Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

17.11.2010. a esitas Agrochema Eesti OÜ Tartu Maakohtule hagi Sergei Murašov vastu 34 593,75 krooni nõudes. Hageja Agrochema Eesti OÜ ja kostja Sergei Murašovi vahel on vaidlus poolte vahel sõlmitud müügilepingust tuleneva leppetrahvinõude täitmise üle. 13.07.2010. a sõlmis hageja kostjaga teravilja müügilepingu AL-22-/2010 kus müüjaks oli kostja ning ostjaks hageja, ning mille tarnetingimused olid sama lepingu lisa nr 2 punktide 5.1 ja 5.2 järgi: 01.08.2010-30.11.2010; FCA müüja. „FCA müüja“ tarnetingimuste kohaselt oli hageja kohustuseks tagada transport ning kostja kui müüja kohuseks tagada kauba laadimine hageja transpordivahendile. Hageja esitas kostjale 08.10.2010.a nõude 13.07.2010.a müügilepingu alusel teravilja üleandmiseks. Hageja kinnitas selles kostjale, et tagab koheselt transpordi teravilja tarneks kostja poolt nimetatud ajal. Kostja keeldus teravilja müügilepingu lisas kokku lepitud viljakoguse hageja transpordivahendile laadimise tähtpäeva määramisest ning igasugusest vilja tarnimisest koos nn ultimaatumiga. Hageja saatis kostjale 18.10.2010.a nõudekirja, milles palus kostjal tasuda leppetrahv, mille nõudmise õigus tekkis seoses kostjapoolse keeldumisega müügilepingu täitmisest. Kostja on siiani leppetrahvi maksmisest keeldunud. Teravilja müügilepingu AL-22-/2010 sõlmimisega võttis kostja endale kohustuse anda hagejale üle lepingus ettenähtud tingimustel ja koguses vilja. Vastavalt lepingu punktile 4.1 oli vilja müügihinnaks kokkuostuhind, mis kuulus kindlaksmääramisele vastavalt ostjale müüdava viljade kogustele ja viljadele kehtestatud hinna arvestamise korrale, samuti vilja vastavusele kvaliteedi baasnäitajatele, millised tingimused on sätestatud lepingu vastavates lisades. Sõltuvalt poolte kokkuleppest oli võimalik 3 alternatiivset hinnakujundusmehhanismi. Lepingu punkti 4.1.4 järgi pidid pooled valima kokkuleppel ühe lepingu punktides 4.1.1-4.1.3. sätestatud hinnakujundusmehhanismist ja sätestama selle lepingu lisas. Viljaostulepingu nr AL-22-/2010 lisa nr 2 järgi oli nisu müügihinnaks 1845 krooni tonn, ning müüdava kauba koguseks 75 tonni. Lepingu lisa nr 2 punkti 8.3 järgi on müüja poolt lepingust tuleneva mistahes mitterahalise kohustuse rikkumisel ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 25 % täitmata lepingu mahust. Kuna leping on täitmata täies mahus, sest kostja keeldus vilja üleandmisest, on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvina 34 593,75 krooni, mis moodustab 25 % täitmata lepingu mahust ehk 138 375 kroonist. Kuna leppetrahv oli kokku lepitud teo tegemise, st vilja üleandmise tagamiseks, tekkis leppetrahvi maksmise kohustus vastavalt VÕS § 100 põhikohustuse rikkumisest. Vastavalt Riigikohtu 15.10.2008.a seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08 ei keela seadus arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust. Lähtudes VÕS § 113 lg 1 esimesest lausest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest. Hageja on seisukohal, et leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks 08.10.2010.a, mil kostja keeldus igasugusest müügilepingu täitmisest. Järgnevalt esitab hageja viivisearvestuse, lugedes viivise määraks seadusest tuleneva intressi VÕS 94 järgi, millele lisandub VÕS § 113 lg 1 järgi 7 % aastas. Eesti Panga 01.07.2010.a ametliku teadaande järgi on VÕS §

lõikes

nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2010 1,00 %.

Kostja on olnud viivituses 08.10.2010-17.11.2010 (41 päeva). Intressimäär on 0.02222222 % päevas, seega intressi summa on 315,19 krooni. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 34 593,75 krooni, viivis summas 315,19 krooni, viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni ning panna kõik menetluskulud Sergei Murašovi kanda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

Kostja oma 17.12.2010. a vastuses (tl 30-33) leiab, et hageja pole teraviljatootja suhtes järginud Euroopa Liidus toimivaid häid äritavasid. Samuti leiab kostja, et müügileping tuleb tunnistada õigustühiseks. Hageja pole kohelnud teraviljatootjat kui võrdväärset partnerit ja pole leidnud võimalust ja soovi, et ka teraviljatootja saaks võimalikult väärilist hinda oma toodangu eest. Hageja oma 21.01.2011. a vastuses (tl 35-37) rõhutab, et kostja ei ole vaidlustanud hagiavalduses esitatud asjaolusid, vaid vaidlustab poolte vahel sõlmitud lepingut, mille kohta on kostja viited paljasõnalised. Kostja ei vaidlusta, et hageja nõude aluseks olnud lepingu lisas nr 2 sisaldub hinnakokkulepe. 02.03.2011. a toimunud kohtuistungil hageja selgitas, et leppetrahvi nõue tuleneb lepingu lisa 2 punktist 8.3. Hinna kokkulepe, mille punktides 4.2 lepitakse kokku lepingu esemeks olnu hind. Antud juhul on lepingu hind 138 375 krooni, see tuleneb lepingu lisa 2 punktidest 3 ja 4.2. Punktis 3 on kokku lepitud kauba kogus 75 tonni söödanisu, punktis 4.2 on kokku lepitud tonni hind 1845 krooni. Lepingu hind on 75 korda 1845 krooni. Kuna täitmata jäi kogu leping, siis sellest 25%. Hageja kahju on tekkinud tulenevalt täitmata jäänud lepingust. Hageja on suuremahuliste teraviljakogustega opereeriv ettevõte, mistõttu on iga tarnelepingust tulenev sooritus arvel ja eeldatavasti juba lepingu esemeks oleva tarne suhtes on sõlmitud teised lepingud. Mistõttu kahju seisneb sisuliselt selles, et hageja pidi korvama ärajäänud tarne teistelt tarnijatelt saadud tarnest. Ühtlasi pidi hageja kandma riski vastutada oma lepingupartnerite ees. Küll aga hageja mäletamist mööda ei ole kostja menetluses kordagi vaidlustanud leppetrahvi suurust. Leppetrahvi nõue tuleneb VÕS §-st 158 ja lepingu lisast nr 2 punktist 8.3. Kostja on väitnud justkui oleks pidanud olema sõlmitud kolm lepingut; esialgne leping, nö väidetav lisa 2 ja siis veel kolmas kokkulepe. Kostja seisukohad on niivõrd ebamäärased, et hageja ei saa päris täpselt nendest aru. Viljaostulepingu lisas 2, punktis 4 on kokku lepitud müügihind ja punktis 5 on kokkulepitud tarnetingimused. Kostja pidi teadma 01.08-30.11, et ta kohustub sellistel tingimustel tarnima. Kostja on varasema menetluse ajal kirjalike seisukohtade raames viidanud, et ta on oma kutsevaldkonnas kogenud tootja, mistõttu võib eeldada, et kostja pidi aru saama, et müügihind pidi tähendama konkreetset hinda nisu müügilt lisas 2 nimetatud tarnetingimustel. Kostja viited mingile teisele turuhinnale on täisulatuses põhjendamatu ja kostja on nendele viitamist alustanud alles hilisemas menetluses. Hagiavalduse lisas 2 toodud hageja nõudele vilja üleandmiseks on kostja vaielnud, et ta keeldub täitmisest. Kostja kinnitas, et temal ei olnud lepingut augusti keskpaigani. Lepingus on fikseeritud vaid miinimumhind. Lepingut ei ole lõpuni sõlmitud. Lepingu lisa 2-es sai olla vaid müügihind. See leping on tühine, seal ei ole midagi konkreetset. Tol momendil ei olnud õigust fikseerida müügihinda. Lepingu koostas hageja, leping on puudulik. Sel päeval, kui leping koostati, ei saanud lepingut lõpuni sõlmida. Lisa 1 ütleb, et sõlmitakse vilja miinimumhind. Müügihinda ei peagi Eesti Vabariigis lepingus esitama. Kostja omast arust fikseeris miinimumhinna ja kirjutas alla lepingule. 18.03.2011. a esitas Sergei Murašov vastuhagi (tl 63-69). Sergei Murašov leiab, et Agrochema Eesti OÜ on tekitanud temale kahju summas 543.25 eurot. Agrochema Eesti OÜ tegi 2010. a suvel S. Murašovile ettepaneku sõlmida teravilja müügileping, millega S. Murašov müüks Agrochema Eesti OÜ-le nisu. Agrochema Eesti OÜ pakutud lepingutingimused vastasid üldlevinud praktikale. S.

Murašovi poolt allkirjastatud kaks lepingu eksemplari viis Agrochema Eesti OÜ endaga kaasa, väidetavalt allkirjastamiseks. S. Murašov leiab, et lepingut ja lepingu lisa 2 tuleb tõlgendada koos. Pooled pidid valima ühe kolmest lepingus sätestatud hinnakujundusmehhanismist, millest vaid üks eeldas konkreetse summa fikseerimist – lepingu p 4.1.1., mille kohaselt lepitakse kokku miinimumhinnas. Kõik muud hinnakujundusmehhanismid eeldasid kas valemi määramist või turuhinnast lähtumise kokkulepet. Kui tõlgendada koos lepingut ja lepingu lisa nr 2, siis on üheselt mõistetav, et lepingu lisas nr 2 leppisid pooled kokku, et nad on valinud lepingu p-s 4.1.1. nimetatud hinnakujundusmehhanismi. Pärast lepingu lisas 2 vilja miinimumhinna fikseerimist kohustusid pooled lepingu p 4.1.1 ja 4.1.4 kohaselt hiljemalt tarne teostamise ajaks fikseerima lõpliku vilja müügihinna. Hageja ja kostja vahelise suhtluse käigus ilmnes, et hageja ja kostja tõlgendavad lepingut ning selle lisa nr 2 erinevalt. S. Murašov tegi ettepaneku fikseerida enne vilja tarnimist vilja lõplik müügihind (vilja turuhind oli sel hetkel 2 500 EEK/tonn). Agrochema Eesti OÜ keeldus vilja lõpliku müügihinna fikseerimisest ning nõudis hagejalt vilja müümist lepingu lisas nr 2 kokku lepitud miinimumhinnaga. Kuna Agrochema Eesti OÜ nõue ei olnud kooskõlas lepingu p-dega 4.1.1 ja 4.1.4, keeldus S. Murašov vilja tarnimisest enne vilja lõpliku müügihinna fikseerimist. S. Murašov juhtis läbirääkimiste käigus korduvalt Agrochema Eesti OÜ tähelepanu asjaolule, et lepingu p 4.1.4 kohaselt oli vilja lõpliku müügihinna fikseerimine vilja tarnimise eelduseks, kuid Agrochema Eesti OÜ siiski keeldus sellest ilma õigusliku aluseta. S. Murašov pidi hakkama kiiresti otsima viljale uut ostjat. 2010. a septembri teisel nädalal õnnestus S. Murašovil leida viljale uus ostja, kuid selleks ajaks oli vilja turuhind langenud 2 400 EEK-ni tonni kohta. Kuigi uues vilja müügilepingus oli fikseeritud vilja müügihinnaks 2 400 EEK/tonn, sai hageja vilja eest 2 440 EEK/tonn, kuna vilja hind vahepeal tõusis. Agrochema Eesti OÜ tegevusest sai S. Murašov kahju 4 500 EEK, kuna olukorras, kus kostja oleks enda lepingust tulenevaid kohustusi täitnud, oleks hageja saanud vilja eest 2 500 EEK/tonn. Lepingu kohaselt kohustus Agrochema Eesti OÜ ostma vilja 75 tonni, seega on kahju 4 500 EEK = 287.60 eurot. Lisaks tekitas Agrochema Eesti OÜ käitumine S. Murašovile täiendavalt kahju 4 000 EEK, kuna lepingu järgi pidi viljale järgi tulema Agrochema Eesti OÜ, kuid uue müügilepingu alusel pidi vilja viima uue ostja asukohta (Valga) S. Murašov. Seega on Agrochema Eesti OÜ tekitanud S. Murašovile kahju kokku 8 500 EEK = 543.25 eurot, mille palub kohtul Agrochema Eesti OÜ-lt S. Murašovi kasuks välja mõista. 05.04.2011. a vastuses (tl 77-82) jäi hageja juba 02.03.2011.a istungil väljendatu juurde, mille kohaselt puudub tegelikkuses igasugune vajadus hakata üldse lepingut tõlgendama või siis pooltevahelist praktikat välja selgitama, kuna juba grammatilise tõlgenduse varal on ilmne, et koos müügilepingu AL-22-/2010 sõlmimisega lepiti lisas kokku konkreetne müügihind (ehk siis lepingu p 4.1.4 viimases lauseosas märgitu). Nimetatud asjaolule viitab selgelt 13.07.2010.a lepingu lisa 2 p 4.2 sõnastus „Müügihind /.../ 1845 krooni tonn“. Sealjuures on lisa nr 2 p-s 2 sõnaselgelt mainitud, et „Käesolev lisa sätestab Vilja (Viljade) konkreetsed kogused, hinnad ja tarneperioodi“. Hagejale jääb praeguseni arusaamatuks – arvestades asjaolu, et kostja on kinnitanud, et on kogenud turuosaline – kuidas sai kostja tõlgendada lepingut, kus on selgelt kasutatud mõistet „müügihind“ sellisena, et tegemist on miinimumhinna vms kokkuleppega (vt ka selle osas 13.07.2010.a müügilepingu lisa 2 p-des 8.1. ja 8.2. võetud kinnitusi). Eeldatavasti on kostja sellise positsiooni võtnud alles hiljem, kui tal tekkis soov lepingulisi kohustusi mitte täita - ka 02.03.2011.a istungil ei suutnud kostja mingil viisil vastata kohtu küsimusele, miks sõlmis ta siis üldse lepingu lisa, kus oli selgelt kokku lepitud, et müügihind on 1845 krooni tonn. Hageja hinnangul puudub tegelikkuses eelnimetatud paljasõnalistel väidetel ka igasugune tähendus. Kostja on sujuvalt mainimata jätnud, et 13.07.2010.a teravilja müügileping on oma olemuselt (vt kasvõi p-d 4.1.jj) müügi raamleping, millega pooled lepivad kokku erinevad võimalused tulevikus tarnete hinna ja kvaliteedinõuete määramiseks). Samas ei keelanud 13.07.2010.a leping samaaegselt raamlepingu sõlmimisega koheselt kokkuleppida konkreetsetes tarnetingimustes, s.o. müügihinnas (ehk siis nö lõplik müügihind p 4.1.4. tähenduses). Sellest tulenevalt sätestas lepingu p 4.1.4., et pooled sõlmivad hiljemalt tarne teostamise ajaks nö lõpliku müügihinna. Kuna hageja soovis saada kindlust esimese tarne tingimuste osas koheselt,

lepiti nisu müügihinnas kokku koos raamlepingu sõlmimisega – st ei oodatud mitte miinimumhinna fikseerimiseni tulevikus, vaid lepiti kokku konkreetne hind - 1845 krooni tonn. Selline käitumine oli igati loogiline, kuna pooltevaheline koostöö alles algas, samuti oli hageja soov leppida koos raamlepingu sõlmimisega kokku juba konkreetses tarnes ja ka selle hinnas. Lisaks mõiste „müügihind“ kasutamisele viitab asjaolule, et nö raamlepinguks olnud 13.07.2010.a müügilepinguga samal päeval lepitigi kokku konkreetses tarnes (s.o. p 4.1.4. kohaselt pidigi müügihinna kokku leppima hiljemalt tarne teostamise ajaks, seega võis selle leppida ka kokku tarnetingimistes kokkuleppimisega samaaegselt) sõna „konkreetne“ kasutamine. Seega kasutasid pooled teadlikult lepingu p-dest 4.1. ja 4.1.4. tulenevat võimalust hind määrata selliselt, et vahetult pärast lepingu sõlmimist teostatud tarne müügihind fikseeriti sisuliselt samaaegselt raamlepingu sõlmimisega. Igasugused väited hageja tõlgenduse üllatuslikkuse osas on vastuolus asjaoludega – 13.07.2010.a allkirjastas lepingu kostja, st ta pidi olema juba siis teadlik, et on kokku leppinud selles, et peab tegema hagejale tarne kokkulepitud hinnaga 1845 EEK tonn. Lepingu lisas nr 2 kasutatud mõiste „müügihind“ on niivõrd selge, et ilmselgelt ei saa see tähendada seda, et pooled leppisid kokku vaid miinimumhinnas ja alles siis oleks konkreetne hind kokku lepitud – sellisel juhul olekski kasutatud mõistet „miinimumhind“ ja siis konkreetse tarne osas kokkulepitud. 13.07.2010.a lepiti koos raamlepingu sõlmimisega juba kokku ka tarne teostamises (e siis 13.07.2010.a müügilepingu p 4.1.4 sõnastus „vahetult enne tarnet“) ja toimuski konkreetse hinna fikseerimine. Vahetegu mõistete „müügihind“ ja „miinimumhind“ vahel on juba keeleliselt niivõrd ilmne, et tegelikkuses puudub vajadus VÕS § 29 lg 1 alusel poolte tegelikku tahet välja selgitama hakata. Hageja (vastuhagis vastukostja) ei tunnista hagi ja palub see jätta täies ulatuses rahuldamata. Hageja palub kohtul arvestada vastuväidetena vastuhagile kõiki hageja seniseid seisukohti (sh ka käesolevas seisukohas esitatut). Seega ei ole hageja lepingut rikkunud, kostja on teadlikult hilisemalt võtnud positsiooni, justkui ta mõistis mõistet „müügihind“ kui „miinimumhind“, ja seetõttu keeldunud lepingu täitmisest. Hageja kui mitterikkunud pool ei saa kahju eest vastutada. Sisuliselt on kostja teadlikult tekitanud olukorra, kus on sõlminud lõpliku müügihinnaga kokkuleppe, seejärel adunud, et ta saab kaupa võõrandada kolmandale isikule kõrgema hinnaga, ilma igasuguse teavitamiseta selle võõrandanud kolmandale isikule, ja nõuab nüüd põhimõtteliselt asendustehinguga tekitatud kahju. Seega isegi, kui hageja olek lepingut rikkunud, on kostja rikkunud temal lasunud teavitamiskohustust, mistõttu on hageja käitumine vastuolus TsÜS § 138 lg-ga 1, eelnevast tulenevalt tuleb kahju jätta väljamõistmata hea usu põhimõttest tulenevatele VÕS § 139 lg-le 1 ja 140 lg-le 1 tuginedes. 24.05.2011. a toimunud kohtuistungil jäi hageja kirjalike seisukohtade ja eelmisel istungil väljendatu juurde. Hageja palus hagi rahuldada ja jätta rahuldamata vastuhagi ning kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Kirjalik menetlus on olnud niivõrd sisutihe, et midagi lisada ei ole. Kostja esindaja rõhutas, et müügihind pidi kujunema turuhinnast tulenevalt. Ei ole võimalik, et lisas 2 oleks kokku lepitud lõplik hind, kuna sellist alternatiivi leping ette ei näinud ja mis ei oleks mõistlik, kuna see oleks kostjale äärmiselt kahjulik. Kostjal ei saa olla tekkinud kohustust, mis ei ole sissenõutavaks muutunud ja see puudutab leppetrahvi. Ei saa rikkuda kohustust, mis ei ole tekkinud kuna lõplikku müügihinda ei ole kokku lepitud. Lõplikku müügihinda ei olnud fikseeritud ja kostja andis teada, et tuleks augustikuus leppida kokku lõplikus müügihinnas. Hageja keeldus ja väitis, et lepingu lisas 2 on olemas lõplik hind. Hageja esindaja rõhutas, et käesoleval juhul on viljaostu lepingu lisas 2 punktis 2 selgelt kokku lepitud, et lepingu lisa puudutab konkreetseid koguseid, hindu ja tarneperioode. Punktis 4 on kokku lepitud müügihind. Punktis 5 tarnetingimused. Tegemist ongi lõpliku kokkuleppega. Seadus ei keela pooltel sellist lõplikku kokkulepet sõlmida.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel on 13.07.2010. a sõlmitud teravilja müügileping AL-22-/2010 (tl 10-13), millega S. Murašov kohustus müüma Agrochema Eesti OÜ-le teravilja. Leping ei sisaldanud endas müügihinda, vaid lepingus olid ettenähtud müügihinna hinnakujundusmehhanismid – vilja müük kas miinimumhinnaga, arvestusliku hinnaga või fikseerimata hinnaga (lepingu pp 4.1.1-4.1.3). Vastavalt p-le 4.1.4 valivad pooled kokkuleppel ühe p-des 4.1.1-4.1.3 sätestatud hinnakujundusmehhanismist ning sätestavad selle lepingu lisas. Pooled sõlmisid lisa nr 1 (tl 14-17), milles leppisid kokku vilja kvaliteeditingimused, ja lisa nr 2 (tl 18-19), milles leppisid kokku vilja konkreetsed kogused ja hinnad. Käesolevas tsiviilasjas vaidlevad pooled selle üle, kas lisas nr 2 on sätestatud vilja müügihind või miinimummüügihind. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja viitab asjaolule, et viljaostulepingu lisas nr 2 sätestasid pooled miinimumhinna ning pidid sõlmima veel täiendava kokkuleppe lõpliku müügihinna fikseerimiseks, millest hageja kostja sõnul keeldus. Esiteks ei ole kostja esitatud kohtule selliseid tõendeid, millest nähtuks, et hageja ja kostja oleks pidanud täiendavaid läbirääkimisi lõpliku müügihinna osas ning et hageja oleks keeldunud täiendava kokkuleppe sõlmimisest. Teiseks on viljaostulepingu lisas nr 2 sätestatud, et nimetatud lisas on vilja konkreetsed kogused, hinnad ja tarneperiood. Lisas nr 2 ei ole viidet ühelegi müügihinna hinnakujundusmehhanismile viljaostulepingu punktidest 4.1.1-4.1.3, vaid on juba sätestatud müügihind ise. Kui pooled oleks soovinud kasutada kindlat hinnakujundusmehhanismi, oleksid nad sellele viidanud. Lisa nr 2 sätestab aga konkreetse müügihinna, mis viitab asjaolule, et tegemist ei ole miinimumhinnaga, mis muutub vastavalt turuhinnale. Seega on kohus seisukohal, et pooled ei valinud viljaostulepingu lisas nr 2 ühtegi hinnakujundusmehhanismi, vaid sätestasid konkreetse müügihinna, mis oli määratud lõplikuks müügihinnaks. Kolmandaks on viljaostulepingu lisa nr 2 allkirjastatud mõlema poole poolt ning kumbki pool ei ole esitanud vastuväidet, nagu ei oleks sellist lepingu lisa sõlmitud. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et vilja müügihinnaks pidi olema 1845 EEK/tonn, mis oli lõplik müügihind, mitte aga miinimumhind. Lepingu p 1.1 kohaselt kohustus S. Murašov Agrochema Eesti OÜ-le üle andma vilja ning tegema võimalikuks selle omandi ülemineku Agrochema Eesti OÜ-le. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei andnud vilja hagejale üle leides, et müügihind on suurem kui 1845 EEK/tonn. Lepingu lisa nr 2 punkti 8.3 järgi on müüja poolt lepingust tuleneva mistahes mitterahalise kohustuse rikkumisel ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 25 % täitmata lepingu mahust. Viljaostulepingu nr AL-22-/2010 lisa nr 2 järgi oli nisu müügihinnaks 1845 EEK/tonn, ning müüdava kauba koguseks 75 tonni. Kuna leping on täitmata täies mahus, sest kostja keeldus vilja üleandmisest, on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvina 34 593,75 EEK, mis moodustab 25 % täitmata lepingu mahust ehk 138 375 EEK. Võlaõigusseadus (VÕS) § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

VÕS § 114 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. 18.10.2010. a nõudekirjaga (tl 20-21) palus hageja tasuda kostjal leppetrahv summas 34 593.75 EEK Agrochema Eesti OÜ-le hiljemalt 10 päeva jooksul nõudekirja kättesaamisest. Kostja ei täitnud hageja nõuet. VÕS § 159 lg 2 järgi kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Antud juhul oli tarnetingimusena märgitud tarnimise ajaks periood 01.08.2010 – 30.11.2010. a. Agrochema Eesti OÜ esitas 08.10.2010. a S. Murašovile nõudekirja teravilja laadimiseks Agrochema Eesti OÜ transpordivahendile (tl 22). S. Murašov keeldus ning esitas samal päeval Agrochema Eesti OÜ-le ultimaatumi (tl 24). 18.10.2010. a esitas Agrochema Eesti OÜ S. Murašovile nõudekirja leppetrahvi tasumiseks. Kohus leiab, et Agrochema Eesti OÜ on leppetrahvi nõudmisest teatanud S. Murašovile mõistliku aja jooksul, seega on Agrochema Eesti OÜ-l jätkuvalt õigus nõuda leppetrahvi. Ülaltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et S. Murašov on põhjendamatult jätnud Agrochema Eesti OÜ-le tarnimata teravilja ning Agrochema Eesti OÜ-l on õigus nõuda leppetrahvi summas 34 593,75 EEK, s.o 2 210.94 eurot. Kostja ei ole taotlenud leppetrahvi vähendamist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise nõudmise eeldused on antud juhul täidetud. S. Murašovilt tuleb välja mõista viivis perioodi 08.10.2010-17.11.2010 eest 315.19 EEK, s.o 20.14 eurot. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivis tuleb välja mõista ka alates hagiavalduse esitamisest. S. Murašovi vastuhagi aluseks on asjaolu, et Agrochema Eesti OÜ on keeldunud lõpliku müügihinna fikseerimisest ning S. Murašov pidi otsima viljale uue ostja. Kuna kohus leidis, et lõplik müügihind oli fikseeritud viljaostulepingu lisas nr 2 ja S. Murašov on põhjendamatult jätnud Agrochema Eesti OÜ-le tarnimata teravilja, siis tuleb S. Murašovi vastuhagi kahju 543.25 euro nõudes jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud Sergei Murašov. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.