5.Välja mõista Natalja Jeršovalt Mihhail Mihhaltšenko kasuks menetluskulud 104 eurot 4 senti (ükssada neli eurot 4 senti). Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Natalja Jeršova (end Moissejeva) esitas hagi Mihhail Mihhaltšenko vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt 26.05.2003 kostja, juhtides sõiduautot, sõitis ülekäigurajal hagejale otsa. Pärast liiklusõnnetust toimetati hageja haiglasse, seega on olemas põhjuslik seos liiklusõnnetuse ja haiglas viibimise vahel. Kostja tunnistati liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi ja karistati trahviga. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai hageja peapõrutuse ning üla- ja alakeha vigastusi. Hageja ei ole vigastusest paranenud ja temale on määratud ravi, mis nõuab kulutusi. Hageja on läbinud tomograafia, mis näitas ajukahjustust. Liiklusõnnetusega oli hagejale tekitatud varaline kahju, mis seisneb kulutustes ravimitele ja sõidukuludes ekspertiisi tegemiseks. Hageja mittevaraliseks kahjuks on peavalud pärast liiklusõnnetust. Saadud trauma tagajärjel on hagejal pidev peavalu, halb uni ja hirmutunne, mida ennem ei olnud. Hagejal on hirm liikuvate transpordivahendite ees. Määratud ravi, ravimite kasutamine ja meditsiinilised läbivaatused toovad endaga kaasa hingelist valu ja kannatusi. Hageja ei saanud kaua aega tööle asuda ning ta ei saa teha vaimset tööd, sest pea hakkab valutama. Juhtunu mõjutas negatiivselt ka hageja vanemaid. Hageja ei nõustunud täiendava ekspertiisi järeldusega, et tavalise kulu korral vigastused põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega vähem kui 4 nädalat. Ekspertiisiga ei saa määrata tagajärgi. Tuginedes VÕS § 127 lg-tele 1 ja 6, §-le 128, §-le 130, §-le 1043 ja §-le 1056 palus hageja kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 50 000 krooni, tulevikus tekkiva kahju ning varalise kahju hüvitise 2683.65 krooni.
2.Kostja M. Mihhaltšenko vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist ning väidetava kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Esitatud arved ei kinnita, et arvetes märgitud ravimid kasutati liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse ravimiseks. Kostja on korduvalt ühendust võtnud nii hageja kui tema vanematega ning pärinud hageja tervise kohta. Kostja on korduvalt pakkunud oma abi. Haiglas hageja poolt kantud kulud on kinni
makstud haigekassa poolt. Hageja poolt tarvitavad ravimeid ei pruugi olla seotud toimunud liiklusõnnetusega. Ekspertiisiga ei olnud tuvastatud, et liiklusõnnetuse tagajärjel oleks hagejal tekkinud paeajuvapustus. Tuvastamist on leidnud, et 1998 sai hageja tervisekahjustuse, mille tagajärjel sai hagejal peavalu esineda nii enne kui ka pärast 2003 liiklusõnnetust. Täiendava ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et hageja peavalu on tema subjektiivne hinnang ning meditsiiniliste uuringutega seda tõendatud ei ole.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus 18. oktoobri 2010 otsusega jättis hagi rahuldamata. Kohus mõistis N. Jeršovalt M. Mihhaltšenko kasuks välja menetluskulud 2 634.18 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt luges kohus tuvastatuks, et 26.05.2003 kell 15.00 toimus liiklusõnnetus Narva linnas Pähklimäe tänava ülekäigurajal, milles kannatanuks oli hageja ja süüdlaseks kostja. Hageja toodi 26.05.2003 kell 15.20 kiirabiga SA Narva Haiglasse, kus neuroloogiline leid oli normaalne, kuid hagejal olid kaebused valule paremas käsivarres ja paremas puusaliigeses. Hageja viibis liiklusõnnetuse järgselt 28.05.2003 - 05.06.2003 haiglas ravil diagnoosiga peaajupõrutus (peaaju patoloogiaid ei ole tuvastatud). Pooled ei vaidle, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai hageja kehavigastusi. Kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusega annab alust pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi. Kostja rikkus LE § 46 ja 123 nõudeid. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kostja süüd. Tuvastatud ei ole õigusvastasust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1045 lg 2). Seega kui kostja põhjustas hagejale kehavigastuse õigusvastase teoga VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, vabaneb ta vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise. Kostja tunnistas, et liiklusõnnetus toimus tema süül ja, et hagejale oli tema poolt tekitatud tervisekahjustus. Seega on kostjal VÕS § 130 lg 1 järgi kohustus hüvitada tervisekahju, mis on põhjuslikus seoses tema õigusvastase tegevusega, eelkõige tervisekahjustusest tingitud kulutused. Liiklusõnnetuse järgselt osutati hagejale arstiabi, mis ei toonud hagejale kaasa kulutusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu. Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude korral peab kohus tuvastama põhjusliku seose hageja väidetud ja tõendatud mittevaralise kahju ning kostja teo vahel (VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose tõendamise koormis on hagejal. Hageja leidis, et on olemas põhjuslik seos liiklusõnnetuse ja tema haiglas viibimise vahel. Samas ei näita see, et hageja viibis hiljem haiglas kaebustega peavalu üle, seda, et on olemas põhjuslik seos liiklusõnnetuse ja hageja peavalude vahel. Arusaamatu on hageja väide, et ekspertiisiga ei saa määrata tagajärge. Ekspertiis näitabki seda, kas teo (liiklusõnnetus) ja tagajärje (peavalud) vahel on olemas põhjuslik seos, st kas kostja tegu põhjustas tagajärje. Ekspertiis on teostatud hageja taotlusest lähtudes. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi 09.01.2008 aktist nr 3 ilmneb et neuroloog dr. T.V. seostas kroonilise peavalu teket hagejal 26.05.2003 liiklusõnnetusega ja diagnoosiks on peaaju vapustus. SA Tartu Ülikooli kliinikumi neuroloog dr. L. ei seosta peavalusid nimetatud liiklusõnnetusega. Kohtuarst-ekspert M. Vassini 09.01.2008 ekspertiisi akti nr 3 kohaselt, võttes arvesse vasturääkivusi ning ekspertiisi teostamiseks närvihaiguste valdkonnas vajalike eriteadmisi, on vajalik teostada arst-neuroloogi osalusega komisjoniline ekspertiis. Kohus leidis, et hageja peavalude ja liiklusõnnetuse vahel puudub põhjuslik seos, sest liiklusõnnetuse käigus saadud kehavigastused ei viita sellele, et peavalud on põhjustatud liiklusõnnetusest. Hageja toodi 26.05.2003 kell 15.20 kiirabiga SA Narva Haiglasse, kus neuroloogiline leid oli normaalne, kuid hagejal olid kaebused valule paremas käsivarres ja paremas puusaliigeses. Samuti ei viita Kohtla-Järve Haigla kompuutertomograafia kabineti 12.08.2003 väljavõte, mille kohaselt on pea eale mõnevõrra mittevastav, suur- ja väikeaju vagude ning vatsakeste süsteemi laienemine,
selliste iseloomuga kahjustustele, mida saaks seostada avariijärgsete kehavigastustega. Hageja viibis küll liiklusõnnetuse järgselt 28.05.2003 - 05.06.2003 Narva haiglas ravil diagnoosiga peaaju põrutus (peaaju patoloogiaid ei ole tuvastatud), kuid SA Tartu Ülikooli kliinikumi neuroloog dr. L. ei seosta peavalusid nimetatud liiklusõnnetusega. Isiku komisjoni ekspertiisiaktist nr 3 nähtub, et hagejale pandud diagnoos traumajärgne entsefalopaatia ei kinnitu objektiivse kliinilise leiuga ning on pandud subjektiivsete andmete - kannatanu kaebuste põhjal peavalule, mistõttu ei saa seda seostada 2003 toimunud liiklusõnnetusega ja arvestada tervisekahjustuse raskusastme määramisel. Hageja SA Narva Haigla ambulatoorse kaardi andmete kohaselt kukkus hageja 1998 kelgutamise ajal, lõi ära otsmiku, ajukahjustuse nähte ei olnud, välja arvatud peavalu ning, et peavalu on säilinud. Seega oli hagejal juba enne liiklusõnnetust peatrauma ja peavalu. Kohus leidis, et hagejal olid peavalud tekkinud juba eelnevalt ning võisid tekkida liiklusõnnetusele järgnevalt ka ilma liiklusõnnetuse käigus saadud kehavigastusteta, millest järeldub, et puudub põhjuslik seos hageja peavalude ja liiklusõnnetuse käigus saadud kehavigastuste ja seega ka liiklusõnnetuse enda vahel. Kohtule ei ole esitatud tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et peavalude põhjuseks on liiklusõnnetus, küll aga on esitatud tõend selle kohta, et hagejale pandud diagnoos traumajärgne entsefalopaatia ei ole kinnitust leidnud ning seda ei saa seostada 2003 toimunud liiklusõnnetusega.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.N. Jeršova esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 18. oktoobri 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ja § 436 lg-d 1 ja 2. Kohus ei ole oma otsuses täies ulatuses kajastanud hagejale tekitatud kehavigastusi ning ei pööranud tähelepanu ekspertiisiaktis kajastatud hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kehavigastustele. Kohus leidis, et hagejal ei ole tuvastatud peaaju põrutus, kuid see ei välista liiklusõnnetuses hagejale teiste kehavigastuste tekitamist. Kohus on kontrollinud vaid põhjusliku seose olemasolu liiklusõnnetuse ja hageja peavalude vahel, kuid kohus ei ole käsitlenud, kas hagejale oli 26.05.2003 tekitatud kahju ning ei ole arvestanud, et hagejale oli tekitatud füüsilist ja hingelist valu. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega, et hagejal on õigus saada mittevaralist kahju VÕS § 128 lg 5 ja § 130 lg 2 alusel; 2) tekitas kostja hagejale kehavigastusi süüliselt hooletuse tõttu. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Pärast 26.05.2003 toimunud liiklusõnnetust toimetati kostja kehavigastustega haiglasse, kus ta sai ravi perioodil 28.05.2003 – 05.06.2003. Seega on olemas põhjuslik seos liiklusõnnetuse ja kahju vahel, sest hageja ei oleks ravi saanud juhul, kui ei oleks liiklusõnnetust kostja süül toimunud. Hagejal füüsilised valud on seotud talle tekitatud kehavigastustega ning hingeline valu on seotud sellega, et liiklusõnnetus toimus ülekäigurajal. Menetluse jooksul kostja tunnistas end toimunus liiklusõnnetuses süüdi. Kuna liiklusõnnetus toimus ülekäigurajal, siis süü on seotud kostja hooletusega ja see ei anna alust vabaneda vastutusest VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi. Hageja esitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude tuginedes VÕS 1045 lg-le 1, § 1056 lg-le 1 ja § 130 lg-le 2. Kohus on hageja nõuet käsitlenud ainult osas, kas hageja praegused peavalud on seotud liiklusõnnetusega või mitte.
Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-54-08 leidnud, et VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise.
5.M. Mihhaltšenko vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) hindas kohus täielikult ja objektiivselt kõiki asjas esitatud tõendeid. Hageja väited, et tal on pidevad peavalud, häiritud uni, hirm liikuvate sõidukite ees, samuti väited ravist, ravimite kasutamisest, arstlikest läbivaatustest, olid üksnes emotsionaalsed ning ei olnud tõendatud. Kostja on korduvalt püüdis vaidlust kohtuväliselt lahendada ning pöördunud hageja poole vabandustega; 2) ei ole kostja kunagi enda süüd liiklusõnnetuses eitanud. Seega pidi kohus lahendama mitte tsiviilõigusliku vastutuse küsimuse, vaid mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise suuruse. VÕS § 130 lg 2 alusel tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-54-07 leidnud, et kehavigastuse tekitamise või isiku tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, samuti selle negatiivsetest tagajärgedest. Hageja pidi tõendama saadud kehavigastuse tagajärjed selleks, et kohus saaks neid hinnata ja määrata mõistlikus suuruses mittevaralise kahju hüvitise; 3) kohustas kohus hagejat hüvitama kostjale tema poolt kantud menetluskulud kooskõlas seadusega. Arusaamatuks jääb see, miks hageja seob hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmise asjaoluga, et kohus seeläbi süüdistab hagejat toimunud liiklusõnnetuses ja vabandab kostjat.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 18. oktoobri 2010 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega mõistab välja M. Mihhaltšenkolt N. Jeršova kasuks mittevaralise kahju hüvitise 319 eurot 56 senti ja jätab rahuldamata N. Jeršova varalise kahju nõude summas 137 euro 32 senti.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on apellant vaidlustanud Viru Maakohtu 18. oktoobri 2010 otsuse tervikuna ning taotlenud hagi täies ulatuses rahuldamist, s.o apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse nii varalise kui mittevaralise nõude rahuldamata jätmise osas.
8.Õige on apellandi väide, et maakohus on kontrollinud vaid põhjusliku seose olemasolu 26.05.2003 toimunud liiklusõnnetuse ja hageja peavalude vahel, kuid on jätnud hinnangu andmata asjaolule, kas hagejale oli 26.05.2003 liiklusõnnetusega tekitatud mittevaralist kahju. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 26.05.2003 kell 15.00 toimus liiklusõnnetus Narva linnas Pähklimäe tänava ülekäigurajal, milles kannatanuks oli hageja ja süüdlaseks kostja. Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja viibis liiklusõnnetuse järgselt 28.05.2003 - 05.06.2003 haiglas ravil, s.o pooled ei vaidle selle üle, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai hageja kehavigastusi. Liiklusõnnetuse tagajärjel hagejal kehavigastuste olemasolu on tõendatud ka isiku komisjoni
ekspertiisiaktiga nr 3 (II kd tl 30-34), mille kohaselt hagejal esinesid haiglasse pöördumisel 26.05.2003 järgmised vigastused: parema reie ja ülajäseme ning vasaku sääre põrutus, nahamarrastus paremal küünarnukil, nahaalused verevalumid paremal puusaliigesel ning mõlema sääre keskmises kolmandikus. Kuna tegemist oli liiklusõnnetusega, siis kostja vastutus tuleneb VÕS § 1056 lg-st 1, mille kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata on süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes eeltoodust on kostjal olemas kohustus hüvitada hagejale tekitatud kahju. Vastavalt VÕS § 130 lg-le 2 isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 130 lg 2 kohaldamise eeldusena peab kahjustatud isik tõendama tervisekahjustuse tekitamist kahju tekitaja poolt. Antud juhul on tõendatud see asjaolu, et kostja oli tekitanud hagejale isiku komisjoni ekspertiisiaktis nr 3 loetletud vigastused. Arvestades VÕS § 130 lg 2 sõnastust kehavigastuse tekitamise korral eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Ringkonnakohus leiab, et arvestades isiku komisjoni ekspertiisiaktis nr 3 märgitut, mille kohaselt hagejal olnud kehavigastused ei olnud eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega vähem kui 4 nädalat (10 päeva), tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitamiseks 319.56 eurot (5 000 krooni). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus ka rikkumise laadi ja raskust ning lähtub mõistlikkuse põhimõttest.
9.Varalise kahju hüvitamiseks on hageja palunud kostjalt välja mõista ravikulud 1983.65 krooni ning sõidukulud 165 krooni (I kd tl 37-40; II kd tl 70). Ringkonnakohus leiab, et varalise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Antud juhul on hageja põhjendanud kahju olemasolu sellega, et ta pidi ostma ravimeid, pöörduma arsti poole ning kandma sõidukulusid ja kahju tõendamiseks on ta esitanud arved (I kd tl 38-40). Ringkonnakohus leiab, et esitatud arved ei tõenda seda, et hageja pöördus arsti vastuvõtule seoses 26.05.2003 liiklusõnnetuses saadud kehavigastustega, samuti on tõendamata ostetud ravimite vajadus seoses liiklusõnnetuses saadud vigastustega ja sõidukulude seotus nimetatud vigastustega, s.o tõendamata on põhjuslik seos hageja väidetava kahju ja asjaolu, millel kostja vastutus põhineb (s.o liiklusõnnetuses tekkinud kehavigastused), vahel. Lähtudes eeltoodust tuleb jätta varalise kahju hüvitamise nõue 137.32 eurot (2 148.65 krooni) rahuldamata.
10.Vastavalt 01.01.2006 jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
TsMS § 60 lg 1 kohaselt (kehtis kuni 01.01.2006) mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hageja nõue oli 50 000 krooni + 2 148.65 krooni = 52 148.65 krooni. Sellest kuulub rahuldamisele 5 000 krooni, s.o 9,59 %, rahuldamata jääb hagi 90,41 % ulatuses. Hageja on tasunud maakohtus ekspertiisitasu 5 000 krooni. Arvestades hagi rahuldatud osa, tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks ekspertiisitasu 479.50 krooni. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-le 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Maakohtus on hageja taotlenud õigusabikulu 3050 krooni väljamõistmist, kostja on taotlenud õigusabikulu summas 5000 krooni. Ringkonnakohtus kantud menetluskulude kohta kuludokumente ei ole esitatud. Arvestades TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatut, tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks õigusabikulu 250 krooni ja hagejalt kostja kasuks õigusabikulu 2 357.43 krooni. Lisades hageja õigusabikulule 250 krooni ka ekspertiisitasu 479.50 krooni, mida kostja peaks hüvitama hagejale, on kostjalt hageja kasuks väljamõistetavaks menetluskulu summaks 729.50 krooni. Tehes tasaarvestuse hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele kuuluva menetluskulu summaga 2 357.43 krooni, tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulu 1 627.93 krooni, s.o 104.04 eurot.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.