Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA NÕUE

Hageja esitas 23.11.2010.a Tartu Maakohtu Valga kohtumajale hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja xxxxxxx OÜ 23.01.2008.a liisingulepingu nr xxxxxxxx, mille esemeks oli maastur Ford Mustang, 4.0, ehitusaasta: 2005.a. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult liisinguvõtja. Liisinguvõtja rikkus lepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed, viivismaksed ning kindlustusmaksed. Seoses liisinguvõtjapoolse võlgnevusega hagejale, saatis hageja liisinguvõtjale 15.10.2008 teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ja palus liisinguvõtjal võlgnevus tasuda andes tasumiseks täiendava tähtaja. Liisinguvõtja võlgnevust ei tasunud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja üldtingimuste punkti 7.1.2 alusel lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastmiseks OÜ xxxxxxx poole. Vara valdus taastati 27.11.2008.a. Pärast vara valduse taastamist andis hageja 09.01.2009.a vara võõrandamiseks üle AS-le xxxxxxxxxx. Vara õnnestus võõrandada hinnaga 143 499,98 krooni. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta) . Juhindudes eeltoodust oli liisinguvõtjal kohustus hüvitada hagejale 25 098,95 krooni. 174 634,30 – 143 499,98 – 6 035,37 = 25 098,95 krooni. Vastavasisulise teatise saatis hageja liisinguvõtjale 27.08.2009.a. 23.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr xxxxxxxx, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 22 122,18 euro (so 346 136,90 krooni) tasumise eest. 15.10.2008 saatis hageja kostjale teatise, milles teavitas kostjat lepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust. Hageja teatas kostjale, et kuivõrd liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustusi tähtaegselt, nõuab hageja kohustuste täitmist kostjalt kui käendajalt. Hageja palus kostjal võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevusi hagejale tasunud ega hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Tulenevalt eeltoodust oli kostjal kohustus hüvitada solidaarselt liisinguvõtjaga hagejale 25 098,95 krooni. Hageja on tõenditena kohtule esitanud: liisinguleping nr xxxxxxxx (tl 29-32); lepingu üldtingimused (tl 34-38); liisinguvõtjale 15.10.2008.a saadetud teatis (tl 39); üleandmisevastuvõtu akt 27.11.2008.a (tl 40); vara müügiakt (tl 41); uus müügileping (tl 42); vara tagastamise ja realiseerimisega seotud arved ning maksekorraldused (tl 43-48); õiend nõude arvestuse kohta (tl 49);liisinguvõtjale 27.08.2009.a saadetud teatis (tl 50); käendusleping nr xxxxxxxx (tl 51-52); kostjale saadetud teatis 15.10.2008.a (tl 53).

KOSTJA VASTUVÄITED

20.12.2010.a esitas kostja taotluse kohtule menetlustähtaja pikendamiseks (tl 70). Kohus rahuldas taotluse 21.12.2010.a kohtumäärusega ning pikendas menetlustähtaega kuni 17.01.2011.a (tl 71-72). 18.01.2011.a esitas kostja hagile vastuväited. Kostja selgitab kohtule, et sõiduki vanus oli võõrandamise hetkel 3-4 aastat ja läbisõit 58000 km. Sõiduk oli hooldatud ja heas korras, mida tõendavad AS xxxxxxxxxx arved. Seega võib sõiduki seisukorda hinnata heaks ja väärtust turu keskmiseks. Kostja on seisukohal, et liisinguandja on sõiduauto võõrandanud 30% odavamalt. Kostja hinnangul on hageja tekitanud ise endale kahju müües vara oluliselt alla turuhinna. Hageja oleks võinud vara müüa veelgi odavamalt, kuid sellisel juhul ei saa vastutust panna kostjale. Kostja on seisukohal, et käendaja ei ole liisinguandjaga kokku leppinud, et solidaarsus laieneb ka liisinguvõtja osa peale. Kostja selgitustest nähtub, et kostja ei ole sõidukit OÜ-le xxxxxxx üle andnud ning autot kasutas ja valdas OÜ xxxxxxx osanik A. A. . Kostja järeldab, et tegemist on käenduslepinguga, mis ei ole seotud ettevõtte majandus- ja kutsetegevusega ning juhatuse liige ega äriühing ei ole sellest saanud kasu. Samuti ei ole juhatuse liikmele makstud tasu ettevõtte juhtimise eest. Liisingulepingu allkirjastamiseks puudus juhatuse liikme tahtlus. Kostja on tõenditana esitanud samaväärsete müügiobjektide pakkumused vahemikus 198 000212 500 krooni (ilma käibemaksuta, tl 26-27).

MENETLUSE KÄIK

04.03.2011.a esitas hageja oma vastuse kostja vastuväidetele. Hageja on seisukohal, et et nimetatud sõiduk suunati vastavalt sõiduki müüki suunamise aktile müüki alghinnaga 200 000,00 krooni (käibemaksuga). Tulenevalt aga turu madalast aktiivsusest otsustas hageja hinnakomitee hinda langetada: esimene otsus 13.02.2009 ning teine otsus 06.03.2009. Sõiduk müüdi lõpphinnaga 143 499,98 (käibemaksuga). Kostja poolt lisana esitatud müügipakkumistest nähtub, et ühel lisades esitatud sõidukil on mootori võimsuseks märgitud 157 kw, vaidlusalusel sõidukil aga 154 kw. Teine lisades esitatud sõiduk on esmaselt

registreeritud aastal 2007, vaidlusaluse sõiduki ehitusaasta on aga 2005. Seega ei ole need sõidukid ühtselt hinnatavad. Lisaks tuleb müümisel arvestada turu nõudlusega. Müüki suunamise hetkel oli sõiduauto hind arvestades turu nõudlust ja sõiduki tehnilist olukorda hageja arvates õiglane. Võimalike ostjate huvi puudumise vaidlusaluse sõiduki vastu tõttu langetati müügihinda keskmiselt üks kord kuus. Hageja peab vajalikuks ka märkida, et sõidukite müügipakkumistes sisalduvad hinnad näitavad hinnapakkumist, mitte aga reaalset ja lõplikku müügihinda. Hageja selgitab, et liisinguvõtja ja käendaja vaheline käendusleping xxxxxxxx ongi sõlmitud selleks, et lisaks liisinguvõtjale vastutab lepingus määratud summa piires liisinguvõtja kohustuste eest ka käendaja. Seega võib liisinguvõtja nõuda liisingulepingu ja käenduslepingu alusel kohustuste täielikku täitmist käendajalt tingimusel, et see ei ületa 22 122,18 eurot. Müügikahju hüvitamine on reguleeritud liisingulepingu VII osas ning käendaja vastutus selle eest käenduslepingu punktides 1 ja 2. Käendusleping on sõlmitud kostja kui eraisikuga, eraldiseisvana liisinguvõtjast kui äriühingust, seega ei ole selle allkirjastamiseks vaja juhatuse liikmeks olemist ega tasu saamist. Samuti ei ole oluline, et käendaja asja valdaks. Hageja on esitanud tõendina sõiduki müüki suunamise akti (tl 85). 13.04.2011.a esitas kostja vastuse, millest nähtuvalt kostja viitab Riigikohtu lahendile 3-2-153-06 milles kolleegium selgitab, et lepingulise kohustuse rikkumise korral piiratakse rikkuja vastutust VÕS § 127 lg 2 alusel sel teel, et hüvitamata jäetakse kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärgiks, ning VÕS § 127 lg 3 alusel sel teel, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega ei loeta lepingut rikkunud isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-99-10 rõhutanud, et müügilepingu sõlmimisel korral eeldavad pooled ühise arusaamana, et müüdava asja väärtus stabiilses majanduskeskkonnas eriti ei muutu. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-76-10 asunud seisukohale, et kahjustatud poolt saab lepingutingimuste muutmist nõuda, kui asjaolude muutumist ei olnud võimalik mõistlikult ette näha. Seega on kostja mõlemal juhul eeldanud, et turuväärtuse langus 30% ei ole sõiduki amortisatsiooniga kooskõlas. Lisada tuleb veel müüja riski hindamine müügilepingu sõlmimisel. Müüja, kes oma kutsetegevuses nägi ette võimaliku turu langust (juhatuse ja analüütikute sõnavõtud ning publitsistika), võttis oma majandustegevuses riski, mida ei saa panna teise poole kanda. Hageja väidab, et käendusleping oli sõlmitud kostja, kui eraisikuga. Kostja leiab, et selline lähenemine ei ole õige, kuna samas oli ta liisinguvõtja juhatuse liige. Kuna liisinguobjekti ostis ettevõte, kasutas ettevõttega seotud isik, siis ei saa vaadelda käenduslepingu sõlmimist liisinguvõtjast eraldiseisva lepinguna. 16.05.2011.a esitas hageja taotluse kohtule menetlustähtaja pikendamiseks (tl 94). Kohus rahuldas taotluse 17.05.2011.a kohtumäärusega ning pikendas menetlustähtaega kuni 23.05.2011.a (tl 95-96). 23.05.2011.a esiats hageja vastuse. Hageja selgitab, et tulenevalt liisingulepingu p 7.4.1 on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudujääva osa juhul, kui vara müügist saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid. Lepinguga on ettenähtud võimalus, et liisinguvõtjapoolse lepingurikkumise korral võib liisinguandjale tekkida müügikahju ning liisinguvõtja kohustub selle kahju hüvitama. Juhul, kui ei oleks aset leidnud lepingu rikkumine ei oleks hagejale tekkinud müügikahju.

Liisinguvõtjal oli võimalus ka ise sõidukile sobiv ostja leida, kuid seda võimalust ei kasutatud. Turuväärtuse langus oli põhjustatud sõiduki üldisest kulumisest ning üldisest majanduslangusest. Nähtuvalt sõiduki müüki suunamise aktist olid sõidukil vead: salongi tahavaatepeegel oli ära tulnud, vasakpoolsel peeglikorpusel kriimdefektid, esistangel kriimdefektid. Hageja kinnitab, et sõiduk pandi müüki algselt kõrgema hinnaga ning tegi omapoolselt kõik, et võõrandamisest saadav summa oleks võimalikult suur. Hageja finantseeris liisinguvõtja tehingut liisinguvõtja korraldusel ja huvides, seega sõiduki hinnalanguse riskid lasuvad ennekõike liisinguvõtjal. Lepingu lõppemisel pidi lepingu kohase täitmise järel omandiõigus liisinguvõtjale üle minema. Hageja ei ole sõidukite müügiga tegelev ettevõte ning vara realiseerimine on liisinguandja jaoks täiendavat resurssi nõudev toiming. Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide, mille kohaselt pidi lepingu sõlmimisel müüja võtma oma majandustegevuses riski ning seda ei saa panna teise poole kanda. Hageja on seisukohal, et eelkõige on sellise tehingu puhul turu langusest tuleneda võivate riskide kandjaks sõiduki lõppastmes omandaja, lepingu täitmise korral liisinguvõtja, mitte müüja ega hageja.Lisaks selgitab hageja, et käenduslepingu eesmärgiks on jaotada riske hageja ees mitme isiku vahel Absurdne oleks olukord, kus ettevõte jätab liisinguvõtjana oma kohustused täitmata ning lepingu täitmiseks kohustub käendajana sama ettevõtte juhatuse liige ettevõtte esindajana. 01.06.2011.a andis kohus pooltele tõendite esitamiseks tähtaja 10.06.2011.a, samas teatas, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 21.06.2011.a kell 13.00 (tl 106). 10.06.2011.a esitas kostja oma täiendava seisukoha, mille kohaselt leiab, et hageja ei pööra oma vastustes tähelepanu Riigikohtu lahenditele ning jääb liialt lepingukeskseks. 10.06.2011.a esitas hageja oma täiendava seisukoha. Hageja on seisukohal, et sõiduki müüki suunamise hind oli võrreldes analoogsete sõidukitega aktsepteeritav (sõiduki müügihind 143 499,98 krooni oli ilma käibemaksuta). Vastavalt portaalis auto24.ee sooritatud sõiduki hinnapäringule oli ajavahemikul 08.01.2009 – 30.02.2009 Ford Mustang`eid väljalaske aastaga 2005 müügis 8. Müügipakkumiste hinnad jäid vahemikku 10 737,00 eurot kuni 25 245 eurot. Sõiduk müüdi hinnaga (koos käibemaksuga) 10 821,71 eurot, mis ei ole ebamõistlikult madal, kuivõrd reaalne müügihind jääb hinnapäringu kohaselt pakkumises olevate sõidukite hindade üldisesse piiresse. Hageja on kohtule tõenditena esitanud: portaalis auto24.ee teostatud sõiduki hinnapäring (tl 118-119); portaali auto24.ee arhiivi väljavõte vaidlusaluse sõiduki müügipakkumise osas (tl 120-122); sõiduki 28.11.2008.a üleandmise-vastuvõtmise akt (tl 123); xxxxxxxxxx OÜ hinnakalkulatsioon kirjeldatud puuduste likvideerimiseks (tl 124); programmi väljavõte hageja hinnakomitee otsuste kohta sõiduki müügihinna alandamise osas (tl 125).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja xxxxxxx OÜ vahel 23.01.2008.a liisinguleping nr xxxxxxxx, mille esemeks oli maastur Ford Mustang, 4.0, ehitusaasta: 2005.a. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale

maksegraafikule. 23.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr xxxxxxxx, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. xxxxxxx OÜ ei tasunud kõiki liisingulepingu järgseid makseid nõuetekohaselt, mistõttu hageja lõpetas lepingu ühepoolselt. Lepingu lõpetamisest teavitati kostjat kirjaliku teatisega. Kohus on otsust tehes uurinud ja hinnanud järgmisi tõendeid: liisinguleping nr xxxxxxxx (tl 29-32); lepingu üldtingimused (tl 34-38); liisinguvõtjale 15.10.2008.a saadetud teatis (tl 39); üleandmise-vastuvõtu akt 27.11.2008.a (tl 40); vara müügiakt (tl 41); uus müügileping (tl 42); vara tagastamise ja realiseerimisega seotud arved ning maksekorraldused (tl 43-48); õiend nõude arvestuse kohta (tl 49);liisinguvõtjale 27.08.2009.a saadetud teatis (tl 50); käendusleping nr xxxxxxxx (tl 51-52); kostjale saadetud teatis 15.10.2008.a (tl 53); kostja on tõendina esitanud samaväärsete müügiobjektide pakkumused vahemikus 198 000- 212 500 krooni (ilma käibemaksuta, tl 26-27); sõiduki müüki suunamise akt (tl 85); portaalis auto24.ee teostatud sõiduki hinnapäring (tl 118-119); portaali auto24.ee arhiivi väljavõte vaidlusaluse sõiduki müügipakkumise osas (tl 120-122); sõiduki 28.11.2008.a üleandmise-vastuvõtmise akt (tl 123); xxxxxxxxxx OÜ hinnakalkulatsioon kirjeldatud puuduste likvideerimiseks (tl 124); programmi väljavõte hageja hinnakomitee otsuste kohta sõiduki müügihinna alandamise osas (tl 125). Poolte vahel puudub vaidlus järgnevates asjaoludes:

korral ja sõiduauto müügiväärtuse

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb lepingutest. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hageja ja xxxxxxx OÜ vahel sõlmiti 23.01.2008.a liisinguleping nr xxxxxxxx, mille esemeks oli maastur Ford Mustang, 4.0, ehitusaasta: 2005.a (tl 29-38). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult liisinguvõtja.

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. 23.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr xxxxxxxx, mille p 1 alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine (tl 51-52). Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 22 122,18 euro (s.o 346 136,90 krooni) tasumise eest. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustise rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. VÕS § 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. xxxxxxx OÜ rikkus lepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed, viivismaksed ning kindlustusmaksed. Seoses liisinguvõtjapoolse võlgnevusega hagejale, saatis hageja liisinguvõtjale 15.10.2008.a teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ja palus liisinguvõtjal võlgnevus tasuda andes tasumiseks täiendava tähtaja (tl 39). Liisinguvõtja võlgnevust ei tasunud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja üldtingimuste punkti 7.1.2 alusel lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. 15.10.2008.a saatis hageja kostjale teatise, milles teavitas kostjat lepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust (tl 53). Hageja teatas kostjale, et kuivõrd liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustusi tähtaegselt, nõuab hageja kohustuste täitmist kostjalt kui käendajalt. Hageja palus kostjal võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevusi hagejale tasunud ega hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. VÕS 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt käendajale ei kaasne vastutust liisinguvõtja osa eest. Käenduslepingu eesmärgiks on antud juhul käendaja poolt liisinguvõtja lepinguliste kohustuse täitmise eest vastutuse kandmine, seega kostja vastutab käendatava poolt hagejale lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Liisinguvõtja kohustus tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastmiseks OÜ xxxxxxx poole. Üldtingimuste punkti 7.5.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja liisingueseme üleandmise kohustuse rikkumise korral kandma valduse ülevõtmisega tekkivad lisakulud. Kohtule tõendina esitatud vara vastuvõtmiseüleandmise aktist nähtub, et sõiduauto valdus läks hagejale üle 27.11.2008.a (tl 40). Pärast

vara valduse taastamist andis hageja 09.01.2009.a vara võõrandamiseks üle AS-le xxxxxxxxxx. Vara võõrandati hinnaga 143 499,98 krooni (tl 41-42). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 174 634,30 krooni (tl 49), mis koosnes vara jääkmaksumusest summas 165 654 krooni ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 8980,30 krooni (käibemaksuta). Kahju koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta) . Hageja on 27.08.2009.a esitanud liisinguvõtjale nõude (tl 50) summas 25 098,95 krooni (174 634,30 – 143 499,98 – 6 035,37 = 25 098,95 krooni).Tõendatud on, et pärast sõiduauto valduse taastamist õnnestus hagejal sõiduauto võõrandada hinnaga 143 499,98 krooni (ilma käibemaksuta). TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine hind. Kohus on seisukohal, et sõiduauto müügihind on eseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kohtu hinnangul siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hageja on tellinud ja kohtule esitanud hindamisakti (tl 85), mille kohaselt oli sõiduauto väärtuseks selle hagejale üleandmise ajal 200 000 krooni (käibemaksuga). Tulenevalt turu madalast aktiivsusest langetas hageja hinnakomitee hinda 13.02.2009 ja 06.03.2009.a (tl 125). Sõiduk müüdi hinnaga 143 499,98 krooni (käibemaksuta). Kostja on kohtule esitanud vastuväite ja tõendid kahe samaväärse auto müügi kohta (tl 76-77). Kostja väitel on liisinguandja võõrandanud sõiduauto ebamõistlikult madala hinnaga, hinnaerinevusega 30% turuväärtusest. Hageja on kohtule tõendina esitanud väljavõtte auto24.ee arhiivist, millest nähtuvalt oli ajavahemikul 08.01.2009.a – 30.02.2009.a Ford Mustang`eid väljalaske aastaga 2005.a müügis 8 (tl 118). Müügipakkumiste hinnad jäid vahemikku 10 737,00 eurot kuni 25 245 eurot. Sõiduk müüdi hinnaga (koos käibemaksuga) 10 821,71 eurot, mis ei ole ebamõistlikult madal, kuivõrd reaalne müügihind jääb hinnapäringu kohaselt pakkumises olevate sõidukite hindade üldisesse piiresse. Kohus on seisukohal, et tõendites võrdluseks esitatud sõiduautoautod ei ole üheselt võrreldavad, esitatud tõendite alusel saab järeldada vaid pakkumishinda, mitte lõplikku turuhinda, mis kujuneb lepingut sõlmivate poolte vahel välja lepingueelsete läbirääkimiste tulemina. Kohtu hinnangul on hinnaerinevus sõiduauto väärtuse 200 000 krooni (koos käibemaksuga) ja müügihinna 169 322,97 krooni (koos käibemaksuga) vahel on antud juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kohus leiab, et panga, kui finantsasutuse huvi polnud ise kasutada nimetatud sõiduautot vaid ta edasi müüa mõistliku aja jooksul (09.01.2009.a kuni 06.03.2009.a). Kohtule nähtuvalt on hageja müügiprotsessi teostanud mõistliku aja jooksul arvestades vara olemust ja turu situatsiooni 2009 aastal (tl 119). Hageja on kasutanud sõiduauto müügil spetsialistide kaasabi koostööpartneri xxxxxxxxxx AS näol (tl 120). Lisaks peab kohus vajalikuks kostjale selgitada, et RKL 3-2-1-99-10 käsitleb Riigikohus kinnisasja väärtuse olulist muutumist majandustingimustes, mis ei ole üheselt üle kantav

sõiduautode hindamisel tekkivatele probleemidele. Kostja ei ole kohtule esitanud usaldusväärseid tõendeid, mille alusel kohtul oleks võimalik olulist hinnaerinevust järeldada. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 367 lg 4 tulenevalt peab kostja hüvitama hagejale ka lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud oma lahendis nr 3-2-1-112-06, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisinglepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Kohus leiab, et selline lisakulu (vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud) tuleb kostjal hagejale hüvitada. Hageja on kohtule esitanud lisakulude tõenditena koopiad vara tagastamise ja realiseerimisega seotud arvetest ning maksekorraldustest (tl 43-48). Kohus nõustub hageja seisukohaga, et viimane on sõiduauto müügiprotsessi korraldanud mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil, mõistliku hinnaga. Hageja on sõiduauto võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima võimaliku tasu saamiseks täitnud., seega on teinud kõik endast oleneva vältimaks lepingu ülesütlemise tõttu vara võõrandamisel müügikahju tekkimist. Kogu hageja eelnevalt kirjeldatud müügitegevus näitab ühtlasi sellise sõiduauto selle hetke turuhinda ehk kohalikku keskmist müügihinda. Kohus on seisukohal, et kostja esitatud tõenditest (kahe auto müügipakkumised) vastupidist ei järeldu. Kostja esitatud väited on kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja on seisukohal, et kohustuse rikkumisel on kostja vastutus piiratud VÕS § 127 lg 2 ja lg 3 alusel ning tekkinud müügikahju ei saanud lepingu sõlmimisel ning lepingu rikkumise võimaliku tagajärjena ette näha. Kohus selgitab kostjale, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) võib lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast. Antud juhul on hinnaerinevus turuväärtuse ja müügihinna vahel kohtu hinnangul mõistlik ja lubatav, seega ei ole tegemist müügikahjuga, mille tekkimist liisinguvõtja ei saanud lepingu sõlmimisel ning lepingu rikkumise võimaliku tagajärjena ette näha. Kohus on seisukohal, et hageja on VÕS § 367 lg 3 kohaselt kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestanud liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 tulenevalt peab kostja hüvitama hagejale ka lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 tulenevalt võib võlausaldaja võlgnikult tema poolt kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Viivis on õiguskaitsevahend, mida saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. VÕS § 113 lg. 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult nõuda viivisintressi kuni VÕS § 94 sätestatud suuruseni. Kui lepinguga on ette nähtud suurema viivisintressi maksmine, kui on sätestatud VÕS § 94, võib viivisintressi nõuda lepingus sätestatud suuruses. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtu poolt mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub lisaks sissenõutavale viivisele kostjatelt alates hagi esitamise päevast, milleks on 23.11.2010.a kuni põhinõude täieliku tasumiseni välja mõista viivise liisinglepingu nr xxxxxxxx punktis 5.1. sätestatud määras 0,25% päevas.. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub

euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni.

Menetluskulud TsMS §173 lg.1 kohaselt lahendab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS §162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maksekäsu kiirmenetluses kandis hageja kulusid seoses riigilõivu tasumisega summas 752,97 krooni. Hagiavalduse esitamisel maksis hageja täiendava riigilõivu tasumisel kulusid summas 5247,03 krooni. Hageja on nõudnud menetluskuludena kostjalt kokku summas 6000 krooni (383,47 euro) väljamõistmist. TsMS § 177 lg 2 kohaselt tuleb menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja on esitanud kohtulule menetluskulude tõendina riigilõivu tasumist tõendavate maksekorralduste koopiad (tl 57, 59) kogusummas 6000 krooni (383,47 eurot). TsMS §162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, tuleb asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta kostja kanda.

Annemarie Gerassimov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.