Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

2-10-36375 10.04.2007 sõlmiti AS SEB Pank (endise ärinimega AS SEB Eesti Ühispank) ja RT vahel laenuleping nr. XXX, summas 256 127 eurot, intressiga 6 kuu Euribor + 0,6% aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 01.04.2037. Laenulepingu alusel kohustus laenusaaja iga kuu 1. kuupäeval tasuma intressi ja tagastama laenu. Nõuetekohaselt laenusaaja intresse tasunud ja laenu tagastanud ei ole, mistõttu AS SEB Pank ütles 14.04.2009 saadetud teatega lepingu erakorraliselt üles ja nõudis võlgnevuse tasumist hiljemalt 05.05.2009. Nimetatud tähtajaks laenusaaja võlgnevust ei tasunud ja pole seda teinud seniajani. Vastavalt laenulepingu punktile 15.5 on AS-l SEB Pank laenu tagasimaksete tasumisega viivitamise korral õigus nõuda tasumata summalt viivist seaduses lubatud maksimaalses määras. Vastavalt laenulepingu punktidele 15.3.1. ning 15.3.5 lähtub AS SEB Pank intressi ja muude tasude arvestamisel 360 päevasest aastast, tegelikest päevade arvust kuus ja tasu määrast. 01.03.2010 seisuga on laenulepingust nr. XXX tulenev võlgnevus kokku 278 463,79 eurot, millest laenu põhiosa võlgnevus moodustab 253 958,10 eurot, intressivõlgnevus 6 938,21 eurot (tasumata intress alates 01.12.2008.a. vastavalt laenu maksete aruandele) ja viivisvõlgnevus 17 567,48 eurot (alates 01.12.2008.a. kuni 28.02.2010.a. vastavalt viivisvõlgnevuse arvestusele). Vastavalt AS SEB Pank EUR/EEK müügikursile 1 EUR = 15,6732 EEK, on RT ülalnimetatud lepingust tulenev võlgnevus kokku 4 364 418,68 krooni. 01.08.2009 sõlmiti AS SEB Pank ja RT vahel arvelduslaenuleping nr. A060021334, summas 26 000 krooni, intressiga 17% aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 01.08.2007. Vastavalt laenulepingule pikenes laenu tagastamise tähtaeg igakordsel laenutähtpäeva saabumisel 12 kuu võrra. Laenulepingu alusel kohustus laenusaaja iga kuu

2-10-36375 nõudena. Seega on AS SEB Pank nõue RT vastu 01.03.2010 seisuga 5 898 420,76 krooni, sh. 500 000 krooni tingimuslik nõue. 10.04.2007 sõlmiti IK, RT ja AS SEB Pank vahel korteriomandite müügileping, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise kokkulepe, ühishüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping, millega seati Tallinna Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosadesse nr. XXX ja nr. XXX ühishüpoteek summas 1 345 000 krooni koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteegiga tagati kõik hüpoteegipidaja nõuded RT vastu. Samuti lepiti kokku, et ka samadesse registriosadesse kantud varasemate hüpoteekidega summas 1 723 000 krooni, 154 000 krooni, 990 000 krooni ning 995 000 krooni on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded RT vastu. Hüpoteegid AS SEB Pank kasuks kanti kinnistusregistriosadesse 18.04.2007. Seega on AS SEB Pank nõue tagatud pandiga. Harju Maakohtu 01.03.2010 määrusega kuulutati välja RT pankrot. AS SEB Pank esitas 10.03.2010 RT pankrotimenetluses esimese järgu nõude summas 4 398 420,76 krooni. AS SEB Pank esitas 29.04.2010 nõudeavalduse täpsustuse, mille kohaselt palus AS SEB Pank tunnustada ja rahuldada AS SEB Pank nõue summas 5 898 420,76 eesõigusnõudena rahuldamisega 1. järgus, sealhulgas summas 500 000 krooni tingimusliku nõudena. 30.06.2010 toimunud RT nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja nõuet esimese järgu nõudena summas 2 100 000 krooni ning hageja nõuet ei tunnustatud summas 3 798 420,76 krooni, kuna sellele vaidlesid vastavalt võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollile ja tunnustatud nõuete nimekirjale vastu kostjad MOÜ ja RT. Hageja palub tunnustada AS SEB Pank nõuet RT pankrotimenetluses lisaks nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõudele summas 2 100 000 krooni, täiendavalt summas 3 798 420,76 krooni, pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena, sealhulgas nõuet summas 500 000 krooni tingimusliku nõudena ning jätta kostjate kanda menetluskulud (sh riigilõiv 1000 krooni). Kostja I vastus Pankrotihaldur esitas kaitsmisele AS SEB Pank nõude RT pankrotimenetluses summas 5 898 420,76 krooni. Kostja võtab omaks selle, et esitas AS SEB Pank nõude suhtes RT pankrotimenetluses vastuväite summas 3 798 420,76 krooni. Muid hagis toodud hageja väiteid faktiliste asjaolude kohta kostja omaks ei võta. Kostja esitas AS SEB Pank nõudele vastuväite, kuna nõudeavalduse ja selle lisadega ei ole tõendatud hageja nõue RT vastu. Ka hagi on tõendamata. Hagile lisatud materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada hageja nõuet kostja vastu. Hagile lisatud materjalid on vastuolulised. Hageja poolt kohtule esitatud nõuete kaitsmise koosoleku protokoll RT pankrotimenetluses on vastuolus samas kohtule esitatud tunnustatud nõuete nimekirjaga. Protokolli kohaselt on AS SEB Pank nõue jäetud tunnustamata, samas kui tunnustatud nõuete nimekirja kohaselt aga tunnustati AS SEB Pank nõue summas 2 100 000 krooni. Protokollis märge nõude rahuldamisjärgu kohta puudub, tunnustatud nõuete nimekirjas on rahuldamisjärguks märgitud I järk. Juhul kui hageja tõendab ära oma nõude, on laenulepingust XXX tulenev RT vastutuse ülempiir korteriomandite müügihind 2 100 000 krooni. RT kuulus pankroti väljakuulutamise ajal kaks korteriomandit. Ühe korteriomandi reaalosaks oli korter ja teisel garaaž, mõlemad asukohaga Tallinn XXX(kinnistud registriosa nr-ga XXX ja XXX). Pankroti väljakuulutamise ajal oli korteriomanditele seatud AS SEB Pank kasuks viis ühishüpoteeki. Viiest hüpoteegist neli on seatud enne seda, kui RT korteriomandid omandas. Käesolevale vastuväitele lisatud kinnisvara eksperthinnanguga on tõendatud, et septembris 2006 oli nimetatud korteriomandite turuväärtus kokku 4 200 000 krooni. 10.04.2007 ostis RT nimetatud korteriomandite hinnaga 5 500 000 krooni. Puudub põhjus arvata, et RT soetas need turuhinnast erineva hinnaga. Laenulepingus XXX on märgitud, et laenu kasutamise sihtotstarve on „korteri ostmine asukohaga XXX, Tallinn ja garaaži ostmine“. 6.07.2010 müüs pankrotihaldur nimetatud korteriomandid enampakkumisel hinnaga 2 100 000 krooni. Puudub põhjus arvata, et haldur müüs need turuhinnast erineva hinnaga. Seega kolme aastaga oli korteriomandite turuväärtus langenud 2,6 korda. Kostja on seisukohal, et kui laen antakse kodu soetamiseks ja sama eluruum on ka laenutagatis, siis ei ole

2-10-36375 õiglane panna tarbijast laenuvõtja poolt mittepõhjustatud tagatisvara väärtuse languse eest vastutama laenuvõtja. Seda eriti olukorras, kus laenuandja näol on tegemist krediidiasutusega. Krediidiasutus saab ja peab oma riske hindama ja vajadusel need maandama. Käesoleval juhul on riske maandatud läbi omafinantseeringu määra, mis oli 1 500 000 krooni (ostuhind 5 500 000 – laen 4 000 000). Tõenäoliselt on panga võimalik laenukahju ka kindlustatud. Krediidiasutus saab laenusaajalt nõuda võla katteks tagatisvara realiseerimist. Käesoleval juhul ongi tagatisvara realiseeritud. Riskide õiglase jaotamise ja hea usu põhimõttest tulenevalt piirdub kodulaenuvõtja vastutus sellisel juhul kodulaenu eest ostetud eluasemega. Hageja varjab kohtu eest olulisi asjaolusid. Hageja väitel põhineb osa tema nõudest erinevatel käendustel, millega tagatakse OÜ RK, OÜ VI ja OÜ B kohustusi hageja ees. Kostjale on teatavaks saanud, et nimetatud isikute kohustuste tagamiseks oli lisaks RT mitmeid teisi käendajaid, muu hulgas: 1) HR, isikuk. XXX, eluk. XXX) RK, isikuk. XXX, eluk. XXX 3) SS, isikuk. XXX, eluk. XXX; 4) OR, isikuk. XXX, eluk. XXX; 5) ML, isikuk. XXX, eluk. XX. VÕS § 150 kohaselt kui sama kohustust käendab mitu käendajat, vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Kuna ilmselt vähemalt üks kaaskäendaja on AS SEB Pank ees kohustust täitnud, siis AS-l SEB Pank ei ole nõuet, ta ei ole võlausaldaja. Vastupidi, asjas on võimalik tuvastada, et AS SEB Pank on ilmselt juba mitmekordselt alusetult rikastunud ja kohustub alusetult saadu tagastama. Kostja käsutuses on OÜ VI osade müügileping, mille punkti 2.1.1 kohaselt kohustub ostja sõlmima uued käenduslepingud OÜ VI ja AS SEB Pank sõlmitud laenulepingute tagamiseks. AS SEB Pank peab selgitama, kas uued käenduslepingud on sõlmitud. Kui ei ole, on OÜ VIoma lepingulisi kohustusi rikkunud ning tuleks kaasata käesolevas vaidluses III isikuna. Kostjale teadaolevalt tagas/tagab OÜ RK, OÜ VI ja OÜ B kohustuste täitmist AS SEB Pank ees nimetatud isikute varale seatud pandiõigused. Kostjale teadmata põhjustel on AS SEB Pank ka nimetatud asjaolu hagis maha vaikinud. VÕS § 149 lõike 5 kohaselt kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks nõude pandi arvelt. Sellest normist tulenevalt tuleb juhul, kui AS SEB Pank tõendab ära käendustel põhineva nõude, see tunnustada RT pankrotimenetluses tingimuslikuna seni, kuni OÜ RK ja OÜ VI suhtes ei ole välja kuulutatud pankrotti. Märgime, et AS SEB Pank võimalik käendusnõue ei saa olla pandiga tagatud nõudeks, nagu ekslikult hagis märgiti, sest tagatiskokkulepe (hagi lisa 13) käenduskokkuleppeid ei sisalda. Tagatiskokkulepe määratleb piisavalt vaid ühe tagatava nõude: laenulepingu XXX (tagatiskokkuleppe p 5.1.1). Riigikohus on asjas 3-2-1-104-08 asunud seisukohale, et heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe, millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (p 19). Kui hageja vaidlustab kostja väite pandiõiguste kohta, esitab kostja asjaomased kinnistusraamatu väljavõtted. Et tegemist on suure arvu kinnistutega, siis teadmata hageja menetluslikku seisukohta, ei pea kostja hetkel mõistikuks kohtutoimikut nimetatud tõenditega koormata. Lisaks tooks see kaasa olulise kulu olukorras, kus selle kandmise vajadus ei ole selge. OÜ B suhtes on välja kuulutatud pankrot. Pole teada, kas AS SEB Pank esitas oma väidetava nõude OÜ B pankrotimenetluses ja et ta teatas RTOÜ B pankrotimenetlusest. Vastav kohustus tuleneb VÕS § 146 lõikest 2. Nimetatud kohustuse rikkumine toob kaasa võlausaldaja nõude vähenemise käendaja vastu (VÕS § 146 lg 3). Kostja II vastus Kostja II ei tunnista hagi ning vaidleb hagiavaldusele vastu. Hagi on tõendamata, hageja esitatud tõendid ei ole asjakohased. Hageja on viidanud hagiavalduses lisatud tõenditele, märkimata, milliseid asjas tähtsaid asjaolusid ta soovib iga tõendiga tõendada. Kostja II on seisukohal, et hageja

2-10-36375 esitatud tõendid on mõttetud ja need tuleb hagejale tagastada või jätta need arvestamata. Kostja II palub kohtul keelduda hageja tõendite vastuvõtmisest ja tagastada need hagejale või juhul kui kohus on need võtnud vastu, siis jätta need arvestamata. Kostja II ei võta omaks ühtegi hageja poolt hagiavaldusega nimetatud asjaolu, mistõttu hageja peab tõendama iga oma väidet ja nõuet. Hageja esitatud väited on meelevaldsed ja paljasõnalised, muu hulgas hagiavalduse punktis 1.2. viidatud kõikides laenudes, ülesütlemistes, leppetrahvides jne. Hageja väidetavad tahteavaldused on kehtetud, mistõttu puudulike asjaoludega väidetavalt antud laenude täieliku tagastamise kohustust ei olnud olemas ega saanud muuta sissenõutavaks, et esitada ka kohaseid kõrvalnõudeid. Hageja nõude suurus on põhjendamata ja ebaselge. Hagiavaldus, sellele lisatud materjalid ei võimalda nõuet kontrollida ega esitada selle suurusele sisulisi vastuväiteid, et neid ümber lükkama hakata. Kostja on seisukohal, et nõuet ei ole olemas, võlgnevused puuduvad. Viivisnõue on ainetu. Kostja II on veendunud, et kui põhivõlga ei ole, ei ole ka viivise nõuet. Juhul kui esineb alus viivisnõude esitamiseks, siis hageja on ise põhjustanud ebamõistlike viivisenõuete tekkimise. Kostja II soovib rõhutada, et hagejal oli võimalik viivisnõude tekkimist ära hoida ja vältida. Seda isegi juhul, kui kohus otsustab hagimenetluse tulemusena hageja nõude rahuldada. Hageja teadis või pidi teadma, et sellisel kujul ja oluliste puudustega nõudeid ei saa tunnustada ja nii ka hagi rahuldamine pole ilmselt võimalik. Sellistel asjaoludel nõuete esitamine on pahatahtlik. Sellisel juhul tuleb võlgnik vabastada täielikult viivisnõude tasumisest või oluliselt vähendada kohustust, kuna hageja esitas pahatahtlikult kohtusse hagi eesmärgiga põhjustada vastaspoolele tarbetut kohtuskäimist. Hageja on oma õigusi kasutanud pahatahtlikult ja sellega põhjustanud oma nõude täitmata jätmise võlgniku poolt, mistõttu seda tuleb arvestada viivisnõude läbivaatamisel. Kostja II poolt hageja kasuks tagatiste andmised on kehtetud. Hageja tugineb oma hagiavalduses tunnustamise nõuetes tehingutele, mis kuuluvad kehtetuks tunnistamisele. Kostja II poolt Hagejale tagatiste andmine kuulub Kostja II pankrotimenetluses tagasivõitmisele PankrS § 109-111 ja 114 alusel. Võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tuleb tagasi võita kostja II ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingud ning pandileping, kinnistule seatud hüpoteek. Hageja eeldab põhjendamatult, et tema eesõigusnõuet tunnustatakse ja rahuldatakse. Vaidlusalustel tehingutel puudus kostja II ja teiste tagamata nõuetega võlausaldajate jaoks majanduslik otstarve. Teised võlaõigusliku nõudega võlausaldajad, kellel olid kostja II tegevuseks vajalikud mõlemapoolselt täidetavad kohustused, seati põhjendamatult oluliselt halvemasse seisu võrreldes esimeses rahuldamisjärgus asjaõigusnõude esitanud hagejaga. Järelikult taolised tehingud kahjustasid kostjaga II vastastikuseid tehingud teinud teiste võlausaldajate huve ning on seega tagasivõidetavad. Halduril lasub seadusest tulenevalt tagasivõitmise nõudes hagide esitamise kohustus. Kostja II võlausaldajate nõuete rahuldamine on võimalik üksnes käenduslepingute ja pandilepingu tagasivõitmisel. Kogu pankrotivara suhtes on pandipidaja hageja. Kõik kostja II tehingud ja probleemid on seotud hageja võimu all korraldatud ja juhitud tegevustega, mille ees on Kostja II kaitsetu. Hageja on hagiavalduses jätnud analüüsimata ja hindamata olukorra ja vaidlusalused tehingud või on ilmselt püüdnud kohut eksitusse viia varjates nimetatud olulisi asjaolusid. Esineb põhjendatud kahtlus, kuidas oli võimalik Hageja poolt taolistel tingimustel nii suures ulatuses laenude andmine. Hageja vastuoluline käitumine on seoses nõude esitamise ja kaitsmisega tingitud ilmselt hiljuti tekkinud sisemistest probleemidest. Nõuete tunnustamine ilmsetel ebaõiglastel asjaoludel on õiguse kuritarvitamine, mis peaksid olema kohtupraktikas taunitavad. Hageja väidetav nõue on rahuldatud kaaskäendajate ehk kolmanda isiku poolt. RKTKo 3-2-1-24-10, p 13 kohaselt leidis kolleegium, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Praegusel juhul on mitu käendajat hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust. VÕS §-st 150 tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära ulatuses. Kostjale II teadaolevalt on kokkulepitud piirmäära ulatuses

2-10-36375 kaaskäendaja poolt juba rahuldatud hageja väidetav nõue. Seega hageja nõude esitamine kostja II vastu on alusetu. Kostja II on seisukohal, et hageja väidetava nõude olemasolu tõendamisel saaks väidetavat nõuet tunnustada ja rahuldada üksnes summaga, mis on võrdne pandiesemete müügist laekuva rahaga ja millest maha arvatud pankrotimenetlusega seotud väljamaksed seadusega sätestatud ulatuses. Seega väidetava nõude olemasolu tõendamisel saab seda tunnustada nõuete kaitsmise koosolekul üksnes pandiga tagatud nõudena ulatuses, mis vastab pandieseme müügist saadavale rahale. Nõuete kaitsmise koosolekul kostja II vaidlustas hageja nõude rahuldamise korra. Pandiga tagatud nõudena tuleb rahuldada vaid see osa hageja nõudest, mis vastab pandieseme müügist laekuvale rahasummale ja ülejäänud osas tuleb esimeses rahuldamise järgus tunnustamisele esitatud nõue jätta tunnustamata. PankrS § 139 lg-st 5 lähtuvalt on pandipidajal õigus nõude rahuldamiseks pankrotimenetluses pandiga tagatud osas. Kuna kostja II asus nõuete kaitsmise koosolekul seisukohale, et hageja esimeses rahuldamisjärgus kaitsmisele esitatud nõue kuulub pankrotimenetluses rahuldamisele vaid osas, mis vastab pandieseme müügist ja pandiga kaetud muudest laekumistest saadavale rahale, ja esitas vastava vastuväite, siis puudub alus rahuldada hageja esimeses rahuldamisjärgus kaitsmisele esitatud nõude seda osa, mille võrra pandieseme väärtus on pandiga tagatud nõudest väiksem, teises rahuldamisjärgus (PankrS § 153 lg 4). Kostja II on veendunud, et hageja on rikkunud kehtivat sisekorda, mis tuleneb krediidiasutuste seaduses sätestatust, et laenu kinnisasja tagatisel võib anda, kui laenu tagatiseks oleva kinnisasja koormatiste ja muude piiratud asjaõiguste turuväärtus koos tagatava laenuga ei ületa 2/3 kinnisasja realiseerimise turuväärtusest. Lihtsustatult tähendab see, et laenusumma suurus ja krediidiasutuse, antud juhul ka hageja nõue võib olla kuni 2/3 tagatiseks oleva kinnisasja turuväärtusest. Pärast hüpoteegiga koormatud kinnisasja realiseerimist hüpoteegipidaja nõude katmiseks loetakse, et kogu võlg on tasutud. Ülejäänud saamata osa kahjumi riski kannavad krediidiasutused. Viidatud põhimõtted tulenevad nii üldlevinud tunnustatud arusaamadest, tavadest ja praktikast kui ka sõnaselgest seadusandja tahtest. Kohtu põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ning tutvunud hagimaterjalidega, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele. PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Vaidlust ei ole, et hageja esitas hagi tähtaegselt. PankrS § 94 lg 1 kohaselt tuli haldurile esitada kirjalik avaldus, milles pidi olema märgitud nõude sisu, alus ja suurus, kas nõue on tagatud pandiga. Eelnimetatud avaldusele tuli lisada avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Juhinduvalt PankrS §-st 107 vaatab kohus läbi hageja esitatud nõuet üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui ta esitas kaitsmisele. 30.06.2010 toimunud RT nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja nõuet esimese järgu nõudena summas 2 100 000 krooni ning hageja nõuet ei tunnustatud summas 3 798 420,76 krooni, kuna sellele vaidlesid vastu kostjad MOÜ ja RT(tl 62-65).

2-10-36375 Hageja on esitanud nõude tõendamiseks tema ja laenusaaja poolt allkirjastatud laenulepingud, milledelt nähtub, et laenulepingu allkirjastamisega kinnitas laenusaaja, et sai laenu 256 127 eurot (kd I, tl 10-15). Lepingus nr XXX sätestati, et raha kantakse üle 3 päeva jooksul pärast tagatislepingute sõlmimist perioodil 10.04.2007 kuni 09.05.2007. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtub, et raha kanti kostjale II üle 13.04.2007 (kd II, tl 47). Arvelduslaenulepingu alusel avati arvelduslaenu limiit 26 000 krooni, mille hageja pidi avama 3 tööpäeva jooksul pärast lepingu, tagatis- ja kindlustuslepingu(te) sõlmimist lepingus toodud tingimustel (kd I, tl 21-24 ja kd II, tl 74-78). Muuhulgas on lepingus märgitud, et juhul, kui leping on kinnitatud panga internetipanga U-Net vahendusel, avab pank laenulimiidi laenusaaja kontol 3 tööpäeva jooksul pärast lepingu kinnitamist, tingimusel, et eelnevalt on sõlmitud tagatis- ja kindlustuslepingu(d) lepingus toodud tingimustel. Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et leping on kinnitatud internetipangas 01.08.2006 kell 16.09 (kd II, tl 79). Lisaks tõendab nii tehingute sõlmimise asjaolusid kui rahasummade liikumist laenu maksete aruanded (kd I, tl 17-18, 26). Seega on põhjendamatud kostjate väited, et hageja ei ole tõendanud hagiavalduses esitatud asjaolusid, sh laenu üleandmist. Kohus on asja sisulise uurimise tulemusena seisukohal, et kostjate vastuväited ei suutnud piisavalt kirjalikke laenulepinguid kõigutada ega tekitada kohtul veendumust, et tegemist on rahatute lepingutega. Kohtul on kirjalikult sõlmitud laenulepingud, milledele allakirjutanud isikud kinnitavad nii lepingute sõlmimist kui nende alusel raha liikumist. Kohus ei nõustu kostjate väidetega hageja poolt tõendamiskoormuse täitmata jätmisega. Hageja on tõendanud raha üleandmist ja seega on kohus seisukohal, et selliselt tõendamisega on hageja oma tõendamiskoormuse täitnud. Kohtul ei ole põhjust kahelda nimetatud laenusuhte õiguspärasuses. Kui kostja II oleks soovinud lepingute allkirjastamist vaidlustada, oleks pidanud ta taotlema kohtult käekirjaekspertiisi määramist. Kuivõrd ekspertiisi määramist ei taotletud, tuleb asja lahendamisel lähtuda viidatud lepingutest. Kohus leiab, et allkirja andmist saab käsitleda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. Seega on pooled lepingud sõlminud ja järelikult on tekkinud ka kohustus lepinguid nõuetekohaselt täita. Hageja ja võlgnikuvaheline suhe on käsitatav laenusuhtena VÕS § 401 mõttes. VÕS § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Väär on ka kostja II väide, et kostja II poolt hageja kasuks tagatiste andmised on kehtetud ja tagatiste andmine kuulub kostja II pankrotimenetluses tagasivõitmisele PankrS § 109-111 ja 114 alusel. Pankrotiseaduse § 118 lg 1 kohaselt toimub tagasivõitmine hagi esitamisega kohtule. Tagasivõitmise nõude esitab haldur. Kohus nõustub hageja väitega, et kuivõrd pankrotihaldur ei ole pöördunud kohtu poole hagejaga sõlmitud lepingute kehtetuks tunnistamiseks ja ei ole vaielnud vastu hageja nõudele ja nõuet tagavale pandiõigusele, ei ole põhjendatud kostja II väited tagatiste andmise kehtetusele. Samuti juhib kohus kostjate tähelepanu PankrS § 114 lg-le 2, mille kohaselt ei saa tagatise andmist tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Kostjale II teadaolevalt on kokkulepitud piirmäära ulatuses kaaskäendaja poolt juba hageja väidetav nõue rahuldatud. Hageja nõue põhineb ka erinevatel käenduslepingutel, millega tagatakse OÜ RK, OÜ VI ja OÜ B kohustusi hageja ees (kd I, tl 28-32; 34-36). Nimetatud käenduslepingute p-de 4.4 ja 4.6 järgi vastutab käendaja panga ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki panga nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida käenduslepingus nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel. Käendusega on tagatud nii põhi- kui kõrvalkohustuste täitmine, sh intresside, viiviste ja trahvide tasumise kohustus, samuti võlaõigusliku lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise, võlaõigusliku lepingu ülesütlemise või sellest taganemisega seotud kulude ja võla sissenõudmise kulude tasumise kohustused. Käenduslepingu p-st 5 tuleneb, et käendaja vastutuse maksimumsumma on 1 000 000 krooni. Kõik käendajad, käendades sama kohustust, on leppinud kokku võrdses vastutuse piirmääras (s.o 1 000 000 krooni). Pooled aga tõlgendavad sõlmitud

2-10-36375 käenduslepingutest tulenevat vastutust erinevalt. Hageja leiab, et kõik käendajad vastutavad käendatava kohustuse eest käenduslepingute järgi 1 000 000 krooni ulatuses. Kostja II leiab, et käendajad vastutavad VÕS § 150 järgi üksnes 1 000 000 krooni ulatuses, kuna nad käendavad sama kohustust ja kuna üks kaaskäendajatest on hageja nõude rahuldanud, on nõude esitamine kostja II vastu alusetu. Kohus leiab, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Praegusel juhul on käendajad hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust ja ühesuguses piirmääras. VÕS §-st 150 tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära, s.o 1 000 000 krooni ulatuses. Teise käendaja poolt hageja nõude täitmine kostja II vastutust ei mõjuta. Hageja võib põhivõlgniku poolsel rikkumisel nõuda käendaja kohustuste täitmist omal äranägemisel kas põhivõlgnikult või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Lisaks ei nõustu kohus kostjate väidetega, et hageja nõude suurus ei ole selge ja on põhjendamatu. Hagiavaldusest nähtuvalt on laenulepingu nr XXX võlgnevus kokku 278 463,79 eurot (4 364 418,68 krooni), mis koosneb põhiosa võlgnevusest summas 253 958,10 eurot, intressivõlgnevusest summas 6938,21 eurot (tasumata intress alates 01.12.2008) ja viivisvõlgnevusest 17 567,48 eurot (alates 01.12.2008 kuni 28.02.2010). Arvelduslaenulepingust nr A060021334 on võlgnevus kokku 34 002,08 krooni, millest põhiosa võlgnevus on 26 000 krooni, intressivõlgnevus 2318,08 krooni (tasumata intress alates 08.12.2008), viivisvõlgnevus 3684 krooni (alates 05.05.2009 kuni 28.02.2010) ning teenustasu tagatise kindlustamise eest 2000 krooni. Võlasuurus ja võlanõude kujunemine nähtub ka kohtule esitatud laenu maksete aruandest ja laenu viivisearvestusest (kd I, tl 17-19). Kostjad ei nõustu ka viivisnõudega ja leiavad, et viivisnõue on ebaproportsionaalne ja liigkasuvõtlik. Kohus nimetatuga ei nõustu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 antud juhistes ja VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 sätete tõlgendamisel asunud seisukohale, et lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on laenuandjal õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud intressimääraga samaväärses määras. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist määras, mis vastab lepingus kokkulepitud intressimäärale. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning täitmisega viivitamisel nõuda viivist. Kuna kostja II rikkus lepingulist raha maksmise kohustust, oli hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist kohtu kaudu. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Asjaolu, et kostja II ei täitnud lepingust tulenevat raha maksmise kohustust tähtaegselt, annab tunnistust, et kostja viivitas selle kohustuse täitmisega. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt II viivist ja seda lepingus kokkulepitud määras. Muuhulgas ei nõustu kohus ka kostjate väidetega, et hageja nõue kuulub rahuldamisele üksnes summa osas, mis on võrdne panditud vara müügist laekuvast rahast, millest on maha arvatud pankrotimenetlusega seotud kulud ning pärast hüpoteegiga koormatud kinnisasja realiseerimist hüpoteegipidaja nõude katmiseks loetakse, et kogu võlg on tasutud ja ülejäänud saamata osa kahjumi riski kannavad krediidiasutused. Nimetatu ei tulene seadusest, seega ei saa olla antud väited ka hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kostja II poolt 26.04.2011 esitatud seisukohad jätab kohus tähelepanuta, kuna need on esitatud hilinemisega. TsMS § 330 lg 1 kohaselt avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, mille suhtes ei ole vastaspoolel esitatuga tutvumata tõenäoliselt võimalik seisukohta võtta, tuleb esitada enne asja arutamiseks määratud kohtuistungit nii, et vastaspoolel oleks võimalik esitatuga vajalikul määral tutvuda ja kujundada oma arvamus. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt uusi asjaolusid või taotlusi

2-10-36375 sisaldav avaldus tuleb esitada selliselt, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne asja arutamist kohtuistungil. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ning hageja nõue kuulub RT(pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamisele vastavalt PankrS § 153 lg 1 p-le 1. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seega jätab kohus menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 on hagejal õigus nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lukiina Vismann kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.