva paragarahvi lõikes 1 sätestatu lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Isegi juhul, kui lugeda kehtiv TLS § 39 kohaldatavaks ka avaliku teenistussuhte korral ehk teisisõnu lugeda vastav säte aegumistähtaja osas erinormiks RVS § 22 lõike 3 tähendussisus viidatut TsÜS § 151 lõike 1 suhtes, tuleneb TLS § 131 lõikest 2, et nõuete osas, mis on tekkinud enne 2009.a 1.juulit, töölepinguseadust ja seega ka sealt tuleneda võivat aegumise eriregulatsiooni kohaldada ei saa. Kuni 01.07.2009 töölepinguseaduse jõustumiseni ei ole töösuhteid reguleerivates seadustes tegelikult määratletud nõudeõigust ega ka selle aegumistähtaega alusetu palgasoorituse osas. Arvestades pooltevahelist avalik-õiguslikku suhet, saavad alusetute maksete osada kuuluda kohaldamisele üksnes RVS § 22 lg 3 ning selles viidatud VÕS-s ja TsÜS-s sätestatud üldregulatsioon alusetu rikastumise nõudeõiguse ja aegumistähtaegade osas. Kuna hagejal puudus kohustus arvestada ja välja maksta kostjale ametipalka 2008.a juulikuu eest ja sellest tulenevalt ei olnud hageja ka õigustatud ega kohustatud selle perioodi osas kinni pidama ega ka MTA-le maksma kostja maksukohustuse osaks olevat rahasummat, on 30.07. 2008 arvestatud ning kostjale alusetult välja makstud raha ja kostja maksukohustuse täitmiseks alusetult makstud raha tagasinõudmiseks olemas alused RVS § 22 lg 3 ning VÕS § 1027, § 1028 lg 1 ja § 1041 kohaselt. RVS § 22 lg 3 ja VÕS § 1028 lõike 1 alusel on hagejal nõue tagasi saada avalik-õiguslikus suhtes tehtud alusetu väljamakse kokku 7008,45 krooni ja VÕS § 1041 alusel ka kostja kohustuste täitmiseks tehtud kulutused tulumaksu ja töötuskindlustusmaksu osas kokku 1916,55 krooni, kõik kokku seega 8925.- krooni. Hagejal puudub võimalus kostja nimel personaalselt MTA kontole kostja maksukohustuste täitmiseks makstud summade tagasi saamiseks ja seetõttu on tegemist kulutustega VÕS § 1041 tähenduses. Kostja poolt talle vahetult väljamakstud töötasu tagasimaksmise korral väheneb samas ka kostjale alusetult saadu tagastamise aastal väljamakstud töötasude aastane kogusumma ja vastavas ulatuses väheneb kostja maksukohustuse suurus alusetult saadu tagastamise aastal. Maksukohustuse vähenemine, mis tuleneb alusetult saadud töötasu tagastamisest, on aga käsitletav kostja rikastumisena alusetult saadu tagastamise ajal VÕS § 1041 tähenduses. Seega on hageja õigustatud kostjalt nõudma lisaks vahetult välja makstud raha tagastamisele ka kostja maksukohustuse täitmiseks 2008.a. kantud kulutuste hüvitamist. Hagejal on osutunud võimalikuks 31.10.2008 tasaarvestada pool ehk 4462.50 krooni PRIA alusetust sooritusest. Kostja ei ole hagejale tagastanud teist poolt ehk 4462.50 krooni. Hageja loobub täielikult nõudest mõista kostjalt lisaks põhivõlale välja ka viivis. Hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõivu palub hageja kostjalt välja mõista.

PalS § 1 lg-st 3 tulenevalt laienevad tööseadused, sealhulgas Palgaseadus, ametnikele niivõrd, kuivõrd Avaliku teenistuse seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseaduste või muu seadusega ei sätestata teisiti. Avaliku teenistuse seadus reguleerib teenistujate palgaküsimusi vaid osaliselt. Avaliku teenistuse seaduses puudub palga arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon. ATS § 37 lg 4 kohaselt toimub ka teenistujatele palga maksmine Palgaseaduses sätestatud korras. ATS § 37 lg 2 sätestab küll teenistuja õiguse saada teenistusaastate eest makstavat lisatasu, kuid kuna vastavalt ATS § 81 lg-le 1 ja PalS § 2 lgle 1 on lisatasu üks palga komponentidest, toimub ka lisatasu arvutamine ja maksmine lähtuvalt Palgaseadusest.

Käesolevas asjas puudub ka hageja kui avalik-õigusliku haldusorgani haldusakt. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik- õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Käesoleva üksikjuhtumi reguleerimiseks on hageja jätnud haldusakti välja andmata. Hageja on eelnevalt pidanud kinni palgaseaduse § 37 alusel osaliselt ekslikult makstud töötasust, samas on kinnitanud, et puudub sellekohane haldusakt, mille alusel ja millises summas otsustati kostjale ekslikult makstud töötasu kinni pidada. Hagiavaldus ei asenda haldusakti ning haldusorgan on jätnud reguleerimata oma nõude sisu ja ulatuse. Hageja nõue saab rajaneda ainult kuni 01.07.2009 kehtinud palgaseaduse § 37 alusel, kuna ka Riigikohtu otsusest nr. 3-2-1-152-05 tuleneb - „Hageja nõuab tagasi töötajale ekslikult

väljamakstud palka. Alused selleks saavad tuleneda PalS §-st 37. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt on võimalik töötajalt tagasi nõuda arvutusvea tõttu rohkem makstud palka”. Esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata eelkõige nõude aegumise tõttu. Samuti puudub õiguslik alus alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks avalik-õiguslikust teenistussuhtest tuleneva enammakstud töötasu tagasi maksmise nõudele, kuna ekslikult väljamakstud töötasu summade tagasinõudmise kord ja tähtajad on sätestatud eriseadusega s.o. kuni 01.07.2009 kehtinud PalS § 37 alusel. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud pöörduma halduskohtusse. Kostja tugineb seejuures Riigikohtu otsusele nr. 3-3-1-11-04, milles Riigikohus on asunud seisukohale, et - ..”avalike

teenistujate palganõuetest lähtuvad vaidlused ei tulene töösuhtest, vaid avalik-õiguslikust teenistussuhtest riigi või kohaliku omavalitsuse üksusega, mistõttu teenistujate vastavad kaebused tuleb HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 ning ATS § 160 lg-st 1 tulenevalt esitada halduskohtusse.” Kostja taotleb käesolevas asjas aegumise kohaldamist. Vastavalt kuni 01.07.2009 kehtinud PalS §-le 38 lahendatakse palgaseaduse kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras. Kuni 01.07.2009 kehtinud PalS § 34 sätestab, et kui töötajale ei ole palka või hüvitust arvutatud või neid on arvutatud vähem, on töötajal õigus esitada nõue individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras. Kuni 01.07.2009 kehtinud palgaseadus § 37 lg 1 sätestab, et kui tööandja on töötajale arvutusvea tõttu maksnud palka või hüvitust ettenähtust rohkem, on tal õigus rohkem makstud summad töötajalt kinni pidada kolme kuu jooksul, arvates nende maksmise või töötaja pangaarvele ülekandmise päevast, kui töötaja ei vaidle nende kinnipidamise aluse või suuruse vastu. Kuna hageja ei esitanud nõuet ITVS § 6 lg 1 sätestatud üldise 4-kuulise tähtaja jooksul, siis on hageja nõue aegunud. Tulenevalt TsMS § 449 lg 3 ning TsÜS § 143 sätestatust, palub kostja jätta aegumise tõttu hagi täielikult rahuldamata. Ka juhul,kui kohus aegumist ei kohalda, palub kostja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta täielikult hageja kanda VIII VIII. Maakohtu otsustus otsustus ja selle selle põhjendused. Kohus, olles ära kuulanud hageja ja kostja seisukohad, tutvunud poolte esitatud kirjalike tõenditega ja kirjalikus menetluses jätkamisel esitatud poolte lõplike seisukohtadega, leiab, et hageja poolt kostja vastu esitatud nõue on aegunud ja seoses aegumise kohaldamisega tuleb hagi jätta täielikult rahuldamata. Kohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille osas poolte vahel vaidlus puudub:

1) Poolte vastastikused õigused ja kohustused tulenevad nende vahel eksisteerivast avalik-õiguslikust teenistussuhtest. 2) Perioodil 12.06.2008 kuni 10.08.2008 oli kostja haige ja teenistusülesandeid ei täitnud. 3) 30.07.2008 arvestas hageja (PRIA) kostjale 2008.a juulikuu eest saadaolevaks ametipalgaks 8925 krooni, millest maksukohustuste hulka kuuluva tulumaksu (1863) ja töötuskindlustusmaksu (53.55) kinnipidamisel maksti kostjale välja (kanti 31.07.2008 kostja pangaarvele) 7008.45 krooni. 4) Sama perioodi eest (juulikuu 2008) maksti kostjale haigekassa poolt ravikindlustushüvitist. 5) 31.10.2008 tasaarveldas hageja kostja töötasust kinnipidamise teel talle juulikuu eest makstud summast, s.o. 7008.45 kroonist, osaliselt summas 3504.50 krooni (palga arvestus 31.10.2008; lk 69); 6) Kostja esitatud vaiet palgast teostatud kinnipidamise kohta hageja ei rahuldanud, samuti ei rahuldanud kostja esitatud kaebust Tartu Halduskohus ja rahuldamata jäi ka Tartu Ringkonnakohtule kostja esitatud apellatsioonkaebus. 7) 06.08.2010 esitas hageja käesoleva hagi kostjale tehtud väljamakse osas ülejäänud alusetult saadud summa, kokku 4462.50 krooni väljamõistmiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ühe ja sama aja eest ei ole võimalik saada töötasu ning ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehe alusel. Samuti ei esine otseselt vaidlust nõude suuruse üle. Pooled vaidlevad eelkõige kostja vastu esitatud rahalise nõude osas kohaldatava õiguse ning eelnevast tulenevalt nõude aegumise tähtaegade üle. Hageja leiab, et tegemist on avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise juhtumiga, mistõttu kostjale tehtud alusetu väljamakse tagastamise ja kostja kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste (tulumaks ja töötuskindlustusmaks) hüvitamiseks esitatud nõude osas kuuluvad tulenevalt Riigivastutuse seaduse (RVS) § 22 lg 3 kohaldamisele VÕS § 1028 ja § 1041 sätted ja seega ei ole nõue ka TsÜS § 151 lg 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega aluseks võttes aegunud. Kostja leiab, et tegemist on arvuti programmiveast tingitud talle ekslikult arvestatud töötasu tagastamise nõudega, millisele nõudele Palgaseaduse (PalS) § 36 lg 2 ja § 37 tulenevalt kohaldub ITVS § 6 lg 1 tulenev 4-kuuline aegumistähtaeg ning seega on nõue käesolevaks ajaks aegunud. Poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal leiab kohus, et vaatamata poolte vahel eksisteerivale avalik-õiguslikule teenistussuhtele ning teostatud makse alusetusele, on kostjale kui teenistujale 31.07.2008 üle kantud rahasumma puhul tegemist ekslikult arvestatud palgaga ning eelnevast tulenevalt allub nõue palgaseaduse (PalS) § 36 ja 37 sätestatud eriregulatsioonist tulenevalt Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 järgi üldisele neljakuulisele aegumistähtajale. Kohus nõustub hagejaga selles, et hagejal olnud nõudeõiguse olemasolu 30.07.2008 ekslikult kostjale arvestatud töötasu osas on tunnustatud kohtu poolt halduskohtumenetluses (haldusasi nr 3-09-109) ning kohus on ka tunnistanud, et alusetult väljamakstud summa kinnipidamine (kuigi osaline) on toimunud õiguspäraselt. Samas on ka Tartu Ringkonnakohus oma otsuses 22.10.2009 (lk 11-15) tuginenud kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel PalS § 36 lg 2 sätestatule ning leidnud, et PRIA poolt oli „antud juhul alus kaebaja palgast kinnipidamiseks PalS § 36 lg 2 näol olemas” (lk 14) ning, et 31.10.2008 palgast tehtud kinnipidamine on tehtud PalS § 37 lg 1 sätestatud kolmekuulist tähtaega järgides. Veel on Ringkonnakohus leidnud, et töötajale tema haiguslehel oleku ajal palga arvutamise ja maksmise puhul „on tegemist olukorraga, kus arvutiprogrammi või palgaarvestust teostava töötaja vea tõttu on arvutatud ekslikult palka ning tegemist on eelkõige arvutusveaga“ (lk 14)..

Ka hageja ise on käesolevas asjas 06.08.2010 esitatud hagiavalduses tuginenud PalS § 37 lg 1 sätestatule ja leidnud, et ülejäänud osas väljamakstud summa kinnipidamiseks kostja palgast nimetatud sätte alusel ei ole hagejal enam õigust (lk 3). Vastavalt 2008.a. kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 13 lg 1 kohaselt laienevad tööseadused ametnikele niivõrd, kuivõrd käesoleva seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Töölepingu seadus ametnikele ei laiene. Kuni 01.07.2009 kehtinud ATS § 37 lg 4 kohaselt maksti teenistujale palka palgaseaduses (PalS) sätestatud korras. Vastavalt PalS § 1 lg 3 laienes palgaseadus avalikele teenistujatele niivõrd, kuivõrd avalikku teenistust reguleeriva või muu seadusega ei olnud sätestatud teisiti. Kohus leiab, et hageja väited kostjale 31.07.2008 tehtud makse osas RVS § 22 lõikes 3 sätestatu kui eriregulatsiooni kohaldamiseks ei ole põhjendatud. Vastavalt RVS § 22 lõikele 3 võib avaliku võimu kandja isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Riigivastutuse seadusest tuleneva kahju hüvitamise sätete kohaldatavuse suhtes on Riigikohtu üldkogu kohtuotsuses 3-35-1-10 märgitud, et: „Riigivastutuse seadus on avaliku võimu vastutust reguleeriv üldseadus,

mis reguleerib avaliku võimu kandjate tekitatud kahju hüvitamist sedavõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud eriseaduses (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-18609, p 110)”. Käesoleval juhul on poolte vahel tegemist küll avalik-õigusliku suhtega, kuid kohtu hinnangul ei ole antud asjas riigivastutuse seaduses alusetu rikastumise kohta sätestatu ATS § 13 lg 1 ja PalS § 1 lg 3 mõttes avalikku teenistust reguleerivaks eriseaduseks, mis välistaks palgaga seotud vaidlustes kuni 01.07.2008 palgaseaduse kohaldamise. Seega, palga arvestamise ja tagastamise nõuetes omab eriseaduse tähendust palgaseadus, mistõttu hagejal kui avalikul võimu kandjal oma teenistujale eksliku töötasu arvestamisega seoses esitatud nõude esitamise aluseks ei saa olla RVS § 22 lõikest 3 tulenevalt VÕS § 1028 ja 1041 sätetatud alused. Kohus peab ka vajalikuks märkida, et hageja, tuginedes riigivastutuse seaduses sätestatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude 3-aastasele aegumistähtajale, on ekslikult teinud viite RVS § 23 lõikele 4 (vastav lõige §-is 23 puudub). Hageja on väitnud, et tal puudus tahe kostjale tema töövõimetuslehel oleku ajal töötasu maksmiseks ja selleks puudus ka seaduslik alus, mistõttu on tegemist ilma igasuguse õigusliku aluseta tehtud sooritusega. Samas on hageja ise nii haldusvaidluses kui ka käesolevas tsiviilasjas väitnud, et kostjale juulikuu eest 2008 töötasu arvestamine 30.07.2008 toimus arvutiprogrammi vea tõttu, et samal ajal arvestati ekslikult töötasu ka teistele töötajatele. Hageja enda poolt esitatud raamatupidamise arvestustest nähtub, et enne kostjale 30.07.2008 arvestatud summa ülekandmist on sellest maha arvatud ettenähtud tulumaks ja töötuskindlustusmaks, samuti on arvestatud töötasult tasumisele kuuluvat sotsiaalmaksu (lk 68). Hageja ei ole väitnud, et tegemist oleks olnud 31.07.2008 kostjale mingil muul alusel ekslikult ülekantud summaga ning seega on kohtu hinnangul kostjale arvestatud palga ülekande (alusetu soorituse) puhul tegemist eelkõige arvutusveaga palgaseaduse tähenduses. Riigikohtu otsuses nr 3-2-2-152-05 p 11 on märgitud: “Arvutusveaga palgaseaduse tähenduses saaks tegemist olla näiteks juhtudel, mil tööandja on eksinud seaduses sätestatud riiklike maksude kinnipidamise kohustust täites selleks ettenähtud arvutusreeglite vastu ja seetõttu maksnud töötajale välja liigsed summad või on nt arvutiprogrammi rikke tõttu töötajale välja maksnud sama töötasu mitu korda”. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja esitatud alusetu üleantu tagastamiseks esitatud nõude puhul on tegemist ekslikult arvestatud palga tagasinõudega ning nimetatud nõude osas kuuluvad kohaldamisele kuni 01.07.2009 kehtinud ATS § 13 lg 1 tulenevalt palgaseaduse sätted. Vastavalt PalS § 37 lg 1 sätestatule, kui tööandja on töötajale arvutusvea tõttu maksnud palka või hüvitust ettenähtust rohkem, on tal õigus rohkem makstud summad töötajalt kinni pidada kolme kuu jooksul, arvates nende maksmise või töötaja pangakontole ülekand12

mise päevast, kui töötaja ei vaidle nende kinnipidamise aluse või suuruse vastu. Kuni 01.07.2009 kehtinud PalS § 38 tulenevalt kuuluvad tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused lahendamisele Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses sätestatud korras. Vastavalt Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 sätestatule on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks üldjuhul neli kuud. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11. Samuti on Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-43-11 punktis 15 märgitud, et ITVS § 6 lg 3 teeb üldisest neljakuulisest aegumistähtajast erandi vaid palga maksmise nõudele. Käesolevas vaidluses on tegemist aga ekslikult arvestatud ja väljamakstud palga tagasinõudega, mistõttu kuulub kohaldamisele ITVS § 6 lg 1 sätestatud üldine 4-kuuline hagi esitamise tähtaeg. Alates 01.07.2009 kehtiva Avaliku teenistuse seaduse § 37 lg 4 kohaselt makstakse teenistujale palka töölepingu seaduse 3. peatüki 2. jaos sätestatud korras. Vastavalt alates 01.07. 2009 kehtiva töölepinguseaduse (TLS) § 39 sätestatule on tööandjal õigus töötasust tulenevaid nõudeid esitada 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Antud juhul on tegemist erisättega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 146 tulevale kolmeaastasele tehingust tulenevale üldisele aegumistähtajale. Kuna aga kehtiva TLS § 131 kohaselt kohaldatakse töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009.aasta 1.juulit, seni kehtinud seadust, siis tulenevalt kostjale toimunud palga eksliku arvestamisega juba 30.07.2008, ei kuulu käesolevas vaidluses kehtiva töölepinguseaduse sätted kohaldamisele. Seega, kuni 01.07.2009 kehtinud ATS § 13 ja § 37 lg 4 tulenevalt oli hagejal PalS § 37 tulenevalt kostja töötasust kinnipidamise tegemiseks õigus kolme kuu jooksul ning kohtusse nõude esitamiseks vastavalt PalS § 38 ja ITVS § 6 lg 1 sätestatud üldisest nõude esitamise tähtajast tulenevalt - 4 kuu jooksul. Käesolev hagi kostja vastu on esitatud alles 06.08.2010, so rohkem kui 2 aastat peale ekslikult arvestud palga väljamaksmist, siis tulenevalt ITVS § 6 lg 1 sätestatust on nõue aegunud ning hagi rahuldamisele ei kuulu. TsMS § 449 lg 3 kohaselt, kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus nõustub kostjaga, et poolte vahel eksisteerivast avalik-õiguslikust teenistussuhtest tulenevalt oleks ekslikult makstud summa osas tekkinud vaidlus olnud võimalik lahendada halduskohtus. Käesolevas asjas puudub kostjale tehtud väidetava alusetu makse tagasinõuet reguleeriv avalik-õiguslik haldusakt. Hageja esindaja poolt eelistungil väidetud 31.10.2008 käskkirja tegelikult välja antud ei olevat. HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 ning ATS § 160 lg 1 tulenevalt oleks kostja vastava haldusakti/toimingu olemasoluls saanud avaliku teenistujana oma õigusi kaitsta halduskohtus. Kohtukulude jaotusest TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi täielikul rahuldamata jätmisel tuleb asjas esinenud menetluskulud vastavalt kostja taotlusele jätta täielikult hageja kanda. Hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Kostjal on TsMS § 174 lg 1 kohaselt õigus nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kohus juhindus veel TsMS § 442; 461 lg 4; 468 lg 1 p 2 ja 632 nõudeist. Kohtunik

(allkiri)

Irma Külavee

Ärakiri õige Nooremreferent

Lea Herne

Kohtuotsus jõustus 01. novembril 2011. a. Nooremreferent

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.