2-09-7684/32 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Dwelling kasuks välja 75 000 krooni, intressi 1875 krooni, viivise 32 046.14 krooni ja viivise protsendina põhinõudelt (75 000 krooni) alates 03.12.2010 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas). Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja poolt 15.03.2006 kostjale ülekantud 75 000 krooni oli poolte vahel sõlmitud laenulepingu järgi ülekantud laenusumma või töötajale makstud tulemustasu. Kostja väidab, et laenulepingu sõlmimise näol oli tegemist näiliku tehinguga, kuna sooviti varjata tulemustasu maksmist. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Kostja väited selle kohta, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tühine, kuna sooviti varjata tulemustasu maksmist, on vastuolus kohtule esitatud tõenditega. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p-st 2.1 nähtub, et OÜ T.M Dwelling kohustub andma ja L. Kalev kohustub tagasi maksma laenu summas 75 000 krooni. Laenulepingu p 2.2 kohaselt laenu üleandmine laenusaajale toimub 1 tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast laenusumma kandmisega laenusaaja poolt esitatud pangaarvele. Kohtule esitatud maksekorralduse koopiast nähtub, et hageja on 15.03.2006 kostjale üle kandnud 75 000 krooni ning märkinud selgituseks vastavalt laenulepingule 15.03.2006. Laenulepingu p 3.1 kohaselt laenusaaja maksab laenuandjale laenu tagasi vastavalt laenusumma ja intresside tasumise graafikule OÜ T.M Dwelling arveldusarvele. Maksegraafiku kohaselt pidi kostja maksma 14.04.2006 intressi 750 krooni ja 14.05.2006 750 krooni. Laenu tagasimaksmise lõpptähtajaks oli graafikujärgselt 29.05.2006. Tunnistaja M.K. , kes laenulepingu sõlmimise ajal oli OÜ T.M. Dwelling juhatuse liige ja hageja seadusliku esindaja Tarvo Laasi, kes on praegu OÜ T.M. Dwelling juhatuse liige, poolt antud ütlused on vastuolulised. Hageja seadusliku esindaja T. Laasi poolt vande all antud ütlusest nähtub, et poolte vahel lepiti kokku laenulepingu sõlmimise tingimustes ning et nende firmas ei ole kunagi tulemustasu makstud ning et nad on mitmeid kordi kostjalt laenu tagasi küsinud. M.K. poolt antud ütlustest nähtub, et poolte vahel lepiti kokku tulemustasus ning see vormistati laenuna. Samas ei mäleta M.K. maksegraafiku koostamist ega ka seda, kas ta laenulepingu allkirjastas. Kohtule on esitatud koopia laenulepingu väljatrükist ja koopia maksegraafiku väljatrükist, kus on näha, et pooled on lepingu ja maksegraafiku allkirjastanud. Kuna väljatrükkide tekst on identne kohtule esitatud laenulepingu tekstiga, siis ei ole kohtul alust kahelda nende tõesuses. Tunnistaja T.P. on kohtuistungil kinnitanud T. Laasi ütlusi selle kohta, et poolte vahel vormistati laenuleping, mis ka poolte poolt allkirjastati. Samuti on T. P. kohtuistungil kinnitanud, et kostjal oli vaja raha sõiduauto väljaostmiseks liisingust. Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Kostja poolt esitatud asjaolud tehingu näilikkust ei kinnita. Kostja poolt on küll esitatud poolte vahel sõlmitud tööleping, mille p-s 4.2 on sätestatud, et sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta töötajale lisatasu, kuid kostja poolt ei ole esitatud tõendeid selle kohta, mis tingimustel tulemustasu makstakse ning kas tulemustasu on ka varasemalt makstud. Kostja on oma vastuses hagile öelnud, et Domina kaubanduskeskuse ehitustööde juhtimisega oli ta nõus ainult siis, kui tööandja maksab talle ettemaksuna tulemustasu. Kohtule esitatud töölepingus selliseid lisatingimusi sätestatud ei ole, samuti ei ole kohtule esitatud ka muid tõendeid selle kohta, et selline kokkulepe poolte vahel oli. Maksekorralduse koopiaga on leidnud tõendamist, et raha kanti vastavalt laenulepingule kostjale üle ning kostja võttis kantud summa vastu. Kostja poolt

raha vastuvõtmine on samaaegselt ka tagasimaksmise nõude eeltingimus. Samuti lepiti poolte poolt kokku maksegraafikuga intresside suurus ja tagastamise aeg ning põhivõla tagastamise tähtaeg. Seega oli üheselt poolte vahel ära määratud laenu kasutusseandmise ajavahemik. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. VÕS § 29 lg 4 kohaselt tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt. Kohtu arvates ei olnud usutav, et pooltega sarnane mõistlik isik pidi poolte vahel sõlmitud lepingust, maksegraafikust ja tehtud ülekandest järeldama, et tegemist on tulemustasu maksmisega. Arvestades eeltoodut põhjendusi ja tõendeid, asus kohus seisukohale, et OÜ T.M. Dwelling hagi L. Kalevi vastu kuulub rahuldamisele. Kostja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tähtajatu ning et ei ole kokkulepitud intressi nõuet. VÕS § 398 lg 1 sätestab tähtajatu laenulepingu korralise ülesütlemise, mille kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus on pooled kokku leppinud laenu tagastamise tähtaja, milleks oli 29.05.2006. Seega on antud juhul tegemist tähtajalise laenulepinguga ning VÕS § 398 lg 1 kohaldamisele ei kuulu. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Maksegraafikust nähtub, et pooled on kokku leppinud ja fikseerinud, et kostja tasub intressi perioodil 14.04.2006 - 29.05.2006 kokku 1875 krooni. Seega lõppes intressi arvestus laenu sissenõutavaks muutumise ajast, s.o. 30.05.2006 ja kostjalt tuleb välja mõista intress 1875 krooni hageja kasuks. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda võlgniku poolt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hagejal on õigus nõuda põhivõlalt viivist alates 30.05.2006. Lepingujärgne viivis on 0,5% päevas, mis teeb aastas 182,5% ning on võrreldes seadusjärgse viivisega ülemäära suur. Seadusjärgne viivis hageja poolt nõutud perioodi eest on 9,5% ja 8% aastas, kuid hageja nõuab kostjalt viivist 182,5% aastas, mis ületab kahekümne kordselt seaduses ettenähtud viivisemäära. Sellise viivisemära kohaldamine ja kostjalt viivise väljamõistmine, oleks käsitletav liigse kasu saamisena hageja poolt, arvestades laenusummat ning sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Lepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi tuli laenusumma hagejale tagastada 29.05.2006. 20.02.2009 esitas hageja hagi kohtusse. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist põhinõudelt 75 000 kroonilt perioodi eest 30.05.2006 – 20.02.2009 (hagiavalduse esitamine). Viivise määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 01.01.2006 kuni 30.06.2006 oli 9,75%, alates 01.07.2006 kuni 31.12.2006 oli 10,5%, alates 01.01.2007 kuni 30.06.2007 oli 11%, alates 01.07.2007 kuni 31.12.2007 oli 11%, alates 01.01.2008 kuni 30.06.2008 oli 11%, alates 01.07.2008 kuni 31.12.2008 oli 9,5 %, alates 01.01.2009 kuni 30.06.2009 oli 8 %.

4.L. Kalev esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 2. detsembri 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta OÜ T.M. Dwelling hagi L. Kalevi vastu rahuldamata ning menetluskulud OÜ T.M. Dwelling kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) oli laenu puhul tegemist näilise tehinguga. Suulise laenusuhte ja selle järgi tehtud laenu väljamakse puhul oli tööandja ja töötaja vahel sõlmitud kokkulepe, et sellistel tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled soovisid varjata tulemustasu kokkulepet (ehk palga maksmist). Selliselt sooritatud laenutehing on näiline TsÜS § 89 järgi ja seega tühine. Kuivõrd pooled soovisid varjata tulemustasu kokkulepet, siis tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgselt kohaldada varjatud tehingu kohta sätestatut ehk tuvastada 15.03.2006 ülekande näol tulemustasu väljamakse, mille tagasinõudmiseks puudub alus; 2) on maakohus asunud seisukohale, et väide tulemustasu maksmise kokkuleppest on vastuolus kohtule esitatud tõenditega. Maakohus on lähtunud otsuse tegemisel suuresti järeldusest, nagu oleksid pooled allkirjastanud kirjaliku laenulepingu ja selle lisaks olnud maksegraafiku. Riigikohus on rõhutanud, et näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, seega tuleb eelkõige tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut sisuliselt hinnata, st hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Maakohus on jätnud poolte tahteavaldused sisuliselt välja selgitamata ja lähtunud peamiselt vaid väidetavalt allkirjastatud laenudokumendist. Isegi juhul, kui lähtuda kirjaliku laenulepingu olemasolust, ei kinnita see kuidagi tulemustasu kokkuleppe puudumist. Tööandja sooviks oli jätta muljet laenusuhte olemasolust ning varjata tulemustasu kokkulepet. Allkirjastatud laenulepingut või maksegraafikut ei eksisteeri. Mõlemad pooled on kinnitanud tulemustasu kokkuleppe olemasolu. Tunnistaja M.K. on andnud kohtus tunnistusi, mille kohaselt oli laenu puhul tegemist fiktiivse lepinguga, kuna kokkulepitud tulemustasu otsustati vormistada töötajale laenuna. M.K. kinnitab, et selle mõte oli säästa tööandjale maksusid. M.K. ütluste kohaselt oli tulemustasu Riia objekti eest ja tööandja huviks oli, et töötaja jätkaks nimetatud objektil. Tunnistaja ütluste kohaselt öeldi töötajale, et vormistame tulemustasu talle laenulepinguna ja kinnitasime suusõnaliselt, et tagasi me seda ei küsi. Tunnistaja ei mäleta täpselt, kas laenuleping vormistati kirjalikult või mitte, kuid see ei oma

poolte tahte sisustamisel tähendust, sest laenust räägiti, kuid tehti seda tulemustasu kokkuleppe varjamiseks. Kui ka laen vormistati kirjalikult, ei muuda see kuidagi poolte tegelikku kokkulepet tulemustasu osas. Seega on tegemist olukorraga, kus nii toonane tööandja, kui ka töötaja kinnitavad, et nende vahel sõlmiti kokkulepe tulemustasu osas. Kuivõrd näiliku tehingu puhul tuleb selgitada välja poolte tahe, siis on see antud juhul väljendatudki tööandja ja töötaja ütluste kaudu; 3) on maakohus põhimõtteliselt õigesti viidanud VÕS § 29 lg-le 1, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et see ühine tegelik tahe ongi väljendatud nii tööandja kui ka töötaja ütluste kaudu. Olukorras, kus mõlemad töölepingu pooled näevad teatud kokkulepet ühtemoodi, tulnukski sellest lähtuda. Eelnevat arvestades võivad iseenesest olla õiged tunnistaja T.P. ütlused, mille kohaselt oli tema teadlik, et pooled sõlmisid laenulepingu, mille järgi kandis ta raamatupidajana raha töötajale üle. Kuid T.P. ei saanudki olla teadlik tööandja ja töötaja omavahelisest kokkuleppest, mille kohaselt varjati laenusuhtega tegelikku kokkulepet tulemustasu osas; 4) ei ole kohus arvestanud apellandi seletust, et antud juhul oli tulemustasu ka tegelikult asjakohane ja väljateenitud, sest apellant asus tegevdirektori töö kõrvalt koordineerima lisaks veel Riia Domina keskuse ehitustöid, asendades sellel kohal varasemat töötajat. Selleks tuli apellandil viibida Riia ehitusobjektil kaks kuni kolm päeva nädalas ja seda põhitöö kõrvalt. Palka (10 000 krooni kuus) selle eest apellandil ei tõstetud, kuid lisakohustusi kompenseeriski tulemustasu kokkulepe ja selle alusel tehtud väljamakse; 5) peab olukorra tõlgendamisel arvestama ka asjaoluga, et apellant pandi töötajana sisuliselt fakti ette, et soovitud tulemustasu on võimalik saada siis, kui töötaja aktsepteerib tulemustasu varjamist laenuna. Apellant oli töötajana põhimõtteliselt nõrgemas positsioonis ja tekkivad kahtlused kokkulepete sisu osas peaks seetõttu tõlgendama apellandi kasuks; 6) kinnitab poolte tahet tulemustasu osas mingil määral ka asjaolu, et pooled ei sõlminud kunagi kirjalikku laenulepingut ega selle lisaks olevat maksegraafikut. Juhul, kui kohus ei tuvasta asjas tulemustasu kokkulepet, siis puudub ikkagi laenuleping, milles oleks lepitud kokku viivisemäär, intressid, laenu tagastamise tähtajad jms. Maakohus on otsuses väljendanud, et kohtule on esitatud koopia laenulepingu väljatrükist ja koopia maksegraafiku väljatrükist, kus on näha, et pooled on lepingu ja maksegraafiku allkirjastanud. Kohus järeldab, et kuna väljatrükkide tekst on identne kohtule esitatud laenulepingu tekstiga, siis ei ole kohtul alust kahelda nende tõesuses. Apellant ei pea selliseid kohtu järeldusi põhjendatuks. Koos hagiavaldusega esitatud laenulepingu tekst oli ilma allkirjadeta projektdokument ja ca 1,5 aastat hiljem kohtule esitatud arvuti väljatrüki puhul puudub laenulepingu esimene lehekülg ja laenulepingul/maksegraafikul olevaid laenuvõtja allkirju ei pea apellant enda allkirjadeks. Pealegi on laenulepingul ja maksegraafikul apellandi allkirjad juba visuaalselt erinevad. Vastustaja on väitnud, et pooliku laenulepingu koopia ilmnes apellandi vana arvuti läbiotsimisel, kuid siinjuures ei ole kohus arvestanud, et arvuti väljaprindis on laenulepinguga seotud dokumendid ajaliselt vales järjekorras ja faile on muudetud pärast väidetava laenulepingu sõlmimist. Vastustaja esindaja väitis 12.10.2010 istungil, et „ta ei tea, mis selle dokumendiga on tehtud, ta ei tea, miks muutused on tehtud 16.03.“ Apellant kinnitab, et tema ei ole kindlasti neid faile arvutisse sisestanud, sest ettevõttes puudus isegi skänner ja apellant ei leia vastustaja viidatud faile enda CD-il, millele oli apellant salvestanud töölepingu lõppemisel oma arvuti sisu. Kohtupraktika on olnud selgel seisukohal, et olukorras, kus mingist dokumendist ei ole võimalik esitada kohtule originaali, puudub võimalus tuvastada, et sellise dokumendi oleks allkirjastanud just konkreetne isik. Seda seisukohta on kujundanud mh teadmine, et koopiadokumendist ei ole allkirja osas võimalik ekspertiisi korraldamine. Seega ei saanud kohus lähtuda allkirjastamata laenulepingust ja lepingu poolikust koopiast ning teha selle pinnalt järelduse, et pooled on tõesti sellise laenulepingu allkirjastanud; 7) näitavad tulemustasu kokkulepet ka muud tööandja tahteavaldused, millele maakohus ei ole tähelepanu pööranud: vastustaja ei esitanud apellandile töölepingu lõpetamisel mingeid nõudeid

2.detsembri 2010 kohtuotsuse muutmata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) puudub poolte vahel vaidlus asjaoludes, et apellant sai 15.03.2006, s.o ajal, mil ta töötas vastustaja juures tegevdirektori ametikohal, vastustajalt pangaülekandega 75 000 krooni selgitusega „vastavalt laenulepingule 15. märts 2006. a“. 15.03.2006 sõlmitud laenulepingu poolte allkirjadega originaaleksemplari ei ole kohtule esitatud; 2) on laenulepingu originaaleksemplari puudumine võimaldanud kostjal nii esimese astme kohtus kui apellatsioonkaebuses kahtluse alla seada kirjaliku laenulepingu olemasolu. Saamata eirata pangaülekande väljatrükil sisalduvat viidet laenulepingule, on kostja olnud sunnitud möönma, et pooled siiski sõlmisid suulise laenulepingu. Sellest lähtuvalt on kostja konstrueerinud väite, et suulise laenulepingu näol oli tegemist näiliku ja seega tühise tehinguga, mis sõlmiti kostjale nn tulemustasu maksmise varjamiseks; 3) oli poolte tegelik tahe suunatud laenulepingu sõlmimisele ning see tahe on adekvaatselt kajastatud 15.03.2006 sõlmitud kirjalikus laenulepingus. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et poolte vahel olnuks kokkulepe tulemustasu maksmiseks. Õige on maakohtu järeldus, et kostja väited selle kohta, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tühine, kuna sooviti varjata tulemustasu maksmist, on vastuolus asjas kogutud tõenditega; 4) on kostja töölepingu p-st 4.2 tulenevalt tööandjal õigus, mitte kohustus, töötajale sõltuvalt viimase töötulemustest listasu maksta. Mingeid lisakokkuleppeid ega –tingimusi tööleping ei sisalda, seetõttu ei tõenda tööleping poolte vahel tulemustasu maksmise kokkuleppe olemasolu; 5) andis tunnistaja M.K. kohtuistungil vastuolulisi ütlusi. Tema ütluste kohaselt lepiti kokku apellandile tulemustasu maksmises ja otsustati see maksta laenuna. Tunnistaja hinnangul on objektijuhtidele tulemustasu maksmine Eesti ehitusettevõtetes üldiselt tavaks. Samas tema selgitusest, et juhul, kui kostjale makstud 75 000 krooni oleks näidatud tulemustasuna, oleks ka teised hakanud tulemustasu tahtma, võib järeldada, et hageja töötajatele tulemustasu ei makstud. Ka on tunnistaja ütlused vastuolulised selles osas, mille eest kostjale tulemustasu lubati. Kord rääkis tunnistaja, et tulemustasu lubati Riia objekti eest, kus eelmine töötaja ei saanud hakkama, siis aga, et lisaks Riia objektile ka juba lõpuleviidud objektide ning samuti isikliku auto kasutamise eest. Ütlustes esinevate vastuolude tõttu on alust kahelda nende tõepärasuses. Ükski teine asjas esitatud tõend ei kinnita, et OÜ-s T.M. Dwelling oleks tegelikult tulemustasude maksmist praktiseeritud;

6) tuleneb tulemustasu mõistest endast, et sellist lisatasu makstakse alles teatud kokkulepitud tulemuse saavutamisel, mitte aga ettemaksuna. Hagejale kanti 75 000 krooni üle 15.03.2006 ja puudub vaidlus selles, et tööd Lätis olid sel ajal pooleli. T. Laasi vande all antud ütlustest nähtub, et kostja lahkus hageja firmast, jättes tööd Domina kaubanduskeskuse objektil lõpule viimata. Samuti kinnitas T. Laas, et nende firmas ei ole kunagi kellelegi makstud tulemustasu ja ka muid palgana käsitletavaid summasid ettemaksuna, kõik komandeeringu- ja lisatasud on kostjale ametlikult üle kantud; 7) T. Laasi ja tunnistaja T.P. omavahel kattuvad ütlused kinnitavad, et apellant rääkis kaastöötajatele laenu saamise vajadusest tema poolt liisitud sõiduauto eest tasumiseks ja pöördus tööandja juhatuse liikmete poole just nimelt laenu saamiseks. T. Laasi ütlustest nähtub, et apellant lubas liisingufirmalt väljaostetava sõiduauto edasi müüa ja laenusumma müügist saadu arvel hiljemalt kolme kuu jooksul tagastada. Tunnistaja T.P. ütluste kohaselt otsis ta juhatuse liikmete korraldusel internetist laenulepingu põhja ning talle pakuti välja tingimused, mida arvestades ta valmistas allkirjastamiseks ette laenulepingu teksti. Pärast laenulepingu allkirjastamist kandis tunnistaja T.P. laenusumma apellandi pangaarvele; 8) ei ole pooltevahelist lepingut VÕS § 29 lg 4 alusel mõistliku isiku positsioonilt tõlgendades usutav, et pooltega sarnane mõistlik isik pidi sõlmitud lepingust, maksegraafikust ja ülekandest järeldama, et tegemist on tulemustasu maksmisega. Kuivõrd poolte vahel ei olnud kokkulepet tulemustasu maksmiseks, siis ei pidanudki kohus andma hinnangut selle kohta, kas tulemustasu olnuks antud asjaoludel apellandi poolt väljateenitud ja asjakohane. Samuti ei oma antud vaidluses tähtsust see, milline olnuks töötaja ja tööandja vahelistel tulemustasualastel läbirääkimistel apellandi kui töötaja positsioon tööandja positsiooniga võrreldes; 9) on apellant apellatsioonkaebuse p-s 2.1.3 esitanud väidetavalt tulemustasu kokkulepet näitavad tahteavaldused, mis apellandi nägemuse kohaselt on maakohtu poolt tähelepanuta jäänud. Toodud asjaolud eraldi- ega koosvõetuna ei lükka ümber kohtu järeldust, et pooled sõlmisid laenulepingu. Ebaõige on väide, et kostjale töölepingu lõpetamisel laenu tagasimaksmise nõuet ei esitatud. Suulisi nõudeid on hageja kostjale esitanud alates graafikujärgse tagasimaksmise tähtaja möödumisest korduvalt, kuid kostja on neid eiranud. Laenu tagastamine on seadusest ja laenulepingust tulev laenusaaja põhikohustus, mille täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel on võlausaldajal õigus hagiga vahetult kohtusse pöörduda. Täiendavate kirjalike nõuete eelnev esitamine ei ole nõutav. Vastuolu kirjaliku laenulepingu kadumise avastamise aja kohta avaldatu osas puudub. Hageja kaalus hagi kohtusse pöördumist varem kui hagi tegelikult esitati. Väide, et hagejal puudus vajadus 75 000 krooni võtmiseks on paljasõnaline ja ümber lükatud T. Laasi ja tunnistaja T.P. ütlustega. Hageja lähtus laenulepingu sõlmimisel apellandi enda poolt avaldatust, st et apellant vajab laenu auto liisingust väljaostmiseks ja tagastab laenu auto edasimüügist saadavate summade arvel. Antud asjas on oluline, et apellant küsis vastustajalt laenu, sai laenusumma kätte ja jättis selle tähtajaks tagastamata. Milleks apellant tegelikult laenu kasutas, ei oma antud vaidluses tähtsust. Apellandi väide, et vastustajal oli huvi näidata väljamakset laenuna, et vältida riiklike maksude tasumise kohustust, on paljasõnaline. Poolte võrdusest lähtuvalt tuleks apellandil sellise väite esitamise korral tõendada, et tema on väidetavalt tulemustasuna saadud summalt tulumaksu maksnud; 10) on apellandi väide, et kirjalikku laenulepingut ja laenu tagastamise maksegraafikut ei allkirjastatud, ebaõige ja vastuolus kohtule esitatud tõenditega. Tunnistaja T.P. andis ütlusi selle kohta, et ta nägi, et laenulepingul olid allkirjad ja pani lepingu kausta. Lapsepuhkusele jäämisel tegi ta laenulepingu tekstist enda jaoks koopia CD-le, mis on esitatud kohtule (tl 8-11). Kirjaliku laenulepingu olemasolu möönsid kohtus nii kostja oma vande all antud ütlustes kui ka tunnistaja M.K. , kes oli lepingu allkirjastajaks hageja poolt; 11) leiti L. Kalevi arvuti failidest tehtud koopiate hulgast skaneeritud salvestised poolte allkirjadega laenulepingust ja maksegraafikust, mille väljatrükid samuti esitati tõenditena kohtule

8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud õige hinnangu kõikidele asjas esitatud tõenditele ja asjaoludele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud osaliselt hagi. Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel 15.03.2006 sõlmitud laenuleping ei ole näilik tehing ning poolte tahe oli sõlmida laenuleping, mitte kokkulepe tulemustasu maksmiseks. Apellandi väide, et maakohus on jätnud poolte tahteavaldused välja selgitamata ning otsuse tegemisel lähtunud vaid väidetavalt allkirjastatud laenulepingust, ei ole õige. Ringkonnakohus märgib, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis lasub kostjal ning kostja ei ole tõendanud, et laenulepingu sõlmimisel soovisid pooled varjata tulemustasu kokkulepet. Apellant on tuginenud tulemustasu kokkuleppe olemasolu tõendamisel peamiselt tunnistaja M.K. ütlustele. Tunnistaja M.K. ütlustest (t.l 77-78) nähtub, et tulemustasu maksmise kostjale otsustas ta koos T. Laasiga ning ta ei mäleta, kumma ettepanek (tema või T. Laasi) oli vormistada tulemustasu maksmine laenulepinguga; tulemustasu maksti võimalusel igale töötajale; vaidlusalune tulemustasu oli Riia objekti eest, kuid see võis olla ka lõpuleviidud objektide ja mingil määral isikliku sõiduauto kasutamise eest; tulemustasu vormistati laenulepinguna esiteks seepärast, et säästa makse ning teiseks seepärast, et muidu oleks ka teised töötajad hakanud tulemustasu soovima. T. Laasi (hageja teine juhatuse liige) vande all antud seletus kinnitab M.K. ütlusi üksnes osas, et kõik küsimused arutati koos M.K. ga läbi ning otsused võeti vastu konsensuslikult. Veel nähtub T. Laasi seletusest, et ühelegi hageja töötajale ei ole kunagi tulemustasu makstud, seda ei makstud ka kostjale ning ta ei ole arutanud M.K. ga kostjale tulemustasu maksmist ega selle vormistamist laenulepinguga; kostja soovis laenu, talle tuldi vastu ning sõlmiti laenuleping; pärast kostja töölt lahkumist avastas ta, et kirjalik allkirjastatud laenuleping on kadunud ning selle võis lepingute kaustast ära võtta ka kostja; kostja lahkus töölt ja jättis tööd Riia objektil pooleli ning tulemustasu maksmine ette oleks ka seetõttu välistatud. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja M.K. ütlused kostjale tulemustasu maksmise asjaolude ja selle laenulepinguna vormistamise kohta ei ole usaldusväärsed. T. Laas on eitanud kostjale tulemustasu maksmist ja selle otsustamist koos M.K. ga. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et hageja töötajatele oleks kunagi tulemustasu makstud ning seetõttu on tõendamata tunnistaja M.K.

ütlused, et võimalusel maksti tulemustasu igale töötajale. Samuti ei ole kostja tõendanud, milliste konkreetsete töötulemuste eest talle laenulepinguga tulemustasu maksti. Kostja on võtnud omaks, et hagejal puudus kord töötajatele tulemustasu maksmiseks ning tunnistaja M.K. ütlustest ei ole võimalik samuti järeldada, mille eest kostjale laenulepinguga tulemustasu maksti. Pooltel ei ole vaidlust, et kõik töölepinguga ettenähtud tasud on hageja poolt kostjale välja makstud. Tunnistaja M.K. ütlustest ei nähtu ka mõistlikku ja usutavat põhjendust, miks otsustati just kostjale tulemustasu maksta, ning milleks oli tulemustasu maksmine vaja vormistada laenulepinguna. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et laenulepingust tulenev nõue kostja vastu on bilansis kirjas käesoleval ajal ning ka see asjaolu kinnitab, et laenuleping ei olnud näilik ning seda ei sõlmitud tulemustasu kokkuleppe varjamiseks. Kostja on nõustunud (t.l 79) sellega, et kui ta oleks saanud laenu, oleks see pidanud kajastuma bilansis. T. Laasi vande all antud seletus on kooskõlas tunnistaja T.P. ütlustega, mille usaldusväärsust ei ole apellatsioonkaebuses kahtluse alla seatud. Tunnistaja T.P. ütlustest nähtuvalt kuulis ta, et kostja soovis laenu, laenuleping vormistati kirjalikult ja ta nägi allkirjastatud laenulepingut. Kuivõrd tunnistaja T.P. kinnitanud, et kostja soovis laenu saada ja vastavalt sellele vormistati kirjalik leping, siis ei ole usutav apellandi väide, et tunnistaja ei pidanud teadma kostja ja tööandja kokkuleppest tulemustasu osas. Ainuüksi sellest, et hageja esitas kostja vastu kirjaliku nõude ca 2 aastat pärast töölepingu lõpetamist, ei saa järeldada, et pooled sõlmisid tulemustasu kokkuleppe ja mitte laenulepingu. Samuti ei ole hageja poolt laenulepingu kadumise avastamise aeg iseenesest selliseks asjaoluks, mis kinnitaks apellandi väidet tulemustasu kokkulepe sõlmimise kohta. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et pooled sõlmisid kirjaliku laenulepingu ning laenu tagastamise tähtajaks oli 29.05.2006. Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt koostati laenuleping kirjalikult, ta võis lepingule alla kirjutada, kuid ta ei mäleta seda täpselt. Kostja on kinnitanud, et sai juhatuse liikmelt laenulepingu, kuid ta ei mäleta, kas ta kirjutas sellele alla. T. Laas ja tunnistaja T.P. on mõlemad kinnitanud, et sõlmiti kirjalik laenuleping ning sellel olid poolte allkirjad. Poolte vande all antud seletused, tunnistajate M.K. ja T.P. ütlused, allkirjastamata laenuleping ja maksegraafik (t.l 8-11), koopia laenulepingu ja maksegraafiku väljatrükist (t.l 55-58) ning maksekorraldus 75 000 krooni ülekandmise kohta vastavalt laenulepingule (t.l 12) tõendavad kogumis laenulepingu ja maksegraafiku kirjalikku vormistamist ja allkirjastamist poolte poolt. Maakohtu sellekohane järeldus on põhjendatud ja kooskõlas tõendite kogumiga ning ükski apellandi väide ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu järeldus laenulepingu ja maksegraafiku allkirjastamisest ei põhine üksnes sellel, et laenulepingu ja maksegraafiku väljatrükk on identne allkirjastamata laenulepingu ja maksegraafiku tekstiga, vaid ka poolte vande all antud seletustel ja tunnistajate ütlustel (muu hulgas tunnistaja M.K. ütlustel). Ringkonnakohus märgib lisaks eelnevale, et laenulepingu ja maksegraafiku väljatrükid (t.l 55-58) pärinesid kostja tööarvutist ja need olid hageja poolt salvestatud arvutivälisele kõvakettale ning kostja vaidles maakohtus vastu kõvakette vaatlusele IT-spetsialisti osavõtul.