Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2011.a Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-10-6528
Tsiviilasi
AS TKhagi MTvastu võla ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
48 352,45 krooni ehk 3090,28 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS TK(registrikood XXX, aadress: Punane 36, 13619 Tallinn); Ene Solovjev (e-post: Hageja lepinguline esindaja: [email protected]); Kostja: MT(isikukood XXX, elukoht XXX); Kostja lepinguline [email protected]).
esindaja:
Anneli
Kohtuistungi toimumise aeg
11.05.2011.a
Kohtuistungil osalesid
Hageja lepinguline esindaja Ene Solovjev Kostja MT Kostja lepinguline esindaja Anneli Aab
Aab
(e-post:
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta kohtukulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks
peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hageja esitas Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse 48 352,45 krooni ja viivise 48 351,45 krooni välja mõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on kostja Tallinnas, XXX asuva korteriomandi omanik alates 19.07.2005.a. Alates korteriomandi omandamisest kehtivad hageja ja kostja vahelistes suhetes hageja üldtingimused. Kostja tarbib hageja teenuseid kaugküttevõrgu kaudu hageja näidatud mahus vastavalt korteri üldpindalale, mis on korrutatud soojusenergia tariifiga. Hageja on esitanud kostjale igakuiselt tasumiseks arveid. Kostja on kasutanud hageja teenuseid nende eest tasumata. Vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele ei ole kostja võlgnevust tasunud. Kostja võlgnevus hageja ees on tekkinud perioodil 06.09.2005.a. kuni 07.09.2009.a esitatud arvete tasumata jätmisel. Alates 07.10.2009.a on kostja tasunud kõik arved.
2.06.09.2005.a kostjale esitatud arvest on tasutud 64,92 krooni ning tasumata on 46,38 krooni. 06.01.2005.a arvest on tasutud 727,24 krooni ning tasumata on 464,73 krooni. Kostjale on arved edastatud aadressil XXX ning ka kostja tegelikule aadressile XXX. Üldtingimuste punkti 13 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist 0,15% viivitatud summalt päevas. Eeltoodu alusel nõudis hageja kostjalt põhivõlgnevusena 48 352,45 krooni ning sissenõutavaks muutunud viivistena 48 351,45 krooni väljamõistmist. Kogumis nõudis hageja kostjalt 96 703,90 krooni väljamõistmist. Õiguslikult tugines hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lõikele 1 ja § 82 lõikele 1, samuti § 113 lõikele 1.
3.Vastuseks kostja seisukohtadele leidis hageja oma 30.11.2010.a menetlusdokumendis, et kui kostja sai korteri omanikuks, sai ta hageja ees vastutavaks isikuks. Hagejal puudub igasugune õiguslik suhtes kostjale kuuluva korteriomandi kasutajatega. Kostja on esitanud kolmanda isiku MPvastu nõude küttevõla sissenõudmiseks. Kostja kinnitas ühtlasi oma 05.02.2008.a e-kirjas, et ta tasub võla kostjale niipea kui on saanud korteri valduse. Kostja kinnitas ka 26.08.2009.a ekirjas, et ta hakkab võimaluse piires vana võlgnevuse osa vähendama, samaaegselt seda MP sisse nõudes. Poolte kirjavahetuses on kostja mõistnud, et tal tuleb võlgnevus tasuda. Pärast korteri valduse ülevõtmist on kostja tasunud arveid ilma mõnda lisalepingut hagejaga sõlmimata. Seega on kostja hageja hinnangul tunnistanud lepingu olemasolu ja oma kohustust võlg tasuda.
4.Hageja tõi välja, et kostjale kuuluv korteriomand kuulub osana 24.11.1988.a sõlmitud piiritlusakti nr 1020/81 alusel köetavasse XXXmajja. Piiritlusakti näol on tegemist liitumislepinguga, mille alusel osutab hageja kütteteenuseid XXXmajale. Kui XXXkorterite omanikud vahetuvad, ei tule veel seetõttu sõlmida uusi liitumislepinguid. Hagiavaldusele viidatud tüüptingimused on kostjale saadetud posti teel.
5.Isegi juhul, kui poolte vahel ei ole lepingulist suhet, on kostja näol tegemist teenuse omavolilise tarbijaga. Kostja ise on oma hilisema käitumisega (tasudes arveid pärast korteri valduse saamist) tunnistanud lepingulise suhte olemasolu.
6.Hageja leidis, et tema nõue kostja vastu ei ole aegunud. Kostja ei tasunud arveid perioodil 06.09.2005.a kuni 07.09.2009.a, kuid kostja tasus hilisemaid arveid ega sidunud makseid konkreetse arvega. Kostja on arvete tasumisega tunnustanud hageja nõuet. Samuti on kostja
võlgnevust tunnistanud oma e-kirjades. TsÜS § 146 lg 4 alusel on nõude aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja oli teadlik oma kohustustest, kuid jättis tahtlikult arved tasumata ning soovis saavutada olukorda, kus hagejale tasuks võla MP.
7.Hagejal puudus tehniline võimalus XXX korterit kütteteenusega mitte varustada. Seega on kostjale kuuluvat korterit köetud ning kostja on jätnud arved tasumata.
8.Kohtule 18.02.2011.a saadetud menetlusdokumendis esitas hageja kostja vastu nõude alternatiivsel alusel ehk VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 alusel. Hageja rõhutas, et puudub vaidlus selles, et kostja on korteri omanik ning korterit on vaidlusalusel perioodil köetud. Samuti esitas hageja viivise arvestuse alternatiivselt seadusest tuleneva viivisemäära alusel.
9.Harju Maakohtu istungil 28.02.2011.a tõi hageja välja, et leping tema ja kostja vahel sõlmiti pakkumise esitamise teel. Üldtingimused saadeti kostjale lepingulisel aadressil. Hageja nõustus kostja väitega, mille kohaselt sai kostja korteri omanikuks 16.08.2005.a. Arved saadeti kostjale lepingulisel aadressil. Samuti kinnitas hageja, et puudub vaidlus selle üle, et vaidlusalusel perioodil kasutas korterit kolmas isik. Hageja võttis omaks, et hilisemal perioodil on kostja tasunud alati konkreetseid arveid. Hageja rõhutas, et teenuse osutamise lõpetamine XXX korteri suhtes võimalik ei olnud, sest leping oli sõlmitud terve maja osas.
10.23.03.2011.a esitas hageja kohtule hagiavalduse täienduse ning 18.02.2011.a esitatud alternatiivsest nõudest loobumise avalduse. Hageja leidis, et poolte vahel oli lepinguline suhe, mistõttu hageja loobub varasemalt VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 alusel esitatud alternatiivsest nõudest. Hageja hinnangul on poolte vahel lepinguline suhe, kuigi kostja ei ole allkirjastatult üldtingimusi hagejale tagastanud.
11.Leping hageja ja kostja vahel oli sõlmitud nõustumise ja pakkumise teel. Kütteteenuse osutamise peatamine on võimalik ainult KKütS § 17 alusel. Kostja poolt korteriomandi omanikuks saamisel ükski viidatud sättes märgitud alustest kohaldamisele ei kuulunud. Alates kostja korteriomanikuks saamisest 16.08.2005.a on hageja osutanud kostjale kütteteenust, milleks hageja oli kohustatud KKütS § 14 lg 1 ja § 8 lg 2 alusel. Võrguühendust omavateks tarbijateks XXX hoone puhul on selles hoones asuvate korterite omanikud, kuna teenuse osutamiseks vajalik liitumispunkt on elumaja kohta üks. Tarbijapaigaldis ehk majasisene küttesüsteem alates liitumispunktist kuulub kõigile korteriomanikele ühiselt. Hageja oli seega kohustatud osutama kütteteenust ning hageja täitis oma kohustuse. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks midagi teinud talle kuuluva korteri maja sisesest küttesüsteemist eraldamiseks. Eeltoodust lähtudes leidis hageja, et VÕS § 9 lg 1 kohane hagejapoolne pakkumine lepingu sõlmimiseks seisnes kütteteenuse osutamises ning kostja võimaldas talle kuuluva korteri kütmist. Kostja nõustumus hageja pakkumisega väljendub selles, et kostja küttis talle kuuluvat korterit. Juhul, kui kostja ei oleks tahtnud lepingu sõlmimist hagejaga, oleks tal olnud kohustus eraldada oma korteri XXX hoone sisesest küttesüsteemist. Kostja ei ole hagejale ka hiljem teinud uut ettepanekut lepingu sõlmimiseks, vaid on hiljem tasunud hageja arveid.
12.Hageja väitis, et ta sõlmib lõpptarbijatega lepinguid ainult kohtule esitatud üldtingimuste alusel. Tegemist on lepingu lisaks olevate tüüptingimustega VÕS § 37 lg 1 ja lg 3 alusel. Korteri omanikuks saades oli kostja ilmselt teadlik asjaolust, et korter on ühendatud keskküttesüsteemi. Mõistliku ja kinnisvara valdkonnas tegutseva isikuna oleks kostja pidanud eeldama, et hageja müüb toasooja ainult tüüptingimuste alusel. Seega on tüüptingimused saanud lepingu osaks ka ilma selge viiteta nendele. Hageja saatis kostjale tüüptingimused niipea, kui sai teada korteri omaniku vahetusest. 06.10.2005.a saatis hageja võlgnevuse meeldetuletuse endisele omanikule OÜ-le KV. Viimase vastusest sai hageja teada, et korteri omanikuks on kostja. Vahetult pärast seda edastas hageja kostjale tüüptingimused. Soovi korral oleks kostjal tüüptingimuste
mittekättesaamisel olnud võimalik pöörduda nendega tutvumiseks hageja kontorisse.
13.Kostja tellis hageja arved endale Internetipanka juba 14.03.2006.a. Seega sai kostja arved kätte. Samuti pidas hageja võimalikuks, et kuigi kostja ei vallanud korterit, oli tal ligipääs korteri postkastile ning kostja sai hageja arved ka sealt kätte. 28.03.2006.a saatis hageja võlgnevuse meeldetuletuse juba lisaks XXX aadressile ka kostja enda aadressile XXX. 25.01.2008.a saadeti võlgnevuse meeldetuletus, millest nähtub, et selle koopia saadeti MP ning järelikult saadeti see ka kostjale endale. Kostja tunnistas võlgnevust oma e-kirjades. Hageja leidis, et TsÜS § 158 lg 2 kohaldamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma, mida kostja ka teinud on.
14.Hageja leidis, et hagejal endal puudusid võimalused korteri soojusega varustamise lõpetamiseks. Ainult XXX hoone kaasomanikel oleks olnud õigus muuta hoone sisest küttesüsteemi. Küttesüsteem on osa hoone tehnosüsteemist, mille muutmiseks on vaja ehitusseaduse alusel kohaliku omavalitsuse nõustolekut. Isegi juhul, kui korteri küttesüsteem oleks maja ülejäänud küttesüsteemist eraldatud, ei oleks täielik eraldamine olnud võimalik, kuna korterit jäävad jätkuvalt läbima püstikud, mis jäävad mingil määral soojust eraldama. Seega on asjakohatud kostja väited nagu ei oleks hageja reageerinud kostja palvetele eraldada korteri küttesüsteem.
15.Hageja leidis, et nimelt kostja on käesolevas asjas õigeks kostjaks. Soojuse müügilepingut saab kolmanda isiku ehk üürnikuga sõlmida vaid omaniku nõusolekul. Hagejale ei ole teada ühtegi alust, mis oleks andnud võimaluse arveldada otse MPiga.
16.Harju Maakohtu 11.05.2011.a istungil leidis hageja, et kostjale tehti lepingu sõlmimise pakkumine faktiliselt teenuse osutamisega. Pakkumisdokumenti hageja kostjale saatnud ei ole. Kostja oli kinnisvaraga tegelev isik ja ta ei saanud eeldada, et teenust osutatakse tasuta. Üldtingimused saadeti kostjale juba 2005.a, kuid hageja ei tea täpset saatmise aega. Hageja kodulehel tüüptingimused kogu aeg avaldatud ei olnud. Samuti kinnitas hageja, et varasemalt võis leping olla sõlmitud MPiga, kuid leping temaga lõppes siis, kui ta ei olnud enam korteri omanik. Kostja tahtlus oma kohustuste rikkumises seisnes selles, et kostja tunnistas võlgnevust. Kostja asendamist hageja ei soovinud.
KOSTJA VASTUVÄITED
17.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja nõustus sellega, et talle kuulub alates 16.08.2005.a Tallinnas korteriomand XXX, kuid korteriomand oli alates kostja omandiõiguse tekkimisest ehk 16.08.2005.a kuni 17.08.2009.a kolmanda isiku MPebaseaduslikus valduses. 17.08.2009.a andis MP jõustunud kohtuotsuse täitmiseks korteriomandi valduse kostjale üle.
18.Korteriomandi ebaseadusliku valdamise ajal ei olnud kostjal võimalik oma korterisse siseneda ning seetõttu ei olnud kostjal nimetatud perioodil kuidagi võimalik hageja poolt osutatud teenuseid tarbida. Kaugküttevõrgu kaudu tarbis hageja osutatud teenuseid kolmas isik. Alates 18.08.2009.a, mil kostja omandas valduse korteri üle, sai võimalikuks tema poolt hageja osutatud teenuste tarbimine ning alates sellest ajast ei ole hagejal kostja suhtes mingeid nõudeid ega pretensioone.
19.Kostja pidas ebaõigeks hageja arusaama, mille kohaselt kehtivad hageja ja kostja vahelistes suhetes alates kostja poolt korteriomandi omandamisest TK üldtingimused. Tüüptingimuste kohaldamise aluseks on VÕS § 37 lg 1 alusel leping, kuid korteriomandi omandamisega ei kaasne automaatselt hagejaga lepingu sõlmimist. Seega on alusetu ka hageja viiviste nõue.
20.Kostja leidis, et sisuliselt on hageja esitanud hagi vale kostja vastu. Lähtudes hageja välja toodud faktilistest asjaoludest, on õigeks kostjaks kolmas isik MP. Korter oli kuni 17.08.2009.a MP ebaseaduslikus valduses. Korteri vabastamise kohta on koostatud üleandmise-vastuvõtmise akt, mille punktis 8 on fikseeritud kolmanda isiku võlgnevus hageja ees summas 48 902,36 krooni. Kaugkütteseaduse (KKütS) § 2 p 9 kohaselt on tarbijaks isik, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat soojust. KKütS § 8 lg 1 järgi ostab tarbija soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Seega on kaugküttevõrgu kaudu jaotatava soojuse tarbimise eelduseks valdus tarbijapaigaldise üle. Kostja leidis, et käesolevas asjas on oluline välja selgitada, kes oli soojusenergia reaalseks tarbijaks ehk kellel oli valdus tarbijapaigaldise üle. Hagiavalduses viidatud perioodil ei olnud kostja tarbijapaigaldise suhtes isegi mitte kaudseks valdajaks.
21.Samuti tõi kostja välja, et hageja ei ole tõendanud lepingu olemasolu hageja ja kostja vahel. Hageja on pelgalt asunud põhimõttelisele seisukohale, et alates kostja poolt korteriomandi omanikuks saamiseks kehtivad hageja ja kostja vahelistes suhetes hageja üldtingimused. Kostja leidis, et ta ei ole hagiavalduses viidatud perioodi suhtes hagejaga lepingut sõlminud. Hageja esitatud üldtingimustel puudub kostja allkiri, mis tõendaks kostja nõustumist nende tingimustega. Lepingut, mille osaks need üldtingimused oleksid, poolte vahel sõlmitud ei ole. Samuti tõi kostja välja, et hagiavalduse kohaselt on kostja tasunud osaliselt 06.09.2005.a ning 06.01.2005.a arved, kuid kostja nimetatud arveid tasunud ei ole. Arved on osaliselt tasutud kolmanda isiku MP poolt.
22.Kostja rõhutas, et korteriomandi omandamisega ei kaasne automaatselt korteriomandi soojusenergiaga varustamist. KKütS § 11 lg 1 ja 4 näevad ette võrguga liitumise ja soojuse müügilepingu sõlmimist. Soojuse müügilepingu näol on tegemist võlaõigusliku lepinguga, mida võib sõlmida iga isik. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud soojuse müügilepingut, ei saa poolte vahel kehtida ka üldtingimused. Isegi juhul, kui korteri eelmisel omanikul oli sõlmitud leping korteri soojusenergiaga varustamiseks, ei lähe selline leping automaatselt korteriomandi omandamisel kostjale üle, kuna lepingu ülevõtmiseks on VÕS § 179 kohaselt vaja ülevõtja ehk kostja nõusolekut, mida kostja andnud ei ole.
23.Alternatiivselt tõi kostja välja, et tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lõikest 3 on hageja nõue tulenevalt arvetest 06.09.2005.a. kuni 31.12.2006.a aegunud ning kostja palus nende osas kohaldada aegumist. Kostja vaidles vastu ka hageja viivise nõudele. Viivise nõue on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega ning VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega. Hageja oli teadlik, et kostja ei saanud korterit kasutada ning et ta nõuab kohtu kaudu välja korteri valdust, sest pooled vahetasid sellekohaseid e-kirju. Isegi juhul, kui hageja viivisenõue oleks põhjendatud, puudub alus lähtuda üldtingimustes toodud viivise määrast, sest üldtingimused ei saa olla muutunud lepingu osaks ning viivisemäära arvutamisel saab lähtuda üksnes VÕS § 113 lõikes 1 toodud viivisemäärast.
24.Kohtule 10.01.2011.a esitatud menetlusdokumendis rõhutas kostja, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on alates 16.08.2005.a XXX korteriomandi omanik, hageja on võrguettevõtjaks kaugkütteseaduse tähenduses ning osutab kaugküttevõrgu kaudu teenuseid ja varustas perioodil 16.08.2005.a kuni 17.08.2009. korterit soojusenergiaga, mille eest tasutud ei ole. Kostja jäi oma varasema vastuväite juurde, mille kohaselt puudus pooltel leping perioodil 16.08.2005.a kuni 17.08.2009.a. Hageja ei ole viidanud, millisele õiguslikule alusele tuginedes ta leiab, et kostja poolt korteriomandi omandamisega kaasnes automaatselt lepingulistesse suhetesse astumine hagejaga. Võlasuhe saab VÕS § 3 alusel tekkida lepingust või muust seaduses sätestatud alusest, kuid sellisele alusele hageja viidanud ei ole. Kaugküttseadus näeb ette nii liitumislepingu kui ka soojuse ostu-müügi lepingu sõlmimise. Kostja ei vaidlustanud liitumislepingu sõlmimise fakti, kuid liitumisleping ei ole aluseks soojusenergia müügil. Kostja ei saanud olla perioodil 16.08.2005 kuni 17.08.2009.a ka soojusenergia ebaseaduslik tarbija,
kuna kostjal puudus antud perioodil valdus korteri üle.
25.Kostja leidis, et tema poolt saadetud e-kirjade näol ei ole tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, kostja ei ole kinnitanud e-kirjades oma kohustust võlgnevust tasuda. Kostja viitas oma kirjades korduvalt, et tegelik võlglane on MP. Samuti juhtis kostja tähelepanu, et VÕS § 99 lg 1 kohaselt ei teki majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul tarbijale tellimata teenuse osutamise korral tarbija vastu nõudeid. Tarbija vaikimist või tegevusetuks nõusolekuks ei loeta.
26.Kostja rõhutas, et ta on hilisemate arvete tasumisel sidunud maksed konkreetse arvega. Seega on kostja VÕS § 88 lg 1 alusel ise määranud, millise kohustuse täitmiseks ta on raha üle kandnud.
27.TsÜS § 158 lg 2 järgi peab nõude tunnistamiseks olema tehtud tahteavaldus, millest järeldub tahe nõude olemasolu tunnistada. Kostja sellist tahteavaldust hagejale teinud ei ole. TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes sellest, et võlgnik ei ole kohustust tahtlikult täitnud, vaid peab eksisteerima võlgniku tahe teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada.
28.Vastuseks hageja alternatiivsele alusetu rikastumise nõudele leidis kostja 28.02.2011.a, et nõue on alusetu, kuna kostja ei ole vaidlusalusel perioodil hageja poolt osutatud soojusenergiat tarbinud ja seega ei ole kostja hageja arvelt midagi saanud. Kostja ei olnud nõus ka hageja viivise arvestusega. Hageja on viivise arvutamise aluseks võtnud umbmäärase keskmise intressi 9,45% aastas. Kostja tõi oma vastuses välja, milline oli vaidlusalusel perioodil kehtinud seadusest tulenev viivise määr. Kostja leidis, et hageja võimalik alusetu rikastumise nõue muutus sissenõutavaks koos arve esitamisega ning seega on see nõue samuti aegunud.
29.Harju Maakohtu28.02.2011.a istungil märkis kostja, et sai esmakordselt hageja üldtingimustega tutvuda 2009.a mais, mil need saadeti talle e-kirjaga. Teenuste eest esitatud arveid saatis hageja esmalt XXX korterisse, hiljem lasi kostja need arved Interneti panga kaudu talle endale saata. Mõned vaidlusaluse perioodi arved on osaliselt tasutud korterit vallanud MP poolt. Kostja leidis, et ta ei ole oma e-kirjades nõuet tunnistanud ning ta esitas ise nõude MP vastu selleks, et see ei aeguks. Hageja arvetes toodud summasid kostja ei vaidlustanud.
30.Vastuseks hageja hagiavalduse täiendusele teatas kostja 28.03.2011.a, et vaidleb endiselt hageja nõudele vastu. Kostja märkis, et tal puudub võimalus välja selgitada, kas hageja saatis perioodil 16.08.2005.a kuni 17.08.2009.a arveid kostja Internetipanka, kuna pank säilitab arveid vaid 13 kuu jooksul. Kostja ei ole saanud kätte ühtegi arvet, mis on saadetud XXX aadressile ning posti teel ei ole kostjale endale ühtegi arvet saadetud.
31.2009.a mais küsis kostja hagejalt, millisel alusel talle arveid esitatakse ning hageja vastuses ei viidatud lepingule poolte vahel, vaid kinnistusraamatu kandele. Alles hageja 27.05.2009.a ekirjaga sai kostja esmakordselt kätte hageja üldtingimused. Need üldtingimused ei saanud olla pooltevahelise lepingulise suhte osaks, sest poolte vahel puudus leping.
32.Kostja leidis, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole oluline fakt, et ta on esitanud muuhulgas MP vastu küttevõlgnevusest tuleneva nõude. Hageja on vaatamata kostja korduvatele selgitustele leidnud, et teda ei huvita teenuse tegelik tarbija, mistõttu puudus kostjal kindlus, millise otsuse teeb kohus käesolevas asjas. Kuivõrd hageja avaldas, et soovib võlgnevuse välja nõuda kostjalt, oli kostja sunnitud ise esitama vastava nõude MP vastu tagamaks, et selline nõue ei aegu. Hageja ei ole kordagi näidanud üles valmidust esitada nõue õige kostja vastu.
33.28.04.2011.a esitas kostja kohtule täiendava vastuse, milles ta leidis, et lepingulise kokkuleppe saavutamiseks tuleb pooltel vahetada vastastikuseid tahteavaldusi. Kostja leidis, et tema ei olnud soojusenergia tarbijaks, kuna tal puudus korteri üle valdus. Kuna kostja ei olnud
tarbijaks, ei tarbinud ta faktiliselt soojusenergiat. Kostjal puudus vajadus teha omalt poolt toiminguid korteri eraldamiseks kogu maja küttesüsteemist, kuna kostja ise teenust ei tarbinud. KKütS § 17 lg 3 p 3 kohaselt on võrguettevõtjal õigus soojavarustus katkestada, kui tarbija selle eest võlgneb. Käesolevas asjas tekkis 4 aasta jooksul küttevõlg ning hagejal oli võimalus ja õigus korteri varustamine soojusenergiaga lõpetada, mida kostja hagejalt ka korduvalt palus. Kostja ei saa kanda vastutust selle eest, et hageja ei kasuta talle seadusega antud õiguskaitsevahendeid.
34.Kostja märkis, et tema ise ei ole teinud mistahes tegu selleks, et talle kuuluvat korterit kütta. Hageja ja kostja vaheline suhe alates 17.08.2009.a ei ole käesoleva vaidluse esemeks.. Kostja märkis, et ta sai valduse korteri suhtes 17.08.2009.a ning hakkas alates nimetatud ajast korteris soojusenergiat tarbima.
35.Kostja märkis, et hageja esitatud tõenditest nähtub, et hageja ei saanudki korteri omaniku vahetamisel teha kostjale mistahes pakkumist lepingu sõlmimiseks, kuna hageja sai alles hiljem teada omaniku vahetumisest. Kostja pidas paljasõnalisteks ja tõendamatuteks hageja väiteid selle kohta nagu oleks kostjale tema õigele aadressile saadetud korduvalt meeldetuletusi ja üldtingimusi ning nagu oleks kostjal olnud ligipääs XXX korteri postkastile. Elamu trepikoda oli lukustatud ning kostjal sinna ligipääs puudus.
KOHTU PÕHJENDUSED
36.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
37.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) kostja on alates 16.08.2005.a Tallinnas, XXX asuva korteriomandi omanik; 2) hageja on võrguettevõtjaks kaugkütteseaduse tähenduses ning osutab kaugküttevõrgu kaudu soojusenergia teenuseid; 3) hageja varustas perioodil 16.08.2005.a kuni 17.08.2009.a XXX korterit soojusenergiaga, mille eest esitati arveid kogusummas 48 352,45 krooni; 4) soojusenergia tarbimise eest perioodil 16.08.2005.a kuni 17.08.2009.a kostjale esitatud arved summas 48 352,45 krooni on tasumata; 5) XXX korterit valdas ja kasutas perioodil 16.08.2005.a kuni 17.08.2009.a ebaseaduslikult MP; 6) alates XXX korteri kostja valdusesse saamisest 17.08.2009.a on kostja tasunud hageja poolt alates 17.08.2009.a esitatud uusi soojusenergia arveid.
38.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt perioodil 16.08.2005.a kuni 17.08.2009.a XXX korteri soojusenergia tarbimise eest esitatud arvete tasumist. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping alates hetkest, mil kostja sai korteri omanikuks. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas nendevahelise võimaliku lepingu osaks olid üldtingimused ning kas kostja peab hagejale arvete tasumisega viivitamise eest tasuma viivist üldtingimustes ette nähtud või seaduses sätestatud määras. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue kostja vastu võib olla osaliselt aegunud.
39.Kohus peab käesoleva vaidluse lahendamisel vajalikuks esmalt hinnata, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping soojusenergia tarbimise võimaldamiseks. Seejärel kohus analüüsib, kas hageja viidatud üldtingimused olid tüüptingimustena pooltevahelise võimaliku lepingu osaks. Viimaks annab kohus hinnangu küsimusele, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viiviste tasumist ning kas hageja nõue kostja vastu võib olla osaliselt aegunud.
Lepinguline suhe poolte vahel
40.Hageja leidis, et leping hageja ja kostja vahel oli sõlmitud alates ajast, mil kostja sai korteri omanikuks ning alates sellest ajast kehtivad poolte vahel ka hageja üldtingimused. Hageja korter kuulub XXX majja, mille suhtes on hagejal sõlmitud liitumisleping, mille alusel osutatakse majale kütteteenuseid. Olukorras, kus XXX korterite omanikud vahetuvad, ei tule veel sõlmida uusi liitumislepinguid. Hagejal kui võrguettevõtjal puudus võimalus mitte varustada XXX korterit soojusenergiaga. Leping hageja ja kostja vahel sõlmiti pakkumise esitamise teel ning pakkumine seisnes soojusenergia teenuse osutamises, milleks hageja oli kohustatud KKütS § 14 lg 1 ja § 8 lg 2 alusel. Eraldi pakkumisdokumenti kostjale ei saadetud. Kostja nõustumus hageja pakkumisega väljendub selles, et kostja küttis talle kuuluvat korterit. Juhul, kui kostja ei oleks tahtnud lepingu sõlmimist hagejaga, oleks tal olnud kohustus eraldada oma korter XXX hoone sisesest küttesüsteemist. Kostja ei ole hagejale hiljem teinud uut ettepanekut lepingu sõlmimiseks, vaid on tasunud hageja arveid.
41.Samuti leidis hageja, et kostja sai hageja arved kätte, kuna tellis need Internetipanka alates 14.03.2006.a. Kostjal oli ligipääs XXX korteri postkastile. Hageja saatis kostjale võlgnevuse meeldetuletusi ning saatis neid ka kostja tegelikule aadressile. Kostja tunnistas oma võlgnevust e-kirjades. Hageja leidis, et tal puudus mistahes alus arveldada otse MP . Hageja samas möönis, et varasemalt võis olla leping sõlmitud MP , kuid nimetatud isikuga sõlmitud leping lõppes, kui isik ei olnud enam korteri omanik.
42.Kostja vaidles hageja väidetele vastu ning tõi välja, et võlasuhe saab tekkida vaid lepingust või seadusest tuleneval alusel. Korteriomandi ebaseadusliku valdamise ajal ei olnud kostjal võimalik oma korterisse siseneda ning seetõttu ei olnud tal nimetatud perioodil kuidagi võimalik hageja poolt osutatud teenuseid tarbida. Kaugküttevõrgu kaudu tarbis hageja osutatud teenuseid kolmas isik MP. Kostja leidis, et sisuliselt on hageja esitanud hagi vale kostja vastu. Õigeks kostjaks ja tarbijaks on MP, kelle valduses oli tarbijapaigaldis. Kostja leidis, et ta ei ole hagejaga mistahes lepingut sõlminud ja hageja esitatud üldtingimustel puudub allkiri, mis tõendaks kostja nõustumist nendega. VÕS § 99 lg 1 kohaselt ei teki majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul tarbijale tellimata teenuse osutamise korral tarbija vastu nõudeid. Tarbija vaikimist või tegevusetuks nõusolekuks ei loeta. Kaugkütteseadus eristab liitumislepingut ja soojuse müügilepingut ning viimase võib sõlmida iga isik. Varasemate XXX korteri omanikega sõlmitud lepingud ei ole kostjale üle läinud, sest selleks on vaja kostja nõusolekut.
43.Samuti leidis kostja, et ta ei ole ühelgi moel oma võlgnevust tunnistanud. Kostja on oma ekirjades selgitanud, et tegelik võlgnik on MP. Hageja on vaatamata kostja korduvatele selgitustele leidnud, et teda ei huvita teenuse tegelik tarbija, mistõttu puudus kostjal kindlus, millise otsuse teeb kohus käesolevas asjas. Kuivõrd hageja avaldas, et soovib võlgnevuse välja nõuda kostjalt, oli kostja sunnitud ise esitama vastava nõude MP vastu tagamaks, et selline nõue ei aegu. Hageja ei ole kordagi näidanud üles valmidust esitada nõue õige kostja vastu.
44.Kohus leiab, et hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud lepingu sõlmimist tema ja kostja vahel. VÕS § 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest või muus seadusest tulenevast alusest. Hageja on kostja vastu esitanud lepingul põhineva nõude. Vastavalt VÕS § 8 lõikele 1 on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Kooskõlas VÕS § 9 lõikele 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 järgi võib leping olla sõlmitud ka suuliselt või mistahes muus vormis. VÕS § 16 lg 1 järgi on pakkumus ehk ofert lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise
korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Seejuures ei loe VÕS § 16 lg 3 pakkumuseks sellist ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele.
45.Eeltoodust tuleneb kohtu hinnangul, et lepingu sõlmimise pakkumus ehk ettepanek peab olema piisavalt määratletud ning sisaldama sellisel määral sõlmitava lepingu tingimusi, et pakkumusega nõustumise korral võiks lepingu lugeda sõlmituks. Lepingu olemuslikke tingimusi saab tuletada lähtuvalt lepingu liigist. Ostu-müügi lepingute puhul on olemuslikeks tingimusteks muuhulgas lepingu objekti määratlemine (ehk mida müüakse), selle hind ja maksetingimused. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud kirjalikku lepingut ega lepingut kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et hageja ei ole saatnud kostjale mitte ühtegi pakkumisdokumenti, millest nähtuks, millise teenuse osas soovib hageja kostjale lepingu sõlmimise ettepanekut teha, milline oleks teenuse hind ja millised oleksid teenuse eest tasumise tingimused. Hageja hinnangul seisnes pakkumine faktiliselt soojusenergia teenuse osutamises, kuid kohus leiab, et faktilist teenuse osutamist ei saa samastada VÕS § 16 lg 1 alusel lepingu sõlmimise pakkumisega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei väljendanud ühelgi moel oma tahet nõustuda mistahes hageja pakkumisega ning kostja ei ole omalt poolt teinud hagejale mistahes lepingu sõlmimise ettepanekut. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja faktiliselt hageja pakutud teenust ei kasutanud, kuna tal puudus selleks võimalus.
46.VÕS § 99 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses tegutseval isikul ei teki tarbijale tellimata asja saatmise või teenuse osutamise korral tarbija vastu nõudeid. Tarbija vaikimist või tegevusetust ei loeta tarbija nõustumiseks. Eeltoodust tuleneb kohtu hinnangul, et kui majandusvõi kutsetegevuses tegutsev isik osutab tarbijale teenust, mida tarbija tellinud ei ole, ei teki tal tarbija vastu nõuet juhul, kui tarbija teenuse saamisega ei nõustu oma tegevuse või tahteavaldusega. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja näol on tegemist majandusja kutsetegevuses tegutseva isikuga, kes osutas teenust, mida kostja tellinud ei olnud. Kostja ei väljendanud oma nõustumust teenuse saamiseks mistahes teo ega tahteavaldusega, kuna faktiliselt kostja teenust ei tarbinud. Seega ei saa hagejal olla kostja vastu soojusenergia müügilepingust tulenevat tasu maksmise nõuet. VÕS § 99 lg 2 samas sätestab, et VÕS § 99 lõikes 1 sätestatu ei välista seadusest tuleneva nõude esitamist muuhulgas siis, kui asi või teenus ei olnud määratud sellele tarbijale. Hageja möönis Harju Maakohtu 11.05.2011.a istungil (toimiku lk 214 pöördel ja lk 215), et varasemalt oli hagejal sõlmitud leping MPiga. Kas või millistel asjaoludel nimetatud leping lõpetati, ei osanud hageja kohtule selgitada. Seega võis XXX korteri varustamine soojusenergiaga olla suunatud hageja senisele lepingupartnerile MPile, kelle vastu võib hageja esitada lepingust või ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Kohus tegi hagejale ettepaneku kaaluda kostja asendamist antud tsiviilasjas (toimiku lk 215), kuid hageja keeldus sellest. Kohus märgib, et KKütS § 8 lg 1 kohaselt ostab tarbija soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et tarbijapaigaldis oli MPi, mitte kostja valduses. Seega oli soojusenergia teenuse tegelikuks saajaks ehk tarbijaks kuni korteri valduse üleandmiseni kostjale MP. Eeltoodust lähtuvalt ei oma käesolevas vaidluses tähendust see, kas või kuidas edastas hageja kostjale arveid, kas kostja tellis või ei tellinud hageja arveid Internetipanga kaudu ning kellel oleks olnud tegelik võimalik katkestada XXX korteri varustamine soojusenergiaga. Kostja hageja arveid ei tasunud ning seega ei saanud arvete esitamine hageja poolt olla lepingulise suhte tekkimise aluseks. Kostja faktiliselt hageja teenuseid ei tarbinud, mistõttu ei oma tähendust hageja väited, milliste järgi oleks vaid kostja ise saanud läbi viia korteri eraldamise maja üldisest küttesüsteemist.
47.Hageja on kostja vastu lepingulisest alusest tuleneva nõude esitamisel lähtunud muuhulgas sellest, et poolte vahel tekkis leping seetõttu, et kostja omandas XXX korteri. Hageja tõi välja, et liitumisleping oli sõlmitud tervikuna XXXhoone suhtes ning hoones asuvate korterite omanike vahetumine ei toonud kaasa vajadust sõlmida uusi liitumislepinguid.
48.Kohus hageja sellise käsitlusega ei nõustu ning leiab, et hageja samastab ekslikult liitumislepingut ja soojusenergia müügilepingut. KKütS § 2 p 11 kohaselt on liitumine tarbijapaigaldise ühendamine võrguga. Kaugkütteseadus ei defineeri selgelt soojusenergia müügilepingu mõistet, kuid vastavalt KKütS § 6 lõikele 3 on soojuse müügiks antud seaduse järgi soojuse üleandmine tarbijale tasu eest või tasuta. Kooskõlas KKütS § 7 lõikele 1 peab soojusettevõtja tagama tarbijatele soojusega varustamise vastavauses seadusega, tegevusloa tingimuste ja sõlmitud lepinguga. KKütS § 11 lg 1 alusel sõlmitav liitumisleping on KKütS § 11 lg 4 järgi soojuse ostu-müügilepingu sõlmimise aluseks. Kui tarbija on jätnud soojusenergia eest tasumata, on võrguettevõtjal vastavalt KKütS § 17 lg 3 punktile 3 õigus katkestada soojusvarustus.
49.Viidatud sätetest tuleneb kohtu hinnangul, et esmalt tuleb võrguettevõtjal sõlmida vastava hoone suhtes liitumisleping. Kui liitumisleping on sõlmitud, tuleb hoonete või korterite varustamiseks soojusenergiaga omakorda sõlmida müügilepingud ning kaugkütteseadus ei sätesta, kellega vastav müügileping sõlmida tuleb. Kaugkütteseadus ei sätesta, et müügileping tuleb tingimata sõlmida korteri või hoone omanikuga. Samuti ei sätesta kaugkütteseadus, et korteri omanike vahetumisel on uus korteri omanik automaatselt korteri suhtes sõlmitud soojusenergia müügilepingu pooleks või et korteri omandamise faktiga on isik automaatselt sõlminud müügilepingu võrguettevõttega. Kohus leiab, et kaugkütteseadus ei välista võlaõigusliku müügilepingu sõlmimise ka tarbijapaigaldise valdajaga, kelleks antud juhul oli MP. Hageja poolt välja toodud asjaoludest (Harju Maakohtu 11. mai 2011.a istungi protokoll, toimiku lk 214 pöördel ja lk 215) ning OÜ KV e-kirjast 06.10.2005.a (toimiku lk 179) nähtub, et varasemalt oli hagejal sõlmitud leping teenuse tegeliku tarbija MPiga. Hageja ei ole käesolevas asjas väitnud ega tõendanud, et kostja oleks üle võtnud nimetatud lepingust tulenevad MPkohustused. Seega ei ole hageja käesolevas asjas välja toonud ega tõendanud kostjaga mistahes soojusenergia müügilepingu sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks kostja vastu lepingust tulenev tasunõue.
50.Riigikohus on kaugkütteseaduse alusel sõlmitavaid lepinguid puudutava vaidluse lahendamisel leidnud, et KKütS § 11 lg 1 ja lg 4 kohaselt tuleb tarbija ja võrguettevõtja vahel sõlmida võrguga liitumise ja soojuse müügileping (RK TKo30.11.2004.a nr 3-2-1-111-04, p 17). Kaugkütteseadus ei reguleeri selgelt, kellega saab müügilepingu sõlmida. Selle võib sõlmida iga isik, kes soovib müügilepingu alusel kohustuse võtta (samas, p 21). Kuigi võrguettevõtjal ei ole kohustust sõlmida lepingut iga tarbijaga nagu viimased seda soovivad, saab müügilepinguid sõlmida samade isikutega, kellega sõlmitakse liitumislepinguid ehk tarbijapaigaldiste omanike ja valdajatega (samas, p. 22). Võrguettevõtjal puudub kohustus sõlmida müügileping iga korteriomanikuga eraldi ning võrguettevõtja võib sõlmida müügilepingu ka korteriühistuga, kuid käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et XXXhoone puhul ei olnud hageja sõlminud lepingut korteriühistuga. Samas lahendis on Riigikohus rõhutanud, et lepingu rikkumise eest vastutab see võlgnik, kes on lepingut rikkunud. Ka viivist saab nõuda sellelt isikult, kes on täitmisega viivituses (samas, p. 25). Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hagejal puudusid takistused lepingu sõlmimiseks tegeliku tarbijapaigaldise valdaja MPiga ka juhul, kui varasem leping MPiga oli lõppenud. Hagejal kui võrguettevõtjal puudus alus lugeda müügileping kostjaga sõlmituks hageja soovitud tingimustel ja hageja määratletud viivisemääraga pelgalt tulenevalt faktist, et kostja omandas korteri XXX.
51.Kohus leiab, et kostja ei ole mistahes lepingulist või muud kohustust hageja ees tunnistanud. VÕS § 30 lg 1 loeb võlatunnistuseks lepingu, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kostja ei ole hagejale esitanud kirjalikku võlatunnistust, milles ta oleks tunnistanud oma võlgnevust soojusenergia tarbimise
eest ajavahemikus 06.09.2005.a kuni 07.09.2009.a summas 48 352,45 krooni. VÕS § 30 lg 3 kohaselt ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et XXX korteri soojusvõlgnevus ei ole seotud kostja majandus- või kutsetegevusega. Samuti puudub vaidlus selles, et võlgnevus ei tekkinud jooksva arve alusel.
52.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt e-kirjade saatmisel võlgnevuse tunnistamist. Kostja 05.02.2008.a e-kirjast hagejale (toimiku lk 126) nähtub, et kostja hinnangul pidi kuni korteri valduse üleandmiseni tasuma soojusenergia eest MP. Kostja kirjutas: „Mina olen valmis võlgnevuse tasuma koheselt, kui olen ka reaalselt valduse kätte saanud ja seejärel juba uue hagiga selle ise MP nõudma“. Kohtu hinnangul ei tulene antud kirjast kostja poolset võlgnevuse tunnistamist, vaid kostja on selgitanud oma arusaama, mille kohaselt on tegelikult võlglaseks MP, kellelt ta nõuab tasutud summad siis, kui ta peaks ise midagi hagejale ära maksma. Sama on kostja kinnitanud oma 26.08.2009.a e-kirjas hagejale (toimiku lk 127), milles ta on väitnud, et kui ta midagi hagejale ära maksab, nõuab ta selle võlgnevuse samaaegselt sisse MP . Kohtu hinnangul ei võimalda võlaõigusseadus lugeda võlatunnistuseks mõnda isiku kaudset tegu ning seetõttu ei saa kostjapoolseks võlgnevuse tunnistamiseks lugeda asjaolu, et kostja ise on sama küttevõlgnevuse osas esitanud nõude MP vastu. Kostja on hagejale teinud ettepaneku esitada nõue otse MP vastu (kostja 26.08.2009.a e-kiri hagejale, toimiku lk 178 ja toimiku lk 183). Kostja on selgitanud, et kuna hageja keeldus nõude esitamisest MP vastu, oli ta ise sunnitud vastava nõude esitama aegumise vältimiseks, mis väljendub ka kostja e-kirjades hagejale 15.04.2009.a (toimiku lk 184), 05.05.2009.a (toimiku lk 195) ja 21.04.2009.a (toimiku lk 187). Viidatud e-kirjades ei tunnistanud kostja nõuet enda vastu, vaid üritas leida tekkinud olukorras mõistlikku lahendust. Hageja keeldus ühemõtteliselt nõude esitamisest tegeliku teenuse tarbija MP vastu (hageja e-kiri kostjale 26.08.2009.a, lk 194), millest tulenevalt oli kostja kohtu hinnangul mõistliku isikuna sunnitud ise esitama nõude kohtusse MP vastu. Seesugust kostja tegevust ei saa kohtu hinnangul pidada hageja nõude tunnistamiseks.
53.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et hagejal ei ole kostja vastu lepingust tulenevat tasu maksmise nõuet. Alternatiivsest alusetust rikastumisest tulenevast nõudest kostja vastu on hageja loobunud. Käesolevas asjas puudub ka vaidlus selles, et hagiavalduses viidatud perioodil 06.09.2005.a kuni 07.09.2009.a tarbis XXX soojusenergiat 48 352,45 krooni eest MP, milline asjaolu nähtub kohtule esitatud üleandmise-vastuvõtmise aktist (toimiku lk 115).
Tüüptingimuste kohaldatavus
54.Hageja väitis hagiavalduses, et tema ja kostja vahel sõlmitud lepingu osaks olid soojuse ostumüügi üldtingimused (toimiku lk 30) vaatamata sellele, et kostja allkiri nende üldtingimustega nõustumise kohta puudus. Hageja väitis, et ta sõlmib lõpptarbijatega lepinguid ainult nende üldtingimuste alusel ja tegemist on lepingu lisaks olevate tüüptingimustega VÕS § 37 lg 1 ja lg 3 alusel. Mõistliku ja kinnisvara valdkonnas tegutseva isikuna oleks kostja pidanud eeldama, et hageja müüb toasooja ainult tüüptingimuste alusel. Seega on tüüptingimused saanud lepingu osaks ka ilma selge viiteta nendele. Hageja saatis kostjale tüüptingimused niipea, kui sai teada korteri omaniku vahetusest. Soovi korral oleks kostjal tüüptingimuste mittekättesaamisel olnud võimalik pöörduda nendega tutvumiseks hageja kontorisse.
55.Kostja vaidles hageja väidetele vastu ning leidis, et sai üldtingimused esmakordselt alles ekirjaga 2009.a mais. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud soojuse müügilepingut, ei saa poolte vahel kehtida üldtingimused.
56.Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole lepingu lisana kohaldatavad soojuse ostu-müügi
üldtingimused (toimiku lk 30), kuna poolte vahel ei olnud sõlmitud lepingut, mille osaks need tüüptingimused olla saaksid. Hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et ta oleks kostjale saatnud koos lepingu sõlmimise pakkumisega või selle asemel soojuse ostu-müügi tingimusi. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid. Hageja ei ole käesolevas vaidluses isegi osanud välja tuua, millal tüüptingimused kostjale saadeti ning millisele aadressile need saadeti. TsÜS § 69 lg 1 näeb ette, et kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamiseks. Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ning tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega tuli hagejal tõendada, et ta on saatnud lepingu sõlmimise pakkumise ja/või üldtingimused kostjale, kuid vastavat asjaolu hageja tõendanud ei ole vaatama sellele, et kohus selgitas hagejale tõendamisele kuuluvaid asjaolusid (Harju Maakohtu 28.02.2011.a istungi protokoll, toimiku lk 165). Olukorras, kus poolte vahel puudub leping ning hageja ei ole tarbijast kostjale teinud lepingu sõlmimiseks ühtegi pakkumust, ei saanud kostja ühelgi viisil eeldada mistahes tüüptingimuste olemasolu sõltumata sellest, millises valdkonnas kostja ise tegutses. Hageja on samas kinnitanud, et tema kodulehel nimetatud tüüptingimusi pidevalt avaldatud ei olnud (Harju Maakohtu 11.05.2011.a istungi protokoll, toimiku lk 214 pöördel). Seega ei saa hageja käesolevas asjas tugineda soojuse ostu-müügi üldtingimustele kui tema ja kostja vahel sõlmitud lepingu osale. Hageja viiviste nõue
57.Hageja nõudis kostjalt lisaks põhivõlgnevusele viiviste tasumist. Viiviste nõude esitas hageja alternatiivselt, tuginedes nii soojuse ostu-müügi üldtingimuste punktis 13 toodud viivise määrale (0,15% viivitatud summalt päevas) kui ka seaduses toodud viivise määrale. Eeltoodu alusel nõudis hageja hagiavalduses kostjalt põhivõlgnevusena 48 352,45 krooni ning sissenõutavaks muutunud viivistena üldtingimustes toodud viivise määra alusel 48 351,45 krooni väljamõistmist. 18.02.2011.a kohtule esitatud alternatiivse viiviste arvestuse alusel nõudis hageja kostjalt seadusjärgse määra alusel viivist summas 11 769,80 krooni ehk 752,23 eurot. 23.03.2011.a esitas kostja kohtule korrigeeritud viiviste arvestuse seadusjärgse viivise määra alusel ning leidis, et hagiavalduse esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutunud viiviste summa 10 375,82 krooni ehk 663,14 eurot. Hageja palus lisaks sissenõutavaks muutunud viivise mõista kostjalt välja viivise perioodi eest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni seadusjärgses määras.
58.Kostja vaidles hageja viiviste nõudele täielikult vastu. Kostja pidas hageja viiviste nõuet alusetuks nii üldtingimustes toodud viivise määra kui ka seaduses toodud viivise määra alusel, kuna poolte vahel puudus leping, mis saaks olla hageja nõude aluseks. Kuna poolte vahel puudus leping, ei saanud kostjale olla siduvad mistahes tüüptingimused. Samuti leidis kostja, et hageja viivise nõue on vastuolus VÕS §-s 6 toodud hea usu põhimõttega ja §-s 7 toodud mõistlikkuse põhimõttega. Kostja ei olnud nõus hageja viivise arvestusega, kuna hageja oli viivise arvutamise aluseks võtnud umbmäärase keskmise intressi 9,45% aastas. Kostja tõi oma vastuses välja, milline oli vaidlusalusel perioodil kehtinud õige seadusest tulenev viivise määr.
59.Kohus leiab, et kuivõrd hageja põhinõue kostja vastu on alusetu, tuleb jätta rahuldamata hageja viiviste nõue kostja vastu. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on oma kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda talt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Seega saab viivist nõuda õiguskaitsevahendina vaid siis, kui võlgnik oma kohustust rikkunud. Kohus on käesolevas asjas tuvastanud, et kostjal puudus hageja ees lepingust tulenev kohustus, mistõttu ei ole kostja hageja ees oma kohustusi rikkunud ja puudub alus viivise väljamõistmiseks kostjalt. Nõude aegumine
60.Käesolevas asjas palus kostja alternatiivselt kohaldada hageja nõude suhtes aegumist. Kostja leidis, et TsÜS § 146 lõikest 1 ja § 147 lõikest 3 tulenevalt on hageja nõue 06.09.2005.a. kuni 31.12.2006.a arvete osas aegunud ning kostja palus nõude selles osas kohaldada aegumist. Hageja leidis, et aegumise kohaldamiseks puudub alus, kuna kostja tunnistas oma e-kirjades võlgnevust. Hageja tõi välja, et TsÜS § 146 lg 4 alusel on nõude aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja oli teadlik oma kohustustest, kuid jättis tahtlikult arved tasumata ning soovis saavutada olukorda, kus hagejale tasuks võla MP. Seega leidis hageja, et kostja on oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja nõue ei ole aegunud. Kostja oli seisukohal, et TsÜS § 158 lg 2 kohaldamiseks peab nõude tunnistamiseks olema tehtud tahteavaldus, millest järeldub võlgniku tahe nõuet tunnistada. Kostja sellist tahteavaldust teinud ei ole. TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa kostja hinnangul üksnes sellest, et võlgnik ei ole kohustust tahtlikult täitnud, vaid peab eksisteerima võlgniku tahe teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada.
61.Kohus leiab, et isegi juhul, kui hagejal oleks lepinguline nõue kostja suhtes, tuleks 06.09.2005.a. kuni 31.12.2006.a eest esitatud arvete osas kohaldada aegumist. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokku lepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega algas ajavahemikul 06.09.2005.a kuni 31.12.2006.a esitatud arvete puhul nõude aegumistähtaeg 31.12.2006.a ning lõppes 31.12.2009.a. Hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse 25.08.2010.a, mil tema nõue oli juba aegunud.
62.TsÜS § 158 lg 1 näeb ette, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Vastavalt TsÜS § 158 lõikele 2 võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et hagiavalduses hageja poolt nõutud summasid ei ole kostja osaliselt ega tervikuna tasunud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille järgi peaks nõude tunnustamiseks olema antud kostja poolt vastavasisuline tahteavaldus. Nõude tunnustamiseks ei saa lugeda isiku avaldust, milles isik lubab asjaga tegeleda, kuid ainult vastavasisulisi avaldusi on kostja teinud hagejale oma e-kirjades 05.02.2008 (toimiku lk 126) ja 26.08.2009 (toimiku lk 127). Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks kostja nõude tunnustamisele suunatud tahteavaldust.
63.TsÜS § 146 lg 4 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohtu hinnangul ei piisa antud sätte kohaldamiseks mitte üksnes sellest, et võlgnik ei ole oma kohustust tahtlikult täitnud, vaid võlgnikul peab olema tahe kahjustada teist poolt heade kommete vastaselt. Tahtlus TsÜS § 146 lg 4 järgi ei tähenda seda, et hageja nõuab kostjalt pidevalt nõude täitmist, kuid kostja nõuet ei täida. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Tahtliku rikkumise eelduseks on õigusvastase tagajärje soovimine. Tahtlik rikkumine TsÜS § 146 lg 4 järgi esineb siis, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub heade kommete vastaselt (RK TKo 16.09.2009.a nr 3-2-1-79-09, p 11). Käesolevas asjas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest tulenevalt võiks hinnata, et kostja on tahtlikult heade kommete vastaselt käitunud ja on soovinud hagejale õigusvastase tagajärje tekkimist. Kostja poolt hageja nõudele vastu vaidlemine ning hageja nõude lahendamiseks alternatiivsete võimaluste väljapakkumine kujutab endast isiku seaduslikku käitumist, milline on kooskõlas heade kommetega ega ole iseenesest toonud hagejale kaasa kahjulikku tagajärge. Seega on hageja väiteid selle kohta, et nõude aegumine on katkenud või nõue ei olegi aegunud, põhjendamatud.
64.Eeltoodu alusel leiab kohus kokkuvõtlikult, et hageja nõue kostja vastu tuleb tervikuna jätta rahuldamata.
65.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Anu Uritam Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.