Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Tsiviilasi nr 2-10-36375

Tunnustada AS SEB Pank nõuet Rene Tammo (pankrotis) pankrotimenetluses lisaks nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõudele summas 134 214,46 eurot, täiendavalt summas 242 763,33 eurot, pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena, sealhulgas nõuet summas 31 955,82 eurot tingimusliku nõudena. Hageja menetluskulud jätta võrdsetes osades Maksuinkasso OÜ ja Rene Tammo (pankrotis) kanda. Edasikaebe kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 10.04.2007 AS SEB Pank ja Rene Tammo vahel laenuleping nr. L070014925, summas 256 127 eurot, intressiga 6 kuu Euribor + 0,6% aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 01.04.2037. Nõuetekohaselt laenusaaja intresse tasunud ja laenu tagastanud ei ole. 01.03.2010 seisuga on laenulepingust nr. L070014925 tulenev võlgnevus kokku 278 463,79 eurot, millest laenu põhiosa võlgnevus moodustab 253 958,10 eurot, intressivõlgnevus 6 938,21 eurot (tasumata intress alates 01.12.2008 vastavalt laenu maksete aruandele) ja viivisevõlgnevus 17 567,48 eurot (alates 01.12.2008 kuni 28.02.2010 vastavalt viivisevõlgnevuse arvestusele). 01.08.2009 sõlmiti AS SEB Pank ja Rene Tammo vahel arvelduslaenuleping nr. A060021334, summas 26 000 krooni, intressiga 17% aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 01.08.2007. Vastavalt laenulepingule pikenes laenu tagastamise tähtaeg igakordsel laenutähtpäeva saabumisel 12 kuu võrra. Laenulepingu alusel kohustus laenusaaja iga kuu 6. kuupäeval tasuma intressi ja tagastama laenu. Nõuetekohaselt laenusaaja intresse tasunud ja laenu tagastanud ei ole, mistõttu AS SEB Pank ütles kostja II-le 14.04.2009 saadetud teatega lepingu erakorraliselt üles. 01.03.2010 seisuga on arvelduslaenulepingust nr. A060021334 tulenev võlgnevus kokku 34 002,08 krooni, millest laenu põhiosa võlgnevus moodustab 26 000 krooni, intressivõlgnevus 2 318,08 krooni (tasumata intress alates 08.12.2008 vastavalt laenu maksete aruandele), viivisevõlgnevus 3684 krooni (alates 05.05.2009 kuni 28.02.2010 vastavalt viivisevõlgnevuse arvestusele) ning teenustasu võlgnevus tagatise kindlustamise eest 2000 krooni. 21.03.2007 sõlmiti AS SEB Pank ja Rene Tammo vahel käendusleping nr. 2007005801, millega vastavalt käenduslepingu punktidele 3, 4 ja 5 tagas Rene Tammo solidaarselt võlgnikuga panga nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad AS SEB Pank ja OÜ Rae Kodu vahel sõlmitud laenulepingust nr. 2007005747. Käendusega tagati nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud 1 000 000 krooni ulatuses. 08.06.2007 sõlmiti poolte vahel lisakokkulepe nr. 1, millega lisati tagatavate nõuete hulka ka AS SEB Pank ja OÜ Bluecom vahel sõlmitud laenulepingust nr. 2006004827 tulenevad nõuded. 28.09.2007 sõlmiti poolte vahel lisakokkulepe nr. 3, millega

Tsiviilasi nr 2-10-36375

lisati tagatavate nõuete hulka ka AS SEB Pank ja OÜ Bluecom vahel sõlmitud laenulepingust nr. 2005002721 tulenevad nõuded. 16.11.2006 sõlmiti AS SEB Pank ja Rene Tammo vahel käendusleping nr. 2006038902, millega vastavalt käenduslepingu punktidele 3, 4 ja 5 tagas Rene Tammo solidaarselt võlgnikuga panga nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad AS SEB Pank ja OÜ Viis Invest vahel sõlmitud laenulepingust nr. 2006038865. Käendusega tagati nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud 500 000 krooni ulatuses. Kuna nimetatud käenduslepingust tulenev nõue ei ole veel sissenõutav, esitas AS SEB Pank nimetatud käenduslepingust tuleneva nõude tingimusliku nõudena. Seega on AS SEB Pank nõue Rene Tammo vastu 01.03.2010 seisuga 5 898 420,76 krooni, sh. 500 000 krooni tingimusliku nõudena. 10.04.2007 sõlmiti Ivo Kõpper’i, Rene Tammo ja AS SEB Pank vahel korteriomandite müügileping, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise kokkulepe, ühishüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping, millega seati Tallinna Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosadesse nr. 12509601 ja nr. 12521301 ühishüpoteek summas 1 345 000 krooni koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteegiga tagati kõik hüpoteegipidaja nõuded Rene Tammo vastu, samuti lepiti kokku, et ka samadesse registriosadesse kantud varasemate hüpoteekidega summas 1 723 000 krooni, 154 000 krooni, 990 000 krooni ning 995 000 krooni on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded Rene Tammo vastu. Hüpoteegid AS SEB Pank kasuks kanti kinnistusregistriosadesse 18.04.2007. Seega on AS SEB Pank nõue tagatud pandiga. Harju Maakohtu 01.03.2010 määrusega kuulutati välja Rene Tammo pankrot. AS SEB Pank esitas 10.03.2010 Rene Tammo pankrotimenetluses esimese järgu nõude summas 4 398 420,76 krooni ning 29.04.2010 nõudeavalduse täpsustuse, mille kohaselt palus tunnustada ja rahuldada AS SEB Pank nõue summas 5 898 420,76 eesõigusnõudena rahuldamisega 1. järgus, sealhulgas summas 500 000 krooni tingimusliku nõudena. 30.06.2010 toimunud Rene Tammo nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja nõuet esimese järgu nõudena summas 2 100 000 krooni ning hageja nõuet ei tunnustatud summas 3 798 420,76 krooni, kuna sellele vaidlesid vastu kostjad Maksuinkasso OÜ ja Rene Tammo. Hageja palub tunnustada AS SEB Pank nõuet Rene Tammo pankrotimenetluses täiendavalt 3 798 420,76 krooni pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena, sealhulgas nõuet summas 500 000 krooni tingimusliku nõudena. Kostjate vastuväited Kostja I leiab, et hagi on tõendamata ning hagile lisatud materjalid vastuolulised; hagile lisatud materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada hageja nõuet kostja vastu ning nõuet ei olegi, kuna vähemalt üks kaaskäendaja on AS SEB Pank ees nõutava kohustuse täitnud. Kostja II leiab, et hagi on tõendamata ning hageja esitatud tõendid ei ole asjakohased. Hageja nõude tekkimise, maksmapandavuse ja sissenõutavaks muutumise õiguslik ja faktiline alus on põhjendamata ja tõendamata ning hageja nõude suurus on ebaselge. Hageja tugineb oma hagiavalduses tunnustamise nõuetes tehingutele, mis kuuluvad kehtetuks tunnistamisele. Ainetu on hageja viivisenõue ning kehtetud kostja II poolt hageja kasuks antud tagatiste andmised. Kostja II poolt hagejale tagatiste andmine kuulub kostja II pankrotimenetluses tagasivõitmisele PankrS § 109-111 ja 114 alusel. Kostjale II teadaolevalt on hageja väidetav nõue kokkulepitud piirmäära ulatuses kaaskäendaja poolt juba rahuldatud, seega hageja nõude

Tsiviilasi nr 2-10-36375

esitamine kostja II vastu on alusetu. Pandiga tagatud nõudena tuleb rahuldada vaid see osa hageja nõudest, mis vastab pandieseme müügist laekuvale rahasummale. Eelnevale lisaks, tsiviilasja hind on määratud valesti, mistõttu hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtust vähem. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja ja laenusaaja poolt allkirjastatud laenulepingutest nähtub, et laenulepingu allkirjastamisega kinnitas laenusaaja, et sai laenu 256 127 eurot. Lepingus nr L070014925 sätestati, et raha kantakse üle 3 päeva jooksul pärast tagatislepingute sõlmimist perioodil 10.04.2007 kuni 09.05.2007. Maksekorraldusest nähtub, et raha kanti kostjale II üle 13.04.2007. Arvelduslaenulepingu alusel avati arvelduslaenu limiit 26 000 krooni, mille hageja pidi avama 3 tööpäeva jooksul pärast lepingu, tagatis- ja kindlustuslepingu(te) sõlmimist lepingus toodud tingimustel. Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et leping on kinnitatud internetipangas 01.08.2006 kell 16.09. Lisaks tõendavad nii tehingute sõlmimise asjaolusid kui rahasummade liikumist laenu maksete aruanded. Seega on põhjendamatud kostjate väited, et hageja ei ole tõendanud hagiavalduses esitatud asjaolusid, sh laenu üleandmist. Kirjalikult on sõlmitud laenulepingud, allakirjutanud isikud kinnitavad nii lepingute sõlmimist kui nende alusel raha liikumist. Hageja on tõendanud raha üleandmist. Kui kostja II oleks soovinud lepingute allkirjastamist vaidlustada, oleks pidanud ta taotlema kohtult käekirjaekspertiisi määramist. Allkirja andmist saab käsitleda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. Seega on pooled lepingud sõlminud ja järelikult on tekkinud ka kohustus lepinguid nõuetekohaselt täita. Hageja ja võlgnikuvaheline suhe on käsitatav laenusuhtena VÕS § 401 mõttes. Väär on kostja II väide, et kostja II poolt hageja kasuks tagatiste andmised on kehtetud ja tagatiste andmine kuulub kostja II pankrotimenetluses tagasivõitmisele PankrS § 109-111 ja 114 alusel. Kuivõrd pankrotihaldur ei ole pöördunud kohtu poole hagejaga sõlmitud lepingute kehtetuks tunnistamiseks ja ei ole vaielnud vastu hageja nõudele ja nõuet tagavale pandiõigusele, ei ole põhjendatud kostja II väited tagatiste andmise kehtetusele. Hageja nõue põhineb erinevatel käenduslepingutel, millega tagatakse OÜ Rae Kodu, OÜ Viis Invest ja OÜ Bluecom kohustusi hageja ees (kd I, tl 28-32; 34-36). Nimetatud käenduslepingute p-de 4.4 ja 4.6 järgi vastutab käendaja panga ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki panga nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida käenduslepingus nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel. Käendusega on tagatud nii põhi- kui kõrvalkohustuste täitmine, sh intresside, viiviste ja trahvide tasumise kohustus, samuti võlaõigusliku lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise, võlaõigusliku lepingu ülesütlemise või sellest taganemisega seotud kulude ja võla sissenõudmise kulude tasumise kohustused. Käenduslepingu p-st 5 tuleneb, et käendaja vastutuse maksimumsumma on 1 000 000 krooni. Kõik käendajad, käendades sama kohustust, on leppinud kokku võrdses vastutuse piirmääras (s.o 1 000 000 krooni). Pooled aga tõlgendavad sõlmitud käenduslepingutest tulenevat vastutust erinevalt. Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Praegusel juhul on käendajad hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust ja ühesuguses piirmääras. VÕS §-st 150 tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära, s.o 1 000 000 krooni ulatuses. Teise käendaja poolt hageja nõude täitmine kostja II vastutust ei mõjuta.

Tsiviilasi nr 2-10-36375

Kohus ei nõustu kostjate väidetega, et hageja nõude suurus ei ole selge ja on põhjendamatu. Hagiavaldusest nähtuvalt on laenulepingu nr L070014925 võlgnevus kokku 278 463,79 eurot (4 364 418,68 krooni), mis koosneb põhiosa võlgnevusest summas 253 958,10 eurot, intressivõlgnevusest summas 6938,21 eurot (tasumata intress alates 01.12.2008) ja viivisvõlgnevusest 17 567,48 eurot (alates 01.12.2008 kuni 28.02.2010). Arvelduslaenulepingust nr A060021334 on võlgnevus kokku 34 002,08 krooni, millest põhiosa võlgnevus on 26 000 krooni, intressivõlgnevus 2318,08 krooni (tasumata intress alates 08.12.2008), viivisvõlgnevus 3684 krooni (alates 05.05.2009 kuni 28.02.2010) ning teenustasu tagatise kindlustamise eest 2000 krooni. Võlasuurus ja võlanõude kujunemine nähtub ka kohtule esitatud laenu maksete aruandest ja laenu viivisearvestusest (kd I, tl 17-19). Kostjate seisukoht, et hageja nõue kuulub rahuldamisele üksnes summa osas, mis on võrdne panditud vara müügist laekuvast rahast, millest on maha arvatud pankrotimenetlusega seotud kulud ning pärast hüpoteegiga koormatud kinnisasja realiseerimist hüpoteegipidaja nõude katmiseks loetakse, et kogu võlg on tasutud ja ülejäänud saamata osa kahjumi riski kannavad krediidiasutused, ei tulene seadusest. Seega ei saa olla antud väited ka hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kostja II poolt 26.04.2011 esitatud seisukohad jätab kohus tähelepanuta, kuna need on esitatud hilinemisega. Apellatsioonkaebus Kostja II leiab, et maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigusnorme ja oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja II protsessuaalsed taotlused ning rajanud otsuse tõenditele, mis ei ole lubatavad. Kohtuistungi protokollidest ei nähtu tõendite uurimine kohtuistungil. Maakohus on jätnud määramata tsiviilasja hinna, mille tõttu tasus hageja riigilõivu oluliselt vähem kui pidanuks ning seega võeti hagi valesti menetlusse. Kostja II leiab, et hageja eeldatava hüve väärtus on oluliselt suurem kui pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Samuti on maakohus jätnud täielikult lahendamata kostja II esitatud 16.02.2011 taotluse kohtuistungi protokolli sisuliseks parandamiseks ning kostja poolt 26.04.2011 esitatud seisukohad ja taotluse hageja 15.04.2011 tõendite, mida ei ole välja nõutud, vastuvõtmisest keeldumiseks, tagastamiseks või arvestamata jätmiseks. Kuna hageja 15.04.2011 tõendid on esitatud hilinenult, on maakohus nende vastuvõtmisel oluliselt rikkunud menetlusnorme. Hagis ei selgitatud ega tõendatud, kuidas raha üle anti, kas sularahas või pangaülekannetega või olemasolevaid kohustusi ümber kujundades ja -vormistades novatsiooni korras (võlakohustuste uuendus uue kokkuleppe alusel, millega tühistatakse endine võlavahekord) või laenusaaja eest kolmandate isikute ees kohustusi täites; kes oli üleandja isik ja kes vastuvõtja isik; kuidas ja millal see tuvastati ning millistest summadest on jutt. Hagis nimetatud asjaolusid ei ole hageja tõendanud. Ükski asjas esitatud laenuleping ei sisalda täitmise kviitungit laenu andmise kohta. Ilmne vale on maakohtu vastupidine järeldus kirjalikult sõlmitud laenulepingute alusel raha liikumise kinnituste kohta lepingutes allakirjutanud isikute poolt. Tegelikult ühtegi taolist kinnitust ei ole olemas. Niisamuti ei ole kohane maakohtu seisukoht lepingute allkirjastamise vaidlustamise ja käekirjaekspertiisi määramise asjaolude kohta, mida menetlusosalised ei ole kordagi tõstatanudki. Asjaoludele ja tõenditele on antud teadvalt ja tahtlikult valehinnang. Laenulepingu sõlmimisega ei teki laenuandjal laenusaaja vastu laenu tagastamise nõuet. Nimetatud nõude tekkimise üheks eelduseks on laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Hageja ei ole tõendanud, et ta täitis oma lepingujärgsed kohustused.

Tsiviilasi nr 2-10-36375

10.04.2007 laenulepingu p 3.2.2 kohaselt pidi laen väljastatama ajavahemikus 10.04.2007– 09.05.2007. Laenu väljastamist tõendatud pole. 01.08.2006 laenuleping on esitatud allkirjastamata kujul. Sellist paberit ei saa pidada tõendiks. Selle paberi punkt 3.2.1 kohaselt pidi laenulimiit avatama kolme tööpäeva jooksul arvates lepingu kinnitamisest. Lepingu kinnitamise ja laenulimiidi avamise kohta tõendeid esitatud pole. Mõlema laenulepingu kohaselt pidi laen tagastatama maksegraafiku alusel. Maksegraafikut kummagi lepingu puhul esitatud pole. Mõlema laenulepingu osas on esitatud allkirjastamata laenu maksete aruanded ja viivisearvestus. Selliseid pabereid hageja loodud ja kujundatud andmetega ei saa pidada tõendiks. Kõigele lisaks, hageja ei ole tõendanud, et ülesütlemise teade on kätte saadud. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja II ei ole saanud kätte ühtegi hageja kirja ehk tahteavaldust. Hageja ei ole tõendanud ka oma vastastikuseid võlasuhteid, nende mõlemapoolset täitmist või täitmata jätmist käenduslepingutes nimetatud põhikohustuse võlgnikega. Käendaja vastutust ei saa kindlaks teha ilma põhikohustuse võlgniku kohustust tuvastamata. Kohustuse tuvastamine ei ole esitatud tõendite pinnalt võimalik. Hageja on kohtule esitatud menetlusdokumentides võtnud omaks ja tõendanud dokumentaalselt, et VÕS § 150 kohaselt solidaarselt vastutav kaaskäendaja on rahuldanud hageja väidetava nõude, mistõttu nõude esitamine kostja II vastu on alusetu. Maakohus ei ole sisuliselt üldse põhjendanud oma ühelauseliseks jäetud seisukohta, et teiste käendajate poolt hageja nõude täitmine kostja II vastutust ei mõjuta, mis on vastuolus seadusega ja Riigikohtu lahendiga 3-2-1-24-10, p 13 ning ka maakohtu enda muude selgitustega. Seega on otsus olulises ulatuses põhjendamata. Peale selle, kohus oleks pidanud kontrollima ka lepingutes esinevate tüüptingimuste kehtivust ning andma neile oma hinnangu. Ka selle põhimõtte vastu on maakohus eksinud. Hageja kõik nõuded kõikide kaaskäendajate ja põhivõlgnike vastu on aegunud ning hageja ei ole tõendanud teatamiskohustuse täitmist, vaid on ilmselt seda oluliselt rikkunud, mistõttu kostja II on vastusest vabanenud. Lisaks on kostjale II tekitatud oluline kahju, kuna kostjal II ei ole enam võimalik hilinemise tõttu esitada ise põhivõlgniku pankrotimenetluses tingimuslikku nõuet ega astuda põhivõlgniku pankrotimenetluses hageja nõudes pankrotivõlausaldajana hageja asemele. Kostja II esitas vastuväited ka käendusest tulenevate menetluskulude jaotamise taotlusele, mis on jäetud maakohtu poolt tähelepanuta ehk kostja II ei vastuta võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest, kuna talle ei ole antud sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalust neid kulusid vältida. Hageja on õiguse käendatud viivisele kaotanud. Lisaks eelnevale, ekslik on maakohtu viide PankrS §-le 114 lg 2 - kostja II poolt hageja kasuks tagatiste andmised on kehtetud. Kostja II palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta Rene Tammo apellatsioonkaebus rahuldamata; Harju Maakohtu 03.06.2011 kohtuotsus muutmata ning menetluskulud Rene Tammo kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid otsust tuleb menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 2 ) ja muuta menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellandi etteheited kohtule hagi hinna määramisel seoses PankrS § 104 lg 2 ja § 106 lg 1 kohaldamisega ei ole põhjendatud. Käesolevale nõudele esitasid vastuväite nii võlausaldaja kui

Tsiviilasi nr 2-10-36375

võlgnik ise. Nõue jäeti tunnustamata seoses kostja I poolt vastuväite esitamata jätmisega ja selle tunnustamiseks pidi hageja pöörduma PankrS § 106 lg 1 alusel kohtusse. Ühtlasi on hageja esitanud nõude ka kostja II vastu, kes vaidles võlgnikuna nõudele vastu, sest vastasel korral ei oleks käesolevas asjas tehtud kohtuotsus täitedokumendiks kostja II vastu (PankrS § 104 lg 2). Maakohus ei pidanud hagihinna määramisel arvestama PankrS § 104 lg 2 ja § 106 lg 1 sätestatuga ega ole määranud ebaõigesti tsiviilasja hinda. Apellant leiab, et eeldatava hüve väärtus on oluliselt suurem kui pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, kuid on jätnud oma seisukoha põhistamata. Asjaolu, et võlgnik on füüsiline isik ja kohtuotsus on tema suhtes täitedokumendiks, ei anna alust väita, et täitedokumenti õnnestuks täita. Sellekohaseid asjaolusid ei ole apellant esile toonud ja eeltoodust tulenevalt pole apellandi väidet võimalik kontrollida. Põhjendamatu on apellandi väide, et hagi hinna valesti määramise tõttu on hagi valesti menetlusse võetud ja taolist hagi ei tohi menetleda. Hagihinda võib määrata kohus ka lahendiga (TsMS 136 lg 4) ja see ei ole takistuseks asja menetlemisel. Mis puudutab apellandi väidet, et maakohus jättis lahendamata taotluse 16.02.2011 kohtuistungi protokolli sisuliseks parandamiseks, siis vastuväidet kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 mõttes ei ole kostja II esitanud ning on sellega minetanud kaebeõiguse kohtu veale kohtulahendit edasi kaevates (TsMS § 333 lg 3). Nõustuda tuleb apellandiga, et kostja II ei vaidlustanud allkirja andmist lepingutele, vaid leidis, et hageja ei ole tõendanud raha üleandmist laenulepingute alusel. Seetõttu tuleb maakohtu otsusest välja jätta põhjendused, mis puudutavad käekirjaekspertiisi. Millistele asjaoludele ja tõenditele on antud kohtu poolt vale hinnang ja kuidas tulnuks tõendeid apellandi arvates teisiti hinnata, seda apellant ei täpsusta, mistõttu väide on üldsõnaline ja ei ole kontrollitav. Õige on apellandi seisukoht, et kohtuistungi protokollidest ei nähtu tõendite uurimine kohtuistungil ja nimetatu on menetlusõiguse rikkumine TsMS § 436 lg 2 mõttes. Samas ei ole see kaasa toonud ebaõiget lahendit, sest kohus on otsuses kõiki esitatud ja kogutud tõendeid analüüsinud ja tuginenud tõenditele, mida pooled esitasid ja mille kohta oli neil võimalik kirjalikult seisukoht võtta. Nõustuda saab apellandi väitega, et kohus jättis 26.04.2011 kohtuistungil võtmata seisukoha kostja II 25.04.2011 taotluse osas hageja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisest keeldumiseks, nende tagastamiseks või arvestamata jätmiseks. Samas sisaldub vastus taotlusele kohtuotsuses, sest kohus on nende tõenditega kui õigeaegselt esitatutega arvestanud. Maakohus jättis tähelepanuta kostja II 26.04.2011 esitatud täiendavad vastuväited (II kd, tl 117-128), mis esitati samal päeval kohtuistungi toimumisega. Nimetatud vastuväidetega arvestamise vastu vaidles kohtuistungil hageja, tuginedes TsMS § 331 lg 1 sätestatule. Toimiku materjalidest nähtuvalt: - uuendas kohus 17.03.2011 asjas menetluse seoses sellega, et kohus oli jätnud lahendamata kostja II taotluse tõendite väljanõudmiseks. Samas määrusega määras kohus uue kohtuistungi toimumise aja 26.04.2011 (I kd, tl 197). - 18.03.2011 tegi kohus määruse, millega kohustas hagejat ja/või määratlemata kaaskäendajate ringi esitama kostja II poolt nõutud tõendid. - 15.04.2011 esitas hageja vastuse kostjate 08.02.2011 vastusele ja täiendavad tõendid. Kostja II vaidles nende tõendite vastuvõtmisele vastu kohtuistungi toimumise päeval 26.04.2011 saadetud avalduses. - Hageja esitas kohtu poolt nõutud tõendid 14.03.2011. Kostja II 25.04.2011 seisukoha kohaselt ei ole hageja kätte saanud 14.03.2011 kohtule saadetud hageja poolt esitatud tõendeid. Toimikust ei nähtu nende saatmist kohtu poolt või kostja II kinnitust, et ta oleks hageja kaudu täiendavad tõendid kätte saanud. Apellatsioonkaebuse kohaselt sai apellant hageja seisukohad 20.04.2011 ja sellest tulenevalt ei olnud tal võimalik vastata enne 26.04.2011. Eeltoodust

Tsiviilasi nr 2-10-36375

tulenevalt oleks kohus pidanud andma hagejale võimaluse tutvuda kostja II väidetega ja neile vastata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, võttes arvesse hageja 15.04.2011 esitatud asjaolud ja tõendid. Seisukohtade ja tõendite esitamise lõpptähtaega ei olnud maakohus määranud, järelikult võis neid esitada kuni 7 päeva enne istungit. Kuna tegemist oli asjas oluliste tõenditega, oleks maakohtu keeldumise korral tulnud need vastu võtta ringkonnakohtul (TsMS § 633 lg 5). Maakohus rikkus aga poolte võrdõiguslikkuse põhimõtet (TsMS § 7), jättes arvestamata kostja 26.04.2011 esitatud vastuväidetega. Kuna pooled olid nõus kirjaliku menetlusega, poleks hagejale tähtaja andmine kostja vastuväidetele vastata põhjustanud menetluse venimist, seda enam, et kohtuotsus kuulutati 03.06.2011, so rohkem kui 1 kuu peale kohtuistungit. Nimetatud vea saab apellatsioonikohus kõrvaldada, hinnates kostja II 26.04.2011 menetlusdokumendis toodud seisukohti, millele kostja II tugineb apellatsioonkaebuses. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et hagi tulnuks jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt laenu saamist tõendavatele tõenditele antud hinnangutega, järgib neid põhjendusi ja ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et hageja ei pidanud täiendavalt laenu andmise asjaolusid põhistama. Kui laenuandja on tõendanud raha liikumise laenulepingu alusel oma kontolt kostja II kontole, puudub laenulepingus vajadus sätestada täitmise kviitungit nagu kostja II ekslikult leiab. 01.08.2006 arvelduslaenulepingu alusel raha saamist on kostja II kinnitanud internetipangas digitaalkinnitusega (II kd, tl 79). Maksegraafiku puudumine ei tõenda laenu mittesaamist. Teenustasu võlgnevuse osas 01.08.2006 lepingust tulenevalt (hagiavalduses ekslikult 01.08.2009) on hageja viidanud hagiavalduse teisel leheküljel (I kd, tl 3) laenulepingu p-le 16.6, mille kohaselt, kui laenusaaja ei ole sõlminud või pikendanud tagatisvara kindlustuslepingut, on pangal õigus sõlmida või pikendada kindlustusleping laenusaaja eest ja arvel ning laenusaajal on kohustus hüvitada pangale selleks tehtud kulutused. Teenustasu suuruse ja kujunemise osas selgitas vastustaja apellatsioonikohtu istungil, et tegemist on kostjale II 01.08.2006 lepingus kokkulepitud kindlustuskohustuse täitmata jätmise eest määratud teenustasuga, mis summas 2000 kr on esitatud kõikide laenulepingute eest ja sisuliselt on tegemist trahviga. Kostja ei ole maakohtu menetluses vaidlustanud asjaolu, et ei täitnud 01.08.2006 lepingu p-st 16 tulenevat laenu tagatiseks oleva vara kindlustamise kohustust. Lepingu p 13.5 alusel oli pangal õigus sellisel juhul leppetrahvi nõudmiseks 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Seega on põhjendatud ka hageja nõue summas 2 000 kr. Apellandi väide, et poolte vahel puudus vaidlus lepingute ülesütlemisteadete mittekättesaamise kohta kostja II poolt ei ole päris korrektne. Apellant on vaidlustanud lepingute ülesütlemisavalduste kättesaamise kostja II poolt. Hageja on leidnud, et kostjale II saadetud ülesütlemisteated tuleb lugeda kättesaaduks. Seejuures on hageja tuginenud laenulepingute sätetele, mis võimaldavad teated kätte saaduks lugeda 3 tööpäeva jooksul, kui need on saadetud muuhulgas tähitud kirjaga lepingupoole lepingus märgitud aadressil. Selline säte sisaldub 10.04.2007 laenulepingu p-s 21, 01.08.2006 laenulepingu p-s 19, 21.03.2007 ja 16.11.2006 käenduslepingute p-s 11. Ringkonnakohus on seisukohal, et pooled võisid selliselt leppida kokku teadete esitamise korras ja ülesütlemisavaldused tuleb lugeda tähtkirjade saatmisega kostja II poolt kättesaaduks ka juhul, kui need hoiutähtaja möödumisel tagastati (II kd, tl 58-61, 102-103) ja tegemist ei ole tühise tüüptingimusega (VÕS § 42 lg 1). Tegemist ei ole kostjat II ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, kui kostja mõistliku tsiviilkäibes osalejana oma korrespondentsi kättesaamise korraldab. Lepingu tingimus, mille kohaselt eeldatakse tähtkirja

Tsiviilasi nr 2-10-36375

kättesaamist 3 päeva jooksul, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Heade kommetega vastuolus olev käitumise puhul on tegemist käitumisega, mis on vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-8002 p 10, 3-2-1-80-05 p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Kostja II võttis endale laenukohustused ja laenude tagamiskohustused ning sai selle eest vastutasuks hagejalt krediiti. Laenulepingute alusel nii enda kui äriühingute võlgnevuse tekkimisest oli kostja II eelduslikult teadlik. Kostja ei ole selgitanud, mis võisid olla põhjused, miks ta tähitud kirjadele järgi ei läinud. Seega on loogiline eeldada, et kostja ei viibinud lepingutes deklareeritud aadressil ega saanud kirjade saatmisest teadlikuks. Kõikides vaidlusalustes lepingutes sisaldub kostja II kohustus teatada oma elukoha muutumisest. Ainuüksi asjaolu, et kostja on tarbija ja seetõttu tehingu nõrgem pool, ei muuda tehingu tingimust teadete kättesaamise kohta tühiseks. Apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahend 3-2-1-8-09 ei käsitle tahteavalduse kättetoimetamist lepingu poolele, kui lepingus on punkt teadete kättesaaduks lugemise kohta ja käsitleb tahteavalduse kättetoimetamist täitemenetluse alustamise kohta pantijate suhtes. Seega on tegemist teistsuguse olukorraga, kuna käesoleval juhul on küsimus teadete kättetoimetamisest laenu- ja käenduslepingute ülesütlemise kohta. Apellant ei ole täpsustanud, millise eurodes tekkinud nõude on hageja arvestanud ümber ekslikult enda ja mitte Eesti panga kursi järgi kroonidesse. Asjaoludest tulenevalt peab apellant ilmselt silmas 10.04.2007 laenulepingut 256 127 euro laenamiseks. Vastav hageja õigus konverteerida vahetuskurss panga kursi järgi tuleneb laenulepingu p-st 15.1.6. Nõustuda tuleb apellandiga, et maakohtu põhjendused käenduskohustuse olemasolu ja tõendatuse osas on ebapiisavad. Nii tuleneb maakohtu otsusest, et OÜ Rae Kodu, OÜ Viis Invest ja OÜ Bluecom kohustusi hageja ees tagasid käendajad kaaskäendajatena. Kohus nõudis menetluse uuendamise järgselt välja tõendeid nii hagejalt kui määratlemata kaaskäendajate ringilt, täpsustamata, milliseid dokumente kohus silmas peab ja kellelt neid peale hageja nõuab. Toimikust ei nähtu, et määrus oleks täitmiseks kellelegi peale hageja saadetud. Samas ei saa kaaskäendajate poolt dokumentide esitamata jätmine olla kostjale II takistuseks oma õiguste kaitsmisel, kuna kaaskäendajata poolt nende kohustuste täitmisest ei sõltu kostja II kohustuse suurus. Hageja on esitanud OÜ-ga Bluecom ja OÜ-ga Rae Kodu sõlmitud laenulepingute tagamiseks sõlmitud käenduslepingud erinevate füüsiliste isikutega (II kd, tl 4-33). Nimetatud lepingutest nähtub, et käendajad vastutavad käenduslepingute alusel solidaarselt koos põhivõlgnikuga ja käenduslepingutes on kokku lepitud iga käendaja vastutuse ulatus väiksemas summas kui on käenduslepinguga tagatav nõue. Nii nt on S.S taganud 16.11.2006 käenduslepinguga Viis Invest OÜ 2,5 miljoni kroomist laenu 500 000 krooni ulatuses, samuti H. R, M.L, M.R samas ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 150 tuleb tõlgendada selliselt, et kui kaaskäendajad ei käenda suhtes võlausaldajaga sama kohustust, vaid sama kohustuse erinevate osade täitmist, siis ei ole käendajad selles ulatuses solidaarselt vastutavad kaaskäendajad. Maakohus on ekslikult leidnud, et tegemist on kaaskäendajatega VÕS § 150 mõttes. Tegemist on sama laenukohustuse erinevaid osasid tagavate käenduslepingutega ja eelnimetatud käendajad (k.a kostja II) ei vastuta solidaarselt kohustuse täitmise eest hagejale, vaid igaüks vastutab temaga käenduslepingus kindlaksmääratud summa ulatuses solidaarselt

Tsiviilasi nr 2-10-36375

OÜ-ga Viis Invest. Apellandi seisukoht hageja nõuete aegumisest seoses kaaskäendajate vastu nõuete aegumisega on nimetatust tulenevalt põhjendamatu. Apellandi väited temale tekkinud olulise kahju osas seetõttu, et põhivõlgniku pankrotist teda ei teavitatud, on põhistamata. Apellant ei ole esile toonud, milline põhivõlgnikest on pankrotis. Vastustaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt on põhivõlgnikest üksnes OÜ Bluecom (endise nimega Salu Elamud OÜ) pankrotis. Äriregistri avalikult kättesaadava teabesüsteemi kohaselt oli kostja II kuni osaühingu pankroti väljakuulutamiseni selle juhatuse ainuliige. Seega ei ole apellant usutavalt esile toonud, et ta põhivõlgniku pankrotist teadlik ei olnud. Milline on oluline kahju, mida kostjale II põhivõlgniku pankrotist teatamata jätmisega on tekitanud, seda apellant selgitanud ei ole, mistõttu tema väited ei ole kontrollitavad. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eelpool, et kostja II suhtes on hageja täitnud teatamiskohustust, ei ole põhjendatud apellandi väited võla sissenõudmisega kaasnevate kulude vältimisest. Samuti on hageja ülesütlemisteadetes nõudnud viivise maksmist 03.07.2008 (I kd, tl 33), mistõttu ei ole põhjendatud apellandi väited viivisenõude hilisest esitamisest ja sellega kaasnevast hagejapoolsest õiguse kaotamisest viivist nõuda või nõude vastuolust hea usu põhimõttega. Apellatsioonkaebuse väide, et kostja II antud tagatised on kehtetud, kuna kostja ei ole saanud pärast tagatiste andmist enda käsutusse tagatud lepingute järgi tagatise väärtusele vastavaid summasid, tagatise andmise tehingud on tühised ja pankrotimenetluses tagasivõidetavad, ei ole põhjendatud. Tagatise andmise tagasivõitmise eeldused on sätestatud PankrS § 114 lg 1 p-des 1-3. Kuigi käesolevas tsiviilasjas ei saa lahendada tagatiste tagasivõitmise küsimust, ei ole kostja II ka vastavatele tagatise andmise tagasivõitmise eeldustele tuginenud. Seetõttu ei ole vajalik hinnata ka PankrS § 114 lg-st 2 tulenevat asjaolu, mille kohaselt tagatist ei saa tagasi võita, kui see anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Kostja II ei saa tugineda käenduslepingute ja pandilepingu tagasivõitmisele pankrotimenetluses, kui vastavaid nõudeid ei ole esitatud ja pankrotihaldur ei ole hageja nõuetele vastu vaielnud. Kuna otsust on vaidlustatud tervikuna, tuleb maakohtu otsust muuta menetluskulude jaotamise osas. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda TsMS § 165 lg 3 alusel. Tuvastusnõude puhul pole tegemist solidaarkohustuse täitmisega VÕS § 65 lg 1 mõttes, mistõttu hageja menetluskulud tuleb jätte kostjate kanda võrdsetes osades. Ringkonnakohtus tuleb kostja I lugeda kaasapellandiks, sest pankrotimenetluses nõude tunnustamise vaidluses saab tuvastusotsuse teha üksnes kõigi nõuet vaidlustanud isikute kohta ühiselt. Samas kostja I ei esitanud maakohtu otsusele apellatsioonkaebust ja hageja apellatsioonimenetluse kohtukulude jätmine tema kanda oleks ebaõiglane. Eeltoodu tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja II kanda (TsMS § 162 lg 4 ja § 171 lg 1).

Reet Allikvere

Ele Liiv

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.