Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

liisingulepingute täitmist osaliselt, s.o 30% liisingueseme väljaostuhinna tasumata ulatuses. Kuna hageja ei ole sihtasutuselt liisinguvõtja kohustuste täitmist nõudnud, siis on hageja tekitanud teistele käendajatele kahju, käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja tema nõuet tuleb Viljar Lillmaa pankrotimenetluses vähendada vähemalt sihtasutuse vastutuse ulatuses, seega hageja nõue oleks Viljar Lillmaa pankrotimenetluses 775 348.90 krooni võrra väiksem, 824 651.10 krooni. Liisinguvõtja tegevus, kus käenduslepingute sõlmimisega pandi kolmandad isikud vastutama piiratud vastutusega äriühingu kohustuste eest täies ulatuses, on vastuolus heade kommetega ning hageja ei ole oma õiguste teostamisel käitunud heas usus.

MAAKOHTU LAHEND

perefirmat aitasid kaasa käendusega võetud riski realiseerumisele ja tema kui füüsilise isiku maksejõuetuse välja kujunemisele, millised asjaolud aga iseenesest ei saa olla aluseks käenduslepingute tühisusele. Kostja ei ole vaidlustanud hageja liisingulepingutest tuleneva nõude koosseisu kuuluvaid summasid. Hageja on esitanud debitoorse võlgnevuse tõendamiseks Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutusega KredEx 11.11.2004 sõlmitud käenduslepingud. Tulenevalt liisingulepingute p-st 18.5 tagab liisingulepingutest tulenevaid liisinguvõtja kohustusi Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus KredEx. Liisinguvõtja kohustub hüvitama liisinguandjale kõik sihtasutusega sõlmitavad tagamislepingus garantiiga kaasnevad kulud. Käenduslepingute p 3.2 kohaselt on käendustasu suurus 1,7% liisingueseme tasumata väljaostuhinna sihtasutuse poolt tagatud osalt aastas. Käendustasu makstakse üks kord kvartalis ettemaksuna. Liisingulepingust nr 0091618L tulenev debitoorne võlgnevus (intress ja tagatisraha) 114 626.70 krooni on tõendatud lisatud kaheteistkümne tasumata arvega (tl 39-46, 58-61). Liisingulepingust nr 0091621L tulenev debitoorne võlgnevus (intress ja tagatisraha) 13 212.75 krooni on tõendatud lisatud nelja tasumata arvega (tl 47-49, 62). Hageja esitatud andmetel suunati liisinguese müüki 24.05.2007 ja müüdi 17.10.2007 hinnaga vastavalt 169 491.53 krooni ja 169 491.53 krooni. Konkreetse eseme väärtus ehk turuhind selgubki selle eseme müümisel. Kostja ei ole tõendanud, et liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel oli tegelikust müügihinnast suurem või et see väärtus oleks erinenud müügihinnast oluliselt või et liisinguvõtja ise oleks suutnud liisingueseme realiseerida kõrgema hinnaga. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt, kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud. Eeltoodust ning VÕS § 367 lg-st 1 ja § 367 lg-test 1, 3, 4 tulenevalt leidis kohus, et hageja on õigustatud nõudma liisingulepingu nr 0091618L alusel: vara jääkmaksumus 384 443.22 krooni, viivismaksete võlgnevus 15 065.42 krooni, debitoorne võlgnevus 114 626.70 krooni, kokku 514 135.34 krooni; vara realiseerimisest saadud summa 169 491.53 krooni; hüvitamisele kuuluv summa 344 643.81 krooni; ja liisingulepingu nr 0091621L alusel: vara jääkmaksumus 2 200 053.09 krooni, viivismaksete võlgnevus 48 379.56 krooni, debitoorne võlgnevus 13 212.75 krooni, kokku 2 261 645.40 krooni; vara realiseerimisest saadud summa 169 491.53 krooni; hüvitamisele kuuluv summa 2 092 153.87 krooni, kõik kokku 2 436 797.68 krooni. Arvestades käenduse kui tagatise tähendusest üldlevinud arusaama, ei nõustunud kohus kostja vastuväitega, et kuna hageja ei ole sihtasutuselt liisinguvõtja kohustuste täitmist nõudnud, siis on hageja tekitanud teistele käendajatele kahju ja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. VÕS § 150 kohaselt vastutavad kõik AS Prokask liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmist käendanud isikud hageja ees solidaarselt. Sihtasutusega sõlmitud käenduslepingute p 4.1 kohaselt omandab sihtasutus käenduse alusel väljamaksete tegemisega väljamaksete ulatuses nõude liisinguvõtja ja liisingulepingut taganud kolmandate isikute vastu. Käenduslepingute p 2.1.8 järgi olid sihtasutuse tagatise eeltingimuseks Villu Lillmaa ja Viljar Lillmaa käendused liisingu tagatiseks. Hageja on OÜ MM Grupp vastuväite alusel vähendanud oma nõuet oluliselt, 1 600 000 kroonini, millist tegevust ei saa kuidagi pidada heade kommete vastaseks. TsMS § 33 lg 1 alusel jättis kohus kostja 28.09.2010 esitatud võõrkeelse dokumendi tähelepanuta. TsMS § 238 lg 3 p 4 alusel jättis kohus tähelepanuta ka Projecta Balti AS hindamisakti, kuna kostja ei ole põhjendanud, millist asja lahendamisel tähtsust omavat ja tõendamisele kuuluvat asjaolu ta esitatud dokumendiga tõendada soovib.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

pinki vähem kui kaks aastat. Puudub igasugune mõistlik põhjendus arvata, et kahe aastaga langes puidufreespingi väärtus rohkem kui 22 korda – 0,16 miljonile kroonile; 6) ei olnud kohtul alust jätta tulenevalt TsMS § 33 lg-test 1 ja 3 kostja esitatud võõrkeelset dokumenti tähelepanuta, kuna kohus ei nõudnud kostjalt Friedrich Niemann GmbH ja Co.KG tellimuse kinnituse nr AU1142426 tõlget eesti keelde. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid saksakeelse tõendi vastuvõtmisele. Liisingulepingus nr 0091618L on liisinguese kirja pandud ebatäpselt. Liisingulepingu nr 0091618L esemeks olid tellimuse kinnituses AU1142426 nimetatud erinevad seadmed kokku väärtusega 47 890 eurot, sh kandimasin Brandt KD76 ja kuumpress OTT 300K hinnaga 28 230 eurot, vertikaalsaag Striebig hinnaga 7 000 eurot, spooniõmblusmasin Kuper FW 900 hinnaga 2 460 eurot, spoonisaag Scheer FM 5-3100 hinnaga 3 300 eurot ja formaatsaag Altendorf F45 hinnaga 6 900 eurot; 7) ei ole kohus teinud TsMS § 238 lg 4 järgi Projecta Balti AS hindamisakti vastuvõtmisest keeldumise kohta määrust, seega pidi kohus arvestama ka hindamisakti. Tulenevalt VÕS § 367 lg-st 3, dokumentaalsest tõendist nimetusega „Hindamisakt“ ja kostja 28.09.2010 arvamuses märgitust ei saanud kohtul tekkida kahtlust, mida kostja soovis hindamisaktiga tõendada. Kostja märkis oma arvamuses ära, milline on liisinguandjale jäänud vara turuväärtus, ning esitas selle tõendamiseks Projecta Balti AS 10.10.2007 hindamisakti, mille kohaselt on liisingulepingu nr 0091621L esemeks olnud puidufreespingi turuhind 1 580 000 krooni ning liisingulepingu nr 0091618L objektiks olnud seadmete turuhind kokku 450 000 krooni, sh kandimasin Brandt KD76 75 000 krooni, formaatsaag Altendorf F45 50 000 krooni, kuumpress OTT 300K 210 000 krooni, vertikaalsaag Striebig 60 000 krooni, spoonisaag Scheer FM 5-3100 30 000 krooni ja spooniõmblusmasin Kuper FW 900 25 000 krooni. Järelikult on kostja tõendanud, et liisingulepingu nr 0091621L järgi jäi liisinguandjale vara turuväärtuses 158 0000 krooni ja liisingulepingu nr 0091618L järgi turuväärtuses 450 000 krooni, kokku turuväärtuses 2 030 000 krooni. Kuna VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisinguesemete väärtust nende tagastamise hetkel 2 030 000 krooni, siis jäi liisinguandjale vara rohkem, kui on tema nõue; 8) näevad liisingulepingu üldtingimused (p-d 3.7; 7.4; 7.4.1) ette liisinguseadme võõrandamise ja liisinguvõtja kohustuse tasuda liisinguandjale puudu jääv osa, mida ei kata liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma. VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 on Riigikohus märkinud, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Riigikohus on leidnud ka, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 leidnud, et üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on kostjaid ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjatelt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Käesolevas vaidluses tugineb hageja samadele üldtingimustele, mida on käsitletud viidatud tsiviilasjas. Seega on liisingulepingute üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 liisinguvõtjat ja Viljar Lillmaad ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse neilt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust, ning asjas tuleb kohaldada VÕS §-i 367.

Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole käenduslepingud vastuolus heade kommetega ega tühised. Väide nagu oleks käenduslepingud sõlmitud hageja survel, on alusetu ja pahatahtlik. Hageja ja liisinguvõtja olid omavahel seotud vaid liisingulepingute kaudu. Vastavalt e-äriregistri väljavõttele oli Viljar Lillmaa alates 20.12.1999 liisinguvõtja nõukogu liige. VÕS § 142 lg 4 järgi ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Käenduslepingutes on välja toodud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, mis pidi lepingute sõlmimisel Viljar Lillmaale selge olema. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse võtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane; 2) müüdi liisinguesemed hinnaga 169 491.53 krooni ja 169 491.53 krooni, mis vastab nende väärtusele TsÜS § 65 mõttes. Turuväärtuse määramisel on keskseks küsimuseks see, millise hinnaga on võimalik vara reaalselt müüa, sest TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind. Kostja ei ole tõendanud, et liisinguesemete väärtus hagejale tagastamise hetkel oli müügihinnast suurem või erines müügihinnast oluliselt või et liisinguvõtja oleks suutnud liisinguesemed kõrgema hinnaga realiseerida; 3) saab lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p-st 18 liisinguandja kahjunõude arvestamisel aluseks võtta liisingueseme turuväärtusest kuni 10% võrra madalama hinna, kui pooled on (ka liisinguandja tüüptingimustes) kokku leppinud, et lähtuvad liisingueseme väärtuse asemel tegelikust müügihinnast (liisingulepingu üldtingimuste p 3.7). Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-77-08 leidnud, et vastava kokkuleppe olemasolul (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud turuväärtuse asemel lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Seega, kui kohus peaks leidma, et liisingueseme võõrandamisest saadu ei vasta liisingueseme turuväärtusele, on hagejal tulenevalt Riigikohtu seisukohast oma nõude arvutamisel õigus lähtuda kohtu poolt tuvastatavast liisingueseme turuväärtusest 10% madalamast hinnast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Maakohus jättis võõrkeelse dokumendi TsMS § 33 lg 1 alusel ja hindamisakti TsMS § 238 lg 3 p 4 alusel tähelepanuta. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus rikkus eelmärgitud tõendite tähelepanuta jätmisel menetlusnorme. Vastavalt TsMS § 33 lg 1 teisele lausele oleks maakohus pidanud määrama kostjale tähtaja tõendi eestikeelse tõlke esitamiseks. Kuigi kostja ei põhjendanud täiendavas seisukohas sellele lisatud tõendite esitamise vajadust, nähtub kostja esimesest menetlusdokumendist, et ta vaidlustab liisinguesemete väärtust ning esitatud tõenditega soovib kostja seda asjaolu tõendada. Kuivõrd poolte vahel oli vaidlus faktiliste asjaolude üle, siis oleks maakohus pidanud andma pooltele täiendava tähtaja vaidlusaluse asjaolu kohta tõendite esitamiseks. Sõltuvalt esitatud tõenditest oli maakohtul võimalus määrata asja lahendamiseks kohtuistung. Maakohtu seisukoht, et kostja ei ole vaidlustanud nõude koosseisu kuuluvaid summasid, on ebaõige ja vastuolus asja materjalidega. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel ning selle asjaolu tõendamiskoormis on hagejal. Ringkonnakohus märgib, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Pooltevahelise liisingulepingu üldtingimuste p-dest 3.7 ja 7.4.1 tulenev liisinguvõtja kohustus hüvitada kahju/puudujääv osa on sõltuvuses ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast ning kuna kohus võib lepingu tühisuse tuvastada sõltumata poolte taotlusest, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel tühisuse aluseid hindama (vt Riigikohtu 08.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 ja 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08). Juhul, kui üldtingimuste p-d 3.3 ja 7.4.1 on tühised, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel kohaldama VÕS § 367 ning andma pooltele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid liisinguesemete tegeliku väärtuse kohta nende tagastamise ajal. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.